Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Menetluse eelnev käik, MTÜ Eesti Spordiselts Põhjakotkas hagi asjaolud ja nõuded OÜ Kadrioru Tennisekeskus esitas 21.12.2007 kohtule hagi MTÜ Eesti Spordiselts Põhjakotkas vastu võlgnevuse nõudes (laenulepingujärgse intressi ja viivise võlgnevuse ning ehitistesse tehtud kasulike kulutuste hüvitise, viivise summaliselt ja alates 21.12.2007 viivise 0,05% päevas kuni hüvitamise kohustuse kohase täitmiseni) kogusummas 933 825, 30 krooni. MTÜ Eesti Spordiselts Põhjakotkas vaidles hagile vastu ning esitas 19.06.2008 OÜ Kadrioru Tennisekeskus vastu vastuhagi (tl 5-25, II köide), milles palus kohustada hagejat täitma rendilepingust tulenevaid kohustusi ning kahju hüvitamiseks välja mõista 300 000 krooni. Vastuhagi täienduses palus kostja tuvastada rendilepingu lõppemine oluliste lepingutingimuste rikkumise tõttu. Kostja palus lugeda hagiavalduse täiendus rendilepingu ülesütlemisavalduseks, lugeda leping lõppenuks ning välja mõista rendivõlg 175 000 krooni, viivis 35 887 krooni ja 0,25% tasumata rendivõlalt päevas. Harju Maakohtu 04.01.2010 otsusega (tl 83-90, VI köide) jäeti rahuldamata OÜ Kadrioru Tennisekeskus hagi MTÜ Eesti Spordiselts Põhjakotkas vastu ning rahuldati osaliselt MTÜ Eesti Spordiselts Põhjakotkas vastuhagi, millega kohustati OÜ-d Kadrioru Tennisekeskus täitma rendilepingust tulenevaid kohustusi ning mõisteti välja rendivõlg 31 291, 06 krooni, viivis 6727 krooni ja alates 10.11.2009 viivis TsMS § 367 alusel 0,25% päevas. Kohus aktsepteeris hageja tasaarvestust intressinõudega (175 000 - 143 708, 94).

Tsiviilasi nr 2-07-53132 MTÜ Eesti Spordiselts Põhjakotkas apellatsioonkaebuse alusel tühistas ringkonnakohus 12.10.2010 otsusega (tl 158-163, VI köide) osaliselt maakohtu otsuse vastuhagis nõutud rendilepingu lõppemise tuvastamise ja menetluskulude jaotuse osas ning saatis asja selles osas uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Harju Maakohtu 04.01.2010 otsus jõustus osaliselt 26.02.2010, sh rendivõla ja viivise OÜ-lt Kadrioru Tennisekeskus väljamõistmise osas (resolutsiooni punkt 9). Eeltoodust tulenevalt jäi viidatud tsiviilasjas Harju Maakohtu menetlusse MTÜ Eesti Spordiselts Põhjakotkas hagi OÜ Kadrioru Tennisekeskus vastu rendilepingu lõppemise tuvastamiseks ja menetluskulude jaotamiseks. 15.07.2010 esitas MTÜ Eesti Spordiselts Põhjakotkas hagi OÜ Kadrioru Tennisekeskus vastu (tsiviilasi nr 2-10-34459). 25.04.2011 määrusega liideti nimetatud tsiviilasi käesoleva asjaga läbivaatamiseks ühises menetluses (tsiviilasja numbriks jäi 2-07-53132). MTÜ Eesti Spordiselts Põhjakotkas on oma nõudeid korduvalt täpsustanud, esitades mitmeid alternatiivseid nõudeid, samuti on rahalist nõuet suurendanud (hagiavalduse 02.09.2011 esitatud terviktekst tl 129-152, VII köide). Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 31.03.2000 rendilepingu, mille esemeks olid MTÜ-le Eesti Spordiselts Põhjakotkas kuuluvad ehitised Tallinnas XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX ja XXXXXXX XX. Rendileping sõlmiti 50 aastaks. Rentnik rikkus oluliselt järgmisi lepingulisi kohustusi: − renditasu ja maamaksu tasumata jätmine, seejuures on punktis 15.3 sätestatud investeerimiskohustuse tühisuse tõttu rendihind Uus Maa hinnangu kohaselt 3,6 korda madalam turul kehtivast rendihinnast (lepingu punktid 4.1.1, 4.6, 4.8, ja 7.2.5); − rentniku valduses olevate ruumide ülevaatuse õiguse oluline ja pidev piiramine ja takistamine (rentnik ei võimaldanud rendileandjal tutvuda elektri- ja veemõõtjate ning tehniliste süsteemidega - lepingu punkt 8.1); − allrendilepingute sõlmimine kolmandate, tennisespordiga mitteseotud (alkohoolsete jookide müük, ürituste inventari rentimine, kohviaparaatide müük, mehitatud valve pakkumine, tuukri- ja süvendustööd jm) isikutega (lepingu punktid 3.3, 6.1 ja 7.1); − kooskõlastamata tegevus rendiobjektil asuvate ruumide ümber- ja/või juurdeehitamisel (rentnik muutis seinte asukohta ja tennisehalli fassaadi - lepingu punkt 6.4); − ebaseaduslikud kommunikatsioonilepingute ühepoolsed ja rendileandjaga kooskõlastamata lõpetamised ning pahatahtlik aktiivne tegevus rendileandja otseses valduses olevate ruumide kasutamise võimaldamisel (lepingu punkt 7.10); − rendileandja tasuta kasutusse antud ruumide osas poolte vahel sõlmitud kokkuleppe ühepoolne täitmata jätmine (kütte ja elektri eest tasub rendileandja rentnikule 2000 krooni kuus - lepingu punkt 4.8); − rendilepingus kokkulepitud rendiobjekti hoolduskohustuste täitmata jätmine (rendilepingu punktid 5.4, 6.5 ja 7.2.3); − jätkuvad rendileandjale edastatavad halvustava sisuga kirjad, lugupidamatu suhtumine rendileandjasse ja rendilepingust tulenevate rendileandja õiguste tunnustamisest keeldumine; − maa ostueesõigusega erastamise hinna tasumata jätmine (lepingu punkt 4.1.2); − rendiobjektiks olevate ehitiste kindlustamata jätmine. Lepingu kohaselt kohustub rentnik esitama kindlustuspoliisi rendileandjal vahetult peale kindlustuslepingu

Tsiviilasi nr 2-07-53132 sõlmimist. Perioodil 2000-2006 ja alates 02.10.2010 on rendiobjekt kindlustamata (lepingu punkt 7.2.6). MTÜ Eesti Spordiselts Põhjakotkas palus lugeda (vastu)hagiavalduse 02.04.2009 täiendus rendilepingu ülesütlemisavalduseks, ülesütlemisavalduse rendi- ja maamaksu tasumata jätmise tõttu esitas MTÜ Eesti Spordiselts Põhjakotkas ka tsiviilasjas nr 2-10-34459, lugedes lepingu lõppemise ajaks 20.06.2010. Renditasu ja maamaks on täielikult tasumata alates juunist 2009. Ühel eeltoodud kuupäevadest on rendileping igal juhul lõppenud. 02.04.2009 ülesütlemisavalduse aluseks olevad korduvad rikkumised andsid rendileandjale õiguse lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks (VÕS § 315 lg 1 p-d 1 ja 2). Kui tuvastatakse lepingu lõppemine 02.04.2009, jätkas rentnik asja kasutamist ajal, mil oleks pidanud rendiobjekti vabastama. VÕS § 1037 lg 1 alusel tuleb selle eest välja mõista hüvitis 39 944 eurot. Kui rentnik ei kasutaks ehitisi, oleks rendileandjal võimalik neid ise kasutada või välja rentida. Lepingu punkti 4.1.1 kohaselt oli renditasu suuruseks 2237 eurot kuus. Rentnikult tuleb välja mõista novembrist 2009 kuni augustini 2010 renditasu 22 369 eurot ja maamaks 12 575 eurot. Kui kohus tuvastab, et rendileping lõppes ülesütlemisega 20.06.2010 (19.05.2010 avaldus tsiviilasjas nr 2-10-34459) VÕS § 316 lg 1 p 1 alusel, tuleb rentnikult välja mõista tasumata renditasu ja maamaks. Novembrist 2009 kuni juunini 2010 kuulus tasumisele rent 17 895, 26 eurot. Juuli ja augusti 2010 renditasu, kokku 4473, 82 eurot, tuleb käsitleda hüvitisena rendiobjekti õigusliku aluseta kasutamise eest. Lisaks tuleb välja mõista rendilepingu punktidest 12.2 ja 12.4 tulenevad leppetrahvid 1917 eurot ja 959 eurot ning viivis 0,25% päevas põhinõuetelt. Rentnikul puudub õigus tugineda VÕS § 316 lg-le 2 ning rendi- ja/või maamaksunõudeid tasaarvestada. Vastavad tasaarvestusavaldused on arusaamatud ja vastuolulised. Renditud ehitistesse tehtud kulutuste nõue ei ole muutunud sissenõutavaks. Lepingu punkti 12.2 kohaselt kuuluvad rendileandja kirjalikul nõusolekul tehtud kulutused lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel hüvitamisele. Nõuded muutuvad sissenõutavaks alles lepingu lõppemist tuvastava kohtuotsuse jõustumisel, enne ei ole tasaarvestamine lubatud. Rentnik tegi kulutusi rendileandja nõusolekuta, samuti on kulutuste suurus ja ökonoomsus põhjendamatu. Meelevaldsed on väited, nagu puuduks MTÜ-l Eesti Spordiselts Põhjakotkas õigus hagi esitada ilma mittetulundusühingu üldkoosoleku vastava otsuseta. Ka ei seondu need väited vaidluse esemega. Mittetulundusühingute seaduse § 19 lg 1 p 4 kohaselt peab üldkoosolek heaks kiitma õigusvaidluse pidamise juhatuse või muu põhikirjaga ettenähtud organi liikmega, mitte igasuguse õigusvaidluse pidamise. Hageja ei ole kostja juhatuse liige. Pooled on vaielnud rendilepingut puudutavate küsimuste üle kohtutes alates 2003. aastast. Varem ei kahelnud rentnik selles, kes on lepingu teiseks pooleks. Dokumentides märgitud registrikoodi erinevus on kirjaviga. Tekkinud on olukord, kus rentnik nõuab rendileandjalt kümnetes kordades renditasu ületavate investeeringute teostamist, keeldudes ise renditasu maksmast. Seejuures teenib rentnik tulu nii majandustegevusest (spordiklubina) kui ka ruumide allrendile andmisest. OÜ Kadrioru Tennisekeskus vastuväited hagile OÜ Kadrioru Tennisekeskus hagi ei tunnistanud. Rentnik ei lõhkunud ega kahjustanud küttesüsteemi, vaid tegeles selle korrashoiuga, süsteem seiskus amortisatsiooni tõttu. Klubihoone veesüsteem lõhkes 07.01.2008, mistõttu MTÜ Eesti Spordiselts Põhjakotkas kasutatavad administratiivruumid jäid veeta. Katlamaja ehitamiseks ehitusluba vaja ei olnud. Hoone välisfassaadi muudeti juba enne rendilepingu sõlmimist.

