Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Reet Allikvere ja Imbi Sidok-Toomsalu
Otsuse tegemise aeg ja koht
27.03.2013, Tallinn
Tsiviilasja number
2-11-2525
Tsiviilasi
H.Abbe Pharma GmbH hagi M. L vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja hüvitise saamiseks M. L hagi H.Abbe Pharma GmbH vastu lepingu ülesütlemise õiguspärasuse tunnustamiseks, palga saamiseks, hüvitise ja viivise väljamõistmiseks 8529,01 eurot
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 14.12.2012 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
H.Abbe Pharma GmbH apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
19.03.2013
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja H.Abbe Pharma GmbH (registrikood HRB 18475, asukoht Pirita tee 20T, Tallinn), lepinguline esindaja adv Margus Sorga Kostja M. L (IK XXXXXXXXXXX, elukoht XXXX X-XX,XXXXXXX), lepinguline esindaja Thea Rohtla
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 14.12.2012 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Ringkonnakohtu menetluskulud jätta H.Abbe Pharma GmbH kanda.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.21.01.2011 esitas H.Abbe Pharma GmbH hagi Harju Maakohtusse M. L vastu. Hageja palus tuvastada poolte vahel sõlmitud töölepingu TLS § 91 lg 2 alusel ülesütlemise tühisuse, lugeda leping lõppenuks TLS § 107 lg 2 järgi alates 31.12.2010, mõista kostjalt välja TLS § 109 lg 4 järgi 28 kalendripäeva keskmine töötasu 2236 eurot.
2.Pooled sõlmisid 12.03.2002 tähtajatu töölepingu nr 00/4. Kostja asus hageja juurde tööle apteekide ravimimüügi esindaja ametikohale. 28.12.2010 saatis kostja hagejale lepingu erakorralise ülesütlemise teate järgmistel põhjustel: tööandja ei täida lepingu p-s 8 sätestatud hüve andmise kohustust, 09.12.2010 käskkirjaga nr 4 on tööandja ühepoolselt muutnud oluliselt lepingu tingimusi; 01.08.2009 muutis tööandja ühepoolselt töötasu suurust ning töötajal on sellest tulenevalt osa töötasu saamata, mille maksmisega on oluliselt viivitatud; tööandja kohtleb töötajat tema perekondlikust seisundist (väikeste laste tõttu) tulenevalt ebavõrdselt teiste töötajatega ametisõiduki kasutamisel.
3.Hageja leidis, et lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks puudus alus. Avaldusest ei nähtu, millist töölepingu p 8.1-8.5 tulenevat kohustust on tööandja rikkunud. Ühelgi töötajal ei olnud kokkulepet auto kasutamiseks isiklikuks otstarbeks.
4.Majanduskriisi ja käibe vähenemise tõttu leppis hageja 01.07.2009 kõigi töötajatega kokku, et vähendab palka 10% võrra, hiljem vormistati kokkulepe kirjalikult. Kostja kokkuleppele alla ei kirjutanud, samas võttis vähendatud palga vastu ning vastuväiteid ei esitanud. Kostja väited saamata töötasust on põhjendamata. Kostja on sellel alusel lepingu liiga hilja üles öelnud.
5.Kostja pidi lepingu ülesütlemisest ette teatama 30 kalendripäeva, kuid tegi seda 28 päeva vähem. Hagejal on õigus nõuda kostjalt 28 päeva eest hüvitist keskmise töötasu ulatuses. Kostja vastuväited ja vastuhagi
6.Kostja hagi ei tunnistanud ja esitas asjas vastuhagi. M. L palus kohtul lugeda lepingu lõppenuks TLS § 91 lg 2 alusel 31.12.2010, välja mõista saamata jäänud töötasu alates 2009.a juulist - 31.12.2010, kokku 2822,79 eurot, välja mõista TLS § 100 lg 4 alusel lepingu lõpetamise hüvitis 3 kuu keskmise töötasu ulatuses 89 283 krooni ehk 5706,22 eurot ja viivised lõpparvelt (töötasu, hüvitis) 8% aastas, kokku 2859,70 krooni ehk 182,77 eurot.
7.Palga vähendamine pidi olema ajutine, lepingus palga vähendamist ei märgitud. Alles 2010.a septembris toodi kostjale allakirjutamiseks lepingu muudatus. M. L muudatusele alla ei kirjutanud.
