Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Henn Jõks ja Ants Kull
Kohtuasi
Ulla Raidile, Johannes Neidorfile ja Ragner Valterile hüvitatavate menetluskulude kindlaksmääramine Kristel Petterssoni ja Mirjam-Karmen Treimanni hagis Signe Kristali, Piret Masso, Ulla Raidi, Ragner Valteri, Johannes Neidorfi ja Marius Masso vastu kinnisasja mõttelisest osast suurema osa valdamise ja kasutamisega tekitatud kahju hüvitamiseks ning viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 26. septembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 2-08-5665
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Kristel Petterssoni ja Mirjam-Karmen Treimanni määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hagejad Kristel Pettersson ja Mirjam-Karmen Treimann, esindaja vandeadvokaat Kati Raudsepp Kostja Ragner Valter, esindaja vandeadvokaat Tanel Mällas Kostja Ulla Raid Kostja Johannes Neidorf
Asja läbivaatamise kuupäev
18. veebruar 2013. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 22. mai 2012. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 26. septembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 2-08-5665 ning teha asjas uus määrus, millega rahuldada Ulla Raidi, Johannes Neidorfi ja Ragner Valteri menetluskulude kindlaksmääramise taotlused osaliselt ja määrata kindlaks hüvitatavad menetluskulud järgmiselt:
1.1.Mõista Kristel Petterssonilt Ulla Raidi kasuks välja menetluskulu 798 (seitsesada üheksakümmend kaheksa) eurot 90 senti, Johannes Neidorfi kasuks 511 (viissada üksteist) eurot 29 senti ja Ragner Valteri kasuks 1150 (üks tuhat ükssada viiskümmend) eurot 41 senti.
1.2.Mõista Mirjam-Karmen Treimannilt Ulla Raidi kasuks välja menetluskulu
607 (kuussada seitse) eurot 16 senti, Johannes Neidorfi kasuks 319 (kolmsada üheksateist) eurot 56 senti ja Ragner Valteri kasuks 415 (nelisada viisteist) eurot 43 senti.
2.Määruskaebus rahuldada osaliselt.
3.Tagastada Kristel Petterssonile määruskaebuselt 11. oktoobril 2012 tasutud kautsjon 50 (viiskümmend) eurot ja 11. jaanuaril 2013 tasutud kautsjon 50 (viiskümmend) eurot.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kristel Pettersson (hageja I) ja Mirjam-Karmen Treimann (hageja II) esitasid Harju Maakohtule Ulla Raidi (kostja I), Johannes Neidorfi (kostja II), Ragner Valteri (kostja III), Signe Kristali (kostja IV), Marius Masso ja Piret Masso vastu hagi, milles palusid mõista kostjatelt alates kinnisasja kaasomandi tekkimisest välja hüvitise neile kuuluvast kaasomandi mõttelisest osast suurema osa valdamise ja kasutamise eest. Kumbki hageja nõudis igalt kostjalt hüvitist vastavalt sellele, kui suur on iga kostja kasutuses oleva elamu osa ja talle kuuluva kaasomandi mõttelise osa vahe. Hageja I palus lisaks mõista igalt kostjalt vastavalt nende kaasomandi mõtteliste osade suurusele välja kahjuhüvitise selle eest, et hageja I ei saanud tema kasutuses olnud kahte korterit sihtotstarbeliselt kasutada, kuna elamu katus lekkis, kuid kaasomanikud ei jõudnud kokkuleppele kaasomandis oleva elamu katuse parandamiseks vajalike kulude kandmises. Samuti palusid hagejad mõista igalt kostjalt välja hüvitiste maksmisega viivitamise tõttu tekkinud viivise. Hageja I palus kokku mõista kostjalt I põhinõudena välja 38 459 krooni 20 senti, kostjalt II 20 914 krooni 50 senti ja kostjalt III 59 553 krooni 10 senti. Hageja II palus mõista kostjalt I põhinõudena välja 26 226 krooni 30 senti, kostjalt II 11 016 krooni 70 senti ja kostjalt III 16 771 krooni 70 senti.
2.Harju Maakohus jättis 21. aprilli 2010. a otsusega haginõuded rahuldamata. Arvestades hagejate nõuete erinevat ulatust, kuna hageja I esitas lisaks kahju hüvitamise nõude, jättis maakohus menetluskuludest 65% hageja I ja 35% hageja II kanda. Tallinna Ringkonnakohus jättis 21. märtsi 2011. a otsusega hagejate apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata. Ringkonnakohus jättis apellatsioonimenetluse kuludest 2/3 hageja I kanda ja 1/3 hageja II kanda, lähtudes samuti asjaolust, et hageja I oli maakohtule esitanud kaks nõuet ja nende osas maakohtu otsuse vaidlustanud ning hageja II ühe nõude ja selle osas maakohtu otsuse vaidlustanud. Riigikohus jättis 21. juuni 2011. a määrusega hagejate kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata ning kassatsiooniastme menetluskulud hagejate kanda.
