I. V. (IK xxx, elukoht: xxx) Maksim Fedotov (Keskallee 16-1, Kohtla-Järve, e-post: [email protected])
Kostja:
Kohtla-Järve linn (Kohtla-Järve LI.valitsuse kaudu RK 75001017, asukoht: Keskallee 19, 30395 Kohtla-Järve) U. Z. (e-post: [email protected])
Kostja esindaja:
RESOLUTSIOON
1.Jätta I. V. hagi rahuldamata.
2.Poolte menetluskulud jätta täies ulatuses hageja kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui kaebuse esitaja ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, on ringkonnakohtul õigus lahendada apellatsioonkaebus kirjalikus menetluses.
1.Hagiavalduse kohaselt lõpetati 03.09.2010 hagejaga tööleping nr 20 (sõlmitud 02.01.2006) töölepingu seaduse § 88 lg 1 p 5 ja p 6 alusel. Aluseks oli lapsevanema AA. H.'i kaebus selle kohta, et hageja ei täitnud oma kohustusi ja peksis lapsi. Hageja esitas avalduse töövaidluskomisjoni, milles palus tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisus ja välja mõista hüvitis. Tööinspektsiooni Ida Inspektsiooni töövaidluskomisjoni 24.11.2010 otsusega jäeti avaldus rahuldamata.
2.Hageja töötas õpetajana lasteaias „Aljonuška". Seoses sellega, et suviti väheneb laste arv rühmades, on lasteaias otsustatud ühendada mitu rühma, sh. rühm, milles hageja oli kasvataja. Lasteaias „Aljonuška" käivad ka arengupeetusega lapsed (erivajadustega lapsed), kellest mõned (sh K. L.) olid ka hageja rühmas. 12.08.2010 laste kogunemisel õhtusele jalutuskäigule, jooksis K. L. üksinda välistrepile. Jalutuskäiguks ei olnud kõik lapsed valmis ning seetõttu toimetas hageja lapse tagasi riietehoidu. Lapsele see ei meeldinud, ta heitis põrandale ja hakkas karjuma. Hageja sirutas lapse suunas käed välja ja püüdis last üles tõsta ja rahustada, kuid laps jätkas põrandal lamamist ja karjumist. Laps rahunes peale rääkimist ja kõik suundusid välja. Hageja oli tol momendil oli rühmas üksinda, kuna kasvataja abi töötas kuni 16.00. Õhtul, kui lapsele tuli järgi tema ema A. K., rääkis hageja talle toimunud juhtumist. Lapse ema märkis, et tema lapsega juhtub selliseid asju. Ülalnimetatud intsidendi ajal vaatas riietehoidu sisse tundmatu meesterahvas.
3.13.08.2010 kutsus hageja enda juurde lasteaia juhataja G. T. ning tutvustas AA. H.i avaldust, mis oli vallandamise aluseks. Kuid AA. H.i avalduses kirjeldatud sündmuste kirjeldus on vastuolus tööandja poolt samade sündmuste kirjeldusega hagejaga töölepingu lõpetamise avalduses. Töölepingu lõpetamise avalduses märkis juhataja G. T., et tema poole pöördus 13.08.2010 AA. H. ja ütles, et 12 augustil oli selle tunnistaja, kuidas üks kasvatajatest lõi kahte last. Juhataja töölepingu lõpetamise avaldusest tuleneb, et AA. H. osutas koheselt minule, kuid avalduses ei nimetanud AA. H. kasvataja nime. Niisiis ei saanud ta 13.08.2010 kohtumisel tööandjaga osutada hagejale ning järelikult tööandja kinnitus, et AA. H. osutas hagejale, kui lapsi löönud kasvatajale, on vale. Teiseks, oma avalduses töölepingu lõpetamise kohta on osutatud sellele, et AA. H. pöördus koheselt lasteaia kasvataja N. Z. ja kasvataja abi V. P. poole. Oma avalduses märkis aga AA. H., et sel päeval 12.08.2010 ei õnnestunud tal kedagi leida ning seetõttu tuli ta järgmisel päeval (13.08.2010). Hageja peab neid vastuolusid tööandjapoolseks faktide moonutamiseks, mille eesmärgiks oli luua ajend vallandamiseks.
