Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Ants Kull ja Jaak Luik
Kohtuasi
Jevgeni Hristoforovi, Arno Köörna ja Bruno Sauli menetluskulude kindlaksmääramise avaldus
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 28. mai 2013. a määrus tsiviilasjas nr 2-09-14448
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Peeter Varese määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Peeter Vares, esindaja vandeadvokaat Aleksander Vares Kostja Jevgeni Hristoforov, esindajad vandeadvokaat Monika Mägi ja vandeadvokaat Denis Piskunov Kostja Arno Köörna, esindajad vandeadvokaat Monika Mägi ja vandeadvokaat Denis Piskunov Kostja Bruno Saul, esindajad vandeadvokaat Monika Mägi ja vandeadvokaat Denis Piskunov
Asja läbivaatamise kuupäev
28. oktoober 2013. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 28. mai 2013. a määrus tsiviilasjas nr 2-09-14448 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Määruskaebus rahuldada osaliselt.
3.Tagastada Advokaadibüroo Vares & Partnerid OÜ-le 25. juulil 2013 Peeter Varese määruskaebuse eest tasutud kassatsioonikautsjon 50 (viiskümmend) eurot.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Peeter Vares (hageja) esitas 1. aprillil 2009 Harju Maakohtule hagi, milles palus kohustada Jüri Martinit (kostja I), Jevgeni Hristoforovit (kostja II), Arno Köörnat (kostja III) ja Bruno Sauli (kostja IV) lükkama ümber hageja kohta avaldatud ebaõiged andmed ning hüvitama ebaõigete andmete avaldamise ja au teotamisega tekitatud mittevaraline kahju. Maakohus jättis 15. märtsi 2011. a otsusega hagi rahuldamata ja poolte menetluskulud hageja kanda.
Maakohtu otsuse kohaselt on tsiviilasja hind 3195 eurot 58 senti. Tallinna Ringkonnakohus muutis
5.oktoobri 2011. a otsusega maakohtu otsust menetluskulude jaotuse osas, jättes kostja I menetluskulud tema enda kanda ning kostjate II, III ja IV menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on äärmiselt ebaõiglane jätta hageja kanda kostja I menetluskulusid, kuna maakohtu otsusega on tuvastatud, et kostja I tekitas hagejale süüliselt mittevaralist kahju. Ringkonnakohtu otsus jõustus Riigikohtu 16. jaanuari 2012. a määrusega, millega jäeti hageja kassatsioonkaebus menetlusse võtmata.
2.Kostjad II, III ja IV esitasid 24. jaanuaril 2012 maakohtule menetluskulude kindlaksmääramise avalduse. Kostjad palusid mõista hagejalt välja kostjate II, III ja IV kasuks solidaarselt menetluskulud 5510 eurot 41 senti ja lisaks kostja IV kasuks 926 eurot 8 senti. Avalduse kohaselt kandis kostjate eest enamiku menetluskuludest mittetulundusühing Eesti Euroinfo Ühing (kolmas isik), kellele olid esitatud õigusabikulu arved. Ülejäänud kulude eest esitati arve kostjale IV. Kõik avaldusele lisatud kulunimekirjas märgitud kulud on kantud selles kohtumenetluses.
3.Hageja vastuväidete kohaselt nõuavad kostjad II, III ja IV temalt põhjendamatult ka kostja I menetluskulude hüvitamist, kuigi need jäeti kohtuotsusega kostja I enda kanda. Lisaks on kostjate lepinguliste esindajate kulud ebamõistlikult suured. Kuna kostjate II, III ja IV eest menetluskulud tasunud kolmas isik on käibemaksukohustuslane, on põhjendamatu mõista hagejalt kostjate kasuks välja õigusabikulu koos käibemaksuga.
