Sotsiaalõigus › Muu sotsiaalõigus

HaldusasiJõustunudTallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja · 05.11.2021

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
Kohtuasja number: 3-21-1409/12
Asja liik: Haldusasi
Kategooria: Sotsiaalõigus › Muu sotsiaalõigus
Menetlusliik: Üldmenetlus
Kuulutamise aeg: 05.11.2021
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 4235

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Eesti Vabariigi nimel Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Tiia Nurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

5.11.2021, Tallinn

Haldusasja number

3-21-1409

Haldusasi

M.R. kaebus Saaremaa Vallavalitsuse 18.05.2021 korralduse nr 2-3/756 (allkirjastatud 24.05.2021) tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – M.R., volitatud esindaja Jüri Reede

Asja läbivaatamine

Vastustaja – Saaremaa vald, esindaja Liina Sepp Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1.Jätta kaebus rahuldamata.

2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 06.12.2021 a.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.M.R. (kaebaja) on M.I. tütar. M.I. viibib alates 15.03.2021 Kuressaare Haigla SA hooldekodu üldhooldusteenusel. Lepingu on hooldekoduga sõlminud M.I..

2.M.I. esitas 03.03.2021 Saaremaa Vallavalitsusele taotluse üldhooldekodu teenuse ja kohatasu maksmiseks puudu olevas summas Saaremaa valla eelarvest. 04.03.2021 informeeriti esitatud avaldusest kaebajat. 06.04.2021 esitas M.I. Saaremaa Vallavalitsusele taotluse Kuressaare Haigla SA hooldekoduteenuse ja ravimite hüvitamiseks alates 16.03.2021.

Sarnased lahendid

Sotsiaalõigus

andmisel on riigivõimu teostamine. Vastustajal oli kohustus käituda kaebajaga vastavalt seadusele ning ta ei saanud endale võtta kohtu pädevust. Kuna vastustaja andis korralduse välja pädevust eirates, siis rikkus ta ka ühtlasi õiguskindluse põhimõtet. 7.4 Kaebaja on seisukohal, et nii nagu kohtuotsuse resolutsioon, peab ka haldusakti resolutsioon olema selge ja üheselt mõistetav. Korralduse resolutsiooni p-s 1 ei ole nimetatud adressaati, kes peaks täitma impersonaalselt antud korralduse „tasuda“ ja korralduse resolutsiooni p-s 2 on nimetatud kaebajat, kellele korralduse kohaselt esitatakse arved tasumiseks, siis jääb mulje nagu ka p 1 oleks antud personaalselt kaebajale. Seega resolutsiooni p-st 1 ei selgu adressaat. Korralduse p 1 ja 2 koostoimes on vastustaja mõistnud kaebajalt M.I. kasuks välja elatise, mis kuulub kohtuvõimu pädevusse. 7.5 Kaebaja leiab, et korraldus ei ole õiguspärane, kuna see ei ole antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja ei ole sellega kooskõlas. Saaremaa Vallavolikogu 26.04.2019 määrus nr 7 „Sotsiaalhoolekandelise abi andmise kord“ reguleerib õigussuhteid abivajaja, ehk M.I. ja kohaliku omavalitsuse vahel. See määrus ei ole ega saagi olla võimalike eraõigussuhete reguleerimise aluseks kaebaja ja vastustaja vahel. Kaebaja leiab, et vastustaja poolt talle alusetute arvete väljastamine rikub lisaks tema omandipõhiõigusele ka tema põhiõigust aule ja heale nimele. Alusetute arvete väljastamisega avaldab vastustaja tema kohta õigusvastaselt ebaõigeid andmeid, mis teotavad tema au ja head nime, näidates teda võlglasena olukorras, kus ta seda tegelikult ei ole. 7.6 Vastustaja poolt on kaebajale juba väljastatud arve nr 19017, mis kajastab ebaõigeid andmeid, nagu oleks vastustaja ja kaebaja vahel sõlmitud müügileping. Kaebaja ei ole vastustajaga sõlminud ühtegi lepingut, mistõttu on talle väljastatud arve alusetu ning ühtlasi on sellega avaldatud ebaõigeid andmeid. Ebaõiged andmed ei pea olema avaldatud otsesõnu faktiväitena, vaid võivad järelduda ka avaliku teabekandja sisust. Vastustaja seisukoht