Tsiviilasi nr 2-07-53132

Vastuhagi täiendusena esitatud 02.04.2009 avaldus ei vasta rendilepingu ülesütlemisavaldusena VÕS § 325 lg 2 nõuetele, kuna puudub lepingu lõppemise päev. VÕS § 196 lg 3 alusel kaotas rendileandja ka sellekohase õiguse, kuna ei öelnud lepingut mõistliku aja jooksul üles. Rentnik ei rikkunud rendilepingu vastavaid punkte, alused lepingu ülesütlemiseks puudusid. Rendileandja ise rikkus lepingut, kuna rendiobjekt laguneb ja selle korrashoidu ei investeerita. Elektri ostu-müügi lepingut rentnik ei lõpetanud, tasumiskokkuleppe sõlmimise asemel jättis rendileandja elektriarved maksmata. Kõiki ehitisi ja ruume ei olegi võimalik tennisekeskusena kasutada. Ebaselge on MTÜ Eesti Spordiselts Põhjakotkas õigus sõlmida vaidlusalune rendileping, esitada hagi või üldse õigusvaidlusi pidada: puudub üldkoosoleku otsus, mis lubaks juhatusel seda teha. Samuti on dokumentidel kaks erinevat registrikoodi. OÜ-l Kadrioru Tennisekeskus puudus 31.12.2010 seisuga rendileandja ees võlgnevus, sest nõuded olid tasaarvestatud. Samuti on võimalikud nõuded tasaarvestatud laenulepingust tulenevate kulutuste hüvitamise nõudega. Ühtlasi taotles OÜ Kadrioru Tennisekeskus viivise vähendamist mõistliku määrani ehk 12,5%-ni aastas. Leppetrahvilt ei saa viivist nõuda, pealegi on leppetrahvi nõue esitatud hilinenult. OÜ Kadrioru Tennisekeskus ei nõustu MTÜ Eesti Spordiselts Põhjakotkas poolt 20.02.2012 menetlusdokumendis sisalduva nõude täpsustamisega. Tegemist ei ole hagi täpsustusega, vaid hagi muutmisega TsMS § 376 lg 1 mõistes.

Maakohtu otsus Maakohus rahuldas MTÜ Eesti Spordiselts Põhjakotkas hagi osaliselt, tuvastas poolte vahel 31.03.2000 sõlmitud rendilepingu lõppemise 20.10.2010 (kohtuotsuse põhjenduste kohaselt 20.06.2010) ning mõistis OÜ-lt Kadrioru Tennisekeskus välja 75 640 eurot, millest 37 820 eurot põhivõlga ja 37 820 eurot viivist. Kohus jättis rahuldamata nõude tuvastada rendilepingu lõppemine 02.04.2009, nõude viivise väljamõistmiseks summas 6313, 40 eurot ja protsendina TsMS § 367 järgi. Maakohus kohustas OÜ-d Kadrioru Tennisekeskus peale kohtuotsuse jõustumist 45 päeva jooksul vabastama rendilepingu punktis 2.1 nimetatud rajatised. Menetluskulud jättis kohus 70% ulatuses OÜ Kadrioru Tennisekeskus kanda ja 30% ulatuses MTÜ Eesti Spordiselts Põhjakotkas kanda. Kohus mõistis pooltelt riigituludesse välja vähemtasutud riigilõivu: MTÜ-lt Eesti Spordiselts Põhjakotkas 1054, 53 eurot ja OÜ-lt Kadrioru Tennisekeskus 2460, 60 eurot ning märkis, et selle tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 12 lg 1 kohaselt tuleb pooltevahelise rendilepingule kohalda võlaõigusseaduse sätteid. Ülesütlemise seaduspärasuse hindamisel tuleb lähtuda ülesütlemise avaldustes toodud asjaoludest. Ringkonnakohtu hinnangul täitis rendileandja ülesütlemise formaalsed eeldused oma 02.04.2009 menetlusdokumendis, tuginedes ülesütlemisavalduses VÕS §-le 315. Rendileandja heitis ette, et rentnik andis ruumid allrendile äriühingutele, kellel puudub tennisespordiga seos. Rendilepingu punktide 3.3, 6.1 ja 7.1 kohaselt on rentnikul kohustus kasutada rendiobjekti tennisekeskusena. Rendilepingu punkt 2.2 ei võimalda anda ruume allrendile. Rentnik kasutab tennisehalli tennisehallina. Lepingust ei tulene, et allrentnikud peaksid olema spordiga seotud. Tõendamist ei leidnud, et allüürnikud rikkusid oma tegevusega VÕS § 276 lg-tes 2 ja 3 sätestatut.

Tsiviilasi nr 2-07-53132 Tennisehalli fassaadi muutmine rentniku poolt ei leidnud tuvastamist. Kohtu määratud ekspertiisi kohaselt tegi rentnik väheolulisi ja rahaliselt mittemääravaid remonditöid. MTÜ Eesti Spordiselts Põhjakotkas esitatud tõendid ei tõenda fassaadi muutmist rentniku poolt. Tuvastamist ei leidnud asjaolu, et tennisehalli fassaad 02.04.2009 seisuga oleks erinenud fassaadist lepingu sõlmimise ajal. Tõendamist ei leidnud ka pooltevaheline kokkulepe 2000 krooni tasumisest rendileandja poolt elektri eest. Pooltevahelisest praktikast tulenevalt on rendileandja tasunud 50% rentniku poolt esitatud elektri- ja veearvetest. Rendileandja etteheite kohaselt võlgnes rentnik talle ülesütlemisavalduse esitamise ajal 2 kuu renditasu, kuid rentnik on võlgnevuse tasunud. Ka ei saa kahekuune võlgnevus olla ülesütlemise aluseks VÕS § 316 järgi. Rentnik nõustus, et ta esitas avalduse elektri tarbimise peatamiseks vaid Koidula 36a katlamaja, mitte kogu kompleksi osas. Elektrivarustus taastati ja see ei saa olla aluseks lepingu lõpetamiseks. Kohtu poolt määratud ekspertiisist nähtuvalt oli vana katlamaja amortiseerinud. Seega ei saa rentnikule ette heita uue küttesüsteemi rajamist. Eeltoodust tulenevalt jättis kohus rahuldamata nõude rendilepingu ülesütlemise tuvastamiseks 02.04.2009. Kohus tuvastas rendilepingu ülesütlemise VÕS § 316 lg 1 p-de 2 ja 3 alusel alates 20.06.2010. Ülesütlemise formaalsed eeldused on täidetud. Pooled leppisid lepingu punktis 4.1. (iii) kokku renditasus 35 000 krooni alates 01.01.2008. Tuvastamist leidis, et rentnik ei tasunud alates novembrist 2009 renti. Lepingu punkt 7.2.5 käsitleb maamaksu tasumist. Seega kuulub rentnikult rendileandja kasuks väljamõistmisele renditasu perioodi november 2009 kuni juuni 2010 eest summas 280 000 krooni ning perioodi juuli-august 2010 eest VÕS § 335 kohaselt 70 000 krooni, kokku seega 350 000 krooni, s.o 22 369 eurot. Maamaksuhüvitisena mõistis kohus välja 12 575 eurot (arved 290235, 210086, 210254 ja arve 110060 osaliselt summas 375 eurot). Rendilepingu punkti 12.1 alusel kuulub rentnikult väljamõistmisele 1917 eurot ja rendilepingu punkti 12.5 alusel 958, 67 eurot. Seega kuulub OÜ-lt Kadrioru Tenniseklubi väljamõistmisele kokku 37 820 eurot. VÕS §113 kohaselt on rendileandjal õigus nõuda viivist. MTÜ Eesti Spordiselts Põhjakotkas taotles viivise väljamõistmist seisuga 12.08.2011 (viivis rendivõlgnevuselt on 27 894, 23 eurot, maamaksult 15 355, 17 eurot ja leppetrahvidelt 1184 eurot) summas 44 433, 40 eurot. OÜ Kadrioru Tennisekeskus taotles viivise vähendamist, millise taotluse kohus osaliselt rahuldas. Kohus ei nõustunud väitega, et leppetrahvilt viivist nõuda ei saa. VÕS §113 näeb ette viivise rahalise kohustusega viivitamise eest, mida leppetrahvi mittetasumine kahtlemata ka on. Pooled leppisid rendilepingu punktis 4.9 kokku, et viivisemääraks on 0,25% päevas, mistõttu ei pidanud kohus põhjendatuks vähendada viivist 12,5%-ni aastas. Kohus mõistis viivise välja põhinõudega samas ulatuses, s.o summas 37 820 eurot. Ülejäänud osas jättis kohus viivisenõude rahuldamata. Pooled vaidlevad üksnes rendilepingu ülesütlemise põhjendatuse ja renditasu/maamaksu tasumise üle. Kõike muud puudutavad OÜ Kadrioru Tennisekeskus avaldused, taotlused, tõendid on asjakohatud ja tuleb jätta tähelepanuta. Kinnisasja omandi väited on asjakohatud - vaidlus tuleneb rendilepingust ja ehitiste omanik ei ole oluline (vastupidiselt OÜ Kadrioru Tennisekeskus väidetele, on kinnistusraamatusse omanikuna kantud MTÜ Eesti Spordiselts Põhjakotkas, kusjuures kande õigsust eeldatakse). OÜ Kadrioru Tennisekeskus ei saa ilma hagi esitamata esitada nõudeid tuvastada erinevaid asjaolusid ja paluda „kohtu selget kirjalikku seisukohta.“ Käsitlemist vajavad aga OÜ Kadrioru Tennisekeskuse väited tasaarvestuse kohta: lepingu lõppemise tuvastamisel tuleb lahendada ehitistele tehtud kulutuste hüvitamise küsimus. Lepingu punkti 12.2 kohaselt kohustub rendileandja rentnikule tagastama lepingu punkti 4.1.2 alusel rentniku poolt tasutud summad ning hüvitama rentniku poolt rendileandja eelneval kirjalikul nõusolekul ehitistesse tehtud kasulikud ja vajalikud kulutused. Käesolevas tsiviilasjas on