4.17.08.2010 toimus hoolekogu istung, kus hagejale esitati ametlikult süüdistused. Tõendusena toodi vaid AA. H.i kirjalik avaldus. Hagejal ei antud võimalust midagi selgitada ja rõhuti avalduse esitamisele kas teisele tööle üleminemiseks või töölt lahkumiseks omal soovil. Seda, et lasteaia juhataja ei vaadanud küsimust läbi pedagoogide nõukogu istungil, peab vaatlema hageja süütuse tõendusena. Hageja leiab, et tööleping oli lõpetatud alusetult töölepingu seaduse (TLS) § 88 lg 1 p 5 ja p 6 alusel. Hageja täitis töökohustusi vastavalt nõuetele ja seadusele, tegutsedes hea usu põhimõttele vastavalt. Tööandja rikkus ise hea usu põhimõtet, kui vallandas avaldaja selleks seaduslike aluste puudumisel, avaldaja vastu esitatud süüdistuste alusel, mille õigsust ei olnud tuvastatud. Hagejal on seitsmeteistkümne aastane töökogemus ning kuni selle ajani ei olnud tööandjal kordagi pretensioone ning distsiplinaarkaristusi pole määratud. AA. H.i avaldusest ei selgu, kes oli süüdi. Tööandja süüdistas hagejat laste peksmises, kuid kes need lapsed olid ja kas neid peksti, ei ole teada. Tööandja seda ei kontrollinud. Lastevanemad avaldusi esitanud ei ole. Puuduvad mistahes tõendid selle kohta, et mistahes lastele oli tekitatud kahju.
5.Hageja ei nõustu sellega, et töövaidluskomisjoni otsuse vastuvõtmisel juhinduti lasteaia „Aljonuška" juhataja G. T. avaldustest, et kannatanud lapse K. L. vanemad võtsid lapse lasteaiast ära ja kaaluvad võimalust viia ta üle teisse lasteaeda. Lasteaia „Aljonuška" juhataja G. T. avaldused on vasturääkivad. K. L. käib regulaarselt lasteaias. Seda tõendab lapse
lasteaia käimise graafik. Lapse vanemad ei ole esitanud lasteaia juhtkonnale mingeid nõudmisi ja ei teinud mistahes samme, et viia laps üle teisse lasteaeda. Tööandja väidab töölepingu lõpetamise avalduses et tema poole pöördus ühe läbi pekstud lapse (K. L.) ema A. K.. Kui hageja sai teada süüdistusest laste peksmises, võttis hageja ise ühendust A. K.ga ning ise teatas talle toimunust. A. K. oli üllatunud sellistest avaldustest ning teatas, et lapsega on kõik korras. Samuti kirjutas ta avalduse, et mingeid füüsilise vägivalla märke poja kehal ta ei avastanud. Lapse ema A. K. 26.08.2010 avalduses oli ainult avaldatud, et lapse vanemad kaaluvad küsimust, kas viia laps üle teisse lasteaeda või mitte. Ei saa rääkida kahju tekitamisest tööandjale, sest kahju ei ole.
6.Hageja palub tunnistada töölepingu lõpetamine temaga TLS § 88 lg 1 p 5 ja p 6 alusel tühiseks, lõpetada tööleping TLS § 107 lg 2 alusel ning välja mõista kostjal kolme kuu hüvitis summas 23 328 krooni.
II KOSTJA VASTUS
7.Kostja oma vastuses hagile leidis, et hageja põhjendused on arusaamatud, kohati asjasse mittepuutuvad, mistõttu esitatud avaldus tuleb jätta rahuldamata. Asjas puudub vaidlus, et töölepingu ülesütlemisavaldus on töötajale esitatud 02.09.2010 järgides seadusest tulenevaid formaalseid eeldusi. Asjaolu, et A.H. erapooletu isikuna juhtumi juhuslikku tunnistajana vahejuhtumis osalenud isikute nimesid ei teadnud, ei tee asetleidnud juhtumit olematuks. Juhtumi toimumise fakt on tõendatud (hageja ütlused, kirjalik seletuskiri, kui ka A. H.i ütlused ja kirjalik avaldus).
8.Töölepingu ülesütlemisavalduses on selgelt välja toodud, et lapsevanem A. H. pöördus 13.08.2010 hommikul kell 10 lasteaia juhataja poole esmalt suulise kaebusega kirjeldades 12.08.10 toimunud füüsilise vägivalla kasutamise juhtumit 9-10 rühmas kahe lapse suhtes. Pärast asjaolude üksikasjalikku kirjeldamist esitas A.H. juhataja soovitusel juhtunu kohta kirjaliku selgituse, et algatada asutuse sisene asjaolude väljaselgitamine. A. H. ei teadnud, ega saanudki sel ajahetkel teada vahejuhtumis osalenud kasvataja (hageja) nime, tulenevalt hageja poolsest keeldumisest A. H.ile oma nime avaldada, millist fakti on kinnitanud kirjalikult nii A. H. kui hageja ise. A. H.i suulisest kui kirjalikust selgitusest tuleneb selgelt nii juhtumi ajaline määratlus, juhtumi sündmuspaik, kui ka seeläbi juhtumis osalenud kasvataja. Hageja tunnistab kokkupuudet ja napisõnalist vestlust A. H.iga oma seletuskirjas ning selgitab vahejuhtumit kasvandik K. L. väidetava tavapärase jonnihooga süüdistades A.H.it väidetavas süüdimatus seisundis olemises (alkoholi- ja/või narkojoobes). Ei saa olla kahtlust, et aset leidnud vahejuhtumi üheks osapoolseks oli just hageja, mis on dokumentaalselt tõendatud (A.H.i avaldus ja I. V. seletuskirjad).