8.Ametiauto kasutamine oli lepingujärgne hüve, see oli ka üks tingimus tööle asumisel. Sellise auto kasutamise hüve äravõtmine pani M. L võrreldes teiste töötajatega ebavõrdsesse olukorda, kuna teistel auto kasutamist ei piiratud. Esimese astme kohtu otsus
9.Harju Maakohus jättis 14.12.2012 otsusega hagi rahuldamata ja rahuldas vastuhagi, menetluskulud jättis kohus hageja kanda. Kohus tuvastas, et H.Abbe Pharma GmbH ja M. L vahel 12.03.2002 sõlmitud tööleping nr 00/4 lõppes tööandja poolse kohustuste rikkumise tõttu M. L poolt lepingu ülesütlemisega TLS § 91 lg 2 alusel 31.12.2010. H.Abbe Pharma GmbH-lt mõistis kohus M. L kasuks välja saamata jäänud töötasu 2822,79 eurot ja TLS § 100 lg 4 alusel lepingu lõpetamise hüvitise 5706,22 eurot ning viivise 182,77 eurot.
10.Poolte vahel oli vaidlus selles, kas tööandja rikkus töölepingut ulatuses, mis andis töötajale õiguse leping erakorraliselt etteteatamise tähtaegu mitte järgides üles öelda.
11.Kohus leidis, et lepingu ülesütlemise vorm vastas TLS § 1 lg-s 1 sätestatud vorminõudele ning töötaja on erakorralist ülesütlemist avalduses motiveerinud, mistõttu vastab avaldus TLS § 95 lg-s 2 sätestatud tingimustele ja seaduses lubatavale lepingu erakorralisele ülesütlemise alusele (TLS § 91 lg 1, lg 2 p 2).
12.Töölepingu seadusest ega pooltevahelisest lepingust ei tulene, et palga muutmise kokkulepe peaks olema sõlmitud kirjalikult. Pooled ei vaielnud selle üle, et 2009.a juulis teatas tööandja, et vähendab majanduslikest raskustest tulenevalt töötasu. Kostja vande all antud seletuste kohaselt rääkis tööandja töötajate koosolekul 2009.a suvel ajutisest palgakärpest, kuid konkreetselt ei öelnud, millal palk taastatakse, nõusolekut palga vähendamiseks ei küsinud. Seega oli tööandja ettepanek palga muutmise tingimuste kohta ebaselge, sest tehtud ettepanekust ei olnud võimalik järeldada, millal ja kui kauaks töölepingut kavatsetakse muuta.
13.Arvestades seda, et tööandja ettepanek palga muutmiseks oli ebatäpne, samuti seda, et varemalt tehti palgamuudatused kirjalikult ning seda, et töötaja saab eeldada ja usaldada tööandjat ja tema lubadusi, oli M. L-l õigus heas usus loota, et tööandja täidab lepingus kokkulepitud 29 761 kroonise töötasu maksmise kohustust, kuid selle täitmine on tööandja majanduslikest põhjustest tulenevalt piiratud. Nii võis M. L aru saada, et ta saab hiljem lepingus kokkulepitud töötasu siiski kätte ning ta talus vähendatud töötasu maksmist ehk tööandja poolset kohustuse rikkumist mingi aeg, tulles nö tööandjale vastu. Kohus leidis, et asjas ei ole tõendatud hageja väide, et pooled leppisidki kokku töötasu vähendamises alates 2009.a juulist 10%.
14.Vaidlus puudus selles, et alles 2010. septembris, s.o enam kui aasta pärast faktilist töötasu vähendamist, tõi tööandja kostjale kirjaliku teate palga vähendamiseks. Kui töötasu vähendamise kokkulepe oleks 2009.a juulis tegelikult toimunud, puudunuks tööandjal vajadus 2010.a septembris seda enam kirjalikult teha ja seega kinnitab selline ettepanek, et poolte vahel ei olnud 2009.a juulis töötasu vähendamise kokkulepet. Seega võis M. L sellist tööandja käitumist mõista nii, et tööandja ei kavatse tegelikult vähemmakstud töötasu hüvitada, et tööandja ei ole tema suhtes lojaalne ning jätkab töölepingu rikkumist ning kohus leidis, et sellist rikkumist ei pidanud M. L enam pärast 2010.a septembrit taluma.
15.Asjaolu et tööandja poolt esitatud lepingu muudatuses oli viga, ei tähenda seda, et kostja oleks olnud nõus lepingut muutma ja töötasu vähendama. Kohtule ei esitatud tõendeid, et hageja oleks selle vea parandanud, mis oleks kõrvaldanud ära nn formaalse allkirja andmisest keeldumise põhjuse.
