Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
Mäksa valla hagi Margarita Nikitini vastu 5537 euro 43 sendi saamiseks, lepingu lõpetamiseks ja kohustuse täitmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 18. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-39483
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Margarita Nikitini kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
5537 eurot 43 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Mäksa vald Kostja Margarita Nikitin, esindaja vandeadvokaat Li Uiga
Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
22. aprill 2013, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 18. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-39483 ja jätta jõusse samas tsiviilasjas tehtud Tartu Maakohtu 28. juuni 2012. a otsus.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.
Jätta kõigis kohtuastmetes kantud menetluskulud Mäksa valla kanda.
4.Tagastada Advokaadibüroo Valge & Uiga OÜ-le Margarita Nikitini kassatsioonkaebuselt
1.Mäksa vald (hageja) esitas Tartu Maakohtule hagi Margarita Nikitini (kostja) vastu 5246 euro 89 sendi suuruse võlgnevuse väljamõistmiseks. Samuti palus hageja lõpetada poolte vahel
2.detsembril 2004 sõlmitud leping (leping) J. R (hooldusalune) hageja hallatavas hooldekodus Härmalõng (hoolekodu) viibimise tingimuste kohta ning kohustada kostjat hooldusalust hooldekodust ära viima. Hagiavalduse täpsustuses märkis hageja, et 2012. aasta märtsi seisuga on kostja võlgnevus kokku 5537 eurot 43 senti.
Hagiavaldusest nähtuvalt sõlmisid hooldekodu ja kostja lepingu. Selle lepinguga kohustus hooldekodu müüma hooldekodu hinnakirja kohaselt sotsiaalteenuseid hooldusalusele, kes on Tartu linna elanik, lähtudes hooldusaluse soovist ja vajadustest. Kostja kohustus tasuma hooldekodule hooldusaluse hooldamise kulud sotsiaalteenuse paketi kalkulatsiooni järgi jooksva kuu kümnendaks kuupäevaks. Hooldekodu on esitanud kostjale igal kuul arved teenuse eest tasumiseks, kuid kostja on jätnud need 2010. aasta märtsist tasumata. 14. detsembril 2009 esitas kostja hooldekodule lepingu lõpetamise avalduse, kuid korduvatest teavitustest hoolimata pole kostja oma vanaema hooldekodust ära viinud. Hageja tõlgendab kostja tegevusetust kui soovi jätkata lepingulist suhet, kuna võlaõigusseaduse (VÕS) § 6 lg-st 2 tulenevalt oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõetamatu lõpetada leping kostja soovitud ajal. Hooldusalune ei ole võimeline omal käel hakkama saama ega omal käel hooldekodust lahkuma.
2.Kostja ei tunnistanud hagi. Ta väitis, et ütles lepingu üles 10. detsembri 2009. a avaldusega alates
10.jaanuarist 2010. VÕS § 195 lg 3 kohaselt püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele suunatud lepingu (kestvusleping), mis on sõlmitud tähtajatult, võib kumbki lepingupool mõistliku etteteatamistähtajaga üles öelda, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti (korraline ülesütlemine). Ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused olid täidetud ning ülesütlemine oli lubatav ja õiguspärane. Seega on kostjal õigus keelduda alates 2010. aasta märtsist (hageja nõude arvestusperioodi algusest) talle esitatud arvete tasumisest. Hageja nõue ei ole ka selge. Maksekäsu kiirmenetluse otsusega mõisteti 16. aprillil 2010 kostjalt välja 52 763 krooni 81 senti ehk 3372 eurot 22 senti, mitte 1308 eurot 40 senti, nagu väidab hageja. Eelnevast tulenevalt peaks nõue olema hagi esitamise seisuga (5246 eurot 89 senti – 3372 eurot 22 senti) 1874 eurot 67 senti.
