Täitmine › Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi asjaolud, kostja vastuväited, menetluse käik 20.01.2012 esitas Osaühing XXX(edaspidi hageja) hagi Harju Maakohtusse XXX(edaspidi kostja) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid 31.03.2000 hageja ja kostja rendilepingu, mille kohaselt andis kostja hagejale rendile ehitised aadressil XXX/XXX, XXXja XXX, Tallinn, tähtajaga 50 aastat renditasuga 15 000 krooni kuus (kuni 31.12.2001), 20 000 krooni kuus (kuni 31.12.2007) ja 35 000 krooni kuus (alates 01.01.2008). 2007. aastal tekkis poolte vahel vaidlus rendilepingust ja sellega seotud laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise üle, mis on tänase päeva seisuga Harju Maakohtu menetluses tsiviilasjas nr 2-07-53132. Harju Maakohus on oma 04.01.2010 otsusega tsiviilasjas 2-07-53132 rahuldanud osaliselt kostja vastuhagi hageja vastu ning mõistis hagejalt välja kostja kasuks 31 291,06 krooni (so 1 999,86 eurot) põhivõlgnevusena, 6 727 krooni (so 429,93 eurot) viivistena ning alates 10.11.2009 0,25 % põhivõla (31 291,06 krooni) tasumiseni. Maakohus leidis, et hagejal on õigus intressile summas 143 708,94 krooni, samas aga moodustab tema rendilepingust tulenev võlgnevus kostja ees 179 536 krooni, millest kostja soovis välja mõista 175 000 krooni. Maakohus leidis, et kohtu raames toimunud tasaarvestuse tulemusena peab hageja tasuma kostjale 31 291,06 krooni. Hageja viivisenõude osas asus maakohus seisukohale, et see rahuldamise ei kuulu, s.o hageja viivisearved perioodi 02.03.2003-08.12.2004 eest on põhjendamatud. Muid rahalisi nõudeid tsiviilasjas nr 2-07-53132 04.01.2010 tehtud kohtuotsuses kajastatud ei ole. Kohtuotsus jõustus vastavas osas Riigikohtu 05.01.2011 lahendiga nr 7-1-2-766.1-10, millega Riigikohus otsustas asja mitte menetleda. 30.11.2011 esitas kostja kohtutäitur Mati Kadak ́ale avalduse täitemenetluse alustamiseks, millega nõuab kohtuotsuse sundtäitmist järgmises ulatuses: 2 000 eurot põhivõlgnevusena, 430 eurot viivisena kindlas summas ning lisaks sellele 3 745 eurot jooksva viivisena alates 10.11.2009 kuni 29.11.2011. Seega nõuab kostja hagejalt kokku 6 175 eurot. 22.12.2011 edastas kohtutäitur Mati Kadak hagejale täitmisteate 6 898,11 euro sissenõudmise kohta koos kohtutäituri tasu väljamõistmise otsusega. Nimetatud dokumentidest tulenevalt alustas kohtutäitur täitemenetluse kogu kostja poolt esitatud nõude ulatuses, so 6 175 euro sissenõudmiseks. 06.01.2012 arestis kohtutäitur hageja arveldusarved Swedbank AS-is 5 984,99 euro ulatuses. Hageja hinnangul nõutakse täitemenetluses hagejalt alusetult 6 175 euro tasumist, kuna rendilepingust ja kohtuotsusest tulenev nõue on rahuldatud tasaarvestusega. Ajavahemikus 13.12.2005 kuni 31.12.2009 on hageja esitanud kostjale arveid kogusummas 1 085 635,41 krooni vastavalt 31.12.2009 seisuga koostatud saldokinnitusele. Siinkohal esitab hageja kohtule arved nr 2007-387, 2007-398, 2007-430 PK, 2007-431 PK, 2007-432 PK, 2007-433 PK, 2007-457 PK, 2007489 PK, 2008-44 PK, 2008-87, 2008-87 V, 2008-105 PK, 2008-113, 2008-113 V tõendamaks, et kostja võlgnevus hageja ees ei olnud seotud tsiviilasjas nr 2-07-53132 menetletud ja kohtuotsuses kajastatud nõuetega ning et seda võib tasaarvestada kostja nõuetega hageja vastu. Hageja edastas kostjale saldoteatise 06.01.2010, ning kuna sellele vastust ei järgnenud, siis täiendavalt tegi ta

tasaarvelduse oma 01.03.2010 e-kirjaga. Lisaks sellele saatis hageja kostjale tasaarvestusavalduse 15.06.2010. Hageja märgib seejuures, et kuna kostja võlgnevus hageja ees 31.12.2009 seisuga (so peale kohtuotsuse tegemist) oli oluliselt suurem, kui kohtuotsusest tulenev hageja võlgnevus kostja ees, on ilmselge, et hageja poolt teostatud tasaarvestuste tulemusena sai hageja võlgnevus kustutatud juba enne esimest hageja tasaarvestuse avaldust 01.03.2010. Kostja kohtuotsusest tulenev nõue põhinõude ja kohtuotsuse tegemise kuupäeva seisuga sissenõutavaks muutunud viivise osas on tasaarvestatud hageja nõuetega kostja vastu. Käesoleval juhul moodustas kohtuotsusega tunnustatud kindlas summas väljendatud kostja nõue hageja vastu 31 291,06 krooni põhivõlgnevusena ja 6 727 krooni viivistena, so kokku 38 018,06 krooni. Samas moodustasid hageja nõuded kostja vastu 31.12.2009 seisuga 1 085 635,41 krooni. Sellest tulenevalt oli hagejal õigus tasaarvestada kostja kohtuotsusest tulenevaid nõudeid oma nõuetega summas 38 018,06 krooni, mida hageja ka tegi. Seega puudub kostjal õigus hagejalt põhivõlgnevuse ja viivisevõlgnevuse summasid kohtuotsuse alusel sisse nõuda. Hageja leiab, et kostja on pahatahtlikult esitanud hageja suhtes täitemenetluse algatamise avalduse, eesmärgiga põhjustada hagejale varalist kahju. Eeltoodu alusel leiab hageja, et sundtäitmine täiteasjas nr 008/2011/4354 2 430 euro nõudes tuleb lõpetada täitemenetluse tingimuste puudumise tõttu põhjusel, et nõue on tasaarvestatud (TMS § 221 lg 1). Kohtuotsus jooksva viivise osas (kohtuotsuse resolutiivosa punkt 9) on ebaselge, mistõttu seda ei ole võimalik täitmisele pöörata. Käesoleval juhul nõuab kostja hagejalt viivise tasumist alates 10.11.2009 kuni 