Võlaõigus › Võõrandamislepingud

krooni pidi A. Paimla kandma müüja pangakontole 3 pangapäeva jooksul. Hageja maksis 193 400 krooni kostja pangakontole 28.11.2008. 450 000 krooni oli A. Paimla kohustatud vastavalt müügilepingu punktile 3.3 tasuma hiljemalt 1 aasta jooksul lepingu sõlmimise päevast. Müügilepingu p 5.1 tulenevalt pidi kostja vabastama müügilepingu objekti ja andma selle ostja valdusesse hiljemalt 1 nädala jooksul müügilepingu sõlmimise päevast. Kostja esindaja andis mõningase hilinemisega A. Paimlale üle korteri võtmed, kuid korterit asjadest ei vabastanud. Alates märtsist 2009 puudub A. Paimlal võimalus kasutada ostetud korterit, sest maja välisukse lukk on vahetatud, kuid A. Paimlale ei ole võtit antud. Müügilepingu eseme omandi I.-Õ. Noobelilt A. Paimlale üleandmiseks vajaliku asjaõiguslepingu sõlmimine pidi vastavalt müügilepingu punktile 6.1 toimuma võimalikult lühikese tähtaja jooksul arvates alljärgnevate tingimuste täitumisest: 1) A. Paimla poolt peab olema tasutud kogu müügihind; 2) müügilepingu objekti suhtes ei tohi olla sõlmitud mingeid muid selle koormamise või võõrandamise lepinguid ning selle kohta avatud kinnistusregistriosas ei tohi olla muid kandeid, v.a A. Paimla poolt või tema nõusolekul sõlmitud koormamise või võõrandamise lepingud või tehtud kanded, samuti ei tohi olla esitatud kinnistamisavaldusi selliste kannete tegemiseks. 2009 augusti lõpus sai A. Paimlale teatavaks, et 12.08.2009 sõlmis kostja notariaalse müügilepingu, mille kohaselt ta müüs kinnisasja registriosa numbriga XXX E. Kooritsale ning E. Koorits on kantud kinnistusraamatusse omanikuna. Lepingu sõlmimisest hagejat ei informeeritud, tema nõusolekut ei küsitud. Eeltoodud asjaoludele tuginedes taganes A. Paimla 13.11.2009 tehtud taganemisavaldusega 17.11.2008 sõlmitud müügilepingust selle punktide 5.1 ja 6.3 olulise rikkumise tõttu. Kostja sai taganemisavalduse kätte 14.11.2009. Müügilepingu p 7.1 kohaselt on teise poole olulise lepingurikkumise tõttu lepingust taganemisel õigustatud lepingupoolel õigus nõuda teiselt lepingupoolelt leppetrahvi 10 % müügihinnast. Müügilepingu p 7.2 kohaselt lepingust taganemisel olulise lepingurikkumise tõttu on müüja kohustatud ostja poolt tasutud müügihinna ostjale tagastama hiljemalt ühe kuu jooksul arvates taganemisavalduse teisele poolele esitamise päevast. Juhul, kui ostja on õigustatud saama leppetrahvi, lisandub eelnimetatud summale müüja poolt tasumisele kuuluv leppetrahv. Kostja ei ole tagastanud müügihinna tasutud osa 193 400 krooni ja leppetrahvi 65 000 krooni. Hageja ei nõustu leppetrahvi vähendamise taotlusega. Hageja esitas pretensioonid seoses müügilepingu rikkumisega kostja poolt kohe, kui ta sai 2009. a augusti lõpus teada äramuutva tingimusega müügilepingu sõlmimisest ja E. Kooritsa kandmisest korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse, tehes seda esmalt suuliselt. Kirjalikult esitas hageja pretensiooni 15.10.2009, mis ei ole ebamõistlikult pikk aeg. Leppetrahvi võib kahjustatud lepingupool nõuda sõltumata tekitatud kahju suurusest. Kostja väide, et ta ei saanud ise hageja poolt makstud ostusummat kasutada, ei ole tõendatud ega ka õiguslikult asjassepuutuv. