Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg, 14.12.2012, Kentmanni Kohtumaja koht Tsiviilasja number
2-11-2525
Tsiviilasi
HAPGmbH hagi ML vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja hüvitise saamiseks. ML hagi HAPGmbH vastu lepingu ülesütlemise õiguspärasuse tunnustamiseks, palga saamiseks, hüvitise ja viivise väljamõistmiseks. H. APGmbH hagi hind 2236 €
Tsiviilasja hind
ML hagi hind 8529,01 € Menetlusosaliste andmed
ja
nende
esindajate Hageja/vastukostja HAPGmbH (registrikood XXX), esindaja advokaat Margus Sorga Kostja/vastuhageja ML(isikukood XXX), esindaja Thea Rohtla
Menetluse liik
XXX,
Kirjalik menetlus
Resolutsioon
1.Jätta rahuldamata HAPGmbH hagi MLvastu 12.03.2002 sõlmitud töölepingu nr 00/4 28.12.2010 TLS 91 lg 2 alusel ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ning lepingu lõppenuks lugemiseks TLS § 107 lg 2 järgi alates 31.12.2010 ning jätta rahuldamata HAPGmbH nõue MLvastu TLS §109 lg 4 järgi hüvitise saamiseks 2236 €.
2.Rahuldada MLvastuhagi.
3.Tuvastada, et HAPGmbH ja MLvahel 12.03.2002 sõlmitud tööleping nr 00/4 on lõppenud tööandja poolse kohustuste rikkumise tõttu MLpoolt lepingu ülesütlemisega TLS § 91 lg 2 alusel 31.12.2010.
4.Välja mõista HAPGmbH-lt MLkasuks saamata jäänud töötasu 2822,79 € ja TLS § 100 lg 4 alusel lepingu lõpetamise hüvitist 5706,22 € ning viivist 182,77 €.
5.Jätta MLmenetluskulud HAPGmbH hagis MLvastu kui ka MLvastuhagis HAPGmbH vastu HAPGmbH kanda.
6.Jätta kõik HAPGmbH menetluskulud tema enda kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu jooksul alates kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest. Ringkonnakohus võib asja menetleda kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei esitata taotlust kohtuistungi pidamiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab isik, kes soovib menetlusabi saada, tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. I Kohtu menetluses on HAPGmbH hagi MLvastu ja MLvastuhagi HAPGmbH vastu. Kuna hagi ja vastuhagi on omavahel seotud, kajastab kohus hagi ja vastuhagi ning vastuhagi ja sellele esitatud vastust ühtselt. Lisaks kajastab kohus otsuses läbivalt HAPGmbH-d hagejana ja Madis L d kostjana. II HAPGmbH hagi MLvastu ja vastus MLhagile
1.Pooled sõlmisid 12.03.2002 tähtajatu töölepingu nr 00/4. Kostja asus hageja juurde tööle apteekide ravimimüügi esindaja ametikohale.
2.28.12.2010 saatis kostja hagejale lepingu erakorralise ülesütlemise teate järgmistel põhjustel: - tööandja ei täida lepingu p 8 sätestatud hüve andmise kohustust, käskkirjaga 15.12.2010 nr 4 on tööandja ühepoolselt muutnud oluliselt lepingu tingimusi, - 01.08.09 muutis tööandja ühepoolselt töötasu suurust ning töötajal on sellest tulenevalt töötasu saamata, mille maksmisega on viivitatud, - tööandja kohtleb töötajat tema perekondlikust seisundist (väikeste laste tõttu) tulenevalt ebavõrdselt teiste töötajatega ametisõiduki kasutamisel: hoolduslehe ajal piirab ametiauto kasutamist ebavõrdselt teiste töötajatega.
3.Hageja sai avalduse kätte 29.12.2009. Hageja leiab, et lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks puudus alus, lisaks on ülesütlemise aluseks olevad asjaolud tõendamata.
4.Avaldusest ei nähtu, millist töölepingu p 8 alap 8.1-8.5 tulenevat kohustust on tööandja rikkunud. Käskkiri 09.12.2010 tehti selleks, et autot kasutada efektiivsemalt, säästlikumalt. Ametiauto kasutamine ajal kui töötaja on hoolduslehel, on välistatud, sest tööd sellele ajal ei tehta ning ametiauto on kasutamiseks vaid tööajal. Tööandja ei ole kohelnud kostjat ebavõrdselt võrreldes teiste töötajatega. Kostja oli 2010.a. 71 päeva haiguslehel ega täitnud tööülesandeid, seega ei ole põhjendatud, et sellel ajal oleks olnud auto tema kasutuses. Teised töötajad ei puudunud töölt. Seega ei olnud asjaolud, mille tõttu hageja suhtes auto kasutamise korda reguleeriti, samased teiste töötajaga. Seega ei ole võrdset alust, mille puhul saaks rääkida ebavõrdsest kohtlemisest. Lisaks ei teinud ta ühtegi erasõitu 2010. Töötajad kasutasid autot tööle ja kojusõiduks, seega ei saanud nad mingit hüve. Ajal, mil auto oli 3 kuud kostja kasutuses ja kostja viibis töövõimetuslehel 2 (13)
või hoolduslehel, ei saanud tööandja seda autot kasutada. Ühelgi töötajal, sj M. L l ei olnud kokkulepet auto kasutamiseks isiklikuks otstarbeks. Kostja töömarsruut kattus isiklikeks vajadusteks tehtavate sõitudega.