3.Kostja I ja kostja II esitasid maakohtule avalduse, milles palusid määrata, et kummalegi kostjale hüvitatavate menetluskulude suurus on 2269 eurot 95 senti, millest hageja I peab kummalegi kostjale hüvitama 1492 eurot 98 senti ja hageja II kummalegi kostjale 777 eurot 97 senti. Avalduse kohaselt sõlmisid kostja I ja kostja II Cavere Õigusbüroo OÜ-ga ühiselt õigusabi osutamise lepingu. Kokku olid kostja I ja kostja II maakohtus kantud lepingulise esindaja kulud 2558 eurot 50 senti. Ringkonnakohtus olid kostja I ja kostja II kantud lepingulise esindaja kulud kokku
1981 eurot 39 senti. Seega on kostja I ja kostja II kandnud kahepeale kokku menetluskulu 4539 eurot 89 senti, millest kummagi osa on 2269 eurot 95 senti ja millest hageja I peab vastavalt menetluskulude jaotusele hüvitama kummalegi kostjale 1492 eurot 98 senti ja hageja II 777 eurot 97 senti.
4.Kostja III esitas samuti maakohtule avalduse, milles palus määrata, et talle hüvitatavate menetluskulude suurus on 2405 eurot 42 senti (hiljem täpsustatud taotluse järgi 2424 eurot 69 senti), mille hagejad peavad kostjale vastavalt menetluskulude jaotuse proportsioonile hüvitama.
5.Ülejäänud kostjad ei esitanud menetluskulude kindlaksmääramise avaldust.
6.Hagejad vaidlesid menetluskulude kindlaksmääramise avaldustele vastu ja leidsid, et kohtumenetluses esindaja abi kasutanud kostjatele hüvitatavate õigusabi kulude suurus võiks olla kokku 2000 eurot. Kostjate lepingulise esindaja kulud ületavad kehtestatud piirmäära. Hagejad esitasid hagi
14.veebruaril 2008. Seega tuleb arvestada Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a määrusega nr 306 kehtestatud lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärasid. Tsiviilasja hinnaks oli 14 102 eurot 66 senti (220 658 krooni 70 senti), mille puhul lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmääraks oli 3706 eurot 87 senti (58 000 krooni). Lepingulise esindaja kulude hüvitamise piirmäärad kehtivad üldise piirina, olenemata sellest, mitu hagejat või kostjat menetluses osaleb. Seega tuleb lähtuda piirmäärast 3706 eurot 87 senti. Kuna kostjal IV oli esindaja riigi õigusabi korras, tuleb kostja I, kostja II ja kostja III menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel arvestada ka kostja IV esindajale riigi õigusabi tasuna väljamõistetud summasid, mille peavad hagejad hüvitama, kuid mille kohta ei ole kohus veel lahendit teinud. Kuna hagejate nõuded kõigi kostjate vastu tulenesid samast õiguslikust alusest ning erinesid teineteisest vaid suuruse poolest, olid kõik kostjad menetluses ühesuguses õiguslikus positsioonis. Kuna kostjate huvid ja vastuväited kattusid, ei olnud igal kostjal vaja võtta eraldi esindajat ning piisanuks sellest, et kõiki kostjaid esindab menetluses üks esindaja, millele viitas ka maakohus. Seetõttu ei ole kostjate kantud kulud eraldi esindajatele mõistlikult vajalikud. Arvestada tuleb ka seda, et menetlus ei olnud hoolimata ajalisest kestusest keerukas ning erinevates menetlusdokumentides esitati korduvaid väiteid. Kuna hagejatel ja kostjatel oli samal ajal ka teine kohtuvaidlus, mille kulud jäid kostjate kanda, tuleb kostjatelt nõuda välja kulusid tõendavad dokumendid.
7.Harju Maakohus rahuldas 27. septembri 2011. a määrusega menetluskulude kindlaksmääramise avaldused täielikult ja mõistis hagejatelt menetluskulude hüvitamiseks nõutud summad välja. Maakohus leidis, et menetlusosalistel oli õigus võtta endale eraldi esindaja ning neil on õigus nõuda kulude hüvitamist, arvestades kehtivat piirmäära. Ühegi kostja nõutud summa ei ületa piirmäära. Kulude kandmine on tõendatud ja kulud põhjendatud. Harju Maakohus määras 28. septembri 2011. a määrusega kindlaks kostjale IV antud riigi õigusabi kulud ning mõistis nende katteks hagejalt I riigituludesse 426 eurot 69 senti ja hagejalt II 221 eurot
40 senti.
