Asjaõigus › Omandiasjad

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõuded ja nende põhjendused AS Hansa Liising Eesti (praeguse ärinimega Swedbank Liising AS) ja DTOÜ (müüja) vahel sõlmiti 03.12.2007 müügileping nr XXX(müügileping 1). Müügilepingu 1 punkti 1 kohaselt müüs müüja ja hageja ostis laadur – ekskavaator XXX summas 1 379 420 Eesti krooni (koos käibemaksuga) ehk 88 161,01 euro eest. Vastavalt müügilepingu 1 punktile 4.5 läks vara omandiõigus hagejale üle müügilepingu 1 jõustumisel. Müügileping 1 jõustus vastavalt punktile 9.1 üle allkirjastamise hetkest. Seega läks vara omandiõigus hagejale üle müügilepingu 1 allkirjastamisel 03.12.2007. Samal kuupäeval 03.12.2007 volitas hageja OÜ-d A müüjalt vastu võtma vara valduse, mida OÜ A ka tegi. Seega läks ka vara valdus üle hagejale. Kui Hageja esitas Põhja Regionaalse Maanteeameti Liiklusregistri Tallinna Büroole 14.04.2010 taotluse vara hageja nimele liiklusregistrisse kandmiseks, selgus, et vara omanikuna oli registrisse kantud AS DnB Liising. Kostja oli 24.08.2007 esitanud ARK-ile taotluse vara registrisse kandmiseks. Vara omanikuna kanti registrisse kostja ja vastutava kasutajana müüja. Kostja lisas oma omandiõiguse tõendamiseks 24.08.2007 taotlusele HMja müüja poolt 10.05.2007 allkirjastatud müügilepingu nr XXX (müügileping 2). Kuna vara hagejale müüjaks ei olnud hageja taotlustele lisatud müügilepingu 1 kohaselt registrijärgne vara omanik, keeldus ARK registrikande tegemisest. 07.07.2010 esitas hageja uuesti taotluse registrikande tegemiseks, millele lisas järjekordselt kaasa ka müügilepingu 1. Selleks hetkeks oli ka vara otsene valdus hagejal. Ka seekord keeldus ARK registrikande muutmisest. Hageja ja kostja jõudsid kokkuleppele, et kuna vara väärtus ajas väheneb, siis võõrandatakse vara kolmandale isikule ning vara võõrandamisest saadud summa hoiustatakse agendikontol. Vara võõrandati 04.05.2011. Võõrandamisest saadi 32 300 eurot. Lisaks sõlmiti poolte vahel 22.03.2011 agendikonto leping, mille punkti 1.3 kohaselt kanti vara realiseerimisest saadud summa, millest olid maha arvestatud kõik realiseerimisega seotud kulud, agendikontole, mis on Swedbank AS-i nimel. Agent tohib agendikontolt väljamakseid teha ainult vastavalt agendikontos sätestatud tingimustele. Agendikontol on summa 29 643,86 eurot. Agendikonto lepingu punkti 3.2. kohaselt maksab agent deponeeritud summa agendikontolt välja vara omandivaidluse lõpptulemusena isikule, kelle omandiõigus saab kohtu poolt tunnustatud, või juhul, kui pooled jõuavad kohtuvälisele kompromissile, vastavalt kompromisslepingus toodud tingimustele ja jõustunud kohtumääruse alusel. Müügileping 2 on kostja ja HM poolt allkirjastatud 10.05.2007. Äriregistri kohaselt sai HM Müüja juhatuse liikmeks 01.06.2007 ehk siis ei olnud HM ́l müügilepingu 2 allkirjastamise hetkel müüja esindusõigust. Müüja ei ole tehingut ka hiljem heaks kiitnud, mida näitab selgelt asjaolu, et müüja müüs vara 03.12.2007 hagejale. Seega on müüja ja kostja vahel sõlmitud müügileping 2 tühine ja kostja ei ole kunagi vara omanikus saanudki. Vastavalt 10.05.2007 allkirjastatud vara üleandmise vastuvõtmise aktile volitab kostja esindaja Eero Kalm, kes tegutseb volituse alusel, liisinguvõtja OÜ DT esindajat HM võtma müüjalt (OÜ DT) vastu Kostja poolt ostja huvides omandatud Vara. Siit tulenevalt oli

