määrusega menetlusabi korras vabastatud apellatsioonkaebuse esitamisel, s.o summas 200 eurot, ning riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamisest riigile vastavalt Tartu Maakohtu
21.veebruari 2012 määrusele.
3.Jätta apellatsioonimenetluse kulu – riigilõiv summas 200 eurot – Eesti Vabariigi kanda.
4.Jätta Külli Müürsepale maakohtu ja ringkonnakohtu menetluses määratud riigi õigusabi tasu ja kulud Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Jaak Müürsepp esitas 11. novembril 2011 maakohtule Külli Müürsepa vastu hagi, milles palus tuvastada, et kostjal puudub õigus kasutada eluruumi hagejale kuuluvas XXX kinnistul asuvas elamus. Hagiavalduse kohaselt tunnistati hageja Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Põlva maakonna komisjoni 3. septembri 1993 otsusega Põlva maakonnas Laheda vallas Suurkülas asuva XXXXkli talu, suurusega 49,66 ha, poole mõttelise osa suhtes omandireformi õigustatud subjektiks. Laheda Vallavalitsuse 30. juuli 1998 korralduse alusel tagastati hagejale talumaadest 22,59 ha ning hageja kanti Põlva Maakohtu kinnistusameti kinnistamisotsuse alusel 2. detsembril 1998 kinnistusraamatusse nimetatud maatüki omanikuna. Hageja alustas XXX talu vundamendile elamu ehitamist (taastamist) 1992. a ja
19.augustil 1999 võeti elamu arvele riiklikus ehitusregistris. Elamu sai elamiskõlblikuks 2001. a. Hageja oli kostjaga abielus alates 6. juulist 1990 kuni
6.jaanuarini 2010, mil abielu lahutati Tartu Maakohtu otsusega. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ajal kehtinud perekonnaseaduse (PKS) § 141 kohaselt on nii hagejale tagastatud kinnistu kui ka sellel taastatud elamu hageja lahusvara. Kostjal puudub õigus kasutada hagejale kuuluval kinnistul asuvas elamus olevat eluruumi. Kostja ei ole hoolimata hageja nõudmistest eluruumi vabastatud. Kostjal eluruumi kasutamise õiguse puudumise tuvastamine on hageja jaoks vajalik kinnistu võõrandamiseks, et maksta hooldekodu koha eest. Keegi pole nõus kinnistut ostma, kui kostja jääb elamusse elama.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt on XXXX talu maadele ehitatud elamu kostja ja hageja ühisvara, sest see ehitati poolte abielu ajal. Kostja on andnud ka oma rahalise panuse maja ehitamisse. Poolte ühisvara on jagamata. Maja ehitamise eemärk oli luua ühine kodu. Abielu lahutamine ei lõpetanud kostja õigust eluruumi kasutada. Kostja kasutusõigus tuleneb ühise kodu rajamisest. Tuvastushagi ei saa rahuldada juba seetõttu, et hagejal puudub kasu tehtavast otsusest. Tuvastushagi alusel tehtav otsus ei ole täidetav.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 10. detsembri 2012 otsusega hagi ja tuvastas, et K. Müürsepal puudub eluruumi kasutamise õigus J. Müürsepale kuuluval kinnistul Kardsaare-Mihkel (registriosa 6698) asuvas elamus. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on Põlva maakonnas Laheda vallas Suurkülas asuva XXXX talumaa näol tegemist õigusvastaselt võõrandatud varaga, millest 22,59 ha tagastati omandireformi käigus aastatel 1993 kuni 1998 hagejale. Hageja on sisse kantud kinnistu Kardsaare-Mihkel, registriosa 6698, teise jakku omanikuna. Pooled olid abielus alates 6. juulist 1990 kuni 8. veebruarini 2010. Ühisvara on poolte kinnitusel jagamata praeguse ajani. Hageja väitel, mille on õigeks võtnud ka kostja, toimus aastatel 1992 kuni 1999 elamu ehitamine kostjale tagastatavale maale. Kuigi hageja väitel kostja elamu ehitamisse ei panustanud, tuleneb kuni 1. juulini 2010 kehtinud PKS § 14 lg-st 1 ja § 19 lg-st 1 siiski, et abielu kestel omandatud vara on abikaasade ühisvara, mille osad on eelduslikult võrdsed. Antud juhul tuleb lisaks eeltoodule arvestada asjaolu, et elamualune maa kinnistati poolte abielu ajal, kusjuures maa näol oli tegemist õigusvastaselt võõrandatud varaga. Kuni
1.juulini 2010 kehtinud PKS §-st 141 tulenevalt on hagejale omandireformi käigus tagastatud XXX talumaa hageja lahusvara. Alates selle maa kinnistusraamatusse kandmisest muutus elamu vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 54 lg-le 1 kinnisasja oluliseks osaks, s.o samuti kostja lahusvaraks. Poolte abielu lõppemise ajal, s.o 2010 veebruaris, ega ka praegusel ajal ei saa enam rääkida XXXX talumaal oleva elamu kui vallasasja kuulumisest poolte ühisvarasse. Seega puudub alus asuda seisukohale, et kostjal oleks hageja kinnistul asuvas elamus eluruumi kasutamisõigus omandiõigusest tulenevalt. Poolte abielu lõppemise ajal kehtinud perekonnaseaduse kohaselt oli perekonna eluaseme ühe või teise abikaasa kasutusse jätmist võimalik otsustada üksnes ühisvara jagamise käigus (juhul kui tegemist oli ühisvaraga). Kehtiva PKS § 68 lg-s 1 on sätestatud, et kui abikaasad ei jõua abielu lõppemise korral eluruumi ja selle juurde kuuluva tavalise sisustuse esemete edasises kasutamises kokkuleppele, võib kumbki abikaasa nõuda, et kohus määraks kummagi abikaasa õigused ja kasutustingimused nimetatud esemete suhtes. Kohus arvestab eelkõige laste heaolu ja muid tähtsaid asjaolusid. PKS § 68 lg-s 2 on sätestatud, et kui perekonna ühise eluasemena kasutatav eluruum on ühe abikaasa ainuomandis või ühe abikaasa ja kolmanda isiku kaasomandis, määrab kohus eluruumi teise abikaasa kasutusse ainult juhul, kui see on vajalik ebaõigluse vältimiseks. Poolte abielu ajal ühiselt ehitatud ja kasutatud elamu oli abielu lõppemise ajal hageja ainuomandis. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 68 lg 1 järgi on omanikul täielik õiguslik võim asja üle, sh õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist. Kuna kinnistu omanik on hageja, peaks kostja kasutusõiguse saamiseks kinnistul asuvas elamus esitama PKS § 68 lg-s 1 ettenähtud nõude (antud juhul vastuhagina). Sellise nõude läbivaatamise käigus saaks
hinnata, kas on põhjendatud määrata eluase ka kostja kasutusse (arvestades PKS § 68 lg-tes 1 ja 2 märgitud asjaolusid). Kostja on piirdunud üksnes vastuväitega, kuigi kohus andis
20.aprilli 2012 eelistungil kostjale võimaluse soovi korral vastuhagi esitada. Kuid isegi juhul, kui asuda seisukohale, et kostja kasutusõiguse küsimuse lahendamiseks käesolevas menetluses piisab vastuväitest, leidis kohus, et puudub küllaldane alus hageja kinnistul asuva eluruumi määramiseks kostja kasutusse. Pooltel ei ole enam alaealisi lapsi, seega ei tule kõne alla laste heaolu. Kostja on oma kirjalikus vastuses hagile kinnitanud, et seoses Tallinnas töötamisega on ta kaks nädalat kodus ja kaks nädalat Tallinnas. Sellisest elukorraldusest saab teha järelduse, et kostjal on ka teine elamispind ning kostja ei jää