Tööõigus › Muud tööõigusasjad

Tõnu Põderi menetluskulud maakohtus jätta 25% ulatuses Tõnu Põderi enda kanda ja 75% ulatuses AS-i Baltreiler kanda. Jätta Tõnu Põderi kanda maakohtus küttekahju nõudelt tasutud riigilõiv summas 63,91 eurot. AS-i Baltreiler menetluskulud maakohtus jätta tema enda kanda. Menetluskulud ringkonnakohtus jätta 25% ulatuses Tõnu Põderi kanda ja 75% ulatuses AS-i Baltreiler kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

summas 1 278,23 eurot, samuti liikluskindlustusmaksete kallinemise tõttu kahju hüvitamiseks 597,56 eurot; 2) oli hageja poolt töölepingu ülesütlemine TLS § 88 lg 1 p-ide 3, 6 ja 7 alusel põhjendatud ja kehtiv. Kostja eiras hageja korraldust, jättis vara järelevalveta ning tekitas kolmanda isiku usaldamatuse hageja vastu (kuna teatas Prantsusmaalt lahkumisest ka otse hageja kliendile, s.o haagise omanikule); 3) ei ole hageja töölepingut rikkunud. Töötaja väited tööandja tegevusetusest remondi korraldamisel ning ebainimlikest elamustingimustest ei ole tõendatud; 4) ei ole kostja poolt töölepingu ülesütlemine kehtiv. Töötaja ei tõendanud, et temal oleks tekkinud töölepingu erakorralise ülesütlemise õigus. Seega ei saa kostja poolt 29.03.2011 saadetud sõnumeid ega ka 05.04.2011 esitatud teadet käsitleda kui kehtivat töölepingu ülesütlemise avaldust, kuna kostjal puudus alus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks ning mõlemad teated olid esitatud etteteatamistähtaega järgimata; 5) on hageja poolt töölepingu ülesütlemine kehtiv. Hageja postitas kostjale töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse 02.04.2011 ning avaldus jõudis kostja elukohta 04.04.2011. Seega ütles hageja vastavalt TsÜS § 69 lg-le 2 töölepingu üles 02.04.2011 ning töölepingu ülesütlemise avaldus jõustus 04.04.2011.

