Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

S e l g i t u s e d:

2(9)

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud M P esitas 30. septembril 2011. a. Harju Maakohtusse hagi A I, Aruküla Farm OÜ ja H B vastu nõude tunnustamiseks OÜ Intelan (pankrotis) pankrotimenetluses summas 19.970, 45 eurot teise rahuldamisjärgu nõudena. Hagiavalduse kohaselt kuulutas Harju Maakohus 9. märtsil 2011. a. välja OÜ Intelan pankroti. Hageja esitas nõudeavalduse summas 32.806, 26 eurot, millest 12.835, 81 eurot loeti kaitsmiseta tunnustatuks (Tallinna Ringkonnakohtu 4. oktoobri 2006. a. otsusega tsiviilasjas 2-04-1481 välja mõistetud 2489, 35 eurot, Harju Maakohtu 27. septembri 2007. a. otsusega tsiviilasjas 2-07-17549 välja mõistetud 5672, 92 eurot ja Harju Maakohtu 10. märtsi 2009. a. määrusega tsiviilasjas 2-07-17549 välja mõistetud 4673, 54 eurot). Kaitsmisele pandi hageja nõue summas 19.970, 45 eurot, sealhulgas 16.169, 64 eurot hagejale kinnistu üleandmiseni ajavahemiku eest 1. maist 2007. a. kuni 31. detsembrini 2010. a. Harju Maakohtu 27. septembri 2007. a. otsuse alusel tasuda tulev rahasumma (otsusega on võlgnikule pandud kohustus tasuda alates 1. maist 2007. a. kuni hagejale kinnistu valduse üleandmiseni igakuiselt 5750 krooni) ja 3800, 81 eurot hageja poolt võlgniku pankrotimenetluses kantud kulud (riigilõiv 383,46 eurot, ajutise halduri kulude katteks kohtu deposiiti kantud 1917, 35 eurot ning pankrotimenetluse kulude katteks kohtu deposiiti makstud 1500 eurot). Nõue on pandiga tagamata.