Tsiviilasi nr 2-07-53132 tuvastatud, et rendileandja ei andnud rentnikule kirjalikke nõusolekuid. Parenduste ja muudatuste tegemiseks on vajalik rendileandja nõusolek, sõltumata sellest, kas rendileandja võis keelduda nõusoleku andmisest või mitte. Kohus asus seisukohale, et OÜ Kadrioru Tennisekeskus on kasutanud valesid õiguskaitsevahendeid. Rentnikul oleks olnud võimalik esitada rendileandja vastu nõusoleku saamiseks TsÜS § 68 lg 5 järgi hagi kohtusse. VÕS § 286 lg 1 võimaldab esitada nõuet üüritud asja väärtuse suurenemiseks tehtud kulutuste hüvitamiseks, millise nõude saab esitada peale lepingu lõppemist. Käesoleva asja materjalidest ei nähtu, et asja väärtus oleks suurenenud. Põhimõtteliselt võiks hageja tasaarvestuse nõudes tugineda ka VÕS § 279 lg-le 3, kuid nimetatud säte ei ole käesoleval juhul kohaldatav. Rentnik ei asunud oma tegevusega puudusi kõrvaldama, vaid rendiobjekti muutma, muutes katlamaja asukohta ja lõpetades osade ruumide kütmise. Kohus nõustus, et kütte tagamine rendiobjektil oli rendileandja kohustus, kuid selle kohustuse täitmata jätmine ei tähenda veel seda, et rentnik võiks omatahtsi katlamaja asukohta muuta ja soojatrasse välja lülitada. OÜ Kadrioru Tennisekeskus ei teavitanud MTÜ-d Eesti Spordiselts Põhjakotkas oma kavatsusest muuta katlamaja asukohta. VÕS § 286 lg 2 kohaselt on rentnikul võimalik esitada hagi rendileandja vastu ka käsundita asjaajamise sätete järgi. VÕS § 1018 kohaselt käsundita asjaajaja peaks tegema midagi soodustatu kasuks ilma, et viimane oleks andnud õiguse tegu teha või kohustanud teda tegu tegema, on käsundita asjaajajal teatud juhtudel VÕS §-des 1019-1023 sätestatud õigused ja kohustused. Kohus asus seisukohale, et käsundita asjaajamist ei ole aset leidnud. Asja materjalist nähtuvalt puudub isikul tahe tegutseda soodustatud isiku kasuks. Tuvastamist ei leidnud VÕS § 1018 lg-s 1 nimetatud asjaolud. Ka nähtub L.R arvamusest, et 500 kW katel ei suuda rahuldada tennisekeskuse soojavajadust. Seega puuduvad alused tasaarvestuse tegemiseks. 2001. a laenulepingust tulenev põhisumma on MTÜ Eesti Spordiselts Põhjakotkas poolt tasutud ja intressid tasaarvestatud (maakohtu 04.10.2010 otsuse jõustunud osa). Laenulepingust tulenevad vastuväited ei ole seega kohased, kuna kõik vastavad kohustused on täidetud. 3 000 000 krooni tasumise kohustust lepingu punkti 4.1.2 järgi ei saa tasaarvestamiseks kasutada. Täitemenetluses sissenõutavate summade tasaarvestamist käsitlevad väited on asjassepuutumatud, kuna see nõue ja võimalik tasaarvestamine lahendati 04.10.2010 otsusega ja selles osas on kohtuotsus jõustunud. Kohus ei nõustunud väitega, et MTÜ Eesti Spordiselts Põhjakotkas ei ole õigeks lepingupooleks ega ka vaidluse pooleks. Asjaolu, et registrikood on märgitud erinevalt, on trükiviga. Väide menetluses osaleva poole mittekohasusest menetluse viiendal aastal ei ole kooskõlas hea usuga. Kohus ei nõustunud ka sellega, et leppetrahvi nõue esitati hilinenult. Leppetrahvi nõue esitati 19.05.2010 ülesütlemisavalduses. Poolte vahel sõlmitud lepingust tulenevalt tekib leppetrahvi nõudmise õigus ülesütlemisega seonduvalt. Kohus tuvastas, et leping ei lõppenud mitte 02.04.2009, vaid 20.06.2010. MTÜ Eesti Spordiselts Põhjakotkas poolt 20.02.2012 esitatud hagi täpsustus ei ole käsitletav hagi muutmisena. Tegemist on taotlusega otsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks (TsMS § 445). Kohus leidis, et mõistlikuks tähtajaks on 45 päeva, mille jooksul pärast lahendi jõustumist peab rentnik ruumid vabastama. 21.12.2007 hagiavalduse menetluses esitatud vastuhagi menetletavas osas (ringkonnakohtu 12.10.2010 otsusest tulenevalt) ja MTÜ Eesti Spordiselts Põhjakotkas 15.07.2010 esitatud hagis sisalduv nõue on alternatiivne TsMS §134 lg 1 teise lause järgi. Hagihinnaks on seega 45 728, 40 eurot. Riigilõiv sellelt hagilt on 4154, 25 eurot. Algselt tasus kostja hagi esitamisel riigilõivu 3515, 14 eurot, seega on vähem tasutud 639, 11 eurot. Kostja jättis apellatsioonkaebuse esitamisel