29.11.2011 749 päeva eest summas 0,25 % päevas. Samas aga puudub kohtuotsuse resolutsioonis märkus selle kohta, et märgitud protsent kehtib päeva, mitte aga nt nädala või kuu kohta. Hageja leiab, et kostja nõue ei ole kindlalt määratletud, sest kohtuotsusest pole arusaadav, kuidas kujuneb viivisenõude summa. Seega ei ole kohtuotsus vastavas osas täitmisele pööratav ning sundtäitmine viivise summa 3 745 euro ulatuses tuleb tunnistada lubamatuks. Hageja leiab, et kostjal oleks võimalus nõuda hagejalt viivist üksnes 0,25 % põhinõude summast, so 78 krooni ehk 5 eurot (31 291,06 x 0,0025 = 78,22). Samas ka see summa on kaetud hagejapoolsete tasaarvestustega ning alus selle esitamiseks sundtäitmisele tänase päeva seisuga kostjal puudub. Juhul, kui kohus leiab, et sundtäitmine täiteasjas nr 008/2011/4354 on võimalik, st tasaarvestust ei toimunud, samuti on kohtuotsus jooksva viivise osas täidetav, esitab hageja täiendavalt järgnevad vastuväited. Avalduses täitemenetluse alustamiseks nõuab kostja hagejalt viivise tasumist summas 0,25 % päevas ehk 90 % aastas alates 10.11.2009 kuni avalduse esitamise päevani. Selline viivis ületab peaaegu kahekordselt põhivõlgnevuse summat, ning arvestades asjaolu, et kostja pöördus kohtutäituri poole alles aasta möödudes kohtuotsuse jõustumisest, on tema nõue ainuüksi sellise viivituse tõttu suurenenud poole võrra. Seejuures on oluline märkida, et kostjat on tsiviilasja nr 2-0753132 menetluses esindanud ja esindavad ka tänase päeva seisuga kaks vandeadvokaati, kelle puhul ei ole hagejal alust eeldada tähelepanelikkust kostja asjade ajamisel. Käesoleval juhul ei ole kostja tõendanud, et kohtuotsuse täitmata jätmisega tekkis talle kahju, mis võrduks täitmisavalduses esitatud viivise summaga. Hageja leiab, et kuna kostja ei avaldanud hagejale 2011 jooksul, et tema nõue hageja vastu ei ole rahuldatud tasaarvestuse tulemusena ning viivitas täitmisavalduse esitamisega peaaegu aasta, siis praegusel hetkel oleks viiviste nõudmine vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja on seisukohal, et kostjal puudub õigus nõuda rendilepingust tuleneva viivise tasumist summas 3 745 eurot, mistõttu selles osas on täitemenetlus lubamatu ja see tuleb lõpetada. Viivisenõude osas palub hageja juhul, kui kohus leiab, et kostja nõue jooksva viivise tasumise osas on põhjendatud, jätta viivisenõue perioodi eest 06.01.2011 kuni 29.11.2011 rahuldamata või alternatiivselt vähendada viivise summat mõistliku suuruseni.

Hageja palub rahuldada hagi ja tunnistada lubamatuks sundtäitmine täiteasjas nr 008/2011/4354. Juhul, kui kohus leiab, et sundtäitmise on lubatav, tunnistada lubamatuks sundtäitmine viivisenõude osas summas 3 745 eurot või alternatiivselt vähendada viivise summat mõistliku suuruseni. Jaotada kohtulahendis menetluskulud järgnevalt: välja mõista MTÜ-lt XXX“XXX” XXXOÜ kasuks kõik menetluskulud, sealhulgas riigilõiv ja esindaja kulud. MTÜ XXX“XXX” menetluskulud jätta tema enda kanda. 03.02.2012 võttis kohus hagiavalduse menetlusse. 03.02.2012 rahuldas kohus hageja hagi tagamise avalduse ja peatas Tallinna tööpiirkonna kohtutäituri Mati Kadak ́u täiteasja kuni tsiviilasjas nr 2-123131 tehtava lõpliku lahendi jõustumiseni. 22.02.2012 esitas kostja kohtule oma seisukoha. Kostja hagi ei tunnusta ja vaidleb sellele täies ulatuses vastu. Kostja vaidleb vastu kõigile hageja poolt tehislikult genereeritud nõuetele, mida rentnik on üritanud tasaarvestada. Hagi on alusetu, tõendamata ja tuleb tervikuna rahuldamata jätta. Hageja esitatud hagiavaldus on arusaamatu ja perspektiivitu ning esineb alus selle läbi vaatamata jätmiseks. Kostja on seisukohal, et vaidlusalusel juhul tugineb hageja tasaarvestuse osas alustele, mis on tekkinud 2007 ja 2008: so enne kohtulahendi jõustumist. Eeltoodust tulenevalt ei ole hagejal oma sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis TMS § 221 lg 2 ja TMS § 221 lg 1 alusel võimalik tugineda tasaarvestustele, kuna alus, millele tasaarvestused tuginevad, on tekkinud enne kohtulahendi jõustumist. Hageja poolt esitatud tasaarvestus on arusaamatu, lubamatu ja õigustühine. Hagejal puuduvad mistahes nõuded kostja vastu. Hageja poolt esitatud tasaarvestused nõuetele ei vasta ning rentnik ei ole esitanud kohtule ka mistahes tõendeid, mis tõendaksid, et XXXl oleks Spordiselts XXX vastu mistahes (sissenõutavaks muutunud) nõuded. Rendileandja vaidleb rentniku tasaarvestustele täies ulatuses vastu. Eeltoodust tulenevalt on tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapanek igal juhul välistatud. Kostjale jääb arusaamatuks, milliseid väidetavaid nõuded hageja tasaarvestab. Kostja on selgitanud, et tasaarvestusavaldus peab olema arusaadav ning sellest peab otseselt nähtuma, millist nõuet on tasaarvestuseks kasutatud. Vaidlusalusest tasaarvestusest see paraku aga ei selgu. Kostjale jääb arusaamatuks ka see, et kui 17. märtsi 2010 saldoteatisel on kostja võlg väidetavalt 1 085 635, 41 krooni, kuidas on see juuniks 2010 kasvanud juba 3 516 223 kroonile. Millest tulenevalt tekitab rentnik rendileandjale alusetuid ja meelevaldseid õigusliku aluseta kohustusi, jääb