3.Tartu Maakohus jättis 28. juuni 2012. a otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt sätestab VÕS § 195 lg 1, et lepingupool ütleb lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Kostja on lepingu lõpetamisest teatanud hagejale kirjalikult üks kuu ette lepingu p 8.2 kohaselt. Hageja ei ole kostja lepingu ülesütlemise avaldust vaidlustanud. Seega on ülesütlemine kehtiv. Lepingu ülesütlemise tagajärjeks on, et kostja vabaneb lepinguliste põhikohustuste edasisest täitmisest. Lepingu korraline ülesütlemine võib olla välistatud siis, kui ülesütlemine on vastuolus heade kommetega (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86) või kui sellega kuritarvitatakse oma õigust leping üles öelda, mistõttu ülesütlemine on vastuolus hea usu põhimõttega (TsÜS § 138, VÕS § 6). Seega tuleb kohtul tuvastada, kas kostja käitumine on hageja suhtes hea usu põhimõttega vastuolus, seda lähtuvalt lepingu olemusest ja eesmärgist ning poolte lepingulisest käitumisest. Maakohus leidis, et kostja ei ole käitunud hageja suhtes halvas usus. Asjaolu, et kostja ei viinud lepingu ülesütlemisel hooldekodust ära hooldusalust, kes ei ole võimeline omal käel hakkama saama ega omal käel hooldekodust lahkuma, ei välista lepingu ülesütlemist. Kostja on lepingu üles öelnud pooltevahelise kokkuleppe kohaselt, seega vastas ülesütlemine ka formaalsetele ja materiaalsetele
tingimustele ning ei saa tugineda ülesütlemise tühisusele. Kostja edastas hagejale lepingu ülesütlemise teatise ettenähtud aja jooksul ja vastavas vormis. Hagejal oli õigus lepingu ülesütlemine vaidlustada või esitada nõue, et kostja viiks lepingu lõpetamisel hooldusaluse hooldekodust ära, kuid seda ei tehtud. Tekkinud olukorras oli hagejal võimalik sõlmida leping hooldusalusega, kes oli lepingu ülesütlemise ajal teovõimeline isik. Hooldusalusele määrati eestkoste Tartu Maakohtu
13.aprilli 2012. a määrusega. Samuti oli hagejal õigus pöörduda lähtuvalt hooldusaluse isikust kohaliku omavalitsuse poole eestkoste menetluse algatamiseks. Kohtule esitatud arvetest nähtub, et hoolekandeteenuse eest tasumises osales ka hooldusalune. Kostja selgituste kohaselt tasus osaliselt hoolekandeteenuse eest hooldusalune ise oma pensioniga. Seega pärast seda, kui kostja ütles lepingu üles, tasus hooldusalune ise talle osutatud hooldusteenuse eest. Kostja vabanes lepingu ülesütlemisel lepingu täitmisest. Seega ei ole kostjal kohustust tasuda pärast lepingu ülesütlemist lepingujärgseid makseid. Kuna kostja on lepingu kehtivalt üles öelnud, tuleb jätta rahuldamata hageja nõue lõpetada leping isiku hoolekandeasutuses viibimise tingimuste kohta. Tartu Maakohus määras 13. aprilli 2012. a kohtumäärusega hooldusaluse eestkostjaks Tartu linna. Kohus ei saa kohustada kostjat hooldekodust ära viima hooldusalust, kelle eestkostjaks on Tartu linn, kes on kohustatud kaitsma eestkostetava varalisi ja isiklikke õigusi ning huve, samuti hoolitsema selle eest, et eestkostetav saaks vajalikul määral ravi- ja sotsiaalteenuseid (perekonnaseaduse (PKS) § 206 lg 1). Samuti ei ole lepingus kokku lepitud, et kostjal on kohustus tagada hooldusaluse lahkumine hooldekodust lepingu ülesütlemisel või lõpetamisel.
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotles maakohtu 28. juuni 2012. a otsuse tühistamist ja kostjalt hageja kasuks 5537 eurot 43 sendi suuruse võlgnevuse väljamõistmist. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tartu Ringkonnakohus tühistas 18. jaanuari 2013. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis rahuldamata hagi võlgnevuse saamiseks. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldas hagi võlgnevuse väljamõistmiseks, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 4177 eurot 26 senti tehtud kulutuste katteks. Ühtlasi muutis ringkonnakohus menetluskulude jaotust, jättes menetluskulud osaliselt hageja ja osaliselt kostja kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et leping on kestvusleping ning kostja on selle üles öelnud. VÕS § 195 lg 3 järgi võib püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele suunatud lepingu (kestvusleping), mis on sõlmitud tähtajatult, kumbki lepingupool mõistliku etteteatamistähtajaga üles öelda, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti (korraline ülesütlemine). Korralise ülesütlemise tähendus seisneb selles, et pooled seovad end tähtajatu lepingu sõlmimisega vaid niikaua, kuni mõlemad pooled on lepingu jätkumisest huvitatud. Seega korraliselt võib kestvuslepingut ühepoolselt üles öelda sisuliselt ilma põhjuseta ning ülesütlemise tagajärjeks on poolte vabanemine lepinguliste kohustuste täitmisest. Maakohus on õigesti leidnud, et kostja ülesütlemine ei ole vastuolus TsÜS § 138 lg-s 1 ja VÕS § 6 lg-s 1 sätestatud hea usu põhimõttega. Üksnes asjaolu, et kostja ei viinud hooldusalust pärast lepingu ülesütlemist hooldekodust ära, ei tähenda seda, et ülesütlemine
oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Lepingust tulenevalt oli hooldekodu kohustuseks hooldusalust hooldada ning M. Nikitini (endine perekonnanimi R.) kohustuseks hooldekodule hooldusaluse hooldamise kulud tasuda, st pooltel olid vastastikused lepingulised kohustused. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ei ole hooldusalust hooldekodust ära viinud, hooldekodu on jätkanud hooldusalusele hooldusteenuse osutamist ning hageja nõuab kostjalt hooldusaluse hooldamise kulude hüvitamist ajavahemiku eest, mil leping on ülesütlemise tõttu lõppenud. Pooled ei vaidle ka selle üle, et hooldusalune ei ole võimeline ise vanusest ja tervislikust seisundist tulenevalt hooldekodust lahkuma (ta on sündinud 1930. aastal ning on pärast insulti kõnevõimetu). VÕS § 195 lg 2 kohaselt vabastab lepingu ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest ning lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. VÕS § 195 lg 5 järgi peavad lepingu ülesütlemise korral lepingupooled tagastama üksnes lepingu lõpetamisele järgneva aja kohta juba üleantu ning tagastamisele kohaldatakse VÕS §-des 189–191 sätestatut. Nendest sätetest tulenevalt on ülesütlemise tagajärjeks vabastada üldjuhul lepingupooled lepinguliste kohustuste täitmisest ehk enamasti ei muutu leping erinevalt taganemisest tagasitäitmise võlasuhteks. Vaidlusaluse lepingu puhul olid poolte kohustused vastastikused ning kuna kostja vaatamata lepingu ülesütlemisele hooldusalust hooldekodust ära ei viinud ning hageja jätkas hooldusalusele hooldusteenuse osutamist, peab kostja kandma hageja kantud hooldusaluse hooldamise kulud. Kuigi VÕS § 188 lg-s 3 sätestatu (taganemine ei mõjuta kokkulepet lepingust tulenevate vaidluste lahendamise kohta, samuti muid lepingutingimusi lepingupoolte õiguste ja kohustuste kohta pärast lepingust taganemist) ei ole sõnaselgelt VÕS §-s 195 sätestatud, tuleneb kostja kohustus hüvitada hooldusaluse hooldamise kulud pärast lepingu ülesütlemist VÕS § 195 lg-st 5. Hooldusaluse hooldekodusse jätmine oli tingitud kostjast ning ei saa pidada õiglaseks olukorda, kus kostja on enda kohustust rikkunud ning hageja ei saaks kantud kulutuste eest hüvitist nõuda. Selline olukord oleks vastuolus ka VÕS § 111 lg-s 3 sätestatuga, mille kohaselt ei või kohustuse täitmisest keelduda, kui see ei oleks asjaolusid arvestades mõistlik või ei vastaks hea usu põhimõttele, eelkõige kui teine lepingupool on oma kohustuse suuremas osas või oluliste puudusteta täitnud. Ekslik on maakohtu seisukoht, et lepingu ülesütlemise tõttu ei ole kostjal kohustust hüvitada hageja kantud hooldusaluse hoolduskulud. Pooltevahelise lepingu p 3.2 järgi tasub teenuse ostja (kostja) hooldekodule hooldamise kulud sotsiaalteenuste paketi kalkulatsiooni järgi. Nähtuvalt poolte seisukohtadest ning hageja esitatud arvetest oli kostja kohustuseks tasuda hooldamise kulud ulatuses, millest oli maha arvatud kliendi osalus. 3. märtsi 2010. a kuni 11. jaanuari 2011. a arvete järgi kohustus kostja tasuma 2410 eurot 30 senti ning 8. veebruari 2011. a kuni 1. septembri 2011. a arvete järgi kohustus kostja tasuma 1766 eurot 96 senti, kokku 4177 eurot 26 senti. Kuna kostja on jätnud need arved tasumata, siis tuleb 4177 eurot 26 senti kostjalt välja mõista. Vastuseks kostja seisukohale temalt juba väljamõistetud hoolduskulude teist korda väljamõistmise
