Pärimisõigus › Testamendijärgne pärimine

Tsiviilasi nr 2-10-43806 oli kõik lagunenud, talvel oli lumehang trepikojas. Vajalikud tööd tuli ära teha. Oli väikesi arusaamatusi ja mittemõistmisi, alates puude kohaletoomisest, mida oli hulganisti vaja soojustamata maja kütmiseks. Puid varuti pidevalt, et tal oleks alati mitme aasta varu olemas. Samuti oli üksindusest tingitud ja teravdatud peremehetundest põhjustatud mittemõistmisi. Tihe suhtlus I.-ga, varem ka tema abikaasa E.-ga, oli perekondlik vanematevaheline sõprus, millele tugines ka kostja omavaheline suhe kuni I. surmani. Kostja ema oli I. O. kooliaegne pinginaaber, I. O. on kostja ristiema. Kostja väidab, et oli 26. - 28. juunini 2010 koos perega Hiiumaal ega saanud olla 28.06.2010 Pärnus notari juures. 30.06.2010 päeval käis kostja küll notar Irina Luihi büroos, kes samal päeval vormistas pärimismenetluse algatamise avalduse (tl 69-72). Sama päeva õhtul selgus, et pärimistunnistuse taotlus on tehtud ka notar Anu Raidi büroole. Sellest sai kostja teada notari saadetud tekstisõnumist, mida kohus istungil kostja telefonist vaatles. Et notaril sai tööaeg läbi, sai kostja koduse testamendi esitada alles järgmisel päeval, 1. juulil 2010. Kostja läks Irina Luihi notaribüroost läbi, et sisse anda ka see hilisem kodune testament, mille õiget tähendust ta ei olnud senini mõistnud. Kuna notar oli hõivatud, siis soovitas ta pöörduda otse Anu Raidi büroosse, kus samas asjas üks avaldus oli juba sisse antud. Kostja esitas I.O. kodus tehtud käsikirjalise testamendi samal hommikupoolikul Anu Raidi büroosse, kus notar Mait Maiste selle vastu võttis ja kinnitas, et kodune testament on samavõrd kehtiv kui notariaalne, ja ütles, et on olemas ka teine avaldus. Mõlemad tuleb läbi vaadata ja pärimistunnistuse saab välja kirjutada pärast ühe kuu möödumist. Kostjale teadaolevalt küsitles notar ka testamendi koostamise juures olnud tunnistajaid ja tema poolt ei olnud takistusi pärimistunnistuse kostjale väljakirjutamiseks. Kuid hiljem teatas notar, et teine avaldaja (hageja) on jälle palunud ajapikendust ning tahab hakata nõudma kohtu kaudu kostja kasuks tehtud testamendi tühistamist. Testament 20. veebruarist 2010 on koostatud I.O. etteütlemise järgi. Allkiri testamendil on kostja väitel testaatori enda kirjutatud. Testament on vormistatud tunnistajate R.L. ja A. A. juuresolekul, kes on ka notar Mait Maistele oma tunnistused andnud (asuvad pärimistoimikus). Kostja taotlusel kuulas kohus nimetatud isikud üle tunnistajatena kohtuistungil. Hageja ei teadnud, et temale tehtud testament ei jäänud I. viimaseks tahteavalduseks ja I. muutis selle ära talle endale teadaolevatel põhjusel. Oma viimsest tahteotsusest pärandaja hagejat ei teavitanud, nii nagu ta ei avaldanud kostjale oma viimse tahte vahepealset muutmist. Nimelt oli I. O. 17.12.1993 kostja kasuks notariaalse testamendi juba teinud (I kd tl 182), millise kostja arvas olevat kehtiva. Hageja märgib, et I.O. oli väga väärikas vanainimene. Kui ta mingeid otsuseid vastu võttis, siis ta kaalus väga pikalt ja põhjalikult. Hageja ei teadnud, et I. läheb operatsioonile ja et operatsioon toimus. Kostja helistas Egiptusest alles siis, kui sai teada et I. on haiglas. Pärast haiglat tahtis I. ainult oma koju. Mis puutub xxxxxxxxx tn korterisse, siis sellest pole I.