Hageja (apellatsioonimenetluses apellant): A R (isikukood XX, elukoht Viimsi vald), hageja tehinguline esindaja Annika Murulaid; Kostja (apellatsioonimenetluses vastustaja): J B (isikukood XX; elukoht Tallinn), kostja tehinguline esindaja vandeadvokaat Mari-Ann Veiermann
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 22.06.2012.a otsuse resolutsioon jätta muutmata, arvestades käesolevas otsuses esitatud põhjendusi.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulu hageja, A R ́i kanda.
4.Tagastada apellandile tõend, mis esitati ringkonnakohtule koos apellatsioonkaebusega.
5.Tagastada vastustajale kõik tõendid, mis esitati koos 17.10.2012.a menetlusdokumendiga.
6.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise
1(9)
Tsiviilasi nr: 2-11-41631 esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.05.09.2011.a esitas hageja maakohtusse kostja vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista võlgnevuse 95 867,47 eurot, intressi 1 716,98 eurot ja viivised kuni nõude kohase täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja K G 27.03.2008.a kinnistu võlaõigusliku müügilepingu, mille p-i 7.1 järgi kostja müüs ja K G ostis müügilepingu p-s 1.2 nimetatud kinnistu „Ehituskrunt nr A-82“ (registriosa nr 209502), asukohaga Viimsi alevikus. Vastavalt müügilepingu p-le 9.1 müüs kostja kinnistu K. Gle 2 000 000 krooni eest, millest 100 000 krooni oli vastavalt müügilepingu p-le 9.1.1 ostja müüjale tasunud enne müügilepingu sõlmimist ja 1 900 000 krooni pidi ostja tasuma hiljemalt müügilepingu p-s 13.1 nimetatud asjaõiguslepingu sõlmimisel. Müügilepingu p 13.1 kohaselt kohustusid pooled sõlmima asjaõiguslepingu kinnistu omandi ülekandmiseks hiljemalt 01.10.2008.a. 25.03.2008.a tasus K. G kostjale 1 500 000 krooni, seega oli kokku tasutud 1 600 000 krooni ja tasumata jäi 400 000 krooni. 22.10.2008.a esitas kostja avalduse müügilepingust taganemiseks lepingu p-i 14.2 alusel, mille kohaselt oli müüjal õigus võlaõiguslikust müügilepingust taganeda juhul, kui ostja ei ole hiljemalt 15.10.2008.a tasunud kinnistu ostuhinda või hoiustanud seda asjaõiguslepingu tõestamiseks valitud notari ametialasel hoiukontol ja müüja on täitnud/valmis täitma kõiki võlaõigusliku müügilepinguga endale võetud kohustusi. K. G sai taganemisavalduse kätte 24.10.2008.a. Taganemisavalduse kohaselt luges kostja K. G poolt makstud müügihinna arvelt tasutuks müügilepingust taganemisel tasumisele kuuluva lepptrahvi 100 000 krooni. Müügilepingu alusel tasutud ülejäänud summat kostja K. Gle ei tagastanud ega ole teinud seda ka hiljem. K. G tasus kokku 1 600 000 krooni, millest on tasaarvestatud kostja leppetrahvi nõue summas 100 000 krooni. Seoses lepingust taganemisega pidi kostja ülejäänud osas K. G tasutud 1 500 000 krooni (95 867,47 eurot) K. Gle tagastama. Kuna müügilepingu sõlmisel jäi kinnistu kostja valdusesse ja on kostja valduses ka hagiavalduse esitamise päeva seisuga, siis peale müügilepingust taganemist puudus vajadus eraldi kinnistu tagastamistoimingu tegemiseks. 01.08.2011.a sõlmisid K. G ja hageja nõudeõiguse loovutamise lepingu, millega K. G loovutas hagejale müügilepingu taganemisest tuleneva, tema poolt tasutud ostuhinna tagasisaamise summas 1 500 000 krooni koos kõigi lisanduvate kõrvalnõuetega. Hageja leidis, et 25.03.2008.a maksekorralduses, millega 1 500 000 krooni üle kanti, on üheselt märgitud, et makse on kinnistu „Ehituskrunt nr A-82“ ostuhinna tasumine, mistõttu tuleb lugeda tasutu nimetatu katteks arvestades tahteavalduse tegija tegelikku tahet. 07.03.2008.a sõlmisid pooled kinnistu „Ehituskrunt nr A-82“ broneerimislepingu, mistõttu ei vasta kostja väide, et K G ei saanud kaks päeva enne notariaalse lepingu sõlmimist juba raha üle kanda, tõele.
