Inna Valiulova hagi Kohtla-Järve linna (Kohtla-Järve linnavalitsuse kaudu) vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, töölepingu lõpetamise aluse muutmiseks ja hüvitise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
1 490, 93 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 21. juuni 2012 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Inna Valiulova apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): Inna Valiulova (isikukood: 46510082237), esindaja: Maksim Feodotov
esindajad
RESOLUTSIOON
Vastustaja (kostja): Kohtla-Järve linn (Kohtla-Järve linnavalitsuse kaudu) (registrikood: 75001017), esindaja: linnapea Jevgeni Solovjov Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Viru Maakohtu 21. juuni 2012 otsus muutmata. Menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jätta Inna Valiulova kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Inna Valiulova esitas 23. detsembril 2010 Kohtla-Järve linna vastu hagiavalduse, milles taotles töövaidluskomisjoni otsuse nr 9.1-2/2978-2010 tühistamist, töölepinguseaduse (TLS) § 88 lg 1 p-de 5 ja 6 alusel töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamist, töölepingu lõpetamist TLS § 107 lg 2 alusel ning hüvitise väljamõistmist summas 23 328 krooni (kolme kuu keskmine palk). Hagiavalduse kohaselt töötas hageja õpetajana lasteaias Aljonuška. 03. septembril 2010 lõpetati hagejaga tööleping TLS § 88 lg 1 p-de 5 ja 6 alusel tulenevalt lapsevanema kaebusest, et hageja ei täida oma kohustusi ja peksab lapsi. Lasteaias Aljonuška pandi suvisel perioodil, mil laste arv oli väiksem, mitu rühma kokku. Ühendamisel liideti hageja rühmaga ka mõned arengupeetusega lapsed, sh K. L..
12.augustil 2010 kogunemisel õhtusele jalutuskäigule jooksis K. L. üksinda välistrepile. Kuivõrd kõik lapsed ei olnud jalutuskäiguks valmis, toimetas hageja lapse tagasi riietehoidu. Lapsele see ei meeldinud, ta heitis põrandale ja hakkas karjuma. Hageja sirutas lapse suunas käed ja püüdis teda üles tõsta ning rahustada, kuid laps jätkas põrandal lamamist ja karjumist. Kirjeldatud sündmuse hetkel oli hageja rühmas üksinda. Õhtul, kui lapsele tuli tema ema järele, siis hageja kirjeldas emale juhtunut, mille peale ema märkis, et tema lapsega juhtubki selliseid asju.
13.augustil 2010 kutsuti hageja lasteaia juhataja juurde, kus temale tutvustati A. Hramovi avaldust, mille kohaselt hageja peksis 12. augustil lapsi. Nimetatud avaldus oli hagejaga töölepingu lõpetamise aluseks. Hageja hinnangul erinesid aga A. Hramovi poolt avalduses kirjeldatud sündmused nendest, mida kirjeldas tööandja töölepingu lõpetamise avalduses.
17.augustil 2010 toimus antud küsimuses hoolekogu istung, kus hagejale esitati ka ametlik süüdistus. Ainsaks tõendiks oli A. H. avaldus ning hagejal istungil esineda ei lubatud. Hagejat survestati oma süüd üles tunnistama ning vähem tasuvale tööle üle minema või lahkumisavaldust esitama. Lisaks hoolekogule on lasteaial ka pedagoogiline nõukogu ja töörühm, kuid nende istungitel käesolevat juhtumit ei arutatud. Hageja hinnangul pidi asjaolu, et käesolevat küsimust ei arutatud pedagoogilises nõukogus ega töörühmas, tõendama hageja süü puudumist, kuivõrd kui nimetatud organid oleksid asja läbi vaadanud, siis oleks kiiresti selgunud, et hageja pihta suunatud süüdistused olid alusetud.
02.septembril 2010 teavitati hagejat, et 03. septembril 2010 lõpetatakse temaga tööleping. Hageja leidis, et tema tegevus oli kooskõlas võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg-s 2 sätestatud hea usu põhimõttega ning hoopis kostja tegevus oli vastuolus hea usu põhimõttega, kuivõrd hageja vallandati ilma seadusliku aluseta. Hageja oli 17-aastase kogemusega pedagoog, kelle suhtes ei
olnud tööandjal kunagi pretensioone ning kellele ei olnud kunagi määratud distsiplinaarkaristusi. Tööandja väide, et lapsi peksti, ei leidnud mitte kunagi tõendamist, kuivõrd tööandja ei uurinud sündmuse asjaolusid ning ka lastevanematelt ei tulnud mitte ühtegi avaldust.