hageja majast lahkudes elamispinnata. Poolte suhted ei ole head. Võib eeldada, et elamu ühine kasutamine tingiks järjest enam konflikte, mis ei ole kummagi poole huvides. Ühiselt ehitatud eluaseme kaotusest tulenevat hüvitist saab kostja hagejalt nõuda. K. Müürsepp ongi esitanud Tartu Maakohtule hagi J. Müürsepa vastu (tsiviilasi nr 2-12-45445), milles nõuab muuhulgas rahalist hüvitist selle eest, et kaotas omandi XXXX kinnistul olevale elamule. Kohtupraktikas on leidnud aktsepteerimist lähenemine, et abielu kestel ühist kodu rajades (eluruumi välja ehitades) võib tekkida võlaõiguslik kasutusõigus sellele eluruumile (3-2-1-65-11, p 15). Selline kasutusõigus ei saa siiski olla piiramatu. Abielu kestel ühist kodu rajades tekkiv kasutusõigus sarnaneb kõige rohkem eluruumi tasuta kasutamise õigussuhtele. Seega saab sellist tasuta kasutamist võlaõigusseaduse (VÕS) sätetest tulenevalt ka üles öelda. Hageja poolt 4. augustil 2011 kostjale eluruumi vabastamiseks tehtud ettepaneku näol on tegemist sisuliselt eluruumi tasuta kasutamise lepingu ülesütlemisega VÕS § 393 mõttes. Hageja nõue on kooskõlas TsMS § 368 lg-ga 1. Üksnes asjaolu, et tehtav kohtulahend pole sundtäidetav täitemenetluse seadustikus ettenähtud korras, ei välista tuvastushagi esitamist. Ei saa välistada, et hagejal on asjas tehtavast otsusest ka vahetu kasu. Hagejal on soov muuta kostja elukoha aadressi rahvastikuregistris. Hageja on sellise taotlusega Laheda Vallavalitsuse poole pöördunud, kuid viimane jättis taotluse lahendamata.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.K. Müürsepp esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 10. detsembri 2012 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta J. Müürsepa hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) puudus tulenevalt TsMS §-st 373 koostoimes § 363 lg 1 p-dega 1, 2, 3 vajadus vastuhagi esitamiseks. Kostja oleks pidanud vastuhagis märkima alljärgnevad asjaolud: hagi esemena eluruumi kasutusõigus; hagi alusena elumaja koosehitamine eesmärgil luua elumaja ühiseks elamiseks; tõenditena poolte abielu algus ja lõppemine, elumaja ehitamise alustamine, hageja omandiõiguse tekkimine kinnistule. Seega oleks märgitud sama hagi ese, alus ja asjaolud, mis olid juba vaidluse aluseks. Korduv hagi ei kergenda ega kiirenda vaidluse lahendamist; 2) kohaldas kohus vääralt VÕS §-i 389, kuna tegemist ei ole tasuta kasutamisega. Kostja kannab kommunaalkulusid (näiteks elekter) võrdselt hagejaga ning hooldab ja korrastab elumaja tervikuna. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele, mida istungil uuriti. Asjas ei ole esitatud ja uuritud tõendeid, millest nähtuks eluruumi kasutamise eest tasumine või mittetasumine. TsMS § 436 lg 4 järgi ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Seega VÕS § 389 kohaldamiseks puuduvad asjaolud, mida oleks menetluses arutatud; 3) kohaldas kohus vääralt PKS §-i 68. Põhiseaduse § 32 kohaselt on omand puutumatu, kuid omandit saab kitsendada. AÕS § 68 lg 2 järgi võivad omaniku õigused olla kitsendatud ainult seaduse või teiste isikute õigustega. PKS § 68 lg-st 2 tulenevad kitsendused, mille järgi, kui perekonna ühise eluasemena kasutav eluruum on ühe abikaasa ainuomandis, määrab kohus