Kostja vastuväited
2(9)
Tsiviilasi nr: 2-11-41631
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja ja K G sõlmisid kaks lepingut (29.02.2008.a ja 27.03.2008.a) ja 25.03.2008.a tasus K. G 1 500 000 krooni 29.02.2008.a sõlmitud võlaõigusliku lepingu katteks. Ka 25.03.2008.a maksekorralduse selgituses on viide 29.02.2008.a võlaõiguslikule lepingule. 29.02.2008.a võlaõiguslik leping ei sisalda mingeid poolte tahteavaldusi kinnistu „Ehituskrunt A-82“ ostu-müügi osas. 27.03.2008.a lepingus leppisid K. G kui ostja ja kostja kokku kinnistu „Ehituskrunt A-82“ võlaõigusliku müügilepingu sõlmimises ja selle olulistes tingimustes. K. Grant ei ole kinnistu „Ehituskrunt A-82“ eest kostjale tasunud rohkem kui 100 000 krooni. Seega ei saa hageja nõuda kostjalt VÕS § 189 alusel raha tagastamist, mida K. G ei ole kostjale tasunud. Kostja on saadud summa 22.10.2008.a taganemisavalduse p-i 5 alusel tasaarvestanud leppetrahvi nõudega K. G vastu. Leppetrahv 1 900 000 krooni on K. Gl kostjale tasumata. Seega ei ole hageja nõue kostja vastu kooskõlas võlaõigusseaduse sätetega. 25.03.2008.a ülekannet tehes ei saanud K. G olla teadlik, et 27.03.2008.a lepingusse lisatakse kokkulepe kinnistu „Ehituskrunt A-82“ võlaõigusliku müügilepingu kohta, sest nimetatud asjaolust ei olnud teadlik ka kostja. Nimetatud tehingu olulistes tingimustes lepiti kokku alles 27.03.2008.a Pärnu notar Anne Kaldvee büroos. Järelikult teostati 25.03.2008.a ülekanne, summas 1 500 000 krooni, 29.02.2008.a müügilepingu p-s 3.1 kokkulepitud müügihinna katteks. K. G ei oleks kaks päeva peale makse tegemist, 27.03.2008.a võlaõigusliku müügilepingu p-s 9.1 kinnitanud, et ta on kostjaga kokku leppinud kinnistu hinnas 2 000 000 krooni, millest on enne võlaõigusliku müügilepingu sõlmimist tasutud 100 000 krooni ning tal on kohustus tasuda kostjale veel 1 900 000 krooni. Seoses kinnistu „Ehituskrunt A-82“ müügilepinguga sõlmisid K. G ja kostja 24.03.2009.a notariaalselt tõestatud kokkuleppe, mille p-dest 1.7 – 1.9 tulenevalt võtab K. G omaks, et võlgneb kostjale võlaõigusliku müügilepingu rikkumise tõttu leppetrahvi, leppetrahvi nõue on õiguslikult põhjendatud ja pooled lükkavad edasi hüpoteegiga tagatud leppetrahvi nõude rahuldamiseks täitemenetluse algatamise kuni 01.09.2009.a. Kokkuleppe p-s 1.12.3 käsitletakse eelnimetatud sätteid K. G võlatunnistusena (VÕS § 30 lg 1). Seega on esitatud hagi vastuolus ka 24.03.2009.a K. G allkirjastatud kokkuleppega. Veenev ei ole hageja väide, et kostjal on kohustus tagastada hagejale 95 867,47 eurot, mida kostja ei ole K. Glt saanud. Kuna puudub põhinõue, puudub õiguslik alus ka kõrvalnõuete väljamõistmiseks. Kostja palus kohaldada nõudele aegumist. Esimese astme kohtu otsus
3.Maakohus tegi 22.06.2012.a otsuse, millega jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Vaidlust ei ole selles, et kostja ja K G sõlmisid 29.02.2008.a XX kinnistu võlaõigusliku lepingu lõpetamise lepingu, kinnistu võlaõigusliku müügilepingu ja avalduse eelmärke kinnistamiseks, kinnistu servituutidega koormamise lepingu ja asjaõiguslepingu, millega kostja võõrandas K. Gle XX kinnistu hinnaga 11 000 000 krooni, millest 1 000 000 krooni kohustus ostja tasuma 3 pangapäeva jooksul, 6 500 000 krooni tasuma või hoiustama notari juures enne asjaõiguslepingu sõlmimist ja 3 500 000 krooni tasuma hiljemalt 01.09.2009.a. Asjaõigusleping pidi sõlmitama hiljemalt 04.04.2008.a. 27.03.2008.a sõlmisid kostja ja K. G kinnistu „Ehtisukrunt nr A82“ suhtes võlaõigusliku kinnistu müügilepingu ja tehti eelmärke kinnistusraamatusse kandmise avaldus, millega kostja võõrandas K. Gle kinnistu „Ehituskrunt nr 82A“ hinnaga 2 000 000 krooni, millest 100 000 krooni tasuti lepingu kohaselt enne lepingu sõlmimist ja 1 900 000 krooni tuli lepingust tulenevalt tasuda hiljemalt asjaõiguslepingu sõlmimisel, makse tähtpäevaks määrasid pooled 01.10.2008.a. Pooled ei