2.Kostja Kohtla-Järve linn vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt möönis hageja, et temaga töölepingu ülesütlemise tingis lapsevanem A. H. avaldus, kuid väitis ühtlasi, et A. H. avalduses ja töölepingu ülesütlemisavalduses toodud sündmuste kirjeldus olid omavahel vastuolus. Kostja leidis, et asjaolu, et A. H. erapooletu isikuna ja juhtumi juhuslikku tunnistajana vahejuhtumis osalenud isikute nimesid ei teadnud, ei teinud asetleidnud juhtumit olematuks. Juhtumi toimumise fakt oli tõendatud ja juhtumi osapooled tuvastati nii hageja antud suuliste ütluste, kirjaliku seletuskirja kui ka A. H. ütluste ja kirjaliku avalduse alusel. Kostja rõhutas, et vägivallamärkide puudumine lapse kehal ei välistanud vägivallajuhtumi toimumist. Kuna antud juhtumi puhul oli tegemist arengupeetusega lapsega, kes ei suutnud enda eest seista ega ka vahejuhtumist vanematele või lasteaia personalile rääkida, oli asjaolude väljaselgitamine tööandjale raskendatud, kuid laste heaolu arvestades väga oluline. Hageja väide, et tööandja ei andnud talle võimalust oma süütust tõendada, oli väär. Hagejaga vesteldi, paluti seletuskirju ning anti sõna hoolekogu erakorralisel koosolekul. Koolieelse lasteasutuse seaduse § 17 kohaselt on lastel lasteasutuses õigus vaimselt ja füüsiliselt tervislikule keskkonnale ja päevakavale, eneseusaldust ja vaimset erksust toetavale tegevusele ning pedagoogide igakülgsele abile ja toetusele alushariduse omandamisel. Töösisekorraeeskirjade p 3.3.1 sätestas, et töötaja on kohustatud tegema töölepingus ettenähtud tööd õigeaegselt ja täpselt täitma tööandja tööalaseid korraldusi. Ametijuhendi p 2.18 kohaselt pedagoogil ei ole õigust ebaväärikale käitumisele ning tegudele, mis on vastuolus ühiskonna kõlblusnormidega või diskrediteerivad töötajat või tööandjat. Punkt 4 alapunkt 1 kohaselt kannab pedagoog isiklikku vastutust laste elu ja tervise eest nende viibimise ajal lasteaias. Hageja ei täitnud nimetatud punkte 12. augusti 2010 vahejuhtumi puhul. Töösisekorraeeskirja p 11.2 sätestas distsiplinaarsüüteona teo, millega töötaja on muuhulgas põhjustanud tarbijate, klientide või äripartnerite usaldamatuse tööandja vastu ning p 11.3 nägi ette distsiplinaarkaristusena töötajaga töölepingu lõpetamist töötajapoolsel töökohustuse rikkumisel, töötaja suhtes usalduse kaotamisel, töötaja vääritu teo tõttu. Laste füüsilise karistamise lubatavust ei sätesta ükski eelnimetatud õigusakt. Hageja pani toime TLS § 88 lg 1 p-s 5 sätestatud teo, millega põhjustas tööandja usalduse kaotuse. Asetleidnud juhtumi puhul põhjustas hageja ühtlasi TLS § 88 lg 1 p-s 6 sätestatud kolmanda isiku usaldamatuse tööandja vastu, mida väljendasid väärkoheldud lapse ema ja A. H. kirjalikud avaldused. Eeltoodust ning kasvandike huvidest lähtuvalt ei saanud mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt eeldada edasist töösuhte jätkamise võimalikkust. Hageja nõuetest nähtus ka, et hagejal puudus soov töösuhte jätkamiseks, kuna hageja soovis lugeda tööleping lõpetatuks TLS § 107 lg 2 alusel. TLS § 88 lg 3 kohaselt tööandja võib töölepingu töötaja kohustuse rikkumise või tema töövõime vähenemise tõttu üles öelda, kui ülesütlemisele on eelnenud tööandja hoiatus. Tööandjalt ei saanud eeldada töösuhte jätkamist etteteatamistähtaja lõpuni eelkõige kasvandike heaolu ja lasteaia senist usaldusväärsusest arvestades.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohtu 21. juuni 2012 otsusega jäeti I. Valiulova hagi rahuldamata ja poolte menetluskulud täies ulatuses hageja kanda. Maakohus leidis, et poolte vahel oli 02. jaanuaril 2006 sõlmitud tähtajatu tööleping nr 20, mille alusel töötas hageja lasteaia Aljonuška lasteaia õpetaja ametikohal. Kostja esitas hagejale
