Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

KOSTJATE TAOTLUSED

Kostjad esitasid taotlused hagi aegumise kohaldamiseks ja vaheotsuse tegemiseks ning hagi rahuldamata jätmiseks. R. U. taotluse kohaselt kohaldub kostja suhtes MKS § 132 lg 1 alusel 7aastane nõude aegumistähtaeg, sest kostjale esitatud nõue on maksunõue, millise aegumistähtaeg on MKS § 132 lg 1 alusel 7 aastat. Hageja esitas kostja vastu nõude väljaspool pankrotimenetlust iseseisva tsiviilnõudena. PankrS § 168 kohaselt on pankrotimenetluse lõpetamise määrus täitedokumendiks. ÄS § 101 lg 5 kohaselt ei saa täitedokumendist täisühingu vastu teostada sundtäitmist osaniku vastu. Seega on kostjalt võlgniku võla sissenõudmiseks ainus võimalus tsiviilkohtumenetlus, mille otsuse osas saaks teostada sundtäitmist kostja vastu. Ebaõige on 2 (10)

hageja väide, et antud juhul kuulub kohaldamisele TsÜS § 157 lg 3 alusel 10-aastane nõude aegumistähtaeg. ÄS § 101 lg 5 ei sätesta nõude sissenõutavaks muutumise aega, seega tuleb see määrata asjaolude alusel. Võlausaldaja MTA 08.09.2010 korraldusest nr 13-7/94-1 nähtub, et võlgnikul tekkis perioodil veebruar 2000 kuni juuli 2002 maksuvõlg, võlausaldaja esitas võlgnikule kolm ettekirjutust: 16.05.2000 ettekirjutuse nr 40-08/62-2, 05.12.2000 ettekirjutuse nr 30-09/3-243/14-445 ja 16.11.2001 ettekirjutuse nr 5-03/14-713, mis jäid võlgniku poolt täitmata. Võlausaldaja pidi juba siis mõistma, et võlgnik ei suuda maksunõuet täita ning võlausaldajal oli võimalus esitada nõue kostja vastu. MKS § 132 kohaselt algab aegumistähtaeg kohustuse täitmise tähtpäeva saabumise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist. Kuivõrd võlgnik jättis oma kohustused täitmata, võib seega lugeda, et kostja suhtes muutusid ettekirjutustes toodud maksunõuded sissenõutavaks perioodil 01.01.2001 kuni 01.01.2003.a. Hageja ega võlausaldaja ei esitanud kostjale ühtegi nõuet, seega hiljemalt 01.01.2010 olid kõik maksunõudest tulenevad nõuded kostja suhtes MKS § 132 lg 1 alusel aegunud. Kohus kuulutas võlgniku pankroti välja 04.07.2002.a. Selle aja seisuga oli nii ainsale võlausaldajale kui ka hagejale teada, et võlgnik ei ole võimeline võlgnevust tasuma. Pankroti väljakuulutamise otsusest nähtub, et võlgniku võlgade suuruseks oli 633 928 krooni ning likviidseks varaks kõigest 51,80 krooni. Hageja märkis kohtus, et kindlakstehtu põhjal võib üheselt järeldada, et TÜ Rahe Grupp ei ole suuteline rahuldama võlausaldaja nõudeid. Seega võisid hageja ja võlausaldaja võlgniku pankroti väljakuulutamisel olla kindlad selles, et võlgnik ei