Tsiviilasi nr 2-07-53132 tasumata riigilõivu 45 000 krooni (Tallinna Ringkonnakohtu 12.10.2010 lahendi p 44 tsiviilasjas 2-07-53132). Kokku tasuti asjas vähem riigilõivu 3515, 13 eurot. Kuivõrd kohus rahuldas hagi osaliselt, on põhjendatud jätta TsMS § 163 kohaselt menetluskulud 70% ulatuses hageja ja 30% ulatuses kostja kanda. Arvestades eeltoodud jaotust, tuleb TsMS § 179 lg 1 kohaselt välja mõista riigituludesse kostjalt 1054, 53 eurot, hagejalt 2460, 60 eurot vähemtasutud riigilõivu. Apellatsioonkaebus OÜ Kadrioru Tennisekeskus palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada resolutiivosa punktide 1.1-1.2, 2.1, 2.3 ja 2.4 osas ning teha uus otsus, millega jätta MTÜ Eesti Spordiselts Põhjakotkas hagi rahuldamata. Juhul, kui maakohtu otsuse resolutiivosa punkt 1.1 jääb jõusse, palus apellant teha uue otsuse, millega tühistada maakohtu otsuse resolutiivosa punkt 1.2 ning vähendada renditasu- ja maamaksunõuet 18 193, 58 euro võrra, jätta rahuldamata leppetrahvi nõuded summas 1917 ja 958, 67 eurot ning vähendada viivist mõistliku suuruseni, s.o 12,5% aastas. Jaotada menetluskulud selliselt, et põhihagi- ja vastuhagimenetlusega seotud kulud kuni Riigikohtu 05.01.2011 lahendini nr 3-7-1-2-766-10 jäävad poolte endi kanda ning tsiviilasjas nr 210-34459 14.07.2010 esitatud hagiavalduses ja hilisemates hagi täienduses esitatud nõuetega seotud menetluskulud jäävad kostja kanda. Tühistada maakohtu otsuse resolutiivosa punkt 2.3 osas, millega kohus mõistis hagejalt riigituludesse välja 2460, 60 eurot vähemtasutud riigilõivu ja sellega seotud viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Juhul, kui ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuses sisalduvaid rikkumisi ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada, saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtusse. Maakohus tegi otsuse nõude kohta, mida ei esitatud. Kohus tuvastas otsuse punktis 1.1 rendilepingu lõppemise 20.10.2010 seisuga, kuid kostja palus tuvastada rendilepingu lõppemise kas 02.04.2009 või 20.06.2010 seisuga. Otsuse resolutiivosa punktis 1.2 mõistis kohus hagejalt kostja kasuks välja 75 640 eurot, kuigi kostja palus rahuldada rahalised nõuded üksnes juhul, kui tuvastatakse rendilepingu lõppemine kas 02.04.2009 või 20.06.2010. Rendilepingu lõppemiseks 20.10.2010 puudub alus, kuna kostja ei esitanud hagejale vastavasisulist ülesütlemisavaldust. Rahaliste nõuete rahuldamiseks puudub aga alus lähtuvalt kostja poolt esitatud tingimuslike nõuete sõnastusest, millega kohus on hagi lahendamisel seotud. Rendilepingu lõppemise hetkega on seotud kindlad õiguslikud tagajärjed. Seega ei ole vale kuupäeva märkimise puhul tegemist kirjavea või ebatäpsusega, mis ei mõjuta otsuse sisu TsMS § 447 lg 2 mõistes. Eeltoodu alusel on otsus resolutiivosa punktide 1.1-1.2 osas ebaseaduslik ja tuleb TsMS § 631 lg 2 alusel tühistada. Maakohus leidis ekslikult, et ülesütlemise formaalsed eeldused on täidetud ning tuvastas seetõttu ekslikult rendilepingu ülesütlemise VÕS § 316 lg 1 p-de 2 ja 3 alusel alates 20.10.2010. Rendilepingu lõppemise tuvastamiseks puudus õiguslik alus. Maakohus oleks pidanud andma hinnangu rendilepingu lõppemisele ka 20.06.2010 seisuga. Kohus lähtus formaalsest eeldusest, et hageja jättis kostja rendiarved tasumata, mis annab kostjale õiguse rendileping üles öelda. Kohus ei põhjendanud, miks ta ei nõustunud hageja 12.03.2012 vastuse punktis 3 toodud asjaoludega. Kostja nõudis 14.07.2010 tsiviilasjas nr 2-10-34459 esitatud hagiavalduses rendilepingu lõppemise tuvastamist 20.06.2010 seisuga ning renditasu ja maamaksuhüvitise tasumist perioodi eest november 2009 kuni juuni 2010 koos lisanduvate viivistega. Kostja 19.05.2010 avalduse rendilepingu ülesütlemiseks kohaselt on ainsaks aluseks lepingu ülesütlemiseks hagejapoolne rendilepingu punktide 4.1.1 (iii) ja 7.2.5 rikkumine ning arvete tasumata jätmine. Kostja heitis hagejale 19.05.2010 ette, et hageja jättis tasumata Harju Maakohtu 04.01.2010 otsusega väljamõistetud summa 31 291, 06 krooni koos viivisega, 2009. aasta novembri kuni 2010. aasta märtsi rendiarved summas 245 000 krooni ja 2009. aasta maamaksu summad 201 484 krooni. Hageja vaidles kostja nõuetele vastu. Harju Maakohtu 04.01.2010 otsuse alusel võlgnetav

Tsiviilasi nr 2-07-53132 summa moodustab vähem kui ühe kuu üüritasu. Tegemist on kohtuotsusest tuleneva kohustusega, mistõttu VÕS § 316 ei ole kohaldatav ja selle alusel ei saanud rendilepingut üles öelda. 19.05.2010 seisuga oli poolte vahel lahendamata rendilepingu kehtivuse küsimus. Samas tekkis hagejal rendilepingu punktide 4.1.2 (iii) ja 12.2, samuti VÕS § 285 lg 3 ja § 286 lg 1 kohaselt õigus nõuda rendilepingu lõppemisel ehitistesse tehtud vajalike ja kasulike kulude hüvitamist. Kuna need hageja nõuded muutuksid lepingu lõppemise puhul sissenõutavaks ja kostja oli kogu menetluse vältel seisukohal, et rendileping lõppes 02.04.2009, eeldas hageja, et tal on õigus nõuda kostjalt kulutuste hüvitamist ning teostada tasaarvestust (VÕS § 297 lg 1). Hageja esitas kostjale ka tasaarvestuse avaldused. Kuna kostja nõude ja hageja nõude vahel on otsene põhjuslik seos, mis andis hagejale õiguse keelduda oma kohustuste täitmisest, kuni selgub hageja vastu suunatud nõuete suurus ning nõuete kattuvas osas teostatakse tasaarvestus (VÕS § 110 lg 1). Lähtudes enda positsioonist lepingu lõppemise ajahetke osas - 02.04.2009, pidanuks kostja arvestama sellega, et hagejal tekkis õigus tasaarvestuseks vähemalt Harju Maakohtu 04.01.2010 otsuses märgitud summas (284 667, 70 krooni), mistõttu hagejal kostja ees võlgnevust ei teki ning teistkordse ülesütlemisavalduse esitamiseks puudub alus. Kostjapoolne 19.05.2010 avalduse esitamine on hea usu põhimõtte vastane, kuna hagejapoolne viivitus renditasu maksmisega on tingitud kostja enda vasturääkivast positsioonist käesolevas menetluses. Eeltoodu kehtib ka kostja maamaksu hüvitamise nõude puhul. Seega juhul, kui menetluse lõpptulemusena oleks rahuldatud kostja nõue rendilepingu lõppemise tuvastamiseks 02.04.2009 seisuga, oleks kostjal õigus nõuda hagejalt vaid üüri rendiobjekti õigustamata kasutamise eest, mitte aga rendilepingu objektiga seonduvate maksude ja muude koormatiste hüvitamist (VÕS § 335). 19.05.2010 avalduses nõudis kostja mitte objekti tagastamise viivitamisega tekitatud ja üürisummat ületava kahju hüvitamist, vaid rendilepingu punktist 7.2.5 tuleneva kohustuste täitmist summas 201 484 krooni. Selline avaldus oli alusetu, hagejat segadusse viiv ja pahauskne. Samuti on arusaamatu ja vastuoluline kostja nõue rendilepingu täitmiseks olukorras, kui kostja ise on veendunud, et leping lõppes 02.04.2009. Eelpoolöeldut kinnitab ka kostjapoolne 12.08.2011 nõude täpsustus, milles kostja palus mõista hagejalt VÕS § 1037 lg 1 alusel välja hüvitise ehitiste õigusliku aluseta kasutamise eest perioodil november 2009 kuni august 2010, mis võrdub tasumata jäänud renditasu ja maamaksu hüvitisega. Käesoleval juhul oli kostja tahe suunatud sellele, et tuvastada rendilepingu lõppemine just 02.04.2009 seisuga. Maakohus märkis otsuses, et pooltevahelisest praktikast tulenevalt tasus rendileandja 50% kostja esitatud elektri- ja veearvetest. Sellest nähtub, et kohus nõustus hagejaga, et hageja tasaarvestuse avaldused olid põhjendatud kasvõi selles osas, mis puudutas kostja poolt hagejale hüvitamisele kuuluvate elektri- ja veearvetes kajastatud summasid. Kohus ei käsitlenud hageja 01.03.2010, 15.06.2010 ja 13.08.2010 tasaarvestuse avaldustes kajastatud summasid, samuti seda, kas ka pärast tasaarvestuste teostamist oleks hageja võlgnevuse suurus 19.05.2010 seisuga lubanud rendilepingu ülesütlemist VÕS § 316 lg 1 alusel. Kostja vastastikune kohustus seisneb hagejale kasutamiskõlblike ruumide kasutamiseks andmises (VÕS § 276 lg 1). Kohtu poolt määratud ekspert leidis, et Koidula tn 36a katlamaja sisseseade vajas hädasti komplekskapitaalremonti ja selle sulgemine mais 2007 tähendas Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni eeskirjade järgi tegutsemist. Katlamaja ei olnud 2008. aasta seisuga kasutuskõlblik ja ohutuse tagamine oli kostja kohustus. Hageja esitas kohtule 02.09.2008 pooltevahelise kirjavahetuse ja hageja pretensioonid seoses üüritavate ruumide mitterahuldava seisundiga. Hageja küsis kostja nõusolekut amortiseerunud küttesüsteemi väljavahetamiseks, esitas kostjale 11.06.2007 nõude kõrvaldada rendiobjektil olev puudus ja vahetada välja mittetöötav katel ning vastavad katla osad töökorras katla vastu või anda rentnikule kirjalik nõusolek katla väljavahetamiseks. Kostja keeldus nõusoleku andmisest, et vältida sellega