9.Tähtsust ei oma see, kas lapsevanem esitas kaebuse vahejuhtumi kohta samal päeval või järgneval päeval, vaid oluline on vahejuhtumi toimepanemine ja selle tõendatus. A. H.i avalduses on selgelt kirjas, et peale kell 16.10 aset leidnud vahejuhtumit 12.08.2010 suundus A. H. sõimerühma nr 3 oma lapsele järele ning rääkis nähtust oma lapse õpetajale (N. Z.), kõrval viibis õpetaja abi (V. P.) ning kuna juhtkonna tööaeg oli lõppenud ning juhtkonda leida ei õnnestunud, aitasid juhataja telefoni numbrit otsida kaks kasvatajat (L. M. ja L. K.) ning leides tervishoiutöötaja (K. K.) numbri, helistas A. H. vahejuhtumist teadaandmiseks K. K.le. Eeltoodud kostja selgitust tõendavad eelnimetatud isikute seletuskirjad (TVK toimikus).
10.Vahejuhtumi tunnistajaks olnud A. H. soovis hagejalt nähtu kohta selgitust, millele hageja vastas ennastõigustavalt: „Te ei tea, mis lapsed need on!“ viidates laste arengupeetusele. Kuna hageja vastus A.H.it ei rahuldanud, palus ta hagejalt ees-ja perekonnanime lasteaia juhatajale kaebuse esitamiseks, mille avaldamisest hageja keeldus. See andis samuti tööandjale alust kahtluseks, et töötaja, olles veendunud oma teo lubamatuses, varjas teadlikult ja sihikindlalt oma nime, lootes sel viisil süüdistustest pääseda. Kostja rõhutab, et vägivallamärkide puudumine kehal ei välista vägivalla juhtumi toimumist. A. K. teistkordsest seletuskirjast
tuleneb selgelt, et tema esmane seletuskiri oli kirjutatud hageja survel, millest tulenevalt A. K. esitas lasteaia juhatajale 26.08.2010 uue seletuskirja, seades kirjas tõsise kahtluse alla hageja eneseõigustuse õigsuse ja hageja väidetava tegutsemise aset leidnud juhtumis. Kuna antud juhtumi puhul on tegemist arengupeetusega lapsega, on asjaolude väljaselgitamine tööandjale raskendatud, kuid laste heaolu arvestades väga oluline.
11.Hageja väide, et tööandja ei ole andnud hagejale võimalust oma süütust tõendada, on alusetu ja väär. Hagejaga on vesteldud, on palutud seletuskirju ning antud sõna hoolekogu erakorralisel koosolekul. Tähtsust omab ka asjaolu, et hageja süütuse vahejuhtumis seadis sügava kahtluse alla ka hageja pöördumine juhataja poole irooniaga, et toimunut ei saavat lastead kuidagi tõendada, kuna hageja viibis rühmas üksi ning A. H. oli alkoholi- ja/või narkojoobes.
12.Koolieelse lasteasutuse seaduse § 17 kohaselt on lastel lasteasutuses õigus vaimselt ja füüsiliselt tervislikule keskkonnale ja päevakavale, eneseusaldust ja vaimset erksust toetavale tegevusele ning pedagoogide igakülgsele abile ja toetusele alushariduse omandamisel. Töösisekorraeeskirjade p 3.3.1 sätestab, et töötaja on kohustatud tegema töölepingus ettenähtud tööd õigeaegselt ja täpselt täitma tööandja tööalaseid korraldusi. Ametijuhendi p 2.18 kohaselt ei ole pedagoogil õigust ebaväärikale käitumisele ning tegudele, mis on vastuolus ühiskonna kõlblusnormidega või diskrediteerivad töötajat või tööandjat. P 4 alapunkt 1 kohaselt kannab pedagoog isikliku vastutust laste elu ja tervise eest nende viibimise ajal lasteaias. Kahjuks avaldaja nimetatud punkte 12.08.2010 vahejuhtumist tulenevalt ei täitnud. Töösisekorraeeskirja p 11.2 sätestas distsiplinaarsüüteona teo, millega töötaja on muuhulgas põhjustanud tarbijate, klientide või äripartnerite usaldamatuse tööandja vastu ning p 11.3 nägi ette distsiplinaarkaristusena töötajaga töölepingu lõpetamise töötajapoolsel töökohustuse rikkumisel, töötaja suhtes usalduse kaotamisel, töötaja vääritu teo tõttu.