MAAKOHTU LAHEND

sõlmitud töölepingu T. Põderi poolt üles öelduks TLS § 91 lg 2 p 1 alusel alates 05.04.2011, tuvastas AS Baltreiler poolt 30.03.2011 TLS § 88 lg 1 p 3, 6 ja 7 alusel töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse ja mõistis AS-ilt Baltreiler T. Põderi kasuks välja TLS § 100 lg 4 alusel hüvitise ühe kuu keskmise töötasu ulatuses summas 386,54 eurot. Kohus lõpetas menetluse AS Baltreiler nõudes enammakstud töötasu summas 31,75 eurot väljamõistmiseks T. Põderilt seoses nõudest loobumisega. Kohus jättis T. Põderi poolt tsiviilasjas kantud menetluskulud täielikult AS Baltreiler kanda, v.a küttekahju nõudelt (241,22 eurot) tasutud riigilõiv summas 63,91 eurot, milline kulu seoses T. Põderi poolt taotlusest loobumisega jätta T. Põderi enda kanda. AS Baltreiler poolt asjas kantud kulud jättis kohus täielikult AS Baltreiler enda kanda. Otsuses esitatud põhjenduste kohaselt on T. Põderi poolt hagiavalduses esitatud nõuded põhjendatud ja kuuluvad täielikult rahuldamisele, samas kui AS Baltreileri hagiavalduses esitatud nõuded nii ülesütlemisavalduste kehtivuse kui ka rahaliste nõuete osas ei ole põhjendatud ja kuuluvad täielikult rahuldamata jätmisele. Pooled vaidlevad töölepingu erakorralise ülesütlemise seaduslikkuse üle, ülesütlemiseavalduste kehtivuse ja hüvitise tasumise kohustuse üle, samuti selle üle, kas tööandjal on töötaja poolt töökohalt lahkumise eest nõuda leppetrahvi ning kas liikluskindlustuse maksete suurenemisega on tekkinud tööandja otsene varaline kahju. Töötaja on teatanud tööandjale töölepingu ülesütlemisest 05.04.2011 TLS § 91 lg 1 p 1 sätestatud alustel seoses sellega, et tööandja on kohelnud teda ebaväärikalt ja rikkunud nii EV põhiseadust kui ka töölepingut. Kohus leidis, et töötaja poolt töölepingu ülesütlemine on põhjendatud. Olukorda, kus töötaja oli välismaal tekkinud rikke tõttu tööandja poolt remondi korraldamisel jäetud teadmatusse remondi alguse ja remondi tegeliku teostamise aja suhtes ning pidi teadmatuses olles päevi elama ja ööbima puuduliku küttega varustatud autos, ei saanud kohtu hinnangul lugeda tavapärasteks ega ka töötaja tööolukorrale vastavateks elamistingimusteks. Töötaja on rikke tekkimisel 23.03.2011 teatanud sellest koheselt tööandjale ning jäänud vastavalt saadud korraldustele remondi ootele. Tööandja väited töötaja kohalejäämise korral remondi võimalikust kiiremast ja väiksemas ulatuses teostamisest (L.L. vande all antud ütlused; II, lk 121-122) ei ole kooskõlas muude tõenditega. Tööandja poolt töötajale lähetatud sõnumis 29.03.2011 on märgitud, et: „Probleem on selles, et seal tahetakse remontida kõvasti rohkem, kui selleks on põhjust, ja et seda ei juhtuks, tegelevad probleemiga Eesti Scania ning Scania peakontor Rootsis. Selge, et me ei kuluta tuhandeid eurosid niisama“ (II, lk 19). 30.03.2011 teatas töötaja tööandjale, et jätab veoki ja poolhaagise koos dokumentidega Prantsusmaale ning edaspidi võib tööandja temaga suhelda ainult kohtu kaudu. Sama on kinnitanud tööandja seaduslik esindaja kohtus ütlusi andes. Töötaja andis seega otseselt tööandjale teada, et sellise tööandja poolse suhtumise korral ei soovi ta töösuhet jätkata. Vastava kirjalikult vormistatud ülesütlemisavalduse esitas ta Eestisse jõudes tööandjale 05.04.2011. Arvestades remondi teostamisel töötajale selle alguse suhtes antud lubadusi ning remondi ootel teadmatuses möödunud päevi, leidis kohus, et lepingu ülesütlemine on töötaja poolt toimunud ka mõistliku aja jooksul (TLS § 92 lg 4). Tulenevalt aga asjaolust, et tegemist oli erakorralise ülesütlemisega, siis TLS § 98 lg 2 tulenevalt ei pidanudki töötaja sellest tööandjale ette teatama. Kohus leidis ka, et kuigi TLS § 95 lg 1 tulenevalt võib töölepingu üles öelda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavaldusega, siis töötaja tahe töölepingu ülesütlemiseks oli selgelt väljendatud juba tööandjaga toimunud suhtlemises 29.03.2011 ja 30.03.2011 ning erakorralist ülesütlemist on töötaja oma kirjalikult vormistatud ülesütlemisavalduses 05.04.2011 vastavalt ka põhjendanud (TLS § 95 lg 2), tuginedes samadele asjaoludele, mis töösuhte lõpetamise alusena ilmnesid ka 29.03.2011 ja 30.03.2011 toimunud

