Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

10 000 krooni s.o 639,12 eurot kuus iga kuu eest ette 13.-ks kuupäevaks. Kostjad võlgnevad hagejale alates 2010. aastast üüri 28 500 krooni s.o 1 821,48 eurot, millest tuleb maha arvestada kostjate poolt lepingu sõlmimisel makstud tagatisraha 5000 krooni s.o 319,56 eurot. Hageja on pöördunud kostjate poole nõudega kohustuse vabatahtlikuks täitmiseks, kuid kostjad ei ole üürivõlgnevust tasunud. Kuna kostjad on rahalise kohustuse täitmisega viivitanud, nõuab hageja kostjatelt põhivõla tasumist summas 1504,92 eurot ning lepingu p-s 2.4. kehtestatud viivise tasumist summas 1504 eurot. Üürileping kehtis kuni 13.05.2010.a. 12.05.2010.a edastas hageja kostjale I tähitud kirjaga teate, milles teavitas, et ei soovi üürilepingut pikendada ja palus üüripinna vabastada hiljemalt 21.05.2010.a kell 18.00 ning tasuda võlgnevused. Kostjad vabastasid valduse 11.04.2012.a. Kuna kostjad on viivitanud eluruumi üleandmisega nõuab hageja ka eluruumi tagastamisega viivitamise eest kahjuhüvitist alates 22.05.2010.a kuni 11.04.2012.a eest kokku 14 507,94 eurot. Kostjate vastuväited Kostjad hagi ei tunnista ja paluvad selle rahuldamata jätta. Vastuväidete kohaselt on hagi esitatud ebaõigesti kostja II vastu, kuna viimane ei ela üüripinnal ega vastuta esitatud nõuete eest; hageja peab üürilepingu järgseks igakuiseks üüriks ekslikult 10000 krooni s.o. 639,12 eurot; eluruumi üürilepingu punktis 2.1. on märgitud üüri suuruseks sõnades viis tuhat krooni kuus, mida kostja I pidas kokkulepitud üüriks ning millest lähtudes ta ka üüri tasus; kostjad tegid eluruumis remonti, et parendada elamistingimusi, sest üürilepingu sõlmimisel ei vastanud see lepingu sihtotstarbele ja parandasid katust, sest katus hakkas läbi jooksma ja hageja seda korda ei teinud kokku ligikaudu 28 000 krooni ehk 1790 euro eest; kostjad ei tunnista kahjuhüvitise ja viivise nõuet, mida paluvad vähendad VÕS § 113 lg-s 1, märgitud suuruseni. Kohtuotsuse põhjendused Võlaõigusseadus (VÕS) § 271 sätestab, et üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 101 lg 1 p 1, 3 ja 6 annavad hagejale õiguse kohustuste rikkumise korral nõuda kostjalt kohustuse täitmist, kahju hüvitamist ja viivist. Kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja vastavalt VÕS § 108 lõikele 1 nõuda selle täitmist. Pooltel ei ole vaidlust, et hageja ja kostja I vahel sõlmiti 13.11.2009.a üürileping eluruumi aadressil XXX üürimiseks kuni 13.05.2010. Lepingu p 3.4.5 alusel oli üürnikul õigus majutada eluruumi oma perekonna liikmeid AL, AAL, KK ja AL. Kuni 31.12.2009.a kehtinud perekonnaseadus (PKS) § 20 lg 1 sätestas, et oma varalise kohustuse eest vastutab abikaasa oma lahusvaraga ja ühisvara selle osaga, mis kuuluks talle ühisvara jagamisel. Sama paragrahvi lõige 2 sätestas, et perekonna huvides võetud varalise kohustuse järgi vastutavad abikaasad ühisvara ja mõlema abikaasa lahusvaraga. Kehtiv PKS § 18 lg 1 sätestab, et tehingust, mille abikaasa teeb ühise majapidamise korraldamise või laste huvides või perekonna muude tavapäraste vajaduste katmiseks, tekib abikaasade solidaarkohustus, kui tehingu ulatus ei ületa abikaasade elutingimuste kohast mõistlikku määra. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt ei või abikaasad lõikes 1 sätestatust omavahelise kokkuleppega võlausaldaja kahjuks kõrvale kalduda. Kostjate vastuväidete kohaselt ei elanud kostja II vaidlusaluses eluruumis, vaid Soome Vabariigis ega teadnud üürilepingu sõlmimisest. Kostjate vande all antud ütlused selle kohta, millisest ajast kostja II vaidlusaluses eluruumis ei ela, on vastuolulised, kuna kostja II ütluste kohaselt elab ta Soome Vabariigis alates 2007 aastast, kuid kostja I vande all antud ütlustest nähtuvalt ei ela kostja II vaidlusaluses korteris alates 2011 aasta märtsist. Rahvastikuregistrist nähtuvalt on kostja I ja kostja II abielus ning kostja II on registreeritud aadressile XXX.