8.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 19. detsembri 2011. a määrusega maakohtu määruse ja saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks, sest maakohus jättis põhjendamatult rahuldamata hagejate taotluse nõuda kostjatelt menetluskulude kandmist tõendavaid dokumente ning kohaldas hagejatelt menetluskulusid välja mõistes piirmäära vääralt. Õige on maakohtu seisukoht, et piirmäära arvestades sai lepingulise esindaja tasuna nõuda maksimaalselt 3706 eurot 88 senti, kuid maakohus ei arvestanud, et hagejad esitasid iga kostja vastu eraldi rahalise nõude, mistõttu ei saa igale kostjale hüvitada esindajatasu liidetud nõuete kogumaksumuse järgi, vaid tuleb lähtuda iga kostja vastu esitatud nõude suurusest. Iga kostja kasuks menetluskulude kindlaksmääramisel tuleb arvestada selle kostja vastu esitatud nõudeid.
9.Harju Maakohus rahuldas 22. mai 2012. a määrusega menetluskulude kindlaksmääramise taotlused ja mõistis hagejalt I kostja I ja kostja II kasuks võrdsetes osades välja menetluskulud 2435 eurot 14 senti ja kostja III kasuks 1531 eurot 70 senti ning hagejalt II kostja I ja kostja II kasuks võrdsetes osades välja menetluskulud 1271 eurot 72 senti ja kostja III kasuks 783 eurot 49 senti. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt oli kostjatel õigus osaleda menetluses isiklikult või esindaja vahendusel ning hagejad pidid arvestama võimalusega, et igal kostjal on menetluses oma lepinguline esindaja ja et igal kostjal võivad tekkida menetluse tõttu eraldi kulud. Õigusteenuse osutamiseks kulunud aja hindamise aluseks ei saa olla üksnes teise menetlusosalise arvamus, et nendeks toiminguteks kulub vähem aega. Kuna kostjad kinnitavad, et kõik kulud on kantud kohtumenetluse tõttu ning menetluskulude suurust vaidlustav pool ei esitanud vastupidiseid tõendeid, tuleb eeldada, et esitatud andmed on õiged. Esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb eelkõige arvestada, kui palju pidi esindaja sisuliselt töötama selleks, et esindatava huvid saaksid vajalikus ulatuses kaitstud. Esindajate töö mahtu on võimalik hinnata ka selle kaudu, kuivõrd nende koostatud menetlusdokumendid erinevad või sarnanevad. Kohus ei saa lähtuda menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel hageja ja kostja menetluskulude võrdlemisest, vaid esitatud nõuete õiguslikust kvalifikatsioonist, mis on oluline kohtuasja keerukuse hindamisel. Poolte menetluskulud ei pea olema võrdsed. Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse kontrollimisel tuleb kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 175 lg-ga 1 hinnata, kas õigusabi osutamise kulud ja töömaht on mõistlikud ja põhjendatud eraldiseisvalt, mitte võrrelduna samas asjas teise poole esindaja kulude ja töömahuga. Kostja I ja kostja II menetluskulude suuruseks oli maakohtus 2558 eurot 51 senti ja ringkonnakohtus 1981 eurot 39 senti. Kostja I ja kostja II maakohtus kantud kuludest on vajalik ja põhjendatud kulu 2376 eurot 75 senti (33 tundi 30 minutit) ning ringkonnakohtus kantud kuludest 1689 eurot 76 senti (17 tundi 15 minutit). Kokku on kostja I ja kostja II menetluskulu 4066 eurot 51 senti. Kostja III menetluskulude suurus oli maakohtus 697 eurot 91 senti ja ringkonnakohtus 1577 eurot 72 senti ning see kulu on vajalik ja põhjendatud. Kuigi kostjad soovivad hüvitist toimingute eest, mis tehti nii Vabariigi Valitsuse määruse nr 306 kui ka määruse nr 137 kehtimise ajal, said pooled arvestada nende menetluskulude hüvitamise
piirmääradega, mis olid kehtestatud hagi esitamise ajal kehtinud määrusega, seega on asjas piirmäär 3706 eurot 88 senti. Kostja I ja kostja II menetluskulu (4066 eurot 51 senti) ületab piirmäära, mistõttu saab nende õigusabikuluna välja mõista 3706 eurot 88 senti. Hagejalt I tuleb kostja I ja kostja II kasuks välja mõista 2435 eurot 14 senti ning hagejalt II 1271 eurot 72 senti. Kostja III menetluskulu (2315 eurot 19 senti) jääb piirmäära sisse. Hagejalt I tuleb kostja III kasuks välja mõista 1531 eurot 70 senti ja hagejalt II 783 eurot 49 senti.
