Asjaõigus › Omandiasjad

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu jooksul alates kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest. Ringkonnakohus võib asja menetleda kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei esitata taotlust kohtuistungi pidamiseks. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja asjaolud 25.11.2009.a kinkis hageja notariaalse kinkelepinguga nr. XXX oma 2-korruselise elumaja XXX Tallinn kostjale. Kostja nõustus hageja sooviga teha majas remont ja renoveerimistööd ja samuti muretseda talveks küttepuud. Kinkelepingus p-s 3 on seatud hageja kasuks isiklik kasutamisõigus. Lepingu p-s 2.2 nähakse ette, et lepingu ese jääb kinkija ja kingisaaja kaasvaldusesse ja kasutusse. 16.10.2010.a sai hageja juhuslikult interneti kaudu teada, et kingisaaja on ilma temaga läbi rääkimata pannud maja müüki hinnaga 1 000 000 krooni. Siis sai hageja aru, et kostjas on tema suhtes käitutud pahatahtlikult – näidanud üles jämedat tänamatust. Hageja teavitas kostjat kirjaga 22.11.2010.a maja väärtuse vähenemisest võrreldes kinkimiseelse ajaga ja püüdis olukorda lahendada kokkuleppeliselt, tehes vennatütrele ettepaneku kohtuväliseks lahendamiseks, pakkudes omalt poolt välja maja vahetamise 3 elamispinna vastu. Juhul, kui see variant ei sobi, siis taotles kinkelepingust taganemist. 02.03.2011.a koostati komisjoni poolt ülevaatuse akt XXX seisukorra kohta. Komisjon tegi kindlaks, et kuur oli puudest tühi, elamu vajab sanitaarremonti, et üldse sees elada ja läbi viia põhjalikum remont maja väärtuse säilitamiseks. 01.05.2011.a esitas hageja digitaalselt allkirjastatud taganemisavalduse kinkelepingust, mis jäi vastuseta. 29.06.2011.a esitas hageja notariaalse väljastusteate abil notariaalse taganemisavalduse kinkelepingust. Kostja vastas sellele e-post teel 17.07.2011.a., milles oli kinkelepingust taganemisega nõus vaid siis, kui hageja vabandab kostja ees. 09.08.2011.a määrati notar Tiit Sepa büroos aeg taganemisavalduse alusel asjaõiguslepingu tagasitäitmiseks. Kostja saatis notaribüroosse kirja, et ei olnud võimalik tulla. Järgmine notariaeg määrati 17.08. kell 16.30, kuid kostja notari juurde ei tulnud. Hageja palub: 1) lugeda kinkija taganemine kinkelepingust õiguspäraselt toimunuks kinkija taganemisavalduse alusel juhindudes VÕS § 267 lg 3 ja § 268 lg 1; 2) tagasi kanda hagejale VÕS paragrahvid 1028 lg 1 – 1036 järgi kingitud kinnisasi; 3) tuvastada, et KL on kohustus anda nõusolek Harju Maakohtu Kinnistusosakonna Tallinna Kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriosa number XXX teises jaos senise kande kustutamiseks, mille kohaselt on kinnistu XXX omanik KL isikukood XXX, ja uue kande tegemiseks, mille kohaselt on Harju Maakohtu Kinnistusosakonna Tallinna Kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriosa number XXX teises jaos kinnistu XXX omanik TK isikukood XXX; 4) jätta menetluskulud kostja kanda. Tõendid: kinkeleping, kiri kinkelepingust taganemiseks, läbirääkimiste protokoll, e- kiri, müügikuulutus, komisjoni protokoll, notariaalne taganemisavaldus kinkelepingust, TK ütlus. Kostja vastuväited 2 (6)

Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta hagi rahuldamata. Kinkelepingu p 2.2. kohaselt leppisid kinkija (hageja) ja kingisaaja (kostja) kokku, et lepingu ese jääb kinkija ning kingisaaja kaasvaldusse ja -kasutusse. Faktiliselt on aga kinkeleping hageja poolt siiani täitmata, kuna tegelik (kaas)valdus ega tegelik (kaas)kasutus kingitud asja üle ei ole kostjale üle läinud. Tegelik valdus kogu kinnistu üle kuulub endiselt hagejale ning kostjal puudub võimalus kinnistut kasutada ja vallata, nagu oli kokku lepitud kinkelepingu p-s 2.2. Seega on hageja kinkelepingut rikkunud ega ole seda vastavalt kokkulepitule täitnud. Kinkelepingust taganemise õigus on hagejal käesoleval juhul vastavalt VÕS §-le 267 vaid enne kingitud eseme kingisaajale üleandmist. Käesoleval juhul on kinnistu üleandmine vastavalt hagi lisaks olevale kinnistusraamatu väljavõttele toimunud, mille kohaselt on kinnistu omanikuks kostja. Seega ei ole käesoleval juhul hagejal tekkinud õigust kinkelepingust taganeda. Notar on kinkelepingu sõlmimisel andnud hagejale ja kostjale selgitusi, märkides, et VÕS § 265 kohaselt võib kinkelepingus näha kingisaajale ette koormisi või kohustusi. Notari selgituste kohaselt tuleb kinkelepingusse märkida kõik lepingu eseme kinkimisega seotud kokkulepped. Seega on igasugused muud kokkulepped, sh koormiste ja kohustuste kohta, mida ei ole kinkelepingus sätestatud ja vormistatud notariaalselt tõestatud vormis, tühised. Kostja tasus hageja palvel hageja eest maamaksu ja elamu kindlustusmakse, kuigi nende tasumise kohustus oli kinkelepingu p 3.2.3 kohaselt hagejal, sest kostja kinnistut faktiliselt kasutanud ei ole. Väidetava jämeda tänamatuse osas märkis kostja, et hageja ise palus maja müüki panna, mistõttu kostja seda hageja palvel ka tegi ja kui selgus, et hageja ikka ei soovi seda, võttis kostja maja müügist ära. Muuhulgas leidis kostja, et maja omanikuna on kostjal õigus maja müüa, niisugust keeldu ei sätesta ka sõlmitud kinkeleping. Jämedaks tänamatuseks ei saa maja müüki panekut nimetada ka seetõttu, et 22.11.2010 kinkelepingust taganemise avalduses hageja ise märgib, et hageja sooviks oli maja vahetada 3-e elamispinna vastu. 07.01.2011 protokollis on hageja samuti märkinud, et loobub elamu kasutusõigusest maja müükipanekul ja 2-toalise korteri ostuks raha saamisel. Seega ei ole tegemist jämeda tänamatusega hageja suhtes, kuna hageja eesmärgiks oli ja on maja müümine temale sobivatel tingimustel. Menetluskulud palub jätta hageja kanda. Tõendid: maksekorraldused, tugines ka hageja esitatud kirjale 22.11.2010, kinkelepingule, S. S ütlustele. Kohtu põhjendused VÕS § 259 lg 1 alusel kohustub üks isik teisel isikule tasuta üle andma talle kuuluva eseme, asja ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale. Hageja kinkis 25.11.2009 notariaalselt tõestatud lepinguga kostjale (lk 13) kinnisasja, mis on kantud Harju Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr XXX. Kostja on omanikuna kantud viidatud kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse 30.11.2009 (lk 37) ja hageja kasuks on seatud isiklik kasutusõigus viidatud kinnisasjale (lk 37). Seega on kingitud asi kostjale üle antud ja kingisaaja on saanud asja omanikuks ning kinkija ehk hageja on saanud lepingu p 4.2 järgse asja isikliku kasutusõiguse kingitud asjale. Seega on poole vahel sõlmitud kinkeleping VÕS § 259 lg 1 järgi, mille järgi omandas kostja hagejalt tasuta eelviidatud kinnisasja. Kostja väitis, et hagejal ei ole pärast asja üleandmist õigust kinkelepingut taganeda. VÕS § 268 lg 1 p 1-3 alusel on kingisaajal ka pärast kinkelepingu täitmist kinkelepingust taganeda. Eeltoodu tõttu ei nõustu kohus ülalviidatud kostja väitega ja seega võis põhimõtteliselt hageja taganeda kinkelepingust, kui kostja näitas üles kingisaaja suhtes jämedat tänamatust ja rikkus lepingust tulenevat koormist. 3 (6)

