Pärimisõigus › Testamendijärgne pärimine

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Hagiavaldus Hagiavalduse kohaselt suri DG XXX. Tema pärandvara koosnes 1⁄2 mõttelisest osast Tallinnas XXX asuvast korterist. Nimetatud pärandvarast päris 1⁄2 mõttelist osa GG ja 1⁄2 mõttelist osa VG. Eelmärgitud korteriomandi ülejäänud osa (2/4) omanikuks jäi DG abikaasa MG. VG suri XXX, MG suri XXX ja GG suri XXX. 11.11.2008 esitas GG notarile pärimisavalduse, milles avaldas, et ta on MG ja VG seadusjärgne pärija ja võtab pärandi vastu. 27.10.2011 esitasid MS ja AG (hageja) pärimisavalduse, milles märkisid, et võtavad GG seadusjärgsete pärijatena pärandi vastu. Pärimismenetluse käigus selgus, et MG koostas 13.07.2005 testamendi, millega ta pärandas tema omandis oleva 2/4 mõttelist osa XXX asuvast korteriomandist LZ (kostja). 27.03.2012 väljastas notari asendaja pärimistunnistuse kavandi, mille kohaselt lähevad kostjale üle kõik MG õigused ja kohustused, sh kogu pärandaja vara, mis ei ole lahutamatult seotud pärandaja isikuga. Hageja leiab, et pärimistunnistuse kavand rikub hageja õigusi. Kostjale pärandatud korteriomandi mõtteline osa on annak ning tal on õigus pärida üksnes mõtteline osa korterist. Kostja ei saa pärida MG kogu vara, kuna ta ei ole seadusjärgne pärija. 13.11.2008 pärimisavalduses on kostja ka ise nimetanud temale testamendiga määratud korteriomandi mõttelist osa annakuks. Ülaltoodule tuginedes palus hageja tuvastada, et hagejal on õiguslik alus pärida MG õigused ja kohustused (sh kogu pärandaja vara, mis ei ole lahutamatult seotud pärandaja isikuga), välja arvatud 2/4 mõttelist osa Tallinnas XXX asuvast korteriomandist.

Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Testamenti tuleb tõlgendada sisuliselt, mitte üksnes grammatiliselt. Olenemata testamendi sõnastusest tuleb asjade jätmist ühele isikule lugeda pärija nimetamiseks, kui need asjad moodustasid testamendi tegemise ajal pärandaja arvates kogu tema vara. Testamendi tegemise ajal ei saanud MG teada, et tegelikult võis ta, lisaks 2/4 mõttelisele osale korterist, lugeda ennast ka poja nimel oleva 1/8 mõttelise osa omanikuks. 2005 oli pärandile omandiõiguse ülemineku hetk vaieldav isegi juristide hulgas. Kostja on MG universaalpärija.

Kohtu põhjendused Pooled ei vaidle selle üle, et MG oli surma hetkel (s.o 02.08.2008) kantud kinnistusraamatusse XXX asuva korteriomandi 2/4 mõttelise osa omanikuna. Samuti puudub pooltel vaidlus, et MG kuulus lisaks veel pärandvarana 1/8 mõttelist osa vaidlusalusest korteriomandist. Tegemist oli 1⁄2 mõttelise osaga MG pojale VG (surnud XXX) kuulunud 1⁄4 mõttelisest osast. 13.07.2005 on MG määranud notariaalselt tõestatud testamendiga tema omandis oleva 2/4 mõttelise osa Tallinnas XXX asuvast korteriomandist kostjale. Pooled vaidlevad, kas testamendiga määras MG kogu oma vara pärijaks kostja või on testamendis nimetatud vara puhul tegemist annakuga. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et GG oli MG poeg ning hageja on GG poeg. Alates 01.01.2009 kehtiva pärimisseaduse (PärS) § 180 kohaselt kohaldatakse pärimisele pärandi avanemise ajal kehtinud õigust, kui käesoleva seaduse rakendussätetest ei tulene teisiti. Seega tuleb MG testamendi tõlgendamisele kohaldada 02.08.2008 kehtinud pärimisseadust. Kuni 31.12.2008 kehtinud PärS § 19 lg 1 sätestas, et testament on ühepoolne tehing, millega pärandaja (testaator) teeb oma surma puhuks pärandi kohta korraldusi. Vastavalt kuni 31.12.2008 kehtinud PärS § 27 lg 1 lähtutakse testamendi tõlgendamisel selles kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, kui testaator ei ole neile andnud teist tähendust. Kuni 31.12.2008 kehtinud PärS § 27 lg 3 sätestas, et kui testamendi mõnda korraldust saab tõlgendada mitut moodi ning ei ole alust neist ühte eelistada, eelistatakse tõlgendust, mille kohaselt testament jääb kehtima võimalikult suuremas ulatuses. Vastavalt kuni 31.12.2008 kehtinud PärS § 37 lg 1 on testamendijärgne pärija isik, kellele testaator on testamendiga pärandanud kogu oma vara või mõttelise osa (murdosa) sellest. Kuni 31.12.2008 kehtinud PärS § 54 lg 1 sätestas, et kui testaator ei ole testamendis isikule määranud kogu oma vara või selle mõttelist osa, vaid teatud varalise hüve, loetakse see annakuks ja hüve saaja annakusaajaks. Kohtu hinnangul pidas MG korteriomandist 2/4 mõttelise osa kostjale pärandamisega silmas korteriomandi kogu temale kuuluvat mõttelist osa. Testamendi tegemise ajal kuulus MG küll 5/8 mõttelist osa korteriomandist (2/4 + 1/8), kuid kinnistusraamatusse oli ta kantud 2/4 mõttelise osa omanikuna. Asjaolu, et MG pärandas testamendiga kostjale kogu mõttelise osa, millises osas ta oli omanikuna kinnistusraamatusse kantud, näitab et MG tahtis testamendiga pärandada korteriomandi kogu temale kuuluvat mõttelist osa. Kui MG tahtnuks testamendiga pärandada üksnes osa temale kuuluvast mõttelisest osast, siis oleks testamendi sõnastus olnud teine. Arvestades MG kuulunud mõttelise osa suurust (5/8 korteriomandist), ei saa ühte osa mõttelisest osast sõnastada sellise murdosana, nagu seda tähistati testamendis – „2/4 mõttelist osa korteriomandist“. Ka testamendis kasutatud sõnastus – „määran minu omandis oleva 2/4