5.Majanduskriisi ja käibe vähenemise tõttu leppis hageja 01.07.2009 kõigi töötajatega kokku, et vähendab palku 10% võrra. Kostja oli sellel samal koosolekul, kus palga vähendamisest räägiti. 01.07.2009 alates maksiski hageja töötajaile, sh kostjale 10% väiksemat palka. Hiljem vormistati kokkulepe kirjalikult, kuid sellele ei kirjutanud kostja alla, samas võttis vähendatud palga vastu ning vastuväiteid ei esitanud. Seega oli olemas kokkulepe palga vähendamiseks. Kostja on VÕS § 76 lg 4 alusel täitmise täies ulatuses vastu võtnud. Kostja väited saamata töötasust on põhjendamata. Kostja on sellel alusel lepingu liiga hilja üles öelnud. Ei ole õige, et kostja pidi leppima palga vähendamisega põhjusel, et palk oli ainuke regulaarne perekonnasissetulek. Kostja abikaasa oli lapsehoolduspuhkusel ja sai vastavat hüvitist. Lisaks töötas kostja OÜ P 19.05.200729.12.2010, seega oli tal lisasissetulek.
6.Juhul, kui kostja on alusetult saanud vähem palka, kuid tal ei olnud õigust auto isiklikuks otstarbeks kasutada, ning teisalt, kui teised said vähem palka aga kasutasid autot isiklikuks otstarbeks, siis ongi kostja olnud võrdses olukorras võrreldes teiste töötajatega.
7.Kostja pidi lepingu ülesütlemisest ette teatama 30 kalendripäeva, kuid tegi seda 28 päeva vähem.
8.Hagejal on õigus nõuda kostjalt 28 päeva eest hüvitist keskmist töötasu ulatuses 2236 €.
9.Juhul kui kohus leiab, et asjas kohaldub TLS § 107 lg 1, siis tuleb lugeda leping lõpetatuks TLS § 107 lg 2 alusel alates 31.12.2010 ja mõista välja hüvitis hagejale TLS § 109 lg 4 järgi 2236 €.
10.Tööandja maksis välja lõpparve 03.01.2011, mille sees oli töötasu ja puhkusehüvitis. Kostja töötasu arvestus on arusaamatu. Kostja keskmine kuu töötasu oli 34975,64 kr ehk 2236 €, päevatasu oli 1249,13 kr (lk 96).
11.HAPGmbH palub oma hagis (lk 1-4, täpsustus lk 142): - tuvastada poolte vahel 12.03.2012 sõlmitud töölepingu nr 00/4 28.12.2010 TLS 91 lg 2 alusel ülesütlemise tühisust, - lugeda leping lõppenuks TLS107 lg 2 järgi alates 31.12.2010, - mõista kostjalt välja hüvitis TLS §109 lg 4 järgi 28 kalendripäeva keskmine töötasu 2236 €.
12.HAPGmbH palub jätta MLvastuhagi jätta rahuldamata.
13.Menetluskulud palub jätta vastaspoole kanda.
14.Tõendid: tööleping nr 00/4, erakorralise ülesütlemise avaldus, käskkiri 09.12.2010 nr 4, kostja keskmine töötasu arvestus, P OÜ tõend õiend aja kohta, mil töötaja oli töövõimetuslehel, sõidupäevikud. III MLvastus hagile ja vastuhagi (lk 62) 3 (13)
15.Töövaidluskomisjonis oli M. L avaldus HAPGmbH vastu töölepingu lõppenuks tunnistamiseks ja lõpparve saamiseks, mille suhtes tegi komisjon otsuse (asi nr 4.42/1053/11), mille sai M. L kätte 13.05.2011. M. L otsusega ei nõustunud ja palus vaadata avaldus läbi hagimenetluses. Otsusega jäi rahuldata tema nõue lepingu ülesütlemise õigsuse tuvastamiseks, lepingu erakorralise lõpetamise eest hüvitise saamiseks, töötasu nõudes ja lõpparvelt viivise saamiseks, täiendava hooldustasu nõudes (I kd lk 71).
16.Nõuded, mille palus M. L läbi vaadata hagimenetluses, olid töölepingu lõppenuks tunnistamise nõue, lepingu lõpetamise eest hüvitise nõue, saamata jäänud töötasu nõue ja viivesenõue lõpparvelt (lk 62-66, eriti lk 66). Hooldushüvitist ei nõudnud (vt protokoll 12.12.2011 lk1, tsiv t lk 119). Nõude põhjendused
17.M. L asus HAPGmbH-sse tööle 01.04.2002. Tema töötasu oli pärast katseaja möödumist netos 14 000 kr kuus, 01.01.2003 alates netos 15 000 kr kuus. 2009.a. aastal oli kostja lepingujärgne tasu kuus 29761 krooni (lk 157).
18.Palga vähendamine 2009.a. pidi olema ajutine, seda räägiti 2009.a. alguses. Palga reaalne vähendamine toimus alates juulist 2009.a. 10% võrra, lepingus palga vähendamist ei märgitud. M. L sai aru ja lootis, et palgakärbe on ajutine, lisaks suurenesid 2010.a suvel tööandja müügitulud. Alles 2010.a. septembris toodi M. L allakirjutamiseks lepingu muudatus. Selles oli viga: nimelt pidi palga vähendamine aset leidma 2008a. juulis, selles puudus viide töötasu ajutisusele/taastamisele ning selle tõttu ei kirjutanud M. L muudatusele alla. Isegi 2010.a. detsembris ei olnud juttu palga taastamisest. Palgakärbe pidi olema ajutine ja kostja pidi leppima väiksema palgaga. Makstes palka mitu kuud alates 2009.a juulist 10% vähem, rikkus tööandja lepingut pikka aega ja seetõttu ei saa tugineda VÕS § 76 lg 4.