suuda täita oma kohustusi. Kohtuotsuse jõustumisel muutus nõue kostja suhtes sissenõutavaks ning hagejal oli võimalus õigeaegselt kostja vastu nõue esitada. Hageja seda ei teinud, nõue on aegunud. Antud juhul oli menetluses vaid üks võlausaldaja, kes nõustus Valga Maakohtu 04.07.2002 otsuses sisalduvate järelduste ja resolutsiooniga, samuti 03.10.2002 kohtumääruses sisalduvate järelduste ja resolutsiooniga, samuti võttis võlausaldaja ise 05.08.2002.a võlausaldajate üldkoosolekul vastu võlgniku lõpetamise otsuse. Seega on piisavalt ja põhjendatult tõendatud, et nii võlausaldaja kui hageja olid hiljemalt 05.08.2002 koosoleku toimumise ajal teadlikud selles, et võlgnik ei suuda maksunõuet täita. Hageja esitas kostja vastu hagi 17.11.2010. Selleks ajaks oli möödunud MKS § 132 lg 1 sätestatud aegumistähtaeg. Hagiavalduses esitatud nõue on aegunud, kostja kohustus on MKS § 132 lg 3 alusel lõppenud. Kostja leiab, et hageja nõue on aegunud ka seetõttu, et võlausaldaja ei esitanud kostjale vastutusotsust ega ei esitatud varemkehtinud MKS § 231 alusel ühtegi ettekirjutust ning nende esitamise aeg on möödunud. Valga Maakohus kinnitas 03.10.2002.a kohtumäärusega võlausaldajate 05.08.2002 üldkoosoleku otsuse lõpetada TÜ Rahe Grupp (pankrotis) kui juriidiline isik ning kohustas hagejat alustama TÜ Rahe Grupp (pankrotis) likvideerimist. Sellest määrusest on möödumas juba 10 aastat, kuid võlgnik ei ole veel likvideeritud. Kuna perioodil 2003-2010 oli võlgniku pankrotimenetluse osas vaikus ning keegi kostjale mingit infot ei edastanud, oli kostjal tekkinud õiguspärane ootus, et võlgniku pankrotimenetlus on lõppenud ja lõppenud on ka mis tahes nõuded kostja vastu. Hageja esitas ootamatult 17.11.2010.a hagi kostja vastu, põhjustades sellega kostjale üleelamisi, lisaks menetlusega kaasnevaid majanduslikke kulutusi. Kostja H. K. taotluse kohaselt, kuna pankrotihalduri nõude rahuldamisest saadu arvatakse pankrotivarasse, on hageja poolt taolisel alusel esitatud nõuet võimalik käsitleda vara tagasivõitmise hagina PankrS § 109 jj. tähenduses, mille nõude aegumistähtaeg on PankrS § 118 lg 2 kohaselt kolm aastat pankroti väljakuulutamisest alates. TÜ Rahe Grupp pankrot kuulutati välja Valga Maakohtu 04.07.2002.a. kohtuotsusega, kuid hagi kostja vastu on pankrotihaldur esitanud alles 17.11.2010.a. Seega aegus sel alusel esitatav nõue 04.07.2005.a. Eeldades, et hageja nõue kostja vastu põhineb ÄS §101 1g 2 sätestatud äriühingu täisosaniku solidaarvastutusel, on ka sel alusel esitatud nõue aegunud. ÄS § 1121 kohaselt on täisühingu 3 (10)