igakuisest tasust summas 5750 krooni, mida hageja on arvestanud nõudeavalduses summas 16.169, 64 eurot, ning pankrotimenetluse kuludest summas 3800, 81 eurot (kd. I, tl. 20 - 29). Anna I ja H B vaidlevad vastu hageja nõudele summas 16.169, 64 eurot. Hageja nõuet summas 3800, 81 eurot ei ole kostjad kirjalikus vastuses vaidlustanud ega ole seda teinud ka istungil (kd. I, tl. 128). Aruküla Farm OÜ võtab hagi tervikuna õigeks. Seetõttu 3800, 81 euro suuruse nõude osas vaidlus puudub (kd. I, tl. 11 - 12, 19) ja see nõue on põhjendatud. Harju Maakohtu 27. septembri 2007. a. otsusega tsiviilasjas 2-07-17549 on pankrotivõlgnikult m. h. välja mõistetud hageja kasuks igakuiselt 5750 krooni alates 1. maist 2007. a. kuni hagejale kinnistu valduse üleandmiseni. Kinnistu all mõeldakse Tallinnas Padu 11 asuvat kinnistut, mille hageja omandas 21. oktoobri 2003. a. müügilepingu alusel (kd. I, tl. 39 - 46). Hageja väitel anti kinnistu temale üle jaanuaris 2011. a., A I ja H B väitel anti kinnistu hagejale üle 2007. a. juulis või augustis. Kuivõrd kinnistu üleandmise ajani on hagejal õigus nõuda viidatud kohtuotsuse alusel igakuist tasu, sõltub hageja nõude suurus kinnistu üleandmise aja tuvastamisest. Oma väite tõendamiseks esitasid Anna I ja H B kohtutäituri Urmas Tärno ja A I kirjavahetuse (kd. I, tl. 134 - 135). Sellega soovivad nad tõendada, et kinnistu oli hageja valduses septembris 2009. a. Kirjavahetusest selgub, et 11. septembril 2009. a. soovis hageja müüa Padu 11 kinnistut ning selleks oli broneeritud aeg notari Aivar Mesikäpa büroos. Kirjast ei ole võimalik järeldada, et kinnistu oli nimetatud ajal hageja valduses, sest kinnistut saab omanik müüa ka valdust omamata. Teises e-kirjas teavitab hageja, et ei saa 7. juunil 2011. a. kell 11 viibida Padu 11 kinnistul. Puudub aga vaidlus, et 2011. a. oli hagejal kinnistu valdus. Need tõendid ei tõenda valduse üleandmist hagejale enne jaanuari 2011. a. M P on 19. septembril 2008. a. sõlminud võrgu- ja elektrilepingu nr. 17089419/1. Perioodil 12. maist 2009. a. kuni 26. augustini 2010. a. on nende teenuste eest ka tasutud (kd. I, tl. 158 - 160). Kostjate väitel kinnitab see seda, et hagejal oli sel ajal kinnistu valdus. Hageja vaidleb sellele vastu. Lepingu sõlmijaks oli M P, hagejaks on aga M P. Kolmanda isiku tegevust ei saa automaatselt pidada hageja tegevuseks ka siis, kui kolmas isik ja hageja on omavahel perekondlikult seotud (M P on hageja vend). Mõistlik on tunnistajana üle kuulatud M P selgitus, et viidatud lepingu sõlmis ta selleks, et saaks isiklikult kontrollida elektrienergia tarbimist ning et tarbimine ei oleks ebaloomulikult suur, kuna omanik peab selle kinni maksma. Seega võrgu- ja elektrileping ei tõenda hagejale kinnistu valduse üleminekut. Kostjad ei ole suutnud tõendada, et kinnistu valdus anti hagejale üle juulis - augustis 2007. a. või mis tahes ajal enne jaanuari 2011. a. Tunnistajana üle kuulatud I B andis ütlusi, mille kohaselt elas ta Padu 11 kinnistul kuni augustini 2007. a. Võtmed andis ta augustis või septembris üle Mele, kes oli koos naisterahvaga. Võtmete üleandmise hetkel elas tunnistaja juba uues kohas. Padu 11 elektrivarustamise lepingu püüdis ta lõpetada samal ajal, kui sõlmis uues elukohas elektrivarustamise lepingu, kuid ta ei tea, miks leping lõpetati aasta lõpus. Tunnistajana üle kuulatud M P andis ütlusi, mille kohaselt elasid kinnistul erinevatel aegadel erinevad inimesed, m. h. ka tunnistaja I B. Viimane võtmeid üle ei andnud. 2007. a. mais pöördus ta kohtusse, et üürileping lõpetada ja valdus kätte saada. Võtmeid ei ole ta kelleltki saanud, kinnistu valduse sai selliselt, et ronis jaanuaris 2011. a. katkisest aknast sisse ning pani uued lukud. Seega on tunnistajate ütlused vastuolus. Tõenditevahelise vastolu saab kõrvaldada, hinnates tõendite usaldusväärsust ja tuvastades selle läbi tõendite kogumi ja elulise usutavuse. Usaldusväärsemad on tunnistaja M P ütlused ning I B ütlused kui ebausaldusväärsed tuleb jätta kõrvale. Tunnistaja I B ütlused ei haaku teiste asjas kogutud tõenditega ega ole ka eluliselt usutavad: need ei ole kooskõlas Harju Maakohtu 27. septembri 2007. a. otsusega tsiviilasjas 2-07-17549/21, millega kohus lahendas hageja nõuet, m. h. kostja vastu valduse saamiseks. Kui otsuse tegemise ajal, s. o. septembri lõpus 2007. a. oli otsuse järgi poolte vahel vaidlus üürilepingu kehtivusest ning otsuses ei olnud tuvastatud valduse üleandmist, ei ole 4(9)

