Mõista hagejalt VS välja riigituludesse menetluskuluna riigilõiv, mille tasumisest hageja oli hagivalduse esitamisel vabastatud, 400 (neljasaja) euro ulatuses.
Riigituludesse
välja
mõistetud
menetluskulu
tuleb
kanda
Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr 10220034796011 AS-is SEB Pank 1(6)
2-09-18605 või arvelduskontole nr 221023778606 Swedbank AS-is või arvelduskontole nr 333416110002 Danske Bank A/S Eesti filiaalis, viitenumber 2900078444. Maksekorralduse selgituste lahtrisse tuleb märkida kohtu nimetus, tsiviilasja number, nõude sisu ning kui isik ei tasu kulu ise, siis isiku nimi, kelle eest tasumine toimub. Tasumine peab toimuma 1 (ühe) aasta jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates. Tähtaegselt nõuetekohase tasumata jätmise korral suunatakse nõue sundtäitmisele täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Käesoleva
kohtuotsuse
peale
on
õigus
esitada
apellatsioonkaebus
Tallinna
Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 19. novembril 2012. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohtu selgitus menetlusabi taotlemise kohta Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED
1.27. aprillil 2009 esitas VS(edaspidi hageja) Harju Maakohtule hagi Tallinna linna (Tallinna Linnavalitsuse Sotsiaalkindlustusameti kaudu) vastu pärimisõiguse tunnistamiseks, kinnistusraamatu kande muutmiseks ja pärandvara üleandmiseks kohustamises korteriomandile asukoha-aadressiga XXX, Tallinn, mis on kantud kinnistusraamatu registriossa nr XXX. 27. mai 2010 määrusega asendas kohus kostja Tallinna linna uute kostjatega AS, MP ja GS (edaspidi koos kostjad).
2.Hagiavalduse kohaselt suri XXX JS. Seadusjärgseid pärijaid tal hagejale teadaolevalt ei olnud. Enne surma hooldas JS hageja, hagejal olid ka JS kuuluva korteri võtmed. 10. detsembril 2008 allkirjastas JS koduse testamendi kahe tunnistaja juuresolekul. Testamendiga pärandas JS talle kuulunud korteriomandi Tallinnas aadressil XXX hagejale. Pärast JS surma võttis hageja pärandi vastu, võttes XXX korteri enda valdusesse. Hageja tasus korteri hoolduskulusid, samuti tasus hageja kulud JS haiglaravile. Hageja leiab, et kostjad kui JS väidetavad seadusjärgsed pärijad ei ole õigustatud pärima, kuna pärandaja poolt 10. detsembril 2008 allkirjastatud kodune testament on pärandi avanemise ajal kehtinud pärimisseaduse (PärS) § 25 lg-st 1 lähtuvalt kehtiv ning annab 2(6)
2-09-18605 hagejale õiguse pärida. Pärimistunnistus on kostjatele välja antud ebaõigesti. PärS § 139 lg 1 kohaselt on iga isik, kes valdab pärandvara, kohustatud selle pärijale välja andma.
KOSTJATE VASTUVÄITED HAGILE
3.Kostjad hagi ei tunnista.
4.Kostjad leiavad, et dokument, mida hageja peab JS testamendiks, ei vasta pärandi avanemise ajal kehtinud PärS § 23 nõuetele. Hageja poolt esitatud dokumentidest nähtub, et tunnistajad ei ole väidetavale testamendile alla kirjutanud. Hageja poolt testamendiks peetud avaldusele on lisatud eraldi lehtedel kahe isiku allkirjad, kes justkui oleks olnud testamendi allkirjastamise tunnistajateks. Viimatinimetatud dokumendid ei ole testamendiks loetud 10. detsembri 2008 avaldusega kokku köidetud. Ka väidetavas testamendis endas märkused nende dokumentide kohta puuduvad. Eeltoodust võib järeldada, et hageja poolt esitatud allkirju ei saa vaadelda tunnistajate testamendi allkirjastamisel kohalviibimise tõendina ning need ei puutu 10. detsembri 2008 avaldusse (testamenti). Lisaks ei ole JS märkinud kõnelausele 10. detsembri 2008 avaldusele omakäeliselt testamendi tegemise kuupäeva ega aastat. Isegi kui hageja esitatud testament kehtiks, on pärija selles nimetatud sisuliselt edasilükkava tingimusega (PärS § 33 lõiked 1 ja 2). Pärandaja on seadnud tingimuseks, et hageja tasub igakuiselt JS hooldekodus viibimise eest ning kannab tema muud hoolduskulud. Puuduvad tõendid, et nimetatud tingimused olid JS surma hetkeks hageja poolt täidetud. Ka seetõttu ei oleks väidetavas testamendis sisalduv võimalik käsutus kehtiv.
