2-12-31450/13 - Täitmine - Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

(registrikood XXX) sundlõpetada; määrata osaühing MI likvideerijaks LM; määrata likvideerija tasuks 10 000 krooni; likvideerija tasu pidada kinni likvideeritava äriühingu vara arvel; likvideeritaval äriühingul vara puudumise korral panna likvideerijale tasu maksmise kohustus võlausaldajale, s.o. Eesti Vabariigile Maksuameti kaudu. Kostja avalduse kohaselt tegi ta osaühingu MI(kustutatud) likvideerijana kindlaks, et äriühingul puudus vara, mille arvel tasuda likvideerijale tasu. Äriühing on likvideerija avalduse alusel registrist kustutatud 12.06.2012. Seega on kohtu poolt tsiviilasjas nr XXX määratud likvideerija oma ülesanded täitnud ja likvideerija tasu 10 000 krooni ehk 639,12 eurot kuulub tasumisele Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) poolt. Hageja edastas 05.07.2012 kostjale otsuse nr 13-14/220-1, milles hageja otsustas jätta rahuldamata kostja avalduse likvideerija tasu maksmiseks 639,12 euro suuruses. Tallinna kohtutäitur Kaire Põlts on koostanud 30.07.2012 hagejale täitmisteate, mille hageja on kätte saanud 01.08.2012. Täitmisteatest nähtuvalt on kostja esitanud 10.07.2012 kohtutäiturile täitmisavalduse ja täitedokumendi täitemenetluse läbiviimiseks ning nõude sisuks on 639,12 eurose rahalise väljamakse tegemise kohustus. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. TMS § 221 lg 3 sätestab, et TMS § 221 lg 1 sätestatud vastuväited on kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Hageja märgib, et ta sai Tallinna Linnakohtu 19.03.2003 kohtuotsusest tsiviilasjas nr XXX teada alles 18.06.2012, kui kostjalt laekus hagejale avaldus osaühingu MI (kustutatud) likvideerija tasu maksmiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 31.01.2008 lahendis nr 3-2-1-134-07 asunud seisukohale, et kui ükski sõltumatu organ ei ole poolte vaidlust enne täitedokumendi kohtutäiturile esitamist läbi vaadanud, tuleb tõlgendada TMS § 221 lg 1 laiendavat ning lubada võlgnikul esitada hagi ka sellise põhjendusega, et sundtäitmisele võetud nõuet ei ole algusest saadik tekkinud. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel, mis puudutab täitedokumendis dokumenteeritud nõuet. Hageja leiab, et eksisteerib materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel, mis puudutab täitedokumendis dokumenteeritud nõuet, sundtäitmisele võetud nõuet ei oleks tohtinud algusest peale tekkida ja hagejal puudub kohustus tasuda kostjale likvideerija tasu ning põhjendab seda järgmiselt. Avalduse osaühingu MI (kustutatud) sundlõpetamiseks on kohtule esitanud registripidaja tuginedes äriseadustiku § 24 lg 2 p 4 ja § 60 lg 3, millest esimene säte kohustab kohtunikuabi kandeotsuse tegemise andma kohtu esimehe poolt määratud kohtunikule, kui tegemist on § 60 lg 3 nimetatud otsusega. ÄS § 60 lg 1 sätestas kohtuotsuse tsiviilasjas nr XXX tegemise ajal 19.03.2003, et kui registripidajale on esitatud tõeseid andmeid, et osaühingul, aktsiaseltsil või tulundusühistul ei ole vara või nimetatud äriühing ei ole registripidajale kuue kuu jooksul seaduses sätestatud tähtaja möödumisest esitanud nõutavat majandusaasta aruannet, teeb registripidaja äriühingule registrist kustutamise hoiatuse ning avaldab teate ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kohtuotsusest nähtub, et registripidaja on sundlõpetamise hoiatuse ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldanud 06.12.2001. ÄS § 60 lg 3 sätestab, et kui eelnimetatud hoiatuse tegemisest nelja kuu jooksul teatab äriühingu võlausaldaja äriregistrile oma nõudest, otsustab registripidaja äriühingu sundlõpetamise. Kohtuotsusest nähtub, et Tallinna Juriidiliste Isikute Maksuamet esitas registriosakonnale võlateate, mille kohaselt seisuga 02.04.2002 moodustab osaühingu MI (kustutatud) maksuvõlg kokku 51 937 krooni.