eluruumi teise abikaasa kasutusse ainult juhul, kui see on vajalik ebaõigluse vältimiseks. Ebaõigluse vältimise kohustus tuleneb PKS § 15 lg-st 1, mille kohaselt korraldavad abikaasad ühiselt oma abielulise kooselu ja perekonna vajaduste rahuldamise, pidades silmas teineteise ja laste heaolu ning vastutades teineteise ees abieluga seotud kohustuste täitmise eest. Loogiline on, et abikaasad omandavad, sõltumata valitud lepingulisest varasuhtest, teatud vara ühiselt. Ülaltoodust tulenevalt ei tohtinud kohus lähtuda ainult hageja omandiõiguse kaitsmisest, vaid arvestada tuli, et tegemist on endiste abikaasadega, kes mõlemad osalesid elumaja ehitamises ja ka eesmärk oli neil ühine – ühise kodu loomine. Riigikohus asus lahendis nr 3-4-1-4-03 seisukohale, et riigil on põhiseaduse § 14 järgi kohustus luua põhiõiguste kaitseks kohased menetlused. Kohtumenetlus peab olema õiglane. Muu hulgas tähendab see, et riik peab kehtestama menetluse, mis tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse. Kostja pühendas suurema osa oma elust sellele, et perekonnal oleks kodu, mis oleks hooldatud ja korras. Selleks loobus kostja oma korteriomandist Tallinnas. Praegusel ajal, mil tal ei ole ei füüsilist ega varalist jõudu muretseda endale uus kodu, on väga ebaõiglane võtta temalt ära vähemalt alates 1992. a olnud õigus eluruumile. Viimatimärgitu tuleneb põhiseaduse §-s 33 sätestatud põhimõttest, mille kohaselt kodu on puutumatu.
5.J. Müürsepp vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on TsMS § 363 lg 1 p 1 järgi hagi esemeks hageja selgelt väljendatud nõue. Kuna kostja vastuhagi ei esitanud, siis ei ole kostja antud vaidluses taotlenud kasutusõigust kinnistul asuvas elamus; 2) on apellatsioonkaebuse väide, et kohus kvalifitseeris kostja poolt eluruumi kasutamise VÕS § 389 järgi ekslikult seetõttu, et kostja kannab kommunaalkulusid, hooldab ja korrastab elumaja tervikuna, vastuolus apellatsioonkaebuses märgituga, et asjas ei ole esitatud tõendeid, millest nähtuks eluruumi kasutamise eest tasumine või mittetasumine. Seega on tegemist paljasõnalise ja vastuolulise väitega, mis ei saa olla aluseks kohtuotsuse muutmisele; 3) kinnitas kostja oma kirjalikus vastuses hagile, et seoses Tallinnas töötamisega on ta kaks nädalat kodus ja kaks nädalat Tallinnas. Sellisest elukorraldusest tegi kohus järelduse, et kostjal on olemas ka teine elamispind ning hagi rahuldamise korral ei jää ta eluasemeta. Kostja on esitanud maakohtule hagi (tsiviilasi nr 2-12-45445), milles ta taotleb hagejalt rahalist hüvitist selle eest, et kaotas omandi XXX kinnistul asuvas elamus. Eeltoodust tulenevalt püüab kostja saavutada, et ta saaks rahalise kompensatsiooni kinnistul asuva elamu eest ning et tal oleks samas ka eluruumi kasutamise õigus. See oleks hageja suhtes äärmiselt ebaõiglane. Kuna kostja ei esitanud vastuhagi, siis ei ole teada, kui suur peaks olema tema eluruumi kasutamise õigus (elamispind, mitu ja millised ruumid jne), samuti oleks ebaselge, kas ja millal peaks ta sõlmima lepingu eluruumi kasutamise kohta. Seetõttu, pidades silmas ka tulevikus tekkivaid probleeme, rakendas kohus õigesti ja põhjendatult PKS §-i 68.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
10.detsembri 2012 otsus muutmata.
7.Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.