MENETLUSE KÄIK
5.Kohus on nõudnud hageja taotlusel Tallinna notarilt Gunnar Savisaar välja JS pärimisasja materjalid (pärimistoimiku) ja võtnud need tsiviilasja materjalide juurde (vt toimik, II kd, lk 67-145).
6.Asja sisulisel arutamisel 24. oktoobril 2012 toimunud kohtuistungil jäi hageja senises menetluses esitatud väidete ja nõuete juurde ning palus hagi rahuldada. Kostjad vaidlesid hagile vastu, paludes jätta selle rahuldamata. Kohus kuulas istungil tunnistajatena üle järgmised isikud: TM, GU ja KK.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
7.Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
8.Hageja palub tuvastada, et ta on JS testamendijärgse pärijana pärandi vastu võtnud (PärS § 117 lg 3) ning nõuab kostjatelt PärS § 139 lg-st 1 lähtuvalt pärandvara väljaandmist.
9.Pooled vaidlevad esmalt JS 10. detsembri 2008 testamendi kehtivuse üle. Testamendi kehtivuse korral vaidlevad pooled edasi ka selle üle, kas testamendis sisalduvad korraldused surma puhuks olid JS poolt tehtud tingimuslikult ning kas need tingimused olid pärandi avanemise ajaks täitunud.
10.Alates 1. jaanuarist 2009 kehtiva pärimisseaduse § 180 kohaselt kohaldatakse pärimisele pärandi avanemise ajal kehtinud seadust, kui viidatud seaduse rakendussätetest ei tulene teisiti, sama seaduse § 181 lg 1 järgi on testament või pärimisleping on kehtiv, kui see on tehtud kooskõlas testamendi tegemise või pärimislepingu sõlmimise ajal kehtinud seadusega. 3(6)
2-09-18605
11.JS pärandi avanemise ajal (s.o 24.12.2008) kehtinud PärS § 9 lg 1 järgi olid pärimise aluseks seadus (seadusjärgne pärimine) või pärandaja viimne tahe, mis on avaldatud testamendis (pärimine testamendi järgi) või pärimislepingus (pärimine pärimislepingu järgi). Sama paragrahvi teise lõike kohaselt tuli pärimisõigust pärimislepingu järgi eelistada pärimisõigusele testamendi järgi, neid mõlemaid aga pärimisõigusele seaduse järgi. Põhimõtteliselt sama tuleneb ka kehtiva pärimisseaduse § 9 normidest.
12.Testamendiga teeb pärandaja oma surma puhuks pärandi kohta korraldusi. Oma vormilt võisid testamendid enne 1. jaanuari 2009 kehtinud PärS järgi olla notariaalsed või kodused. Seadus tundis kahte liiki koduseid testamente: tunnistajate juuresolekul allakirjutatud testamenti (PärS § 23) ning omakäeliselt kirjutatud testamenti (PärS § 24). PärS § 23 lg 1 kohaselt pidi testaator koduse testamendi kirjutama alla vähemalt kahe teovõimelise tunnistaja juuresolekul ning märkima testamenti testamendi tegemise kuupäeva ja aasta. Tunnistajad pidid olema testamendi allakirjutamise juures üheaegselt. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pidi testaator teatama, et tunnistajad on kutsutud tunnistajaks testamendi allakirjutamise juurde ning, et testament sisaldab tema viimset tahet. PärS § 23 lg 3 nägi ette nõude, et tunnistajad kirjutavad testamendile alla kohe pärast testaatorit. Oma allkirjaga pidid tunnistajad kinnitama, et testaator on testamendile ise alla kirjutanud ja et nende arusaamade kohaselt on testaator teo- ja otsustusvõimeline. Kohus märgib, et pärimisõiguses on tehingu vormireeglid imperatiivselt reguleeritud. Kohtupraktikas loeti PärS § 23 lg 2 oluliseks eesmärgiks seda, et testaator teadvustab endale, et ta avaldab oma viimset tahet. Sätte eesmärgiks on peetud ka seda, et teavitada ja hoiatada tunnistajaid sellest, et nad on kutsutud tunnistajaks testamendi tegemise juurde ja et testaator avaldab selles oma viimset tahet (vt nt: Riigikohtu 6. oktoobri 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-05, p 14). Vastavalt PärS §-le 93 on testament tühine tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud alusel. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 83 lg 1 järgi on tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Kõnealuse PärS § 23 eesmärgist ei tulene teisiti (vt: ülalviidatud Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-21-87-05, p 14).