8.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu järgmistel põhjendustel. 8.1 Eestis jaguneb vastutus sotsiaalse heaolu tagamise eest inimese enda, perekonna ning avaliku võimu vahel. Esmalt vastutab enda toimetuleku eest igaüks ise sotsiaalseadustiku üldosa seadus (SÜS) § 5 lg1), seejärel abivajaja perekond (PS § 27 lg 5). Tulenevalt SÜS § 11 on sotsiaalkaitsesüsteemi esimeseks osaks isiku ja perekonna omavastutus ning seejärel alles riigi ja kohaliku omavalitsuse korraldatud ja antavad hüvitised. PKS § 96 kohaselt on põlvnemisest tuleneva ülalpidamiskohustuse korral ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased. Kuivõrd kaebaja on M.I. tütar, siis on ta seega tema alaneja sugulane. Ülalpidamissuhte poolteks saavad olla isikud, kes on omavahel otsejoones sugulased. 8.2 Vallavalitsus osutab abi üldjuhul taotluse alusel või abivajaduse ilmnemisel. Abi määramisel arvestatakse mh abivajava isiku ja tema perekonnaliikmete sissetulekuid ning üldist majanduslikku olukorda. Abi andmisest on alus keelduda, kui isiku seadusjärgsete ülalpidajate sissetulekud on piisavad, et tagada abivajava isiku eest tasumine. Võimatus oma perekonnaliikmele seadusjärgset ülalpidamist anda peab olema tõendatud ning ei piisa pelgalt isiku soovist oma kohustusi mitte täita või sellest, et isikute suhted on aja jooksul muutunud. Kohalikul omavalitsusel puudub kohustus tasuda abivajava isiku sotsiaalteenuse eest, kui seda on võimelised tegema ülalpidamiskohustuslased. 8.3 Kuivõrd M.I. esitas 03.03.2021 vastustajale taotluse väljaspool kodu osutatava üldhooldusteenuse saamiseks, siis on sotsiaalkomisjon palunud tema alanejatelt sugulastelt lisadokumente nende maksesuutmatuse tõendamiseks. Vastustaja on kaebajaga korduvalt suhelnud e- posti teel ning väljastanud talle teateid. 03.05.2021 edastas kaebaja vastustajale vastuse, milles keeldus vallavalitsusega koostöö tegemisest ja jäi seisukoha juurde, et tal ei ole võimalik emale ülalpidamist anda. Ühtegi tõendit kaebaja ei esitanud ning vastustaja ei saanud PKS § 102 lg-s 1 3(9)