3(9)
Tsiviilasi nr: 2-11-41631 vaidle selle üle, et K. G on kostja taganemisavalduse kätte saanud. Vaidlust ei ole ka selles, et K. G on tasunud kostjale 27.03.2008.a lepingu alusel 100 000 krooni ja 25.03.2008.a maksekorraldusega 1 500 000 krooni. Pooled vaidlevad selle üle millise kinnistu hinna katteks on tehtud 25.03.2008.a maksekorraldus. Kohtule esitatud 29.02.2008.a lepingu p 1.1 järgi on lepingu esemeks XX (registriosa 240502) kinnistu ja 27.03.2008.a lepingu p 1.2.1 järgi kinnistu „Ehituskrunt nr A-82“ (registriosa 209502). 25.03.2008.a maksekorraldus 1 500 000 krooni tasumiseks hõlmab selgitust: „Vastavalt võlaõiguslikule lepingule 29.02.2008.a Harjumaa Viimsi vald Viimsi alevik ehituskrunt A82 reg.osa nr 209502“. Kohtule esitatud taganemisavaldusest nähtub, et kostja esitas K. Gle 22.10.2008.a tehingust taganemise avalduse, milles taganes 27.03.2008.a sõlmitud kinnistu võlaõiguslikust müügilepingust ja tasaarvestas leppetrahvina tehingu eest tasutud 100 000 krooni. Kohus kuulas tehingu asjaolude kohta tunnistajatena üle K G ja H M. Kohus leidis, et tunnistaja K. G ütluseid maksekorralduse tegemise ja poolte suhete kohta ei ole usaldusväärsed. Tunnistaja on hageja kauaaegnene elukaaslane ja isik, kes loovutas oma nõude kostja vastu hagejale. Kohus järeldas vastusest kohtu küsimusele K. G kogemuste kohta kinnisvara müügi osas, et K. G on kinnisvaratehingutes kogenud isik. Tunnistaja väited toimunu kohta on vastuolulised. Olles kinnisvara ostmises kogenud, ei pööranud ta väidetavalt tähelepanu maksekorralduse selgitusele, õiget lepingut ei olnud kaasas ja seetõttu eksis ta kuupäevaga. Kohtu arvates ei ole usutavad tunnistaja väited, et ta eksis niivõrd suure rahaülekande tegemisel maksekorralduse tekstiga. Tunnistaja ütlused on vastuolus 27.03.2008.a sõlmitud lepingu sisuga. Lepingu p 9.1 järgi on kinnistu „Ehituskrunt nr 82-A“ eest tasutud üksnes 100 000 krooni. Maksekorraldus on tehtud 25.03.2008.a, seega enne notariaalse lepingu sõlmimist. Notariaalses lepingus, mis peab sisaldama kõiki kokkuleppeid müügitehingu osas, oleks pidanud sisalduma ka märge kogu juba tasutud ostuhinna kohta. Kinnistu võlaõiguslik müügileping peab olema notariaalses vormis VÕS § 11 lg 3 ja AÕS § 641 järgi. Lepingus ei kajastu vaidlusaluse maksekorraldusega väidetava ostusumma tasumine, seega ei saa seda pidada tasutuks kinnistu „Ehituskrunt nr A-82“ eest. Tunnistaja H M ütlused poolte suhete kohta ei oma asjas tähtsust, sest kinnitavad üksnes poolte tegevust tehingute ettevalmistamisel ja täideviimisel. Tehingu tingimuste määratlemisel ei saa tunnistaja ütlustega arvestada eelmainitud vormipuuduse tõttu. Kohus leidis, et 27.03.2008.a võlaõiguslik müügileping kostja ja K. G vahel täideti omandaja poolt üksnes 100 000 kooni ulatuses ja tehingust taganemisel oleks hagejal olnud õigus nõuda üksnes 100 000 krooni tagastamist. Nimetatud summa on kostja leppetrahvi nõudega tasaarvestanud ja tasaarvestust vaidlustatud ei ole. Menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt ei analüüsinud ega hinnanud kohus teisi esitatud seisukohti ja tõendeid, sest need ei oma puutumust asjasse. Kohus ei võtnud seisukohta intressi ja viivise nõude osas, sest kõrvalnõudeid saab maksma panna üksnes koos põhinõudega. Kohtu arvates ei ole põhinõue põhjendatud.