13.Hageja töötajana oli ning pidi olema kursis haridustöötajate eetikakoodeksiga, lasteaed Aljonuška töösisekorra eeskirja, ametijuhendi, lasteaia põhimääruse ning koolieelse lasteasutuse seadusega. TLS § 87 tulenevalt võib töölepingu erakorraliselt üles öelda üksnes töölepingu seaduses ettenähtud mõjuvatel põhjustel. Antud juhul on pooltevaheline tööleping tööandja poolt erakorraliselt ülesöeldud töötajast tuleneval põhjusel TLS § 88 lg 1 punktide 5 ja 6 alusel, mille kohaselt tööandja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist, eelkõige kui töötaja on punkt 5 kohaselt pannud toime varguse, pettuse või muu teo, millega põhjustas tööandja usalduse kaotuse enda vastu ja punkt 6 kohaselt on põhjustanud kolmanda isiku usaldamatuse tööandja vastu. Kostja on kindlal seisukohal, et tegemist oli hageja poolt lepingu olulise rikkumisega, kuna avaldaja rikkus töösuhtes kohustusi, mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt teise lepingupoole huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu. Hageja rikkus kohustust tahtlikult või raske hooletuse tõttu ning kohustuse rikkumine annab kahjustatud lepingupoolele mõistliku põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida kohustusi ka edaspidi. Eeltoodust ning kasvandike huvidest lähtuvalt ei saa mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt eeldada edasist töösuhte jätkamise võimalikkust. 14 Arvestades, et laste füüsilise karistamise juhtumit nägi pealt erapooletu kolmas isik, ei näe kostja toimunud vahejuhtumit, hageja senist üleolevat käitumist ja üldist reaktsiooni asjaolule ning vaagides asjas tööandjale ja TVK-le antud suulisi ja kirjalikke seletusi, põhjust kahelda, et nimetatud füüsilise karistamise vahejuhtum on hageja poolt aset leidnud. Lasteaia asutus on suunatud lastele ning Lasteaia põhiprioriteet ja eesmärk on toimida eeskätt laste huvides ja laste heaolu arvestades. Kostja on seisukohal, et sellist käitumist lastega (sh arengupeetusega lastega) ei saa millegagi õigustada ning laste huvides ei saa ega tohi tööandja riskida, et aset leidnud juhtum hageja poolt lasteaias korduks. Samuti ei saanud tööandja (kostja) riskida lasteaia senise usaldusväärsuse kaotamisega praeguste ja tulevaste kasvandike ja nende vanemate puhul, kelledel aset leidnud juhtumi puhul on õigus kahelda lasteaia töökorralduses
ja usaldusväärsuses. Eeltoodut arvestades on hageja toime pannud TLS § 88 lg 1 p 5 teo, millega põhjustas tööandja usalduse kaotuse enda vastu. Asetleidnud juhtumi puhul on hageja ühtlasi põhjustanud TLS § 88 lg 1 p 6 sätestatud kolmanda isiku usaldamatuse tööandja vastu, mida väljendab selgelt väär koheldud lapse ema A. K. ja A. H.i kirjalikud avaldused. Tööandjalt ei saanuks eeldada töösuhte jätkamist etteteatamistähtaja lõpuni eelkõige kasvandike heaolu ja lasteaia senisest usaldusväärsusest arvestades. Pedagoogi sellise käitumise puhul tema töö spetsiifilisust ja kasvandike huve arvestades on tegemist väga raske rikkumisega, mis ei tohiks korduda, olla lubatav ega millegagi õigustatav. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. III KOHTUISTUNG 23.05.2012
15.Hageja selgitas, et ta oli 12.08.2012 peale kella 16.00 lastega üksinda. Ta aitas parajasti lapsi riietada, kui K. hüppas ruumist välja. Ta läks kohe lapsele järgi ja võttis lapsel käest kinni. Laps hakkas nutma ja ennast maha kukutama. Ta pidi lapse sülle võtma. Laps hakkas karjuma. Hageja tõi lapse riietusruumi tagasi ja tahtis ukse haaki panna. Tunnistaja H. tuli sel hetkel sisse, kui ta käed lahti lasi. H. seisis tema selja taga, ja võis näha, kuidas ta lasi käed lahti, K. lamas selili, liikus mööda põrandat edasi tagudes kätega maad ja karjus. K. on erigrupi laps ja see on tema puhul tavaline. Ta ulatas lapsele käe ja tegi ettepaneku püsti tõusta, kuid laps keeldus ja jätkas kätega põranda peksmist. Ta nägi H.it seal seismas ja ootas, millal laps hüsteeritsemise lõpetab. Ta vastas H.i küsimusele, et: „Te ei tea, mis sel hetkel toimus ja te ei tea neid lapsi“. Ta pidas selle all silmas, et lapsed on erivajadustega. H.i küsimusele, kas ta töötab lasteaias, vastas ta jaatavalt. Mingeid sõimusõnu ta ei kasutanud. K.i emale rääkis ta, et K. jooksis ruumist välja ja ta pidi lapse tagasi tooma, mille peale laps hakkas hüsteeritsema. Ema vastas, et temaga juhtub nii ja siis tuleb ta rahule jätta. Ta kirjutas seletuskirja. Kuna last lasteaias ei olnud, läks ta K.i ema juurde koju ja selgitas, et inimene sai olukorrast valesti aru. Otsustas, et pole midagi teinud, et see kõik on vale ja jätkas töötamist. Õpetajad kutsusid H.i välja ning selgitasid, et tema avalduse alusel ta vallandatakse. 