19.Lepingu p 8 järgi oli M. L õigus kasutada ametiautot töövälisel ajal piiramatult ja isiklikke sõite ei piiratud, p 8.3. järgi pidi töötaja kandma isiklike sõitude kulud. Tööandja palus mitte näidata muid sõite erasõitudena kui tööle-koju, kuna muidu oleksid tööandjale tekkinud maksukulud. Igapäeva sõite linna piires ei pidanud keegi deklareerima. Ametiauto kasutamine oli lepingujärgne hüve, see oli ka üks tingimus tööle asumisel. Vastasel korral pidanuks ta ise kandma kulusid sõiduki liisimisele näit (4000 kr. kuus). M. L olid väiksed lapsed, keda tuli viia lasteaeda ja sealt tuua, selleks sai ta kasutada autot, sest tal endal autot ei olnud. Kütuse ostis ise, läbisõidetud kilometraaž oli võrreldes teistega väiksem, so 2500 km.
20.09.12.2010 käskkirjaga nr 4, mille sai ta kätte 15.12.2010, võeti M. L võimalus kasutada autot isiklikeks sõitudeks ja väljaspool tööaega, lisaks tuli pidada sõidupäevikuid. Kostja pidi viima lapsed lasteaeda ühiskondliku transpordiga, siis sõitma tööle , samal ajal kui teised töötajad viisid lapsi ametiautoga lasteaeda. Kostja ei saanud enam ka hoolduslehe ajal last viia arsti juurde. K. K (elas XXX) ja K. V (elas XXX) suhtes sellist käskkirja ei koostatud ning sellist korda ei kohaldatud. K. K öeldi vaid, et ta deklareeriks sõidu tööle ja registreeritud elukohta, mis oli XXX, mitte aga faktilise elukoha ( XXX) ja töökoha vahel. K. V pidi deklareerima sõitu XXX. Lepingu 4 (13)
muudatus ja käskkiri auto kasutamiseks tehti M. L ette hoiatamata, käskkiri tehti talle ainuisikuliselt. Kostja arvates ei ole selline kord kuidagi säästlikum arvestades seda, et ta elas Tallinnas. Ebavõrdne on olukord, kus tema pidi parkima iga tööpäev ning ka puhkepäevadel ja riiklikel pühadel auto töökohta, teised aga jätkasid varasema praktika kohaselt auto kasutamist nii era- kui töösõitudeks ega pidanud õhtul auto tooma töökohta. Kostja pidi töölt välja tulema oluliselt varem, et tööle jõuda 8.30, tööpäeva lõppedes tuli teha nö vastupidine ring. Kogu selle tulemusel muutus tööpäev pikemaks 2 h. Auto kasutamist see efektiivsemaks ei teinud. Näiteks Tartusse tööle sõites pidi ta võtma töökohast auto ja siis asuma teele, kui varasemalt oleks ta juba sellel ajal sõitnud Tartu suunas. Veelgi pikema sõidu /Valga, Võru/ puhul tekkis veel suurem ajakadu. Sellise auto kasutamise hüve äravõtmine pani M. L võrreldes teiste samasuguste perekondadega töötajatega ebavõrdsesse olukorda, sest teiste suhtes sarnast korda nagu käskkirjas nr 4 oli määratud, ei rakendatud.
21.21.12.2010 oli kostja alla 3-aastase lapsega hoolduslehel. 28.12.2010 edastas ta tööandjale lepingu lõpetamise avalduse alates 31.12.2010. Sellega ei olnud nõus tööandja, kuna ei lõpetanud lepingut (ei vormistanud seda) ning ei maksnud välja lõpparvet. 03.01.2011 laekus M. L kontole töötasu 858,21 € ja 14.01.2011 puhkuse hüvitist 74,01€.
22.Lepingu erakorralisel ülesütlemisel tõi ta esile kolm lepingu ülesütlemise põhjust: - tööandja ei täida lepingu p 8 sätestatud hüve andmise kohustust, käskkirjaga 15.12.2010 nr 4 on tööandja ühepoolselt muutnud oluliselt lepingu tingimusi, - 01.08.09 muutis tööandja ühepoolselt töötasu suurust ning töötajal on sellest tulenevalt töötasu saamata, mille maksmisega on viivitatud, - tööandja kohtleb töötajat tema perekondlikust seisundist (väikeste laste tõttu) tulenevalt ebavõrdselt teiste töötajatega ametisõiduki kasutamisel: hoolduslehe ajal piirab ametiauto kasutamist ebavõrdselt teiste töötajatega.
23.Need olid kokku mõjuvad põhjused, mille olemasolu andis aluse M. L leping erakorraliselt üles öelda, st et lepingu jätkamine ei olnud enam võimalik ja M. L võis lepingu erakorraliselt üles öelda etteteatamistähtaega järgimata VÕS § 116 lg 2 p 2, § 196 lg 1, TLS § 91 lg 4, § 98 lg 2 järgi. Kostja arvetes puudub alus kohaldada TLS § 85 lg 4, § 98 lg 1.
24.Hageja nõutud keskmine töötasu arvestus ei ole õige.
25.Kostja ei pea hagejale maksma hüvitist 28.01.2011 seisuga, sest 30 - päevase etteteatamise tähtja sees oli kostja nn töövõimetuslehel ja siis poleks tööandja midagi pidanud maksma, seega võiks hüvitis tööandjale olla 15 päeva võrra väiksem (08.01.1128.01.11).
Nõude suuruse arvestus (lk 158)
26.2009.a. oli kostja töölepingu järgne töötasu 29761 kr. Tööandja maksis töötasu 10% vähem ehk igakuiselt 2976 kr vähem. Kostja saamata jäänud töötasu kogunõue 2009. augustist kuni 31.12.2010 on 44167 kr ehk 2822,79 €. 5 (13)
27.Perioodil 2010 juuni - november 2010 (arvesse tuleb võtta 6 kuuline periood enne seda, mille tekkis keskmise palga arvestamise vajadus) oli tasu arvestatuna 29761-st kroonist palka kuus vastavalt kokku 128513 kr. Seega on keskmine kuutöötasu: 128513: 91 (tööpäevad) * 21,33 (keskmise tööpäevade arvuga) = 30122,88 kr ehk 1925,20 €.