Apellatsioonkaebus
4.Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldatakse.
4(9)
Tsiviilasi nr: 2-11-41631 Maakohtu otsus ei ole nõuetekohaselt põhjendatud ning ei vasta TsMS § 436 lg-s 1 ja TsMS § 442 lg-tes 7 ja 8 sätestatud nõuetele. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei arvestanud hageja esitatud põhjendustega, ei ole käsitlenud hageja esitatud tõendeid ning on jätnud hageja esitatud alternatiivse nõude üldse käsitlemata. Õige ei ole kohtu järeldus, et 25.03.2008.a maksekorraldus 1 500 000 krooni tasumiseks selgitusega: „Vastavalt võlaõiguslikule lepingule 29.02.2008 Harjumaa Viimsi vald Viimsi alevik ehituskrunt A-82 reg.osa nr 209502“, on tehtud kinnistu XX ostuhinna tasumiseks. Kohus on selles osas tõendeid valesti hinnanud ja põhjendamatult jätnud arvestamata tunnistaja K. G ütlused ning jätnud alusetult arvesse võtmata hageja esitatud tõendi, broneerimislepingu. Maksekorralduse teksti kohaselt on makse sooritaja selgelt väljendanud oma tahet, et makse on sooritatud kinnistu „Ehituskrunt A-82“ eest tasumiseks. Käsitledes makse sooritaja eksimust makse kirjeldamisel, on loogiline eeldada, et kui isik sooritab makse, siis märgib ta eelkõige seda, mille eest ta tasub. Antud juhul on maksekorralduses märgitud, et tasutakse kinnistu „Ehituskrunt A-82“ (registriosa nr 209502) eest. Makse aluseks oleva lepingu kuupäevas on eksimine lihtsam ja see on loogiline. K. G tunnistajana selgitas, et makset sooritades ei olnud tal lepingut kaasas, mistõttu märkis ta lepingu kuupäeva mälu järgi. Lepingu all pidas ta silmas 07.03.2008.a sõlmitud kinnistu „Ehituskrunt A-82“ broneerimislepingut, teadmises, et broneerimislepinguga olid pooled kinnistu müügis ja lepingu olulistes tingimustes kokku leppinud. Samuti olid pooled selleks ajaks kokku leppinud kinnistu „Ehituskrunt A-82“ müügilepingu notariaalse sõlmimise aja. Seega tuleb järeldada, et 25.03.2008.a tasus K. G kinnistu „Ehituskrunt A-82“ eest. XX kinnistu ostuhinna kokkulepe sisaldub 27.03.2008.a müügilepingu p-s 6.1, mille kohaselt pidi K. G kinnistu eest tasuma 11 000 000 krooni, millest p 6.1.1 järgi tuli 2 500 000 krooni maksta enne lepingu sõlmimist. 27.03.2008.a leping muutis 29.02.2008.a sõlmitud lepingut ja seega ei ole XX ostuhinna tasumise arvestamisel sellele tuginemine põhjendatud. Kostja kinnitas, et 2008.a alguses, kui pidid laekuma K. G poolt kinnistu XX ostuhinna maksed, teavitas K. G kostjat, et tal pole piisavalt vabu rahalisi vahendeid, et täita 29.02.2008.a lepingu p-st 3.1 tulenevat ostuhinna tasumise kohustust ning ta on asunud läbi rääkima erinevate finantsasutustega. Peale eelnevat vestlust tasus K. G 27.03.2008.a kostjale XX eest sularahas 1 000 000 krooni, mille kättesaamist kinnitas kostja 27.03.2008.a lepingus. Lisaks on K. G XX eest tasunud kostjale 04.03.2008.a pangaülekandega veel 1 000 000 krooni, kus makse selgituseks on märgitud „Notar. leping nr. 800 XX võlaõigusleping sõlmitud 29.02.08“. Sellega on tõendatud, et enne 27.03.2008.a lepingu sõlmimist on kostja saanud kinnistu XX ostuhinna makseid vähemalt 2 000 000 krooni. Seega ei mahu vaidlusalune makse 1 500 000 krooni 27.03.2008.a müügilepingu p 6.1.1 all kokkulepitud hinna sisse. Tegelikkuses tasus K. G kostjale kinnistu XX eest sularahas mitte 1 000 000 krooni vaid 1 500 krooni, mis pole antud vaidluses oluline. Oluline on, et