-ga kunagi juttugi olnud. Kostja pakkus küll I-le xxxxxxxx tn majja minna elama, aga I. keeldus kategooriliselt. I. tahtis ainult oma koju. Pärast haiglat käisid A. ja V. O. hommikuti ja hageja õhtuti I.-t aitamas, süüa viimas, pliiti kütmas, ka alumine korrus oli vaja soojemaks saada. Nii hoolitseti pärandaja eest päevast päeva. I. surma päeval jõudis hageja haiglasse umbes 10 minutit enne kostjat. Hageja läks I. külastama, aga kahjuks oli I.elust lahkunud. Kui kostja tuli, oli hageja personali ruumis koos paari osakonna töötajaga. I. voodi oli tühi ja ta asjad olid ära viidud. Kui A. tuli, andis töötaja tema kätte I. asjad. Arvestades asjaolu, et I. tegi 2 notariaalset testamenti - ühe 1993.a. ja teise 2007.a, tekibki hageja arvates küsimus, miks ei kutsutud veebruaris 2010 notarit koju. Seetõttu tekkiski hagejal testamendi võltsimise kahtlus. Kadunud I. oli väga konkreetne ja täpne inimene. 3 (7)

Tsiviilasi nr 2-10-43806

Hageja märgib, et kostja hakkas maja fassaadi värskendama-värvima, kuid jättis selle pooleli kohe pärast seda, kui tuli avalikuks teise testamendi olemasolu. Hageja on jätkuvalt veendunud, et I.O. allkiri kodusel käsitsi kirjutatud testamendil ei ole ehtne. Seda kinnitab ka kaudselt kostja avaldus pärimismenetluse algatamiseks, milles ta tugineb 17.12.1993 testamendile ja kinnitab, et tema teada ei ole pärandaja muutnud ega tühistanud eelnimetatud testamenti. Samas pidi tema valduses olema 20. veebruaril 2010 koostatud kodune testament. Kostja selgitab, et testaator helistas 10.11.2010 oma telefonilt kostja abikaasale, soovis õnne sünnipäevaks. Ta ütles, et käis kostja juures ka duši all, et puhtana haiglasse minna, sest hageja abiga on ta eriarsti juurde saanud ja sealtkaudu ka Tallinna haiglasse. xxxxxxxxx tänava korterit, mis kostjale emast jäi, on hoitud oma lähedaste jaoks. See korter oli ja on ka praegu tühi. Kui kostjat I. surmast teavitati ja ta asjade ja dokumentide järele kutsuti, uudistas E.K. I. asjade kallal. Hiljem nägi kostja, et pangakaarti käekotis ei ole. Kostja ütles hagejale, et pangakaarti I. dokumentide juures ei olnud. Ta ei reageerinud küsimisel, kuid helistas hiljem ja ütles, et see ikkagi on tõesti tema käes ning tagastas selle kostjale järgmisel päeval. Hageja viidatud maja värvimistööd lõpetati 2010.a augustis, kui E. K. koos perega tuli käsil olevaid töid takistama ja ähvardama. Juulikuu lõpuks said korda maja katus ja maja ülemine korrus värvitud. Juulikuu lõpus puhastati alumise korruse vanast lahtisest värvist ja viimistlesime peasissekäigu varju. II korruse tööde jaoks ja vana, lahtise värvi mahalihvimiseks tuli kasutada spetsialisti, kel vajalikud riistad ja oskused. II korruse akende restaureerimise lõpetati augustikuu lõpuks, siis lõppes puhkus ja kostja läks tööle. Nüüd on hooldatud aeda ja majaümbrust. Maja edasised rekonstrueerimistööd ootavad seni, kuni saadakse kätte pärimistõend. Kostja seostas hageja poolt raha maksmise lubamist I. kinnistu osalise müügiga hagejale, sest I. kinnitas kogu aeg, et kostja on ta pärija ja oleks olnud ebadelikaatne temalt seda küsima hakata, mille eest täpselt see