Asjaõigus › Muud asjaõiguse asjad

Tsiviilasi nr 2-10-65218 käitumisnõuded nõuavad. Igapäevast abi hageja ei vaja, raskemate majapidamistööde juures saab teda aidata A.L. Ajal, kui A.L oli töötu, kandis kostja üksi kõik ülalpidamise ja eluasemega seonduvad kulud, kusjuures hageja sissetulekut kontrollis täielikult tema tütrepoeg A.L. Kostja on tasunud kinnistu eest maamaksu osaliselt, s.h alates 2008. a ainuisikuliselt. Eeltoodud põhjustel puuduvad kinkelepingust taganemise materiaalsed alused. Kostjal on kahtlus, et hagi esitamine ei ole hageja tegelik tahe, vaid hagi esitamist on survestanud A.L. Maakohtu otsus Maakohus jättis hagi rahuldamata, rahuldas vastuhagi ning jättis menetluskulud hageja kanda. Kohus tuvastas, et 23.11.2003 kinnistu kinkelepingu ja asjaõiguslepingu alusel kinkis hageja kostjale XXX X-XX. Kinkimise ajal kasutas hageja kinnistul asuvat elumaja oma elupaigana, kostja oli tema tütrepoja elukaaslane. Hageja kasutas lepingu eset oma elukohana kuni suveni 2009, misjärel asus elama XXX X-XX asuvasse elamusse, kus elasid tema tütrepoeg A.L koos oma elukaaslase, s.o kostja ja oma lapsega. Hageja tütrepoja ja kostja kooselu lõppes augustis 2010, mil kostja XXX X-XX asuvast elamust lahkus. Vahe kinnistut kasutab jätkuvalt hageja tütar. Kinkelepingu sõlmimist ja sellest taganemist reguleerib VÕS 259 jj. Vastavalt VÕS § 267 lg-le 1 kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda käesoleva seaduse § 167 punktides 1-3 ettenähtud juhtudel. Ka Riigikohus on selgitanud, et kinkijale on seadusest tulenevalt jäetud sisuliselt järelemõtlemisaeg, hindamaks lepinguga soovitud eesmärkide täitumist, kingisaajale aga antud nn prooviaeg, tõestamaks kinkijale, et ta on kingi vääriline. Kingisaaja käitumise hindamisel tuleb lähtuda kinkelepingu eesmärgist ja arvestada konkreetseid asjaolusid, teo objektiivset hukkamõistetavust, aga ka kinkija subjektiivset hinnangut. Arvestades lepingu eesmärki, tähendab see, et isegi juhul, kui kinkelepinguga ei sätestata mingit koormist VÕS § 265 mõttes, võib lepingu eesmärgist tuleneda moraalne kohustus mingi soorituse tegemiseks. Selline kohustus on kehtiv siiski vaid juhul, kui lepingueesmärk on või pidi olema kingisaajale äratuntav. Samas võib selline moraalne kohustus elulistel asjaoludel väheneda või ära langeda. Käesoleval juhul ei ole vaidlust, et kinkelepingust taganemise formaalsed alused on täidetud ning pooled ei vaidle ka selle üle, et kinkelepingust ei tulene lepingulist koormist VÕS § 265 mõttes. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on oma käitumisega hageja suhtes näidanud üles jämedat tänamatust. Kinkelepingu sõlmimise eesmärgi hindamisel arvestas kohus, et lepingu sõlmimise ajal oli kostja hageja tütrepoja A.L elukaaslane. Seega võib eeldada, et lepingu eesmärk oli perekondlike sidemete tugevdamine ja hageja lapselapselaste varaline kindlustamine. Seetõttu võib eeldada, et hageja üks eesmärk oli kindlustada tugevate perekondlike sidemete läbi vajadusel ka tema eest hoolitsemine. Selline eesmärk pidi olema kostjale äratuntav. Samas on tõendamata hageja väited selgesõnalise hooldamiskokkuleppe kohta. Tunnistaja A.L ütlustest ei nähtu, et hageja oleks kostjalt nõudnud ja kostja oleks soostunud sellega, et kostja võtaks hageja eest hoolitsemise täielikult enda vastutusele. Tunnistaja ütlustest järelduvalt oli arutluse teemaks hakata ühiselt elama, mis 2009. a teoks saigi. Kohus arvestas, et tunnistaja on asjast isiklikult huvitatud, mistõttu ei pruugi tema hinnangud olla objektiivsed. Kohtu arvates ei ole tõendatud, et hageja eesmärk oleks lepingu sõlmimisel olnud tema eest hoolitsemise vastutuse asetamine kostjale ja et kostja oleks pidanud hageja kavatsusi sellisena mõistma. Lepingu eesmärgi hindamisel arvestas kohus ka asjaolu, et lepingu eseme puhul ei olnud tegemist suure väärtusega kinnistuga, mille puhul võiks eeldada, et kingisaajal on võimalik osa sellest