Hageja väitis, et kostja jättis täitamata lepingus tuleneva koormise, milleks on elamu renoveerimisja remondikohustus, talveks küttepuude muretsemise kohustuse. Kostja väitis oma vastuses, et selline kokkulepe ei ole kehtiv, kuna see ei ole sõlmitud notariaalselt, lisaks leidis, et ta ei saanud eluruumi kasutada, kuna see oli ülerahvastatud. Maja pidi kütma pidi hageja ise, lisaks märkis, et kostja tõi küttepuid, remondi tegemise aega ei olnud kokku lepitud, talvel remonti teha ei saanud. Kohtule esitatud lepingus selliseid kohustusi nagu elamu kütmine ja remondi tegemine ei ole märgitud. Kostja tunnistaja S. S ütlustest nähtuvalt soovis kinkija lepingut sõlmides, et maja tehtaks korda ning kingisaaja soovis saada elamispinda, kuna perekond suurenes. Ütluste kohaselt ei olnud mingeid konkreetseid kokkuleppeid sellest, millal ja mis moodi tuleb maja korrastada, ütluste kohaselt tuli maja soojustada, nägusamaks teha. Tunnistaja ütluste kohaselt ei olnud võimalik neid töid talvel teha. Eeltoodu viidatud ütlused ei kinnita kostja väiteid justkui poleks pooltel olnud kokkulepet elamu renoveerimise ja korrastamise kohta. Vastupidiselt kinnitavad need siiski poolte võlaõiguslikku suulist kokkulepet sellest, et kingisaajal ehk kostjal oli kinnisasjal asuva elamu remondi kohustus. Sellist suulist kokkulepet on võimalik pidada kinkelepingu üheks tingimuseks, millega on kingisaajale pandud kohustus VÕS § 265 lg 1 järgi. Kuna kinke kohta on tehtud kinnistusraamatusse kanne, leiab kohus, et viidatud remondikokkuleppe kui kinkelepingu osa on muutunud kehtivaks AÕS § 119 lg 2 järgi ja seetõttu ei nõustu kohus kostjaga, et selline kõrvalkokkulepe on VÕS § 11 lg 3 ja TsÜS § 83 lg 1 järgi tühine. Kostja sai kinnisasja omanikuks kinkelepingu järgi 30.11.2009 tehtud kinnistusraamatu kandega. Vaidlus puudus selles, et 2010.a. talvel külmusid elamus torud ära. Hageja tunnistaja T. K ütlustest nähtuvalt küttis tema ema (kinkija) palvel maja, tõi briketti. Kostja tunnistaja S. S ütlustest nähtuvalt kütsid maja nii TK kui kostja. S. S ütluste kohaselt tõid nemad (kostja ja S. S ) ise küttepuid ja kasutasid ka juba olemasolevat materjali kütmiseks. Seega nähtub tunnistajate ütlustest, et nii kingisaaja kui kinkija korraldasid elamu kütmist. Kostja tunnistaja ütluste kohaselt tähendas kinkija abistamine seda, et maja korrastatakse, remonditakse, kuid seda, et kostja üksi pidi abistama hagejat elamu kütmisel, ei nähtu. Kohtul puudub alus kahelda kostja tunnistaja ütlustes, sest ütluste kohaselt viibis ta lepingu sõlmimise juures. Eeltoodud kostja tunnistaja ütlusi hinnates leiab kohus, et nendega on kostja lükanud ümber hageja väite, justkui oleks pooltel kokkulepe, et kostja peab hageja abistamisena sellega, et kütab elamut. Kohtu arvates on elamu kütmine eelkõige seda kasutava isiku (antud juhul kinkija ja muu elamus elava isiku) aga ka omaniku (kostja) nö tavaline hoolsuskohustus, kuid märgitu, ei tähenda seda, et pooltel oleks olnud kokkuleppe selles, et vaid kostja seda hageja abistamise korras teeb. Seega sellist hageja kasuks kokkulepitud koormist VÕS § 265 lg 1 pooltel ei olnud. Asjaolu, et elamu torud võisid küll ebapiisavast kütmisest 2010.a. talvel külmuda, tähendab seda, et selle eest võivad vastutada nii hageja, kes kasutas elamut isikliku kasutusõiguse alusel, kui ka kostja omanikuna. Eelmärgitu ei anna aga hagejale õigust heita elamu ebapiisavat kütmist kostjale ette ja lugeda seda koormise, milles kokku ei olnud tegelikult ka lepitud, õigustamata täitmata jätmiseks ja kinkelepingust taganemiseks VÕS § 267 p 3 järgi. Vaidlus puudus selles, et kostja ei hakanud elamus remonti tegema. Kostja tunnistaja S. S ütluste kohaselt ei saanud talvel elamut renoveerima hakata. Kostja