Tsiviilasi nr 2-07-53132 seonduvate kulutuste hüvitamist. Kostja kinnitas 21.06.2007 kirjas, et ta plaanib kogu tennisekompleksi renoveerimise alustamist 2010. aastal. Samuti esitas kostja OÜ Ehitusekspert 06.03.2000 eksperthinnangu, milles märgiti, et küttesüsteem vajab lähimatel aastatel renoveerimist, v.a välitrass, mis tuleks töökindluse tagamiseks renoveerida juba 2000. aasta suvel. Harju Maakohtu tellitud eksperthinnangu kohaselt vajas katlamaja tervikuna komplekskapitaalremondi läbiviimist, samuti olid amortiseerunud platsipealsed soojustrassid. Eksperthinnangus märgiti, et vaadeldav ühiskondlik kompleks kuulub lähemas perspektiivis sulgemisele - kui kaasaja kasutusnõudeid mitte tagav kompleks. Kuigi kostja lubas oma 05.12.2007 vastuses lahendada tennisekompleksi kütteprobleemid oma arvel, ei ole ta seda siiani teinud, mistõttu kostja tegevusetus põhjustas uue küttesüsteemi väljaehitamise hageja poolt. Samas ei olnud kogu üüritav kompleks ka pärast hagejapoolseid parendusi täies ulatuses kasutamiskõlbulik VÕS § 278 mõistes, kuna hageja korraldas vaid ruumide väikese osa küttevarustamise. Nimetatud asjaolule ja oma õigusele nõuda üüri alandamist viitas hageja oma 01.03.2010 ja 27.05.2010 e-kirjades kostjale ning 15.06.2010 ja 13.08.2010 tasaarvestusavaldustes. Kostjal puudus alus rendilepingu ülesütlemiseks 19.05.2010 avalduses toodud alustel, kuna hageja keeldus õiguspäraselt kostja arvete tasumisest. Arvestades VÕS §-des 278 ja 279 sätestatut, oli hagejal õigus tasaarvestada kostja rendiarveid oma nõuetega vajalike kulutuste hüvitamiseks juba enne rendilepingu lõppemist, ning rendilepingu ülesütlemiseks seoses hagejapoolse arvete tasumisest keeldumisega ei olnud kostjal alust. Ülesütlemine oli VÕS § 316 lg 2 alusel tühine. Kohus ei käsitlenud hageja õigust teostada tasaarvestust vee- ja elektriarvete osas, keelduda üüri tasumisest kuni kostjapoolsete kohustuste täitmiseni ja/või vähendada üüri. Üürilepingu ülesütlemise õiguspärasuse hindamisel peab kohus kontrollima mitte üksnes formaalseid, vaid ka materiaalseid eeldusi. Maakohus jättis hageja faktilised väited käsitlemata ja nende kinnituseks esitatud tõenditele hinnangu andmata. Juhul, kui ringkonnakohus leiab, et otsus on resolutiivosa punktis 1.1 õige, soovib hageja märkida järgmist. Maakohus leidis ekslikult, et tasaarvestuseks puudub alus. Harju Maakohtu 04.01.2010 ja Tallinna Ringkonnakohtu 12.10.2012 otsustes tuvastasid kohtud, et hageja poolt tehtud parendused olid hageja poolt kasutatavate ruumide funktsioneerimiseks vajalikud ja vältimatud. Ekspertiisiaktiga tuvastati, et vana küttesüsteemi taastamine endisel kujul ei olnud tehniliselt võimalik ega põhjendatud, kuna analoogne sisseseade tuleb asendada kaasaegsega. Ehitiste küttesüsteemi väljavahetamise kulusid pidi kandma kostja. Maakohus jättis oma 04.01.2010 otsusega hageja nõude 284 667, 70 krooni hüvitamiseks rendilepingu alusel ehitistesse tehtud kulutuste eest ja viivise tasumiseks rahuldamata vaid põhjusel, et kulutuste hüvitamise kohustus ei ole veel sissenõutavaks muutunud. Rendilepingu punkt 6.5 võimaldab rentnikul teha vajalikke kulutusi ka ilma rendileandja eelneva kirjaliku nõusolekuta. Rendilepingu punkt 6.6, mille kohaselt ei ole rendileandja kohustatud hüvitama rentnikule lepingu lõppemisel lepingu objekti korrashoiuks tehtud vajalikke kulutusi, on VÕS § 279 lg 4 alusel tühine. Renditaval objektil oli olulisi puudusi, mille kõrvaldamise kohustus lasus kostjal. Hageja poolt teostatud ümberehituste puhul ei ole tegemist selliste kasulike muudatuste ja parendustega, mida käsitletakse VÕS §-s 285 ja mille tegemiseks on vajalik üürileandja kirjalik nõusolek. Hageja kõrvaldas puudused, mis takistasid üüritud ruumide kasutamist ja mis olid üüritavate ruumide kasutamise võimaluse tagamiseks hädavajalikud. Kostja keeldus hagejale nõusoleku andmisest pahauskselt, jättes seadusest ja rendilepingust tulenevad kohustused täitmata. Alusetu on kohtu seisukoht, justkui ei oleks VÕS § 279 lg 3 kohaldatav põhjusel, et hageja muutis rendiobjekti. Ekspert tuvastas, et vana süsteemi taastamine ei olnud võimalik ega põhjendatud. Seega tegutses hageja parimal võimalikul viisil, hoides ära gaasijaotuse paika jätmisest tekkida võivad kahjulikud tagajärjed. Eeltoodu alusel jättis maakohus ekslikult

Tsiviilasi nr 2-07-53132 VÕS § 279 lg 3 kohaldamata. Kohus oleks pidanud arvestama hageja poolt tehtud vajalike kulutustega ja vähendama väljamõistetavat summat 18 193, 58 euro võrra. Hageja nõude rahuldamata jätmine selgitusega, et nõusoleku saamiseks oleks hageja pidanud algatama täiendava ebaotstarbeka menetluse nõusoleku saamiseks, on menetlusökonoomika põhimõttega vastuolus. Kohus mõistis otsuse resolutiivosa punktiga 1.2 hagejalt kostja kasuks välja kokku 75 640 eurot. Rendilepingu punkti 12.2 kohaselt kohustub rentnik lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel rentnikupoolse lepingu rikkumise tõttu tasuma rendileandjale leppetrahvi 30 000 krooni. Rendilepingu punkti 12.4 järgi kohustub rentnik rendiobjekti tagastamisega viivitamisel tasuma rendileandjale leppetrahvi 15 000 krooni. Arvestades apellatsioonkaebuses esitatut, puudub leppetrahvi väljamõistmiseks VÕS § 158 lg 1 järgi õiguslik alus, kuna hageja ei rikkunud rendilepingut. Samas ka juhul, kui lepingut oleks rikutud, puuduks kostjal õigus leppetrahvi nõuda VÕS § 160 alusel, kuna rikkumine oli vabandatav. Samas juhul, kui kohus leiab, et otsus on resolutiivosa punktis 1.1 korrektne, esitab hageja alljärgnevad vastuväited seoses kohtu poolt välja mõistetud leppetrahvi- ja viivisenõuetega. Leppetrahvide osas esitati nõue esmakordselt 19.05.2010 ülesütlemise avalduses, mille kohaselt viivitas hageja rendiarvete tasumisega alates novembrist 2009. Seega juhul, kui kostja tasunõue oleks õigustatud, oleks tal tekkinud õigus rendilepingu ülesütlemiseks VÕS § 316 lg 1 p 1 alusel juba 15.01.2010 või VÕS § 316 lg 1 p 3 alusel 12.11.2009. VÕS § 159 lg 2 kohaselt tuleb leppetrahvi nõue esitada mõistliku aja jooksul. Nimetatud sätte kohaldamise eelduseks on muu hulgas ka kohustuse rikkumise avastamise aja tuvastamine. Sellest hetkest hakkab kulgema mõistlik aeg leppetrahvi nõudest teatamiseks. Kostja enda käsitluse kohaselt võlgnes hageja 19.05.2010 seisuga kostjale juba aastase renditasu, mistõttu kaotas kostja õiguse nõuda hagejalt leppetrahvi tasumist, kuna kostja viivitas leppetrahvi nõude esitamisega ebamõistlikult kaua. Kostja palus hagiavalduses jooksva viivise väljamõistmist summas 0,25% päevas ehk 90% aastas kuni kohustuste täitmiseni renditasu, hüvitise ja leppetrahvide summade pealt. Arvestades kaebuses toodut, tuleb väljamõistetavat viivisesummat hageja poolt esitatud tasaarvestuse võrra (18 193, 58 eurot) vähendada. Kohtuotsuses sisalduv viivise arvutuskäik ei ole tuvastatav, kuna otsuses puudub viivise arvestamise alguskuupäev ja arvestamise aluseks olevad summad. Maakohus ei viidanud ka asjakohasele menetlusdokumendile, vaid piirdus üksnes lõplike summade äranäitamisega. Maakohus ei käsitlenud hageja 12.03.2012 vastuse punktides 5.5-5.13 esitatud vastuväiteid. Viivist 0,25% päevas ei saa pidada mõistlikuks ja asjaolusid arvesse võttes kohaldatavaks. Mõistlikuks viivise määraks võib olla 12,5% aastas. Kostja poolt nõutav viivis on vastuolus kohtupraktikaga ja seetõttu põhjendamatu. Ka viivisenõue tuleb esitada mõistliku tähtaja jooksul. Samuti on viivise arvutuskäik 12.08.2011 avalduses ja ka kaevatavas otsuses ebakorrektne. Juhul, kui kohus peab viivisenõuet põhjendatuks, palub hageja vähendada viivise määra VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel mõistliku suuruseni (s.o 12,5% aastas). Maakohus kohustas otsuse resolutiivosa punktiga 2.1 hagejat peale kohtuotsuse jõustumist 45 päeva jooksul vabastama rendilepingu punktis 2.1 nimetatud rajatised. Tegemist on kostja poolt alles 20.02.2012 esitatud väljatõstmise nõudega, mille kohta märkis hageja 12.03.2012, et tegemist on hagi muutmisega TsMS § 376 lg 1 mõistes. Väljatõstmise nõude puhul on tegemist täiendava hagi esemega (TsMS § 363 lg 1 p 1). Hagejale ei ole teada, et kohus oleks täiendava nõude menetlusse võtmisega nõustunud, ja seda eriti arvestades asjaolu, et kostja ei tasunud uue nõude pealt riigilõivu. Kostja ei selgitanud, millisel põhjusel esitati täiendav nõue ligi 3 aastat peale rendilepingu lõppemise tuvastamise nõude esitamist, mistõttu ei peaks kohus nõustuma täiendava nõude menetlusse võtmisega TsMS § 376 lg 2 alusel. Hilinenult esitatud taotluse lubatavust hinnates peab kohus hindama nii menetluse viibimise võimalikkust kui ka hilinemise põhjendatust. Kuigi TsMS § 331 lg-st 1 tuleneb kohtu diskretsiooniõigus otsustada hilinenult esitatud tõendi või taotluse vastuvõtmise üle, peab kohus oma otsust taotluse rahuldamisel ka piisavalt põhjendama. Kuna hagejale ei olnud