maksejõuetuse korral pankrotiavalduse mitteesitamise eest vastutavate isikute vastu esitatava kahjuhüvitisnõude aegumistähtaeg viis aastat alates kohustuse rikkumisest. Antud juhul võis ja pidi pankrotihaldur olema teadlik kostjapoolsest sellekohasest rikkumisest hiljemalt pankrotiotsuse tegemise ajaks 04.07.2002.a., mistõttu sel alusel esitatav nõue kostja vastu aegus 04.07.2007.a. Hagiavaldusest ja pankrotiasja materjalidest nähtuvana on hagiesemeks olev võlgnevus tekkinud 2000.aastal ning MATA on esitanud TÜ Rahe Grupp pankrotihoiatused juba 15.02.2002.a. ja 04.06.2002.a.. Siit johtuvalt on MATA nõuded muutunud sissenõutavaks juba hiljemalt 2000.a. lõpuks. Seega hakkas maksunõuete aegumistähtaeg kulgema 01.01.2001.a. ja nõuded (koos kõrvalnõuetega) aegusid MKS § 132 lg 1 järgi 01.01.2008.a. Tulenevalt hagiavalduses märgitud asjaoludest - täisosaniku solidaarvastutus äriühingu maksualaste kohustuste täitmata jätmise eest, võib eeldada hagejal kostja vastu õigusvastaselt tekitatud kahju nõude olemasolu, millise nõude aegumistähtaeg kehtiva TsÜS § 150 lg l kohaselt on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Nagu ülalmainitud, muutusid maksunõuded sissenõutavaks hiljemalt 2001.aastast alates. Kuni 01.07.2002.a. kehtinud TsÜS § 113 lg l sätestas hagi korras õiguste kaitse üldise aegumistähtajana kümme aastat. Samas kehtestab VÕSRS §9 lg 2 põhimõtte, et kui alates 01.07.2002.a. kehtestatud aegumistähtaeg on lühem kui varemkehtinud tähtaeg, arvestatakse aegumistähtaega alates 01.07.2002.a. Seega hakkas kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude tähtaeg kulgema 01.07.2002.a. ning nõuded aegusid (koos kõrvalnõuetega - kuni 01.07.2002.a. kehtinud TsÜS § 117 ja kehtiva TsÜS § 144 alusel) 01.07.2005.a. Isegi kui arvestada nimetatud alusel esitatava nõude aegumistähtaega alates pankrotiotsuse tegemisest 04.07.2002.a., aegusid sel alusel esitatavad nõuded 04.07.2005.a.. Eeldades, et hageja nõue on esitatud seadusest tuleneva nõudena, millise nõude aegumistähtaeg kehtiva TsÜS § 149 kohaselt on kümme aastat selle sissenõutavaks muutumisest alates, on kostja hinnangul ka nimetatud alusel esitatavad nõuded aegunud. Maksunõuded olid TÜ Rahe Grupp esitatud hiljemalt 2000.aasta lõpuks. Tulenevalt VÕSRS §9 lg 3 sätestatust (kui alates 01.07.2002.a. kehtestatud aegumistähtaeg on pikem kui varemkehtinud tähtaeg ja lõpeks varem kui alates 01.07.2002.a. kehtiv tähtaeg, kohaldatakse varemkehtinud aegumistähtaega), aegusid sel alusel esitatavad võimalikud nõuded hiljemalt 2010.a. lõpus. Kuna hagiavaldus on kohtule laekunud 17.11.2010.a., võib suure tõenäosusega eeldada selles sisalduvate nõuete aegumist. Ülalnimetatud aegumistähtaegade kulgemist ei mõjuta ka kostja solidaarvastutuslik iseloom ega TÜ Rahe Grupp suhtes toimuv pankrotimenetlus. TsÜS §160 mõtte ja õigusliku regulatsiooni kohaselt laieneb nõude aegumise peatumise toime üksnes selle nõude ja -isiku suhtes, mis on õigusvaidluse lahenduspädevust omavale organile esitatud (RKTK otsus nr 3-2-1-52-10) ning nõue solidaarvõlgniku vastu aegub põhivõlast eraldi ja pankrotimenetluses nõude esitamine solidaarvõlgniku vastu esitatava nõude aegumistähtaega ei mõjuta (RKTK otsus nr 3-2-1-99-04; nr 3-2-1-12-10). Kuna TÜ Rahe Grupp suhtes algatatud pankrotimenetlus ei peatanud nõuete aegumistähtaja kulgemist solidaarvõlgnikust äriühingu täisosanike (kostja) vastu, olid hageja poolt kostja vastu suunatud võimalikud nõuded hagi esitamise ajaks aegunud. Kohtuistungil leiab kostja täiendavalt, et hageja on tegutsenud pahauskselt, esitades hagi pankroti väljakuulutamisest 8 aasta ja 4 kuu pärast, mil kostjal on võimalikud tõendid kadunud (II kd, tl 30). KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA NENDEST TEHTUD JÄRELDUSED Kohus leiab, et hagi on aegunud osaliselt ja kostjate taotlused kuuluvad rahuldamisele osaliselt.