28.Töölepingu lõppedes 31.12.2010 pidi tööandja maksma töötajale välja kõik sissenõutavaks muutunud summad TLS § 84 lg 1 järgi. TLS §100 lg 4 järgi on töötajal õigus 3 kuu töötasule summas 89283 kr ehk 5706,22 €.
29.Seadusjärgne viivis oli 2010.a. aastal 8% aastas, seega viivis lõpparvelt on 182,77 €. Nõue
30.ML palub (lk 66): - lugeda leping lõppenuks TLS § 91 lg 2 alusel 31.12.2010, - välja mõista saamata jäänud töötasu alates 2009.a. juulist - 31.12.2010 44167 kr ehk 2822,79€, - välja mõista TLS § 100 lg 4 alusel lepingu lõpetamise hüvitis 3 kuu keskmise töötasu ulatuses 89283 kr e 5706,22 €, - välja mõista viivised lõpparvelt (töötasu, hüvitis) 8% aastas kokku 2859,70 kr ehk 182,77 €.
31.Tööandja hagi palub jätta rahuldamata. Menetluskulud palub jätta vastaspoole kanda.
32.Tõendid: tööleping, selle lisa, käskkiri nr 4, kostja vande alla antud ütlused, sõidupäevikud. IV Kohtu põhjendused
33.H. APGmbH ja ML sõlmisid 12.03.2002 tähtajatu töölepingu nr 00/4, mille kohaselt asus MLH. APGmbH-sse tööle apteekide ravimimüügi esindaja ametikohale alates 01.04.2002. 2009.a. aastal oli kostja lepingujärgne tasu kuus 29761 krooni (tsiv t lk 8, Lisa lepingule). 28.12.2010 esitas M. L tööandjale avalduse, milles ta ütles töölepingu üles erakorraliselt 31.12.2010. Nende asjaolude üle poolte vahel vaidlus puudus.
34.Seega oli poolte vahel sõlmitud tähtajatu tööleping TLS § 1 lg 1 järgi, mis on töötaja poolt üles öeldud seisuga 31.12.2010.
35.Vaidlus on selles, kas tööandja rikkus töölepingut ulatuses, mis andis töötajale õiguse leping erakorraliselt etteteatamise tähtaegu mitte järgides üles öelda ja kas selle tõttu oli lepingu ülesütlemine õiguspärane. Kohus kontrollib, kas lepingu ülesütlemine avaldus vastab seaduses sätestatud sisu- ja vorminõudele.
36.TLS § 95 lg 1 järgi peab lepingu ülesütlemise avaldus olema esitatud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ning lg 2 II lause järgi peab töötaja erakorralist lepingu ülesütlemist põhjendama.
6 (13)
37.Kohtule esitatud M. L kirjalikust lepingu ülesütlemise avaldusest 28.10.2010 (lk 9) nähtub, et: - tööandja ei täida lepingu p 8 sätestatud hüve andmise kohustust, kuna on käskkirjaga 09.12.2012 nr 4 ühepoolselt muutnud töölepingu sõlmimisel kokkulepitud tingimusi ja muutnud sellega oluliselt lepingu tingimusi, - tööandja on ühepoolselt muutnud 01.08.2009 ühepoolselt töötasu suurust ning töötajal on sellest tulenevalt töötasu saamata, mille maksmisega on viivitatud, - tööandja kohtleb teda tema perekondlikest kohustustest tulenevalt (väikeste laste tõttu), st haigete laste tõttu hoolduslehtedel olemise tõttu, piirab tööandja ametisõiduki kasutamist ebavõrdselt võrreldes teiste töötajatega.
38.Seega nähtub viidatud avaldusest, et see on kirjalik ning töötaja on põhjendanud lepingu ülesütlemise erakorralisust tööandja poolse väidetava töölepingu olulise rikkumise tõttu, milleks on auto kasutamise kui lepingus kokkulepitud hüve oluline piiramine M. L perekondlike kohustuste kandmise tõttu võrreldes teiste töötajatega ning lisaks palga alusetu vähendamine ja pikka aega maksmata jätmine. Lepingus viidatud ülesütlemise põhjendused on seostatavad tööandja poole kohustuse rikkumisena ja TLS § 91 lg 1 ja lg 2 p 2 sätestatud lepingu erakorralise ülesütlemise seaduslike alustena, ja millest rikkumiseks on igal juhul palga maksmisega oluline viivitamine. Eeltoodu alusel vastab lepingu ülesütlemise vorm TLS § 1 lg 1 sätestatud vorminõudele ning töötaja on erakorralist ülesütlemist avalduses motiveerinud, mistõttu vastab avaldus ka TLS § 95 lg 2 II lause tingimustele ja seaduses lubatavale lepingu erakorralisele ülesütlemise alusele (TLS § 91 lg 1, lg 2 p 2). Järgnevalt vaatleb kohus, kas poolte vahel oli kokkulepe lepingu muutmiseks - töötasu vähendamiseks alates 2009.a. juulist ning kas hageja rikkus töötasu maksmise kokkulepet ning kas töötajal on õigus nõuda saamata jäänud töötasu.
39.TLS § 28 lg 2 p 2 järgi peab tööandja maksma töötajale töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal ning lg 1 järgi peab täitma kohustusi töötaja suhtes lojaalselt. VÕS § 13 lg 2 järgi ei pea lepingut muutma samas vormis nagu on leping sõlmitud, va siis kui lepingu muutmise vorm tuleneb lepingust või seadusest. Töölepingu seadusest ega pooltevahelisest lepingust (lk 6-7, tsiv t) ei tulene, et palga muutmise kokkulepe peaks olema sõlmitud kirjalikult.