raha pidi talle laekuma või kas ta on juba mingi osa majast ära müünud. See ei oleks muutnud testamendi sisu, vaid selle sisalduse väärtust, ja kostja ei pööranud sellele mingit tähelepanu. Rahaasjadest juttu tehes ütles I., et kostja on ainus inimene, kes I. raha on maksnud. Aastate jooksul andis pärandaja talle otsest rahalist abi korduvalt, nt 10 000 krooni läks maksma vee toomine majja, lisaks elektrijuhtmestiku kaasajastamise, küttekollete parandused jms. Poolte suhete kohta pärandajaga on kostja taotlusel kohtuistungil üle kuulatud ka I. O. naaber Õ. P.. 10.01.2012.a määrusega on kohus hageja taotlusel määranud käekirjaekspertiisi, kohtule on esitatud akt nr 12E-DK0002 (I kd tl 132-137). Akti kohaselt ei ole allkiri I. O. nimelt 20.02.2010 testamendil tõenäoliselt kirjutatud testaatori poolt. Kostja väidab, et ekspertiisiakt ei arvesta pärandaja tervisliku seisundiga testamendi tegemise ajal. Selle kohta on kostja esitanud ka 26.01.2010 I. O. kohta koostatud geriaatrilise seisundi hindamise kokkuvõtte (I kd tl 159-160) ning pärandaja perearsti dr Malle Kaha arvamuse (I kd tl 161). 08.11.2012 toimunud kohtuistungil jäid pooled oma seisukohtade juurde. Kohaldatav õigus, kohtu tuvastatud asjaolud ja järeldused TsMS § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.

4 (7)

Tsiviilasi nr 2-10-43806 Hageja on esitanud nõude – tuvastada 20.02.2010 kostja kasuks väidetavalt tehtud testamendi puudumine. Nõude aluseks on väide, et testament ei ole allkirjastatud testaatori poolt. Pärimisseaduse (PärS) § 19 lg 1 kohaselt on testament ühepoolne tehing, millega pärandaja (testaator) teeb oma surma puhuks pärandi kohta korraldusi. Sama paragrahvi lõike 2 järgi peab testaator testamendi isiklikult tegema. PärS § 20 lg 1 sätestab testamendi liigid – notariaalne ja kodune. Kodune testament võib olla tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud või omakäeliselt tehtud testament. Kuivõrd asjas ei ole vaidlust selles, et testamendi teksti ei kirjutanud testaator ise, siis saab antud juhul kõne alla tulla vaid tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud testamendi kohta seaduses sätestatu. PärS § 23 lg 1 sätestab põhireeglid sellise testamendi osas, ja nimelt: Testaator võib teha koduse testamendi, millele ta kirjutab alla vähemalt kahe teovõimelise tunnistaja juuresolekul ning milles märgib ära testamendi tegemise kuupäeva ja aasta. Tunnistajad peavad olema testamendi allakirjutamise juures üheaegselt. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 78 lg 1 ütleb, et kui seaduses on sätestatud tehingu kirjalik vorm, peab tehingudokument olema tehingu teinud isikute poolt omakäeliselt allkirjastatud, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kõik eelmärgitud seadusesätted kehtisid nii veebruaris 2010 kui praegu. Seega tuleneb ülaltoodust, et testaatori allkirjata ei ole testamenti kui ühepoolset tehingut olemas ning kuivõrd hagejal on sellise tuvastuse vastu õiguslik huvi (20.02.2010 testamendi puudumisel omandaks jõu hageja kasuks 17.10.2007 tehtud testament), tuleb anda hinnang vastavate väidete kohta esitatud tõenditele. 