4 (10)

TsMS § 449 lg 3 kohaselt, võib kohus teha vaheotsuse ka taotluse kohta aegumise kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Poolte vahel ei ole vaidlust, et Valga Maakohtu 04.07.2002 otsusega tsiviilasjas nr 2-208/02 ja 2222/02 on välja kuulutatud TÜ Rahe Grupp pankrot ja nimetatud pankrotihalduriks Olev Kuklase ning TÜ Rahe Grupp (pankrotis) osanikeks on kostjad R. U. ja H. K. . Hageja TÜ Rahe Grupp (pankrotis) pankrotihaldur on esitanud hagi kostjate vastu PankrS § 97 lg 1,2, ÄS § 101 lg 2 ja VÕS § 65 lg 1 alusel. Vastavalt PankrS § 97 lg 1,2 on täis- või usaldusühingu, tulundusühistu või Euroopa majandushuviühingu pankroti korral halduril õigus esitada nõuded äriühingu kohustuste eest isiklikult vastutava osaniku või liikme vastu. Nõude rahuldamisest saadu kuulub pankrotivarasse. Võlausaldaja ei või pärast täis- või usaldusühingu, tulundusühistu või Euroopa majandushuviühingu pankroti väljakuulutamist esitada äriühingu vastu suunatud nõudeid äriühingu kohustuste eest isiklikult vastutava osaniku või liikme vastu. ÄS § 101 lg 2 kohaselt vastutavad osanikud täisühingu kohustuste eest solidaarselt kogu oma varaga. VÕS § 65 lg 1 alusel, kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Seega on hageja isik, kes võib esitada nõude täisühingu osanike vastu. Kohus nõustub hagejaga, et vastavalt ÄS mõttele ja regulatsioonile ongi täisühingu ja selles osalevate isikute vastutuse olemus ja mõte selles, et täisühingu osanikud on otsustanud taoliselt täisühingu osanikena pakkuda kõigile võlausaldajatele oluliselt suuremat vastutust kui teiste äriühingute (näiteks osaühingu või aktsiaseltsi osanikud/aktsionärid) ja seega vastutavad täisühingu osanikud solidaarselt terves ulatuses koos äriühinguga äriühingu kohustuste eest. Hagi materjalidest nähtuvalt on kostjate vastu esitatava nõude sisuks täisühingu maksuvõlgnevus. MKS § 32 kohaselt on maksuvõlg MKS tähenduses maksukohustuslase poolt tähtpäevaks tasumata jäetud maksusumma, tähtpäevaks tasumata jäetud maksusummalt arvestatud intress ning tollivõlast tulenev tähtpäevaks tasumata maksusumma ja sellelt arvestatud intress. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et maksuvõlgnevuse nõue on muutunud sissenõutavaks täisühingu suhtes, kuivõrd TÜ Rahe Grupp (pankrotis) 06.01.2003.a. toimunud nõuete kaitsmise koosolekul on tunnustatud Maksu- ja Tolliameti nõuet summas 674 xxx xxx ning nõudele ei ole vastu vaielnud ka võlgnik. TÜ Rahe Grupp (pankrotis) maksuvõlg on hagiavalduse täienduste kohaselt kujunenud perioodil november 2000- mai 2002 täisühingu poolt deklareeritud maksusummade tasumata jätmisest. Kohus leiab, et käesolevas asjas täisühingu osanike vastu esitatav nõue on käsitletav seadusest tuleneva nõudena, mille aegumisele kuulub kohaldamisele TsÜS § 149. TsÜS § 149 kohaselt on seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Nõude sissenõutavaks muutumine tähendab TsÜS § 147 lg 2 kohaselt ajahetke, millest alates on õigustatud isikul õigus nõuda kohustatud isikutelt oma kohustuse täitmist. Ka VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on