16.Vähendatud töötasu vastu võttes võttis kostja vastu osalise täitmise ning õige pole hageja väide, et kostja on kogu täitmise vastu võtnud VÕS § 76 lg 4 tähenduses. Lepingu p 4.3 järgi pidi tööandja maksma M. L-le töötasu kord kuus. Kuna vaidlus puudus selles, et alates 2009.a juulist maksis tööandja kostjale töötasu kuus 10% vähem, siis jättis ta osaliselt kohustuse täitmata ja rikkus lepingu p 4.3 ja TLS § 33 ja § 28 lg 2 p 2, VÕS § 100 tähenduses. Ülaltoodu alusel on M. L-l õigus nõuda kohustuse täitmist ehk saamata jäänud töötasu alates 01.08.2009 kuni lepingu lõppemiseni 31.12.2010. Saamata jäänud töötasu arvestuse üle vaidlus puudus, seega on vähemsaadud töötasu eelviidatud perioodi eest 2822,79 eurot.
17.Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestades lepingueelseid läbirääkimisi, poolte käitumist enne ja pärast lepingut sõlmimist ning teisi lepingu tingimusi. Töölepingu p 8 järgi sai kostja enda kasutusse ametiauto. Viidatud lepingus ei ole ühtegi sätet, millest saaks järeldada, et M. L saab autot kasutada vaid tööülesannete täitmiseks. Lisaks ei nähtu, kus autot tuleb hoida, kas mingitel tingimustel, näiteks ajutise töövõimetuse ajal, tuleb auto anda tööandja kasutusse vms. Kütusekulude kandmise ning aruande esitamise kohustus kinnitab, et M. L-le anti auto tööülesannete täitmiseks ning isiklikeks sõitudeks koos sellest tulenevate kulude ja kahjude kandmise kohustusega.
18.Kostja vande all antud seletuste kohaselt oli ametiauto kasutamine üks lepingu tingimus, ilma selleta poleks ta tööle üldse sellele ametikohale läinud ning lisaks oli lepingut sõlmides tingimus, et ta saab kasutada autot ka isiklikuks tarbeks. Käskkiri nr 4 on tehtud tööandja poolt enam kui 8 aastat hiljem, kui M. L tööle asus. Tema ütluste kohaselt kasutas ta autot ka isiklikuks otstarbeks ja nii kasutasid ametiautosid ka teised müügiesindajad. Seega oli tööandja ja M. L vaheline praktika pärast töölepingu sõlmimist selline, mis tähendab lepingu p 8.2 ja 8.3. tõlgendamist viisil, et ametiautot saab M. L kasutada ka isiklikuks otstarbeks. Hinnates lepingu sätteid, samuti poolte vahel enam kui 8 aastat kestnud praktikat, kostja vande alla antud seletusi, leidis kohus, et viidatud töölepingu tingimuseks oli ametiauto kasutamine ka isiklikuks otstarbeks. Saades tööandjalt auto, mida võis kasutada ka isiklikuks otstarbeks, on selle kasutamine nn töölepingu järgne hüve TLS § 5 lg 1 p 6 järgi. Eeltoodu alusel on ümber lükatud tööandja väide sellest, et ametiautot ei võinud kasutada isiklikeks sõitudeks.
19.Vaidlus puudus selles, et 09.12.2010 käskkirjaga muutis tööandja vaid M. L kasutuses olnud auto kasutamise korda. Käskkirjast nähtub, et vaja oli muuta M. L kasutuses oleva auto kasutamise korda efektiivsemaks ja säästlikumaks. Käskkirja pde 2 ja 3 kohaselt kohustus M. L tööpäeva lõppedes parkima auto parklasse Pirita tee 20T ja hoidma seda seal puhkepäevadel, riiklikel pühadel, ajutise töövõimetuse ajal ja viimasel juhul andma üle tööandjale auto kasutamist võimaldavad dokumendid, võtmed, kaardid. Seega ei pidanud tööandja vajalikuks autot kasutada efektiivselt töötaja töövõimetuse ajal, vaid piiras auto kasutamist nö igal ajal, välja arvatud tööpäeva ajal. Kostja ütlustest nähtuvalt tekkis talle juurde täiendav ajakulu seoses sellega, et autole tuli järgi sõita ning teda garaaži viia, auto garažeerimise kohustus mõjutas tema igapäevast elukorraldust, kuna lapsed tuli viia nüüd varem ühiskondliku transpordiga lasteaeda ja siis sai alles sõita tööle Piritale ning õhtul sai neile hiljem järele minna. Käskkirjast nähtuvalt ei saanud kostja nädalavahetustel ja pühadel ja pärast tööpäeva lõppu üldse enam autot kasutada. Ükski teine müügiesindaja ei pidanud ametiautot garažeerima, kuid kõik töötajad pidid pidama sõidupäevikuid.