40.Pooled ei vaielnud selle üle, et 2009.a. juulis teatas tööandja, et vähendab majanduslikest raskustest tulenevalt töötajate, sj M. L töötasu ning sellele järgnes reaalne kostja töö vähendamine.
41.Töösuhtes on töötaja tööandjast sõltuv ning seega saab töötaja eeldada, et tööandja täidab oma kokkuleppeid ning on töötajale lojaalne.
42.Kostja vande all antud seletuste kohaselt rääkis tööandja töötajate koosolekul 2009.a. suvel ajutisest palgakärpest, kuid konkreetselt ei öelnud, millal palk taastatakse, samas mingit nõusolekut palga vähendamiseks ei küsinud. Seega nähtub kostja seletustest, et tööandja ettepanek palga muutmise tingimuste kohta oli ebaselge, sest tehtud ettepanekust ei ole võimalik järeldada konkreetselt millal, kui kauaks töölepingut 7 (13)
kavatsetakse muuta. Siinjuures ei saa jätta tähelepanuta asjaolu, et tööandja on palga muutmise vormistanud tavaliselt kirjalikult, millele on mõlemad pooled alla kirjutanud (vt 01.01.2008 palga suurendamise kokkulepe, lk 8 tsiv t), kuid 2009.a. palgakärpest räägiti 2009.a. suvel vaid suuliselt.
43.Arvestades seda, et tööandja ettepanek palga muutmiseks oli ebatäpne, samuti seda, et varemalt tehti palgamuudatused kirjalikult ning seda, et töötaja saab eeldada ja usaldada tööandjat ja tema lubadusi, oli M. L l õigus VÕS § 6 lg 1, 2 tulenevalt heas usus loota, et tööandja täidab lepingus kokkulepitud 29761 -kroonise töötasu maksmisest kohustust, kuid selle täitmine on tööandja majanduslikest põhjustest lihtsalt piiratud. Nii võis M. L aru saada, et ta saab hiljem lepingus kokkulepitud töötasu (29761 krooni kuus) siiski kätte ning mõistetav on seega tema käitumine, et ta talus vähendatud töötasu maksmist ehk tööandja poolset kohustuse rikkumist mingi aeg, tulles nö tööandjale vastu. Ülaltoodud asjaolusid hinnates, leiab kohus, et asjas ei ole tõendatud hageja väide, et pooled leppisidki kokku töötasu vähendamises alates 2009.a. juulist 10%.
44.Vaidlus puudus selles, et alles 2010. septembris, so enam kui aasta pärast faktilist töötasu vähendamist, tõi tööandja kostjale kirjaliku teate palga vähendamiseks. Kui töötasu vähendamise kokkulepe oleks 2009.a juulis tegelikult toimunud, puudunuks kohtu arvates tööandjal vajadus 2010.a. septembris seda enam kirjalikult teha ja seega kinnitab selline ettepanek 2010.a tegelikult seda, et poolte vahel ei olnud 2009.a. juulis töötasu vähendamise kokkulepet. Seega võis M. L sellist tööandja käitumist mõista nii, et tööandja ei kavatse tegelikult vähemmakstud töötasu hüvitada, et tööandja ei ole tema suhtes lojaalne ning jätkab töölepingu rikkumist ning kohus nõustub kostjaga, et sellist rikkumist ei pidanud M. L enam pärast 2010.a. septembrit taluma.
45.Tööandja väitis, et lepingu muutmisele allakirjutamata jätmine oli tingitud mitte sellest, et kostja poleks nõus olnud töötasu vähendamisega, vaid keeldumise põhjuseks oli viga lepingus ning see kinnitab siiski töötasu vähendamise kokkuleppe olemasu. Kostja ei eitanud seda, et viidatud dokumendis oli viga, küll aga leiab kohus, et märgitu ei tähenda seda, et kostja oleks olnud nõus lepingut muutma ja töötasu vähendama. Peale selle ei ole kohtule esitatud selliseid tõendeid, et hageja oleks selle vea parandanud, mis oleks kõrvaldanud ära nn formaalse allkirja andmisest keeldumise põhjuse.
46.Tööandja väitis, et kuna M. L sai 2009.a. juulist alates töötasu vähem ja seda enam kui aasta ning ei esitanud ühtegi pretensiooni, siis võttis ta täitmise täies ulatuses vastu ja see kinnitab töötasu vähendamise kokkulepet. Eelpool tuvastas kohus, et poolte vahel ei olnud kokkulepet töötasu vähendamise kohta ning vähendatud töötasu vastu võttes on kostja vastu võtnud osalise täitmise ning õige pole hageja väide, et kostja on kogu täitmise vastu võtnud VÕS § 76 lg 4 tähenduses.
47.Mis puudutab poolte väiteid, kas kostjal oli teine sissetuleku allikas 2009.a., siis need ei oma vaidluses mingit tähtust ja kohus ei anna hinnangut P OÜ tõendile.
48.TLS § 33 järgi makstakse töötasu üks kord kuus kui tasu maksmiseks ei ole kokku lepitud lühemat tähtaega. Lepingu p 4.3 järgi pidi tööandja maksma M. L töötasu kord kuus. Kuna vaidlus puudus selles, et alates 2009.a. juulist maksis tööandja kostjale 8 (13)
töötasu kuus 10% vähem, siis jättis ta osaliselt kohustuse täitmata ja rikkus lepingu p 4.3 ja TLS § 33, § 28 lg 2 p 2, VÕS § 100 tähenduses.