10.Hagejad esitasid määruskaebuse, milles palusid maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega vähendada menetluskulude suurust. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei järginud maakohus ringkonnakohtu juhist lähtuda menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel iga kostja vastu esitatud nõudest. Selle juhise järgi oli kostjale I hüvitatavate menetluskulude piirmäär 1150 eurot 41 senti (nõue tema vastu kokku 3403 eurot 38 senti), kostja II piirmäär 703 eurot 10 senti (nõue tema vastu kokku 1951 eurot 2 senti) ja kostja III piirmäär 1469 eurot 97 senti (nõue tema vastu 4583 eurot 51 senti). Samuti rikkus maakohus menetlusõiguse normi, kui ei andnud hagejatele võimalust tutvuda kostjate menetluskulusid tõendavate dokumentidega ja esitada oma seisukoht. Maakohus ei hinnanud piisavalt näidatud menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust.
11.Kostja I ja kostja II vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Kostja III ei vastanud määruskaebusele.
12.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas TsMS § 663 lg 5 järgi lahendamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
13.Tallinna Ringkonnakohus jättis 26. septembri 2012. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata, kordamata maakohtu põhjendusi. Vastuseks määruskaebusele märkis ringkonnakohus, et maakohus hindas ja analüüsis piisavalt menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust. Õige ei ole hagejate väide, et maakohus ei andnud hinnangut sellele, kas kostjatel erinevate esindajate olemasolu oli põhjendatud ja vajalik. Kohtu ettepanek kostjatele võtta ühine esindaja võis olla üksnes soovituslik. TsMS § 217 lg 1 järgi on igal menetlusosalisel õigus osaleda menetluses isiklikult või tsiviilkohtumenetlusteovõimelise esindaja vahendusel, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Sellest õigusest tulenevalt tuli hagejatel arvestada võimalusega, et kostjad kas kasutavad menetluses ühist lepingulist esindajat või on neil kõigil oma lepinguline esindaja. Kui igal kostjal on õigus omada menetluses omaenda esindajat, siis vastab sellele kohustatud isiku kohustus hüvitada sellise esindaja põhjendatud ja vajalikud kulutused. Maakohus viitas ka Riigikohtu 25. novembri 2011. a määrusele tsiviilasjas nr 3-2-1-102-11, millest järeldub, et eelduslikult on igal menetlusosalisel õigus nõuda menetluskulusid kandma kohustatud isikult oma lepingulise esindaja kulude hüvitamist. Riigikohus on selles lahendis märkinud, et kui hagejad on esitanud hagi mitme kostja vastu, siis peavad nad arvestama, et igal kostjal võivad tekkida menetluse tõttu omad kulud.
Asjaolu, et kostjal I ja kostjal II oli ühine esindaja, ei mõjuta kostja III lepingulise esindaja vajalike ja põhjendatud kulude suurust ega vastupidi. Ka see, et erinevate kostjate vastu esitatud rahalisi nõudeid põhjendasid hagejad sarnaste asjaoludega, ei sea kahtluse alla erinevaid kostjaid esindanud lepinguliste esindajate kulude vajalikkust ega põhjendatust. Seda, kelle ja millised toimingud ei olnud hagejate arvates nõuete sarnasusest tulenevalt vajalikud, ei ole hagejad esile toonud. Määruskaebuses on maakohtule ette heidetud seda, et hagejatele ei antud võimalust tutvuda kostjatelt hiljem välja nõutud dokumentidega. Kaebuse kohaselt said hagejad 3. mail 2012 maakohtu kirja, milles kohus tegi kostjatele ettepaneku esitada menetluskulude nimekiri ja dokumendid hiljemalt
18.maiks 2012, dokumentide esitamisest said hagejad aga teada vaidlustatud kohtumäärusest. Kaebuse kohaselt ei toimetanud maakohus hagejatele kostjate esitatud tõendeid kätte ega teavitanud neid võimalusest tulla nendega kohtusse tutvuma, rikkudes seega nende õigust esitada kohtule selgitusi ja põhjendusi ning vastu vaielda teiste menetlusosaliste taotlustele ja põhjendustele. Hagejatel oleks menetlusõiguste heauskse kasutamise korral olnud võimalik esitada määruskaebuses kostjate esitatud tõendite kohta oma vastuväiteid, mille esitamise võimalus neil maakohtu menetluses puudus, kuid selliseid väiteid määruskaebuses ei ole, samuti ei ole hagejad väitnud, et neil ei olnud võimalik vastuväiteid määruskaebuses esitada. Määruskaebuses ei ole hagejad osutanud sättele, mis ei võimalda kohtul mõista kostja kasuks vastaspoolelt lepingulise esindaja kulusid välja suuremas ulatuses kui ainuüksi selle kostja vastu esitatud nõude suurusest tulenev Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a määrusega nr 306 kehtestatud piirmäär. TsMS § 175 lg 4 järgi kehtestab Vabariigi Valitsus lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad. Vaidlusaluses