20.Kohus leidis, et tööandja muutis ühepoolselt töölepingus kokkulepitud auto kasutamise tingimusi ehk piiras auto kasutamist kostjale isiklikuks otstarbeks oluliselt, samas kui ta teistele samade ametikohtade töötajatele sarnast korda üldse ei rakendanud. Seega muutis hageja ühepoolselt kostja lepingujärgset saadavat hüve
ning kostja sattus sellest tingituna võrreldes teiste sarnaste töötajatega halvemasse olukorda. Hageja enda viidatud asjaolu, et M. L oli aasta jooksul pikalt töövõimetuslehel ja täitis perekondlikke kohustusi laste hooldamisel, mistõttu oli vaja auto kasutamist piirata, kinnitab seda, et tööandja kohtles M. L-d perekondlike kohustuste täitmisest tulenevalt ebavõrdselt teiste müügiesindajatega, sest hageja kinnitusel teised töötajad töövõimetuslehtedel ei viibinud. Võrdse kohtlemise seaduse § 2 lg 3 ning TLS § 3 järgi ei või tööandja töösuhtes kohelda töötajat tema perekondlike kohustuste tõttu teistest sarnastel töökohtadel töötavatest töötajaist erinevalt. Siinjuures ei oma tähendust see, kui suur oli kostja sõidetud kilometraaž ja seetõttu ei pea kohus andma hinnangut sõidupäevikutele.
21.Kuna hageja muutis ühepoolselt töölepingu tingimusi ehk ei võimaldanud lepingus kokkulepitud hüve – auto kasutamist isiklikeks otstarbeks ning lisaks kohtles selle hüve äravõtmisel teda perekondlike kohustuste täitmise tõttu ebavõrdselt, st halvemalt võrreldes samadel kohtadel töötavate töötajatega, siis on hageja rikkunud kostja ees oma lepingulist kohustust TLS § 3, § 5 lg 1 p 6 ning võrdse kohtlemise seaduse § 2 lg 3 järgi. Seega on tõendatud kostja poolt 28.12.2010 lepingu ülesütlemise avalduses märgitud lepingu ülesütlemise asjaolud ehk hageja poolt töölepingu rikkumine, sh kostja ebavõrdne kohtlemine.
22.Kostja vande alla antud seletuste kohaselt ei saanud ta enam töösuhet, arvestades palga vähendamist, auto kasutamise piiramist ja ebavõrdset kohtlemist, tööandjaga jätkata. Kohus leidis, et kohustuste rikkumised koostoimes olid mõjuvad ja võimaldasid M. L-l tugineda sellele, et töösuhte jätkamine tööandjaga ei ole enam võimalik. Seega oli tal oli õigus tööleping erakorraliselt üles öelda.
23.Arvestades seda, et alles 2010. septembris sai töötajale selgeks, et tööandja ei kavatsegi tegelikku palgakokkulepet täita ning seda, et 09.12.2010 käskkirjaga muutis auto kasutamise korda ja kohtles sellega kostjat ebavõrdselt võrreldes teiste müügiesindajatega, siis on lepingu ülesütlemine toimunud mõistliku aja jooksul.
24.Kohus leidis, et M. L ütles töölepingu 28.12.2010 kehtivalt üles 31.12.2010 ning seega tuleb tunnustada tema nõuet lugeda leping lõppenuks TLS § 91 lg 2 järgi alates 31.12.2010. Kostja nõude rahuldamise tõttu tuleb hageja nõue, milles ta palus tuvastada poolte vahel sama lepingu ülesütlemise tühisust ning lugeda leping lõppenuks TLS § 107 lg 2 järgi alates 31.12.2010, jätta rahuldamata ja hagejal ei ole õigust nõuda töötajalt hüvitist lepingu ülesütlemise etteteatamistähtaja mittejärgmise eest.
25.Kooskõlas TLS § 100 lg-ga 4 on kostjal õigus nõuda tööandjalt hüvitist kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 11.06.2009 määruse nr 91 „Keskmise töötasu maksmise tingimuste ja korra (2010)“ § 2 lg 2 järgi võetakse keskmise töötasu arvestamise aluseks arvutamise kuule eelnevate kuude 6 kuu töötasud ning lg 3 järgi korrutatakse keskmine tööpäevatasu selle arvutamise aluseks olnud ajavahemiku ühe kuu keskmise kalendaarse tööpäevade arvuga.