4.Harju Maakohtu kohtunikuabi rahuldas 22. veebruari 2013. a määrusega kostjate II, III ja IV menetluskulude kindlaksmääramise avalduse osaliselt, mõistes hagejalt kostjate II, III ja IV kasuks solidaarselt välja menetluskulu 4082 eurot 43 senti ja kostja IV kasuks 268 eurot 96 senti. Määruse kohaselt on kostjatele II, III ja IV osutatud vajalikku ja põhjendatud õigusabi 10 tundi hinnaga 1700 kr/h, 19,66 tundi hinnaga 115 €/h, 3,24 tundi hinnaga 108,65 €/h, 3,83 tundi hinnaga 100 €/h ning 1,67 tundi hinnaga 2100 kr/h. Õigusabi tunnihinna suuruse üle pooled ei vaidle. Eeltoodu hulgas on põhjendatud kostjate esindajate hagile ja apellatsioonkaebusele vastuste koostamise ajakulu, samuti mahuka hagi ja apellatsioonkaebusega tutvumine ning osalemine kohtuistungil. Põhjendatud ei ole esindaja menetluskulude katteks tagatise andmise taotluse koostamise kulu, sest see taotlus jäi rahuldamata. Osaliselt põhjendatud ei ole kohtuistungitel ja eelistungil osalemise ajakulu, sest istungid kestsid vähem aega ja kostjate esindaja jäi istungil apellatsioonkaebuse vastuse juurde, vastuse koostamise kulu ei saa topelt nõuda. Kohtuistungiks ettevalmistuseks on vajalik ja piisav ajakulu kaks tundi, sest vastuse ja istungi vahe oli neli kuud. Põhjendatud ei ole kliendiga kohtumise ajakulu, mille tulemusel ei tehtud menetlustoiminguid. Pooled said hagi esitamise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a määruse nr 137 järgi arvestada esindajakulu piirmääraga 1600 eurot. Kostjate nõue jääb selle piirmäära sisse. Kuigi kostjatel oli mitu esindajat, taotletakse ühe esindaja kulude hüvitamist. Menetluskulude hüvitamist ei välista see, et kulud on kostjate eest kandnud kolmas isik. Hageja ei ole teinud usutavaks ega tõendanud, et kostjate II, III ja IV taotletavate kulude hulgas on ka kostja I õigusabikulud. Kostjad II, III ja IV ei pidanud tõendama, kui suured olid kostja I menetluskulud, mis jäid
kohtuotsusega tema enda kanda.
5.Hageja esitas määruskaebuse, paludes maakohtu määruse osaliselt tühistada ja teha uue määruse, millega mõista temalt kostjate II, III ja IV kasuks solidaarselt välja 1530 eurot 90 senti ja lisaks kostja III kasuks 268 eurot 96 senti või kohtu määratud ulatuses. Hageja arvates tuleb kostjate menetluskulud jaotada selle alusel, millised nõuded ta iga kostja vastu esitas. Arvestades hageja nõudeid ja asjaolu, et kostja I menetluskulud jäid kohtuotsusega tema enda kanda, peaks hageja hüvitama kostjate II, III ja IV menetluskuludest maksimaalselt 3⁄8. Kostjate lepingulised esindajad osutasid õigusteenust korraga hageja kõigi nelja nõude kohta. Menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele lisatud arved sisaldavad ka õigusabi, mida osutati kostjale I. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 28. mai 2013. a määrusega maakohtu kohtunikuabi määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ning kooskõlas TsMS §-ga 659 ja § 654 lg-ga 6 ei korranud maakohtu põhjendusi. Vastuseks määruskaebusele märkis ringkonnakohus, et kostjad II, III ja IV on muutnud usutavaks ja tõendanud, et nad nõuavad hagejalt enda menetluskulude hüvitamist ning need on põhjendatud ja vajalikud. Asjaolu, et tsiviilasjas osales ka kostja I, ei tähenda, et osa kostjate II, III ja IV esitatud menetluskuludest tuleks lugeda põhjendamatuks või kostja I eest kantuks. Kõik kostjad oleksid võinud võtta eraldi esindajad ja esitada eraldi menetlusdokumendid. Menetluse mahtu ja esindajate tööd vähendas see, et kostjatel olid samad esindajad ja kõigi kostjate nimel esitati iga kord üks menetlusdokument. Hageja ei ole usutavaks teinud ega tõendanud, et osa menetluskuludest, mille hüvitamist taotletakse, kanti kostjale I osutatud õigusabi eest või et kui kostjad II, III ja IV oleksid võtnud esindaja, kes ei oleks esindanud kostjat I, oleks kostjatele II, III ja IV osutatud teenus olnud odavam või väiksema mahuga. Kostjad II, III ja IV ei pidanud menetluskulude väljamõistmise eeldusena tõendama, kui palju tasus menetluskulude eest kostja I. Kostjad on väitnud, et kostjal I ei olnud kohustust hüvitada hagejalt nõutavaid kulusid, ning hageja ei ole seda ümber lükanud ega vastupidist usutavaks muutnud. Kui sama esindaja esindab mitut isikut, ei pea esindatavad tasuma teenuse eest võrdselt või võrdeliselt.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas määruskaebuse, milles palub nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega mõista hagejalt kostjate II, III ja IV kasuks solidaarselt välja 1530 eurot 90 senti või kohtu määratud ulatuses. Kohtud on põhjendamatult rahuldanud avalduse ulatuses, mis hõlmab kostja I õigusabikulu. Kostjate õigusabiarvetest ei nähtu, et need on esitatud üksnes kostja II, III ja IV esindamise eest, arvetes on viidatud kostjatele ühiselt. Haginõuetest neli olid esitatud kõigi kostjate vastu ja lisaks kaks nõuet ainult kostja I vastu. Seega on kostjate menetluskulud tekkinud eelkõige kostja I vastu esitatud nõuetest. Hagejalt saab välja mõista üksnes 1530 eurot 90 senti (4082 * 3⁄8).