5 (10)

õigus nõuda kohustuse täitmist. Kohus nõustub hagejaga, et TsÜS § 149 sätestatud aegumistähtaja alguse määratlemisel tuleb lähtuda muuhulgas ÄS § 101 lõikes 5 sätestatust, mille kohaselt võib osanik keelduda täisühingu kohustuste täitmisest, kuni võlausaldaja ei ole oma nõuet tulemusetult esitanud täisühingu vastu või kuni ühingul on võlausaldaja suhtes õigused, mis võimaldavad nõude lõpetada. Kostja R. U. väidetest nähtuvalt (I kd, tl 53) on võlausaldaja esitanud võlgnikule kolm ettekirjutust: 16.05.2000 ettekirjutuse nr 40-08/62-2, 05.12.2000 ettekirjutuse nr 30-09/3-243/14-445 ja 16.11.2001 ettekirjutuse nr 5-03/14-713; isikukontoridadest nähtuvalt (II kd, tl 9-15) on täisühing enne pankroti väljakuulutamist leidnud rahalisi vahendeid oma maksuvõlgnevuse tasumiseks, tasudes tulumaksuvõlgnevuse 05.01.2001.a. summas 4627 EEK, 16.07.2001.a. summas 12 xxx xxx ning tulumaksuvõlgnevuselt arvestatud intresside katteks 16.07.2001.a. 1406 EEK; samuti on täisühing enne pankroti väljakuulutamist vähendanud oluliselt sotsiaalmaksuvõlgnevust, tasudes 16.07.2001.a. põhivõlgnevuse katteks 33 xxx xxx. Täisühingu osanike vastutuse alusel nõude esitamise eelduseks on ÄS § 101 lg 5 kohaselt see, et osanikult saab nõuda vastutamist alles siis kui võlausaldaja nõue täisühingu vastu on olnud tulemusetu. Kohus leiab, et TsÜS § 149 ja ÄS § 101 lõike 5 koostoimes saab käesolevas asjas käsitleda kümneaastase aegumistähtaja algusena täisühingu pankroti väljakuulutamise aega s.o. 04.07.2002.a., kuivõrd pankrotiotsusest nähtuvalt ei saa võlausaldaja nõuded rahuldatud täisühingu vara arvelt (I kd, tl 13-17). Seega saabus TsÜS § 149 järgi kostjate vastu esitatavate nõuete aegumise tähtaeg 04.07.2012, hageja on hagi esitanud 17.11.2010.a (I kd, tl 3). Kohus ei nõustu esialgu hageja poolt avaldatud seisukohaga, et käesoleva hagi puhul kuulub kohaldamisele TsÜS § 157 lg 3, mille kohaselt pankrotimenetluses tunnustatud nõude aegumistähtaeg on 10 aastat pankrotimenetluse lõppemisest ning vastavalt MKS § 132 lg 4 p 3 katkeb maksusumma sundtäitmise aegumine pankrotiavalduse esitamise korral. Kohus nõustub kostjatega, et põhivõlgniku ja temaga solidaarselt vastutavate täisühingu osanike vastutus on erinev ning TsÜS § 157 lg 3 järgi on võlausaldajal õigus nõuda ainult põhivõlgnikult täitedokumendi alusel tunnustatud nõude täitmist rahuldamata osas ka pärast pankrotimenetluse lõppemist ning see võlausaldaja täitmise nõue ei aegu enne kümne aasta möödumist pankrotimenetluse lõppemist. Samuti kuigi TsÜS § 160 lg 1 ja lg 2 p 1 järgi peatub aegumine nõude esitamisega pankrotimenetluses, ei peatu kohtu arvates selle sätte alusel täisühingu pankrotimenetluse korral tema osanike vastu ÄS § 101 alusel esitatavate nõuete aegumistähtaeg. Asja materjalidest nähtuvalt on võlausaldaja esitanud võlgnikule 16.05.2000 ettekirjutuse nr 4008/62-2, 05.12.2000 ettekirjutuse nr 30-09/3-243/14-445 ja 16.11.2001 ettekirjutuse nr 5-03/14713. Kuni 30.juunini 2002 kehtinud maksukorralduse seaduse § 231 lg 1 kohaselt oli maksuhalduril õigus ettekirjutusega nõuda maksuvõla tasumist täisühingu osanikult. Alates 1.juulist 2002.a. kehtiva maksukorralduse seaduse § 96 lg 5 järgi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti, võib teha maksusumma tasumiseks kohustava vastutusotsuse maksusumma määramise aegumistähtaja jooksul. MKS §-des 38–40 nimetatud isikutele (ka täisühingu osanik) võib teha vastutusotsuse alles pärast seda, kui maksumaksja või maksu kinnipidaja suhtes on alustatud sissenõudmist käesoleva seaduse § 130 lõike 1 punktis 6 sätestatud viisil ning selle tulemusel ei ole õnnestunud kolme kuu jooksul võlga sisse nõuda või kui maksumaksjale või maksu kinnipidajale on välja kuulutatud pankrot. Pankrotimenetluse algatamise määrusest (I kd, tl 8) nähtuvalt oli Valga Maakohus juba 21.juunil 2002.a. algatanud Valga Maksuameti pankrotiavalduse alusel TÜ Rahe Grupp pankrotimenetluse. Kohus nõustub hagejaga, et 6 (10)