26.Kuna leping lõppes 31.12.2010, siis on aluseks periood juuni - november 2010. Arvestades, et 29 761 krooni oli kuu töötasu, siis on tasu 6 kuu eest kokku 128 513 krooni. Seega oli kostja keskmine kuutöötasu: 128 513: 91 (tööpäevad) x 21,33 (keskmine tööpäevade arv) = 30 122,88 krooni ehk 1925,20 eurot. Eeltoodu järgi oleks hüvitis TLS § 100 lg 4 järgi 5775,60 eurot. Kuna hageja nõuab 5706,22 eurot ja kohus nõude piire ületada ei või, siis kuulub hageja nõue rahuldamisele.
27.TLS § 84 lg 1 järgi muutuvad kõik töötaja nõuded lepingu lõppedes sissenõutavaks. Leping lõppes 31.12.2010 ning siis muutus hageja samata jäänud palganõue ning hüvitise nõue sisenõutavaks. Kuna hageja ei ole kostjale vähemsaadud töötasu ja 3 kuu hüvitist maksnud, siis on ta viivituses VÕS § 100 tähenduses. Vaidlus puudus viivise määra, suuruse ja selle arvestuse üle, seega on viivis hagetavas ulatuses 182,77 eurot tõendatud ja põhjendatud.
Apellatsioonkaebus
28.H.Abbe Pharma GmbH palub maakohtu otsuse tühistada, uue otsusega hagi rahuldada ja jätta vastuhagi rahuldamata, menetluskulud jätta kostja kanda.
29.Kostja tugines töölepingu ülesütlemisavalduse p-s 2 palga maksmata jätmisele, väites, et hageja on jätnud alates 01.08.2009 temale osa töötasu maksmata. Poolte vahel ei ole iseenesest vaidlust asjaolu üle, et kostja sai alates 01.08.2009 – mille väljamaksmise tähtaeg saabus 05.09.2009 – 10% vähem töötasu kui enne seda. Seega hakkas töölepingu ülesütlemiseks mõistliku pikkusega ajavahemik kulgema hiljemalt alates 05.09.2009.
30.TLS § 91 lg 4 sätestab ajalise piirangu töölepingu ülesütlemisele. Riigikohus on selgitanud, et lepingust taganemiseks ettenähtud mõistliku aja tuvastamine on iseenesest kohtu diskretsiooniotsus, samuti, et mõistliku aja kehtestamise säte teenib õigusrahu saavutamise eesmärki. Seetõttu tuleb kahjustatud poolel mõistliku aja jooksul otsustada õiguskaitsevahendi kasutamise üle, et anda lepingut rikkunud poolele selgus, kas jätkata lepingu täitmist või mitte. Kostja pidas oma õiguste rikkumiseks juba alates 05.09.2009 palga maksmata jätmist ja sellel asjaolul rajaneb ka kostja nõue töötasu saamiseks. Seega on õige lugeda mõistliku aja kulgema hakkamist nimetatud kuupäevast. Ajavahemikku ligikaudu 16 kuud ei saa pidada mõistlikuks ajaks. Kui eeldada kohtu seisukoha õigsust, väljub septembrile 2010 järgnevalt töölepingu ülesütlemisavalduse esitamisega veel ligikaudu kolme kuu pikkune viivitamine samuti mõistlikust ajakriteeriumist. Kohtuotsus on selles osas arusaamatu ja vastuoluline, sest ühelt poolt märkis kohus, et kostjal polnud talumiskohustust, kuid teisalt kostja ikkagi talus palga maksmata jätmist, siis oli hagejal 2010. a detsembri lõpus õigus eeldada, et kostjal oli selleks ajaks ülesütlemisõigus lõppenud. Praegustel asjaoludel saab mõistlikuks ajaks pidada 1-2 kuud alates 05.09.2009 või siis maksimaalselt 1 kuu alates septembrist 2010, kuna sellele eelnes juba 1 aasta pikkune väidetava lepingu rikkumise periood. Hea usu põhimõttega ei ole kooskõlas see, et kostja talub igakuuliselt lepingu väidetavat rikkumist, kuid ei ütle lepingut mõistliku aja jooksul üles. Hagejal oli 28.12.2010 õigus eeldada, et töölepingu ülesütlemise ajaks oli õigusrahu saabunud nii töölepingu ülesütlemise kui palga nõude osas, tulenevalt hea usu põhimõttest.