ka vara valdus nii enne müügilepingu 2 allkirjastamist, selle allkirjastamise ajal kui ka pärast seda, müüjal, mitte kostjal. Vara valdus oli müüjal, kuni müüja andis vara valduse üle hageja esindajale. Seega ei ole kostjale üle läinud ka vara valdus. Kui ka HM ́l oleks olnud müüja esindusõigus või oleks müüja tehingu tagantjärgi heaks kiitnud ehk siis oleks müügileping 2 kehtiv ja vara omanikuks oleks müügilepingu 1 sõlmimise ajal olnud kostja, oleks hageja poolt vara omandamisel tegemist heauskse omandamisega. Ka juhul, kui müügileping 2 ei oleks tühine ning vara omanikuks müügileping 1 sõlmimise hetkel oleks olnud kostja, ei teadnud ega pidanudki hageja seda teadma. Seega on hageja vara heauskne omandaja. 22.10.2012 esitas hageja kohtule täiendava seisukoha. Hageja leiab, et HM ́le ei antud juhatuse liikme volitusi 15.12.2006. Nimetatud otsuse kohaselt on 15.12.2006 hääletatud, et otsustatakse sõlmida juhatuse liikme leping HM ́ga. Mitte kuskilt ei nähtu, kas ja millal nimetatud leping ka sõlmitud on. Ka ei tulene 15.12.2006 otsusest, et HM ́le oleks antud juhatuse liikme volitused. Hageja on seisukohal, et otsusest, millega otsustatakse (kunagi) sõlmida kellegagi juhatuse liikme leping, ei tulene nimetatud isikule veel ettevõtte esindusõigust. Seega jääb hageja seisukohale, et kuna müügileping 2 on sõlmitud ja allkirjastatud esindusõiguseta isiku poolt, on see tühine ning vara omandiõigus ei ole kunagi kostjale üle läinud. Isegi kui müügileping 2 ei oleks tühine, ei nõustu hageja kostjaga, et hageja omandas vara pahauskselt. Asjaolu, et hageja on liisinguandja, ei tähenda automaatselt, et hagejal oleks kõrgendatud hoolsuskohustus. Kostja ei ole oma sellekohast väidet kuidagi põhjendanud. Isegi kui hagejal oleks kõrgendatud hoolsuskohustus, jääb hagejale arusaamatuks, kuidas ta oleks saanud registrist omandiõigust kontrollida, kuna register ei olnud ega ole ka praegu avalik register. Ka ei vasta tõele kostja väide, nagu oleks varal olnud registreerimismärk. Kui hageja vara ostis, ei olnud varal küljes registreerimismärki. Hagejal ei olnud mingit põhjust arvata, et vara omanikuks võiks registris olla registreeritud kostja ning hageja ei saanud küsida ka vara omandiõiguse aluseks olevaid dokumente. Oluline ei ole ka vara müügihind. Paljasõnaline ja täielikult tõendamata on kostja väide, et müügihinda ei maksta välja enne registrikande muutmist. Hageja teada ei olnud sellel ajal turul sellist praktikat. 03.12.2012 esitas hageja kohtule täiendava seisukoha. Hageja jääb oma kõikide juba esitatud seisukohtade juurde ning tahaks lisaks tähelepanu juhtida veel ühele põhjusele, miks müügileping nr XXX ei ole kunagi jõustunud. Hageja on ekslikult väitnud, et müügileping XXX on 10.05.2007 allkirjastatud HM ja müüja (kostja) poolt. Tegelikkuses on nimetatud müügileping allkirjastatud ainult HM poolt. Kuna vastavalt müügilepingu nr XXX p-le 5.2 jõustub leping allkirjastamise hetkest, ei ole nimetatud leping mitte kunagi jõustunud ning kostja ei ole vara omanikuks saanud. Kostja on teinud müüjaga sale and lease back tehingu olukorras, kus oli ise liisingueseme omanikuks, ehk siis ostis enda vara. Seega ei saa rääkida, et turul oli normaalne kontrollida, kui see ka võimalik oleks olnud, registriandmeid varade kohta, millede registrisse kandmine ei olnud kohustuslik. Seega ei ole tõendatud hageja pahausksus ning tuleb eeldada, et hageja oli vara omandamisel heauskne. 22.05.2013 esitas hageja kohtule täiendava seisukoha. Isegi kui 10.05.2007 oleks sõlmitud juhatuse liikme leping HM ja DTOÜ vahel, siis kostja seda ilmselgelt ei teadnud. Seega oleks ka sellisel juhul kehtinud kostja, kui kolmanda isiku, kes kande ebaõigsusest ei oleks teadnud, suhtes äriregistri kanne, mille kohaselt sai HM DTOÜ juhatuse liikmeks 01.06.2007. Ka juhul kui eeldada, et äriregistri kanne on vastavalt kostja seisukohale deklaratiivne ega kehti õigena ka kostja suhtes, ei olnud HM ́l müügilepingu 2 allkirjastamise ajal DTOÜ esindusõigust. Antud juhul ei ole DTOÜ teinud HM ́le pakkumust juhatuse liikme lepingu sõlmimiseks. 15.12.2006 DTOÜ osanike otsusega otsustati, et sõlmitakse juhatuse liikme leping HM ́ga ehk siis esitatakse tulevikus pakkumus juhatuse liikme lepingu sõlmimiseks, mille HM oleks saanud vastu võtta. Seda ei saa tõlgendada pakkumuse esitamisena. Ka ei oleks selline pakkumus piisavalt määratletud ega väljenda pakkumuse esitaja (oferendi) tahet olla ettepanekule nõustumuse

andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud. Seega ei ole pakkumust tehtud ehk siis ei saanud HM pakkumust ka vastu võtta. Isegi kui oleks tehtud pakkumus, ei ole HM seda vastu võtnud. Müügilepingu 2 allkirjastamine ei väljenda nõusolekut juhatuse liikme lepingu sõlmimiseks. Seega on müüja ja kostja vahel sõlmitud müügileping 2 tühine ja kostja ei ole kunagi vara omanikus saanudki. Kui masinad, mis kostja DTOÜ-lt kaks korda ostis, ka olid kostja poolt peale esimest ostmist registris kostja nimele registreeritud, siis näitab see seda, et kostja ei kontrollinud registriandmeid, sest sellisel juhul oleks ta näinud, et masinad juba on registris tema nimele registreeritud. Seega oli turul tavaline praktika, et rasketehnika, mille liiklusregistris registreerimine ei ole kohustuslik, registriandmeid ka tehingute tegemisel ei kontrollitud. Kostja vastuväited ja nende põhjendused Kostja hagi õigeks ei võtnud. 15.12.2006 on OÜ DT osanikud ühehäälselt otsustanud HM ́ga juhatuse liikme lepingu sõlmimise. 15.12.2006 OÜ DT osanike otsuse alusel on 01.06.2007 äriregister teinud HM kohta juhatuse liikme kande OÜ DT registrikaardile. Tulenevalt eeltoodust algasid OÜ DT juhatuse liikme HM volitused alates 15.12.2006, kui OÜ DT osanikud otsustasid HM ́ga sõlmida juhatuse liikme lepingu, mitte aga HM kohta äriregistrisse juhatuse liikme kande tegemisest 01.06.2007, nagu hageja ekslikult väidab. Müügileping 2 on kehtiv. Kuivõrd müügileping 2 on kehtiv, on kehtiv ka kokkulepe vara omandiõiguse kostjale üleandmise kohta. Liisingulepingu punkt 2.4 järgi liisinguvõtja saab liisingueseme valduse liisingueseme vastuvõtmisega müüjalt. Liisingueseme vastuvõtmiseks allkirjastavad liisinguvõtja ja müüja liisinguandja poolt väljastatud vormis liisingueseme üleandmise vastuvõtmise akti. Kostja on kooskõlas kostja ja OÜ DT kui liisinguvõtja vahel 10.05.2007 sõlmitud liisingulepingu nr XXX punkt 2.4 tingimustega volitanud vara üleandmise vastuvõtmise aktis liisinguvõtjat viimase juhatuse liige HM isikus vara müüjalt kostja nimel vastu võtma. Kostja on vara valduse saanud vara kostjale üleandmisega. Kostja nimel on müüjalt vara vastu võtnud kostja poolt müüjalt vara vastu võtma volitatud liisinguvõtja OÜ DT juhatuse liige HM isikus. Müüjalt vara vastuvõtmisel ning vara üleandmise vastuvõtmise akti allkirjastamisel tegutses liisinguvõtja OÜ DT juhatuse liige HM kostja volitatud esindajana. Seega vara on antud müüjalt üle kostjale ning kuivõrd müüja ja kostja olid müügilepingu 2 punktis 3.5 leppinud kokku vara omandiõiguse üleandmises kostjale, sai kostja vara omanikuks. Kuivõrd pärast vara kostjale üleandmist oli liisinguvõtjal võimalus vara üle faktilist võimu teostada, jäi vara liisingulepingu punkt 2.4 kokkuleppe kohaselt liisinguvõtja otsesesse valdusesse ning kostja jäi kaudseks valdajaks. Kostja on seisukohal, et hageja ei saanud vara heauskselt omandada, kuivõrd ta pidi teadma, et DTOÜ ei olnud õigustatud vara käsutama. Kostja esitas maanteeametile avalduse vara liiklusregistrisse kandmiseks 24.08.2008. Samal kuupäeval on registripidaja vara Eestis esmaselt registreerinud ning kostja registrisse vara omanikuks ja OÜ DT vara vastutavaks kasutajaks registrisse märkinud. Nimetatud registriandmete õigust seisuga 15.01.2010 kinnitab vara registriandmete väljatrükk liiklusregistrist. DTOÜ võõrandas ratastraktori 03.12.2007 ilma kostja nõustolekuta hagejale. Seega oli vara liiklusregistrisse kantud enne selle võõrandamist hagejale. Käesoleval juhul viitavad hageja pahausksusele järgnevad asjaolud: (i) hageja on liisinguandja, kelle majandustegevuseks on varade omandamine nende finantseerimise eesmärgil. Hagejal lasub kõrgendatud hoolsuskohustus vara omandamisel; (ii) hagejal oli kohustus küsida vara omandiõiguse aluseks olevaid dokumente. Kuna hageja omandiõiguse aluseks olevate dokumentidega ei tutvunud, siis ta ei saa heausksusele tugineda; (iii) hageja ei kontrollinud vara andmeid liiklusregistris, kuigi ratastraktoril oli registreerimismärk XXX. Viimane viitab registrikande olemasolule liiklusregistris. Seega on hageja jätnud tähelepanuta asjaolu, millest igaüks oleks mõistlikku hoolsust rakendades pidanud aru saama; (iv) müügileping 1 sõlmiti hinnaga 1 379 420 krooni. Sellise hinnaga vara omandamisel peaks hoolas ostja kontrollima