kostjale täiesti arusaamatuks. Rendileandja ei nõustu ühegi tasaarvestuse aluseks oleva väidetava nõudega. Kostja rõhutab, et kuivõrd tasaarvestusavaldus on arusaamatu ega kajasta vaidlusalust nõuet, on tasaarvestuse aluseks oleva väidetava nõude maksmapanek (ja sellega seoses ka nõuete mistahes tasaarvestamine) igal juhul välistatud. Hagiavalduse lisaks 7-3; 7-4; 7-5; 7-6; 7-7-; 7-8 ja 7-9, 7-12, olevatel arvetel puudub igasugune õiguslik alus. Hagiavalduse lisaks 7-3; 7-4; 7-5; 7-6; 7-7; 7-8 ja 7-9, 7-12 olevate arvete põhjenduseks on märgitud „Ruumide nr 55, 56 ja 36 üür“. Hageja selgitab, et rendilepingu p 7.10. näeb ette, et: „Pooled on käesolevaga kokku leppinud, et Rentnik annab kogu Lepingu kehtivuse ajaks Rendile andja tasuta kasutusse (välja arvatud tasu kütte ja elektri eest) Klubihoone II korrusel asuvad ruumid, mis on toodud Lepingu lisas 7.10., alates Lepingu punktis 5.1. nimetatud akti allakirjutamisest ning kohustub Rendile andja soovil andma Rendile andja tasuta kasutusse Klubihoone I korrusel asuvad ruumid ürituste (seal hulgas, kuid mitte ainult koosolekute, sportlaste autasustamise jne.) läbiviimiseks tingimusel, et kasutusaeg on eelnevalt kooskõlastatud Rentnikuga.“ XXXle jääb täielikult arusaamatuks, miks ja millisel õiguslikul alusel nõuab XXX kostjalt ruumide nr 55, 56 ja 36 eest üüri. Rentnik ei ole esitanud kohtule ka oma nõuet kinnitavaid dokumente. Rendileandja peab vajalikuks juhtida rentniku tähelepanu asjaolule, et pooled ei ole kunagi omanud tahet nimetatud ruumide eest rendi kehtestamiseks. Kostja selgitab, et ta on kasutanud vaidlusalustel

arvetel viidatud ruume alates 2000. Esmakordselt on rentnik hakanud tagasiulatuvalt nõudma viidatud ruumide kasutamise eest tasu 2007, so üle seitsme aasta lepingu sõlmimisest. Enne eelnevat perioodi ei ole XXX kordagi rendileandjalt ruumide eest renditasu nõudnud. Nõuded on aegunud ja vastuolus poolte tegeliku tahtega. Pooled ei ole kunagi omanud tahet üüriarvetes nimetatud ruumide eest rendi kehtestamiseks. Viidatud ruumid jäid rendilepingu sõlmimisel rendileandja tasuta kasutusse: seda kinnitab XXX ja XXX vahel väljakujunenud pikaajaline praktika. XXX kasutas vaidlusalustel arvetel viidatud ruume üle seitsme aasta, ilma et XXX oleks rendileandjalt kunagi varasemalt nõudnud viidatud ruumide eest renditasu. Arves märgitud ruumide kasutamise eest renditasu nõudmist ei ole XXX ka arvete esitamisel millegagi põhjendatud. Veel enam ei ole pooled sellise tasu kehtestamise osas pidanud ka varasemalt mingeid läbirääkimisi. Rentnik ei ole ka kuidagi selgitanud asjaolu, et olukorras, kus ta on ise rendilepingu kohaselt kohustatud tasuma (kuid reaalselt seda ei tee) XXX renti vaid 1,42 krooni (0,09 eurot) ruutmeetri kohta (so ainuüksi kinnistute üldpindala arvestades ning seejuures arvestamata tennisehalli, klubihoone, tenniseväljakute, piirdeaia jms olemasolu antud kinnistutel), nõuab rendileandjalt üüritasu 140 krooni ruutmeetri kohta. XXX on seisukohal, et taoliste põhjendamatute arvete ühepoolne esitamine rentniku poolt on tingitud vaid pooltevahelisest vaidlusest 31. märtsil 2000 sõlmitud rendilepingu ülesütlemise kehtivuse üle. XXX leiab, et rentniku käitumise motiiviks alusetute arvete esitamisel on rendileandja „karistamine“ lepingu ülesütlemise eest. Selline XXX käitumine on vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. Viidatud seisukoht on edastatud rendileandja poolt rentnikule juba 26. novembril 2007. Liiatigi ei saa siinkohal jätta märkimata, et tulenevalt hea usu põhimõttest edastas XXX XXXle ka ettepaneku saata rendileandjale rendilepingu projekt, et leppida kokku mõistlik tasu viidatud ruumide kasutamise eest. XXX ei ole seni ajani ettepanekule vastanud. XXX on eeltoodu alusel kokkuvõtvalt seisukohal, et rentniku poolt esitatud üüriarvetel puudub õiguslik alus. Õigusliku aluseta arvetega ei ole võimalik ka midagi tasaarvestada. Hagi lisas 7-1 on esitatud arve, mille selgitusse on märgitud välis- ja siseveetrasside remondisumma (kokku summas 90 328,36 krooni). Poolte vahel sõlmitud rendilepingu p 12.2. näeb ette, et rendilepingu lõppemisel tuleb rentnikule hüvitada vaid sellised kulud, milleks on rendileandja eelneva kirjalik nõusolek. Vaidlusaluse ebamõistlikult suure kulutuste osas see nõusolek puudub, samuti pole leping veel lõppenud. Juba ainuüksi seetõttu ei ole võimalik asuda seisukohale, et rentnikul oleks õigus taolise kulutuse tasaarvestamiseks. Hagiavalduse lisaks 7-2, 7-10, 7-13 olevatel arvetel puudub õiguslik alus. Rendilepingu 4. jagu „Renditasu“ p 4.8. sätestab selgelt, et: „Rentnik kannab kõik kommunaalteenuste tarbimisega seotud kulud ja maksab tegelikult tarbitud kommunaalteenuste eest otse vastavale varustajale vastavalt temaga sõlmitud lepingutele.