Samuti on osaühingul MI (kustutatud) esitamata käibedeklaratsioonid 1998 jaanuarikuust kuni 2000 aprillikuuni ja vorm TSD alates 1998 jaanuarikuust. Hageja avaldust osaühingu MI (kustutatud) sundlõpetamiseks esitanud ei ole. Kohtuotsuses viidatakse hagejale kui huvitatud isikule, mis tuleneb arvatavasti sellest, et hageja oli ainuke, kes teavitas registripidajat nõudest osaühingu MI vastu. 19.03.2003 kohtuotsuse tegemise ajal kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 66 lg 1 p 2 kohaselt on hagita menetluses protsessiosalisteks avaldaja ja muud asjast huvitatud isikud. TsMS § 250 lg 2 sätestas, et kohtuotsuse peale, millega kohus hagita asjas esitatud avalduse rahuldas, võib edasi kaevata avaldaja, asjasse kaasatud huvitatud isik ja isik, keda asjasse ei kaasatud, kuid kelle õigusi ja kohustusi kohtuotsus puudutab. Samas ei olnud hageja enne osaühingu MI (kustutatud) likvideerijalt tasu maksmise avalduse saamist üldse teadlik kohtuotsusest, millega hagejale selline kohustus pandi. Seetõttu ei ole ka hageja saanud kasutada asjasse kaasatud huvitatud isikule kuuluvat edasikaebeõigust hagita asjas. Käesoleval ajal kehtiv TsMS § 605 regulatsioon 19.03.2003 ei kehtinud, enne 01.01.2006 ei olnud likvideerija tasustamine ja likvideerimise kulude hüvitamine seaduses täpsemalt reguleeritud. Riigikohus on seda teemat käsitledes leidnud, et ÄS § 369 lg 3 alusel on likvideerijal õigus saada tehtud töö eest tasu, samuti hüvitist likvideerija ülesannete täitmiseks tehtud vajalike kulutuste katteks. Äriseadustik ei reguleeri, kuidas toimub likvideerijate tasustamine ja likvideerimise kulude hüvitamine juhul, kui on alust eeldada, et äriühingu varast selleks ei jätku. Kolleegium leiab, et sel juhul tuleb analoogia alusel kohaldada pankrotiseaduse § 9 lõiget 5, mille kohaselt võib kohus määrusega kohustada võlausaldajat tasuma ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks kohtu deposiiti kohtu määratud rahasumma, kui on alust eeldada, et pankrotivara selleks ei jätku. Kui võlausaldaja ei tasu kohtu määratud tähtpäevaks likvideerimise kulude katteks määratud summat ega leia isikut, kes on nõus likvideerija ülesandeid täitma tasu ja hüvitist saamata, likvideerimismenetlust ei korraldata. Õigeks ei saa pidada, et kohus on likvideerijale tasu maksmise kohustuse otsustanud alternatiivselt. Tallinna Linnakohtu 19.03.2003 kohtuotsusest nähtub, et likvideerija tasu tuleb kinni pidada likvideeritava äriühingu vara arvel. Kohe järgmises resolutiivosa lauses on kohus leidnud, et likvideeritaval äriühingul vara puudumise korral tuleb likvideerijale tasu maksmise kohustus panna hagejale. Samas on seaduses analoogia korras sätestatud, et kohus võib kohustada võlausaldajat tasuma likvideerija tasu ja kulutuste katteks kohtu deposiiti kohtu määratud rahasumma, kui on alust eeldada, et vara selleks ei jätku. Antud kohtuotsusest ei nähtu, et kohus oleks üldse uurinud, kas osaühingu MI (kustutatud) varast võiks jätkuda likvideerijale tasu maksmiseks. Tallinna Linnakohtu 19.03.2003 kohtuotsusega on küll pandud hagejale kui asjas ainsale teadaolevale võlausaldajale kohustus tasuda likvideerija tasu, kuid arvestama peab asjaoluga, et esiteks ei olnud hageja teadlik sellisest temale peale pandud kohustusest ja teiseks võlausaldaja ei tasunud kohtu deposiiti kohtu määratud summat ja seetõttu oleks pidanud antud menetluses kohaldatama sel ajal kehtinud PankrS § 11 lg 2 p 5 ja likvideerimismenetlust ei oleks pidanud üldse korraldatama. Osaühingu MI (kustutatud) likvideerimismenetlus on kestnud peaaegu kümme aastat. Hagejale on arusaamatu, millised konkreetsed asjaolud on põhjustanud niivõrd pikaajalise menetluse. ÄS § 209 lg 2 sätestab, et likvideerijad lõpetavad osaühingu tegevuse, nõuavad sisse võlad, müüvad vara ja rahuldavad võlausaldajate nõuded. Võib eeldada, et likvideerimismenetlus kestab juhul, kui äriühingul on vara ja sissenõutavaid nõudeid, mille arvel võlausaldajate nõudeid rahuldada, umbes aasta. Samuti ei ole hagejale teada, et osaühing M