31.Kostja kinnitas vande all, et ta ei olnud selle vastu, et hoolduslehel olles ei ole auto tema käsutuses. Järelikult ei pidanud kostja tegelikult töölepingu ülesütlemisavalduse p-s 3 toodud asjaolu lepingu ülesütlemisel oluliseks ega tema õigusi piiravaks. Kohus oleks pidanud seda asjaolu arvestama.
32.Pooled ei leppinud töölepingut sõlmides kokku ametiautos kui töötaja hüves. Tegemist oli kostja töövahendiga. Ei saa nõustuda kohtu väga kaugele ulatuva seisukohaga, et töötajale seoses tööülesannete täitmisega mistahes enda vara kasutada andes peab tööandja arvestama, et tal puudub selle üle edaspidi sisuline kontroll. Töölepingus ei olnud kokku lepitud ja poolte tegelik tahe ei olnud selline, et kostjale tööülesannete täitmiseks antud ametiauto väljuks hageja kontrolli alt ja auto kasutamise ainuõigus antaks üle kostjale või et selle kaudu makstaks kostjale osa töötasust. Töölepingu p 8.3 reguleerib vaid kulutuste hüvitamist.
33.Kohus on põhjendamatult pidanud ametiautot kehtiva TLS § 5 lg 1 p-s 6 sätestatud hüveks ja töölepingu oluliseks tingimuseks. Kohus on jätnud tähelepanuta, et töölepingu sõlmimise ajal kehtis seadus, mis seda küsimust ei reguleerinud. Töölepingu kohaselt ei pidanud hageja kindlustama kostjat transpordiga tööle ja tagasi koju.
34.Kohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 196 lõiget 2. Isegi kui kostjal oli õigus tööleping erakorraliselt üles öelda, siis on töölepingu ülesütlemine tühine, kuna kostja ei andnud hagejale lepingu rikkumise korrigeerimiseks täiendavat tähtaega. Kohus ja
kostja on jätnud tähelepanuta, et mõlemal poolel oli hea usu põhimõtte täitmise kohustus ning lepingupoole üllatuslikku käitumist tuleb taunida.
35.Poolte vahel on vaidlus selles, kas töötajal üldse oli õigus tööleping erakorraliselt üles öelda ehk kas tööandja üldse rikkus lepingut; samuti kas töötajal oli õigus tööleping üles öelda ilma etteteatamistähtaega järgimata ja kas ta oli õigustatud töölepingut üles ütlema ilma tööandjale täiendavat tähtaega andmata. Tähtaja määramine ei ole vajalik VÕS § 116 lg 2 p-des 2–4 sätestatud juhtudel, kuid neid asjaolusid praeguses asjas ei esine. Seega pidi kostja andma hagejale täiendava tähtaja lepingu rikkumise kõrvaldamiseks. Poolte vahel on vaidlus palga suuruse, samuti ametiauto kasutamise üle, ning need on küsimused, mille tõesuse korral võib töötajalt siiski mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja lõppemiseni, s.t ei esine asjaolusid, mille tõttu kostja saaks õigustatult koheselt töösuhte lõpetada. Kohtuotsusest ei selgu, miks tuleb esile toodud asjaolusid pidada sellisteks, mis tingivad töölepingu kohese lõpetamise vajaduse ja mis ei võimalda töötamist kuni etteteatamistähtaja lõppemiseni jätkata.
36.Vastavalt hageja esitatud asjaoludele sõlmiti hageja töötajate ja hageja Tallinna osakonna vahel juulis 2009 töölepingu muudatuskokkulepe töötasu vähendamiseks 10% võrra alates 01.08.2009. Nimetatud kokkulepe sõlmiti suuliselt, mida kinnitab poolte käitumine alates 05.09.2009 – 28.12.2010: kostja ei esitanud ühtki nõuet, pretensiooni ega teadet seoses töötasu nõudega ning selle asemel jätkas kostja töötamist sarnaselt teiste töötajatega ja teadis, et talle makstakse vähem tasu kui oli sätestatud kirjalikus töölepingus. Seetõttu eeldas hageja, et kostjal töötasu nõuet pole ja et poolte suuline kokkulepe kehtib. Lähtudes TsÜS § 69 lõikest 2 saab poole tahteavaldus olla ka kaudne.