selle tõendiga kooskõlas tunnistaja ütlused, et ta andis valduse üle augustis või septembris 2007. a. Tunnistaja I B kinnitas, et tema esindaja oli D L. Ebausaldusväärne on aga see, et tunnistaja ei teadnud midagi oma esindaja toimingutest kohtuasja arutamisel ega ka see, et esindaja tegutseks kohtuasjas toimingute tegemisel omal initsiatiivil ning et esindaja vaidleks pärast valduse üleandmist kohtuasjas samas nõudes edasi. Tunnistaja M P ütlused annavad aluse tuvastada, et hageja sai Padu 11 kinnistu valduse jaanuaris 2011. a. Harju Maakohtu 27. septembri 2007. a. otsuse alusel tsiviilasjas 2-07-17549/21 on hagejal alates 1. maist 2007. a. kuni 31. detsembrini 2010. a. õigus nõuda igakuist tasu summas 5750 krooni. Hageja nõue summas 16.169, 64 eurot on põhjendatud. Seega tuleb hagi rahuldada tervikuna. Aruküla Farm OÜ palus arvestada hagi õigeksvõttu. TsMS § 168 lg. 6 järgi, kui kostja võtab hagi kohe õigeks, kannab hageja menetluskulud ise, kui kostja ei ole oma käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks. TsMS § 168 lg. 6 kohaldamiseks puudub alus. Nimetatud kostja ei võtnud hagi kohe omaks, sest tegemist ei olnud esimese kostja vastusega. Enne õigeksvõttu esitas kostja vastuse, milles vaidles hagile vastu (kd. I, tl. 68 - 71). Samuti tingis hagi esitamise hageja nõude vaidlustamine nõuete kaitsmise koosolekul, s. o. ka antud kostja andis oma käitumisega põhjuse hagi esitamiseks. Samas arvestab kohus nimetatud kostja käitumist menetluses ning ei mõista kostjalt välja hageja menetluskulusid võrdselt teiste kostjatega, vaid TsMS § 165 lg. 1 järgi erinevalt. Menetluskulud jäävad 40% ulatuses A I, 20% ulatuses Aruküla Farm OÜ ja 40% ulatuses H B kanda. Apellatsioonkaebus Anna I ja H B paluvad maakohtu otsuse osaliselt – 16.169, 64 euro suuruse nõude osas – tühistada ja uue otsusega jätta hagi selles osas rahuldamata, muutes vastavalt ka menetluskulude jaotust. Kohtuotsus põhineb tunnistaja M P valeütlustel selle kohta, et ta sõlmis Padu 11 kinnistu elektriga varustamiseks lepingu üksnes selleks, et elektritarbimine ei oleks üleloomulikult suur ja I. B ei nõudnud võlga üksnes seetõttu, et see on pikaajaline protsess. Pole usaldusväärne, et tunnistaja loobus tarbitud elektri eest tasutud summade sissnõudmisest, kuna see on liiga pikk protsess. Tunnistaja sõlmis elektrienergiaga varustamise lepingu 19. septembril 2008. a. ja kohtus antud tunnistuste järgi pääses ta majja alles jaanuaris 2011. Ei ole usutav niivõrd pikal perioodil lubada võõrastel inimestel tasuta tarbida elektrienergiat. Apellandid said alles otsusest teada, et nende poolt esitatud dokumentaalsed tõendid ei ole piisavad tõendamaks asjaolu, et kinnistu valdus anti üle enne jaanuari 2011. a. Hoone kasutamine elektrita oli võimatu, kuna hoonel oli kuni 2010. a. individuaalne veega varustamine, mis oli võimalik vaid elektrivoolu abil. See lükkab omakorda ümber tunnistaja M P ütlused, et kinnistul elas ajavahemikul 2005. a. – 2009. a. keegi võõras ja tema sõlmis elektrilepingu üksnes seetõttu, et kontrollida tarbitava elektrienergia hulka. Lisaks oli hoone elektrivarustuse taastamine võimatu, omamata hoonesse juurdepääsu, kuivõrd voolumõõdik asub hoones. Kui hoone elektriga varustamise taastamise võimaldas tunnistaja M P või hageja, on tõendatud asjaolu, et neil oli elektrienergiaga taasvarustamise alustamise hetkel juurdepääs Padu 11 hoonesse. Lisaks sai apellantidele otsuse järgselt teatavaks asjaolu, et tunnistaja M. P müüs Padu 11 hoonet 2009. a. suvel ning näitas ostuhuvilistele hoonet ka seestpoolt. Kolmandate isikute ütlustega on võimalik tõendada, et tunnistaja M. P andis kohtus teadvalt valeütlusi asjaolu kohta, millal hageja tegelikult kinnistu valduse sai. Samuti on apellantidele teatavaks saanud, et AS-iga Tallinna Vesi on kas 2008. või 2009. a. sõlmitud leping Padu 11 kinnistu liitumiseks ühisveevärgi- ja kanalisatsioonivõrguga. Liitumiseks on vajalik esitada AS-i Tallinna Vesi korra järgi liitumisprojekt, mille koostamiseks on vajalik sissepääs hoonesse, millele liitumine tehakse. Apellantide andmetel on Padu 11 hoone liidetud Tallinna ühisveevärgi- ja kanalisatsioonivõrguga 2010. a. 5(9)