17.10.2007 testamendi kehtivuse ja selle tegemise põhjuste osas ei ole nõudeid esitatud ning kohus neid väiteid ei käsitle. Asjas on hageja taotlusel Eesti Kohtuekspertiisi Instituudis läbi viidud käekirjaekspertiis, milles on tehtud järeldus, et vaidlusalusel testamendil olev allkiri ei ole tõenäoliselt kirjutatud I.O. poolt. Ekspertiisiakti Lisa 1 kohase hindamisskaala järgi tähendab see seda, et esinevad lahkuminevad käekirjatunnused ei ole piisavad tugevama arvamuse andmiseks, kuid tõenäosus, et kirjutajaks on keegi teine isik, on suur. Lisaks nimetatud ekspertiisile on hageja 20.02.2010 testamendi õigsuse osas avaldanud kahtlust seoses kostjapoolse käitumisega oma pärimisõiguse realiseerimisel, sest kostja ilmus notari juurde 28.06.2010, soovides pärida 1993.a testamendi alusel ja alles pärast hageja kasuks tehtud testamendist teadasaamist esitas kostja vaidlusaluse testamendi. Kohus nõustub kostjaga, et eelmise lõigu lõpus nimetatud väited ei ole leidnud kohtus tõendamist. Need on ümber lükatud kostja esitatud 30.06.2010 avaldusega pärimismenetluse algatamiseks, kohtuistungil vaadeldud tekstisõnumiga notarilt ja tunnistaja V. O. ütlustega 30.06.2010 – 01.07.2010 toimunu osas. Kostja vastuväiteid kinnitavad selles osas ka tunnistajate R. L. ja A. A. ütlused kostja arusaamisest/suhtumisest 20.02.2010 testamenti (vt ka allpool). Nimetatu põhjal saab tuvastada, et kostja ilmus notari juurde pärimismenetluse algatamiseks mitte 28.06.2010, nagu väidab hageja, vaid kaks päeva hiljem. Kuna kostja ei pidanud tähelepanuväärseks testaatori hilisemat testamenti ega teadnud hageja kasuks 2007.a tehtud testamendist, soovis ta pärida 1993.a notariaalse testamendi alusel. See nähtub ka notarile esitatud avalduse punktidest 5.1. ja 5.2. Pärast 30.06.2010 tööpäeva lõppu ilmnes notarile, et algatatud on pärimismenetlus hageja avalduse alusel teise notari juures ning ta teatas sellest tekstisõnumiga hagejale (tekstisõnumi kuupäev oli 30.06.2010, kellaaeg 17.24). Hageja sai sellest teada õhtul hiljem ja juba järgmisel päeval võttis notari juurde kaasa 20.02.2010 testamendi, mis pärimise seisukohalt muutus nüüd ülimalt oluliseks. Kuigi kohus ei ole kontrollinud, kas kostjale 30.06.2010 saadeti tekstisõnum just notari poolt (seal oli küll kirjas notari nimi), on kohtu hinnangul muude eelnimetatud tõenditega piisavalt veenvalt tõendatud kostja just selline käitumine. Notar peaks tõepoolest pärimismenetluse algatamise 5 (7)

Tsiviilasi nr 2-10-43806 avalduse vormistamisel kontrollima muude menetluste olemasolu, kuid kuna 30. juuni on teadaolevalt tõesti majandusaasta aruannete esitamise viimaseks päevaks, on usutav, et notaril oli kiire ja ta ei jõudnud kõiki vajalikke toiminguid koheselt teha. Notari kiirustamist eelnimetatud põhjusel kinnitas ka V. O. oma ütlustes 01.07.2010 toimunu kohta. Kohus märgib siinkohal lisaks, et mõlemad pooled on testaatorit iseloomustanud väärika ja iseseisvalt mõtleva, võib-olla ise isepäise, vanainimesena. Nii nagu hageja ei teadnud kostja kasuks veebruaris 2010 tehtud testamendist, nii ei teadnud kostja (ega keegi tunnistajaist, sh 50 aastat teda tundnud naaber Õ. P.) midagi hageja kasuks 2007.aastal tehtud testamendist. Kohtule on asjas jäänud mulje, et see oligi testaatori soov. Hageja kinnitas ise kohtuistungil, et 24.02.2010 oli pärandaja rääkinud temale eesseisvatest probleemidest kostjaga, samuti oli I. O. orienteeruvalt samal ajal (I. O. oli kodus 17.