eelkirjeldatud menetlusdokumendis on kostja kinnitanud, et enne müügilepingu sõlmimist sai ta ostjalt kinnistu XX eest sularahas 1 000 000 krooni ja kuna pangaülekandega on ta saanud selle kinnistu eest veel 1 000 000 krooni, saab järeldada, et 25.03.2008 K. G tasutud makse ei saanud olla XX kinnistu ostuhinna tasumiseks, kuna see oleks vastuolus 27.03.2008.a sõlmitud lepingu p-s 6.1.1 sisalduvaga. Eeltoodust nähtuvalt oleks sel juhul ostja tasunud kinnistu XX eest rohkem, kui ta lepingu järgi pidi tasuma. Seega ei ole õige kohtu järeldus, et 25.03.2008.a maksekorraldusega 1 500 000 krooni makse oli kinnistu XX ostuhinna tasumine.
5(9)
Tsiviilasi nr: 2-11-41631
Hageja nõude omandajana ei ole eelnevalt esitanud 04.03.2008.a maksekorraldust, kuna see dokument ei puudutanud otseselt hageja omandatud nõuet hõlmanud lepingut ja seda maksekorraldust ei olnud hageja valduses. Kuna nimetatud tõend on asjas olulise tähtsusega, on põhjendatud see asja juurde võtta. Põhjendatud ei ole kohtu järeldus, et 27.03.2008.a lepingu p 9.1 järgi on tasutud üksnes 100 000 krooni, kuna maksekorraldus on tehtud enne notariaalse lepingu sõlmimist ja notariaalses lepingus oleks pidanud sisalduma ka märge kogu juba tasutud ostuhinna kohta. 27.03.2008.a müügilepingu p-s 9.1 on märgitud, mis tähtajaks pidi ostjal kogu summa tasutud olema, kuid siit ei tulene, et ostja ei oleks võinud ostusummat tasuda enne lepingus määratud tähtaega. Õige ei ole kostja väide, et K. G ei saanud 25.03.2008.a summas 1 500 000 krooni ülekannet tehes teada, et 27.03.2008.a kinnistu „Ehituskrunt A-82“ võlaõiguslikku müügilepingusse lisatakse kokkulepe kinnistu „Ehituskrunt A-82“ võlaõigusliku müügi kohta, ega teada müügilepingu olulisi tingimusi. Kohus on põhjendamatult jätnud käsitlemata hageja alternatiivse nõude. Hageja põhjendas, et kinnistu „Ehituskrunt A-82“ ostuhinnast 1 500 000 krooni tasus K. G enne võlaõigusliku müügilepingu sõlmimist teadmises, et 07.03.2008.a broneerimislepinguga olid pooled kinnistu müügis ja lepingu olulistes tingimustes kokku leppinud. Broneerimisleping kinnistu müügiks ei ole sõlmitud seadusega ettenähtud vormis. Seega sai kostja ostjalt 1 500 000 krooni, tulevase kohustuse täitmisena ja 27.03.2008.a müügilepingust taganemisega on see kohustus hiljem ära langenud. Seega sai kostja kinnistu „Ehituskrunt A-82“ ostuhinna tasumise makse alusetult ning VÕS § 1028 lg 1 alusel on hagejal selle makse osas tagasinõude õigus. Kui asjas leiab tuvastamist, et kostja sai kinnistu ostusumma makse mitte kinnistu võlaõiguslikust müügilepingust tulenevate ostja kohustuste täitmisena, tuleb lugeda, et ta sai selle broneerimislepingu alusel, mis on tühine tehing ja mille alusel kohustust ei tekkinud. Seega on kostja kohustatud selle summa tagastama VÕS § 1028 lg 1 alusel. Vastustaja seisukoht
5.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Vastustaja esitas ringkonnakohtule täiendavad tõendid ning taotles nende vastuvõtmist. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, arvestades seejuures ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt esitatud põhjendustega, mis puudutavad hagi rahuldamata jätmist ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Lisaks maakohtu poolt esitatud põhjendustele, peab ringkonnakohus vajalikuks esitada täiendavad põhjendused, mis on samuti hagi rahuldamata jätmise aluseks.