asjas kohaldamisele kuuluva Vabariigi Valitsuse määruse nr 306 järgi sõltuvad piirmäärad tsiviilasja hinnast. TsMS § 134 lg 1 esimese lause kohaselt liidetakse ühes hagis sisalduvad nõuded. Menetlusosalised ei vaidle selle üle, et vaidlusaluse tsiviilasja hind maakohtu menetluses oli 14 102 eurot 66 senti (220 658 krooni 70 senti) ning et sellise hinnaga tsiviilasjas oli lepingulise esindaja kulude vastaspoolelt väljamõistmise piirmääraks 3706 eurot 88 senti (58 000 krooni). Seega saab iga kostja nõuda vastaspoolelt oma lepingulise esindaja kulutuste hüvitamist selle piirmäära ulatuses. Eelmärgitu ei ole hagejate suhtes ebaõiglane. Kostja on menetlusosaline, kes võib olla menetlusse kistud oma tahte vastaselt, sest hageja otsustab, kelle vastu ta hagi esitab, kujundab menetlust ja otsustab mh kostjate arvu ja selle üle, kas esitada ühes hagis nõuded ühe või mitme kostja vastu. Praeguses asjas esitasid hagejad rahalised nõuded ja tegemist ei ole olukorraga, kus ühe kaasomaniku vastu nõude esitamine oleks vältimatult toonud kaasa ka teiste kaasomanike vastu nõuete esitamise. Hagejad ei olnud sunnitud olukorras ja õigusselgusetusest ei ole põhjust kõnelda. Hagita asjades, kus menetlusosaliste rohkus võib tuleneda õigussuhte olemusest, sealhulgas kaasomandi asjades, hüvitatakse teiste menetlusosaliste õigusabikulud teistsuguste reeglite alusel. Pealegi kohaldatakse piirmäära üksnes lepingulise esindaja vajalike ja põhjendatud kulude piiramiseks. Kostja õigusabikulu vajalikkust ja põhjendatust hinnates on muu hulgas võimalik arvestada tema vastu esitatud nõuet ja selle suurust, kui asjaolud seda tingivad. Samas võivad tsiviilasjas, kus on palju
menetlusosalisi, ainuüksi sellest tulenevalt suureneda iga menetlusosalise lepingulise esindaja vajalikud ja põhjendatud kulud. Nii tuleb iga kostja esindajal tutvuda kogu asja materjaliga, sh kõigi menetlusdokumentidega, olenemata sellest, milline osa sellest kajastab tema esindatava vastu esitatud nõuet, võrrelda omavahel esitatud nõudeid ja nende aluseid, osaleda kohtuistungitel jne. Mitmete osalistega tsiviilasi võib olla suuremahuline ja keerukas ka ainuüksi menetlusosaliste suure arvu tõttu. Piirmäära küsimus kerkib üksnes siis, kui kostja põhjendatud ja vajalikud kulud on suuremad kui piirmäär, nagu on praeguses asjas kostja I ja kostja II puhul. Kostjal on õigus saada oma põhjendatud ja vajalikud kulud vähemalt piirmäära ulatuses hüvitatud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
14.Hagejad esitasid määruskaebuse, milles palusid ringkonnakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega mõista hagejatelt välja menetluskulud, arvestades iga kostja puhul iga kostja vastu esitatud nõude suurusele vastavat piirmäära, või saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei ole ringkonnakohtu määrus seaduslik ja põhjendatud. Kaevatav ringkonnakohtu määrus on vastuolus samas asjas 19. detsembril 2011 tehtud ringkonnakohtu määruses antud juhisega, mille järgi tuli esindaja tasu piirmäära arvutamisel võtta aluseks iga kostja vastu esitatud nõude suurus, mitte asjas esitatud nõuete kogusumma. Selle juhise järgi on kostjale I hüvitatavate menetluskulude piirmäär 1150 eurot 41 senti, kostja II piirmäär 703 eurot 10 senti ja kostja III piirmäär 1469 eurot 97 senti. Kui Vabariigi Valitsuse määrusega nr 306 kehtestatud piirmäärad võimaldavad mitme kostja vastu hagi esitamise korral mõista iga kostja kasuks välja menetluskulud kogu tsiviilasja hinnale vastava piirmäära ulatuses, on nimetatud määrus põhiseadusega vastuolus ja tuleb jätta kohaldamata. Piirmäära kehtestava määruse eesmärk on piirata menetluse kaotanud poolelt võitnud poolele lepingulise esindaja kulude väljamõistmist, et kaitsta kaotanud poolt. Kui piirmäär tuleb iga kostja puhul arvutada kogu tsiviilasja hinnast lähtudes, riivab see ebaproportsionaalselt põhiseaduse §-s 15 sätestatud kohtusse pöördumise õigust juhtudel, mil hagi soovitakse esitada mitme kostja vastu. Juhul kui hageja otsustab esitada mitme kostja vastu nõuded ühes menetluses, ei või ta menetluskulude hüvitamise küsimuses sattuda halvemasse olukorda kui siis, kui ta esitaks iga kostja vastu nõude eraldi menetluses. Selline lähenemine oleks vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega. Piirmäära kehtestavad normid ei sätesta selgelt, kuidas tuleb piirmäär arvutada, kui menetluses osaleb mitu hagejat või kostjat. Selline õigusselgusetus riivab samuti oluliselt ja ebaproportsionaalselt kohtusse pöördumise õigust, sest isik ei saa mõistlikult kõiki kulusid ette näha.