tunnistaja ütlustest nähutvalt ei olnud juttu sellest, millal ja millises järjekorras tuli töid teha. Kostja tunnistaja ütluste kohaselt tuli teha maja nägusamaks, soojustada, vahetada I korruse põrand ja teha vannitoas remont. Seega ei olnud tegemist selliste töödega, mis oleksid hädavajalikud elamu säilimise seisukohalt ja vajanuks nn viivitamatut tegemist. Eeltoodu alusel leiab kohus, et hoolimata remondikokkuleppest, ei ole pooled leppinud kokku selles, millal, millises järjekorras, milliseid remonditöid elamus tehakse. Seega ei saa hageja heita kostjale ette, et viimane oleks jätnud õigustamatult täitmata kinkega seatud kohustuse. 4 (6)

Mis puutub kostja väitesse, et ta ei saanud elamusse elama asuda, kuna elamu II korruse ruumid ei olnud vabad ja TK nendest ruumidest välja ei kolinud, siis sellel ei ole vaidluses tähtsust. Nimelt ei ole kostja vastuväidetes esile toonud, et elamus elanike elamine oleks takistanud remondi faktilist tegemist. Teema elamu kasutamise võimalikkuse üle on kohtu arvates iseseisev vaidlus ning seetõttu ei anna kohus hinnangut poolte nendele väidetele ning vastavas osas kinkelepingule ning kostja tunnistaja ütlustele. Lisaks ei ole vaidluses tähtsusta ka selles, kas kostja tasus makseid lepingu järgi või mitte, sest sellest tulenevaid nõudeid ei ole hageja esitanud ega sellest tulenevaid etteheiteid ei ole hageja kostjale esitanud ega ole sellest tulenevalt ka lepingust taganenud. Eeltoodu tõttu ei anna kohus hinnangut kostja esitatud maksekorraldustele. Arvestades seda, et 1) pooltel ei olnud kokkulepet selles, et kostja pidi hagejat abistama elamu kütmisel, 2) elamu kütmise eest vastutas ka hageja, 3) pooled ei ole lepingut sõlmides määratlenud, millal, millises järjekorras, milliseid remonditöid elamus tuleb kostjal teha, leiab kohus, et hageja ei saa tugineda sellele, et kostja oleks õigustamata jätnud täitmata kinkega seotud koormise ja kohustuse. Kui hageja on teinud kostjale kuuluvale kinnisajale kulutusi, mis seostuvad külmunud torude vahetusega, siis on tal võimalik oma õigusi kaitsta muul viisil (kulutuste hüvitamise nõude esitamine, juhul kui kulutuste tegemine on tõendatud, ja selliste kulutuste tegemine oli lubatav/õigustatud vastavalt käsundita asjaajamise õiguse või alusetu rikastumise õigusele). Küll aga leiab kohus, et külmumisest tingitud torudevahetuse tegemine hageja poolt ja selle mittetegemine kostja poolt olukorras, kus hageja oli samuti vastutav elamu kütmise eest, ei anna hagejale õigust samuti taganeda kinkelepingust VÕS § 267 p 1 ja § 268 lg 1 järgi. Eeltoodu alusel leiab kohus, et hagejal ei olnud alust VÕS § 267 p 3, § 268 lg 1 järgi taganeda kinkelepingust, mis on sõlmitud poolte vahel 25.11.2009. Nimetatud põhjustel ei ole mingit tähtust hageja esitatud 02.03.2011 aktil maja seiskorra kohta. Hageja leidis, et kostja näitas üles jämedat tänamatust, kuna 16.10.2010 pani üles kuulutuse elamu müügi kohta. Kostja leidis, et kuna poolte vahel olid tekkinud elamu kinkelepingust ja elamu kasutamisest erimeelsused, siis soovis hageja ise elamut müüa, lepingus ei olnu kinnistu müügikeeldu kokku lepitud. Esitatud kinkelepingust ei nähtu, et pooled oleksid piiranud kinkelepingu eseme käsutust, milleks oleks kinkelepingu eseme võõrandamine koos vasta asjaõiguslepinguga ja kinnistusraamatu kande tegemisega. Pealegi ei saa TsÜS § 76 lg 1 alusel tehinguga välistada ega piirata isikule kuuluvat õigust eset käsutada. Vaidlusaluse kinnisasja müügikuulutuses (lk 24) ei ole hageja telefoninumbrit. Eelviidatud 22.11.2011 kirjast, millele tugines ka kostja, nähtuvalt