Vaidlust ei ole, et eluruumis elasid kostjate ühised lapsed AA ja AL ja kostja II tegi eluruumis remonti kogu eluruumi üürilepingu kehtivuse ajal. Harju Maakohtu menetluses olnud tsiviilasjas nr 2-10-36549 nõudis hageja lisaks kostjalt I, AAL, KK ja AL ka kostjalt II eluruumi ebaseaduslikust valdusest väljaandmist. Hageja väitel ei olnud eelnevas menetluses vaidlust selle üle, et kostja II ei ela üüritud eluruumis. Kostjad ei ole vastupidist tõendanud. Tuginedes eeltoodud tõenditele kogumis, TsÜS § 14 lõikele 2, mille järgi võib isikul olla elukoht üheaegselt mitmes kohas ning eelpool viidatud PKS § 20 lg-le 2, asub kohus seisukohale, et eluruumi üürileping sõlmiti 13.11.2009.a perekonna huvides ning kostja II vastutab kostjaga I eluruumi üürilepingust tulenevate kohustuste eest, sõltumata sellest, et ta ei teadnud abikaasa võetud kohustusest. VÕS § 137 lõike 1 järgi kui mitu isikut vastutavad samal või erinevatel alustel kolmanda isiku suhtes viimasele tekitatud sama kahju eest, vastutavad nad hüvitise maksmise eest solidaarselt. VÕS § 65 lõike 1 kohaselt kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Eelnevast tulenevalt vastutavad kostjad tekkinud kohustuse eest solidaarselt. Lepingu punktist 2.1 nähtub, et kostja kohustus tasuma hagejale eluruumi ja sisustuse kasutamise eest üüri summas viis tuhat krooni (10 000) krooni kuus. Lepingu hageja nimel allkirjastanud juhatuse liikme KK vande all antud ütlustest nähtub, et vaidluse all oleva üürilepingus lepiti üüri hinnaks kokku 10 000 krooni kuus ning et erinevad üürisummad võisid tulla sellest, et kasutati eelmise lepingu teksti. 13.11.2008 sõlmitud üürilepingust nähtuvalt oli lepingu punktis 2.1 märgitud üüri suuruseks viis tuhat krooni kuus väljendatud nii sõnades kui numbrites. Kuna üürilepingud suures osas kattuvad, siis on eluliselt usutav, et 13.11.2009 üürilepingu kirjaliku teksti vormistamisel kasutati eelmise lepingu teksti, milles jäi üüri summa sõnades muutmata. Kostja I vande all antud ütlustest nähtuvalt oli üüri suuruseks 5000 krooni nagu eelmises hagejaga sõlmitud lepinguski ning, et ta maksis üüri kahes osas 2000 ja 3000 krooni kuus. Kohtule esitatud kirjavahetusest tsiviilasjas 2-10-36549 nähtub, et kostja I oli teadlik, et teise üürilepingu järgi oli üüriks 10 000 krooni kuus ning ta oli sellise üüri määraga ka nõustunud. Kuna kostja I on tasunud üüri ebaregulaarselt ning erinevates summades, siis ei saa laekumiste põhjal järeldada, et üüriks oleks olnud 5000 krooni kuus. Seega loeb kohus hageja juhatuse liikme KK ja kostja I kirjavahetusega tsiviilasjas 2-10-36549 tõendatuks, et igakuise üüri suuruseks oli 10 000 krooni s.o 639,12 eurot kuus ning jätab kostja I vande all antud ütlused, kui teiste tõenditega vastuolus olevad arvesse võtmata. Lepingu punkti 2.1 järgi tuli üür tasuda iga kuu eest ette 13.ndaks kuupäevaks. Pooltel ei ole vaidlust, et lepingu sõlmimise järgnevaks päevaks s.o 14.11.2009.a olid kostjad tasunud 15 000,00 krooni s.o 958,67 eurot, mis sisaldas üüri ja tagatisraha. Hageja arvestuse kohaselt on kostjad tasunud üüri veel 23.11.2009.a 3000 krooni s.o 191,73 eurot, 29.11.2009.a 2000 krooni s.o 127,82 eurot, 13.01.2010.a 3 000 