26 augustil kutsuti K.i ema, kes kirjutas avalduse. Öeldi, et ta lükkas teist last ja laps kukkus vastu radiaatorit. . Ta ei ole väitnud, et H. oli joobes. Ta ei ole löönud ega sõimanud lapsi. Terve lasteaed teab, kuidas K. käitub. Hageja esindaja toetas hagi, selgitades, et hageja süü ei ole tõestatud, keegi ei kontrollinud, mis tegelikult juhtus. Kui H. nägi, et last peksti, siis peaks olema peksmise jäljed. Neid jälgi ei ole. Tööleping oli lõpetatud põhjendusega, et hageja peksis kahte last. Lasteaia direktor lihtsalt otsustas, et töötaja on süüdi.. Ainus tõend oli H.i avaldus ja seal pole täpselt öeldud, milliseid lapsi peksti ja kes peksis. Teine tõend oli A.K. avaldus, kuid see avaldus ei tõenda mitte midagi. Kriminaalmenetluse käigus tuvastati, et puuduvad tõendid selle kohta, et kirjeldatud sündmused aset leidsid.
16.Kostja esindaja ei pea hageja poolt esitatud nõudeid õigeks. Juhtumi toimumise fakt on kinnitust leidnud ja juhtumi osapooled on tuvastatud. Hageja on kaotanud tööandja usalduse ja põhjustanud kolmandate isikut usaldamatuse tööandja vastu. Usaldamatus võib tekkida maine kahjustamisest. Vägivalla märkide puudumine kehal ei välista vägivalla juhtumi toimumist. Füüsiline karistamine pole lubatud üheski õigusaktis. Tööandja ei saa riskida, et aset leidnud juhtum lasteaias korduks ja toimuks maine kahjustamine. Kostja ei pea hagi õigeks, hageja põhjendused on arusaamatud ja asjasse mittepuutuvad ning tema sõnad on vastuolus tunnistaja ütlustega.
17.Tunnistaja AA. H.i ütluste kohaselt läks ta augustikuus lapsele järgi. Laps käis kolmandas rühmas. Ta tuli kell 16 lasteaeda, kuid see uks, kust ta harilikult käis, oli kinni. Kõrvalt tuli üks naine ja ütles, et seal on midagi värvitud ja soovitas teisest kohast mI.. Ta läks neljandast uksest, tegi ukse lahti ja nägi, et üks poiss seisis seal ja naine seisis tema vastas. Naine võttis poisi riietest kinni, teise käega võttis lapse kaelast. Poiss kukkus põrandale, naine kummardas ja lõi käega lamavat last. Kuhu need löögid sattusid, ta täpselt ei näinud. Samal
ajal nimetas last sõimusõnadega (skatina, svolotš). Samal ajal tahtis teine laps lükata naist eemale, kuid naisterahvas tõukas teda kappidesse. Üks laps seisis tunnistajast paremal, sellel lapsel olid näpud kõrvadesse pandud, silmad olid kinni ja pisarad voolasid. Tundus, et laps oli šokis. See kestis kõik umbes minut, kaks. Siis naine nägi teda, pani käed selja taha ja läks akna juurde seisma. Ta küsis naise käest mitu korda nime ja seda, mis toimub. Naine vastas, et ta ei tea neid lapsi. Oma nime naine keeldus ütlemast. Ta lootis leida juhatajat, oli šokeeritud. Küsis vist koristajalt, kas juhataja on kohal. Vastati, et juhataja on juba ära läinud. Ta helistas medõele, seletas juhtunut. Teisel päeval helistas medõde tagasi ja ütles, et direktor tahab isiklikult rääkida. Ta tuli kohale, seletas asja ära ja kirjutas seletuskirja. Järgmisel päeval helistati ja kutsuti lasteaeda. Kohal olid lasteaia kasvatajad kes väitsid, et tõenäoliselt sai asjast valesti aru. Ta vastas, et rääkis seda, mida nägi. Ta nägi sellel hetkel seal kolme last. Kui laps kukkus, tahtis ta püsti tõusta ja siis hakkas see naine last kätega lööma ja karjus sõimusõnu. Naisel oli tol hetkel seljas valge jope. Seletuskirja trükkis ta kodus valmis ja direktori juurde minnes võttis kaasa. Ta ei tahtnud, et tema laps satuks selle naisterahva gruppi. Nädal hiljem sõitsid nad Maardusse elama. Kui nad poleks Maardusse kolinud, poleks oma last sI. lasteaeda enam viinud. Praegu ei suuda öelda, kas hageja oli see konkreetne inimene, keda nägi, sest möödunud on 2 aastat ja tookord nägi teda 2 minutit. Kuid arvab, et hageja oli seesama naisterahvas, kuid siis olid tal heledamad juuksed. Naisterahvas solvas last ka sõnadega. Kui naisterahvas maas lamavat last kätega lõi, olid kuulda laksud. Naisterahvas oli tema poole seljaga löömise ajal. Tal ei olnud kahtlust, et naisterahvas last lõi.