täisühingu osanike vastu ÄS § 101 alusel nõude esitamise eelduseks ei ole nende suhtes vastutusotsuse või ettekirjutuse tegemine. Asjakohane ei ole kostja R. U. viide Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-75-09. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 26 lg 2 kohaselt tekib eraõigusliku juriidilise isiku õigusvõime seadusega ettenähtud registrisse kandmisest ning sama seaduse § 45 lg 2 kohaselt eraõigusliku juriidilise isiku registrist kustutamisega juriidiline isik lõpeb. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole TÜ Rahe Grupp (pankrotis) registrist kustutatud, samuti ei ole käesolevas asjas kostjate suhtes tehtud maksuhalduri poolt vastutusotsust. Kohus ei nõustu kostjatega, et kostjatele esitatud nõue on maksunõue, mille aegumistähtaeg on MKS § 132 lg 1 alusel 7 aastat. Vastavalt MKS § 39 lg 1 vastutab täisühingu osanik täisühingu maksuvõla tasumise eest vastavalt äriseadustiku §-dele 101 ja 102. Seega sätestab MKS, et osanike vastutus täisühingu maksuvõla eest tekib ÄS § 101 alusel. Maksukorralduse seaduse § 128 lg 1 kohaselt on maksuhaldur kohustatud sisse nõudma maksukohustuslase poolt tasumata maksuvõla, maksuvõla sundtäitmine toimub MKS käesolevas peatükis ning täitemenetlust reguleerivates õigusaktides sätestatud korras, maksukohustuslase pankroti väljakuulutamise korral rahuldatakse maksuvõlad pankrotiseaduses sätestatud korras. Riigikohtu Tsiviilkolleegium on 12.oktoobri 2006.a. otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-71-06 leidnud, et maksukohuslase suhtes pankroti väljakuulutamisel muutub maksunõue oma olemuselt pankrotimenetluse nõudeks, millele kohaldatakse pankrotimenetluse sätteid sõltumata sellest, kas nõuded on tekkinud eraõiguslikust või avalik-õiguslikust suhtest. Ka PankrS § 97 lg 1,2 sätestab, et täisühingu pankroti korral on halduril õigus esitada nõuded äriühingu kohustuste eest isiklikult vastutava osaniku või liikme vastu; nõude rahuldamisest saadu kuulub pankrotivarasse. Seega ei saa käesolevas asjas kohaldada pankrotimenetluses maksunõude suhtes MKS sätteid. Pankrotiseadus ei reguleeri PankrS § 97 lg 1 alusel esitatud nõuete aegumist. Kohus ei nõustu kostja H. K. ga, et hageja poolt taolisel alusel esitatud nõuet on võimalik käsitleda vara tagasivõitmise hagina PankrS § 109 jj. tähenduses, mille aegumistähtaeg on PankrS § 118 lg 2 kohaselt kolm aastat pankroti väljakuulutamisest alates. PankrS § 109 lg 1 annab tagasivõitmise mõiste, mille kohaselt tagasivõitmisel tunnistab kohus PankrS §-des 110–114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. Hageja ei ole käesolevas asjas taotlenud võlgniku tehingu või muu toimingu kehtetuks tunnistamist. Hageja poolt nõutavaks intressivõlgnevuse suuruseks on 66 xxx xxx (4244,31 eurot). Intressivõlgnevuse suuruse osas juhib hageja tähelepanu ka sellele, et nõuete kaitsmise koosolekul ei vaielnud võlgnik vastu intressi arvestamisele ning selle metoodikale, mistõttu on võlgnik ja kostjad aktsepteerinud intressivõlgnevust. MKS § 115 lg 1 kohaselt, kui maksukohustuslane ei ole tasunud maksu seadusega sätestatud tähtpäevaks, on ta kohustatud arvestama ja tasuma tähtpäevaks tasumata maksusummalt intressi. Intressi arvestatakse alates päevast, mis järgneb päevale, mil maksu tasumine seaduse järgi pidi toimuma, kuni tasumise või tasaarvestamise päevani, viimane kaasa arvatud. MKS § 119 lg 1 p 1 alusel peatub intressi arvestamine pankroti väljakuulutamisel. Kohus leiab, et intress on oma olemuselt sarnane eraõiguslikes suhetes rakendatavale viivisele (viivitusintressile). Intresside näol on praegusel juhul tegemist korduvate kohustustega, sest kostjatel on kohustus tasuda intressi iga maksumaksmisega viivitatud kalendripäeva eest. TsÜS § 154 kohaselt korduvate 7 (10)

kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Kuna kohus on eelpool tuvastanud, et kostjate suhtes muutusid hageja nõuded sissenõutavaks täisühingu pankroti väljakuulutamisega 04.07.2002, tuli intresside osas tulenevalt TsÜS § 154 hagejal nõue kostjate vastu esitada hiljemalt 31.detsembril 2005.a. kell 24.00. Kuna hagi esitati 17.11.2010.a. on hageja nõuded intresside osas aegunud. Kohus ei nõustu hagejaga, et kuna nõuete kaitsmise koosolekul ei vaielnud võlgnik vastu intressi arvestamisele ning selle metoodikale, on nii võlgnik kui ka kostjad aktsepteerinud intressivõlgnevust. ÄS § 101 lg 4 kohaselt on osanikul õigus esitada võlausaldaja nõude vastu kõiki vastuväiteid, mida võib esitada ise või mida oleks võinud esitada täisühing; osanik ei kaota õigust vastuväidetele ka siis, kui täisühing neist loobub või oma kohustust tunnistab. Kostjad on hageja nõudele tervikuna (ka intressid) vastu vaielnud. Kohus ei nõustu kostja H. K. väidetega, et Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-41-05 andnud selge juhise, et ÄS sätete kohaldamisel on tegemist kahju hüvitamisega äriühingule ja kuna kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust või kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama ning eeldades kostja vastu suunatud nõude sissenõutavaks muutumise algustärminina äriühingu pankroti väljakuulutamise daatumi, aegus kahjuhüvitisnõue kostja vastu TsÜS § 150 lg l kohaselt hiljemalt 04.07.2005.a. Viidatud Riigikohtu lahendis on käsitletud osaühingu juhatuse liikme vastutust oma kohustuste täitmatajätmise või mittenõuetekohase täitmise eest ÄS § 187 lg 2 alusel, milline regulatsioon on oluliselt erinev ÄS § 101 lg 2 regulatsioonist täisühingu osanike puhul. Samuti ei ole asjakohane ka kostja H. K. väide, mille kohaselt nõue on aegunud ÄS § 1121 kohaselt, mille järgi on täisühingu maksejõuetuse korral pankrotiavalduse mitteesitamise eest vastutavate isikute vastu esitatava kahjuhüvitisnõude aegumistähtaeg viis aastat alates kohustuse rikkumisest. Nagu kohus eespool selgitas, ei ole antud juhul tegemist hageja poolt kahju hüvitamise nõude esitamisega. Kohtuistungil leiab kostja H. K. täiendavalt, et hageja on tegutsenud pahauskselt, esitades hagi 8 aastat ja 4 kuud