Kaevatav kohtuotsus on vastuoluline, kuivõrd kohus leiab, et hageja venna tegevust ei saa käsitleda hageja tegevusena võrgu- ja elektrilepingu sõlmimisel (s. t. valduse tegeliku ülemineku aja tuvastamiseks), kuid hoonesse sisenemisel ja lukkude vahetamisel väidetavalt 2011. a. jaanuaris on valduse saanud automaatselt ka hageja. Apellandid lisasid apellatsioonkaebusele uued kirjalikud tõendid ja esitasid taotluse nõuda Eesti Energia AS-ilt välja andmed Padu 11 asuval tarbimiskohal elektrivooluga varustamise kohta. Kaebuse kohaselt said apellandid alles kohtuotsusest teada, et nende esitatud kirjalikud tõendid ei ole piisavad. Pärast apellatsioonitähtaja lõppu esitasid apellandid veel ühe taotluse tõendite kogumiseks, taotledes AS-ilt Tallinna Vesi välja nõuda andmed Padu 11 kinnistu ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniga liitumist ja vee tarbimist puudutavate asjaolude kohta. Vastustajate seisukohad Aruküla Farm OÜ teatas, et ei soovi kohtuasjas osaleda. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele ja uute tõendite vastuvõtmisele vastu. Esitatud tõendid ei ole asjakohased ning on esitatud hilinemisega. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Vastavalt TsMS § 651 lõikele 1 kontrollib ringkonnakohus maakohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Et otsust ei ole vaidlustatud osas, millega hageja nõuet pankrotimenetluses kantud kulutuste osas summas 3800, 81 eurot teise rahuldamisjärgu nõudena tunnustati, siis on maakohtu otsus selles osas jõustunud ja ringkonnakohus lahendi õigsust selles osas ei kontrolli. Vaidlustatud on lahend 16.169, 64 euro suurust nõuet puudutavas osas. Selles osas ei ole maakohtu otsus õige ja tuleb osaliselt tühistada, tunnustades uue otsusega hageja nõuet 1469, 97 euro ulatuses OÜ Intelan (pankrotis) pankrotimenetluses teise rahuldamisjärgu nõudena. Koos nõudeosaga, mille kohta tehtud maakohtu otsus on jõustunud, on hageja kohtuotsusega tunnustatava nõude suuruseks 5270, 78 eurot. Hageja on oma pankrotimenetluses 16.169, 64 euro suuruse nõude tunnustamiseks esitatud hagi alusena tuginenud kohtuotsusega tunnustatud õigusele saada alates 1. maist 2007. a. kuni Tallinnas Padu 11 asuva kinnisasja valduse üleandmiseni OÜ-lt Intelan hüvitist summas 5750 krooni (367, 49 eurot) kuus. Seda õigust ei ole kostjad ka iseenesest vaidlustanud. Hageja esitas nõude valduse üle andmata jätmise eest hüvitise saamiseks ajavahemiku eest 1. maist 2007. a. kuni 31. detsembrini 2010. a. Hageja väitis, et kinnisasja valdus anti talle üle 2011. a. jaanuaris, samas ei toonud hageja hagi alusena esile faktilisi asjaolusid, millest nähtuksid tema poolt kinnisasja valduse saamise asjaolud. Kostjate väitel andis kohustatud isik kinnisasja valduse hagejale üle 2007. a. juulis või augustis, mil elamut kasutanud I B andis võtmed üle hagejale ja tema vennale M Ple. Seega vaidlesid pooled selle üle, millal võlgnik hagejale vaidlusaluse kinnisasja valduse üle andis ja maakohus leidis õigesti, et vaidluse lahendamiseks oli oluline see ajahetk tuvastada. Maakohus rajas hagi rahuldava otsuse üksnes tunnistaja M P ütlustele, jättes tunnistaja I Bi ütlused kui ebausaldusväärsed kõrvale ja kostjate poolt esitatud kirjalike tõendite kui asjakohatutega arvestamata. Kolleegium leiab, et maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga ei saa nõustuda. Kolleegium peab maakohtu menetluses esitatud tõendeid piisavaks, et jõuda nende hinnangu tulemusena maakohtust erinevale järeldusele kinnisasja valduse üleandmise aja kohta. Samas, arvestades asjaolu, et maakohus ei arutanud menetluses pooltega asjas olulisi asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses (TsMS § 351 lg. 1) ega täpsustanud eelmenetluses, milliseid tõendeid on kostjal oma vastuväidete tõendamiseks esitada (TsMS § 392 lg. 1 p. 4), apellatsioonkaebusele lisatud kirjalikud tõendid on aga kooskõlas kostja poolt varem esitatud tõenditega ja kinnitavad neid, siis leiab kolleegium, et need uued tõendid on võimalik vastu võtta. Ringkonnakohtu poolt kostja taotlusel täiendavate tõendite kogumist ei pea kolleegium 6(9)