49.Ülaltoodu alusel on M. L l õigus nõuda VÕS § 76 lg 1, § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1 ja TLS § 22 lg, § 1 lg 1 II lause järgi kohustuse täitmist ehk saamata jäänud töötasu alates 01.08.2009 (M. L nõudis alates augustist 2009) kuni lepingu lõppemiseni 31.12.2010. Saamata jäänud töötasu arvestuse üle vaidlus puudus, seega on vähemsaadud töötasu eelviidatud perioodi eest 2822,79 €. Kuna märgitu on seni M. L tasumata, siis tuleb viidatud ulatuses 2822,78 € töötasu H. APGmbH-lt ML kasuks välja mõista. Eeltoodu alusel kuulub kostja viidatud töötasu nõue rahuldamisele. Järgnevalt vaatleb kohus, kas tööandaja rikkus lepingut ametiauto kasutamise tingimuste osas ja kas tööandja kohtles M. L ebavõrdselt perekondlike kohustuste täitmise tõttu.
50.Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestades lepingueelseid läbirääkimisi, poolte käitumist enne ja pärast lepingut sõlmimist ning koos teiste lepingu tingimustega VÕS § 29 lg 5 p 1, 3 järgi.
51.Kohtule esitatud töölepingu p 8 järgi sai kostja enda kasutusse ametiauto. Lepingu p 8.3 II lause kohaselt tasub töötaja isiklike sõitude bensiinikulud. Lepingu p-s 8.2. sätestatakse ametiautoga seotud kulude kandmise jaotus nii, et tööandja kannab kindlustuse, korralise remondi, ülevaatuse ja tööalaste sõitude kütusekulud, töötaja kohustub tegema aruande isiklike sõitude kohta ja esitama need tööandjale. Lepingu p
8.3.I lause ning p 8.4. sätestavad töötaja auto heaperemeheliku kasutamise koos kahjude hüvitamise kohustusega ning p 8.5. järgi pärast lepingu lõppemist auto tagastamise kohustuse. Viidatud lepingus ei ole ühtegi sätet, millest saaks järeldada, et M. L saab autot kasutada vaid tööülesannete täitmiseks. Lisaks ei nähtu, kus autot tuleb hoida, kas mingitel tingimustel, näiteks ajutise töövõimetuse ajal, tuleb auto anda tööandja kasutusse vms. Kütusekulude kandmise ning aruande esitamise kohustus kinnitab kohtu arvates seda, et M. L anti auto tööülesannete täitmiseks ning isiklikeks sõitudeks koos sellest tulenevate kulude, kahjude kandmise kohustusega.
52.Kostja vande all antud seletuste kohaselt oli ametiauto kasutamine üks lepingu tingimus, ilma selleta poleks ta tööle üldse sellele ametikohale läinud ning lisaks oli lepingu sõlmides tingimus, et ta saab kasutada autot ka isiklikuks tarbeks.
53.Käskkiri nr 4 09.12.2010 on tehtud tööandja poolt enam kui 8 aastat hiljem kui M. L tööle asus. Tema ütluste kohaselt kasutas ta autot ka isiklikeks otstarbeks ja nii kasutasid ametiautosid teised müügiesindajad. Seega oli tööandja ja M. L vaheline praktika pärast töölepingu sõlmimist selline, mis tähendab lepingu p 8.2 ja 8.3. II lause tõlgendamist viisil, et ametiautot saab M. L kasutada ka isiklikuks otstarbeks.
54.Hinnates lepingu sätteid, samuti poolte vahel kuni 2010 kehtinud nn enam kui 8 aastat kestnud praktikat, kostja vande alla antud seletusi enne lepingu sõlmimist, leiab kohus, et kostja on tõendanud, et viidatud töölepingu tingimuseks oli ametiauto kasutamine ka isiklikuks otstarbeks. Saades tööandjalt auto, mida võis kasutada ka isiklikuks otstarbeks, on selle kasutamine nn töölepingu järgne hüve TLS § 5 lg 1 p 6 järgi. 9 (13)
Eeltoodu alusel on ümber lükatud tööandja väide sellest, et ametiautot ei võinud kasutada isiklikeks sõitudeks.
55.Vaidlus puudus selles, et 09.12.2010 käskkirja nr 4 (lk 11) muutis tööandja vaid M. L kasutuses olnud auto kasutamise korda. Nimelt nähtub käskkirjast, et vaja oli muuta M. L kasutuses oleva auto kasutamise korda säästlikumaks. Käskkirja p 2-3 kohaselt kohustus M. L tööpäeva lõppedes parkima auto parklasse XXX ja hoidma seda seal puhkepäevadel, riiklikel pühadel, ajutise töövõimetus ajal ja viimasel juhul andma üle tööandjale auto kasutamist võimaldavad dokumendid, võtmed, kaardid. Vaidlus puudus selles, et 2010.a. viibis M. L mitu korda töövõimetuslehel/hoolduslehel kokku ca 3 kuud (esitatud ka vastavad õiendid töövõimetusel olemise kohta), kuna pidi perekondlikke kohustusi (hooldama lapsi) täitma. Hageja selgituste kohaselt ei viibinud ükski teine töötaja tööst nii pikka aega eemal kui seda oli M. L . Viidatud käskkirja p 2 järgi pidi M. L auto garažeerima iga päev sõltumata sellest, kas ta oli töövõimetuslehel/hoolduslehel või ei. Seega ei pidanud tööandja vajalikuks autot kasutada efektiivselt töötaja töövõimetuse ajal, vaid piiras auto kasutamist nö igal ajal, välja arvatud tööpäeva ajal. Kostja ütlustest nähtuvalt tekkis talle juurde täiendav ajakulu seoses sellega, et autole tuli järgi sõita ning teda garaaži viia ja seda eriti siis, kui müügiesitust oli vaja teha näiteks Lõuna – Eestis. M. L elab Jahu tänavas, mis jääb eemale XXX, kus asus garaaž. Ütluste kohaselt mõjutas sama moodi auto garažeerimise kohustus tema igapäevast elukorraldust, kuna lapsed tuli viia nüüd varem ühiskondliku transpordiga lasteaeda ja siis sai alles sõita tööle Piritale ning õhtul sai neile hiljem järgi minna. Käskkirjast nähtuvalt ei saanud kostja nädalavahetustel ja pühadel ja pärast tööpäeva lõppu üldse enam autot kasutada. Ütluste kohaselt ei pidanud ükski teine müügiesindaja ametiautot garažeerima, kuid kõik töötajad pidid pidama sõidupäevikuid.