02.septembril 2010 ülesütlemisavalduse ja lõpetas 03. septembril 2010 käskkirjaga hagejaga töölepingu. TsÜS § 69 lg 1 esimese lausel kohaselt muutub kindlale isikule suunatud tahteavaldus kehtivaks kättesaamisega. Ehkki toimiku materjalide juures oleval ülesütlemisavaldusel puudus hageja allkiri avaldusega tutvumise kohta, ei vaielnud pooled selle üle, et hageja sai ülesütlemisavalduse kätte ja tutvus sellega. Seda tõendas ka see, et hageja esitas nii töövaidluskomisjonile esitatud avalduses kui hagiavalduses väiteid selle kohta, et 02. septembril 2010 teavitati hagejat töölepingu lõpetamisest alates 03. septembrist 2010. Maakohus luges sellega tõendatuks, et hageja sai avalduse kätte. Töölepingu erakorralisel ülesütlemisel peab tööandja järgima TLS § 97 lg-s 2 sätestatud etteteatamistähtaegu. Etteteatamistähtaegu järgimata võib tööandja töölepingu üles öelda üksnes TLS § 88 lg-s 1 sätestatud alusel. Hagejaga lõpetati tööleping TLS § 88 lg 1 p-de 5 ja 6 alusel. Töölepingu erakorralises üleütlemisavalduses põhjendas tööandja ülesütlemist sellega, et hageja karistas lapsi füüsiliselt, millist teguviisi ei saa mitte millegagi õigustada ja lähtudes laste huvidest ning heaolust ei saa tööandja riskida sellise juhtumi kordumisega ning lasteaia usaldusväärsuse kaotamisega. Maakohus leidis, et eelkõige on hagejale etteheidetav käitumine tõendatud tunnistaja A. H. kohtuistungil antud ütlustega. Hageja juhtumi osapooleks olemist kinnitavad hageja hagiavalduses esitatud väited ning kohtuistungil antud ütlused. Maakohtu hinnangul olid asjakohatud hageja viited vastuoludele ülesütlemisavalduses (kasvataja nime ja tunnistaja pöördumise aja osas), sest nimetatu ei tee olematuks toimunut ega mõjuta kuidagi ülesütlemise kehtivust. Maakohus leidis, et samuti ei omanud asjas tähtsust, et erivajadusega laps K. L. käis pärast intsidenti regulaarselt lasteaias ning, et lapsevanemad ei ole esitanud lasteaia juhtkonnale nõudmisi ega viinud lapsi üle teise lasteaeda. Samas märkis tunnistaja A. H,, et kui ta poleks Maardusse kolinud, siis poleks ta oma last sinna lasteaeda viinud ning A. K. avaldas seletuskirjas, et koos abikaasaga kaaluti, kas last enam sinna lasteaeda viia. Seletuskirjas märgiti ka seda, et kui hageja lähenes nende juures kodus viibides lapsele, siis tõusis laps püsti ja ütles, et tema lasteaeda ei lähe. Arusaadavalt tekitab sellise loo ilmsikstulek lapsevanemates mure oma laste pärast ja kahjustab lasteaia mainet. Maakohus leidis, et tõsiseltvõetavad ei olnud hageja väited selle kohta, et kuivõrd juhtumist ei vaadatud läbi pedagoogide nõukogu istungil, siis tähendas see tema süü puudumist. Maakohus hindas mitte tõsiseltvõetavaks ka hageja väite, et löömise tagajärjeks on kindlasti füüsilised jäljed. Maakohus jättis nimetatud hageja väited ja hageja esitatud lasteaias viibimise igapäevased arvestused tähelepanuta, kuivõrd need ei omanud asja lahendamisel tähendust. Maakohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et hagejapoolne töökohustuste rikkumine ei olnud tõendatud. Hageja teo ja sellele järgnenud käitumise puhul ei saanud hageja eeldada, et tööandjal oleks olnud mõistlik töösuhet jätkata, kuivõrd kaalul olid laste huvid ja heaolu, mis kaalusid