suhtlusest. 29.03.2011 on töötaja sõnumit saates lisaks „kuus päeva kestnud kannatustele" märkinud: „..auto remondi hinnaga kauplemine ja minu süüdistamine tegevusetuses – seda arutame töövaidluskomisjonis" (II, lk 19). Kohus leidis, et tööandja väited töötaja poolt ülesütlemise tühisusest põhjusel, et tööandja oli eelnevalt töötajaga juba töölepingu üles öelnud, ei ole põhjendatud. VÕS § 195 lg 1 ja TsÜS § 69 lg 1 järgi muutub ülesütlemine kui kindlale isikule suunatud tahteavaldus kehtivaks selle kättesaamisega. Kohtus on tuvastatud, et kuigi tööandja ülesütlemisavaldus kannab kuupäeva 30.03.2011, ei ole tegelikult nimetatud kuupäeval ülesütlemisavaldust töötajale esitatud ega ka postitatud. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-117-11 tehtud lahendis märkinud, et võlaõigusseadusest ega töölepingu seadusest ei tulene, et tööandja võib töölepingu üles öelda tagasiulatuvalt ja kuna töölepingut on võimalik üles öelda ainult edasiulatuvalt, on tagasiulatuv ülesütlemine TLS § 104 lg 1 järgi tühine. Seega on tööandja poolt ülesütlemisavalduses tagasiulatuvalt märgitud töölepingu ülesütlemine (alates 30.03.2011) tühine. Põhjendamatud on ka tööandja väited tema poolse ülesütlemisavalduse jõustumisest 04.04.2011. TsÜS § 69 lg 1 kohaselt jõustub tahteavaldus selle kättesaamisega ning TsÜS § 69 lg 2 kohaselt on tahteavaldus kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud. Kohus leiab, et antud juhul ei ole põhjendatud tööandja poolt tuginemine TsÜS § 69 lg 2 teises lauses toodule seoses eemalviibijale tehtud tahteavalduse kättesaamisega, sest saadetise saabumist postkontorisse ei saa käsitleda tahteavalduse saaja elu- või asukohana ning ilmselgelt ei olnud ka töötajal alles 04.04.2011 Eestisse saabudes mõistlikku võimalust sellega tutvuda. Seega on tööandja poolt tehtud tahteavaldus teatavaks saanud töötajale alles pärast töötaja poolt ülesütlemisavalduse alusel töösuhte lõpetamist 05.04.2011. Tööandja on 30.03.2011 töölepingu ülesütlemisavalduses märkinud ülesütlemise alusena TLS § 88 lg 1 p 3, p 6 ja p 7. Kohtu hinnangul ei saa töötaja poolt välislähetuses olles tekkinud objektiivsetest asjaoludest põhjustatud töösuhte lõpetamist käsitleda töötaja poolt töökohast omavolilise lahkumisena. Töötaja töölepingu kohaselt on tema töö tegemise kohaks Tallinn ning lähetuses olles võib ta tööülesandeid täita ka mujal Eesti Vabariigis ja väljaspool Eesti Vabariiki. Töötaja töökohana ei saa käsitleda tema juhtimisel ja vastutusel olnud veokit, mis välislähetuses ootamatult tekkinud tehnilise rikke tõttu oli muutunud sõidukõlbmatuks. Sõidukõlbmatu ja remondiootel veoki mahajätmisega ohu põhjustamist hageja ja kolmandate isikute varale ei ole hageja tõendanud. Haagises olnud kaup laaditi töötaja kohalolekul ümber ning vastavat asjaolu on ka seaduslik esindaja kohtus tunnistanud. Samuti on tõendatud, et veoki dokumendid ja võtmed anti töötaja poolt üle Scania teenindusele, kus auto oli eelnevalt nädal aega juba seisnud, ning nimetatud asjaolust teavitas töötaja tööandjat. Kohus leidis, et töötaja esitatud ülesütlemisavalduse aluseks olnud vastavad asjaolud on kohtus tõendamist leidnud ning avaldus on põhjendatud ja kehtiv. Kuna töötaja oli esitanud tööandjale 05.04.2011 ülesütlemisavalduse ja tööandja oli selle samal päeval ka kätte saanud, siis lõppes tööleping ülesütlemisavalduses märgitud alusel ja kuupäeval – s.o TLS § 91 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel alates 05.04.2011. Töötaja ise töövaidluskomisjoni otsust TLS § 100 lg 4 alusel ühe kuu keskmise palga ulatuses hüvitise väljamõistmises ei vaidlustanud. Keskmise palga suuruse osas vaidlus poolte vahel puudub. Kohus leidis, et töövaidluskomisjonis tööandjalt töötaja kasuks välja mõistetud hüvitis on põhjendatud ning hüvitise väljamõistmata jätmiseks (1 kuu keskmise brutotasuna summas 386,54 eurot) alused puuduvad. Kohus leidis, et põhjendatud ei ole tööandja esitatud rahalised nõuded, sh tööandja esitatud leppetrahvi nõue summas 1 278,23 eurot. Vastavalt eelpool käsitletule oli töötaja poolt töösuhte