8.Kostjad II, III ja IV paluvad jätta määruskaebuse rahuldamata. Kostjate arvates ei rikkunud ringkonnakohus kohustust kohtumäärust põhjendada. Kuna hageja rajas oma määruskaebuse samadele väidetele, mille kohta maakohus võttis seisukoha ja millega ringkonnakohus nõustus, ei pidanud ringkonnakohus maakohtu määruse põhjendusi kordama. Hageja väited, et kostjad II, III ja IV ei ole esitanud õigusabiarveid, mis oleks väljastatud kostjale I eraldi teiste kostjate arvetest, on alusetud ja hinnangulised ning tuleb jätta tähelepanuta. See, kuidas kostja I tasus enda esindajale tsiviilasjas osalemisega tekkinud menetluskulud, ei ole kostjate II, III ja IV esitatud menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esemeks. Selle avalduse esemeks on üksnes kostjate II, III ja IV kulud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 alusel tühistada ja asi saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt.
10.Kostjad II, III ja IV esitasid maakohtule ühise menetluskulude kindlaksmääramise avalduse, milles palusid mõista hagejalt välja kostjate kasuks solidaarselt 6436 eurot 49 senti. Avaldusega koos esitati hagimenetluse ajal kolmandale isikule ja kostjale IV esitatud advokaadibüroo arved ja nende alusel koostatud kulude nimekirjad. Hageja arvates sisaldavad kostjate nõutud menetluskulud kostja I kulusid, kuigi need jäid jõustunud kohtuotsusega tema enda kanda, ning lisaks ei ole nõutavad kulud põhjendatud ja vajalikud. Kohtud rahuldasid kostjate taotluse osaliselt, leides, et põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks on 4351 eurot 39 senti ning et hageja ei ole usutavaks teinud ega tõendanud, et kostjad nõuavad ka kostja I menetluskulude hüvitamist. Kohtud on õigesti märkinud, et kuna menetluskulude kindlaksmääramisel ja väljamõistmisel tuleb arvestada sellega, milliseid kulutusi sai menetlusosaline ette näha, lähtutakse lepingulise esindaja kulude väljamõistmisel hagi esitamise ajal kehtinud esindajakulu piirmäärast (vt ka nt Riigikohtu
15.oktoobri 2009. määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-09, p-d 14 ja 15; 14. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-107-13, p 14). Samuti on kohtud õigesti järeldanud, et iga kostja võib nõuda oma menetluskulude hüvitamist piirmäära ulatuses (vt Riigikohtu 20. märtsi 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-13, p 20) ning et menetluskulude väljamõistmist hagejalt ei välista asjaolu, et kulud kandis kostjate eest kolmas isik (vt nt Riigikohtu 1. oktoobri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11201; 3. juuni 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13, p-d 15 ja 18).
11.TsMS § 175 lg 1 esimese lause kohaselt mõistab kohus menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud teiselt menetlusosaliselt välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kolleegium on seisukohal, et menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire (vt nt Riigikohtu 18. detsembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-17112, p 13). Kolleegium leiab, et ringkonnakohus ületas kostjate II, III ja IV menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel diskretsioonipiire, kuna jättis kontrollimata, kas kostjad taotlevad üksnes enda menetluskulude hüvitamist või nõutav hüvitis sisaldab ka kostja I kulusid.
Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, et olukorras, kus menetluskulude kindlaksmääramist ja teistelt menetlusosalistelt väljamõistmist taotleb mitu isikut ühiselt, näitamata iga isiku kulude suurust, peab kohus selle kindlaks tegema. Iga menetlusosalise kulude osa on otstarbekas määrata kindlaks määruse selguse ja täidetavuse tagamise jaoks nt seetõttu, et menetlusosaliste kulude suurus võib olla erinev. Kui kohus ei ole menetluskulude hüvitamist nõudvate isikute osa kindlaks määranud, tuleb lugeda, et nende panus menetluskulude kandmisel oli võrdne (vt Riigikohtu 25. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-11, p 14; 3. juuni 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13, p 15). Praegusel juhul mõistsid kohtud hagejalt välja menetluskulud kostjate II, III ja IV kasuks, määramata kindlaks ühegi kostja menetluskulude suurust. Samuti ei arvestanud kohtud, et menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele lisatud arved on esitatud ajal, mil kostjate II, III ja IV lepinguline esindaja esindas kohtumenetluses ka kostjat I, kelle menetluskulud on jõustunud kohtuotsusega jäetud tema enda kanda. Ringkonnakohtu määrusest ei nähtu, et arvetes ja nende alusel koostatud kulunimekirjades ei kajastu kostjale I antud õigusabiga seotud toimingud. Ringkonnakohtu põhjendus, et ühist lepingulist esindajat kasutades hoidsid kostjad menetluskulusid kokku, ei ole asjakohane. Kostjad II, III ja IV võivad hagejalt nõuda üksnes nende endi menetluskulude hüvitamist. Kolleegium leiab, et asjakohane ei ole ringkonnakohtu seisukoht, et hageja ei ole teinud usutavaks ega tõendanud, et kostjate avaldus sisaldab ka kostja I kulusid. Hageja vastuväidete kohaselt tegid kõigi nelja kostja ühised esindajad kõik menetlustoimingud ja dokumendid samal ajal kõigi nelja kostja nimel ning ka kostjate II, III ja IV esitatud arvetest ja kulunimekirjade kohaselt on arved koostatud kõigi nelja kostja õigusabikuludest lähtuvalt (III kd, tl 123). Kostjad on ringkonnakohtule esitatud vastuses tuginenud üksnes sellele, et kuna menetluskulude hüvitamise taotluse esitasid kostjad II, III ja IV, ei ole kostja I kulusid nõutud (III kd, tl 171 jj). Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et menetluskulude kindlaksmääramise menetlusele kohaldatakse hagita menetluse sätteid (vt nt Riigikohtu 15. veebruari 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-11, p 7). Vaidluse puhul, mis lahendatakse hagita menetluses, ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele. Kolleegium on varem leidnud, et kui kohtul on menetluskulude kindlaksmääramisel mingi asjaolu suhtes kahtlusi, peab ta andma menetlusosalisele võimaluse olukorda selgitada ja esitada vajadusel tõendeid (vt Riigikohtu
18.novembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-09, p 9). Asjaolusid ja menetlusosaliste väiteid arvestades oleks ringkonnakohtul pidanud tekkima kahtlus, et kostjate nõutavate kulude hulgas võivad olla ka kostja I menetluskulud. Seetõttu oleks ringkonnakohus pidanud kooskõlas TsMS § 174 lg-ga 5 andma kostjatele tähtaja hüvitatavate menetluskulude täpsustamiseks või kohustama neid esitama lisatõendeid.
12.Kolleegium leiab, et kostjate II, III ja IV menetluskulude suuruse saab kindlaks määrata ja hagejalt välja mõista ringkonnakohus, kellel on mh õigus uurida maakohtusse esitamata tõendeid või tõendeid ümber hinnata (vt nt TsMS § 659, § 652 lg 3 p 2 ja § 653). Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus tegema kindlaks kostjate II, III ja IV põhjendatud ja vajalikud menetluskulud, mis
tuleb hagejalt välja mõista. Selleks peab ringkonnakohus mh andma kostjatele võimaluse oma nõuet täpsustada.
13.TsMS § 178 lg 3 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise menetluses esitatud määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid.
14.Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg-te 4 ja 8 alusel määruskaebuselt tasutud kautsjon tagastada selle tasunud isiku pangakontole. Peeter Jerofejev, Ants Kull, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.