13.Kohtu hinnangul ei vasta hageja poolt JS koduseks testamendiks loetud dokument eelpool osundatud PärS § 23 normidest tulenevatele vorminõuetele. Hagiavaldusele lisatud 10. detsembri 2008 kuupäeva kandev dokument (vt toimik, I kd, lk 5, tõlge lk 19) on pealkirjastatud avaldusena Põhja-Tallinna sotsiaalabi osakonnale. Avaldus on väidetavalt allkirjastatud JS poolt. Selles on muu hulgas märgitud, et avaldaja pärandab oma korteri aadressil XXX, Tallinn, VS ning et avaldus on kinnitatud omakäelise allkirjaga tunnistajate NS ja VS juuresolekul.
14.Esiteks ei vasta kõnealune kodune testament vorminõuetele seetõttu, et testaator ei ole sellele märkinud omakäeliselt testamendi tegemise kuupäeva ega aastat vastavalt PärS § 23 lg-le 1.
15.Teiseks puuduvad viidatud avaldusel (testamendil) mistahes teiste isikute allkirjad (mis kinnitaksid, et testaator kirjutas testamendile ise alla ja oli teo- ja otsustusvõimeline). Hageja on küll lisanud (eraldiseisvad) NS ja TM (ka TM) kirjalikud avaldused (vt toimik, I kd, lk 6 ja 7, tõlked lk 20 ja 21), milles need isikud kinnitavad, et viibisid eelpool nimetatud avalduse allkirjastamise juures, millega JS pärandas oma korteri aadressil XXX, Tallinn, VS. Kohus leiab samas, et tunnistajad peaksid PärS § 23 lg 3 järgi allkirjastama sama dokumendi, mille on eelnevalt allkirjastanud testaator. Praegusel juhul ei ole N S ja T M kirjalikud kinnitused aga üheselt seostavad ülalkäsitletud 10. detsembri 2008 avaldusega, mida hageja peab testamendiks. 4(6)
2-09-18605 Avalduses endas puudub kinnitus väidetava tunnistaja T M juuresoleku kohta. Samuti ei meenunud T M kohtule antud ütlustes, et ta oleks kunagi JS testamendi allkirjastamise juures viibinud. Samuti ei osanud T M oma ütlustes selgitada, kus ja millistel asjaoludel on ta hageja esitatud kirjaliku kinnituse koostanud (vt toimik, II kd, lk 176). Teine väidetav tunnistaja N S on hageja väidete kohaselt surnud, seda on kinnitanud ka T M oma ütlustes. Lisaks on tsiviilasja materjalide juurde võetud JS pärimistoimikus sama 10. detsembri 2008 avaldus koos Põhja-Tallinna linnaosavalitsuse sotsiaalhoolekande osakonna ametniku KK pealdisega, millest nähtub, et avaldus oli algselt hageja poolt sotsiaalhoolekande osakonnale enda pärimisõiguse tõendamiseks esitatud tunnistajate allkirjadeta (vt toimik, II kd, lk 92). KK on samu asjaolusid kinnitanud kohtule antud ütlustes (vt toimik, II kd, lk 178).