omandiõiguse aluseks olevaid dokumente ja liiklusregistri kannet; (v) reeglina lepitakse nii suure väärtusega tehingutes kokku, et müügihinda ei maksta välja enne registrikande muutmist. Sellise kokkuleppe olemasolu oleks taganud registrikannete kontrollimise. Omandaja peab vastavalt asjaoludele veenduma, et võõrandajal on omandi üleandmise õigus – nii on pahauskne autoostja, kes ei kontrollinud autodokumente müüja ja omaniku isiku kattumise osas, kuna ei näidanud üles käibes vajalikku hoolsust. Kolmas isik on seisukohal, et omandaja peab kontrollima omandiõiguse aluseks olevaid dokumente ja paluma müüjalt väljavõtte maanteeametilt registrikande kohta või teostama ise vajalikud päringud maanteeametile. Kuigi liiklusregister on informatiivse tähendusega, siis annab see vähemalt võimaluse omandajale kontrollida võõrandaja omandiõiguse olemasolu ja kahtluse korral küsida omandiõiguse aluseks olevaid täiendavaid dokumente. Kui seda üldse ei tehta, siis on tegemist raske hooletusega. Pahausksuse tõendamiseks peab esinema mingi asjaolu, mis annab alust väita, et asja omandaja pidi teadma, et asja müüjal puudub asja käsutusõigus. Kostja on seisukohal, et käesoleval juhul on selleks asjaoluks varale paigaldatud registreerimismärk, mille kohaselt on vara omanikuks kostja. Registreerimismärk viitab asjaolule, et keegi on juba vara omanik, mistõttu vajalike päringute mittetegemine liiklusregistrisse kinnitab hageja rasket hooletust. Järelikult on hageja käitunud raskelt hooletult, mistõttu vara heauskset omandamist tekkida ei saa. 23.11.2012 esitas kostja kohtule täiendava seisukoha. Kostja leiab, et hageja oleks saanud vara kuuluvust registris kontrollida nii, et oleks müügitehingu tegemise tingimusena nõudnud müüjalt vara registriandmete väljatrüki (registriväljavõte) esitamist. Kostja on seisukohal, et hageja on jätnud käibes vajaliku hoole järgimata, kui ei veendunud selles, et isik, kes ennast vara omanikuks tituleerib, seda ka sisuliselt on. Seega on hageja, veendumata selles, et võõrandajal on õigus vara omandiõigus üle anda, teadlikult läinud tehingu tegemisel riskile, et ta üldse vara omanikuks ei saagi, kuivõrd võõrandajal ei ole õigust vara omandiõigust üle anda. Kostja soovib rõhutada, et ei ole usutav, et liisinguettevõtjana olid hagejale teadmata riskid, mis müük – tagasirent tehingute tegemisel vara omaniku kindlaks tegemata jätmisega kaasnevad, eriti oht, et vara mitmele erinevale liisinguettevõttele samaaegselt võib müüdud olla, ning krediidi tagatiseks mõeldud vara omandamist ei toimu. 09.05.2013 esitas kostja kohtule täiendava seisukoha. Kostja on seisukohal, et õigussuhe HM kui äriühingu juhtorgani liikme ja OÜ DT kui äriühingu vahel on tekkinud, kui mitte varem, siis hiljemalt 10.05.2007, so päeval kui HM on allkirjastanud OÜ DT nimel müügilepingu nr XXX ning sellega seoses avaldanud, et müügilepingu allkirjastamisel ta tegutseb OÜ DT juhatuse liikmena. Kõnealusel juhul on osaühingu DT osanikud äriühingule juhatuse liiget valides käitunud tavapärasest erinevalt, st on enne juhatuse liikme valimise kohta otsuse tegemist jätnud valitavalt juhatuse liikmelt küsimata tema nõusoleku olla valitud äriühingu juhtorgani liikmeks. OÜ DT osanike otsus HM valimise kohta äriühingu juhatusse on tehtud 15.12.2006. Kostja on seisukohal, et HM on omapoolse nõusoleku olla OÜ DT juhatuse liige kostjale teadaolevalt andnud hiljemalt 10.05.2007, kui HM müügilepingu nr XXX allkirjastamisel avaldas, et tegutseb kui OÜ DT juhatuse liige. 23.05.2013 esitas kostja kohtule täiendava seisukoha. Kostja on seisukohal, et kostja teadmisest või mitteteadmisest, et OÜ DT ja HM vahel on sõlmitud juhatuse liikme leping, ei olene HM õigus esindada OÜ-d DT, kuivõrd OÜ DT juhatuse liikme valimise pädevus on OÜ DT osanikel, mitte aga kostjal. Antud juhul on mõlemad pooled oma tahet ka väljendanud: OÜ DT oma osanike kaudu, kui nad otsustasid HM valida OÜ DT juhatuse liikmeks ning HM hiljemalt 10.05.2007, kui ta OÜ DT juhatuse liikmena allkirjastas müügilepingu kostjaga. Seega on õigussuhe, mille järgi HM on OÜ DT juhatuse liige, tekkinud hiljemalt 10.05.2007. Kostja on seisukohal, et müügitehing OÜ DT ja kostja vahel on olnud sõlmimisest alates kehtiv. Lepingupooled on müügilepingust tulenevad kohustused nõuetekohaselt täitnud ning leping on kohase täitmisega lõppenud. Liisingueseme hilisem edasimüümine hagejale väljendab üksnes