toodud asjaolude esinemist hinnata. Kohus saab praeguses vaidluses kontrollida haldusakti õiguspärasust, kuid mitte seda, kas kohalikul omavalitsusel on õigus isiku ülalpidajatelt VÕS alusel nõuda tehtud kulude hüvitamist. 8.4 Vastustajale jääb arusaamatuks kaebaja väide, nagu oleks vastustaja võtnud endale korralduse andmisega õigusemõistja rolli. Kaebaja pole endale selgeks teinud, milline on seadusest tulenev ja põlvnemisest lähtuv ülalpidamiskohustuse sisu. Kohalik omavalitsus peab vajadusel osalema sotsiaalteenuste kulude katmisel. Tulenevalt SHS § 16 lõikest 2 võib kohalik omavalitsus teenuse eest tasu võtta. Abi andmisest on alus keelduda, kui isiku seadusjärgsete ülalpidajate sissetulekud on piisavad, et tagada abivajava isiku eest tasumine. Kohalikul omavalitsusel ei ole lubatud teenuse saamise õigust seada sõltuvusse abivajaja varalisest olukorrast või seadusjärgsete ülalpidajate olemasolust. Ulatuses, milles teenuse saajalt või tema ülalpidamiskohustusega isikutelt tasu võtta ei saa, läheb teenusega seotud kulude kandmise kohustus üle kohalikule omavalitsusele. Vastustaja on taganud M.I.le tema abivajadusest lähtuva abi ning seeläbi täitnud oma seadusest tuleneva kohustuse ning tal on õigus nõuda ülalpidajatelt sotsiaalteenuste eest tasumist. Sellise olukorraga praegu tegemist ongi ja vastustaja on toiminud õiguspäraselt. Elatist vastustaja välja mõistnud ei ole. 8.5 Vastustaja ei ole korraldusega reguleerinud kaebaja ja tema ema vahelisi õigussuhteid, vaid lähtunud talle seadusega antud võimalusest tagada isikule vajalik sotsiaalteenus ning selle eest tasumine. Sotsiaalteenuste eest tasumise ja elatise nõuded on oma olemuselt erinevad. Kohaliku omavalitsuse kohustus anda sotsiaaltoetust tõusetub üksnes siis, kui on tõendatud, et isik ise ega tema perekond ei suuda isikule ülalpidamist tagada, st hooldusteenuse eest tasuda. Vastustajal on õigus pöörduda ülalpidamist andma kohustatud isikute poole, et need hüvitaksid teenuse osutamiseks selle osa, milleks nad on kohustatud ning isikutel on seejuures õigus tõendada enda suutmatust ülalpidamiskohustust täita. Vastustaja on kohaselt sisustanud võlaõigusseaduse sätteid. 8.6 Kaebaja ei ole kaebuses selgitanud, milles seisneb tema PS §-st 32 tuleneva omandipõhiõiguse rikkumine. Vastustaja on menetluse käigus andnud kaebajale korduvalt võimaluse esitad oma selgitused ja tõendid, st talle on tagatud ärakuulamise õigus. 8.7 Vastustaja ei ole andnud korraldust pädevust eirates. Tulenevalt kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 7 lõikest 2 on vallavalitsusel õigus üksikaktidena anda korraldusi. Tulenevalt Saaremaa Vallavolikogu 26.04.2019 määruse nr 7 „Sotsiaalhoolekandelise abi andmise kord“ § 14 lõikest 2 otsustab väljaspool kodu osutatava üldhooldusteenuse eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmise vallavalitsus oma korraldusega, tuginedes hoolekandekomisjoni otsusele. Sotsiaalkomisjoni 04.05.2021 koosolekul võeti vastu korralduse aluseks olev otsus. Seega on korralduse andnud selleks pädev organ kehtiva õiguse alusel. Õiguskindlus saab olla selles, et vastustaja oma õiguste kaitseks seadusest tulenevaid võimalusi kasutab. 8.8 Vastustaja nõustub, et korralduse resolutsioon peab olema selge ja üheselt mõistetav. Kohalik omavalitsuse peab seaduses sätestatud sotsiaalkaitse põhimõtteid arvestades haldusaktiga otsustama, kas konkreetsele inimesele on vaja abi anda ja millist abi ning mil määral konkreetne abivajaja abi vajab. Sõltumata sellest et korralduse punktis 1 ei ole konkreetselt kaebajale viidatud, on vastustaja hinnangul üheselt selge, et M.I. üldhooldusteenuse ja ravimiarvete tasumiseks puudujäävas osas on endale kohustuse võtnud vastustaja, kes on omakorda võtnud kohustuse edastada arved tasumiseks kaebajale. Kaebaja kohustus arved tasuda tuleneb võlaõigusseadusest. Seega selgub korraldusest selle adressaat. Korraldus on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja on sellega kooskõlas. 8.9 M. I.le tema seadusjärgse ülalpidamiskohustuse selgitamine ja meelde tuletamine ning tema eest kohustuste täitmine eesmärgiga, et abivajav isik ei satuks abitusse olukorda, ei saa olla käsitatav isiku au ja hea nime teotamisena. Käesoleval juhul ei ole kaebaja au ja head nime teotatud, vaid vastustaja on menetluses tuvastanud, et kaebaja on abivajava isiku ülalpidamiskohustusega isik, kellele kohalduvad PKS § 96 ja 97 sätestatud ülalpidamiskohustuse 4(9)