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista. Kostja ei ole teinud hagejale takistusi korteri valdamisel. Hageja valduses olid ühed korterivõtmed juba müügilepingu sõlmimise ajal ning ta kolis korterisse 22.11.2008. Korterisse XXX jäi tõepoolest kostja mööbel, mille hageja omastas. Hageja on alates 02.09.2008 olnud KÜ XXX juhatuse liige, kelle ülesandeks on korraldada elamu korrashoidu ja kasutamist, sh välisukse luku võtmete valmistamist. Kuni 2009. aasta alguseni tema tööd tasustati. Kui keegi korteriomanikest tõepoolest ise vahepeal luku vahetas, oli hagejal ühistu juhatuse liikmena õigus küsida võtit ja teha sellest enda jaoks koopia. XXX elamul on kolm välisust, millest kaks hoovipoolset ei ole lukustatavad. 12.08.2009 äramuutva tingimusega sõlmitud müügileping ei takistanud hagejal soovitud õiguse realiseerimist. Kostja sõlmis 12.08.2009 müügilepingu põhjusel, et hageja avaldas temale korduvalt, et ta ei kavatse lepingut täita. Seda näitab ka asjaolu, et lepingus sätestatud 200 000 krooni asemel oli A. Paimla tasunud ainult 193 400 krooni ning puudu jäänud summat ei tasunudki. Äramuutva tingimusega müügilepingu p 6.2 kohaselt pidi kostja E. Kooritsat viivitamatult informeerima, kui saabub äramuutev tingimus. Kostja pidi 7 päeva jooksul

tagastama E. Kooritsa poolt tasutud ostuhinna ning viimane pidi sama tähtaja jooksul andma I.Õ. Noobelile või A. Paimlale üle korteriomandi. Ostu-müügilepingu sõlmimisel keeldus eelmärke seadmisest just hageja oma perekondlike probleemide tõttu. Ilma kohustuse täitmiseks täiendavat tähtaega andmata võib kõrvaldatavate puuduste korral lepingust taganeda erandjuhul. Hageja pole seda teinud, mistõttu esitatud taganemisavaldus ei toonud endaga kaasa õiguslikke tagajärgi. Eeltoodust tulenevalt ei ole kostjal ka leppetrahvi maksmise kohustust. Hageja on rikkunud lepingut, jättes tasumata ostuhinna, mistõttu hoopis kostjal on leppetrahvi nõudmise õigus. Kui kohus asub siiski seisukohale, et leping on hageja poolt kehtivalt üles öeldud, palub kostja vähendada leppetrahvi põhjendustel, et hagejal ei ole nõutud leppetrahvi ulatuses kahju tekkinud ja kokkulepitud ulatuses leppetrahvi väljamõistmine on vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja ei ole esitanud kostjale mingeid nõudeid võimaliku lepingurikkumise osas. Samas on hageja ise rikkunud müügilepingust tulenevat tasu maksmise kohustust. Sellel alusel on kostja esitanud lepingust taganemise avalduse. Kostja pole müügilepingu alusel hagejalt saadud summasid saanud ise käsutada, mistõttu kostjalt leppetrahvi väljamõistmine oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja taotleb leppetrahvi vähendamist 10 euroni. Kohtu seisukoht ja põhjendused Kohus on seisukohal, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et hageja on maksnud kostjale 193 400 krooni, so 12 360.51 eurot (maksekorraldused tl 47). Nimetatud summa on tasutud 17.11.2008 hageja ja kostja vahel sõlmitud müügilepingu (omandi üleandmiseta) punktist 3.2. tuleneva kohustuse osaliseks katmiseks. Nimetatud lepinguga (tl 31-41) leppisid hageja ja kostja kokku kinnisasja asukohaga XXX Tartu linnas, registriosa number XXX , võõrandamises hagejale. Müügilepingu p 7.2. kohaselt lepingust taganemisel müüja poolt lepingu rikkumise tõttu on müüja kohustatud ostja poolt tasutud müügihinna ostjale tagastama hiljemalt 1 kuu jooksul arvates taganemisavalduse teisele poolele esitamise päevast. Hageja on esitanud kostjale 13.11.2009 