7.Hageja esitas kohtusse raha saamisele suunatud nõude. Hageja väitis, et tema eriõiguseellane tasus 25.03.2008.a kinnisasja müügilepingu alusel, mis sõlmiti 27.03.2008.a, 1 500 000 krooni viidatud müügilepingust tuleneva kinnisasja ostuhinna tasumise kohustuse täitmisena „Ehituskrunt A 82“ eest. Vastav rahasumma saaks tagastamisele kuuluda VÕS § 189 lg 1 alusel. See eeldab, et nimetatud sooritus (1 500 000 krooni maksmine) tehti 27.03.2008.a sõlmitud lepingu alusel. Pooled ei vaidle selle üle, et vastavast lepingust on taganetud. Hageja väitis, et hagi võiks rahuldamisele kuuluda ka VÕS § 1028 lg 1 alusel. See
6(9)
Tsiviilasi nr: 2-11-41631 eeldaks, et vastav sooritus tehti ilma õigusliku aluseta. Kõigepealt käsitleb ringkonnakohus VÕS § 189 lg-st 1 tuleneva nõudega seonduvat.
8.Hageja väitis, et tema eriõiguseellane maksis raha just 27.03.2008.a sõlmitud kinnisasja müügilepingu alusel. Kostja vaidles sellele väitele vastu. Oma väidete tõendamiseks esitas hageja maksekorralduse, millega vastav rahasumma üle kanti (t I kd lk 82). Vastavasse maksekorraldusse on märgitud selgitus: „Vastavalt võlaõigusliku lep. 29.02.2008 Harjumaa Viimsi vald Viimsi alevik ehituskrunt nr. A-82, reg osa nr 209502“. Hageja väidet ei saa selle tõendi alusel tõendatuks lugeda, sest selles maksekorralduses viidatakse mitte 27.03.2008.a kinnisasja müügilepingule vaid 29.02.2008.a müügilepingule. Kostja tõendas menetluses, et 29.02.2008.a sõlmisid kostja ja hageja eriõiguseellane ühe teise kinnisasja müügilepingu, mille alusel tuli hageja eriõiguseellasel kostjale üle kanda 11 000 000 krooni. Seega viidati maksekorralduse selgituses ühele teisele poolte vahel tegelikkuses sõlmitud kinnisasja müügilepingule, mille alusel tuli samuti raha maksta. Kostja tõendas 29.02.2008.a lepinguga, et makse tegemise ajaks ei olnud hageja eriõiguseellane kostjale kogu 11 000 000-kroonist ostuhinda tasunud. Seega on võimalik ja tõenäoline, et hageja eriõiguseellane tasus 1 500 000 krooni just 29.02.2008.a lepingu alusel.
9.Kuigi hageja väitis käesolevas menetluses, et 29.02.2008.a lepingu alusel ei tulnud ühtegi makset summas 1 500 000 krooni 25ks märtsiks 2008.a tasuda, ei saa sellest väitest veel järeldada, et hageja eriõiguseellane maksis raha hoopis teise lepingu täitmiseks, kui see, millele maksekorralduse selgituses viidati. Hageja väitis, et ta maksis 1 500 000 krooni kaks päeva enne 27.03.2008.a lepingu sõlmimist lihtsalt põhjusel, et kinnisasja ostuhinna ettemaksmine ei ole keelatud. Tõepoolest, 27.03.2008.a lepingu järgi tuli 1 900 000-kroonine ostuhinna osa tasuda hiljemalt oktoobriks 2008.a ning pooled ei olnud kokku leppinud, et hageja eriõiguseellane ei võiks raha varem tasuda. Kuid samamoodi ei keelanud ostuhinna ettenähtust varem tasumist ka 29.02.2008.a müügileping. Tõenäoline on see, et kinnisasja ostja tasub ostuhinda, eriti sedavõrd suures ulatuses nagu 1 500 000 krooni, kehtiva lepingu alusel, mitte lepingu alusel, mida ta soovib alles tulevikus sõlmida.