“ Eeltoodust tulenevalt kuuluvad rendilepingust tuleneva üldreegli kohaselt kõik kommunaalteenuste tarbimisega seonduvad kulud rentniku põhikohustuste hulka. Rendilepingu sõlmimisel oli poolte tahe suunatud sellele, et kommunaalkulude kandmine rentniku poolt on lisaks renditasu maksmisele üheks tema põhikohustuseks. Rendileping sätestab üldreeglile (rendilepingu p 4.8) vaid ühe erandi, mis tuleneb rendilepingu p-st 7.10. Viidatud sätte kohaselt on pooled leppinud kokku, et rendileandja otsesesse valdusse ja tasuta kasutusse antud ruumide eest kohustub rendileandja tasuma rentnikule kütte ja elektri eest (kuid mitte vee eest). Omavaheliste läbirääkimiste käigus on pooled leppinud kokku, et elektrienergia ja soojuse eest tasub XXX XXXle igakuiselt 2000 krooni (pistelised arved perioodist 2000-2006 lõpp). Ilma vastava ettepaneku või mistahes põhjendusteta esitab XXX rendileandjale alates 2006 lõpust omaalgatuslikult arveid suuremas summas kui pooled kokku olid leppinud. Veelgi enam, kui pooled arvestasid lepingu sõlmimisel, et XXX asuv ehitis on rentniku kasutuses (va ülemise korruse ruumid), tasub rentnik ka kõik klubihoone kommunaalteenustega seonduvad kulud (va hageja poolt igakuiselt makstav tasu kütte ja elektri eest summas 2000 krooni), siis nüüd on XXX seatud olukorda, kus kostja kannab kõik klubihoonega seonduvad kommunaalkulutused (sh XXX asuvate hageja allrentnike kasutuses

olevate ruumide kommunaalkulud), mis ei ole kooskõlas poolte tahtega lepingu sõlmimisel. Eeltoodust tulenevalt puudub igasugune alus hagis esitatud ja kommunaalteenustega seotud arvete osas mistahes tasaarvestuste tegemiseks. Saldoteates kajastatud kasulike kulutuste nõue summas 284 667,70 krooni ei ole muutunud sissenõutavaks. Sissenõutavaks muutumata nõudeid ei saa tasaarvestada. Poolte vahel sõlmitud rendilepingu p 12.2. näeb ette, et rendileandja kohustub lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel hüvitama rentnikule rendileandja kirjalikul nõusolekul ehitisse tehtud kasulikud ja vajalikud kulutused. Rentnik on ka ise kohtuvälises menetluses kinnitanud, et poolte vahel sõlmitud rendilepingu kehtivuse jooksul kulutuste hüvitamist rendileandjalt ei nõua. Eeltoodut kinnitab üheselt Harju Maakohtu 04. jaanuari 2010 otsus: „Hageja nõuab 284 667,70 krooni rendilepingu alusel ehitistesse tehtud kulutuste eest ja viivist 155 854,63 krooni /.../. Kostja leiab, et kulutuste hüvitamise nõue ei ole veel sissenõutavaks muutunud. /.../ Rendilepingu alusel on hagejal samuti õigus nõuda kasulike ja vajalike kulutuste hüvitamist, kuid rendilepingu p 12.2. järgi tekib see õigus rendilepingu ennetähtaegsel lõpetamisel. Kohus jätab nõude rendilepingu alusel ehitistesse tehtud kulutuste eest summas 284 667,70 krooni rahuldamata. Kuivõrd olematust nõudest ei saa tekkida viiviseid, jääb ka vastav viivisenõue rahuldamata.“ Kuna XXX Harju Maakohtu otsust ei vaidlustanud, on see ülalviidatud osas jõustunud. Eeltoodust tulenevalt on ilmne, et hageja on üritanud täitemenetluse aluseks olevaid nõudeid tasaarvestada nõuetega, mis ei ole muutunud sissenõutavaks. Vaidlusaluse kohtumenetluse raames ei ole taolisi tasaarvestusavaldusi võimalik arvestada. Spordiselts XXX on algusest peale vaielnud vastu kõigile esitatud tasaarvestusavaldustele. Kuna Harju Maakohus parandas oma 13. veebruari 2012 kohtumäärusega 04. jaanuari 2010 tehtud otsuse resolutsiooni punktis 9 esinenud ilmse ebatäpsuse, ei ole kohtuotsus jooksva viivise osas ebaselge. Vastupidised hageja seisukohad, tuleb käesoleva menetluse raames alusetutena kõrvale jätta. Sundtäitmisele pööratud viivise summa ei ole ebamõistlikult suur ega vastuolus hea usu põhimõttega. Kuna vaidlusalusel juhul on viivise lõplik suurus lahendist tulenevalt välja arvutatav (protsent võlgnetavast summast kohtulahendiga kindlaksmääratud kuupäevani), ei ole vastuväited viivisenõudele aktsepteeritavad ja tuleb alusetuna kõrvale jätta. Kostja lisab, et rendilepingu p 4.9. kohaselt sõltub viivise rakendumine hageja kohustuse täitmisest ning tal oleks olnud võimalik vältida viivisenõuet oma kohustuste õigeaegse täitmise kaudu. Ka seetõttu ei ole võimalik asuda seisukohale, et viivis oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja palub jätta OÜ XXX hagi ilmse perspektiivituse tõttu läbi vaatamata. Hagiavalduse läbivaatamise korral palub kostja jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Kostja palub mõista OÜ-lt XXX MTÜ XXX kasuks välja kostja poolt kantud menetluskulud. OÜ XXX menetluskulud jätta tema enda kanda. 31.05.2012 esitas kostja kohtule taotluse menetluse peatamiseks. 08.06.2012 peatas kohus tsiviilasja nr 2-12-3131 menetluse kuni tsiviilasjas nr 2-07-53132 menetluse lõppemiseni. 31.10.2013 uuendas kohus menetluse tsiviilasjas nr 2-12-3131. 02.12.2013 esitas hageja kohtule oma täiendava seisukoha. Hageja leiab, et esiteks on tasaarvestuse teostamiseks vajalik, et nõuded oleks samaliigilised (antud juhul rahalised), reaalsed ja sissenõutavaks muutunud. On ebaõige kostja seisukoht, et kuna hageja nõuded tekkisid enne täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist, siis on nende tasaarvestamine välistatud. Just vastupidi – mõlema poole nõude osas saabus seadusega sätestatud sissenõutavaks muutumise tingimus. Kostja veendumus, et hagiavalduse puhul on tegemist perspektiivitu hagiga, ei ole aluseks hagi läbi vaatamata jätmiseks. Teiseks ei nõustu hageja sellega, et tema tasaarvestusavaldus on arusaamatu, lubamatu ja õigustühine.