erakorraline ülesütlemine põhjendatud ning töötaja poolt Prantsusmaalt lahkumist ei saa pidada põhjendamatuks omavoliliseks (süüliseks) lahkumiseks. TLS § 77 lg 1 kohaselt võivad tööandja ja töötaja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kokku leppida leppetrahvi töölepingu töötajapoolsel süülisel rikkumisel tööle asumisest keeldumise või töölt lahkumise korral, kui seda tehakse töösuhte lõpetamise eesmärgil. T. Põder ja AS Baltreiler on 19.10.2010 sõlmitud töölepingus nr 34 p 12.2 kohaselt kokku leppinud, et juhul, kui töötaja lahkub töölt omavoliliselt töölepingu ülesütlemise kohta avaldust esitamata või seaduses ettenähtud etteteatamistähtaegu järgimata, on tööandjal õigus nõuda töötajalt leppetrahvi summas 20 000 krooni ja lepingu rikkumisest tuleneva täiendava kahju hüvitamist kuni töötaja ühe kuu keskmise palga ulatuses. Kuna töötaja on põhjendatult erakorraliselt töölepingu üles öelnud ning ülesütlemise kavatsuse juba 29.03.2011 ja 30.03.2011 tööandjale ka ühemõtteliselt teatavaks teinud, siis ei ole tööandja poolt töölepingu p 12.2 ja TLS § 77 lg 1 alusel esitatud leppetrahvi nõue summas 1 278,23 eurot põhjendatud ega kuulu rahuldamisele. Samuti ei kuulu rahuldamisele tööandja nõue T. Põderilt otsese varalise kahju liikluskindlustusmaksete kallinemise eest summa 597,56 eurot väljamõistmiseks. Vastavalt AS Baltreiler poolt tehtud päringule antud ERGO Kindlustuse AS-i vastusest 07.06.2012 (II, lk 101) nähtub, et täpset kindlustusmakse summa muutumist ei ole võimalik öelda, kuna see sõltub mitmetest muutuvatest parameetritest, mis arvestatakse uue poliisi väljastamise hetkel. Tegemist on tulevikus hagejale (AS Baltreiler) tekkida võiva kahjuga, mille täpset suurust ei ole võimalik käesoleval ajal määrata ja millist kahju ei ole hageja veel kandnud. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna käesolevas asjas on otsus tehtud tööandja AS Baltreiler kahjuks, siis vastavalt jäävad ka töötaja poolt asjas kantud kohtukulud tööandja kanda, v.a kütusekulu vaidlustamisel töötaja poolt tasutud riigilõiv summas 63,91 eurot. Töötaja on loobunud käesolevas asjas vaidlustamast töövaidluskomisjoni otsusega temalt tööandja kasuks kütusekulu summas 241,22 eurot väljamõistmist seoses asjaoluga, et ta on nimetatud summa tööandjale ära tasunud. Seoses nimetatud taotlusest loobumisega on ka tööandja oma hagiavalduses nõudest loobunud ja vastavalt kohtumäärusele 04.09.2012 on menetlus ka selles osas lõpetatud. Kuna töötaja on tasunud töövaidluskomisjoni otsuse vaidlustamisel nimetatud nõudelt riigilõivu summas 63,91 eurot ja loobunud hiljem otsuse vaidlustamisest, siis ei ole põhjendatud selle kohtukulu tööandja kanda jätmine ja vastav kulutus jääb selle teinud poole, s.o töötaja, enda kanda.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