-25.02.2010) andnud hagejale tagasi tema kasuks 2007.a tehtud testamendi. Sellega võis pärandaja anda omal moel märku testamendi kasutuks muutumisest või oma suhtumisest hagejasse, kuid see ei ole määrav järgnevate järelduste tegemisel. Nimelt on kohus vaatamata ekspertiisiaktile kõiki tõendeid kogumis hinnates ja kaaludes jõudnud järelduseni, et keegi teine pärandaja eest nimetatud allkirja vaidlusalusele testamendile ei kirjutanud ja testaator tegi seda ise. Tunnistajad R. L. ja A. A. viibisid koos kostjaga testamendi allkirjastamise hetkel ise samas ruumis ja selgitasid sarnaselt ka teisi sel viimasel pärandajaga toimunud kohtumisel esinenud meeldejäänud asjaolusid, nagu toas valitsenud karge temperatuur (tuli olla üleriietes) pärandaja istumine toolis, enese kohendamine allkirja kirjutamiseks testaatori ootamatu avaldus paberi toomiseks ja testamendi vormistamiseks kostja esialgne vastuvaidlemine pärandaja ettevõtmisele testamendi vormistamiseks allakirjutamine toolileenil aluse peal kostja poolt testamendi teksti vormistamine jutuajamine tunnistajatega A. A kogemustest operatsioonijärgsest taastumisest, R. L. ema tervisest, pärandaja võimalikust kolimisest kostja korterisse ja tema matuste korraldamisest. Samuti on kogu 20.02.2010 päeva, alates testaatori hommikul abitus seisundis leidmisest kuni tunnistajate koju tagasi viimiseni, sarnaselt (vastavalt oma asjassepuutuvusele) kirjeldanud tunnistajad V. O., R. L. ja A. A.. Oluline on märkida, et samasisulisi ütlusi testamendi vormistamise osas on R. L. ja A. A. andnud ka notarile 05.07.2010 (protokollitud ütlused asuvad pärimistoimikus). Mis puutub pärandaja tahtesse oma vara kostjale pärandada, siis kuigi hageja ei tugine testaatori otsustusvõimetusse testamendi tegemisel, peab kohus vajalikuks juhtida tähelepanu tunnistaja Õ. P. ütlustele. Nimetatud tunnistaja kinnitas kohtuistungil selgelt, et pärandaja rääkis aastaid sellest, et kavatseb oma Pärnus asuva maja pärandada kostjale ja Viljandis asuva maja kostja õele. Tunnistajale oli I. O. kinnitanud, et hageja näol on tegemist võõra isikuga. Tunnistajad R. L. ja A. A. on ühetaoliselt kirjeldanud kostja kergekäelist suhtumist pärandaja poolt tema väikeses köögis tehtud käsikirjalisse testamenti – kostja arvas, et see on (ehk isegi tarbetu) varasema, notariaalselt väljendatud, tahte ülekordamine. See on ka mõistetav, sest siis ei olnud kostjal infot hageja kasuks tehtud testamendi kohta. Hageja poolt kohtuistungil tõstatatud kahtlus tunnistajate sarnaste ütluste kohta on asjakohatu. Kui isikud lähevad samasse ruumi samal eesmärgil (mis selgus alles kohapeal), on samas ruumis ja lahkuvad sealt samasse kohta koos, oleks kaheldav olukord pigem see, kui nende ütlused olulistes osades ei haaku. Kohtule ei ole teada asjaolusid, mis annaks aluse kahelda testamendi vormistamise juures viibinud tunnistajate objektiivsuses. Testaatori allkirja õigusliku sisu osas ei saa mööda PärS § 23 lõikest 3. See säte näeb ette, et:

6 (7)