Seoses kostjapoolsete väidetega hageja poolt väidetavalt kostja nõusolekuta tehtud investeeringute osas lisab hageja käesolevaga kostja poolt 22.04.2009 väljastatud õiendi nr 1-11/40, milles kostja kinnitab, et hageja on investeerinud katlamajasse aadressiga XXXkokku 1 354 200 krooni (bilansilise väärtusega). Arvestades asjaolu, et nimetatud investeering on kostja kinnitusel võetud kostja bilanssi, oleks alusetu väita, et selline kulutus oleks tehtud ilma kostja nõusolekuta. Hageja leiab, et isegi juhul, kui kostja ei ole andnud kirjalikku nõusolekut enne investeeringute teostamist, kiitis ta nende tegemise heaks hiljemalt 31.12.2008 seisuga. Seega olenemata sellest, kas kostja andis nõusoleku rendiobjekti avariiliste välis- ja siseveetrasside vahetuseks ja remondiks (arve nr 2007387), on kostjal õigus nõuda rendiobjekti tehtud kulutuste hüvitamist summas 90 328,32 krooni (5 773,03 eurot) pärast rendilepingu lõppemist. Rendilepingu lõppemine 20.06.2010 on tuvastatud Harju Maakohtu 21.05.2012 otsusega tsiviilasjas nr 2-07-53132, milline jõustus 06.06.2013. Seega on kostja vastuväited seoses väidetavalt mitteantud nõusolekuga alusetud. Käesoleval juhul nõuab kostja hagejalt viivise tasumist alates 10.11.2009 kuni 29.11.2011 749 päeva eest summas 0,25 % päevas. Samas aga puudub täitedokumendi resolutsioonis märkus selle kohta, et märgitud protsent kehtib päeva, mitte aga nt nädala või kuu kohta. Hageja leiab, et vaatamata sellele, et Harju Maakohtu 13.02.2013 määrus on tänase kuupäeva seisuga jõustunud, ei välista see esialgselt esitatud täitmisavalduse lubamatust. Hageja ei nõustu kostja väitega, et omavaheliste läbirääkimiste käigus on pooled leppinud kokku, et elektrienergia ja soojuse eest tasub kostja hagejale igakuiselt 2 000 krooni, viitab kostja arvetele perioodist 2000-2006 ja pooltevahelisele kokkuleppele. Eelkõige rõhutab hageja, et ühtegi nimetatud dokumentidest ei ole kostja vastusele lisatud, seda ei ole hagejale koos vastusega edastatud ning seda ei leidu ka e-toimikust. Seega ei saa hageja kostja poolt väidetavalt esitatud tõendite osas seisukohta võtta. 14.02.2014 edastas kostja kohtule täiendavad seisukohad. Vaidlusaluse hagi lisadest nähtub üheselt ja selgelt, et kõik väidetavad nõuded, millele hagis on tuginetud on tekkinud enne kohtuotsuse jõustumist (vastavalt aastatel 2005-2009). Kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-07-53132 jõustus osaliselt aga ehk otsuse p-de 1-5 ja 8-9 osas 26. veebruaril 2010 ning tervikuna alles 05. juunil 2013, seega peale viidatud aluste väidetavat tekkimist. Kostja selgitab, et hageja poolt kohtule esitatud tõlgendus viiks olukorrani, kus igal pahatahtlikul isikul oleks pärast kohtuotsuse jõustumist võimalik sundtäitmist fiktiivsete tasaarvestusavalduste või tasumise väidetega vältida. Kohtupraktikas on leitud, et see ei ole olnud seadusandja eesmärk ega oleks kooskõlas ka hea usu põhimõttega. Kostja rõhutab, et kohtud on oma jõustunud lahendites tsiviilasjas nr 2-07-53132 võtnud seisukoha kõnesoleva vaidluse aluseks olevate tasaarvestusavalduste osas. Harju Maakohtu 21. mai 2012 lahendist tsiviilasjas nr 2-07-53132 tuleneb, et XXX puuduvad alused tasaarvestuse esitamiseks. Liiatigi ei saa siinkohal jätta märkimata, et hageja on tasaarvestuse aluseks olevad nõuded esitanud osaliselt ka menetluses tsiviilasjas nr 2-13-31254. Eelviidatud asjaolu kinnitab üheselt, et ka hageja ise on selgelt möönnud, et tal puudus alus viidatud tasaarvestuseks, millele ta kõnesolevas vaidluses alusetult tugineb. Riigikohtu praktikast tulenevalt tuleb hagiavalduses esitatud vastuväited viivisenõude suurusele lugeda asjakohatuteks. Kuna vaidlusalusel juhul on viivise lõplik suurus lahendist tulenevalt välja arvutatav, ei ole vastuväited viivisenõudele aktsepteeritavad ja tuleb alusetuna kõrvale jätta. Veelgi enam, kostja rõhutab ka seda, et juhul kui hageja oleks soovinud viivise vähendamist, oleks ta pidanud põhjendama ja tuginema sellele vaidlusaluses tsiviilasjas toimunud kohtumenetluses. Samuti ei vaielnud ta vastu viivise suurusele. Eeltoodust tulenevalt puudub tal ka õigus hakata esitama vastuväiteid viivisenõude suurusele täitemenetluse käigus. Kohtuotsuse põhjendused