37.Ligikaudu 1,5 aasta jooksul töölepingut täites ja ühtegi nõuet esitamata ei saa kostja käitumist pidada hea usu põhimõttega kooskõlas olevaks. Kostja vastuoluline käitumine töölepingu täitmisel nähtub ka sellest, et ta väitis kohtumenetluses korduvalt, et pidas töötasu täpset maksmist oluliseks. See väide on paljasõnaline ja vastuolus tema tegeliku käitumisega. Kostja vastuoluline käitumine nähtub ka sellest, et kostja möönis kohtuistungil, et töötasu vähendamise kokkulepe pidi olema ajutine ja et ta eeldas, et töötasu taastub pärast 2010. a edukat suve, kui mõnede toodete müük oli eriti kõrge. Seejuures selgitas kostja, et tema poolt oli töölepingu lõpetamise põhjuseks eelkõige ametiautoga seonduv ning ilma selle asjaoluta oleks ta jätkanud töötamist hageja juures. Heas usus tegutsevatelt isikutelt saab eeldada, et nad ei käitu teise poole suhtes üllatuslikult ega vastuoluliselt ega teosta oma õigusi muul kohatul viisil.
38.Kostja vande all antud ütlused võrreldes muude tõenditega ei saa omada olulist tõenduslikku kaalu, sest need on otseselt mõjutatud kostja huvist ja vastuolus kostja tegeliku käitumise ja asjas esitatud kirjalike tõenditega. Vastustaja seisukoht
39.M. L palub jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu põhjendused
40.Tsiviilkolleegium, kuulanud ära menetlusosaliste seletused ja tutvunud asja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja kohus kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on oma seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja
TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Alljärgnevalt vastav ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väidetele.
41.Kõigepealt käsitleb ringkonnakohus hageja palga nõuet. Kirjalikku kokkulepet palga vähendamiseks 10 % võrra poolte vahel sõlmitud ei ole. Maakohus tuvastas õigesti, et tõendatud ei ole ka vastava suulise kokkuleppe sõlmimine. Apellatsioonkaebuses ei viita hageja ühelegi otsesele tõendile, mille alusel oleks maakohus pidanud vastupidisele järeldusele jõudma. Asjaolu, et kostja ei nõudnud koheselt saamata palka, ei saa iseenesest tõlgendada nõusoleku andmisena palga vähendamiseks. Töötajal, võib olla mitmesuguseid põhjusi, miks ta palga nõuet kohe ei esita. Käesoleval juhul on kostja toonud põhjusena esile asjaolu, et tööandja selgitustest võis järeldada, et toimub ajutine palga kinnipidamine ning saamata palk makstakse hiljem tagantjärele välja. Aega, mille jooksul töötaja saab nõuda palga maksmist, reguleerib aegumise instituut. Käesolevas asjas hageja aegumisele tuginenud ei ole. Seega saab töötaja oma palga nõude maksma panna. Vaidlust saamata palga suuruse ja viivise arvestuse üle poolte vahel ei ole.
42.Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus töölepingu erakorralise ülesütlemise põhjendatust. Maakohus ei ole ebaõigesti kohaldanud TLS § 91 lg 4, leides, et kostja oli õigustatud töölepingut erakorraliselt üles ütlema muude põhjuste hulgas ka palga vähemmaksmisele tuginedes. TLS § 91 lg 4 kohaselt võib töötaja töölepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada sai või pidi teada saama. Maakohtu otsus ei ole vastuoluline osas, milles maakohus leidis, et kostja ei pidanud palga vähendamist taluma, kuid ometi tegi seda. Kostja vande all antud ütlustest tuleneb, et hageja ei teinud 2009. aastal töötajatele lepingu muutmise ettepanekut ja põhjendas palga osalist väljamaksmata jätmist ajutiste makseraskustega. Töötajad said aru, et majandusliku olukorra paranedes makstakse palk tagantjärele välja. Alles 2010. aasta septembris tegi tööandja palga vähendamise kohta lepingu muutmise ettepaneku, millega hageja ei nõustunud. Detsembris 2010 ei olnud vaidlus palga vähendamise üle veel lahendatud, kui sellele lisandus töövälisel ajal auto kasutamise lõpetamine hageja suhtes. Olukorras, kus tööandja ei olnud palga vähendamist vormistanud ja töötajale ametlikult lepingu ühepoolset muutmist teatavaks teinud, ei saanud lugeda õigusrahu saabunuks, nagu hageja leiab.