I (kustutatud) oleks olnud seotud kohtuasjadega seoses nõuete sissenõudmisega, mis oleks võinud likvideerimismenetlust muuta mahukamaks ja seda ajaliselt pikendada. Ka kostja ise on oma 18.06.2012 avalduses märkinud, et osaühingul MI (kustutatud) puudus vara, mille arvel tasuda likvideerija tasu. Sellest järeldub, et osaühingul MI (kustutatud) puudus vara, mida müüa ja puudusid ka sissenõutavad nõuded, mille arvel võlausaldajate nõudeid rahuldada ehk ÄS § 209 lg 2 sätestatud tegevus. Seetõttu jääb hagejale selgusetuks, millega kostja kui osaühingu MI (kustutatud) likvideerija tegeles peaaegu kümme aastat. Hagejale teadaolevalt on tegutses kostja juba enne tema osaühingu MI (kustutatud) likvideerijaks määramist pankrotihaldurina ja omas seetõttu spetsiifilisi teadmisi maksejõuetusõigusest. Seetõttu pidi kostja oskama hinnata, kas äriühing on maksejõuetu (PankrS § 1 lg 2 ja 3). Kuna osaühingul MI (kustutatud) puudus vara, äriühingul puudus teadaolev majandustegevus ja likvideerijale oli teada vähemalt ühe võlausaldaja nõue ja ka likvideerijal endal oli äriühingu vastu nõue, siis oleks pidanud likvideerija tegema järelduse, et äriühing on püsivalt maksejõuetu ja esitama kohtule pankrotiavalduse. Pankrotiavaldust kostja äriühingu likvideerijana aga ligi kümme aastat kestnud likvideerimismenetluse jooksul hagejale teadaolevalt ei esitanud. Seega ei ole kostja täitnud seadusega sätestatud likvideerija ülesandeid nõuetekohaselt. Põhiseaduse §-ga 14 on tagatud õigus heale haldusele - õiguste ja vabaduste tagamine on seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus. Riigikohus on korduvalt väljendanud seisukohta, et hea halduse põhimõte hõlmab endas ka puudutatud isikute menetlusse kaasamist, nende arvamuse ärakuulamist, asjaolude uurimist, tõendite kogumist ning erinevate huvide kaalumist (Riigikohtu halduskolleegiumi 11.10.2007 otsus asjas nr 3-3-1-37-07, 05.03.2007 otsus asjas nr 3-3-1-102-06, 18.11.2009 otsus asjas nr 3-3-1-44-09). Hageja on seisukohal, et antud juhul on kohus hea halduse põhimõtte vastu eksinud ning isikule likvideerijale tasu maksmise kohustuse peale panemine ilma seda põhjendavate asjaolude esitamiseta ning ka mööda minnes sel ajal kehtinud õiguslikust regulatsioonist, on ilmses vastuolus nii hea halduse tavade kui ka õigusemõistmise üldtunnustatud põhimõtetega. Lähtuvalt eeltoodust ja juhindudes TsMS § 377 lg 1, § 378 lg 1 p 6, § 387 lg 2 ja TMS § 221 lg 1 palub hageja rahuldada hagi ja tunnistada täiteasjas nr XXX sundtäitmine lubamatuks ning jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Kostja vastuväited Kostja on seisukohal, et sisuliselt seisneb hageja taotlus maakohtule esitatud hagis jõustunud kohtulahendi uuesti ümbervaatamises, mis ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaselt võimalik. Kohtulahend, millega kohus määras kindlaks likvideerijale likvideerijatasu väljamaksmise ja tasu suuruse, jõustus 18.05.2004. Täiesti arusaamatuks jääb käesoleva asja konteksti arvestades hageja viide Riigikohtu lahendile 31.01.2008 nr 3-2-1-134-07 ja väide, et ükski sõltumatu organ ei ole enne täitedokumendi kohtutäiturile esitamist vaidlust poolte vahel läbi vaadanud. Kostja poolt on täitmiseks esitatud Eesti Vabariigi nimel tehtud jõustunud kohtuotsus, mille muutmist Eesti Vabariik teises menetluses nüüd soovib. TsMS § 3 lg 1 kohaselt kohus menetleb tsiviilasja, kui isik pöördub seaduses sätestatud korras kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. Kostja hinnangul ei saa maakohus antud juhul lahendada