koostatud ja 14.11.2009 kostjale kättetoimetatud avalduse kinnistu müügilepingust taganemise kohta (tl 4850). Avalduse põhjenduste kohaselt taganes hageja 17.11.2008 sõlmitud müügilepingust kostja kohustuste olulise rikkumise tõttu. Esiteks puudub hagejal elamu XXX välisukse vahetatud ukseluku tõttu uus võti ning sellest tulenevalt alates märtsist 2009 võimalus ostetud korterit kasutada. Teine alus müügilepingust taganemiseks on asjaolu, et kostja on 12.08.2009 sõlminud E. Kooritsaga müügilepingu, millega võõrandas korteriomandi asukohaga XXX ning E. Koorits on kantud kinnistusraamatusse korteriomandi omanikuna. Sellest ei ole hagejat informeeritud ja tema nõusolekut küsitud. Kohus on seisukohal, et A. Paimla esitatud müügilepingust taganemise avaldus on kehtiv, sest taganemiseks oli olemas üks õiguslik alus ning taganemisavaldus on ka formaalselt kehtiv. 13.11.2009 taganemisavalduses toodud esimesel põhjendusel: kostja ei vabastanud müügilepingu sõlmimise järel korterit oma mööblist ning hageja ei ole saanud välisukse võtme puudumise tõttu korterit kasutada alates märtsist 2009, puudub õiguslik alus. Hageja on 09.06.2011 kohtuistungil avaldanud, et korteris ei olnud Noobeli mööblit, seal oli lagunenud kušett ja riidekapp, mis tõsteti puukuuri, lisaks olid korteris mõned „koliesemed“. Noobeli isiklikke asju korteris ei olnud. See on vale, et tegemist oli remonditud ja möbleeritud korteriga. (tl 119). Hageja ei ole kohtule põhjendanud, miks ta heidab taganemisavalduses kostjale ette korteri vabastamata jätmist, kui seal ei olnud kostja märkimisväärset mööblit ning teeb selle etteheite ligi aasta pärast seda, kui ta korterisse jäänud mööbli on sealt minema toimetanud. A. Paimla oli vaidlusalusel ajal KÜ XXX juhatuse liige (tl 52) koos I.-Õ. Noobeli ja M. Lauriga. Vaidlust ei ole selle üle, et hagejal olid kõik võtmed müügilepingu sõlmimise ajal. Hageja ei ole kohtule põhjendanud, miks üks korteriühistu juhatuse liige peab korraldama teise juhatuse liikme jaoks elamu välisukse luku vahetamise korral uue võtme üleandmise, samuti elamu välisuste lahti- või kinnioleku ning kuidas see puutub müügilepingu täitmisesse. Kui hageja pidas elamu välisukse luku vahetamisel uue võtme üleandmist kostja kohustuseks müügilepingu järgi, oleks hageja pidanud sellest

kostjat koheselt (mitte kaheksa kuud hiljem) teavitama ja andma tähtaja puuduse kõrvaldamiseks. VÕS § 114 lg 4 kohaselt kui võlgnik teatab, et ta kohustust ei täida või kui ta ei ole täiendava tähtaja jooksul kohustust kohaselt täitnud, võib võlausaldaja pärast teate saamist või tähtaja möödumist kasutada muid õiguskaitsevahendeid, sealhulgas nõuda kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist või taganeda lepingust või öelda leping üles. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et A. Paimla on enne 13.11.2009 taganemisavalduse esitamist nõudnud I.-Õ. Noobelilt takistuse kõrvaldamist ning on andnud selleks tähtaja. Tl 115 olev 15.10.2009 kiri kostjale sellist nõuet ei sisalda. A. Paimla on püüdnud kohtule tunnistaja ütlusega tõendada asjaolu, et ta ei saanud majja, seega korterisse sisse, mis ei oma hageja nõude lahendamisel tähtsust. Tunnistaja T. Ibruse ütluste kohaselt (tl 59) helistas A. Paimla siis, kui ta avastas, et tema käes olev võti ei ava elamu välisust, M. Laurile. I.