Maakohus on andnud hinnangu kõikidele esitatud tõenditele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning põhjendatult tuvastanud, et kostjal puudub eluruumi kasutamise õigus hagejale kuuluval XXX kinnistul asuvas elamus. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks.
8.Ringkonnakohus märgib vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele järgmist:
8.1.Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, et asjas puudus vajadus vastuhagi esitamiseks. Maakohus leidis põhjendatult, et kuna kinnistu omanik on hageja (selle asjaolu üle puudub vaidlus), peaks kostja kasutusõiguse saamiseks kinnistul asuvas elamus esitama PKS § 68 lg-s 1 ettenähtud nõude vastuhagina ja sellise nõude läbivaatamise käigus saaks hinnata, kas on põhjendatud määrata eluase ka kostja kasutusse. Õige ei ole apellandi seisukoht, et kostja oleks pidanud vastuhagis märkima sama hagi eseme, aluse ja asjaolud, mis olid juba vaidluse aluseks. Hageja esitas maakohtule lähtuvalt TsMS § 368 lg-st 1 tuvastushagi nõudega tuvastada, et kostjal puudub õigus kasutada eluruumi hagejale kuuluvas XXX kinnistul asuvas elamus. Kostja, soovides saada pärast abielu lahutamist perekonna eluaseme kasutusõigust PKS § 68 lg 1 alusel, pidanuks käesolevas menetluses esitama vastuhagi vastava konkreetse kohustusnõudega, millise hagi ese ei ole sama hageja tuvastushagi esemega. Asjakohane on hageja väide vastuses apellatsioonkaebusele, et kuna kostja ei esitanud vastuhagi, siis ei ole teada, kui suur peaks olema tema eluruumi kasutamise õigus (elamispind, mitu ja millised ruumid jne). Märgitud asjaolude osas oleks kostja pidanud esitama vastuhagis konkreetse ja selge nõude, millele hageja oleks saanud esitada oma vastuväited.
8.2.Vaatamata asjaolule, et kostja menetluses vastuhagi eluruumi kasutusõiguse saamiseks ei esitanud, on maakohus kohtuotsuses igakülgselt hinnanud kostja võimalikke aluseid sellise õiguse saamiseks ning ringkonnakohus nõustub maakohtu kõigi põhjendustega. Kostja ei ole ka apellatsioonimenetluses esile toonud selliseid mõjuvaid põhjusi, mille alusel saaks asuda seisukohale, et ebaõigluse vältimiseks tuleb kostja suhtes kohaldada PKS § 68 lg-te 1 ja 2 sätteid. Kostja väide apellatsioonkaebuses põhiseaduse §-s 33 sätestatud kodu puutumatusele ei ole antud juhul asjakohane. Nimetatud õigust saab seadustega piirata. Lahutatud abikaasa õigused teisele abikaasale kuuluva eluruumi kasutamisel on reguleeritud PKS § 68 lg-s 2. Kostja esindaja advokaat Valli Murde kinnitas 21. mail 2013 toimunud ringkonnakohtu kohtuistungil, et kostja elab suurema osa ajast Tallinnas, kuna ta töötab seal ja üürib Tallinnas korterit. Hageja esindaja Peeter Järv märkis ringkonnakohtu istungil, et kostja pole hageja kinnistul asuvas elamus terve talve käinud. Vastuseks ringkonnakohtu küsimusele kostja tegevuse kohta hageja kinnistul vastas hageja, et kostja ei ole kinnistul aiavilju maha pannud juba 6-7 aastat. Ka poolte eeltoodud väidetest nähtub üheselt, et kostjal on olemas Tallinnas elukoht, mida ta kasutab suurema osa ajast, samuti ei saa kohtule esitatust järeldada kostjal vaidlusaluse elamu ja kinnistuga sellise seose olemasolu, mis õigustaks ebaõigluse vältimiseks kostjale hagejale kuuluval kinnistul asuvas elamus eluruumi kasutamise õiguse andmist. Kostja väide, et kostja loobus seoses hageja kinnistuga oma korteriomandist Tallinnas ning tal ei ole võimalik muretseda endale uut kodu, ei ole käesoleva asja lahendamisel määrav, kuna kostjal on õigus nõuda hagejalt rahalist hüvitist osas, milles suurenes kinnisasja väärtus abielu kestel. Kostja on rahalise nõude hageja vastu Tartu Maakohtu menetluses olevas tsiviilasjas nr 2-12-45445 ka esitanud.