15.Kostjad I ja II vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Maa- ega ringkonnakohus ei ole rikkunud menetlusõiguse norme ega teinud ebaõiget lahendit. Hagejate arusaam piirmäära arvutamisest ei ole õige. Igal isikul on õigus võtta esindaja oma õiguste kaitseks kohtus ning hagejad peavad mitme kostja vastu hagi esitades eeldama, et tekivad suuremad kulud. Kuna asjas ei vaielda selle üle, et tsiviilasja hinda arvestades on piirmäär 3706 eurot 88 senti, ei saa hagejad esitada Riigikohtus uusi väiteid selle kohta, et iga kostja puhul on tegelikult piirmäär
väiksem.
16.Kostja III vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu määrus ei ole vastuolus varasema ringkonnakohtu määrusega, sest ka tolles lahendis leidis ringkonnakohus, et tsiviilasja hinda arvestades on piirmäär 3706 eurot 88 senti, samuti ei ole ringkonnakohtule kohustuslikud varasemas määruses antud juhised, kui need on vastuolus õigusnormiga.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
17.Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 701 lg 3 alusel rahuldada, maa- ja ringkonnakohtu määrus tühistada ning asjas tuleb teha uus määrus, millega rahuldada menetluskulude kindlaksmääramise taotlused osaliselt.
18.Menetlusosalised vaidlevad selle üle, kuidas tuleb kohaldada menetluskulude väljamõistmise piirmäära olukorras, kus mitu hagejat on esitanud ühes hagis sarnased nõuded mitme kostja vastu.
19.Kolleegiumi hinnangul asusid kohtud õigesti seisukohale, et kostjate menetluskulude kindlaksmääramise avalduse lahendamisel tuleb lähtuda hagi esitamise ajal kehtinud määrusega nr 306 sätestatud lepingulise esindaja kulude piirmääradest (vt nt Riigikohtu 18. detsembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-12, p 11). Samas on nii maa- kui ka ringkonnakohus kostjate lepinguliste esindajate kulude piirmäärad vääralt kindlaks teinud. Kohtud leidsid õigesti, et määruse nr 306 § 1 järgi sõltub teistelt menetlusosalistelt lepingulise esindaja kulude sissenõudmise piirmäär tsiviilasja hinnast. Kolleegium jääb varem väljendatud seisukoha juurde, et pooled peavad juba menetluse algusest peale arvestama, et menetluses aluseks võetud asja hinnast lähtutakse edaspidi ka menetluskulude kindlaksmääramisel ning kui nad selle hinnaga ei nõustu, peavad nad sellele esitama vastuväiteid või kaebuse juba põhimenetluses (vt nt Riigikohtu 18. detsembri 2012. a määrused tsiviilasjades nr 3-2-1-171-12 (p 12) ja nr 3-2-1158-12 (p 13)).