oli hageja ise avaldanud soovi maja võõrandada (vahetada) ja saada näiteks 2-toaline korter. Ka kostjale 07.01.2011 saadetud kirjas mainis hageja asja võimalikku müüki maakleri vahendusel (lk 21). Kinnisasja vahetamine ongi võõrandamine ja seega müügikuulutuse avaldamine on kooskõlas poolte eemärgiga asi võõrandada. Seega ei või hageja kostjale ette heita kinnistu müügikuulutuse avaldamist. Kinkelepingust tulenevalt ei ole kingisaajal muud kohustust kui see, et ta tagaks selle, et uus omandaja võtaks üle lepingu p 3 nimetatud kohustused. Need seostuvad hageja isikliku kasutusõigusega ning asja valdamise ja kasutamisega seotud maksete tasumise jaotusega. Küll aga ei nähtu kinkelepingust, et pooled oleksid kokku leppinud kinnisasja müügiprotseduuri läbiviimises. Seega ei ole kostja poolt 16.10.2010 kinnisasja müügi kohta teadaande avaldamine ilma hageja telefoninumbrita jäme tänamatus hageja suhtes VÕS § 267 p 1 mõttes. Kuna asja käsutusõigus ei olnud piiratud, müügikuulutuse avaldamine ise ja kuulutuse avaldamine ilma hageja telefoninumbrita ei ole jäme tänamatus hageja suhtes ning kuna ka hageja ise soovis 5 (6)

asja võõrandamist, siis leiab kohus, et hagejal ei olnud õigust 25.11.2009 sõlmitud kinkelepingust taganeda väidetava kostjapoolse jämeda tänamatuse tõttu VÕS § 267 p 1 ja § 268 lg 1 järgi. Hagi asjaolude kohaselt taganes hageja lepingust 01.05.2011 (lk 29) avaldusega, mille saatis notari vahendusel 29.06.2011 kostjale (lk 28) ja millele tuli kostja vastus e-posti teel 17.07.2011. Vaidlus puudus selles, et hageja pidas taganemise alustest teadasaamise ajaks 16.10.2010, seega on taganemisavaldus kostjale tehtud teatavaks 17.07.2011 (lk 32) ehk VÕS § 270 lg 1 I lauses sätestatud tähtaja jooksul. Kuna eelpool tuvastas kohus, et hagejal ei olnud õigust VÕS § 267 p 1, 3 ja § 268 lg 1 alusel kinkelepingust taganeda, siis ei ole 01.05.2011 tehtud ja kostjale toimetatud lepingust taganemise avaldus kehtiv ehk taganemist viidatud kinkelepingust ei ole toimunud. Kuna taganemine ei ole toimunud, siis ei ole kinkeleping VÕS § 186 p 5 ja §188 lg 2 järgi lõppenud. Seega ei ole hagejal ka VÕS § 268 lg 1 järgi õigust nõuda kostjalt üleantu ehk kinnisasja omandi tagasikandmist VÕS § 1028 lg 1, AÕS § 641 järgi. Lisaks ei saa ta KRS § 341 lg 2 p 3 ja TsÜS § 68 lg 5 järgi nõuda, et kohus tuvastaks kostja tahteavalduse anda nõusolek selleks, et hageja omanikuna kinnistusraamatusse kanda ja kostja kohta tehtud omanikukanne kustutada. Seega jääb hagi rahuldamata. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel jäävad hageja ja kostaja menetluskulud hageja kanda. Kohus andis hagejale hagi esitamise ajal menetlusabi riigilõivu tasumisel (määrus 01.11.2011, lk 84). Kohtu käsutuses ei ole andmeid, mis oleks aluseks muut kohtu seisukohta menetlusabi andmisel ja seega leiab kohus, et hageja suhtes tuleb menetlusabi andmist jätkata ning seega tuleb anda hagejale menetlusabi selliselt, et vabastada ta riigituludesse makstavast riigilõivu tasumisest TsMS § 180 lg 1, §190 lg 7 järgi hagi rahuldamata jätmisel. Käesolevaga ei ole kohus lahendanud menetlusabi andmist apellatsioonkaebuse esitamiseks. Seega jääb hagi esitamisel tasumisele kuuluv riigilõiv riigi kanda. Juhindudes TsMS § 174 lg 1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Vastavalt TsMS § 174 lg 3 hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega Tsiviilasja hind Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hind hagihind. Käesoleval juhul on hagihinnaks 25 564,66 eurot.

Kohtunik

6 (6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.