Tsiviilasi nr 2-07-53132 teada, kas kohus kostja 20.02.2012 nõuet menetlema hakkab, et pidanud hageja võimalikuks oma 12.03.2012 menetlusdokumendis seda sisuliselt käsitleda. Nõude menetlusse võtmise korral palus hageja täiendavat aega uuele nõudele vastamiseks, kuid kohus ei andnud hagejale sellist võimalust. Maakohus leidis, et kostja 20.02.2012 esitatud täpsustuse näol on tegemist taotlusega otsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks TsMS § 445 mõistes. Olenemata sellest, kuidas kohus kostja taotlust käsitles, pidi ta andma hagejale võimaluse taotlusele sisuliselt vastata (TsMS § 329 lg-d 3 ja 4). Maakohus rikkus hageja õigusliku ärakuulamise põhimõtet. Kohus jaotas menetluskulud poolte vahel ebaõigesti. Menetluskulude jaotamisel peab kostja poolt esitatud hagide menetlemisega seotud kulusid käsitlema eraldi. Kostja poolt 18.06.2008 esitatud vastuhagi hinnaks on 33 548 eurot ja vastuhagi rahuldati vaid 10,7% ulatuses. Arvestades kohtu poolt teostatud tasaarvestust 143 708, 94 krooni (9184, 70 eurot) ulatuses, rahuldati kostja hagi sisuliselt 38% ulatuses. Hageja poolt põhihagimenetluses esitatud hagi hind oli 27 378, 28 eurot. Kohus arvestas hageja poolt teostatud tasaarvestusega 9184, 70 euro ulatuses, mis tähendab, et hageja põhihagi rahuldati sisuliselt 33,55% ulatuses. Arvestades põhihagi ja vastuhagi peaaegu võrdse rahuldamise ulatust, peksid põhihagi- ja vastuhagimenetlusega seotud kulud TsMS § 163 lg 1 alusel jääma poolte endi kanda. Tsiviilasjas nr 2-10-34459 esitatud hagiavalduses ja hilisemates täiendustes taotletu ei kuulu rahuldamisele, mistõttu peavad nimetatud nõuetega seotud menetluskulud jääma kostja enda kanda. Kohus mõistis otsuse resolutiivosa punktiga 2.4 riigituludesse ekslikult kostjalt välja 1054, 53 eurot ja hagejalt 2460, 60 eurot. Kostja jättis Harju Maakohtu 04.01.2010 otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamisel lepingu kehtivust puudutavalt nõudelt tasumata riigilõivu 45 000 krooni (2876, 02 eurot). Kostja nõue rendilepingu lõppemise tuvastamiseks 02.04.2009 seisuga jäi rahuldamata - seega peab nõude menetlemisega seotud tasumata jäetud riigilõiv jääma kostja kanda. Mis puudutab kostja poolt hagihinnalt vähem tasutud riigilõivu summas 639, 11 eurot, siis vastavalt TsMS § 133 lg-le 2 makstakse põhinõuet ületava kõrvalnõuete summalt riigilõivu, mida kostja ei tasunud, seega peab kohus jätma hagi selles osas TsMS § 423 lg 1 p 11 alusel läbi vaatamata. Kostja seisukoht, et kohus peaks määrama riigilõivu suuruse kindlaks kohtuotsuses, on põhjendamatu ja vastuolus seadusega. Asjaolu, et kohus otsustas menetluskulude jaotuse, ei tähenda, et seaduse nõudeid eirates tasumata jäetud riigilõiv mõistetakse kohtuotsusega välja vastaspoolelt. Seetõttu on otsuse resolutiivosa punkt 2.4 osas, millega kohus mõistis hagejalt välja riigituludesse kostja poolt vähem tasutud riigilõivu 2460, 60 eurot, vastuolus TsMS § 147 lg-ga 1 ja § 162 lg-ga 2. Kuna põhjendamatu on hagejalt kostja poolt vähem tasutud riigilõivu väljamõistmine, siis on põhjendamatu ka kohtu poolt väljamõistetud VÕS § 113 lg 1 järgne viivis. Vastus apellatsioonkaebusele MTÜ Eesti Spordiselts Põhjakotkas palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, kuid parandada kohtuotsuse resolutsioonis (punktides 1.1 ja 2.1) esinevad ilmsed ebatäpsused. Otsuse resolutsiooni vastavad punktid sõnastada järgmiselt: tuvastada 31.03.2000 MTÜ Eesti Spordiselts Põhjakotkas ning OÜ Kadrioru Tennisekeskus vahel sõlmitud rendilepingu lõppemine 20.06.2010; kohustada OÜ-d Kadrioru Tennisekeskus peale kohtuotsuse jõustumist 45 päeva jooksul vabastama MTÜ-le Eesti Spordiselts Põhjakotkas kuuluvad ja poolte vahel 31.03.2000 rendilepingu punktis 2.1 nimetatud rajatised (resolutsiooni punkt 1.1). Ringkonnakohtu otsuse põhjendus Tsiviilkolleegium, ära kuulanud menetlusosaliste seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu kaevatav otsus tuleb osaliselt tühistada. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2 teeb ringkonnakohus tühistatud osas uue otsuse, millega vähendab OÜ-lt Kadrioru Tennisekeskus väljamõistetavat summat viivise osas 6682, 54 euro võrra ning parandab