vajalikuks, pärast apellatsioonitähtaega esitatud täiendav taotlus uute tõendite kogumiseks tuleb aga jätta rahuldamata juba ainuüksi TsMS § 633 lg. 3 punkti 3, lõigete 4 ja 5 ning § 652 lg. 3 punkti 2 koosmõjust tulenevalt: apellant ei ole põhjendanud, mis tingis taotluse sedavõrd hilise esitamise. Selle üle, et vaidlusalusel kinnisasjal asuvat elamut kasutas 2007. a. mai seisuga I B, ei olnud pooltel vaidlust. Sama nähtub Harju Maakohtu 27. septembri 2007. a. otsusest M P hagis OÜ Intelan ja I Bi vastu, milles muuhulgas nõuti kinnistut välja kostjate ebaseaduslikust valdusest, sest nimetatud hagi on esitatud 3. mail 2007. a. (kd. I, tl. 40). Tunnistajana üle kuulatud I B selgitas ütlusi andes, et elas kinnisasjal paiknenud eluruumis kuni 2007. a. augustini ning lahkus sellest seoses uue eluruumi omandamisega, kusjuures võtmed andis ta H B korraldusel üle M Ple viimase poolt määratud ajal kas augustis või septembris – võtmete üleandmise ajaks oli ta eluruumist elamast juba lahkunud (kd. I, tl. 169). Vaidlust ei ole olnud asjaolu üle, et H B oli vaidlusalusel ajal OÜ Intelan juhatuse liige. Et M P on tunnistajana ütlusi andes ise kinnitanud, et esindas vaidlusaluse kinnisasjaga seoses oma kinnisasja omanikuks olevat õde M Pt (kd. I, tl. 170), siis ei saa nõustuda maakohtu otsuses sisalduva järeldusega, nagu ei oleks M P kui kolmanda isiku käitumisel vaidlusaluses õigussuhtes tähtsust. Et M P ja temaga võtmete üleandmisel kaasas olnud naisisik esitlesid end kui kinnisasja uued omanikud, kinnitas tunnistaja I B oma ütlustes (kd. I, tl. 169). M P poolt kinnisasja omaniku esindajana käitumine nähtub ka sellest, et ta on 2008. a. sellel kinnisasjal elektri tarbimiseks lepingu sõlminud (kd. I, tl. 158). Seega, kui kinnisasi võlgniku poolt vabastati ja sellel asuva elamu võtmed anti üle hagejale või tema esindajale, siis tuleb lugeda kinnisasja valdus hagejale kohaselt üle antuks. Tunnistaja I B kinnitas ütlusi andes, et eluruumist elamast lahkudes taotles ta temaga sõlmitud elektrienergiaga varustamise lepingu lõpetamist (kd. I, tl. 169). AS-i Eesti Energia tõendist nähtub, et leping I B lõpetati 4. detsembril 2007. a. (kd. I, tl. 162 ja kd. II, tl. 9), kuid lepingu lõpetamiseks esitatud avaldusest nähtub, et taotluse selleks oli tunnistaja esitanud juba 6. novembril 2007. a. (kd. II, tl. 8). AS-i Eesti Energia eespoolosundatud tõenditest nähtub ka, et lepingu lõpetamisel lõpetati ühtlasi Tallinnas Padu 11 asuva kinnisasja varustamine elektrienergiaga. Avalikust andmebaasist – kinnistus-raamatust – nähtub aga, et I B omandas praeguseks elukohaks oleva Harku vallas Viti külas asuva kinnisasja 2007. a. juulis sõlmitud lepingu alusel. Need asjaolud on kooskõlas selle tunnistaja poolt antud ütlustega ja kinnitavad neid. Ka senises elukohas aadressil Padu 11 elektritarbimise lõpetamine ja uue elukoha muretsemine muudavad eluliselt usutavaks tunnistaja väited vaidlusaluselt kinnisasjalt lahkumise ja valduse hagejale üleandmise kohta. Eluliselt usutav ei ole elamise jätkamine eluruumis, mille varustamine elektriga tema enda palvel lõpetati, kui selleks ajaks oli tunnistaja juba omandanud elamiseks uue eluruumi. Samas ei saa nõustuda maakohtu järeldusega, nagu saaks Harju Maakohtu