20.Hagilise tsiviilasja hind on TsMS § 122 lg-te 1 ja 2 järgi hagihind, milleks on hagis taotletu harilik väärtus. Raha maksmisele suunatud hagi puhul määratakse hagihind TsMS § 124 lg 1 järgi nõutava rahasummaga. Kui hagis sisaldub mitu nõuet, tuleb hagihinda arvutades hagis sisalduvad nõuded TsMS § 134 lg 1 esimese lause järgi liita. Kolleegium leiab, et viidatud sätte järgi saab tsiviilasja hinda arvutades mh liita ka mitme hageja nõuded mitme kostja vastu. Erinevate nõuete hindade liitmine motiveerib hagejat esitama erinevate kostjate vastu suunatud üheliigilised nõuded ühes menetluses, mis lihtsustab nõuete menetlemist ja tagab nõuete lahendamise võimalikult väikeste kuludega, sh üldjuhul ka väiksema riigilõivu maksmise kohustusega, kuna hagiavalduse esitamisel tasutakse riigilõivu riigilõivuseaduse § 57 lg 1 järgi üldjuhul hagihinnast lähtudes. Kolleegiumi hinnangul ei saa aga menetlusosalistele hüvitatavate lepingulise esindaja kulude piirmäära määrata kindlaks haginõuete liitmise teel määratud ühtse tsiviilasja hinna järgi olukorras, kus mitu hagejat on ühes hagiavalduses esitanud erineva suurusega nõuded mitme erineva kostja vastu. Samas oleks saanud kõik need nõuded esitada ka eraldi hagiavaldustes. Kui hagejatel tuleb
sellises asjas hüvitada kostjate kantud lepingulise esindaja kulud, tuleb kolleegiumi arvates määrata kostjatele hüvitatavate lepingulise esindaja kulude piirmäärad iga kostja kohta tema vastu esitatud nõude suuruse järgi. Selline tõlgendus tagab, et iga kostja saab lepingulisele esindajale tehtud kulud igal juhul hüvitatud piirmäära ulatuses, mis vastab tema vastu esitatud nõude suurusele. Kolleegiumi hinnangul ei oleks seaduse mõttega kooskõlas, kui mitme kostja vastu esitatud liidetud nõuetega menetluses oleks iga kostja lepingulise esindaja kulude hüvitamise piirmäär suurem (määratud iga kostja kohta kõigi kostjate vastu esitatud nõuete liidetud tsiviilasja hinna järgi) kui siis, kui iga kostja vastu oleks esitatud eraldi hagi. Selline tõlgendus paneks kostjad lepingulise esindaja kulude hüvitamisel liidetud nõuetega hagimenetluses põhjendamatult soodsamasse positsiooni ning paneks hagejale liidetud nõuetega menetluses põhjendamatult suurema kulude hüvitamise kohustuse, sest hageja peaks erinevate kostjate vastu esitatud liidetud nõuetega kohtumenetluses kaotuse korral hüvitama igale kostjale lepingulise esindaja kulud suurema piirmäära ulatuses kui siis, kui hageja oleks esitanud nõuded eraldi hagides. Mh võiks sellisel juhul tekkida hagejal kohustus hüvitada suurema piirmäära ulatuses kostjate menetluskulud ka siis, kui kohus ise peab TsMS § 374 järgi vajalikuks liita erinevate kostjate vastu esitatud nõuded ühte menetlusse. Eeltoodud põhjendustel leiab kolleegium, et kui kaks või enam hagejat esitavad mitme kostja vastu erineva suurusega sarnased nõuded ühes menetluses, tuleb lepingulise esindaja kulude piirmäär määrata iga hageja iga kostja vastu esitatud nõude suuruse järgi sõltumata sellest, et tsiviilasja hinna määramisel üldjuhul sellised nõuded liidetakse. Vabariigi Valitsuse määruse nr 306 § 1 mõttes tähendab tsiviilasja hind sellisel juhul iga kostja vastu esitatud nõude harilikku väärtust, mis määratakse kindlaks igalt kostjalt nõutava rahasumma järgi.
21.Praeguses asjas palus hageja I mõista kostjalt I põhinõudena välja kokku 38 459 krooni 20 senti, kostjalt II 20 914 krooni 50 senti ja kostjalt III 59 553 krooni 10 senti. Seega on hageja I nõuete suurusest tulenevalt kostjale I hüvitatavate lepingulise esindaja kulude piirmäär Vabariigi Valitsuse määruse nr 306 § 1 järgi 12 500 krooni (798 eurot 90 senti), kostja II piirmäär 8000 krooni (511 eurot 29 senti) ja kostja III piirmäär 18 000 krooni (1150 eurot 41 senti). Hageja II palus mõista kostjalt I põhinõudena välja 26 226 krooni 30 senti, kostjalt II 11 016 krooni 70 senti ja kostjalt III 16 771 krooni 70 senti. Seega on hageja II nõuete suurusest tulenevalt kostjale I hüvitatavate lepingulise esindaja kulude piirmäär Vabariigi Valitsuse määruse nr 306 § 1 järgi 9500 krooni (607 eurot 16 senti), kostja II piirmäär 5000 krooni (319 eurot 56 senti) ja kostja III piirmäär 6500 krooni (415 eurot 43 senti).
22.Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus TsMS § 175 lg 1 esimese lause alusel kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Maakohus tuvastas, et kostja I ja kostja II koos kantud menetluskuludest oli põhjendatud ja vajalik kulu maakohtus 2376 eurot 75 senti ning ringkonnakohtus 1689 eurot 76 senti. Kostja III maakohtus kantud kuludest olid vajalikud ja põhjendatud 697 eurot 91 senti ja ringkonnakohtus 1577 eurot. Kolleegium jääb varem korduvalt väljendatud seisukoha juurde, et menetlusosalise lepingulise
esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu
18.detsembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-12, p 13). Praeguses asjas ei ole kolleegiumi hinnangul kohtud kostjate esindajate kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel diskretsioonipiire ületanud ning kohtud on oma järeldusi põhjendanud, seega ei ole alust kulude põhjendatust ja vajalikkust ümber hinnata.