10.27.03.2008.a müügilepingus kinnitasid kostja ja hageja eriõiguseellane, et hageja on enne 27.03.2008.a lepingu sõlmimist tasunud „Ehituskrunt nr A 82“ eest ainult 100 000 krooni. Notariaalselt tõestatud lepingute puhul kehtib eeldus, et lepingudokument annab ammendavalt ja lünkadevabalt edasi kogu pooltevahelise võlasuhte sisu. Selle eelduse peaks ümber lükkama see pool, kes väidab vastupidist. Hageja seda teinud ei ole.
11.Kuivõrd hageja eriõiguseellase poolt 25.03.2008.a teostatud pangaülekande maksekorralduse selgituses oli viidatud 29.02.2008.a lepingule ja 27.03.2008.a lepingu objektile, ei ole suuremat alust väita, et makse tehti tulevikus sõlmitava lepingu täitmiseks, kui et makse tehti juba sõlmitud lepingu täitmiseks. Mõistlik inimene ei maksa enne kinnisasja müügilepingu sõlmimist igaks juhuks 1 500 000 krooni lootuses et ehk tulevikus vastav leping ikka sõlmitakse, samas, kui tal on juba varasemast lepingust tulenev ostuhinna tasumise kehtiv kohustus ja ta viitab maksekorralduse selgituses just täpselt sellele varasema kuupäeva lepingu kuupäevale ning paar päeva hiljem sõlmitavas lepingus kinnitab, et ta on 27.03.2008.a lepingu objekti eest maksnud ainult 100 000 krooni.
12.Kuigi hageja väitis, et tema eriõiguseellane eksis maksekorralduse tegemisel just lepingu kuupäevaga ja mitte lepingu objektiga, on hageja väited tõendamata ja väited ei ole eluliselt usutavad. Maakohus leidis õigesti, et hageja eriõiguseellase ütlused ei ole tõendina arvestatavad. Ka muus osas hindas maakohus tunnistajate ütlusi õigesti. Antud juhul tuleb
7(9)
Tsiviilasi nr: 2-11-41631 asja lahendamiseks olulised asjaolud tuvastada kirjalike tõendite alusel ning nendega vastuolus olevad või väga üldised tunnistajate ütlused tuleb kõrvale jätta. Hageja väitis, et tema õiguseellasel ei olnud maksekorraldust tehes õiget lepingut kaasas ning seetõttu ei mäletanud hageja õiget lepingu kuupäeva ning seetõttu märgiti selgitusse vale kuupäev. Selline väide on ebaloogiline ning ei ole eluliselt usutav. Hageja eriõiguseellane ei märkinud maksekorraldusse mitte valet kuupäeva, vaid ta märkis selgitusse kuupäeva, millal tegelikkuses kostja ja hageja eriõiguseellane sõlmisid ühe teise kinnisasja müügilepingu, millest tulenes samuti raha maksmise kohustus. Hageja väide, mis puudutas kuupäevaga eksimist, oleks olnud eluliselt usutavam siis, kui maksekorraldusse oleks märgitud mingi lepingu kuupäev, mis ei oleks viidanud ühelegi kostja ja hageja eriõiguseellase vahelise lepingu sõlmimisele. Väide, et hageja eriõiguseellane ei mäletanud õiget kuupäeva ja märkis selle asemale kogemata ja juhuslikult ühe teise kuupäeva, millal juhuslikult sõlmiti samade poolte vahel üks teine notariaalne leping, millest tulenes samuti raha maksmise kohustus, ei ole eluliselt usutav.