IV KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
18.Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste selgitused, kuulanud ära tunnistaja A.H.i ütlused, tutvunud tsiviilasja materjalidega ning hI.nud asjas kogutud tõendeid, leiab et hagi tuleb jätta rahuldamata.
19.Tuvastatud on, et poolte vahel oli 02.01.2006 sõlmitud tähtajatu tööleping nr 20 (tl. 7, 8), mille alusel töötas hageja lasteaia „Aljonuska“ lasteaia õpetaja ametikohal, tööandja tegi hagejale 02.09.2010 ülesütlemisavalduse (tl. 10, 11) ja lõpetas hagejaga töölepingu 03.09.2010 käskkirjaga (tl. 12).
1.juulist 2009 kehtiva töölepingu seaduse (TLS) § 131 lg 1 kohaselt kohaldatakse enne 2009. aasta 1. juulit sõlmitud töölepingutele alates 2009. aasta 1. juulist töölepingu seaduses sätestatut. See tähendab, et seaduse jõustumise hetkel kehtivatele töölepingutele kohaldatakse nende ülesütlemise korral ülesütlemise ajal kehtivat seadust. Töölepingu võib üles öelda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavaldusega. Tööandja peab ülesütlemist põhjendama (TLS § 95 lg 1, 2). Kostja on teinud hagejale kirjaliku ülesütlemisavalduse (tl 10, 11). TsÜS § 69 lg 1 esimese lause kohaselt muutub kindlale isikule suunatud tahteavaldus (sh. lepingu ülesütlemine) kehtivaks kättesaamisega. Ehkki toimiku materjalide juures oleval ülesütlemisavaldusel puudub hageja allkiri avaldusega tutvumise kohta, ei vaidle pooled selle üle, et hageja on ülesütlemisavalduse kätte saanud ja sellega tutvunud. Seda asjaolu tõendab ka see, et hageja on nii töövaidluskomisjonile esitatud avalduses, kui hagiavalduses vaidlustanud ülesütlemisavalduses esitatud väiteid ning märkinud, et 02.09.2010 teavitati hagejat töölepingu lõpetamisest alates 03.09.2010 (tl 3). Eeltoodu alusel järeldab kohus, et hageja on avalduse kätte saanud.
20.Hageja vaidlustab ülesütlemise põhjusel, et ülesütlemine on toimunud seadusest tuleneva aluseta, kuna hageja väitel täitis ta töökohustusi vastavalt nõuetele ja seadusele, tegutsedes heas usus. Lapsi füüsiliselt karistanud ei ole ja tööandja pole hageja süüd tõendanud. Kostja leiab, et hageja poolt laste füüsiline karistamine on kinnitust leidnud.
Töölepingu erakorralisel ülesütlemisel peab tööandja järgima TLS 97 lg-s 2 sätestatud etteteatamistähtaegu (TLS § 97 lg 1). Etteteatamistähtaegu järgimata võib tööandja töölepingu üles öelda üksnes TLS § 88 lg-s 1 nimetatud alusel, kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja lõppemiseni (TLS § 97 lg 3). Hagejaga on tööleping lõpetatud TLS § 88 lg 1 p-de 5, 6 alusel. Töölepingu erakorralises ülesütlemisavalduses põhjendas tööandja ülesütlemist sellega, et hageja on füüsiliselt karistanud lapsi, millist teguviisi ei saa millegagi õigustada ning lähtudes laste huvidest ja heaolust, ei saa tööandja riskida sellise juhtumi kordumisega ja lasteaia usaldusvääruse kaotamisega. Kohus leiab, et eelkõige on hagejale etteheidetav käitumine tõendatud tunnistaja AA. H.i kohtuistungil antud ütlustega (tl 177). Asjaolu, et juhtumi osapooleks oli hageja on tõendatud hageja enda ütlustega selle kohta, et tema viibime ajal seal, vaatas riietehoidu sisse tundmatu meesterahvas (tl 2), kohtuistungil antud ütlustega (tl 180), et juhtumi ajal sisenes tunnistaja, kes seisis hageja selja taga. Asjakohatud on hageja viited vastuoludele ülesütlemisavalduses (kasvataja nime ja tunnistaja pöördumise aja osas), sest nimetatu ei tee olematuks toimunut, ega mõjuta kuidagi ülesütlemise kehtivust. Samuti ei oma asja lahendamisel tähtsust see, et erivajadusega laps K. L. käis peale toimunut regulaarselt lasteaias ning, et lapse vanemad ei ole esitanud lasteaia juhtkonnale nõudmisi ega viinud lapsi üle teisse lasteaeda. Samas on tunnistaja AA. H. kohtuistungil väitnud, et kui ta poleks Maardusse kolinud, poleks ta oma last sI. lasteaeda enam viinud (tl 177) ning A. K. seletuskirjas avaldanud, et koos abikaasaga kaaluti, kas last enam sI. lasteaeda viia. Seletuskirjas on märgitud ka see, et kui hageja