OÜ DT pahatahtlust. Liisinguese oli alates 24.08.2007 liiklusregistris arvele võetud ning see fakt pidi olema hagejale selgelt ära tuntav, sest liisinguese kandis registreerimismärki. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja jätta menetluskulud hageja kanda. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, kuulanud ära pooled ja hinnanud kõiki asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele. Kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega ja kohaldab ise seadust tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg-s 7 ja § 438 lg-s 1 sätestatust. Sama on märkinud ka Riigikohtu tsiviilkolleegium oma lahendis 3-2-1-41-05, kus kolleegium on jõudnud seisukohale, et kohus ei ole seotud hageja poolt õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise, olles eelnevalt tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud. Seega on kohus asja lahendamisel seotud küll hageja esitatud asjaoludega, kuid mitte tema antud õigusliku kvalifikatsiooniga (lisaks ka Riigikohtu lahend 3-2-1-80-04). Käesoleva tsiviilasja vaidluse esemeks on hageja tuvastushagi, et hageja oli laadur- ekskavaatori XXX omanikuks alates müügilepingu nr XXXsõlmimisest 03.12.2007 kuni laadur-ekskavaatori võõrandamiseni 04.05.2011 kolmandale isikule hageja ja kostja vahelise kokkuleppe alusel. Hageja ja DTOÜ (müüja) vahel sõlmiti 03.12.2007 müügileping nr XXX. Müügilepingu punkti 1 kohaselt müüs müüja ja hageja ostis laadur – ekskavaator XXX summa 1 379 420 Eesti krooni (koos käibemaksuga) ehk 88 161,01 euro eest (tl 7-8). 10.05.2007 sõlmiti kostja ja OÜ DT juhatuse liikme HM poolt vaidlusaluse laadur-ekskavaatori müügileping (tl 10). Peale nimetatud müügilepingu allkirjastamist oli laadur-ekskavaatori otsene valdus OÜ-l DT. Nimetatud asjaolule ei ole kostja vastu vaielnud. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 92 lg 1 kohaselt tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Laadu-ekskavaatori näol on tegemist vallasasjaga. Vallasomandi tekkeks peavad täidetud olema kaks tingimust: 1) võõrandaja peab andma asja valduse üle omandajale ja 2) olemas peab olema kokkulepe selle kohta, et omand läheb üle omandajale. Hageja on hagiavalduses märkinud, et vastavalt hageja ja OÜ DT vahel sõlmitud müügilepingu punkti 4.5 kohaselt läks vara omandiõigus hagejale üle müügilepingu jõustumisel. Müügileping jõustus vastavalt punktile 9.1 allkirjastamise hetkest. Kohus hageja käsitlusega omandi üleminekust ei nõustu. Kohus märgib, et omandi üleminekut ei saa siduda pooltevahelise kokkuleppega, vaid vallasomandi ülemineku puhul tuleb lähtuda AÕS §-ist 92. AÕS § 36 lg 1 kohaselt omandatakse valdus tegeliku võimu saamisega asja üle või abinõude üle, mis võimaldavad tegelikku võimu asja üle. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt piisab valduse omandamiseks senise valdaja ja omandaja kokkuleppest, kui omandaja suudab teostada tegelikku võimu asja üle. Valduse omandamiseks piisab ka ainult kokkuleppest, kui omandaja suudab ilma raskusteta teostada asja üle tegelikku võimu. See on ette nähtud valduse omandamise lihtsustamiseks. Senine valdaja peab oma tegeliku võimu ka tegelikult ära andma. Hageja ja OÜ DT sõlmisid laadur-ekskavaatori müügilepingu 03.12.2007. Seega oli käesoleval juhul kokkulepe omandaja ja võõrandaja vahel sõlmitud vallasomandi ülemineku kohta.