43.Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga ja tehtud järeldusega, et töölepingut sõlmides leppisid pooled kokku, et töötaja saab kasutada ametiautot ka isiklikuks tarbeks. Asjaolu, et töölepingus ei lepitud kokku kasutamise tingimustes, ei tähenda kasutamiskokkuleppe puudumist. Maakohus viitas õigesti töölepingu p-le 8.3, milles lepiti muuhulgas kokku, et isiklike sõitude bensiinikulud tasub töötaja. Kui puudunuks kokkulepe isiklike sõitude võimaldamise kohta, poleks saanud kerkida küsimust ka selliste sõitude bensiinikulude hüvitamises. Asjakohane ei ole hageja arutelu teemal, kas enda vara töötajale kasutada andes, väljus auto hageja kontrolli alt. See teema pole vaidluse esemeks. Auto kasutamise võimalus oli töötaja jaoks töölepingu oluline tingimus, kuna väikeste laste tõttu vajas ta autot ja sellise lisahüve saamisel ei pidanud ta ise endale autot ostma ja sellega kaasnevaid kulusid kandma. Kostja ütlustel valitses auto kasutamisel mõistlikkuse põhimõte ja kostja ei ole seda kuritarvitanud. 8 aasta jooksul, mil kostja ametiautot ka isiklikeks sõitudeks kasutas, ei olnud hagejal selles osas kostjale mingeid etteheiteid. Seega on tegemist muu hüvega TLS § 5 lg 1 p-s 6 mõttes, mille fikseerimise kohustus töölepingus on tööandjal. Ka varasem töölepingu seadus, mis kehtis vaidlusaluse töölepingu sõlmimise ajal, ei välistanud kokkuleppeid lisahüvede kohta. 01.07.1992 kuni 30.06.2009 kehtinud TLS § 14 lg 1sätestas, et töötajale seaduse või haldusaktiga antud õigusi võib laiendada kollektiiv-ja töölepinguga, samuti tööandja ühepoolse otsusega.
44.Hageja on meelevaldselt tõlgendanud kostja vande all antud ütlusi ja teinud selle põhjal ebaõige järelduse, et kostja ei pidanud tegelikult ametiauto kasutamise piiramist võrreldes teiste töötajatega töölepingu ülesütlemisel oluliseks ega tema õigusi piiravaks. Kostja on korduvalt sõnaselgelt väljendanud, et töövälisel ajal ametiauto kasutamise võimalus oli tema jaoks oluline hüve, see oli ka üks tingimus tööle asumisel, ilma milleta poleks ta töölepingut sellistel tingimustel sõlminud. Kostja möönis üksnes seda, et ta oleks nõustunud sellega, et ajal, mil ta on lapsega hoolduslehel, on auto kellegi teise kasutuses. 15.12.2010 kostjale teatavaks tehtud käskkirjaga võeti aga kostjalt üldse võimalus kasutada autot isiklikeks sõitudeks väljaspool tööaega.
45.Töötaja poolset töölepingu erakorralist ülesütlemist reguleerib TLS § 98 lg 2, mille kohaselt erakorralisest ülesütlemisest ei pea töötaja tööandjale ette teatama, kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja lõppemiseni. Seadus ei näe ette täiendava tähtaja andmise kohustust sellisel juhul. Tuvastamist on leidnud mõjuvate põhjuste olemasolu töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Hageja ei ole millegagi ümber lükanud kostja väidet, et tööandjal oli tegelikult huvi temast lahti saada, kuna ta viibis väikeste lastega tihti hoolduslehel. Sellest oli tingitud ka kostjal ametiauto kasutamise lõpetamine töövälisel ajal. Kostja tundis end alandatuna, et ainult tema pidi peale tööpäeva lõppu auto töö juurde jätma ja lastele bussiga lasteaeda järele sõitma, samal ajal kui kõik teised ametiauto kasutajad sõitsid autoga koju ja tegid oma isiklikke sõite. Hageja ei ole veenvalt põhjendanud, miks selline otsus võeti vastu ainult hageja suhtes, olukorras, kus hagejal oli kõige vähem isiklikke sõite, võrreldes teiste töötajatega.
46.Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, et kostja vande all antud ütlustel ei saa olla olulist tõenduslikku kaalu, sest need on otseselt mõjutatud kostja huvist. Tegemist on lubatud tõendiga, mida hageja pole omapoolsete tõenditega ümber lükanud. Kostja ütlused ei ole vastuolus teiste tõenditega. Menetluskulude jaotus ja selgitus
47.Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ja ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas muuta. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud samuti hageja kanda.
48.TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
Reet Allikvere
Imbi Sidok-Toomsalu
Gaida Kivinurm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.