Tsiviilasi nr 2-07-53132 otsuses sisalduvad ebatäpsused. Kohus jätab rahuldamata taotluse kohtuotsuse täitmise korra määramiseks ning muudab otsust vähem tasutud riigilõivu väljamõistmise osas. Kolleegium ei nõustu apellandiga selles, et ta on rentnikuna käitunud vastavalt seadusele ega ole põhjuseta jätnud renditasu maksmata. Maakohus tuvastas õigesti, et alates novembrist 2009 on OÜ Kadrioru Tennisekeskus jätnud lepingus kokkulepitud renditasu 2236, 91 eurot kuus ja maamaksu tasumata. Ringkonnakohtul ei ole alust hinnata tõendeid maakohtust erinevalt. Rentniku lepingujärgseks põhikohustuseks on kohustus maksta rendileandjale lepingueseme kasutamise eest renditasu ning hüvitada rendileandjale muud rendiesemega seotud lepingus kokkulepitud kulutused (sh maamaks). Sel põhjusel oli rendileandjal õigus rendileping erakorraliselt üles öelda, mida ta 19.05.2010 avaldusega ka tegi. Sellest avaldusest pidi rentnikul olema üheselt selge, mis põhjusel leping üles öeldakse. Seega lõppes rendileping 20.06.2010. Maakohus on otsuse põhjendavas osas selle õigesti ka tuvastanud, kuid otsuse resolutsioonis on lepingu lõppemise kuupäevaks märgitud „20.10.2010“. Tegemist on ilmse eksimusega, mis vajab parandamist. Kohtuotsus ei sisalda ühtegi viidet kõnealusele kuupäevale, mistõttu on üheselt järeldatav, et tegemist ei ole kohtu poolt lahendatud mõne teise nõudega. Apellandi vastav käsitlus ei ole kooskõlas toimiku materjali ega otsuse sisuga. Seetõttu on kohatu ka väide, nagu oleks kohus asunud lahendama nõuet, mida ei ole menetlusosalised esitatud. Samuti on väär kaebuses sisalduv järeldus, et kuna maakohus ei tuvastanud rendilepingu lõppemist kummalgi rendileandja soovitud kuupäeval, ei ole alust ka tema rahalise nõude rahuldamiseks. Maakohus tuvastas rendilepingu lõppemise 20.06.2010. Asjakohane ei ole apellandi käsitlus, nagu oleks MTÜ Eesti Spordiselts Põhjakotkas tuginenud kogu menetluse kestel väitele, et rendileping lõppes 02.04.2009, millest tulenevalt ei ole tal õigust nõuda renditasu, vaid tasu rendiobjekti õigusliku aluseta kasutamise eest, millest tulenevalt ei ole tal ka õigust nõuda rendilepingu objektiga seonduvate maksude ja muude koormatiste hüvitamist (VÕS § 335). MTÜ Eesti Spordiselts Põhjakotkas esitas kohtule rendilepingu lõppemist käsitlevas osas kaks alternatiivset nõuet, millest ühe kohus rahuldas. Ka rahalise nõude osas lähtus MTÜ Eesti Spordiselts Põhjakotkas kahest erinevast alusest. Kuna kohus tuvastas rendilepingu hilisema lõppemise, siis oli rendileandjal õigus nõuda selle ajani ka renditasu ja muid kokkulepitud makse. Kohus mõistis õigesti välja renditasu 8 kuu eest ning täiendavalt hüvitise 2 kuu eest VÕS § 335 alusel, kokku seega 22 369 eurot (2236, 91 x 10). Nimetatud sätte kohaselt võib üürileandja nõuda asja tagastamisega viivitatud aja eest kahjuhüvitisena kas üürlepingus kokkulepitud üüri või üüri, mis on samas asukohas oleva samasuguse asja puhul tavaline, mis samas ei välista üürileandja õigust nõuda asja tagastamise viivitamisega talle tekitatud ja üürisummat ületava kahju hüvitamist. MTÜ Eesti Spordiselts Põhjakotkas on menetluse kestel läbivalt rõhutanud, et lepingus kokkulepitud renditasu suurus lähtus rentniku investeerimiskohustuse kehtivuse eeldusest. Nimelt olid pooled leppinud kokku renditasu suuruseks alates 01.01.2008 muutumatuna 35 000 krooni, s.o 2236, 91 eurot kuus, mis on kordades madalam mõistlikust renditasust (AS Pindi Kinnisvara eksperthinnangu kohaselt oli objekti turutasemele vastav aastane üürihind 27.01.2010 seisuga 1 500 000 krooni, s.o 125 000 krooni kuus - tl 104-118, VII köide). Kolleegium nõustub vastustajaga, et lepingujärgne renditasu on ebamõistlikult madal, mistõttu ei ole põhjust jätta VÕS § 335 alusel arvestava hüvitise (kokkulepitud renditasu ulatuses) väljamõistmisel maamaksu tasumise kohustust arvestamata. Seega tuli rentnikult välja mõista renditasu ja maamaksu kokku 34 944 eurot (22 369 + 12 575). Maakohus tuvastas õigesti, et rendilepingu ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused olid täidetud. Asjaolu, et 19.05.2010 avalduses on MTÜ Eesti Spordiselts Põhjakotkas viidanud ka Harju Maakohtu 04.01.2010 otsusest tulenevale võlgnevusele, ei muuda selle avalduse olemust ega selle tegelikku sisu ja õiguslikku alust. Kohtul ei ole alust pidada 19.05.2010 avaldust

Tsiviilasi nr 2-07-53132 pahauskseks ja vastaspoolt eksitavaks. Algselt esitatud rendilepingu täitmise nõue tugines eeldusele, et leping ei olnud selleks ajaks lõppenud. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi hinnanguga temapoolsele tasaarvestusele. Rendilepingu ülesütlemisele eelnenud ajal ei olnud rentnikul õigust nõuda tehtud vajalike kulutuste hüvitamist (VÕS § 286 lg 1). Neid aluseid, mis oleks võimaldanud rentnikul keelduda kokkulepitud renditasu maksmisest, ei ole menetluses esile toodud. Nõue, millega tasaarvestatakse teine nõue, peab olema sissenõutav ning tasaarvestaja peab saama nõuda teiselt poolelt nõudele vastava kohustuse täitmist (VÕS § 197 lg 1). Antud juhul olid vastavad eeldused täitmata. Seega puudus rentnikul alus rendi- ja maamaksunõude tasaarvestamiseks. Nõustuda ei saa apellandi käsitlusega, et OÜ-l Kadrioru Tennisekeskus tekkis Harju Maakohtu 04.01.2010 otsusest tulenevalt õigus vähemalt 284 667, 70 krooni ulatuses rendileandja nõue oma nõudega tasaarvestada. Sellist järeldust kõnealusest kohtuotsusest teha ei saa. Seetõttu on ka ringkonnakohus nõus MTÜ Eesti Spordiselts Põhjakotkas hinnanguga, et vaatamata rentniku poolt esiletoodud asjaoludele ei olnud OÜ-l Kadrioru Tennisekeskus õigust nõuda üüri alandamist (millele viimane viitas oma 01.03.2010 ja 27.05.2010 e-kirjades ning 15.06.2010 ja 13.08.2010 tasaarvestusavaldustes) ega keelduda arvete tasumisest. Antud juhul ei saa lepingu ülesütlemist pidada tühiseks. VÕS § 316 lg 1 p 1 järgi võib üürileandja üürilepingu üles öelda, kui üürnik on viivituses kolmel üksteisele järgneval maksetähtpäeval tasumisele kuuluva üüri, kõrvalkulude või nende olulise osa maksmisega. Üürilepingu ülesütlemise õiguspärasuse hindamisel kontrollis kohus formaalsete eelduste kõrval ka materiaalseid eeldusi. Kuigi maakohus ei ole kõiki OÜ Kadrioru Tennisekeskus esitatud faktilisi väiteid ja tõendeid eraldi käsitlenud, vastab kohtuotsuse sellekohane lõppjäreldus hinnangule, mis kujunes asjas esitatud tõendite kogumi põhjal. Maakohtul ei olnud alust vähendada väljamõistetavat summat 18 193, 58 euro võrra. Harju Maakohtu 04.01.2010 otsusest OÜ Kadrioru Tennisekeskus hagi rahuldamata jätmise kohta ei saa tuletada õigust hagis sisaldunud kulutuste hüvitamise nõuet summas 284 667, 70 krooni (18 193, 58 eurot) renditasuga tasaarvestada. VÕS § 279 lg 3 kohaldamiseks ei olnud alust. Nimetatud säte käsitleb vaid väheoluliste puuduste ja takistuste (mis piiravad asja sihtotstarbelist kasutamist üksnes ebaolulisel määral) kõrvaldamiseks tehtud kulutusi. Maakohus ei kohaldanud materiaalõiguse norme ebaõigesti. Puuduse või takistuse kõrvaldamata jätmine üürileandja poolt annab üürnikule alust eelkõige lepingu ülesütlemiseks (VÕS § 279 lg 1), nimetatud sätte mõtteks ei ole võimaldada rentnikul rendiobjekti pikka aega tasuta kasutada. Pealegi ei ole asjas tõendatud, et OÜ Kadrioru Tennisekeskus ei saanud rendiobjekti VÕS § 278 tähenduses lepingujärgselt kasutada. Tasaarvestuse osas vajab samuti märkimist, et VÕS §-st 297 tulenevalt, kui üürnik soovib oma nõuet tasaarvestada üürileandja üürinõudega või üüri maksmisest keelduda, peab ta sellest kavatsusest teavitama üürileandjat kirjalikult vähemalt üks kuu enne üüri maksetähtpäeva saabumist. Antud juhul ei saaks rentniku vastavaid avaldusi, isegi nende sisulise põhjendatuse korral, arvestada, sest need on esitatud olulise hilinemisega. Samas ei vaidle pooled selle üle, et rendiobjekti parenduste või muudatuste tegemiseks ei olnud rendileandja nõusolekut. Kolleegium ei nõustu apellandi hinnanguga väljamõistetud leppetrahvidele (rendilepingu punktide 12.2 ja 12.4 järgi). Kohtul ei olnud alust pidada trahvinõude esitamist hilinenuks. Rendileandja esitas vastava nõude 19.05.2010 avalduses. Asjaolu, et avalduse aluseks oli renditasu maksmata jätmine alates novembrist 2009, ei võimalda järeldada, et rendileandja oleks oma vaidlusaluse nõude esitamisega viivitanud ebamõistlikult kaua. Ka nähtub pooltevahelisest varasemast suhtlusest, et lepinguliste õiguste-kohustuste realiseerimisel tekkinud küsimuste osas puudub poolte vahel igasugune üksmeel. Vaidlusaluste küsimuste hulk on ebatavaliselt suur, mille tulemusel võib ühe poole reageering teise tegevusele osutuda ebatäpseks või võtta enam aega, kui tavaliselt. Neid asjaolusid, mille põhjal oleks rentnik võinud arvata, et leppetrahvi temalt ei nõuta, ei ole ta kohtu ette veenvalt toonud.