-Õ. Noobeli informeerimist ei ole hageja tõendanud. Taganemisavalduse kehtivuse seisukohalt on oluline asjaolu see, kas hageja on nõudnud kostjalt enne taganemisavalduse esitamist kohustuse täitmist või mitte. Kohus on seisukohal, et 13.11.2009 taganemisavalduse teine põhjendus on esitatud õiguslikul alusel. Müügilepingu punkt 6.1 kohaselt pidi korteriomandi asjaõiguslepingu sõlmimine toimuma võimalikult lühikese tähtaja jooksul arvates alljärgnevate tingimuste täitumisest: 1) A. Paimla poolt peab olema tasutud kogu müügihind; 2) müügilepingu objekti suhtes ei tohi olla sõlmitud mingeid muid selle koormamise või võõrandamise lepinguid ning selle kohta avatud kinnistusregistriosas ei tohi olla muid kandeid, v.a A. Paimla poolt või tema nõusolekul sõlmitud koormamise või võõrandamise lepingud või tehtud kanded, samuti ei tohi olla esitatud kinnistamisavaldusi selliste kannete tegemiseks. VÕS § 116 lg 2 p 2 ja 3 kohaselt olulise lepingurikkumisega on eelkõige tegemist, kui rikuti kohustust, mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt teise lepingupoole huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu; kohustust rikuti tahtlikult või raske hooletuse tõttu. 17.11.2008 müügilepingu sõlmimisel leppisid hageja ja kostja sõnaselgelt kokku selles, et müügilepingu objekti kohta ei tohi olla sõlmitud muid lepinguid ning selle kohta avatud registriosas ei tohi olla muid kandeid. Arvestades ostjale antud tähtaega müügihinna tasumiseks pidi kostja müüjana hoiduma sellistest toimingutest kuni 17.11.2009. Kostja võõrandas müügilepingu kehtivuse ajal müügilepingu objekti ning asjaõiguslepingu alusel omandi saanud isik kanti kinnistusraamatusse omanikuna. Vaidlust ei ole selle üle, et A. Paimlat tehingust eelnevalt ei informeeritud ja tema nõusolekut ei küsitud. Kohus on seisukohal, et tegemist on niivõrd olulise lepingurikkumisega, et A. Paimlal ei olnud kohustust anda kostjale täiendavat tähtaega enne lepingust taganemise avalduse esitamist, tulenevalt VÕS §-s 116 lg 4 sätestatust: Siiski võib lepingust täiendavat tähtaega andmata taganeda, kui rikuti käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud kohustust.... Asjaolu, et kostja ja E. Kooritsa vahel sõlmitud korteriomandi müügi- ja asjaõigusleping oli äramuutva tingimusega, ei kõrvalda kostja poolt hagejaga sõlmitud müügilepingus kokkulepitud tingimuse rikkumist. I.-Õ. Noobelil ei olnud sisuliselt pärast E. Kooritsa kandmist 18.08.2009 kinnistusraamatusse korteriomandi omanikuna enam hagejale müüdavat asja. Kostja rikkus teadlikult ja tahtlikult hagejaga sõlmitud müügilepingu punkti 6.1.2), mis sõnaselgelt keelas tehingu tegemise lepingu objektiga ning kinnistusraamatu kande muutmise. Tegemist oli lepingutingimuse olulise rikkumisega VÕS § 116 lg 2 p 2 kohaselt. VÕS § 116 lg 1 kohaselt Lepingupool võib lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine). 17.11.2008 lepingu p 7.2 kohaselt pidi lepingust taganemise korral müüja tagastama ostjale tasutud müügihinna ühe kuu jooksul arvates taganemisavalduse teisele poolele esitamise päevast. VÕS § 1028 lg 1 kohaselt Kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Hageja esitatud 13.11.2009 ülesütlemisavaldus on kehtiv, see toimetati kostjale kätte 14.11.2009 (tl 51). Kostja taganemisavaldust kohtus ei vaidlustanud ning oli seega kohustatud 14. detsembriks 2009 tagastama hagejale 193 400 krooni, sest hageja kohustus maksta kostjale lepingu kohaselt