lähenes nende juures kodus viibides lapsele, tõusis laps püsti ja ütles, et tema lasteaeda ei lähe (tl 17). Arusaadavalt tekitab sellise teo ilmsikstulek lastevanemates mure oma laste pärast ning kahjustab lasteaia mainet. Tõsiseltvõetavad ei ole hageja väited, et kuna juhtumit ei vaadatud läbi pedagoogide nõukogu istungil, tähendab see temal süü puudumist, keegi uurimistööd läbi ei viinud ning et, tunnistaja avalduses pole täpselt öeldud, milliseid lapsi löödi, kes seda tegi, kui ka väide, et löömise tagajärjeks on ilmtingimata füüsilised jäljed. Seetõttu jätab kohus hageja väited selles osas tähelepanuta, nagu ka hageja esitatud lasteaias viibimise igapäevased arvestused (tl. 93110), kuivõrd need ei oma asja lahendamisel tähendust. Ehkki menetlusosaliste seletused ei ole tõenditeks TsMS § 229 lg 2 järgi, on kohtul kohustus võtta seisukoht poolte esitatud väidete suhtes. Eeltoodu alusel ei nõustu kohus hageja seisukohaga, et hagejapoolne töökohustuste rikkumine ei ole tõendatud.
21.TLS § 88 lg 1 p 5 kohaselt võib tööandja töötajaga sõlmitud töölepingu erakorraliselt üles öelda, kui töötaja on pannud toime varguse, pettuse või muu teo, millega põhjustas tööandja usalduse kaotuse enda vastu. Usalduse kaotuse sisustamine on iga konkreetse üksikjuhtumi küsimus ja ammendavat loetelu ei ole. TLS § 88 lg 3 kohaselt võib tööandja töölepingu töötaja kohustuse rikkumise tõttu üles öelda, kui ülesütlemisele on eelnenud tööandja hoiatus. Sama säte teise lause kohaselt eelnevat hoiatamist ei ole ülesütlemise eeldusena vaja, kui töötaja ei saa kohustuse rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata. TLS § 15 lg 2 p 9 kohaselt hoidub töötaja tegudest, mis kahjustavad tööandja mainet või põhjustavad klientide usaldamatust tööandja vastu. Hageja teo ja sellele järgneva käitumise puhul ei saa töötaja kuidagi eeldada, et tööandjal oleks mõistlik töösuhet jätkata, sh. etteteatamistähtaja lõppemiseni, kuna kaalul on laste huvid ja heaolu, mis kaalub selgelt üle hageja huvi töösuhte jätkamiseks, sest vältida tuleb laste halva ja vääritu kohtlemise kordumist ja selline oht tuleb välistada. Tööandjal tekib arusaadavalt usalduse kaotus töötaja vastu, kes rikub, või ohustab laste füüsilist puutumatust. Selline käitumine on vastuvõetamatu ning sellele tuleb reageerida koheselt, mida kostja on ka teinud. Eesti Vabariigi Lastekaitseseaduse (LaKS) § 31 lg 1 järgi on lubamatu lapse alavääristamine, hirmutamine või karistamine viisil, mis tekitab talle kehalisi kahjustusi või ohustab kuidagi teisiti tema vaimset või kehalist tervist. Kohustus hoolitseda laste elu ja tervise eest tuleneb lisaks õigusaktidele ka arusaadavalt hageja töölepingust, ametijuhendist (nt. p 2.18) ja õpetajate kutse eetika normidest. Kohus leiab, et tegemist on töötajapoolse süülise
rikkumisega. Teise isiku löömine on reeglina alati tahtlik ning tahtlus võib seisneda ka isiku teadmises, et tegu on lubamatu. Kohustuse rikkumise õigusvastane tagajärg võib olla kahju tekkimine või muu õigusvastane tulemus. Arvestades hageja töö iseloomu (töö lastega) ja pikka töökogemust pidi hageja olema teadlik, et selline käitumine on vastuvõetamatu ja võib tekitada kahju lisaks lastele ka tööandjale (tuua kaasa lastevanemate ja tööandja usaldamatuse). Kui töötaja on käitunud seadusevastaselt või muul moel põhjustanud tööandja usalduse kaotuse enda vastu, ei saa eeldada, et tööandja enne töölepingu erakorralist ülesütlemist annaks töötajale tähtaja oma käitumise muutmiseks ja piirduks hoiatamisega või peaks kinni etteteatamistähtaegadest. Kohus leiab et töötaja selline tegu on erilise raskuse ja tõsise iseloomuga ning põhjustab ka teiste isikute, eelkõige lastevanemate usaldamatuse tööandja vastu (TLS § 88 lg 1 p 6). Asjaolu, et hagejale ei esitatud töö tegemise ajal eelnevalt tööalaseid pretensioone, distsiplinaarkaristusi pole määratud ja hagejal on seitsmeteistkümne aastane töökogemus, ei välista töölepingu erakorralist ülesütlemist töötaja teo tõttu.