Tsiviilasi nr 2-10-65218 realiseerida, saamaks kingi arvel rahalisi vahendeid, et kinkijat ülal pidada või tema eest hoolitseda. AS Arco Vara Kinnisvarabüroo kirjast nähtuvalt jäi kinnistu väärtus vahemikku 45007000 eurot (tl 71, I köide). Seega võis hagejal olla üksnes alust eeldada, et kostja pakub talle tavapärast hooldust, mis käib kaasas tugevate perekondlike sidemetega. Kohus asus seisukohale, et kostja moraalne kohustus on olulises osas ära langenud, kuna kostja perekondlikud sidemed hagejaga on katkenud ja kostjapoolne hoolitsuse pakkumine on raskendatud temast mitteolenevatel asjaoludel. Kostja ja A.L kooselu lõppes augustis 2010, kui kostja kolis koos lapsega välja. Asjas on tõendatud, et kostja ja A.L hilisem suhtlemine on takistatud kostjast mitteolenevatel põhjustel. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et A.L tarvitas kostja suhtes vägivalda ning ainuüksi see on mõistlik põhjendus mitte külastada A.L elupaika. Kirjeldatud olukorras ei ole jämedaks tänamatuseks hageja suhtes asjaolu, et kostja ei ole käinud pärast kooselu lõppu hagejale regulaarselt hoolitsust pakkumas. Kohus arvestas ka sellega, et kostja on nõustunud, et hageja ja tütrepoeg A.L kasutavad ühiselt kostja kaasomandis olevat XXX X-XX kinnistut ning on sellega käitunud hageja vajadusi arvestaval viisil. Tõendamata on väide, et kostja oleks sundinud hagejat XXX X-XX elamust lahkuma. Samuti on kostja võimaldanud kinkelepingu esemeks oleval XXX X-XX asuvat elamut kasutada elukohana hageja tütrel. Kohtu hinnangul puudub alus arvata, et hageja oleks käesoleval ajal hoolitsuseta, kuivõrd hagejal on lähedase sugulased, kes saavad seda teha. Tõendamata on hageja väide, et kostja käitus juba eelnevalt hageja suhtes hoolimatult. Hageja ei ole esile toonud ühtegi objektiivset asjaolu, mis annaks kahtlusteta alust väita, et kostja soovis hagejaga perekondlikke kontakte vältida või oleks käitunud hageja väärikust riivavalt. Tunnistaja A.L ütlused selles osas on ebamäärased ja hinnangulised, mistõttu ei pidanud kohus neid objektiivseiks. Kostja esitatud augusti 2010 kirjast ei saa järeldada kostja konflikti hagejaga või majapidamistööde tegemata jätmist. Põhjendamatu on hageja seisukoht, et kirjas on kostja lubanud Vahe kinnistu hagejale tagasi anda, kuivõrd sel aja ei olnud hageja veel lepingust taganenud. Asjas ei oma tähtsust see, kes maksis maamaksu või kandis majapidamiskulud. Apellatsioonkaebus Hageja palub apellatsioonkaebuses Harju Maakohtu otsuse tühistada. Maakohus on hinnanud tõendeid ebaõigesti ja langetanud seetõttu ebaõige otsuse. Kostjal ei olnud hagejaga suhtlemine ja tema eest hoolitsemine ka pärast kostja ja A.L kooselu lõppemist takistatud. Seda tõendab asjaolu, et kostja käis korduvalt asju ära viimas, tehes seda ajal, mil A.L ei viibinud kohapeal, vaid oli tööl. A.L vägivaldsust kostja suhtes ei ole fikseeritud. Kohus tegi sellekohase järelduse tunnistajate ütluste põhjal, kuid ei arvestanud, et kindlad faktid selle kohta puuduvad. Kohtus ülekuulatud tunnistajad on kostja lähedased sõbrad, mistõttu nende ütlused ei ole objektiivsed. Seetõttu on ebaõige ka järeldus, et kostjal puudus võimalus pakkuda hagejale regulaarselt hoolitsust. Kohus pidas tõendamatuks hageja väidet, et kostja on teda sundinud kinnistult lahkuma. Tänaseks on tõendatud fakt, et kostja sunnib hagejat ja hageja tütrepoega oma elukohast lahkuma. Kui kostja on eelnevalt ähvardanud vaid suusõnaliselt, siis 01.02.2012 väljastas ta volikirja, mille eesmärgiks on tema esindamine XXX X-XX asuva kinnisasja kaasomandi lõpetamisel. Antud kinnistu soetamiseks on kasutatud hageja poolt A.L- le kingitud suvila müügist saadud raha. A.L on tasunud kinnistu remondi eest ja pärast kostja lahkumist ka laenumakseid. Ka lepingu esemeks oleva kinnistu väärtuse osas on kohtu järeldus ebaõige. Kinnistu väärtuseks hindas kohus 4500-7000 eurot, kuid City24 Kinnisvarabüroo hinnangul on läheduses asuvate kinnistute turuväärtuseks 10 000 eurot. Vastustaja seisukoht