kinnisasja müügihind langes ära. Kostja 01.10.2008 ettepanek 17.11.2008 sõlmitud notariaalse lepingu täitmiseks (tl 113-114) ei oma õiguslikku tähendust, sest müügilepingu p 3.3. kohaselt oli A. Paimlal aega lepingust tuleneva kohustuse täitmiseks kuni 17.11.2009. Kostja ei ole täitnud seadusest ja lepingust tulenevat kohustust lepingus kokkulepitud tähtaja jooksul. VÕS § 108 lg 1 kohaselt Kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hageja nõue kostjalt 193 400 krooni, so 12 360.51 euro väljamõistmiseks on seaduslik ja põhjendatud ning tuleb rahuldada. Hagi rahuldamata jätmiseks ei anna alust kostja poolt 04.12.2009 esitatud taganemisavaldus (tl 117-121), sest müügilepingust oli selleks ajaks 13.11.2009 avaldusega kehtivalt taganetud, st leping oli lõppenud. TsÜS § 69 lg 1 kohaselt Kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus tuleb tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Hageja nõue 65 000 krooni, so 4 154.26 euro suuruse leppetrahvi väljamõistmiseks kuulub rahuldamisele osaliselt. VÕS § 158 lg 1 kohaselt Leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. VÕS § 159 lg 2 kohaselt Kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Tl 115 on hageja esindaja 15.10.2009 vastus kostja kirjale 01.10.2009 (tl 113-114). Selles teatab A. Paimla esindaja adv T. Tafenau kostjale, et A. Paimla kavatseb müügilepingu rikkumise tõttu esitada lepingust taganemise avalduse ning kavatseb nõuda tasutud raha ja leppetrahvi maksmist ühe kuu jooksul taganemisavalduse kättesaamisest. Hageja väitel sai ta äramuutva tingimusega müügi- ja asjaõiguslepingu sõlmimisest teada 2009 augusti lõpus. Kostja ei ole varasemat teavitamist tõendanud. Taganemisavaldus koos leppetrahvi nõudega on kostjale kätte toimetatud 14.11.2009, so vähem kui kolme kuu jooksul arvates müügilepingu olulisest rikkumisest teadasaamisest. Kohus on seisukohal, et hageja on mõistliku aja jooksul teatanud kostjale leppetrahvi nõudmisest. VÕS § 161 lg 1 kohaselt Lepingu rikkumise korral võib kahjustatud lepingupool nõuda leppetrahvi tegelikust kahjust sõltumata. VÕS § 162 lg 1 kohaselt Kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kostja on taotlenud leppetrahvi vähendamist 10 euroni põhjustel, et hagejale ei ole kahju tekkinud ja leppetrahvi nõue on hea usu vastane, sest kostja ei ole saanud saadud raha ise kasutada. Tulenevalt VÕS §-s 161 lg 1 sätestatust ei ole kahjustatud lepingupoolel kahju tekkimine leppetrahvi ulatuses obligatoorne. Leppetrahv tagab kohustuse täitmist ning selle rakendamisel on ka lepingut rikkunud poole karistamise, mitte ainult kahjustatud lepingupoolel tekkinud kahju hüvitamise eesmärk. Kohus on seisukohal, et leppetrahvi vähendamise aluseks ei saa olla asjaolu, kuidas lepingut rikkunud pool kasutas lepingu alusel temale üle antud raha. Puudub igasugune mõistlik seos kostja poolt lepingu alusel saadud raha kasutamise ja lepingust tuleneva kohustuse (müügilepingu objekti suhtes ei tohi olla sõlmitud mingeid muid selle koormamise või võõrandamise lepinguid ning selle kohta avatud kinnistusregistriosas ei tohi olla muid kandeid, v.a A. Paimla poolt või tema nõusolekul sõlmitud koormamise või võõrandamise lepingud või tehtud kanded, samuti ei tohi olla esitatud kinnistamisavaldusi selliste kannete tegemiseks) rikkumise vahel, mis tõi kaasa hagejale lepingust taganemise õiguse ja kostjale vastavalt leppetrahvi maksmise kohustuse. Kohus arvestab leppetrahvi suuruse kindlaksmääramisel kohustuse täitmise ulatust mõlema lepingupoole osas. Eelnevalt on kohus põhjendanud müügilepingust tuleneva kohustuse olulist rikkumist kostja poolt. Kuid ka hageja ei ole täitnud müügilepingut vastavalt selles kokkulepitule. 