Kostja ei vaidlustanud seda, et ei ole kordagi informeerinud hagejat halbadest elamistingimustest ning heitis hagejale ette üksnes seda, et sõiduki remondi valmimise aeg ei olnud täpselt teada ning kostja oli seega teadmatuses. Riigikohus on korduvalt rõhutanud kostja tõendamiskohustust olukorras, kus hageja esitab väidete tõendamiseks tõendeid. Tsiviilasjas nr 3-2-1-137-07 leidis Riigikohus, et juhul kui asjaolu tõendamiskoormis lasub hagejal, võib kostja kasutada hagi vastu kaitsena vastuväidet omapoolseid tõendeid esitamata seni, kuni hageja tõendeid pole esitanud. Kui hageja esitab tõendid asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväidet omakorda tõendada. Samale seisukohale on Riigikohus jõudnud ka tsiviilasjas nr 3-2-1-52-10; 2) on ebaõigesti kohaldatud töölepingu seaduse sätteid. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et esines alus TLS § 91 lg 1 ja lg 2 p 1 kohaldamiseks, kuna kostja ei esitanud hagejapoolse rikkumise tõendamiseks ühtegi tõendit, samas kui hageja poolt esitatud tõendid viitasid selgesti kostja väidete alusetusele. Hageja viitab siinkohal veelkord töövaidluskomisjoni otsusele, kus sarnaselt hageja hinnangule leiti, et alused TLS § 91 lg 1 ja lg 2 kohaldamiseks ei ole täidetud. Hagejapoolne lepingu ülesütlemisavaldus on põhjendatud ja kehtiv. Maakohus viitab otsuses muuhulgas asjaolule, et tulenevalt hagejapoolse ülesütlemisavalduse esitamise ja kättetoimetamise asjaoludest tuleb kostja ülesütlemisavaldus lugeda hageja omast varasemaks. Samas ei oma see käesolevas asjas tähendust, sest kostja ülesütlemisavaldus on tühine. Samuti ei nõustu hageja maakohtu seisukohtadega, mille kohaselt hagejapoolne töölepingu ülesütlemine on tühine, kuna see vormistati tagasiulatuvalt. Maakohus tugines oma väidetes asjaolule, et hageja postitas kostja töölepingu ülesütlemisavalduse mitte 30.03.2011, nagu on märgitud töölepingu ülesütlemise avaldusele, vaid 01.04.2011, nagu nähtub 14.05.2012 hagiavalduse täpsustuse lisast 5. Maakohus on alusetult ning põhjendamatult jõudnud järeldusele, et ülesütlemisavalduse koostamine ning postitamise kuupäeva erinevus viitab ülesütlemisavalduse tagantjärgi vormistamisele. Pärast seda, kui kostja teatas hagejale, et lahkub omavoliliselt välislähetusest ilma hageja loata, vormistas hageja koheselt töölepingu ülesütlemise avalduse. Asjaolu, et ülesütlemise avaldus postitati järgmisel päeval, ei saa tõlgendada kui fakti, et hageja oleks ülesütlemiseavalduse koostanud tagasiulatuvalt. Hageja on seisukohal, et maakohtu otsuses viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-117-11 toodud seisukohad ei ole antud juhul kohaldatavad, sest viidatud kohtuasja asjaolud on erinevad oluliselt käesoleva vaidluse esemeks olevatest asjaoludest. Samuti on maakohus ekslikult leidnud, et hagejal puudus õigus öelda kostja töölepingut üles TLS § 88 lg 1 p-de 1, 6 ja 7 alusel, kuna hageja ei olnud kostjat eelnevalt hoiatanud. Hageja ja kostja vahetasid 29.03.2012 mitmeid sõnumeid, mille sisuks olid kostja ähvardused välislähetusest lahkuda ning hageja hoiatus täita oma töölepingust tulenevaid kohustusi. Tulenevalt asjaolust, et töötaja poolne töökohustuste rikkumine pandi toime välismaal ning, et hagejal ei olnud võimalik kostjaga pärast tema lahkumist kohast, kus teostati veoki remonti, enam ühendust saada, ei saa hagejale mingil juhul ette heita TLS sätestatud hoiatuse kirjalikku esitamata jätmist. TLS § 88 lg 3 kohaselt võib tööandja eelneva hoiatuseta töölepingu üles öelda töötajapoolse rikkumise korral, kui töötaja ei saa rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda tööandjalt hea usu põhimõttel oodata. Käesoleval juhul lahkus kostja töökohustusi rikkudes ning eirates hageja poolt korduvalt esitatud korraldusi töökohalt ning jättis töökohustused täitmata, samuti jättis kostja tagastamata hageja vara. Seega põhjustas kostja oma käitumisega ise olukorra, kus hagejal ei olnud reaalselt ka võimalik kirjalikku ülesütlemishoiatust kätte toimetada. Lisaks on kirjeldatud rikkumise puhul kahtlemata tegemist sellise kaaluga rikkumisega, mille puhul ei ole eeldatav tööandja poolse eelneva hoiatuse tegemine. Seega on maakohus ebaõigesti kohaldanud TLS sätteid ning põhjendamatult leidnud, et tööandja poolne töölepingu ülesütlemisavaldus on tühine; 3) rikkus maakohus tõendamiskoormise põhimõtete hagejapoolsete kohustustuse osas. Maakohus leidis, et hageja oli remondi korraldamisega viivitanud ning kostjal puudusid elamiseks vajalikud normaalsed tingimused, mistõttu edasine töölepingu jätkamine poolte huvisid kaaludes oli