selgelt üles hageja huvi töösuhte jätkamiseks. Tööandjal tekib arusaadavalt usalduse kaotus töötaja vastu, kes rikub või ohustab laste füüsilist puutumatust. Selline käitumine on vastuvõetamatu ja ning sellele tuleb reageerida koheselt, mida kostja ka tegi. Lastekaitseseaduse § 31 lg 1 järgi on lubamatu lapse alavääristamine, hirmutamine või karistamine viisil, mis tekitab talle kehalisi kahjustusi või ohustab kuidagi teisiti tema vaimset või kehalist tervist. Kohustus hoolitseda laste elu ja tervise eest tulenes lisaks õigusaktidele ka hageja töölepingust, tööjuhendist ja õpetajate kutse-eetika normidest. Arvestades hageja töö iseloomu ja pikka töökogemust, pidi hageja olema teadlik, et selline käitumine oli vastuvõetamatu ja võis tekitada kahju nii lastele kui ka tööandjale. Maakohus leidis, et töötaja tegu oli erilise raskuse ja tõsise iseloomuga ning põhjustas ka teiste inimeste (eelkõige lapsevanemate) usaldamatuse tööandja vastu. Asjaolu, et hagejale ei esitatud eelnevalt tööalaseid pretensioone, talle pole distsiplinaarkaristusi määratud
ning tal on 17 aasta pikkune töökogemus, ei välista töölepingu erakorralist ülesütlemist seoses töötaja teoga. Maakohus leidis, et põhjendamatud olid hageja väited, et puuduvad tõendid hageja poolt lastele kahju tekitamise kohta ja avaldusest ei selgunud, kes oli süüdi. Tunnistaja A. H. ütlustest nähtub, et hageja haaras ühe käega kinni lapse riietest ja teisega kaelast, laps kukkus põrandale, hageja lõi lamavat last käega, olid kuulda laksud ja sõimusõnad, teise lapse lükkas hageja kappidesse ning kolmas laps sulges samal ajal kõrvad ja silmad ning nuttis. Maakohtul puudus alus kahelda A. H. ütlustes. Maakohus leidis, et hageja selgitused ja väited olid vastuolulised ja ei haakunud asjas esitatud tõenditega (eelkõige tunnistaja ütlustega). Nii väitis hageja hagiavalduses, et sirutas käed põrandal lamava lapse suunas ja püüdis last üles tõsta ning rahustada. Kohtuistungil väitis hageja aga, et tunnistaja astus sisse ja nägi, kui hageja lasi käest lahti ja ulatas lapsele käe ning tegi ainult ettepaneku püsti tõusta. Lapse aitamine, lapsele käe ulatamine ja püstitõusmiseks ettepaneku tegemine on erinevad tegevused ja erinevad diametraalselt lapse riietest ja kaelast kinni haaramisest, löömisest ja tõukamisest. Hageja poolt esitatud kriminaalasja menetluse lõpetamise määrus ei ole kohtule tsiviilasja lahendamisel kohustuslik ega siduv, kuid võib olla käsitletav ühe tõendina. Asjaolu, et kriminaalasi hageja suhtes lõpetati kuriteokoosseisu puudumise tõttu, ei tõendanud seda, et nimetatud sündmust ei toimunud, nagu ekslikult väitis hageja. Kriminaalmenetluse lõpetamise määrus näitas ainult seda, et uurimisasutus ei leidnud hageja teos kuriteo tunnuseid, mis aga ei tee tegu olematuks ega välista tsiviilvastutust. Hageja täiendavalt esitatud „sündmuste käik“ ja avaldused ei oma asja lahendamisel samuti mingit tähendust ega ole tõendiks tsiviilkohtumenetluse seadustiku mõttes, kuna esimese puhul oli tegemist menetlusosalise kirjaliku seletusega ning teisel juhul menetlusväliste isikute avalduste, arvamuste ja seisukohtadega, mis oma sisult ei seostunud käesoleva tsiviilasja esemega. Samuti ei oma asja lahendamisel tähtsust ajalehes ilmunud artikkel, kuivõrd tegemist oli ajakirjaniku tõlgendusega juhtunust. Hageja seostas temaga töölepingu lõpetamist hea usu põhimõtte rikkumisega. Maakohus leidis, et hageja ei olnud esitanud ühtegi faktilist asjaolu, mis oleks andnud aluse väita, et töölepingu ülesütlemine oli tühine. Samas tõendas kostja ülesütlemise aluse olemasolu. Maakohus märkis, et kostja usalduse kaotus oli hageja käitumist arvestades põhjendatud. Seega esinesid kostjal alused töölepingu lõpetamiseks töötaja suhtes usalduse kaotamisega ning tööleping öeldi korrektselt üles, mistõttu tuli jätta hagi rahuldamata.