17.11.2009 sõlmitud müügilepingu p 3.2 kohaselt pidi hageja tasuma 200 000 krooni kostja pangakontole 3 pangapäeva jooksul arvates lepingu sõlmimise päevast. Tl 47 olevate maksekorralduste kohaselt maksis hageja kostjale alles 28.11.2008 kokku mitte 200 000 krooni, vaid ainult 193 400 krooni. Samas kolis hageja korterisse XXX Tartus juba 22.11.2008,

vastavalt tunnistaja M. Lauri ütlustele. Hageja ei ole lepingust kinni pidanud, kolides korterisse enne müügilepingust tuleneva kohustuse täitmist, hilinedes müügilepingust tuleneva kohustuse täitmisega ja täites kohustust mittekohaselt, st makstes 6 600 krooni kokkulepitust vähem. Arvestades hageja poolt lepinguliste kohustuste täitmisega viivitamise ja puuduliku täitmisega ei saa temal olla õigustatud huvi kokkulepitud ulatuses leppetrahvi saamiseks. Hageja taganes müügilepingust 13.11.2009 taganemisavaldusega. Müügilepingu p 3.3. kohaselt pidi hageja lepingu kohaseks täitmiseks maksma kostjale hiljemalt 17.11.2009 456 600 krooni. A. Paimla esitas hagi kostja vastu kohtusse kolm kuud hiljem, so 18.02.2010 ning taotles hagiavalduses menetlusabi riigilõivu tasumiseks 27 500 krooni ulatuses põhjendusega, et ta on töövõimetuspensionär, kelle sissetulek on 3 050 krooni kuus, kellel puuduvad muud sissetulekud ja säästud ning selline vara, mille võõrandamisest oleks võimalik vajaminev summa tasuda. Puudub mõislik põhjendus arvata, et A. Paimla oli huvitatud müügilepingu täitmisest, sest tema poolt kohtule avaldatust nähtub, et tal ei olnud raha korteriomandi eest tasumiseks, nagu on korduvalt väitnud ka kostja. A. Paimla poolt tehingu täitmise vastu huvi kaotamine on tõendatud ka asjaoluga, et tema väitel kaotas ta juurdepääsu korterile XXX märtsis 2009, kuid kirjaliku teate selle kohta esitas kostjale alles 15.10.2009 ning ei teinud vahepealsel ajal mitte midagi, et saada juurdepääs korterile. Kogu takistus seisnes välisukse võtme saamata jäämises, mis oli kõrvaldatav kas sel teel, et A. Paimla korteriühistu juhatuse liikmena oleks ise korraldanud vajalike võtmekoopiate valmistamise või oleks mõistliku aja jooksul pöördunud kostja poole vastavasisulise nõudega. Korteri valdus anti hageja poolt E. Kooritsale üle alles 12.05.2010 (tl 214, 215). Lepingus kokkulepitud ulatuses leppetrahvi väljamõistmine kostjalt on eeltoodud asjaoludel ebamõistlik. Kohus on seisukohal, et arvestades leppetrahvi nõudva poole õigustatud huvi on mõistlikus suuruses leppetrahv 200 eurot. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 ja 3 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.... Kohus rahuldab hageja 16 514.77 euro suuruse rahalise nõude 12 560.51 euro, so 76 % ulatuses, millest tulenevalt jäävad menetluskulud 24 % ulatuses hageja kanda ja 76 % ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 ja 3 kohaselt menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.