mõttelist osa korteriomandist“ – viitab just sellele, et MG pidas silmas kogu temale kuuluvat mõttelist osa. Lisaks leiab kohus, et kui MG oleks soovinud kostjale pärandada üksnes osa temale kuuluvast mõttelisest osast, siis oleks ta saanud testamendis ka vastavalt väljendada. Eeltoodust tulenevalt tuleb kohtu arvates tõlgendada MG testamenti nii, et MG pärandas kostjale kogu temale kuuluva mõttelise osa vaidlusalusest korteriomandist. Asjaolu, et 13.11.2008 pärimisavalduses nimetas kostja temale testamendiga määratud korteriomandi mõttelist osa annakuks, ei oma asja lahendamisel tähtsust. Pärandaja tahe selgitatakse välja testamendi tõlgendamise teel. Pärandaja tahet ei saa tuvastada pärandi vastuvõtmise avaldusest. Tsiviilasjas ei ole tõendamist leidnud, et MG oleks testamendi tegemise ajal olnud muud vara peale korteriomandi mõttelise osa. 11.11.2008 pärimisavalduses on GG avaldanud, et muud vara peale XXX asuva korteriomandi mõttelise osa, MG ei ole. Sotsiaalkindlustusameti 09.11.2012 teatest selgub, et MG maksti küll vanaduspensioni. Samas puuduvad tõendid, et testamendi tegemise ajal oli MG pensionina saadud raha alles. Kohus on seisukohal, et kuna esitatud tõendite kohaselt oli testamendi koostamise ajal XXXasuva korteriomandi mõtteline osa MG ainsaks varaks, siis on MG testamendis soovinud kostja nimetamist ainsaks pärijaks. Kuni 31.12.2008 kehtinud PärS § 10 lg 1 sätestas, et päritakse seaduse järgi, kui pärandaja ei ole järele jätnud kehtivat testamenti või pärimislepingut. Kuna MG nimetas testamendis kostja ainsaks pärijaks, siis ei ole GG MG pärija. Kuna GG ei pärinud MG vara, siis ei saa ka hageja GG kaudu pärida MG kuulunud vara. Ülaltoodule tuginedes tuleb hagi jätta rahuldamata. Harju Maakohtu 08.05.2012 määrusega tagati hagi ja keelati Tallinna notaril Kristel Akermanil, olenemata sellest, kas ta tegutseb ise või asendaja kaudu, tõestada pärimistunnistust vastavalt 27.03.2012 väljastatud pärimistunnistuse kavandile, millega LZ pärib kõik pärandaja MG õigused ja kohustused, sh kogu pärandaja vara, mis ei ole lahutamatult seotud pärandaja isikuga. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 386 lg 4 sätestab, et kohus tühistab hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, siis tuleb hagi tagamine tühistada. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Vastavalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega tuleb kõik menetluskulud jätta hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.