11.Kohus ei nõustu kaebaja väitega, mille kohaselt on vastustaja võtnud endale korralduse andmisega õigusemõistja rolli. 11.1 SHS § 5 lg 1 kohaselt on isikule kohustatud sotsiaalteenuste, sotsiaaltoetuste, vältimatu sotsiaalabi ja muu abi andmist korraldama isiku rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgne kohaliku omavalitsuse üksus. SHS § 14 lg 1 kohaselt kehtestab kohaliku omavalitsuse üksus sotsiaalhoolekandelise abi andmise korra, mis peab sisaldama vähemalt sotsiaalteenuste ja toetuste kirjeldust ja rahastamist ning nende taotlemise tingimusi ja korda. SÜS § 5 lg 1 kohaselt tuleb sotsiaaltoetuse määramisel arvestada esmajoones isiku enda võimekust ja vastutust talle vajalike sotsiaalteenuste tagamisel. SÜS § 11 kohaselt on sotsiaalkaitsesüsteemi esimeseks osaks isiku ja perekonna omavastutus ning seejärel alles riigi ja kohaliku omavalitsuse korraldatud ja antavad hüvitised. Abi määramisel võetakse arvesse mh abivajava isiku ja tema perekonnaliikmete sissetulekuid ja ning üldist majanduslikku olukorda. Kohalik omavalitsus peab vajadusel osalema sotsiaalteenuste kulude katmisel. Kohalikul omavalitsusel on kohustus osutada isikule sotsiaalteenuseid niivõrd, kuivõrd isik ise ega teda ülal pidama kohustatud perekonnaliikmed ei suuda seda teha. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-67-15 selgitanud, et tasulise sotsiaalteenuse puhul võibki olla tegemist olukorraga, kus kohalik omavalitsus täidab abivajava isiku ülalpidamiseks kolmanda isiku kohustust, mistõttu võib kohalikul omavalitsusel tekkida käsundita asjaajamisest tulenev kulutuste hüvitamise nõue isiku ülalpidamiskohustuslase vastu. 11.2 PKS § 96 kohaselt on põlvnemisest tuleneva ülalpidamiskohustuse korral ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased. PKS § 80 lg 1 järgi on alanejad sugulased lapsed ja nende järglased. Kuivõrd kaebaja on M.I. tütar, siis on ta tema alaneja sugulane. PKS § 97 lõikest 3 tulenevalt on ülalpidamist õigustatud saama abivajav üleneja või alaneja sugulane, kes ei ole võimeline ennast ise ülal pidama. Seega on täisealiseks saanud lapse seadusest tulenev kohustus oma vanemat ülal pidada. 5(9)