56.Hinnates kostja vande alla antud seletusi sellest, käskkirja nr 4 sisu, leiab kohus, et tööandja muutis ühepoolselt töölepingus kokkulepitud auto kasutamise tingimusi ehk piiras auto kasutamist kostjale isiklikuks otstarbeks oluliselt, samas kui ta teistele samade ametikohtade töötajatele sarnast korda üldse ei rakendanud. Seega muutis hageja ühepoolselt kostja lepingujärgset saadavat hüve ning kostja sattus auto kasutamise korra ja lepingu ühepoolsest muutmisest tingituna võrreldes teiste sarnaste töötajatega ebavõrdsesse, st halvemasse olukorda. Hageja enda viidatud asjaolu, et M. L oli aasta jooksul pikalt töövõimetuslehel ja täitis perekondlikke kohustusi laste hooldamisel, mistõttu oli vaja auto kasutamist piirata, kinnitab kohtu arvates seda, et tööandja kohtles M. L d perekondlike kohustuste täitmisest tulenevalt ebavõrdselt teiste müügiesindajatega, sest hageja kinnitusel teised töötajad töövõimetuslehtedel ei viibinud. Võrdse kohtlemise seaduse § 2 lg 3 ning TLS § 3 järgi ei või tööandja töösuhtes kohelda töötajat tema perekondlike kohustuste tõttu teistest sarnastel töökohtadel töötavatest töötajaist erinevalt. Siinjuures ei oma tähendust see, kui suur oli kostja sõidetud kilometraaž ja seetõttu ei pea kohus andma hinnangut sõidupäevikutele.
57.Kohus peab vajalikuks märkida, et ebavõrdse kohtlemise hindamisel tuleb võrreldava tingimusena arvesse võtta vaid hüve saamise ja seda piiravad tingimused ja neid ei saa võrrelda töötasu saamise/vähendamisega. Nii ei ole hageja käsitlus sellest, et kui kostja sai kõrgemat töötasu, kuid piirati auto kasutamise hüve, et siis ei ole teda ebavõrdselt 10 (13)
teiste töötajaga koheldud, kuna teistele jäi auto kasutamise hüve samaseks, kuid vähendati töötasu.
58.Kuna hageja muutis ühepoolselt töölepingu tingimusi ehk ei võimaldanud lepingus kokkulepitud hüve – auto kasutamist isiklikeks otstarbeks ning lisaks kohtles selle hüve äravõtmisel teda perekondlike kohustuste täitmise tõttu ebavõrdselt, st halvemalt võrreldes samadel kohtadel töötavate töötajatega, siis on hageja rikkunud kostja ees oma lepingulist kohustust TLS § 3, § 5 lg 1 p 6 ning võrdse kohtlemise seaduse § 2 lg 3 järgi.
59.Eeltoodu alusel leiab kohus, et asjas on tõendatud, et kostja poolt 28.12.2010 lepingu ülesütlemise avalduses märgitud lepingu ülesütlemise asjaolud ehk hageja poolt töölepingu rikkumine, sh kostja ebavõrdne kohtlemine, on tõendatud. Järgnevalt vaatleb kohus, kas märgitud rikkumiste tõttu võis töötaja lepingu üles öelda etteteatamistähtajata ning annab lepingu ülesütlemise õiguspärasusele hinnangu.
60.Kostja vande alla antud seletuste kohaselt ei saanud ta enam töösuhet, arvestades palga vähendamist, auto kasutamise piiramist ja ebavõrdset kohtlemist, tööandjaga töösuhteid jätkata.
61.Hinnates viidatud kostja seletusi ning tuvastatud tööandjapoolseid kohustuste rikkumisi, leiab kohus, et kohustuste rikkumised koostoimes olid mõjuvad ja võimaldasid M. L tugineda sellele, et töösuhte jätkamine tööandjaga ei ole enam võimalik. Nii oli tal oli õigus tööleping TLS § 91 lg 1, lg 2 p 6 alusel tööandjale 28.12.2010 avaldusega erakorraliselt üles öelda.
62.Hageja väitis, et lepingu ülesütlemine tulenevalt palga vähendamisest, on toimunud ebamõistliku aja jooksul pärast väidetava rikkumise aset leidmist. Kohus sellega ei nõustu. Kostja kinnitas vande all, et rikkumised kokku olid sellised, et mõjutasid lepingu ülesütlemist. Arvestades seda, et alles 2010. septembris sai töötajale selgeks, et tööandja ei kavatsegi enama tegelikku palgakokkulepet täita ning seda, et 09.12.2010 käskkirjaga muutis auto kasutamise korda ja kohtles sellega kostjat ebavõrdselt võrreldes teiste müügiesindajatega, siis on lepingu ülesütlemine toimunud kohtu arvates TLS § 91 lg 4 järgi mõistliku aja jooksul. Neid tööandjapoolseid kohustuste rikkumisi hinnates, ei ole mõistlik töötajalt nõuda, et ta oleks jätkanud töösuhet ja oodanud ära TLS § 98 lg 1 sätestatud lepingu ülesütlemise etteteatamise tähtaja (30 päeva). Eeltoodu alusel leiab kohus, et kostja võis lepingu üles öelda TLS § 98 lg 2 alusel etteteatamistähtaega järgimata ning ilma kohustuse rikkumise lõpetamise tähtaega andmata VÕS § 116 lg 2, § 196 lg 1 järgi.