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.I. Valiulova esitas Viru Maakohtu 21. juuni 2012 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist täies ulatuses ja uue otsuse tegemist, millega rahuldatakse hagi ning tunnistatakse tühiseks töölepingu lõpetamine TLS § 88 lg 1 p-de 5 ja 6 alusel ning lõpetatakse töösuhe TLS § 107 lg 2 alusel, ja mõistetakse vastustajalt apellandi kasuks välja kompensatsioon summas 1 490,93 eurot (kolme kuu keskmine palk). Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) ei nõustu apellant, et kriminaalasja lõpetamine kuriteokoosseisu puudumise tõttu ei tõendanud, et 12. augustil väidetavalt aset leidnud situatsiooni ei toimunud. Apellant ise pöördus politseisse, kuid kriminaalasja raames ei leidnud kinnitust, et laste suhtes oleks vägivalda tarvitatud; 2) esitas apellant maakohtule ajalehe artikli, et oleks ära toodud ka n.ö kannatanud lapse ema seisukohad, kuivõrd ema keeldus kohtumenetluses osalemast. Apellandi hinnangul ignoreeris
maakohus artiklit põhjendamatult, kuivõrd artiklis olid välja toodud mitte ajakirjaniku tõlgendus, vaid osapoolte seisukohad; 3) leidis maakohus ebaõigesti, et asjas ei oma tähtsust see, et K. L. ja I. H. jätkasid pärast väidetavat intsidenti lasteaias käimist; 4) tuleks K. L. ema 26. augusti avaldusse suhtuda kriitiliselt, kuivõrd see oli kirjutatud pärast seda, kui lasteaia juhataja oli talle rääkinud, et apellant lõi tema last mitmel korral ning juhtumi puhul on läbiviidud põhjalik uurimine. Apellandi hinnangul ei tehtud asjas kunagi päriselt kindlaks, kas apellant ikkagi oli see lasteaia kasvataja, keda A. H. arvas end näinud olevat; 5) luges maakohus apellandi süüd tõendavaks asjaolu, et kui apellant külastas K. L. kodu, siis tõusis laps püsti ja teatas, et tema lasteaeda ei lähe. Apellandi hinnangul oleks väidetavale lapse väärkohtlemisele järgnenud reaktsioon olema teistsugune – nt laps oleks ennast ära peitnud või minema jooksnud, mida K. L. aga ei teinud; 6) ei tundnud A. H. apellandis kunagi ära seda isikut, kes väidetavalt lapsi peksis. Maakohus luges tõendatuks, et apellant lõi lapsi, kuigi A. H. tunnistas, et tema tegelikult ei näinud, kuidas lapsi löödi, vaid kuulis ainult plaksatusi ja oletas, et last peksti. Samas on asjas ainsaks tõendiks just A. H. ütlused; 7) ei selgitatud asjas kunagi välja, milliseid lapsi hageja väidetavalt peksis. Mitte ükski lapsevanematest ei esitanud kunagi avaldust, millest võib järeldada, et mingisugune peksmine oleks aset leidnud. Kui vaadelda andmeid laste kohalkäimise kohta apellandi rühmas, siis pärast väidetavat intsidenti jätkasid lapsed lasteaias käimist. Apellandi hinnangul süüdistatakse teda justkui mingite tundmatute laste peksmises; 8) võis A. H. valesti mõista tema poolt nähtud situatsiooni. K. L. rahustamist ja põrandalt üles tõstmist võis tõlgendada lapse peksmisena ning lapse kinni hoidmist selleks, et ta omapäi koridori ei läheks, lapse riietest haaramisena. A. H. kinnitusel oli intsidendi juures ka üks laps, kes nuttis ja pobises. Apellant viitab, et selles rühmas käiski üks probleemse tervisega poiss, kellel olid