13.Hageja eriõiguseellane viitas maksekorralduse selgituses võlaõiguslikule lepingule, mitte kinnisasja müügi eellepingule, broneerimisele vms. 25.03.2008.a „Ehituskrunt nr A 82“ osas võlaõiguslikku lepingut sõlmitud ei olnud. Hageja viitas käesolevas menetluses küll sellele, et kostja ja hageja eriõiguseellane sõlmisid broneerimislepingu, kuid siis oleks hageja eriõiguseellane viidanud maksekorralduse selgituses näiteks broneerimislepingule. Veelgi enam, lihtkirjalik broneerimisleping ei näinud sellise summa maksmise kohustust ette. Eluliselt ebausutav on olukord, kus kinnisasja ostja, maksab 1 500 000 krooni, viidates kehtivale notariaalsele kinnisasja müügilepingule (29.02.2008.a), mille alusel on hagejal kehtiv ostuhinna tasumise kohustus, soovides tegelikult maksta ühe teise kinnisasja eest, mille osas ei ole kehtivat müügilepingut sõlmitud ja mille ostmiseks sõlmitud broneerimisleping ei näe sellise summa maksmise kohustust ette.
14.Seda, et hageja ei teinud 25.03.2008.a makset 27.03.2008.a lepingu alusel, tõendab veel hageja eriõiguseellase ja kostja vahel 24.03.2009.a sõlmitud ja notariaalselt tõestatud kokkulepe (t I kd lk 192 jj), milles hageja eriõiguseellane kinnitab, et ta on 27.03.2008.a lepingu alusel maksnud üksnes 100 000 krooni. Hageja väited, et selline leping „pressiti temalt välja“ on paljasõnalised, tõendamata ja need ei ole eluliselt usutavad. Notariaalselt tõestatud lepingute puhul tagab notariaalne tõestamine täiendavalt seda, et leping oleks tõene ning vastaks poolte tegelikule tahtele.
15.Eespool asus kohus seisukohale, et hageja eriõiguseellane maksis raha 29.02.2008.a lepingu alusel ning et raha ei makstud 07.03.2008.a (lihtkirjaliku) broneerimislepingu alusel. Seetõttu ei saa hagi kuuluda rahuldamisele ka VÕS § 1028 lg 1 alusel, sest ei esine olukorda, et sooritus (1 500 000 krooni maksmine) oleks tehtud ilma õigusliku aluseta.
16.See, et 27.03.2008.a lepinguga muudeti 29.02.2008.a lepingut, ei anna alust järeldada, et hageja eriõiguseellane oleks maksnud raha mingi muu lepingu alusel, sest 25.03.2008.a oli 29.02.2008.a leping veel muutmata.
17.Koos apellatsioonkaebusega esitas hageja ringkonnakohtule 04.03.2008.a maksekorralduse koopia. Vastav tõend tuleb apellandile tagastada. TsMS § 652 kohaselt kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust üksnes maakohtus esitatud asjaolude ja tõendite alusel. Uusi tõendeid saab ringkonnakohus juurde võtta üksnes juhul, kui tõend tekkis peale asja sisulise arutamise lõpetamist maakohtus või kui pool ei saanud tõendit maakohtus esitada maakohtupoolse olulise menetlusnormi rikkumise tõttu. Asjaoludele, mis
8(9)
Tsiviilasi nr: 2-11-41631 võimaldaksid tõendit juurde võtta, apellant viidanud ei ole. Kuigi apellant väitis, et tal varem seda tõendit ei olnud, ei ole apellant usutavaks muutnud seda, et tal ei olnud varem võimalik vastavat tõendit hankida või siis tõendi hankimisel kohtu abi taotleda. Peale seda, kui hagejale said teatavaks vastuväited, millele kostja tugines, oli hagejal võimalik täiendavad tõendid hankida. Kuivõrd hagejal oli võimalik kõnealune tõend apellatsioonkaebuse esitamise ajaks hankida, oleks apellant pidanud põhistama, miks ei olnud tal võimalik vastavat tõendit juba maakohtus hankida. Tõendi varasema hankimise võimatus ei ole eluliselt usutav ka põhjusel, et maksekorralduse tegi hageja elukaaslane.
18.17.10.2012.a esitas vastustaja ringkonnakohtule täiendavad tõendid. Tõenditega soovib kostja tõendada oma väidete õigsust läbi selle, et hageja väitis teises tsiviilasjas, et vaidlusalune makse tehti just selle lepingu alusel nagu seda väidab kostja käesolevas menetluses. Vastavad tõendid tuleb vastustajale tagastada. TsMS § 238 lg 1 p 2 kohaselt võib kohus tõendite vastuvõtmisest keelduda, kui asjaolu kohta on juba piisavalt tõendeid esitatud. Menetluskulude jaotus
19.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Lähtudes TsMS § 162 lg-st 1 ja § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Mare Merimaa
Kaupo Paal
Ande Tänav
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.