Tsiviilasi nr 2-07-53132 Kuna praegusel juhul on tuvastatud, et rentnik rikkus rendilepingut, siis lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel on rentnik kohustatud tasuma rendilepingu punktist 12.2 tulenevalt leppetrahvi 30 000 krooni, s.o 1917, 35 eurot. Rendiobjekti tagastamisega viivitamisel on rentnik kohustatud lepingu punktist 12.4 tulenevalt tasuma rendileandjale leppetrahvi 15 000 krooni, s.o 958, 67 eurot. Kokku mõistis maakohus OÜ-lt Kadrioru Tennisekeskus välja leppetrahvi 2876 eurot. Maakohus rahuldas hagi rendivõla, maamaksu ja leppetrahvi osas kokku summas 37 820 eurot (22 369 + 12 575 + 2876). Ringkonnakohus peab selles osas kaevatavat kohtuotsust seaduslikuks. Samas nõustub kolleegium apellandiga, et maakohtu otsus viivise väljamõistmise osas on ebaõige. Väljamõistetava viivise suuruse osas tuleb Harju Maakohtu otsust muuta. VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sisenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse portsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kuna pooled olid kokku leppinud kõrgemas viivisemääras, tuli sellest ka lähtuda. Kolleegium nõustub apellandiga, et leppetrahvilt viivise arvestamine oleks aga vastuolus nii hea usu põhimõtte kui lepinguga. Lepingu punktis 4.9 on pooled leppinud kokku viivise suuruse - 0,25% viivitatud summalt päevas. Lepingu lõpetamisest tulenev leppetrahv ei ole käsitletav renditasu või muu maksena lepingu punkti 4.9 tähenduses (nimetatud punkt viitab üheselt punkti 4 (renditasu) alapunktidele). Samuti ei ole põhjendatud arvutada lepingujärgset viivist rendiobjekti õigusliku aluseta kasutamise eest väljamõistetavalt hüvitiselt (juuli - august 2010) summas 4473, 82 eurot (2236, 91 x 2). Sellelt summalt tuleb arvestada seadusjärgset viivist. MTÜ Eesti Spordiselts Põhjakotkas arvestuse kohaselt on apellant rendimakse tasumisega viivituses alates 15.11.2009 (novembri 2009 maksega), s.o iga järgmise maksega vastava kuu 15-ndast kuupäevast. Maakohtu otsuse tegemise aja seisuga (21.05.2012) oli apellant viivituses novembri 2009 maksega 918 päeva, detsembri 2009 maksega 888 päeva, jaanuari 2010 maksega 857 päeva jne, kusjuures augusti 2010 maksega oli viivitatud 645 päeva (vastav arvestus tl 22-23, XI köide). Kuna maakohus vähendas väljamõistetavat viivist, piirates selle põhivõla suurusega, siis tuleb samast põhimõttest jätkuvalt ka lähtuda. Viivise enamaks vähendamiseks ei ole kolleegiumi arvates aga alust. Seega oli kõigi nimetatud maksete tasumisega viivitatud enam kui 400 päeva, mis 0,25%-se viivise korral moodustab 100% võlgnevusest. Seega tuleb OÜ-lt Kadrioru Tennisekeskus välja mõista viivis rendimaksete november 2009 kuni juuni 2010 tasumisega viivitamise eest summas 17 895, 28 eurot, s.o summalt 17 895, 28 eurot (2236, 91 x 8). Sellele lisandub viivis maamaksu tasumisega viivitamise eest (2009. a maamaksu esimese arve tasumisega on viivitatud 1041 päeva, teise arvega 949 päeva, 2010. a arve tasumisega 782 päeva). Seega tuleb ka maamaksu osas mõista viivis välja võlgnevuse suurusega võrdses summas, s.o 12 575 eurot. Summalt 4473, 82 eurot tuleb arvestada seadusjärgset viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 7 % aastas. Seega tuleb lähtuda poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatavast viimasest intressimäärast enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit. Alates 01.07.2009 kuni 01.07.2011 oli vastavaks määraks 1%. Alates 01.07.2011 oli intressimääraks 1,25%, alates 01.01.2012 oli määraks 1,0%. Vastavalt sellele tuleb välja arvutada ka viivis. Rendiobjekti õigusliku aluseta kasutamise tasu juuli 2010 eest (2236, 91 eurot) maksmisega oli viivitatud 676 päeva (15.07.2010-21.05.2012), augusti 2010 maksega 645 päeva (15.08.201021.05.2012). Alates 15.07.2010 kuni 30.06.2011 oli viivise määraks 8% aastas, s.o 0,022% päevas. Viivis 349 päeva eest moodustab juuli 2010 makselt 171, 75 eurot, viivis augusti 2010 makselt 318

Tsiviilasi nr 2-07-53132 päeva eest on 156, 50 eurot. Alates 01.07.2011 kuni 31.12.2011 oli viivise määraks 8,25% aastas, s.o 0,023% päevas. Viivis nimetatud perioodi (184 päeva) eest moodustab kahe kuu hüvitiselt (4473, 82 eurot) 189, 33 eurot. Alates 01.01.2012 on viivise määraks 8% aastas, s.o 0,022% päevas. Viivis alates 01.01.2012 kuni 21.05.2012 (152 päeva eest) hüvitiselt (4473, 82 eurot) on 149, 60 eurot. Seega tuleb nimetatud maksete tasumisega viivitamise eest välja mõista viivist 667, 18 eurot. Sellest tulenevalt on OÜ Kadrioru Tennisekeskus kohustatud tasuma viivist kokku 31 137, 46 eurot (17 895, 28 + 12 575 + 667, 18). Maakohtu otsusega väljamõistetud viivist tuleb vähendada 6682, 54 euro võrra (37 820 - 31 137, 46). Kohtuotsuse täitmise korra osas tuleb maakohtu otsustus tühistada ning jätta MTÜ Eesti Spordiselts Põhjakotkas vastav taotlus rahuldamata. Valduse kaitse nõuet ei ole käesolevas menetluses esitatud, mistõttu ei ole rendiobjekti vabastamiseks tähtaja määramine otsuse täitmise korra reguleerimine TsMS § 445 tähenduses.

Menetluskulud TsMS § 179 lg 1 kohaselt menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabi kulud, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. Riigi kasuks välja mõistetud menetluskulude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda kulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 179 lg 9). Maakohus tuvastas, et MTÜ Eesti Spordiselts Põhjakotkas tasus menetluses riigilõivu vähem 3515, 13 eurot. Nimetatud summa tuleb samalt isikult välja mõista. Seadusest tulenevalt mõistetakse vähem tasutud riigilõiv välja sellelt isikult, kellel lasus kohustus lõivu tasuda. See, kuidas jaotatakse kohtulahendis poolte vahel menetluskulud, ei mõjuta vähem tasutud riigilõivu väljamõistmist kohustatud isikult. Ringkonnakohus on seisukohal, et menetluskulude jaotuse osas ei ole alust maakohtu otsust muuta. Menetluskulude jaotamisel tuli arvestada käesolevat kohtumenetlust tervikuna. TsMS § 163 lg 1 järgi on kohtu õigus jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusele. Antud juhul on maakohus seda ka teinud. Apellandi käsitlus tema hagi rahuldamise kohta maakohtu 04.01.2010 otsusega on väär. Asjaolu, et hageja esitas avalduse kostja nõude oma nõudega tasaarvestamiseks, mida kohus vastuhagi lahendamisel ka arvestas, ei võimalda järeldada, et kohus oleks tema hagi rahuldanud (et hagisumma hõlmas teistkordselt ka tasaarvestatud summat, ei võimaldada järeldada hagi rahuldamist). Kuna ringkonnakohus rahuldab osaliselt OÜ Kadrioru Tennisekeskus apellatsioonkaebuse, muudab esimese astme kohtu otsust, vähendades seejuures ka apellandilt väljamõistetavat summat, siis jätab ta ka apellatsioonimenetluse kulud maakohtu otsuses märgitud proportsioonis poolte kanda. Kuigi ringkonnakohtu otsuse tulemusel jääb MTÜ Eesti Spordiselts Põhjakotkas rahaline nõue rahuldamata vaid ca 16% ulatuses, muudetakse kaevatavat kohtuotsust ka muus osas. Sellest tulenevalt jätab ringkonnakohus senises menetluses poolte kantud menetluskulud tervikuna 30% ulatuses MTÜ Eesti Spordiselts Põhjakotkas kanda ja 70% ulatuses OÜ Kadrioru Tennisekeskus kanda.

Protokolli parandamise taotlus Ringkonnakohus jätab rahuldamata apellandi taotluse istungi protokolli parandamiseks. TsMS § 50 lg 1 kohaselt peab menetlustoimingu protokoll kajastama menetlustoimingu käiku ja muud asja lahendamist või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. Kohus on seisukohal, et apellandi

Tsiviilasi nr 2-07-53132 esindaja väljendatud seisukohad on protokollis kajastatud õigesti ja oma sisult arusaadavad. Esindaja mõtte ebaõnnestunud sõnastus ei vaja TsMS § 53 korras muutmist. Pealegi on menetlusosalise õiguslik positsioon menetlusdokumentides põhjalikult kajastatud. Ka kohtuistungi toimumise aeg on protokollis märgitud õigesti: istung algas kell 14.02 ja lõppes kell 14.51. Seega kestis kohtuistung 49 minutit, mitte 9 minutit, nagu märgitakse taotluses. Protokolli parandamise taotluse lahendamiseks ei pea kohus vajalikuks korralda uut kohtuistungit. Apellandi vastav taotlus tuleb jätta rahuldamata.

Ü. Jänes

U. Loonurm

I. Nõmm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.