11.3 Puudub vaidlus selles, et M.I. on eakas ning üldhooldusteenus on talle hädavajalik. Kuivõrd ta esitas 03.03.2021 vastustajale avalduse väljaspool kodu osutatava üldhooldusteenuse saamiseks (vastustaja 16.07.2021 vastuse lisa 2), siis oli vastustajal kohustus avaldust menetleda. Avalduse menetlemine hõlmab muu hulgas vastustaja kohustust võtta abi määramisel arvesse abivajava isiku ja tema perekonnaliikmete sissetulekuid ning üldist majanduslikku olukorda. Täites SHS § 45 lg-st 1 tulenevat kohustust kontrollida, kas abivajavalt isikult on põhjendatud võtta sotsiaalteenuse eest tasu, on kohalikul omavalitsusel pädevus hinnata isiku ja tema perekonnaliikmete majanduslikku suutlikkust oma kohustusi täita. Vastustaja on õigesti mõistnud, et abi andmise kohustus M.I.le tekib tal vaid siis, kui M.I. enda ja tema perekonna võimalused toimetulekuks ei ole piisavad. 11.4 Seda vastustaja praegusel juhul teinud ongi. Vastustaja on kohtule selgitanud, et M.I.l on kaks alanejat sugulast- poeg T. I. ja tütar –kaebaja. Seega on vastustaja lähtunud õigest eeldusest, et PKS järgi on M.I.le ülalpidamist andma kohustatud isikud tema lapsed, st kaebaja ja T. I. Vastustaja on kohtule oma 09.09.2021 menetlusdokumendis selgitanud ning sellele lisatud dokumentidega tõendanud, et T. I. majanduslik olukord ei võimalda tal tagada ema ülalpidamist. Kaebaja on aga keeldunud igasugusest koostööst vastustajaga ning on seda oma 03.05.2021 vastuses selgelt ka väljendanud. Kohus loeb vastustaja poolt esitatu põhjal usutavaks, et T. I. ei ole oma majanduslikust olukorrast tulenevalt suuteline tagama M.I. ülalpidamist, mistõttu on põhjendatud pöördumine kaebaja poole. Vastustaja on püüdnud selgitada välja kaebaja majanduslikku suutlikkust kohustusi kanda osas, milles M.I. sissetulekust kohustuste kandmiseks ei piisa. Vastustaja on oma 16.03.2021 ja 13.04.2021 koosolekul (vastustaja 16.07.2021 vastuse lisad 3, 3.1 ja 3.2) palunud taotluse lahendamisel kaebajalt lisadokumente oma maksesuutlikkuse tõendamiseks. Vastustaja on kaebajaga suhelnud ka e- kirja teel (16.07.2021 menetlusdokumendi lisad 4, 4.1, 4.2, 5, 6, 7, 8). Samuti edastas vastustaja kaebajale teateid ning selgitusi tekkinud õigusliku olukorra kohta (vt samas lisa 11). Kaebaja on keeldunud igasugusest koostööst vastustajaga ning on seda oma 03.05.2021 vastuses selgelt ka väljendanud. Asjaolu, et ta ei ole suuteline oma emale ülalpidamist andma, kaebaja ei tõendanud, ega ole seda teinud ka käesolevas kohtumenetluses. Kaebaja väited on olnud üksnes õiguslikku laadi. Kohus nõustub vastustajaga, et olukorras, kus kaebaja jättis oma majandusliku olukorra kohta tõendid esitamata, on põhjendatud lähtud eeldusest, et vastavad tõendid kaebajal puudusid ning põhjendatud on lähtuda eeldusest, et kaebaja majanduslik olukord võimaldab kulutusi kanda ning on otsustanud edastada arved kaebajale. Sellest tulenevalt on vastustaja põhjendatult leidnud, et kohalikul omavalitsusel puudub kohustus osutada M.I.le sotsiaalteenuseid, kuivõrd tema tütar, st kaebaja suudab oma majandusliku seisundi tõttu kohustusi kanda. Nimetatud asjaolu tuvastamine on kohaliku omavalitsuse pädevuses, kuivõrd sotsiaaltoetuse määramise otsustamine on kohaliku omavalitsuse pädevuses. Nimetatud menetluse raames on vastustajal pädevus tuvastada, kes tema arvates on kohustatud isikule ülalpidamist andma. M.I. abivajaduse määramisel ei astu vastustaja mitte õigusemõistja rolli, vaid täidab oma seadusest tulenevat kohustust sotsiaaltoetuste andmise otsustamisel.