Tsiviilasi nr 2-10-65218 Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja kohtuotsus muutmata. Kostja on hageja praeguses elukohas viibinud vaid mõned korrad, et saada kätte dokumendid ja isiklikud esemed. A.L on kostjat korduvalt ähvardanud, et XXX X-XX asuvasse elamusse sisenemisel kutsub ta politsei. A.L vägivaldse käitumise osas puuduvad küll dokumentaalsed tõendid, mis aga ei tähenda, et seda ei saaks tõendada muude tõenditega, s.h tunnistajate ütlustega. Hageja on nimetanud kaebuses kingitud kinnistu turuhinna, kuid ei ole esitanud sellekohaseid tõendeid ega selgitanud, mida ta selle väitega tõendada soovib. Kostja soovib hageja elukohaks oleva kinnistu kaasomandit lõpetada, sest kaasomanike suhted ei võimalda kostjal kaasomandit kasutada. Kaasomandi lõpetamise soov ei tähenda, et kostja sunniks hagejat elamust lahkuma. Kaasomandi lõpetamine on kostja jaoks oluline seetõttu, et lisaks üüritava eluaseme kuludele tuleb kostjal kanda ka XXX X-XX elamuga seotud kulud, mingit hüve sellest saamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendus Tsiviilkolleegium, ära kuulanud kohtuistungil osalenud isikute seisukohad ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ning tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus alljärgmist. Harju Maakohus ei hinnanud tõendeid ebaõigesti. Kinkelepingu sõlmimise eesmärgi tuvastamisel arvestas maakohus kõiki teadaolevaid asjaolusid ning leidis õigesti, et eelduslikult oli lepingu eesmärgiks perekondlike sidemete tugevdamine, muuhulgas hageja tütrepojapoja (tütrepojalaste) varaline kindlustamine. Seejuures märkis maakohus õigesti, et perekondlike sidemete tõttu võis hageja eeldada, et kostja osutab talle vajadusel tavapärast hoolitsust. Antud juhul ei ole tõendatud, et lepingu sõlmimisel oli hageja eesmärgiks tema eest hoolitsemise vastutuse asetamine tervikuna kostjale ja et kostja oleks hageja kavatsusi sellisena mõistnud või mõistma pidanud. Maakohtu järeldus on kooskõlas ka muude asjas tuvastatud eluliste asjaoludega. Nii näiteks elas hageja kinkelepingu sõlmimise ajal 13.11.2003 (ja seda kuni sügiseni 2009) koos oma tütrega lepingu esemeks oleval XXX X-XX paiknevas elamus, mitte aga koos kostjaga. Maakohus tuvastas põhjendatult, et kostjal lasunud moraalne kohustus hageja eest perekondlikult hoolitseda on praeguseks ära langenud, sest hageja tütrepoja ja kostja vaheline kooselu on lõppenud. Kohus hindas ka selles osas tõendeid õigesti ning jõudis põhjendatult järeldusele, et kostja ja hageja tütrepoja vaheliste äärmiselt pingeliste suhete tõttu puudub kostjal võimalus pakkuda hagejale tavapärast perekondlikku hoolitsust. Tunnistajate ütlustest nähtuvalt puudub kostjal reaalne võimalus hagejaga suhelda. Kolleegium on seisukohal, et tunnistajate ütlustes ei ole alust kahelda. Olukorras, kus hagejaga ühises peres elav isik on olnud kostja suhtes vägivaldne ja keelanud kostjal elamusse siseneda, on inimlikult mõistetav, et kostja ei saa pakkuda hagejale samaväärset hoolitsust kui ühiselt koos elades. Apellandi väide, et kostja võiks tulla teda külastama siis, kui tema tütrepoega ei ole kodus, ei ole tõsiselt võetav. Perekondliku hoolitsuse pakkumine sellisel viisil ei ole teostatav. Samas on maakohus viidanud põhjendatult asjaolule, et hageja kasutatava elamu kaasomanikuks on ka kostja, millest võib järeldada kostjapoolset teatud vastusooritust. Kostja on nõustunud nii hageja elamisega kostja kaasomandis oleval kinnistul asuvas elamus kui ka hageja tütre elamisega kinkelepingu esemeks oleval kinnistul asuvas elamus (kasutades ise elamiseks kolmandale isikule kuuluvat eluruumi). Tõendamist ei leidnud see, et kostja oleks sundinud hagejat XXX X-XX asuvast elamust lahkuma.