8.3.Maakohus on pooltevahelist õigussuhet õigesti vaadelnud eluruumi tasuta kasutamisena. Seda seisukohta ei muuda apellandi viide, et kostja kannab kommunaalkulusid (näiteks
elekter) võrdselt hagejaga ning hooldab ja korrastab elumaja tervikuna. Kumbki pool ei ole väitnud, et kostja maksaks hagejale eluruumi kasutamise eest tasu. Samuti asus maakohus põhjendatult seisukohale, et hageja poolt 4. augustil 2011 kostjale eluruumi vabastamiseks tehtud ettepaneku näol on sisuliselt tegemist eluruumi tasuta kasutamise lepingu ülesütlemisega VÕS § 393 mõttes. Kostja esindaja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et kostja sai hageja 4. augusti 2011 ettepaneku eluruumi vabatahtlikuks vabastamiseks (ülesütlemisavalduse) kätte
11.augustil 2011. TsÜS § 69 lg 1 kohaselt kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus tuleb tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Seega on hageja kostja eluruumi tasuta kasutamise lepingu kehtivalt üles öelnud. Ringkonnakohus märgib, et hageja poolt 4. augusti 2011 teates (mille kostja sai kätte
11.augustil 2011) eluruumi vabastamiseks antud tähtaeg 15. september 2011 on äärmiselt lühike, kuid arvestada tuleb, et maakohus tegi asjas otsuse alles 10. detsembril 2012. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse tegemise ajaks möödunud ca aasta ja kolme kuu pikkust ajavahemikku saab antud juhul (arvestades, et kostja on elamut aastaid kasutanud, kuid tal on olemas ka teine elukoht) pidada mõistlikuks tähtajaks, mille jooksul oleks kostjal olnud võimalik eluruum vabastada.
9.Maakohtu otsusega jäeti kõik menetluskulud kostja kanda. Tartu Maakohtu
21.veebruari 2012 määrusega anti kostjale riigi õigusabi tema esindamiseks tsiviilasja kohtumenetluses kohustusega hüvitada võrdsete osamaksetena 50% ulatuses riigi õigusabi tasu ja kulud. Tartu Ringkonnakohtu 22. jaanuari 2013 määrusega vabastati kostja riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel maakohtu 10. detsembri 2012 otsuse peale osaliselt, summas 200 eurot. Ringkonnakohus leiab, et puudub alus muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. TsMS § 171 lg-st 1 tulenevalt kannab apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise korral apellant. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, jäävad ka menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Ringkonnakohus peab põhjendatuks vabastada kostja TsMS § 190 lg 7 alusel riigilõivu tasumisest riigituludesse osas, milles kostja oli Tartu Ringkonnakohtu 22. jaanuari 2013 määrusega menetlusabi korras vabastatud apellatsioonkaebuse esitamisel, s.o summas 200 eurot, ning riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamisest riigile vastavalt Tartu Maakohtu
21.veebruari 2012 määrusele. Ringkonnakohus leiab, et arvestades kostja majanduslikku seisundit, on tema maksevõime selline, mis ei võimalda hüvitada riigile menetluskulusid. Seega esineb TsMS § 190 lg-s 7 sätestatud alus vabastada kostja menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest täielikult. Eeltoodust tulenevalt jäävad nii apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv summas 200 eurot kui ka kostjale maakohtu ja ringkonnakohtu menetluses määratud riigi õigusabi tasu ja kulud riigi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.