pidevalt silmad märjad, nina jooksis ning esines probleeme kõnega. Seega võis A. H. poissi nähes mõelda, et laps nutab, kuigi tegelikkuses see nii ei olnud. A. H. väide, nagu oleks apellant ühe teise lapse kapi juurde visanud, mõjub ebausaldusväärselt, kuivõrd sellisest kohtlemisest oleks lapse kehale pidanud mingi jälg jääma; 9) nõustub apellant maakohtu seisukohaga, et laste heaolu kaalub üles hageja huvi töösuhte jätkamiseks, kuid leiab, et nimetatud seisukoht on faktiliste asjaoludega vastuolus. Esiteks jätkas apellant oma tööd, mis hõlmab ka nende lastega suhtlemist, kellele apellant väidetavalt kahju tekitas. Teiseks pakkus tööandja hoolekogu istungil apellandile võimalust minna üle lastehoidja ametikohale (mis eeldab samuti lastega suhtlemist). Kui järgida maakohtu loogikat, siis oleks vastustaja pidanud apellandi viivitamatult töölt kõrvaldama ja tema kontakte lastega piirama, mida aga antud juhul ei tehtud. Vastustaja käitumine pärast 12. augustit kinnitab, et vastustaja ei kaotanud apellandi suhtes usaldust, vaid usaldamatus tekkis alles siis, kui apellant ei olnud nõus lahkuma töölt omal soovil ega teisele tööle üle minema;
5.Kohtla-Järve linna vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) soovis vahejuhtumi tunnistajaks olnud A. H. apellandilt nähtu kohta selgitust. Kuna apellandi vastus A. H. ei rahuldanud, palus ta apellandilt ees ja perekonnanime lasteaia direktorile kaebuse esitamiseks, mille avaldamisest apellant keeldus. See andis samuti vastustajale alust kahtluseks, et töötaja, olles veendunud oma teo lubamatuses, varjas teadlikult ja sihikindlalt oma nime, lootes sel viisil süüdistusest pääseda. Nii apellandi poolt esitatud seletuskirjadest ja kui ka A. H. ütlusest ja avaldusest oli selge, et aset leidnud vahejuhtumi üheks osapooleks oli just apellant;
2) ei oma asja lahendamisel tähtsust see, et kannatanud laps käis pärast toimunut regulaarselt lasteaias ning, et lapse vanemad ei esitanud lasteaia juhtkonnale nõudmisi ega viinud lapsi üle teisse lasteaeda. Tunnistaja A. H. väitis kohtuistungil, et kui ta poleks Maardusse kolinud, poleks ta oma last sinna lasteaeda enam viinud ning kannatanud lapse ema seletuskirjas avaldas, et koos abikaasaga kaaluti, kas last enam sinna lasteaeda viia; 3) tuleneb kannatanud lapse vanema teistkordsest seletuskirjast, et tema esmane seletuskiri oli kirjutatud apellandi survel, millest tulenevalt A. K. esitas lasteaia direktorile 26. augustil 2010 uue seletuskirja, seades tõsise kahtluse alla avaldaja eneseõiguse ja tegevuse aset leidnud juhtumis; 4) näitab kriminaalmenetluse lõpetamise määrus ainult seda, et uurimisasutus ei leidnud apellandi teos kuriteo (KarS § 121) tunnuseid, mis aga ei tee olematuks tegu ega välista tsiviilvastutust. Vastustaja nõustub maakohtu arvamusega, et asja lahendamisel ei oma tähtsust ajalehes ilmunud artikkel, kuna tegemist on ajakirjaniku enda tõlgendusega juhtunust; 5) ei ole laste huvidest lähtuvalt laste füüsiline karistamine lubatud, olenemata sellest, kas teol on tunnistajad või mitte. Lastekaitseseaduse § 31 lg 1 järgi on lubamatu lapse alavääristamine, hirmutamine või karistamine viisil, mis valmistab talle piina, tekitab talle kehalisi kahjustusi või ohustab kuidagi teisiti tema vaimset või kehalist tervist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Viru Maakohtu 21. juuni 2012 otsus muutmata. Kuna Viru Maakohtu 21. juuni 2012 otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks.