7(9)

Mis M P tunnistajana antud ütlusi puudutab, siis tuleb arvestada sellega, et ta on ise kinnitanud, et on esindanud seoses kinnisasjaga oma omanikust õde, kellele tunnistaja osalusega äriühing omal ajal vaidlusaluse kinnisasja müüski (kd. I, tl. 170). Seega on tunnistajal ja hagejal taoline seos, mis annab tunnistust tunnistaja huvist selle vastu, et vaidluse võidaks tema õde. Maakohus selle asjaoluga ei arvestanud ja rajas hagi rahuldava otsuse ainuüksi tunnistaja M P ütlustele, kes väitis, et kinnisasja valduse sai hageja sel teel, et tunnistaja 2011. a. jaanuaris läbi akna kinnistul paiknevasse elamusse ronis ja ukselukud vahetas. Ei hageja ega tunnistaja ole aga püüdnudki selgitada seda, mis takistas hagejal oma valdust kinnisasjale varem taastamast. Kui eeldada tunnistaja ütluste õigsust, mille kohaselt kinnisasjal elas keegi isik, keda tunnistaja kunagi ei näinud, siis tuleks eluliseks usutavuseks selgitada seda, miks ei püüdnud hageja (või tunnistaja tema esindajana) oma valdust taastada olukorras, kus talle õiguse selleks andis Harju Maakohtu 27. septembri 2007. a. otsus, mis jõustus 23. jaanuaril 2008. a. (kd. I, tl. 46). Hiljemalt sellest ajast alates oleks hagejal olnud võimalik pöörduda kinnisasja valduse saamiseks kohtutäituri poole, hageja seda aga ei teinud. Vastupidi, 19. septembril 2008. a. on M P sõlminud AS-iga Eesti Energia lepingu vaidlusalusel kinnisasjal elektri tarbimiseks (kd. I, tl. 158). Kolleegium leiab, et eluliselt usutav ei ole tema selgitus lepingu sõlmimise motiivide kohta. Nii väitis tunnistaja, et tegi seda elektritarbimise kontrolliks. Esiteks ei ole tunnistaja selgitanud, kuidas andis lepingu sõlmimine talle faktilise võimaluse elektritarbimist kontrollida. Teiseks nähtub AS-i Eesti Energia tõendist, et alates 4. detsembrist 2007. a. oli selle kinnisasja elektriga varustamine lõpetatud ja seega ei oleks enne uue lepingu sõlmimist olnud kellelgi võimalust sellel kinnisasjal elektrit tarbida; tunnistaja ei selgitanud, miks oli niisuguses olukorras vajalik kinnisasja elektriga varustamine taastada, et seda siis kontrollima asuda. Kolmandaks ei ole aga usutav ka see, nagu oleks tunnistaja pika aja jooksul tasunud kellegi teise poolt tarbitud elektri eest (AS-i Eesti Energia tõend – kd. I, tl. 160), ilma et oleks püüdnud välja selgitada, kes elektrit kasutab, või selle eest elektrit tegelikult tarbinult hüvitist saada. Ei hageja ega tunnistaja