13.Kohus märgib, et vastustaja käitumine vastab välja kujunenud kohtupraktikale. Riigikohus on oma otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-67-15 selgitanud kuidas saab kohalik omavalitsus ülalpidamist andma kohustatud isikult raha sisse nõuda. Kolmas isik (antud juhul kohalik omavalitsus) võib täita ülalpidamiseks kohustatud isiku eest tema kohustuse, mille tõttu tekib kolmandal isikul, st vastustajal, tagasinõudeõigus ning ta saab nõuda kohustuse täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist mh käsundita asjaajamise sätete alusel. Riigikohus selgitas, et kuigi sotsiaalhoolekande ülesanneteks on SHS § 3 lg 2 järgi isikule või perekonnale toimetulekuraskuste ennetamiseks, kõrvaldamiseks või kergendamiseks abi osutamine ja sotsiaalsete erivajadustega isiku sotsiaalsele turvalisusele, arengule ja ühiskonnas kohanemisele kaasaaitamine, tuleb neid ülesandeid täites arvestada, et SHS § 3 lg 1 p-de 2 ja 3 järgi vastutab eelkõige isik ise enda ja oma perekonnaliikmete toimetuleku eest ning abi andmise kohustus tekib siis, kui isiku ja perekonna võimalused toimetulekuks ei ole piisavad. Ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on asunud seisukohale, et kuigi PS § 28 lg 2 esimese lause kohaselt on Eesti kodanikul õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korra, tuleb riigi kohustuste üle otsustamisel sotsiaalabi valdkonnas arvestada ka PS § 27 lg-ga 5, mis kohustab perekonda hoolitsema oma abivajavate liikmete eest. Seega tuleneb põhiseadusest, et puudustkannatava isiku nõudeõigus riigi vastu PS § 28 lg 2 alusel langeb täiesti või osaliselt ära, kui tal on perekonnaliikmed, kes on võimelised oma puudustkannatava perekonnaliikme eest hoolitsema (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 5. mai 2014. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-6713, p-d 31–32; 21. jaanuari 2004. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-7-03, p 18). Ülalmärgitut arvestades on ka kohalik omavalitsus kohustatud osutama isikule tasuta sotsiaalteenuseid niivõrd, kuivõrd isik ise ega teda ülal pidama kohustatud perekonnaliikmed ei suuda oma varalise seisundi tõttu seda ise teha. Tasulise sotsiaalteenuse korral võib aga olla tegemist olukorraga, kus kohalik omavalitsus täidab abivajava isiku ülalpidamiseks kohustatud isiku kohustust, mistõttu võib ka kohalikul omavalitsusel tekkida käsundita asjaajamisest tulenev kulutuste hüvitamise nõue abivajava isiku ülalpidamiskohustuslase vastu. Kolleegiumi arvates ei välista kohaliku omavalitsuse käsundita asjaajamisest tulenevat kulutuste hüvitamise nõuet VÕS § 1023 alusel ka see, et SHS § 46 lg 1 järgi on sotsiaalhoolekandeasutusel õigus saada tasu tehtud kulude eest isiku elukohajärgselt valla- või linnavalitsuselt ja viimasel ei ole õigust keelduda nende kulude hüvitamisest, kui abi andmisel on kinni peetud seaduses või muudes õigusaktides või lepingus ettenähtud abi andmise viisidest ja ulatusest. Kohalikul omavalitsusel on küll viidatud sätte järgi kohustus tasuda sotsiaalteenuse vahetule osutajale teenuse eest, kuid sellest ei tulene, et kohaliku omavalitsuse seadusest tulenev nõue ülal pidama kohustatud või ka ülalpidamist saama õigustatud isiku vastu oleks välistatud. Kolleegiumi hinnangul on SHS § 46 lg 1 mõtte kohaselt kohalikul omavalitsusel kohustus tagada sotsiaalhoolekandeasutuste kaudu jätkusuutlik sotsiaalteenuste pakkumine, mistõttu on ta kohustatud ka sotsiaalteenuse kulud igal juhul hoolekandeasutusele hüvitama. See aga ei tähenda, et tasulise hoolekandeteenuse kulud jäävadki kohaliku omavalitsuse kanda, kui isik ise või tema perekonnaliikmed suudavad neid ise kanda. 7(9)