pärast pankroti väljakuulutamist, mil kostjatel on võimalikud tõendid kadunud. Riigikohus on leidnud, et „aegumine teenib käibekindluse ja õigusrahu eesmärki ning sunnib võlausaldajat oma nõudeõigust õigel ajal maksma panema, kuna nõudeõiguse teostamisega viivitamine raskendab õigusliku olukorra selgitamist ja võib tekitada tõendamisraskusi." (RK TKO 3-2-1-79-09 p 11). Kohus nõustub kostjaga, et hageja on pikema aja jooksul jätnud oma õiguse hagi esitamiseks kasutamata, mis võib sõltuvalt asjaoludest kaasa tuua selle teostamise lubamatuse. Riigikohus on 2.juuni 2003.a. otsuses nr 3-2-1-70-03 ja reas teistes kohtulahendites nr 3-2-1-109-08, 3-2-1-10808, 3-2-1-137-06, 3-2-1-105-08 asunud seisukohale, et seaduses sätestatud aegumistähtaja sees ei saa üldjuhul määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat mõistlikku tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada. Seda õigustaksid ainult erandlikud asjaolud, mida pole kohus käesolevas asjas tuvastanud. Paljasõnalised on kostja väited, et selle aja jooksul on võimalikud tõendid kadunud; kohtule pole esitatud tõendeid, et hageja oleks käitunud pahauskselt. Neil asjaoludel kohus leiab, et hagi on aegunud osaliselt intresside 4244,31 euro (66 409 krooni) nõude osas ja kostjate taotlused tuleb rahuldada osaliselt ning jätkata menetlust TÜ Rahe Grupp

8 (10)

(pankrotis) pankrotihaldur Olev Kuklase hagis R. U. ja H. K. vastu võlgnevuse 34 809,16 euro (544 645 krooni) väljamõistmiseks. Poolte menetluskulude jaotus tuleb otsustada tsiviilasja lõpplahendi tegemisel. Kohtunik: Tartu Ringkonnakohtu 13.11.2013 kohtuotsuse alusel: Tühistada Tartu Maakohtu 12. novembri 2012.a vaheotsus osaliselt, s.o osas, millega kohus jättis kohaldamata R. U. taotluse aegumise kohaldamiseks põhivõlgnevuse summas 34 809,16 euro (544 645 krooni) osas.

Maakohtus ja ringkonnakohtus R. U. poolt kantud menetluskulud jätta pankrotihaldur Olev Kuklase kanda.

Riigikohtu 30.04.2014 kohtuotsuse alusel: Jätta Tartu Ringkonnakohtu 13. novembri 2013. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-10-57181 muutmata, kuid muuta otsuse põhjendusi.

9 (10)

VÄLJAVÕTE ÕIGE:

Inkeri Treial kantseleijuhataja

10 (10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.