03.12.2007 volitas hageja OÜ-d A müüjalt vastu võtma vara valduse, mida OÜ A ka tegi (tl 9). Seega läks ka laadur-ekskavaatori valdus üle omandajale ehk hagejale. Lisaks eeltoodud vallasomandi tekkimise kahele tingimusele, peab võõrandaja olema õigustatud asja üleandmiseks, vastasel juhul toimub omandamine § 95 alusel. AÕS § 95 lg 1 kohaselt on isik, kes on asja üleandmisega omandanud heauskselt, asja omanik asja oma valdusse saamise ajast ka siis, kui võõrandaja ei olnud õigustatud omandit üle andma. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on omandaja pahauskne, kui ta teadis või pidi teadma, et võõrandajal ei olnud õigust omandit üle anda. AÕS § 95 lg 3 esimese ja teise lause kohaselt ei toimu omandamist käesoleva paragrahvi 1.–12. lõike kohaselt, kui asi on varastatud, kadunud või muul viisil omaniku tahte vastaselt tema valdusest välja läinud. Kui omanik oli kaudne valdaja, kehtib sama juhul, kui asi oli otseselt valdajalt varastatud, kadunud või muul viisil otsese valdaja tahte vastaselt tema valdusest välja läinud. Üldreeglina saab heauskne omandaja vallasasja omanikuks asja valdusse võtmisega ka siis, kui võõrandajal ei olnud õigust omandit üle anda. Seadus annab heausksele omandajale omandi tekkimise garantii, sest kuigi omandaja peab lähtuma eeldusest, et asja valdaja on selle omanik, ei anna see sellist sajaprotsendilist tagatist nagu kinnistusraamat. Omandaja on heauskne, kui ta ei teadnud ega pidanudki teadma, et võõrandajal ei olnud õigust omandit üle anda. Vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-le 139 ja asjaõigusseaduse §-le 35 eeldatakse ka omandaja heausksust ning pahausksust peab tõendama omandamise vaidlustaja. Heauskselt omandajalt ei saa enam asja omandi kaitse nõudega välja nõuda. Selline heauskne omandamine on võimalik siis, kui asi oli esialgse omaniku käest läinud välja tema tahte kohaselt, näiteks kui omanik andis vallasaja hoiule, kasutada, rentis või laenas selle välja; hoidja, kasutaja, rentnik võõrandas aga asja heausksele kolmandale isikule, kellelt hoiuleandja, kasutada andja, rendileandja ei saa enam ka asja välja nõuda, sest omanikuna asja välja andes võtab ta endale ka asja pahauskse võõrandamise riisiko. Kui selline heauskne omandamine on toimunud, on see lõplik. Hageja on leidnud, et kostja ja OÜ DT juhatuse liikme HM poolt 10.05.2007 sõlmitud laadurekskavaatori müügileping on tühine, kuna HM`l ei olnud OÜ DT esindamise õigust. Kohus ei pea vajalikus käesoleva tsiviilasja raames anda õiguslikku hinnangut kostja ja OÜ DT poolt 10.05.2007 sõlmitud müügilepingu kehtivusele, kuna laadur-ekskavaatori otseseks valdajaks jäi peale nimetatud kuupäeval müügilepingu sõlmimist endiselt OÜ DT. Kohus leiab, et olenemata sellest, kas vaidlusaluse laadur-ekskavaatori omanikuks oli OÜ DT või kostja, oli laadurekskavaatori otsene valdus OÜ-l DT. Sõltumata sellest, kas laadur-ekskavaatori omanikuks oli OÜ DT või kostja, ei ole käesolevas tsiviilasjas tõendamist leidnud asjaolu, et laadurekskavaator oleks omaniku (kostja või OÜ DT) valdusest tema tahtevastaselt välja ei läinud. Kui omandaja oli pahauskne, st ta teadis või pidi teadma, et võõrandajal ei ole õigust omandit üle anda, siis omandamist ei toimu. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-90-01 jõudnud seisukohale, et isik, kes on asja üleandmisega omandanud heauskselt, on AÕS § 95 lg 1 kohaselt asja omanik asja oma valdusse saamisest ka siis, kui võõrandaja ei olnud õigustatud omandit üle andma. Asjas on tuvastatud, et hoone omanik oli omandajale teatanud, et võõrandaja pole omanik. Seega on omandaja AÕS § 95 lg 2 järgi pahauskne, sest ta pidi teadma, et võõrandajal pole õigust omandit hoonele üle anda. Kostja on leidnud, et hageja ei saanud vara heauskselt omandada, kuivõrd hageja pidi teadma, et OÜ DTei olnud õigustatud vara käsutama. Kostja on seisukohal, et hageja pahausksusele viitavad järgnevad asjaolud:

•

•

•

•

•

hageja on liisinguandja, kelle majandustegevuseks on varade omandamine nende finantseerimise eesmärgil. Hagejal lasub kõrgendatud hoolsuskohustus vara omandamisel; hagejal oli kohustus küsida vara omandiõiguse aluseks olevaid dokumente. Kuna hageja omandiõiguse aluseks olevate dokumentidega ei tutvunud, siis ta ei saa heausksusele tugineda; hageja ei kontrollinud vara andmeid liiklusregistris, kuigi ratastraktoril oli registreerimismärk XXX. Viimane viitab registrikande olemasolule liiklusregistris. Seega on hageja jätnud tähelepanuta asjaolu, millest igaüks oleks mõistlikku hoolsust rakendades pidanud aru saama; müügileping sõlmiti hinnaga 1 379 420 krooni. Sellise hinnaga vara omandamisel peaks hoolas ostja kontrollima omandiõiguse aluseks olevaid dokumente ja liiklusregistri kannet; reeglina lepitakse nii suure väärtusega tehingutes kokku, et müügihinda ei maksta välja enne registrikande muutmist. Sellise kokkuleppe olemasolu oleks taganud registrikannete kontrollimise.

Hageja kostja seisukohaga ei nõustunud ja leidis, et asjaolu, et hageja on liisinguandja, ei tähenda automaatselt, et hagejal oleks kõrgendatud hoolsuskohustus. Isegi, kui hagejal oleks kõrgendatud hoolsuskohustus, jääb hagejale arusaamatuks, kuidas ta oleks saanud registrist omandiõigust kontrollida, kuna register ei olnud ega ole ka praegu avalik register. Hageja leiab, et tõele ei vasta kostja väide, nagu oleks varal olnud registreerimismärk. Ka oli ja on turul tavaline praktika, et teeliikluses mittekasutatavat rasketehnikat ei registreerita registris. Hageja leiab, et seaduses ei ole sätestatud omandaja kohustust kontrollida omandatava eseme kuuluvust võõrandajale. Võõrandaja omandiõiguse kontrollimise kohustus võib eksisteerida üksnes juhul, kui omandajale on teada asjaolusid, mis peaksid temas tekitama põhjendatud kahtluse, et võõrandajal puudub vara käsutamise õigus. Oluline ei ole ka vara müügihind. Paljasõnaline ja täielikult tõendamata on kostja väide, et müügihinda ei maksta välja enne registrikande muutmist. Hageja teada ei olnud sellel ajal turul sellist praktikat. AÕS § 90 lg 1 kohaselt loetakse vallasasja valdaja, samuti iga varasem valdaja oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Eeltoodust tulenevalt pidi hageja eeldama, et vara valdaja on ka vara omanik. 03.12.2007 kehtinud riikliku liiklusregistri pidamise põhimääruse § 18 lg 1 ja samal ajal kehtinud liiklusseaduse § 65 lg 1 kohaselt oli füüsilisel ja juriidilisel isikul juurdepääs üksnes nendega seotud registriandmetele. Samale järeldusele on jõudnud ka Riigikohtu halduskolleegium lahendites nr 3-3-1-94-09 p-s 13 ja nr 3-2-1-48-09 p-s