muutunud töötaja jaoks võimatuks. Maakohus jättis hageja poolt esitatud tõendid täielikult hindamata ning lähtus hageja käitumise hindamisel üksnes kostja ütlustest, mille tõendamiseks, erinevalt hagejast ei esitanud kostja ühtegi tõendit. Kuigi hageja esitas tõendid, mis sätestasid mõlema poole, s.o nii hageja kui kostja, kohustused, ei võtnud kohus neid arvesse ning jättis need otsuse tegemisel täielikult hindamata. Selline ühe menetlusosalise väidete eelistamine teise menetlusosalise tõenditele on selgelt vastuolus TsMS § 230 lg-st 1 tuleneva põhimõttega ning kohtu kohustusega olla tõendite hindamisel objektiivne (TsMS § 232 lg 1). Tõendite objektiivsel hindamisel oleks maakohus pidanud tuvastama, et kostja väited on alusetud ning põhinevad tugevalt emotsioonidel (sama leidis ka töövaidluskomisjon); 4) on maakohus hinnanud osaliselt ja ebaõigesti varalise kahju tõendamiseks esitatud tõendeid. Vaatamata asjaolule, et hageja esitas varalise kahju tõendamiseks maakohtule 14.05.2012 lõpliku hagiavalduse lisad 20-22 ning 08.06.2012 täiendava seisukoha lisad 3-4, võttis maakohus varalise kahju olemasolu hindamisel arvesse ainult 08.06.2012 esitatud täiendava seisukoha lisa 4 ja sedagi vaid osaliselt ning ülejäänud tõendeid ei ole maakohus otsust tehes hinnanud. Ükski asjas kogutud ja esitatud tõend ei kinnita kostja vastuväiteid, et hageja ei ole seoses kostja poolt põhjustatud liiklusavariidega kahju kandnud ning, et liikluskindlustus maksete kallinemine ei ole tingitud kostja poolt põhjustatud liiklusavariidest. Hageja poolt esitatud tõenditest nähtub selgesti, et hageja liikluskindlustusmakse tõuseb kostja poolt sooritatud avariide tõttu 76,66 euro võrra. Asjaolu, et hageja uueks perioodiks genereeritud liikluskindlustus poliisidel jäi muutumatuks boonusklass, ei muuda nõuet ebaselgeks. Riigikohus oma lahendist tsiviilasjas nr 3-2-1-55-11 leidnud, et „hagi rahuldamata jätmine ei ole põhjendatud olukorras, kus hageja esitab oma nõuet kinnitavad tõendid, kuid kostja tugineb vaid üldisele vastuväitele ning ei vaidlusta selgesõnaliselt hageja esiletoodud asjaolusid ega esita oma vastuväiteid kinnitavaid tõendeid.“

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

tõttu, siis ei hinda ringkonnakohus seda, kas tööandja ülesütlemisavalduses esitatud asjaolud andsid (või ei andnud) tööandjale aluse tööleping erakorraliselt üles öelda.

leppinud, et juhul, kui töötaja lahkub töölt omavoliliselt töölepingu ülesütlemise kohta avaldust esitamata või seaduses ettenähtud etteteatamistähtaegu järgimata, on tööandjal õigus nõuda töötajalt leppetrahvi summas 20 000 krooni ja lepingu rikkumisest tuleneva täiendava kahju hüvitamist kuni töötaja ühe kuu keskmise palga ulatuses (I kd tl 42-44). Ringkonnakohus leiab, et kuna töölepingu erakorraline ülesütlemine töötaja poolt on kehtiv, siis välistub leppetrahvi nõue ning tööandja poolt töölepingu p-i 12.2. ja TLS § 77 lg 1 alusel esitatud leppetrahvi nõue summas 1 278,23 eurot tuleb jätta rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi

/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja

/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.