Kohus, kuulanud ära pooled ja hinnanud kõiki asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi ei kuulu rahuldamisele. Poolte vahel puudub vaidlus, et • hageja ja kostja sõlmisid 31.03.2000 rendilepingu, mille kohaselt andis kostja hagejale rendile ehitised aadressil XXX/XXX, XXXja XXX, Tallinn, tähtajaga 50 aastat renditasuga 15 000 krooni kuus (kuni 31.12.2001.a), 20 000 krooni kuus (kuni 31.12.2007) ja 35 000 krooni kuus (alates 01.01.2008) (kd I, tl 84-93); • 30.11.2011 esitas kostja kohtutäitur Mati Kadak ́ule avalduse täitemenetluse alustamiseks, millega nõuab kohtuotsuse sundtäitmist järgmises ulatuses: 2 000 eurot põhivõlgnevusena, 430 eurot viivisena kindlas summas ning lisaks sellele 3 745 eurot jooksva viivisena alates 10.11.2009 kuni 29.11.2011. Seega nõuab kostja hagejalt kokku 6 175 eurot (kd I, tl 21-23); • 22.12.2011 edastas kohtutäitur Mati Kadak hagejale täitmisteate 6 898,11 euro sissenõudmise kohta koos kohtutäituri tasu väljamõistmise otsusega. Nimetatud dokumentidest tulenevalt alustas kohtutäitur täitemenetlust kogu kostja poolt esitatud nõude ulatuses, so 6 175 euro sissenõudmiseks. 06.01.2012 arestis kohtutäitur hageja arveldusarved Swedbank AS-is 5 984,99 euro ulatuses (kd I, tl 24, 25, 26). Kohus loeb need asjaolud TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Hageja palub hagiavalduse rahuldada ja tunnistada lubamatuks sundtäitmine täiteasjas nr 008/2011/4354. Kostja on kohtule esitanud taotluse jätta hageja hagi kostja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks läbi vaatamata. Hageja on kohtule esitanud antud nõude osas materiaalõiguslikke põhjendusi. Kohus leiab, et hageja nõude põhjendatuse ja tõendatuse üle tuleb seisukoht võtta kohtuotsuses, millega kohus lahendab asja sisuliselt. Hageja peamised vastuväited sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks on järgmised: • hageja leiab, et kostjal puudub nõue, kuivõrd hageja rentnikuna on nõude tasaarvestanud; • isegi juhul, kui nõue ei ole tasaarvestatud, on hageja arvates viivisenõue ebamõistlikult suur ning kuulub vähendamisele või tuleb täitemenetluses selles osas lubamatuks tunnistada. Hageja hinnangul nõutakse täitemenetluses hagejalt alusetult 6 175 euro tasumist, kuna rendilepingust ja kohtuotsusest (tsiviilasi 2-07-53123) tulenev nõue on rahuldatud tasaarvestusega. Ajavahemikus 13.12.2005 kuni 31.12.2009 on hageja esitanud kostjale arveid kogusummas 1 085 635,41 krooni vastavalt 31.12.2009 seisuga koostatud saldokinnitusele (kd I, tl 27-28). Samuti on hageja kohtule esitanud arved nr 2007-387, 2007-398, 2007-430 PK, 2007-431 PK, 2007-432 PK, 2007-433 PK, 2007-457 PK, 2007-489 PK, 2008-44 PK, 2008-87, 2008-87 V, 2008-105 PK, 2008113, 2008-113 V tõendamaks, et kostja võlgnevus hageja ees ei olnud seotud tsiviilasjas nr 2-0753132 menetletud ja kohtuotsuses kajastatud nõuetega ning et seda võib tasaarvestada kostja nõuetega hageja vastu (kd I, tl 29-42). Kostja oli seisukohal, et hageja poolt esitatud tasaarvestused ei vasta seaduses toodud nõuetele ning hageja (rentnik) ei ole kohtule esitanud ka mistahes tõendeid, mis tõendaksid, et hagejal oleks kostja vastu mistahes (sissenõutavaks muutunud) nõuded. Kostja (rendileandja) vaidleb hageja tasaarvestusele täies ulatuses vastu. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 197 lg 1 kohaselt kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool

(tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Eeltoodud sättest tuleneb, et nõue, millega tasaarvestatakse teine nõue, peab olema sissenõutav ning tasaarvestaja peab saama nõuda teiselt poolelt nõudele vastava kohustuse täitmist. Samuti peab ka vastaspoolel olema sissenõutavaks muutunud kohustus. VÕS § 200 lg 4 kohaselt ei saa tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-129-11 jõudnud seisukohale, et tasaarvestus ei ole lubatud, kui teine pool esitab tasaarvestava poole nõudele sellised vastuväited, mis välistavad täielikult või osaliselt nõude maksmapaneku. VÕS § 200 lg-s 4 nimetatud vastuväidete alla kuuluvad vastuväited, mis annavad poolele õiguse võlgnetava kohustuse täitmisest kestvalt või teatud ajavahemiku jooksul keelduda. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-95-11 leidnud, et tasaarvestada saab üksnes olemasolevaid nõudeid. Kohtule esitatud saldoteatisest nähtub, et kostja võlgnevus hageja ees on 1 085 635,41 krooni. Kohus on seisukohal, et hageja tasaarvestusavaldus ei ole selge ega üheselt arusaadav. Käesoleval juhul jääb arusaamatuks, milliseid nõudeid hageja tasaarvestab. Kohtule esitatud saldoteatisest ei nähtu, kuidas on kujunenud kostja võlgnevuse suuruseks 1 085 635,41 krooni. Samuti ei ole hageja esitanud tõendeid kostja kohustuse olemasolu kohta. Kohtule on esitatud arved 2007-430 PK, 2007-431 PK, 2007-432 PK, 2007-433 PK, 2007-457 PK, 2007-489 PK, 2008-44 PK, 2008-105 PK, millel on märgitud selgituseks „Ruumide nr 55, 56 ja 36 üür“ (kd I, tl 31,32, 33, 34, 35, 36, 37, 40). Rendilepingu punkti 7.10 kohaselt on pooled käesolevaga kokku leppinud, et rentnik annab kogu lepingu kehtivuse ajaks rendile andja tasuta kasutusse (välja arvatud tasu kütte ja elektri eest) Klubihoone II korrusel asuvad ruumid, mis on toodud Lepingu lisas 7.10., alates Lepingu punktis

kulutused. Nimetatud summad tagastatakse ja hüvitatakse Rendile andja poolt Rentnikule Rentniku esimesel kirjalikul nõudmisel. Seega tuleb rendilepingu lõppemisel hüvitada rentnikule kulud, milleks rendileandja on andnud eelnevalt oma kirjaliku nõusoleku. Kuna eelpool nimetatud kulutuste hüvitamise osas puudub kostja (rendileandja) kirjalik nõusolek, ei olnud hagejal õigus nimetatud kulutuste tasaarvestamiseks. Kohtule on esitatud arved 2007-398, 2008-87, 2008-113 kütte ja elektri tarbimise eest (kd I, tl 30, 38-39, 41-42). Rendilepingu punkti 4.8. kohaselt kannab Rentnik kõik kommunaalteenuste tarbimisega seotud kulud ja maksab tegelikult tarbitud kommunaalteenuste eest otse vastavale varustajale vastavalt temaga sõlmitud lepingutele. Seega kuuluvad rendilepingust tulenevalt kõik kommunaalteenuste tarbimisega seotud kulud rentniku põhikohustuste hulka. Rendilepingu punkt 7.10. sätestab erandi, mille kohaselt kohustub rendileandja tasuma rentnikule kütte ja elektri eest rendileandja otsesesse valdusse ja tasuta kasutusse antud ruumide eest. Kostja on täiendavalt selgitanud, et pooled olid läbirääkimiste käigus kokku leppinud, et elektrienergia ja soojuse eest tasub kostja hagejale igakuiselt 2 000 krooni (pistelised arved perioodist 2000-2006). Lisaks arvestasid pooled lepingu sõlmimisel, et XXX asuv ehitis on rentniku kasutuses (va ülemise korruse ruumid), siis nüüd on kostja olukorras, kus kostja peab kandma kõik klubihoonega seonduvad kommunaalkulutused, mis ei ole kooskõlas poolte tahtega lepingu sõlmimisel. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hagejal puudus alus kommunaalteenustega seotud arvete osas tasaarvestuse tegemiseks. Saldoteatises on kajastatud ka kasulike kulutuste nõue summas 284 667,70 krooni. Rendilepingu punkti 12.2. kohaselt kohustub Rendile andja lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel Rentnikule tagastama Lepingu punkti 4.1.2. alusel Rentniku poolt tasutud summad ning hüvitama Rentniku poolt Rendileandja eelneval kirjalikul nõusolekul Ehitistesse tehtud kasulikud ja vajalikud kulutused. Nimetatud summas tagastatakse ja hüvitatakse Rendile andja poolt Rentnikule Rentniku esimesel kirjalikul nõudmisel. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et kostja (rendileandja) oleks hagejale (rentnikule) andnud kirjaliku nõusoleku kulutuste hüvitamiseks. Seega ei ole võimalik tasaarvestada hageja poolt ehitistesse tehtud kasulike kulutuste nõudeid, kuna puudub kostja eelnev kirjalik nõusolek. Kohtule esitatud saldoteatisest nähtub, et arved on esitatud perioodil 13.12.2005 kuni 31.12.2009. TMS § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud vastuväited kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Eeltoodust tulenevalt on tasaarvestuse vastuväite esitamine kohtulahendi puhul lubatud ainult siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. TMS § 221 mõttes ei ole vastuväite esitamise ja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise aluseks mitte tasaarvestusavaldus, vaid tasaarvestus kui kohustuse lõppemise alus (Tartu Ringkonnakohtu lahend 2-12-43595).