krooni s.o 191,73 eurot, 15.01.2010.a 2000 krooni s.o 127,82 eurot, 04.02.2010.a 3000 krooni s.o 191,73 eurot, 07.03.2010.a 3000 krooni s.o 191,73 eurot, 09.03.2010.a 3000 krooni s.o 191,73 eurot ja 15.04.2010.a 2500 krooni s.o 159,78 eurot ja seega võlgnevad kostjad hagejale alates 2010 aastast üüri summas 28 500 krooni s.o 1821,48 eurot. Hageja arvestas nimetatud summast maha lepingu sõlmimisel makstud tagatisraha 5000 krooni s.o 319,56 eurot. Kostjad ei ole väitnud ega tõendanud, et nad oleksid hagejale muid üürisummasid tasunud. Kostja I vastuväidetest ei tulene, et eluruumi puuduste tõttu ei saanud nad üüripinda mõnel perioodil kasutada või et nad oleksid üürileandjale üüritud eluruumi puudustest VÕS § 279 sätestatud korras teatanud või kasutanud VÕS §-s 278 sätestatud õigusi. Seega on üürilepingust tulenev võlgnevus 1504,92 eurot, mis tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja võlgnikult arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase kohustuse täitmiseni nõuda viivitusintressi (viivis). Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär,

millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Lepingu punktis 2.4 leppisid pooled kokku, et lepingu järgsete maksete tasumisega viivitamisel on poolel õigus nõuda viivitavalt poolelt viivise tasumist 1% iga viivitatud kalendripäeva eest. Hagiavalduse esitamise ajaks oli hageja arvestuse kohaselt viivise summaks 110 859,92 krooni s.o 7085,24 eurot, mida hageja vähendas kuni põhivõla summani 1504 eurot. Kuna kostjad on rahalise kohustuse täitmisega viivitanud, siis tuleb viivis põhivõla ulatuses kostjatelt solidaarselt välja mõista. VÕS § 113 lg 8 sätestab, et viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS § 162, mille lõike 1 järgi võib kohus leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada tasumisele kuuluvat leppetrahvi mõistliku suuruseni arvestades kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Et hageja on ise viivist vähendanud kuni põhivõla suuruseni, siis ei pea kohus kostjate taotlust viivise vähendamiseks põhjendatuks. Tulenevalt VÕS § 310 lg-st 1 kui pärast üürilepingu tähtaja möödumist jätkab üürnik asja kasutamist, loetakse, et üürileping on muutunud tähtajatuks, kui üürileandja või üürnik ei avalda teisele lepingupoolele kahe nädala jooksul teistsugust tahet. Avaldamise tähtaeg hakkab üürniku jaoks kulgema üürilepingu tähtaja möödumisest, üürileandja jaoks aga ajast, mil ta sai teada, et üürnik jätkab asja kasutamist. Üürilepingu p-i 1.3 kohaselt kehtis üürileping kuni 13.05.2010.a. Kohtule esitatud 12.05.2010.a teatest nähtuvalt teatas hageja kostjale I, et ei soovi eluruumi üürilepingut pikendada paludes üürileandja valdus vabastada hiljemalt 21.05.2010.a kell 18.00 ning tasuda üürilepingust tulenevad võlgnevused. Tsiviilasjas nr 2-10-36549 rahuldati hageja hagi kostjalt I, kostjalt II, AAL, KK ja AL eluruumi ebaseaduslikust valdusest väljaandmiseks. Seega on pooltevaheline üürisuhe lõppenud. Vaidlust ei ole, et kostjad vabastasid valduse täitemenetluse käigus 11.04.2012.a. VÕS § 335 sätestab, et kui üürnik ei anna asja pärast lepingu lõppemist tagasi, võib üürileandja viivitatud aja eest kahjuhüvitisena