Tsiviilasi nr 2-10-43806 Kohe pärast seda, kui testaator on testamendile alla kirjutanud, kirjutavad sellele alla tunnistajad. Tunnistajad kinnitavad oma allkirjaga, et testaator on testamendile ise alla kirjutanud ja et nende arusaamise kohaselt on testaator teo- ja otsustusvõimeline. Seega tuleneb seadusest, et tunnistajad on sellist liiki testamendi puhul olulisimaks tõendiks küsimuses, kes, millal ja millele alla kirjutas. Esitatud tõendite, eelkõige tunnistajate ütluste põhjal, saab teha järelduse, et testamendi teksti kirjutamise järgselt toimus kõik vastavalt seadusele. Kostja on esitanud väljavõtte Saksa õigusteooriast (I kd tl 183-814), mille kohaselt ei ole sellise testamendi puhul vajalik isegi allkiri, piisab ka nt initsiaalidest või sõnadest, mis iseloomustavad suhet pärijasse. Kuna Eesti pärimisseadus põhineb Saksa pärimisõigusel ja selles on seaduse teksti järgi allkirja puhul nõutav ees- ja perekonnanime sisaldumine (mis on rangem reegel võrreldes PärS §-ga 23), oleks ka PärS §-s 23 sätestatud allkirja puhul ilmselt võimalikud selle lühendatud või asendusvariandid. Antud juhul on pärandaja aga siiski üritanud allkirja kirjutada. Keegi tunnistajaist ei ole viidanud asjaolule, et testaator mõistus ei olnuks piisavalt selge testamendi tegemiseks ja selle sisust arusaamiseks. Küll aga on nii tunnistajate (v. Õ. P.) kui kostja esitatud geriaatrilise seisundi hindamise kokkuvõtte ja perearsti arvamuse kohaselt ilmne, et pärandaja füüsiline tervis ja võimekus endaga toime tulla oli oluliselt häiritud. Kohtu hinnangul on just sellest tulenevalt tingitud pärandaja allkirja aeglane ja värisev joon ning ekspertide esiletoodud lahknevused. Ka ekspertiisiakti Lisas 2 näidatud 24.11.2009 ja 03.01.2010 pärandaja allkirjad on oluliselt värisevama käega kirjutatud kui varasemad, s.t need, mis tehti enne esimest haiglasse sattumist. Nende allkirjade nurklikkusele ja nõrgema rõhule/värinale viitavad aktis ka eksperdid ise. Kohus nõustub kostjaga, et ekspertiisiakti koostamisel ei ole arvestatud pärandaja selleaegse tervisliku seisundiga, mis kindlasti võis mõjutada tema käekirja ja allkirja. Temal esinenud tüsistuste ja haiguste (diabeet, kõrgvererõhutõbi südamekahjustuse ja –puudulikkusega, üldine nõrkus) mõju ei saa käesoleval juhul alahinnata, mida näitab ka perearsti seisukoht. Siia lisandub veel testamendi vormistamise ruumis valitsenud külm temperatuur ja tunnistajate kinnitusel pärandaja küllaltki ebamugav asend allkirja andmiseks. Oluline on märkida, et ekspertide hinnangul järgib vaidlustatud allkiri siiski põhiosas testaatori allkirjade ülesehitust. Pärandajaga sarnase operatsiooni läbi teinud tunnistaja A. A. allkiri testamendil on samuti oluliselt suurema värinaga kui hiljem, 05.07.2010 notari juures antud allkiri. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Kohtu ülalmärgitud järeldusi ei muudaks ka see, kui jätta täielikult kõrvale kostja abikaasa V. O. kui võimaliku asjast huvitatud isiku ütlused, kuigi kohtu jaoks ei ole TsMS § 232 lg 2 kohaselt ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. TsMS § 162 lg 1 kohaselt jäävad menetluskulud hageja kanda. TsMS § 174 lõikes 1 sätestatu kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Toomas Talviste Kohtunik

7 (7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.