63.Kõike ülaltoodut hinnates, leiab kohus, et M. L ütles H. APGmbH-le nende vahel 12.03.2002 sõlmitud töölepingu nr 00/4 28.12.2010 kehtivalt üles 31.12.2010 ning seega tuleb tunnustada tema nõuet lugeda leping lõppenuks TLS § 91 lg 2 järgi alates 31.12.2010. Kostja nõude rahuldamise tõttu tuleb hageja nõue, milles ta palus tuvastada poolte vahel sama lepingu ülesütlemise tühisust ning lugeda leping lõppenuks TLS § 107 lg 2 järgi alates 31.12.2010, jätta rahuldamata. 11 (13)
Hüvitised, viivis
64.Kuna hageja lepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõue jääb rahuldamata ja kohus leidis, et kostja võis lepingu üles öelda TLS § 98 lg 2 alusel etteteatamistähtajata, siis ei ole hagejal õigus nõuda töötajalt hüvitist lepingu ülesütlemise etteteatamistähtaja mittejärgmise eest TLS § 109 lg 4 järgi 2236 € ja see nõue jääb rahuldamata. Kuna hageja nõue jääb rahuldamata selles osas, ei pea kohus andma hinnangut poole väidetele, kas tööandjal oleks õigus nõuda hüvitist 28 päeva eest ja kas sellest tuleks maha arvestada 2011.a kostja töövõimetuslehel olemise aeg.
66.Kooskõlas TLS § 100 lg 4 on kostjal õigus nõuda tööandjalt hüvitist kolme kuu keskmise töötasu ulatuses.
67.Vastavalt Vabariigi Valitsuse 11.06.2009 nr 91 „Keskmise töötasu maksmise tingimuste ja korra (2010 keht. red)“ § 2 lg 2 järgi võetakse keskmise töötasu arvestamise aluseks arvutamise kuule eelnevate kuude 6 kuu töötasud ning 3 lg 3 järgi korrutatakse keskmine tööpäevatasu selle arvutamise aluseks olnud ajavahemiku ühe kuu keskmise kalendaarse tööpäevade arvuga.
68.Kuna leping lõppes 31.12.2010, siis on aluseks periood 2010 juuni - november 2010. Arvestades 29761-st kroonist kuutöötasu, siis on tasu 6 kuu eest kokku 128513 kr. Seega oli kostja keskmine kuutöötasu: 128513: 91 (tööpäevad) x 21,33 (keskmine tööpäevade arv) = 30122,88 kr ehk 1925,20 €. Eeltoodu järgi oleks hüvitis TLS § 100 lg 4 järgi 5775,60 €. Kuna hageja nõuab 5706,22 € ja kohus nõude piire ületada ei või, siis kuulub hageja nõue TLS § 100 lg 4 järgi hagetavas ulatuses 5706,22 € rahuldamisele.
69.TLS § 84 lg 1 järgi muutuvad kõik töötaja nõuded lepingu lõppedes sissenõutavaks. Leping lõppes 31.12.2010 ning siis muutus hageja samata jäänud palganõue ning hüvitise nõue sisenõutavaks. Kuna hageja ei ole kostjale vähemsaadud töötasu 2822,79€ ja 3 kuu hüvitist ära maksnud, siis rikub ta seni kohustust ja on viivituse VÕS § 100 tähenduses. Kostjal on õigus nõuda VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 II lause alusel seaduses sätestatud määras viivist. Vaidlus puudus viivise määra, suuruse ja selle arvestuse üle, seega on viivis hagetavas ulatuses 182,77 € tõendatud ja põhjendatud ja tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista.
Hagi rahuldamata jätmine, vastuhagi rahuldamine
70.Otsuses eelpool märgitud motiividel tuleb jätta rahuldamata HAPGmbH hagi MLvastu, milles ta palus tunnustada, et 12.03.2002 sõlmitud töölepingu nr 00/4 ülesütlemine 28.12.2010 TLS § 91 lg 2 alusel alates 31.12.2010 on tühine ning milles palus lugeda leping lõppenuks TLS § 107 lg 2 järgi alates 31.12.2010. Samuti tuleb jätta rahuldamata H. APGmbH nõue MLvastu TLS § 109 lg 4 järgi hüvitise saamiseks 2236 €.
71.ML vastuhagi kuulub rahuldamisele ja tuleb tuvastada, et HAPGmbH ja MLvahel 12.03.2002 sõlmitud tööleping nr 00/4 on lõppenud tööandja poolse kohustuste 12 (13)
rikkumise tõttu ML poolt lepingu ülesütlemisega TLS § 91 lg 2 alusel 31.12.2010 ning HAPGmbH-lt tuleb välja mõista ML kasuks saamata jäänud töötasu 2822,79 €, TLS § 100 lg 4 alusel lepingu lõpetamise hüvitist 5706,22 € ning viivist 182,77 €. V Menetluskulude jaotus
72.Kuna hagi jääb rahuldamata ja kostja vastuhagi kuulub rahuldamisele, jäävad TsMS § 163 lg 1 alusel hageja menetluskulud ja kostja menetluskulud nii hagis kui vastuhagis hageja kanda.
73.Menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise avaldus koos tõenditega esitatakse maakohtule 30 päeva jooksul arvates lahendi jõustumisest.
Kohtunik
13 (13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.