nõuda kas üürilepingus kokkulepitud üüri või üüri, mis on samasuguses asukohas oleva samasuguse asja puhul tavaline, välja arvatud juhul, kui üürnik peab asja õigustatult kinni tema poolt tehtud kulutuste tasumise tagamiseks. See ei välista üürileandja õigust nõuda asja tagastamise viivitamisega talle tekitatud ja üürisummat ületava kahju hüvitamist. Hageja arvestas kahju hüvitist igakuise üüri 639,12 euro suuruses ajavahemiku 22.05.2010 – 11.04.2012.a eest kokku 14 507,94 eurot. Kuna kostjad viivitasid pärast üürilepingu lõppemist hagejale eluruumi üleandmisega, siis on hageja nõue kahju hüvitamiseks üürilepingus kokkulepitud üüri ulatuses alates 22.05.2010.a kuni 11.04.2012 põhjendatud ja kostjatelt tuleb kahjuhüvitis 14 507,94 eurot solidaarselt välja mõista. Kuna VÕS § 335 annab üürileandjale õiguse nõuda üürilepingus kokkulepitud üüri, siis ei pea kohus põhjendatuks kahjuhüvitist vähendada. VÕS § 286 lg 1 kohaselt on üürnikul õigus nõuda kulutuste hüvitamist, mis tõstsid üürieseme väärtust. Selle sätte kohaldamise eelduseks on muu hulgas VÕS § 285 lg 1 järgi üürileandja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis esitatud nõusolek. Kostja I vastuväidetest hagile saab järeldada, et ta soovib tasaarvestada eluruumile tehtud kulutusi üüriga. Tulenevalt VÕS § 338 lg 1 kohaselt üürileandja poolt üüritud asja muutmise või halvendamise eest hüvitise saamise nõude ning üürniku poolt asjale tehtud kulutuste hüvitamise või muudatuse äravõtmise nõude aegumistähtaeg on kuus kuud. Sama sätte lõike 2 kohaselt üürileandja hüvitusnõude aegumistähtaeg algab asja tagasisaamisest. Üürniku nõuete aegumistähtaeg algab lepingu lõppemisest. Tulenevalt TsÜS § 142 lg-st 1 aegub nõue seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. VÕS § 143 kohus või muu

vaidlust lahendav organ võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Üürileping kostjaga I kehtis kuni 13.05.2010.a. Kostja esitas esimese vastuväite hagile 25.07.2011, seega pärast aegumistähtaja möödumist. Kuna hageja esitas üürniku poolt asjale tehtud kulutuste hüvitamise või muudatuse äravõtmise nõudele aegumise vastuväite, siis jätab kohus kostja I kulutuste tasaarvestamise taotluse rahuldamata. Seega kuulub hagi täies ulatuses rahuldamisele. Menetluskulude jaotus TsMS § 162 lg 1 ja § 165 lg 3 kohaselt tuleb menetluskulud jätta hagi rahuldamise tõttu solidaarselt kostjate kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis. Vastavalt TsMS § 174 lg 3 esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega; lõike 5 kohaselt võib kohus menetlusosalisele anda tähtaja hüvitatavate menetluskulude täpsustamiseks või kohustada teda esitama menetluskulusid tõendavaid dokumente. Kohtu nõudmiseta ei pea menetluskulusid tõendavaid dokumente esitama; lõike 6 kohaselt peab avaldaja menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada; lõike 7 kohaselt ei või menetlusosaline menetluskulude kindlaksmääramise menetluse väliselt ega seal määratust suuremas ulatuses esitada menetluskulude kandmiseks kohustatud menetlusosalise vastu nõuet kulude hüvitamiseks kahju hüvitamise nõudena või muul sellesarnasel viisil.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.