22.Põhjendamatu on hageja väide et puuduvad mistahes tõendid tema poolt lastele kahju tekitamise kohta ja et avaldusest ei selgu, kes on süüdi. Tunnistaja AA. H.i ütlustest selgub, et hageja haaras ühe käega kinni lapse riietest ja teise käega kaelast, laps kukkus põrandale, hageja lõi lamavat last käega, olid kuulda laksud ja sõimusõnad, teise lapse tõukas hageja kappidesse ja kolmas laps sulges samal ajal kõrvad ja silmad ning nuttis. Kohtul pole alust kahelda tunnistaja AA. H.i ütlustess. Kohus leiab, et hageja selgitused ja väited on vastuolulised ja ei haaku asjas esitatud tõenditega (eelkõige tunnistaja ütlustega). Nii on hageja hagiavalduses väitnud, et sirutas käed põrandal lamava lapse (K. L.) suunas ja püüdis last üles tõsta ning rahustada. Kohtuistungil on hageja aga väitnud, et tunnistaja astus sisse ja nägi, kui hageja lasi käed lahti ning ulatas lapsele käe ja tegi ainult ettepaneku püsti tõusta. Lapse aitamine, lapsele käe ulatamine ja ettepaneku tegemine üles tõusta on iseenesest erinevad tegevused ning erinevad diametraalselt lapse riietest ja kaelast kinni haaramisest, löömisest ja tõukamisest. Hageja esitatud kriminaalasja menetluse lõpetamise määrus ei ole kohtule tsiviilasja lahendamisel kohustuslik ega siduv, kuid võib olla käsitatav ühe tõendina. See et kriminaalmenetlus hageja suhtes lõpetati kuriteokoosseisu puudumise kohta, ei tõenda seda, et nimetatud sündmust ei toimunud, nagu ekslikult väidab hageja. Kriminaalmenetluse lõpetamise määrus (tl 52) näitab ainult seda, et uurimisasutus ei leidnud hageja teos kuriteo (KaRS § 121) tunnuseid, mis aga ei tee olematuks tegu ega välista tsiviilvastutust. Hageja täiendavalt esitatud „sündmuste käik“ (tl 118-122) ning avaldused (tl 124, 128, 131) ei oma asja lahendamisel samuti mingit tähendust ning ei ole tõendiks TsMS mõttes, kuna esimesel juhul on tegemist menetlusosalise kirjaliku seletusega ning teisel juhul menetlusväliste isikute avalduste, arvamuste ja seisukohtadega, mis ka oma sisult ei seostu käesoleva vaidluse esemega. Samuti ei oma asja lahendamisel tähtsust ajalehes ilmunud artikkel (tl 81 – 83), kuna nimetatu näol on tegemist ajakirjaniku tõlgendusega juhtunust.
23.Hageja seostab temaga töölepingu lõpetamist kostja poolt hea usu põhimõtte rikkumisega. Kohus leiab, et hageja ei ole esitanud praktiliselt ühtegi sellist faktilist asjaolu, mis annaks aluse väita, et töölepingu ülesütlemine on tühine. Samas on kostja tõendanud ülesütlemise aluse olemasolu (hageja süülise teo, mis tõi kaasa usalduse kaotuse). Kohus märgib, et eelkõige on heas usus tegutsemine, kui tegutsetakse seaduslikult. Hea usu põhimõte on aga ka üldistest moraalinormidest ja väärtushI.ngutest tulenev käitumine. Heas usus käitub inimene, kes käitub ausalt ja väärikalt. Kostja usalduse kaotus on hageja käitumist arvestades põhjendatud. Seega esinesid kostjal ka alused töölepingu lõpetamiseks töötaja suhtes usalduse kaotamisega ning tööleping on öeldud üles korrektselt, mistõttu leiab kohus, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
24.Asja menetlenud kohus märgib kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel (TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse (TsMS § 173 lg 4). TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi jääb rahuldamata, kannab menetluskulud hageja. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest arvates (TsMS § 174 lg 1).
Helgi Vinni Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.