ole selgitanud ka seda, miks ootas hageja väidetavalt 3 aastat pärast talle soodsa kohtuotsuse jõustumist, enne kui otsustas valduse akna kaudu elamusse sisenemise ja lukkude asendamise teel taastada. Kolleegium leiab, et eespoolkirjeldatud vastuolud ja elulise usutavuse puudumine ei võimalda rajada kohtuotsust tunnistaja M P ütlustele. Kolleegium leiab samuti, et tunnistaja I B ütluste ja nendega kooskõlas olevate kirjalike tõendite koosmõjust tulenevalt saab tuvastada, et võlgnik andis Padu 11 asuva kinnisasja valduse üle hagejale siis, kui I B kinnisasjalt elamast lahkus ja võtmed hagejale tagastas. Võtmete tagastamise täpset aega ei suutnud tunnistaja meenutada, väites, et selleks oli 2007. a. august või september, nii saab selleks lugeda 2007. a. septembri viimase päeva. Seega on hagejal Harju Maakohtu 27. septembri 2007. a. otsuse alusel õigus nõuda võlgnikult hüvitist valduse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks ajavahemiku eest 1. maist kuni 30. septembrini 2007. a. ehk nelja kuu eest. Et ühe kuu hüvitise suuruseks on 5750 krooni, moodustab koguhüvitise suurus 23.000 krooni ehk kehtivas vääringus 1469, 97 eurot. Vastavalt TsMS § 173 lõikele 3 tuleb muuta maakohtu otsuses märgitud menetluskulude jaotust. Hagi rahuldatakse osaliselt, 26, 4% ulatuses. Kooskõlas TsMS § 163 lõikega 1 tuleb poolte menetluskuludest jätta 73, 6% hageja kanda ja 26, 4% kostjate kanda. Kostjate omavahelises suhtes jaguneb see menetluskulude osa järgmiselt: Anna I ja H B hüvitavad kumbki 40% ja Aruküla Farm OÜ 20% (kostjate omavaheline menetluskulude jaotus ei muutu, võrreldes maakohtu otsusega, mida kostjad selles osas ei ole vaidlustanud). Apellatsioonkaebuses vaidlustasid kostjad maakohtu otsust 16.169, 64 euro ulatuses, sellest nõudest jäi rahuldamata 1469, 97 eurot ehk 9, 1%. Vastavalt TsMS § 171 lg. 1 ja § 163 lg. 1 koosmõjule tuleb apellatsioonimenetluse menetluskuludest jätta vastustaja (hageja) kanda 90, 9% ja kostjate kanda 9, 1%. Kostjate vahel jagunevad nende kanda jäänud menetluskulud selliselt, et A I ja H B kumbki hüvitab nendest 50%. Et OÜ Aruküla Farm ei esitanud apellatsioonimenetlusega seoses mingeid nõudeid, ei olnud tal eelduslikult ka 8(9)

mingeid kulusid, kuid ka teiste menetlusosaliste apellatsioonimenetluse kuludest mingi osa tema kanda jätmine ei oleks õiglane.

Gaida Kivinurm

Kaupo Paal

Malle Seppik

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.