kohta märgib ringkonnakohus järgmist. Maksekäsu kiirmenetluse avalduses ja maksekäsus kohustati kostjat tasuma hagejale hooldusaluse hoolduskulud ajavahemiku eest 2008. aasta detsember kuni 2010. aasta veebruar. Maksekäsu kiirmenetluse avalduse, mis esitati võlgnevuse väljamõistmiseks ajavahemiku 2010. aasta veebruar kuni 2010. aasta august eest, menetlemine lõpetati 19. jaanuari 2011. a otsusega kostja vastuväite esitamise tõttu. Seega oli hageja õigustatud nõudma hagis kostjalt hoolduskulude väljamõistmist alates 2010. aasta veebruarist ning kostja väide, et hageja nõue sisaldab juba varasema kohtulahendiga väljamõistetud summat, on ekslik. Maakohus on õigesti leidnud, et kuna leping lõppes ülesütlemisega, siis tuleb hageja nõue leping lõpetada jätta rahuldamata. Asja materjalidest nähtuvalt määrati Tartu Maakohtu 13. aprilli 2012. a määrusega hooldusaluse eestkostjaks Tartu linn ning seetõttu ei saa kohustada kostjat hooldusalust hooldekodust ära viima.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada nii ringkonnakohtu otsus kui ka maakohtu otsus ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse kohaselt lõppes pooltevaheline lepinguline suhe 10. jaanuaril 2010 ja siis lõppesid ka lepingust tulenevad vastastikused kohustused. Kostja ei ole nõus tasuma arveid, mis talle on esitatud pärast lepingu lõppemist ja mis on praeguses asjas hagi aluseks. Hooldusalune, kelle huvides leping sõlmiti, oli lepingu lõppemisel teovõimeline isik, kellega hooldekodu oleks võinud sõlmida uue lepingu. Kui hooldusalune ei olnud võimeline lepingut sõlmima, tulnuks hooldekodul sellest teavitada kohalikku omavalitsust kui eeskosteasutust. Asjaolu, et hooldekodu jätkas pärast lepingu lõppemist teenuse osutamist, ei saa olla aluseks kostja käest lepinguvälise teenustasu nõudmiseks. Teenuse kasutamise võlg on tekkinud hooldusalusel, mitte kostjal. Kostjal ei olnud kohustust hooldusalust hooldekodust ära viia, kuna hooldusalune tasus oma pensioni ulatuses ise hoolduskulusid ja polnud mingit alust temaga lepingut lõpetada. Lepingu ülesütlemisega ja lepingust taganemisega on seaduses erinevalt reguleeritud võlasuhte lõppemise alused. Kuidas ringkonnakohus jõudis järeldusele, et kohaldada tuleb lepingust taganemist reguleerivaid sätteid, jääb kohtuotsuses arusaamatuks. Ringkonnakohus on valesti kohaldanud VÕS § 111 lg-t 3. See säte kohaldub üksnes siis, kui poolte vahel on kehtiv leping, millest tulenevad poolte õigused ja kohustused. Praeguses asjas on pooltevaheline leping üles öeldud 10. jaanuaril 2010. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, nagu ei saaks hooldekodu nõuda kantud kulutuste eest hüvitist. Pärast kostjaga lepingu lõppemist, tekkisid kohustused hooldusalusel, kes faktiliselt hooldekoduteenust kasutas. Samuti saab teenustasu küsida isikutelt, kellel on perekonnaseadusest tulenevalt kohustus hooldusalust ülal pidada.
7.Hageja palus vastuses kassatsioonkaebusele jätta see rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 5 ning § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Kolleegium jätab TsMS § 691 p 5 järgi jõusse maakohtu otsuse. Kõigis kohtuastmetes kantud menetluskulud tuleb jätta hageja kanda. Kassatsioonkaebus rahuldatakse. Maakohtu otsus on jõustunud TsMS § 456 lg 4 järgi lepingu lõpetamise nõude ning hooldusaluse hooldekodust ära viia kohustamise osas. TsMS § 457 lg 1 järgi on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik. Seetõttu on asjakohatu ringkonnakohtu seisukoht, et kostjat ei saa kohustada hooldusalust hooldekodust ära viima, sest Tartu Maakohtu 13. aprilli 2012. a määrusega määrati hooldusaluse eestkostjaks Tartu linn.