23.Maakohtu kuludest jäi menetluskulude jaotuse järgi hageja I kanda 65% ja hageja II kanda 35%. Seega tuleks menetluskulude jaotuse proportsiooni arvestades kanda hagejal I kostja I ja kostja II maakohtus kantud lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikust kulust 1544 eurot 89 senti ja hagejal II 831 eurot 86 senti. Kostja III maakohtus kantud lepingulise esindaja kulust tuleks hagejal I kanda 453 eurot 64 senti ja hagejal II 244 eurot 27 senti. Ringkonnakohtu kuludest jäi hageja I kanda 2/3 ja hageja II kanda 1/3. Seda proportsiooni arvestades tuleks hagejal I kanda kostja I ja kostja II ringkonnakohtus kantud lepingulise esindaja kulust 1126 eurot 51 senti ja hagejal II 563 eurot 25 senti. Kostja III ringkonnakohtus kantud lepingulise esindaja kulust tuleks hagejal I kanda 1051 eurot 33 senti ja hagejal II kanda 525 eurot 67 senti. Eeltoodu kohaselt tuleks hagejal I kanda kokku kostja I ja kostja II lepingulise esindaja kuludest maaja ringkonnakohtus 2671 eurot 40 senti ja kostja III kuludest kokku 1504 eurot 97 senti. Hagejal II tuleks kanda kostja I ja kostja II lepingulise esindaja kuludest maa- ja ringkonnakohtus kokku 1395 eurot 11 senti ja kostja III kuludest kokku 769 eurot 94 senti.
24.Siiski ei pea pool, kelle kanda jäeti vastaspoole menetluskulud, kandma teise poole kõiki vajalikke ja põhjendatud menetluskulusid ning tema vastutus on piiratud Vabariigi Valitsuse määruses nr 306 sätestatud piirmääradega, mis praeguses asjas tuleb määrata kindlaks iga hageja iga kostja vastu esitatud nõude suuruse järgi (vt ülal p 21). Kuna hagejalt I kostja I kasuks väljamõistetava hüvitise piirmäär on 798 eurot 90 senti ja kostja II piirmäär 511 eurot 29 senti, ei tule hagejal hüvitada kostjale I ja kostjale II kogu põhjendatud ja vajalikku menetluskulu vastavalt hageja I kanda jäetud proportsioonile (2671 eurot 40 senti), vaid hagejalt I tuleb kostja I ja kostja II lepingulise esindaja kulude hüvitamiseks välja mõista hüvitis, mis ei ületa ülalmärgitud piirmäära, s.o kostja I kasuks 798 eurot 90 senti ja kostja II kasuks 511 eurot 29 senti. Arvestades hageja I nõuet kostja III vastu, on kostja III kasuks hagejalt I väljamõistetava hüvitise piirmäär 1150 eurot 41 senti. Kuna kostja III vajalik ja põhjendatud kulu vastavalt hageja I kanda jäetud proportsioonile (1504 eurot 97 senti) ületab piirmäära, tuleb hagejalt I mõista kostja III kasuks välja piirmäärale vastav hüvitis, s.o 1150 eurot 41 senti. Hageja II nõude suuruse järgi on kostja I kulude piirmäär 607 eurot 16 senti ja kostja II kulude piirmäär 319 eurot 56 senti. Vastavalt hageja II kanda jäetud menetluskulude proportsioonile peaks hageja II kandma küll 1395 eurot 11 senti, kuid ka see ületab piirmäära, mistõttu tuleb hagejalt II mõista kostja I ja kostja II kasuks välja hüvitis piirmäära ulatusest, s.o kostja I kasuks 607 eurot 16 senti ja kostja II kasuks 319 eurot 56 senti. Kostja III vastu hageja II esitatud nõude suuruse järgi on kostja III kulude piirmäär 415 eurot 43 senti. Kuigi vastavalt hageja II kanda jäetud
proportsioonile peaks hageja II hüvitama kostjale III põhjendatud ja vajaliku kuluna 769 eurot 94 senti, ületab ka see piirmäära, mistõttu tuleb kostja III kasuks mõista hagejalt II välja hüvitis piirmäära ulatuses, s.o 415 eurot 43 senti.
25.Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kautsjon TsMS § 149 lg 4 alusel hagejale I tagastada. Menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale esitatud määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 3). Lea Laarmaa, Henn Jõks, Ants Kull
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.