7.Nähtuvalt asja materjalidest ütles kostja 02.09.2010 erakorraliselt üles hagejaga sõlmitud töölepingu TLS § 88 lg 1 p-de 5 ja 6 alusel. Poolte vahel on vaidlus selles, kas töölepingu erakorralise ülesütlemise aluseks olev sündmus (hageja lõi 12.08.2010 ühele oma rühma lapsele käega vastu kaela, millest tulenevalt laps kukkus, seejärel lõi lamavat last käega ja sõimas, ning samuti lükkas teist last) toimus sellisena, nagu väidab kostja, või sellisena, nagu see toimus hageja seletuse kohaselt. Kostja on töölepingu erakorralisel ülesütlemisel tuginenud asjaolule, et hageja 12.08.2010 lõi ühele oma rühma lapsele käega vastu kaela, millest tulenevalt laps kukkus, seejärel lõi lamavat last käega ja sõimas teda, ning samuti lükkas teist last. Hageja vastuväite kohaselt ei ole ta 12.08.2010 lapsi löönud ega tõuganud, laps K. L. heitis ise riietusruumis selili ja karjus, hageja sirutas käed tema poole, et ta püsti aidata, kuid laps ei lasknud end aidata. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid kogumis ja asunud seisukohale, et tõendatud on hageja poolt talle etteheidetava teo toimepanemine 12.08.2010 ning seetõttu on kostja õigesti töölepingu hagejaga erakorraliselt üles öelnud TLS § 88 lg 1 p-de 5 ja 6 alusel. Ringkonnakohus nõustub kõigi maakohtu vastavate põhjendustega ja ei korda neid.
8.Maakohus on õigesti hinnanud asjas esitatud kriminaalmenetluse lõpetamise määrust kriminaalasjas nr 10240105319 (I kd tl 52-53) ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Asjaolu, et hageja suhtes lõpetati
kriminaalmenetlus KarS §-s 121 märgitud kuriteokoosseisu puudumise tõttu, ei anna alust väita, et tunnistaja A. H. poolt 12.08.2010 nähtud sündmust ei toimunud. Samuti on õige maakohtu seisukoht, et hageja poolt maakohtule esitatud lastevanemate kuupäevata avaldus E. K. (I kd tl 124), lasteaia pedagoogide kuupäevata avaldus
E. K. (I
kd tl 128-129) ja lasteaia pedagoogide 18.08.2010 avaldus lasteaia juhatajale (I kd tl 131) ei ole TsMS § 238 lg 1 kohaselt asjakohased tõendid ning tuleb seetõttu jätta tähelepanuta.
9.Ebaõige on apellandi väide, et maakohus jättis alusetult hindamata ajalehes ilmunud artiklis (I kd tl 81-83) sisalduva A. K. seisukoha sündmuse kohta. Ringkonnakohus leiab, et maakohus jättis õigesti nimetatud tõendi hindamata, sest tegemist on asjakohatu tõendiga. Asjakohaseks tõendiks oleks olnud A. K. enda kirjalik seletus maakohtule või tema tunnistajana antud ütlused maakohtule, kuid mitte ajakirjaniku poolt artiklis kajastatud lapse ema kommentaarid sündmuse kohta.
10.Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et asja lahendamise seisukohalt ei oma tähtsust see, kas K. L. ja I. H. jätkasid pärast 12.08.2010 toimunud sündmust lasteaias käimist või mitte ning sellest tulenevalt on õigesti jäetud tähelepanuta hageja poolt maakohtule esitatud laste lasteaias viibimise arvestused. Maakohus on õigesti hinnanud K. L. ema A. K. 26. augusti 2010 seletuskirja (I kd tl 17) ning apellatsioonkaebuses esitatud vastupidine väide ei anna alust hinnata seda maakohtust erinevalt. Ebaõige on apellandi väide, et maakohus apellandi süüd tõendavaks asjaolu lugenud seda, et kui apellant külastas K. L. kodu, siis tõusis laps püsti ja teatas, et tema lasteaeda ei lähe. Maakohus on nimetatud fakti esitanud otsuse põhjendustes lähtudes A. K. 26. augusti 2010 seletuskirjas märgitust ning A. K. seletuskirja on maakohus hinnanud kogumis teiste tõenditega.