9.Kohtud on tuvastanud, et kostja on lepingu kehtivalt üles öelnud. Selle asjaolu üle pooled kassatsiooniastmes ei vaidle. Ringkonnakohtu seisukoht, et kostja peab vaatamata lepingu lõppemisele jätkuvalt maksma hagejale hüvitist hooldusaluse hooldamise kulude eest, ei tulene seadusest. Ringkonnakohus on valesti kohaldanud VÕS § 111 lg-t 3 ja VÕS § 195 lg-t 5. Nendest sätetest ei tulene, et pärast kestvuslepingu ülesütlemist saaks pooltele tekkida lepingust tulenevaid kohustusi. Hageja ei ole tuginenud asjaoludele, mille alusel saanuks kohtud tuvastada, et pooled sõlmisid uue lepingu hooldusaluse hooldamiseks. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kostjat määratud hooldusaluse eestkostjaks. Seega ei saa kostja otsustada, kus hooldusalune viibib. Seejuures ei ole tähtsust, et hooldusalune ei ole võimeline ise vanusest ja tervislikust seisundist tulenevalt hooldekodust lahkuma. Eeltoodu tõttu on väär ringkonnakohtu seisukoht, et kostja oleks pidanud hooldusaluse hooldekodust ära viima. Kostjal ei olnud seda võimalik teha hooldusaluse või tema eestkostja tahte vastaselt. Samas ei ole hageja väitnud, et kostja võttis endale vastutuse selle eest, et hooldusalune lahkuks hooldekodust pärast lepingu lõppemist. Kolleegiumi arvates ei tule kõne alla ka hageja nõue kostja vastu lepinguvälisel alusel. Kostja ei ole seaduse järgi kohustatud andma hooldusalusele ülalpidamist. Seetõttu ei saa viimasele teenuse osutamist käsitada ka kostja asja ajamisena VÕS § 1018 lg 1 mõttes ning kõne alla ei tule ka kostja alusetu rikastumine hageja arvel. Seega on hageja nõue alusetu ning maakohus on jätnud hagi õigesti rahuldamata.
10.Kolleegium selgitab, et pärast lepingu lõppemist saanuks hageja sõlmida lepingu hooldusalusega isiklikult. Toimiku materjalidest nähtub, et hooldusalune osales ja osaleb siiani hoolekandeteenuse eest tasumisel. Kahtluse tekkimisel hooldusaluse teovõimes oli hagejal võimalus pöörduda hooldusaluse elukohajärgse omavalitsuse poole eestkoste menetluse algatamiseks (PKS § 203). Sellekohase avalduse esitas kostja ning Tartu Maakohtu 14. aprilli 2012. a määrusega on hooldusaluse eestkostjaks määratud Tartu linn. Kui hageja jätkas hooldusalusele hoolekandeteenuse osutamist pärast lepingu lõppemist, oli tal kohustus pöörduda sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 46 lg 1 alusel teenuse rahastamiseks hooldealuse elukohajärgse kohaliku omavalitsuse poole, sõltumata sellest, kas hooldusalusele oli
määratud eestkoste või mitte. Selle sätte kohaselt ei ole isiku elukohajärgsel valla- või linnavalitsusel õigust keelduda nende kulude hüvitamisest, kui abi andmisel on kinni peetud seaduses või muudes õigusaktides või lepingus ettenähtud abi andmise viisidest ja ulatusest. Olukorda, kus hooldust vajav isik viibib väljaspool oma elukohta, reguleerib SHS § 9 lg 2, mille järgi korraldab väljaspool oma elukohta viibivale isikule sotsiaalteenuste, vältimatu sotsiaalabi ja muu abi andmist valla- või linnavalitsus, kelle halduspiirkonnas ta viibib, kooskõlastatult isiku elukoha vallavõi linnavalitsusega. SHS § 10 p 6 järgi on hooldamine hoolekandeasutuses sotsiaalteenus. Seega tuleb praegusel juhul kahel omavalitsusel (Tartu linn ja Mäksa vald) kooskõlastatult otsustada hooldusalusele hooldusteenuse korraldamist. Kuivõrd hooldusalusele on määratud eestkostjaks Tartu linn, tuleb eeskostjal omakorda täita PKS §st 206 tulenevat kohustust hoolitseda selle eest, et eestkostetav saaks vajalikul määral ravi- ja sotsiaalteenuseid. Samas võib olla õige kassatsioonkaebuse väide, et hooldusalust on kohustatud ülal pidama tema alanejad sugulased (PKS § 96 ja § 105). Kui kohalik omavalitsus on SHS § 46 lg 1 alusel rahastanud hoolekandeteenuse osutamist, on tal õigus pöörduda ülalpidamist andma kohustatud isikute poole, et need hüvitaks teenuse osutamiseks selle osa, milleks nad on kohustatud arvestades hoolekandeteenuse saaja enda omaosalust teenuse eest tasumisel. See tähendab, et ajutiselt täidab abivajava isiku ülalpidamiskohustust kohalik omavalitsus, kes saab seadusjärgsetelt ülalpidamiskohustuslastelt nõuda kohustuse täitmist. Seejuures tuleb arvestada PKS §-s 102 sätestatut.
11.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Ants Kull, Villu Kõve, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.