või muu sellesarnane andmekandja, mis sisaldab andmeid asja lahendamiseks tähtsate asjaolude kohta ja mida on võimalik kohtuistungil esitada tajutaval kujul. Lisaks on kostja kohtule esitanud fotod vaidlusaluse laadur-ekskavaatori kohta, millelt nähtub registreerimismärk (tl 78-79). Kohus on seisukohal, et käeoleval juhul tuleb kohtule esitatud fotod tõendina jätta tähelepanuta, kuna nimetatud fotodelt ei selgu, millal fotod on tehtud ja kas on pildistatud just vaidlusalust laadurekskavaatorit. Vara ei kuulunud ka vastavalt Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi 24.08.2004 mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise eeskirja nr 175 § 4 lg 1 kohaselt registris registreerimisele. Kuna seaduses ei ole sätestatud omandaja kohustust kontrollida omandatava eseme kuuluvust võõrandajale, ei pidanud hageja seda tegema. Omandaja võib eeldada, et kui võõrandaja on asja valdaja ning tagab valduse ülemineku omandajale, siis on võõrandaja asja omanik ning omandaja ei pea võõrandaja omandiõigust täiendavalt kontrollima. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis nr 3-2-1-118-02 p-st 26 leidnud, et ebaõige on ringkonnakohtu väide, et T. O pidanuks selgitama välja korteri eelnevad omanikud ja tegema selgeks vahepealsete tehingute asjaolud. Selline nõue ei tulene heauskse omandamise eeldusena seadusest... Pealegi ei ole vallasasjana korterite müügilepingud avalikud ning nende hankimiseks oleks T. O pidanud tegema pingutusi, mida tavapäraseks tehingu tegemise asjaolude kontrollimiseks tehingupool tegema ei pea. Pahausksuse tõendamiseks oleks pidanud olema mingi asjaolu, mis andnuks alust väita, et T. O teadis, et SIAS ei omanud korteri käsutamise õigust. Antud juhul hagejale selliseid asjaolusid teada ei olnud, seega ei saanud ka eeldada, et hageja oleks pidanud teostama täiendavat kontrolli, mis oleks ka registri mitteavalikkuse tõttu võimatu. Seega ei olnud hagejal mingit põhjust arvata, et vara omanikuks võiks registris olla registreeritud kostja ning hageja ei saanud küsida ka vara omandiõiguse aluseks olevaid dokumente. Ülalmärgitud põhjendustel on kohus kokkuvõtvalt kõiki eelmärgitud asjaolusid arvestades seisukohal, et laadur-ekskavaatori omanikuks oli hageja alates müügilepingu sõlmimisest 03.12.2007 kuni laadur-ekskavaatori võõrandamiseni 04.05.2011 kolmandale isikule hageja ja kostja vahelise kokkuleppe alusel, millest tulenevalt tuleb hagi rahuldada. Menetluskulude jaotus Juhindudes TsMS § 162 lg 1 tuleb seoses hagi rahuldamisega menetluse kulud jätta kostja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/

Geete Lahi Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.