Hagi rahuldamiseks ja sundtäitmise lubatuks tunnistamiseks puuduvad antud juhul ka materiaalsed eeldused. TMS § 2 lg 1 p 1 järgi on täitedokumendiks jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtuotsus ja –määrus tsiviilasjas. Täitemenetlust alustati sissenõudja täitmisavalduse ja täitedokumendi alusel. Seega on täitemenetluse alustamiseks nõutav formaalne eeldus täidetud. Kostja hinnangul ei ole hagiavalduse väited sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks põhjendatud. Hageja väitel ei oleks tohtinud nõuet algusest peale tekkida, kuna hageja ei olnud enne likvideerija tasu väljamaksmise avalduse saamist 18.06.2012 üldse teadlik kohtuotsusest. Osaühingu lõpetamise alused on ära toodud ÄS §-s 201 (ÄS redaktsiooni 19.03.2003 seisuga). Need on osanike otsus ning kohtuotsus. Osaühing sundlõpetatakse ÄS § 203 alusel kohtuotsusega, kui osanikud ei ole ise vastuvõtnud otsust äriühingu lõpetamiseks (lg 1 p 1); juhatuse volituste tähtaeg on lõppenud (p 2); muudel seaduses sätestatud alustel (p 3). Arvestades, et OÜ MI suhtes on sundlõpetamist alustatud muudel seaduses sätestatud juhtudel, st registripidaja avalduse alusel ÄS § 24 lg 2 p 4 ja ÄS § 60 lg 3 järgi, ei saanudki hageja oma avaldusega kohtusse pöörduda. Seega ei ole võlausaldajale ÄS-s ette nähtud õigust kohtule avalduse esitamiseks äriühingu sundlõpetamiseks. Võlausaldaja saab esitada registripidajale teate enda nõuete kohta sundlõpetatava äriühingu vastu, mida Maksuamet OÜ MI puhul ka tegi. ÄS § 205 järgi osaühingu lõpetamisel toimub selle likvideerimine. ÄS § 206 lg 3 järgi määrab kohus likvideerijad sundlõpetamise korral. Kohus määrab ka likvideerijate tasustamise korra ja tasu suuruse. Samas sõnastuses kehtib ÄS § 206 lg 3 ka käesoleval ajal. Seega ei ole hagiavalduse väide, et kohtuotsuse tegemise ajal ei olnud likvideerija tasustamine ja likvideerimise kulude hüvitamine seaduses täpsemalt reguleeritud, õige. Kuigi TsMS-is kohtuotsuse tegemise ajal kehtinud redaktsioonis ei olnud sätestatud likvideerijale tasu maksmise korda, kuna menetlusseadustik ei näinud sel ajal registriasjade lahendamiseks ette mingisugust menetluskorda, oli kohtul õigus likvideerijale tasu määrata. Linnakohus on kõnealuses kohtuotsuses ka märkinud, et avaldaja ei ole kohtule teinud ettepanekut likvideerija isiku osas. Äriühingu juhatuse liikmete asukoht on kohtule teadmata. Kohus leiab, et ÄS § 60 lg 3 alusel OÜ MI kuulub sundlõpetamisele ja määrab likvideerijaks LM. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-142-03, millele ka hageja oma hagis osundab, punktis 20 selgitanud, et sundlõpetatava äriühingu vastu nõude esitanud võlausaldaja peab avalduses märkima ka likvideerija kandidaadi. Kuivõrd ettepanekuid likvideerijate määramiseks kohtule ei tehtud, rakendas kohus ÄS § 206 lg-t 3 ja määras likvideerija omal äranägemisel ning määras ka likvideerijale tasu vastava töö eest. Seega ei ole kohus kohtuotsusega likvideerija määramisel ja likvideerijale makstava tasu suuruse kinnitamisel rikkunud kehtivat seadust. Hageja väite, et ta ei ole saanud kasutada asjasse kaasatud huvitatud isiku õigust hagita asjas kohtuotsust TsMS § 250 lg 2 alusel edasi kaevata, on põhjendamatu. Kohus on kõnealuses otsuses osundanud, et huvitatud isik Tallinna Juriidiliste Isikute Maksuamet palus kirjaliku taotluse kohaselt arutada asja ilma nende osavõtuta. Hageja heidab likvideerijale põhjendamatult ette, et likvideerija pidanuks esitama pankrotiavalduse, kui likvideerimismenetluse käigus selgus, et varast ei jätku võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. ÄS § 208 lg 2 kohaselt, kui likvideerija nimetatakse kohtulahendiga, saadab kohus lahendi äriregistrile kande tegemiseks. ÄS § 209 lg 2 alusel likvideerijad lõpetavad osaühingu tegevuse, nõuavad sisse võlad, müüvad vara ja rahuldavad võlausaldajate nõuded. ÄS § 212 lg 1 järgi likvideerijad avaldavad viivitamatult teate osaühingu likvideerimismenetluse kohta ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded. ÄS § 212 lg 2 kohaselt teada olevatele võlausaldajatele peavad likvideerijad saatma likvideerimisteate. ÄS § 212 lg 3 järgi

likvideerimisteates tuleb märkida, et võlausaldajad esitaksid oma nõuded nelja kuu jooksul teate avaldamisest. ÄS § 213 sätestas, et võlausaldajad peavad teatama likvideerijatele nelja kuu jooksul teate avaldamisest kõigist oma nõuetest osaühingu vastu. Teates märgitakse nõude sisu, alus ja suurus ning sellele lisatakse nõuet tõendavad dokumendid. Likvideerija avaldas 27.03.2003 teate linnakohtu otsusega OÜ MI sundlõpetamise kohta Ametlikes Teadaannetes, mida tol ajal toimetas ajaleht Äripäev. Seega oli võlausaldajatele nõuetekohaselt teavitatud sundlõpetamisest ning võlausaldajatel, sh hagejal, oli võimalus kohtuotsusega tutvuda. Seda ei ole hageja teinud. Samas, Tallinna Juriidiliste Isikute Maksuamet, mis on esitanud 02.04.2002 registripidajale teate võlanõude olemasolu kohta, ei ole OÜ M I likvideerimismenetluses esitanud ka oma nõudeavaldust. Millisel faktilisel asjaolul on jäänud nõudeavaldus likvideerijale esitamata, seda hagiavalduses ei põhjendata. Seega, kuna likvideerijale ei ole esitatud nõudeavaldust nõude olemasolu kohta, ei olnud ka likvideerijal teada võlausaldajaid ja nende nõudeid, mida rahuldada. Siit järelduvalt ei saanud ka likvideerija esitada kohtule pankrotiavaldust võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. ÄS § 218 lg 1 järgi pärast likvideerimise lõpetamist, kuid mitte varem kui kuue kuu möödumisel osaühingu lõpetamise äriregistrisse kandmisest ja likvideerimisteate avaldamisest /---/, esitavad likvideerijad avalduse osaühingu kustutamiseks äriregistrist. Avaldusele lisatakse lõppbilanss ja vara jaotusplaan. Äriühing kustutati registrist 12.06.2012 kohtu poolt määratud likvideerija avalduse alusel peale likvideerimismenetluse lõpetamist. Siinkohal on oluline ära märkida, et äriühingu kustutamiseks äriregistrist on vajalik Maksu- ja Tolliameti tõend. Maksu- ja Tolliamet on 10.10.2011 väljastanud likvideerijale tõendi nr 8-8.1/31988 OÜ MI maksuvõlgade puudumise kohta 10.01.2011 seisuga. Hageja oli teadlik nii OÜ MI (kaustatud) likvideerimismenetluse algatamisest, likvideerija määramisest ja likvideerijale tasu määramisest summas 10 000 Eesti krooni, aga ka likvideerijale tasu maksmise kohustuse panemisest võlausaldaja Eesti Vabariik kanda. See nähtub Tallinna Juriidiliste Isikute Maksuameti (Maksu- ja Tolliameti õiguseelneja) 17.04.2003 apellatsioonkaebusest Tallinna Linnakohtu 19.03.2004 kohtuotsusele tsiviilasjas nr 2/2281046/03. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole apellant nõus linnakohtu otsuse järeldusega osas, millega kohus kohustas võlausaldajat Eesti Vabariik, maksma likvideerijale tasu juhul, kui äriühingu enda varast selleks ei jätku. Tallinna Ringkonnakohtu 25.07.2003 kirja nr 2-2/1200/03 kohaselt on apellatsioonkaebus esitatud aegunult – apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg saabus 18.04.2003, apellatsioonkaebus esitati 21.04.2003. Tasumata oli ka apellatsioonkaebuse riigilõiv. Eelnevalt käsitletud tõendid kinnitavad veenvalt kostja väidet, et sisuliselt soovib hageja käesoleva sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisega Harju Maakohtule luua eeldused jõustunud kohtulahendi uuest läbivaatamist. Kostja taotleb lõpetada tsiviilasja 2-12-31450 menetlus kohtuotsust tegemata TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel. Alternatiivselt, kui kohus ei lõpeta menetlust kohtuotsust tegemata, jätta rahuldamata Eesti Vabariigi hagi LM vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudes täiteasjas nr 025/2021/2859. Tühistada Harju Maakohtu 15.08.2012 määrus tsiviilasjas 2-12-31450 hagi

Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostja vastuse, poolte poolt menetluse ajal esitatud seisukohtadega, tõenditega, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Hagi esitamise aluseks oleva TMS § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. TMS § 221 lg 2 sätestab, et TMS § 221 lg-s 1 sätestatud vastuväited on kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Kohus märgib, et käesoleval juhul on sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi aluseks hageja väide, et hageja sai tema suhtes tehtud Tallinna Linnakohtu 19.03.2003 otsusest teadlikuks alles 18.06.2012, kui kostja esitas hagejale likvideerija tasu väljamaksmise taotluse. Nähtuvalt Tallinna Linnakohtu 19.03.2003 otsusest (lk 18-19) on kohus pannud hagejale kohustuse tasuda likvideerija tasu, kui likvideeritaval äriühingul vara puudub. Kohus leiab, et hageja väide, mille kohaselt ta sai Tallinna Linnakohtu 19.03.2003 otsusest teadlikuks alles 18.06.2012, on ümber lükatud kostja esitatud tõenditega. Nimelt ilmneb kostja tõenditest, et hageja on esitanud Tallinna Linnakohtu 19.03.2003 otsusele 17.04.2003 apellatsioonkaebuse (lk 90-92). Kaebuse sisust nähtuvalt taotleb hageja otsuse tühistamist osas, millega kohustati hagejat maksma likvideerija tasu. Hageja kaebus tagastati Tallinna Ringkonnakohtu poolt, kuna see oli esitatud väljaspool ettenähtud tähtaega ning tasumata oli ka riigilõiv (lk 96). Kohus märgib, et nähtuvalt eeltoodust olid hagejale Tallinna Linnakohtu 19.03.2003 otsuse suhtes esinevad vastuväited seoses likvideerija tasu maksmise kohustuse määramisega teada hiljemalt 17.04.2003, s.o apellatsioonkaebusel märgitud kuupäeval. Seega ei tekkinud hagejal täitedokumendi suhtes esinevad vastuväited pärast selle jõustumist, mis tähendab, et lähtuvalt TMS § 221 lg-st 2 ei ole hageja vastuväited TMS § 221 lg 1 alusel esitatava nõude põhjendamiseks lubatud. Nimetatud apellatsioonimenetluses oli hagejal võimalik esitada kõiki vastuväiteid, mis puudutasid likvideerija tasu suurust, selle määramise asjaolusid ning hageja menetlusse kaasamist, kuid hageja seda enne kohtuotsuse jõustumist ei teinud. Lähtuvalt eeltoodust on kohus seisukohal, et hageja hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks tuleb TMS § 221 lg-te 1, 2 alusel jätta rahuldamata. Seoses kostja taotlusega lõpetada menetlus TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel, märgib kohus, et antud juhul ei esitanud hageja hagi asjas, mille suhtes on jõustunud lahend juba olemas. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-42-08 p-s 16 väljendanud seisukohta, mille kohaselt on sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eesmärk täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine, mitte täitedokumendi enda või selle jõustumise kõrvaldamine. Käesoleval juhul on hageja soovinud kõrvaldada täitedokumendi täidetavust, kuid tulenevalt TMS § 221 lg-test 1, 2 ei ole tema vastuväited lubatavad. 10.09.2012 määrusega määras kohus poolte nõusolekul asja lahendamiseks kirjaliku menetluse ning pooltele tähtaja kõigi asjas tähtsust omavate dokumentide ja taotluste esitamiseks. Hageja ja kostja kinnitasid määruse kättesaamist 12.09.2012. Dokumentide ja taotluste esitamise