Tsiviilasi nr 2-10-65218 Eelmärgitud põhjustel ei nõustu kolleegium apellandiga, et kostja ja hageja tütrepoja vahelised halvad suhted ei oma tähtsust kostja käitumise hindamisel. Olukorras, kus hageja elab koos oma tütrepojaga, ei saanud kostja moraalne kohustus osaleda hageja eest hoolitsemises jätkuda. Küll võib pingestatud suhetega põhjendada mitmete konfliktsituatsioonide tekkimist (kui kostja käis oma asju võtmas, tõi lapse isa juurde jm), mille käigus on kasutatud ka ebakohaseid väljendeid, mida hageja kostjale ette heidab. Asjaolu, et kostja soovib XXX X-XX asuvat kaasomandit lõpetada, ei ole hinnatav hagejale suunatud pahatahtliku käitumisena. Tegemist on kostja ja tema endise elukaaslase vahelise varalise (kaasomandi üle peetava) vaidlusega ega riiva seega hageja huve. Tekkinud olukorras, kus kostja omandis on kaks kinnistut - kinkelepingu ese ja hageja praegune eluruum -, kuid kostjal endal ei ole kummaski kohas võimalik elada, on kostja soov kaasomand lõpetada igati mõistlik. Pealegi on hageja vastav käsitlus raskesti mõistetav ning vastuoluline. Hageja heidab kostjale ette, et viimane tahab teda „saata“ maale (s.o XXX X-XX) elama ning on seda hagejale otse öelnud, kuid hageja seda ei soovi. Samas on hageja kinnitanud, et ta tahab oma maja (kingi eset) saada tagasi, sest tahab sel elada. Apellandi väited tema tütrepoja rahaliste vahendite kasutamisest XXX X-XX kinnistu soetamisel ei oma tähendust käesoleva vaidluse lahendamisel. Apellandi väide kinnistu tegeliku hinna kohta on tõendamata, samuti on põhjendamata, millist asjaolu soovib apellant selle väitega tõendada. Samas, kinkelepingu esemeks oleva kinnistu väärtus on ka apellatsioonkaebuse kohaselt samas suurusjärgus, s.o olulise erinevuseta, nagu märkis maakohus. Kas kinnistu hinnaks on 7000 või 10 000 eurot, ei mõjuta praeguses vaidluses tehtavaid järeldusi. Mõlemal juhul oleks tegemist suhteliselt madala väärtusega kinnisvaraga. Apellandi väide, et kostja jäme tänamatus ilmnes varsti peale kinkelepingu sõlmist, on paljasõnaline ja tõendamata. Vastustaja on siinkohal viidanud õigesti VÕS § 270 lg-st 1 tulenevale tähtajale. Nimetatud sätte kohaselt võib kinkija kinkelepingust taganeda ühe aasta jooksul alates ajast, mil ta sai teada või pidi teada saama oma taganemise õiguse tekkimisest.

Menetluskulude jaotus Kuna hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja esimese astme kohtu otsus muutmata, siis tulenevalt TsMS § 171 lg-st 1 jäävad ka apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda.

Ü. Jänes

T. Kollom

I. Sidok-Toomsalu

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.