11.Alusetu on apellandi väide, et tunnistaja A. H. ei tundnud apellandis kunagi ära seda isikut, kes väidetavalt lapsi lõi. Tunnistaja A. H. ütluste kohaselt (I kd tl 177-179) „Ma praegu ei suuda öelda, et hageja oli see konkreetne inimene, keda ma nägin /.../ Ma ikkagi arvan, et hageja oli seesama naisterahvas, kuid siis olid tal heledamad juuksed.“ Lähtudes tunnistaja ütlustest ta siiski, kaks aastat hiljem sündmuse toimumisest, pidas hagejat naisterahvaks, keda ta lasteaia riietusruumis nägi last löömas. Samuti ei ole hageja ise vaidlustanud seda, et ta viibis lasteaia riietusruumis ajal, mil sinna sisenes tundmatu meesterahvas (sündmuse kirjelduse kohaselt oli selleks tunnistaja A. H.) ning 23.05.2012 kohtuistungi protokolli kohaselt (I kd tl 180) hageja tundis tunnistaja A. H. ära isiku, kes sisenes riietusruumi. Hageja poolt esitatud seletuskirjadest (seletustest) ja ka A. H. ütlusest ja avaldusest oli selge, et 12.08.2010 aset leidnud vahejuhtumi üheks osapooleks oli hageja. Ebaõige on ka apellandi väide, et A. H. tunnistas, et tema tegelikult ei näinud, kuidas lapsi löödi, vaid kuulis ainult plaksatusi ja oletas, et last peksti. Tunnistaja A. H. ütluste kohaselt „...naine võttis poisi riietest kinni, teise käega võttis lapse kaelast, poiss kukkus põrandale, siis see naine kummardas ja lõi käega lamavat last. Kuhu need löögid sattusid, ma täpselt ei näinud. Samal ajal ta nimetas last sõimusõnadega (skatina, svolotš). Samal ajal vasakul pool seisev laps tahtis lükata seda naist eemale, kuid naisterahvas tõukas teda kappidesse./.../Mul ei olnud kahtlust, et see naisterahvas last lõi, samal ajal ta kasutas sõimusõnu.“ Seega lähtudes tunnistaja ütlustest ta nägi lapse löömist, mitte ei kuulnud ainult plaksatusi.
12.Alusetu on apellandi väide, et kuna mitte ükski lapsevanematest ei esitanud avaldust lapse löömise kohta hageja poolt, siis võib järeldada, et mingisugust löömist ei ole aset leidnud. Antud
juhul lapsevanem ise ei näinud lapse löömist, seda nägi tunnistaja A. H., kes esitas ka vastava avalduse. Arusaamatu on apellandi seisukoht, et teda süüdistatakse teda justkui mingite tundmatute laste peksmises. Tööleping öeldi erakorraliselt üles seoses sellega, et ta lõi konkreetset last –
K. L..
13.Ennast õigustavad on apellandi väited, mis on esitatud seoses sellega, et tunnistaja A. H. mõistis nähtut valesti ning hageja tahtis aidata vaid lapsel üles tõusta. Asjaolu, et kostja pakkus hoolekogu istungil hagejale võimalust minna üle õpetaja abi ametikohale, ei tõenda seda, et kostja ei olnud kaotanud hageja suhtes usaldust. Pigem näitab teise töö pakkumine seda, et kostja, arvestades hageja pikaajalist staaži, leidis, et teisel ametikohal töötades suudab hageja end kokku võtta ning hoiduda ka stressi tekitavates olukordades lapsi füüsiliselt karistamast.
14.Apellatsioonkaebuses on esitatud taotlus lisada asja materjalide juurde tõenditena kriminaalasja nr 10240105319 materjalid. Ringkonnakohus jätab taotluse rahuldamata, sest apellant ei ole konkretiseerinud, millist tõendit konkreetselt ta soovib kriminaalasja materjalidest antud tsiviilasja juurde võtta, samuti ei kuulu taotlus rahuldamisele TsMS § 652 lg 3 alusel. Ringkonnakohus jätab tähelepanuta ja tagastab apellandile apellatsioonkaebuse juurde lisatud K. L. iseloomustuse (olemas esimese astme kohtu toimikus). Samuti jätab ringkonnakohus TsMS § 652 lg 3 alusel tähelepanuta apellandi poolt esitatud A. K. 30.07.2012 avalduse, A. K. 13.08.2010 seletuskirja ja Postimees peatoimetaja tõendi 24.07.2012.
15.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.
Andra Pärsimägi
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.