16.Eeltoodu põhjal ei ole kohus veendunud, et N S ja T M ka reaalselt viibisid 10. detsembri 2008 testamendiks peetava avalduse allkirjastamise juures. Olemasolevad tõendid annavad pigem aluse järeldada vastupidist. Seega ei saa lugeda täidetuks ka PärS § 23 lg-s 3 sätestatud vorminõuded. Hageja enda juuresviibimine testamendi allkirjastamisel ei oma õiguslikku tähtsust, kuna PärS § 23 lg 4 järgi ei võinud tema kõnealuse korralduse puhul tunnistajaks olla.
17.Kokkuvõttes leiab kohus, et vaidlusaluse testamendi puhul ei ole täidetud PärS § 23 lõigetest 1-3 tulenevaid vorminõuded, mistõttu tuleb testamenti lugeda selle tegemise ajal kehtinud PärS § 93 ja TsÜS § 83 lg 1 alusel (nende koostoimes) tühiseks. Vastavalt TsÜS § 84 lg 1 esimesele lausele ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Eelnenust johtuvalt jätab kohus hagi rahuldamata. Kohus ei pea menetlusökonoomia kaalutlustest lähtuvalt vajalikuks analüüsida kostjate poolt hagile esitatud muid vastuväiteid ning ei käsitle otsuses ka neid puudutavaid tõendeid, sh GU ütlusi.
18.Seonduvalt hageja väidetega lisab kohus, et käesoleva tsiviilasja lahendamise seisukohast puudub iseseisev vajadus kontrollida seda, kas kostjad on õigustatud JS vara pärima ja kas pärimistunnistused on neile väljastatud õigesti. Otsuses käsitletud testamendi tühisus juba iseenesest välistab hageja pärimisõiguse. Muid õiguslikke aluseid hagejal JS vara pärimiseks kohtu poolt tuvastatud asjaoludel ei ole. Asja menetluses ei ole ka ilmnenud, et kostjatel või mõnel nendest puuduks õigus pärida.
19.TsMS § 173 lg 1 järgi esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus jätab hagi rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta asjas hageja kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 3). 5(6)
2-09-18605
20.Hageja on saanud tsiviilasjas riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Tallinna Ringkonnakohus on vabastanud 29. oktoobri 2009 määrusega hageja hagiavalduse esitamisel osaliselt, 35 000 krooni (s.o 2236,91 euro) ulatuses, riigilõivu tasumisest, kohustades hagejat tasuma riigilõivu summas 5000 krooni (vt toimik, I kd, lk 89-91). TsMS § 190 lg 4 esimesest lausest tuleneb, et kui hageja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamata jätmise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. TsMS § 190 lg 7 järgi võib kohus sama paragrahvi lõigetes 3-6 nimetatud kohtulahendis mõjuval põhjusel, muu hulgas kompromissi sõlmimise tõttu, ette näha kulude riigituludesse tasumise hilisema tähtpäeva või osadena tasumise kohtu määratud tähtaja jooksul, samuti vabastada isiku menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest.
21.TsMS § 190 lg-s 7 nimetatud hinnangu andmine on kohtu diskretsiooniotsus. Kohtul tuleb kaaluda, kas isiku menetluskulude riigituludesse tasumise kohustuse kergendamiseks on mõjuv põhjus või mitte (vt nt: Riigikohtu 14. juuni 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-10, p 10). Lähtudes hageja majanduslikust olukorrast, mida on ulatuslikult analüüsitud ülalosundatud Tallinna Ringkonnakohtu määruses, ning arvestades samuti, et hageja on juba tasunud 1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud riigilõivu määrade alusel lõivu 5000 krooni (s.o 319,56 euro) ulatuses, tuleb hageja riigilõivu riigituludesse tasumise kohustusest kohtu hinnangul osaliselt vabastada. Kohus peab põhjendatuks mõista hagejalt riigi tuludesse täiendavalt välja riigilõiv 400 euro ulatuses. Ühtlasi peab kohus põhjendatuks määrata hagejale väljamõistetud summa riigituludesse tasumiseks seaduses sätestatust (TsMS § 179 lg 5) pikem tähtaeg - hagejal tuleb kohustus täita ühe aasta jooksul arvates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest. Lähtudes eeltoodust, mõistab kohus riigilõivu hagejalt täiendavalt riigituludesse välja 400 euro ulatuses ning võimaldab seda tasuda seaduses sätestatust pikema tähtaja jooksul. Indrek Parrest kohtunik
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.