Seega ei ole TMS-i mõttes vastuväite esitamise ja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise aluseks mitte formaalne tasaarvestusavaldus, vaid tasaarvestuse olukord VÕS § 197 lõike 2 mõttes. TMS § 221 lg-s 2 sätestatud piirang kannab eesmärki, et kõik vastuväited, mis on seotud tasumiste, tasaarvestuse või ajatamisega, esitataks käimasoleva menetluse jooksul ning et asjas tehtav lahend oleks reaalselt täidetav. Kostja oli seisukohal, et hageja nõuded, millele hageja on hagis tuginenud, on tekkinud enne kohtuotsuse jõustumist (perioodil 2005-2009). Kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-07-53132 jõustus osaliselt ehk otsuse punktide 1-5 ja 8-9 osas 26.02.2010 ning tervikuna alles 05.06.2013, seega peale viidatud aluste väidetavat tekkimist. Kohus on seisukohal, et tasaarvestuse aluseks olevad asjaolud on tekkinud enne kohtuotsuse jõustumist ning hagejal ei ole tasaarvestuse vastuväidet tulenevalt TMS § 221 lg-st 1 võimalik esitada. Kostja on täiendavalt lisanud, et kohtud on võtnud jõustunud kohtuotsuses tsiviilasjas nr 2-07-53132 seisukoha hageja tasaarvestuste osas. Kohtud on tuvastanud, et hageja nõude aluseks olevad tasaarvestused on alusetud. Harju Maakohtu 21.05.2012 lahendist tsiviilasjas nr 2-07-53132 tuleneb, et hagejal puuduvad alused tasaarvestuse esitamiseks. Tallinna Ringkonnakohus on samas tsiviilasjas leidnud, et seetõttu on ka ringkonnakohus nõus MTÜ XXXhinnanguga, et vaatamata rentniku poolt esiletoodud asjaoludele ei olnud OÜ-l XXXõigust nõuda üüri alandamist (millele viimane viitas oma 01.03.2010 ja 27.05.2010 e-kirjades ning 15.06.2010 ja 13.08.2010 tasaarvestusavaldustes) ega keelduda arvete tasumisest. /.../ Neid aluseid, mis oleks võimaldanud rentnikul keelduda kokkulepitud renditasu maksmisest, ei ole menetluses esile toodud. Tallinna Ringkonnakohtu ülalviidatud lahend jõustus 05.06.2013. Seega on kohtud jõustunud kohtulahendites tuvastanud, et hagejal puuduvad alused tugineda tasaarvestusele, mille aluse on hageja vaidlustanud täitemenetluse täiteasjas nr 008/2011/4354. Hageja on tasaarvestuse aluseks olevad nõuded esitanud osaliselt ka menetluses tsiviilasjas nr 2-1331254 (kd II, tl 57-64). Hageja on seisukohal, et täitedokument on ebaselge, kuna sellest ei selgu, kas kohtuotsuse resolutsioonis kajastatud viivise määr (0,25 %) on nähtud ette päeva, kuu või nädala eest. Harju Maakohus on 13.02.2012 kohtumäärusega parandanud tsiviilasjas nr 2-07-53132 04.01.2010 tehtud otsuse resolutsiooni punktis 9 esinenud ilmse ebatäpsuse. Kohus on eelpool nimetatud määruses parandanud Harju Maakohtu 04.01.2010 otsuses vea ja lugenud otsuse resolutsiooni p 9 õigeks sõnastuseks: „Välja mõista OÜ-lt XXXrendivõlg 31 291,06 krooni, viivised 6 727 krooni ning alates 10.11.2009 0,25% päevas põhivõla (31 291,06 krooni) tasumiseni XXXkasuks. Ülejäänud osas jätta nõue rendi- ja maamaksuvõla saamiseks rahuldamata.“ Kohus on leidnud, et tegemist on ilmse ebatäpsusega: kohtuotsuse põhjendavas osas on kohus märkinud, et viivis mõistetakse välja 0,25 % päevas, kuid resolutsiooni p-s 9 on sõna „päevas“ jäänud märkimata. Kohus pidas võimalikuks see ebatäpsus parandada.“ Seega on täitedokumendis esinenud ebatäpsus käesolevaks ajaks kõrvaldatud. TsMS § 447 lg 3 sätestab, et otsuse parandamise määruse kohta tehakse märge otsusele ja selle pärast määruse tegemist väljastatavatele ärakirjadele. Kohus toimetab vea parandamise määruse kätte kõigile isikutele, kellele on kätte toimetatud kohtuotsus. Kohus leiab, et eeltoodust tulenevalt muutub parandus kohtuotsuse osaks. Jõustunud kohtuotsus on pooltele täitmiseks kohustuslik ning selle täpsustamine kohtu poolt täitedokumenti ja sellest tulenevaid kohustusi olematuks ei muuda. Hageja on ka seisukohal, et sundtäitmisele pööratud viivise summa on ebamõistlikult suur ja vastuolus hea usu põhimõttega. Alternatiivselt palus hageja vähendada viivise summat mõistliku suuruseni.

Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-64-09 jõudnud seisukohale, et TMS § 221 alusel võib esitada hagi leppetrahvi või viivise vähendamiseks aja eest pärast kohtulahendi jõustumist. Seda aga vaid juhul, kui leppetrahv või viivis ei ole kohtulahendis välja mõistetud kindla summana või kui selle lõplik suurus ei ole lahendist tulenevalt välja arvutatav (protsent võlgnetavast summast kohtulahendiga kindlaksmääratud kuupäevani). Kohus leiab, et käesoleval juhul on viivise lõplik suurus lahendist tulenevalt välja arvutatav (protsent võlgnetavast summast kohtulahendiga kindlaksmääratud kuupäevani), millest tulenevalt ei kuulu viivis vähendamisele. Samuti sõltub viivise rakendamine hageja poolt kohustuse täitmisest ning hageja pidi ette nägema, et täitedokumendist tulenevate kohustuste täitmisega viivitamise korral on kostjal õigus nõuda viivist. Kohus on seisukohal, et juhul kui hageja oleks soovinud viivise vähendamist, oleks ta pidanud põhjendama ja tuginema sellele vaidlusaluses tsiviilasjas toimunud kohtumenetluses. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-66-05 leidnud, et viivise vähendamise ulatust ei ole võimalik summaliselt täpselt piiritleda, kuna see sõltub paljuski kohustuse täitmisega viivitamise asjaoludest. Kuna viivise vähendamist taotles kohtult kostja, on nimelt tema kohustus tõendada, et viivise suurus on ebaproportsionaalne, mh et hageja ei ole raha maksmise kohustuse viivitamisest kahju saanud. Hageja seda vaidlusalusel juhul kohtumenetluses aga ei tõendanud. Samuti ei vaielnud ta vastu viivise suurusele. Ülalmärgitud põhjendustel on kohus kokkuvõtvalt kõiki eelmärgitud asjaolusid arvestades seisukohal, et hageja nõue ei ole põhjendatud ja hagi tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus Juhindudes TsMS § 162 lg 1 tuleb seoses hagi rahuldamata jätmisega menetluse kulud jätta täies ulatuses hageja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Geete Lahi Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.