Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ulvi Loonurm ja Malle Seppik
Otsuse tegemise aeg ja koht
09.10.2012, Tallinn
Tsiviilasja number
2-10-29783
Tsiviilasi
J T hagi OÜ Grifs vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja hüvitise saamiseks 1342.14 eurot
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 20.04.2012 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
J T apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant J T (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxx xxx xx-xx xxxxxxxx), lepinguline esindaja Thea Rohtla Vastustaja OÜ Grifs (registrikood 11094211, asukoht Tatari t 64 Tallinnas), lepinguline esindaja v/adv Kaido Uduste
Menetluse liik
Kohtuistung 26.09.2012
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 20.04.2012 otsus jätta muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.
4.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada
menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Riigikohus võib asja läbi vaadata ja lahendada ilma kassatsioonikaebust kohtuistungil arutamata, kui ta ei pea istungit vajalikuks. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Hagi asjaolud ja menetluse käik
1.18.06.2010 esitas J T Harju Maakohtusse taotluse töövaidlusasja nr 9.4-2/6322-09 hagimenetluse korras läbivaatamiseks. 18.05.2010 otsusega oli Tööinspektsiooni Põhja Inspektsiooni töövaidluskomisjon jätnud rahuldamata tema avalduse töölepingu lõpetamise tühisuse tunnustamiseks ja hüvitise saamiseks.
2.Hageja on seisukohal, et temaga sõlmitud töölepingu ülesütlemine tööandja poolt 01.12.2009 avaldusega oli õiguslikult ebaproportsionaalne ja vastuolus kehtiva õigusega. Ei ole tõendatud, et hageja käitumine ja kaupluses toimunud vargus olid seotud. Vargusega tekitatud kahju hüvitamist ei ole hagejalt ega tema tööandjalt nõutud. Hageja ei saanud vargusest kaupluse juhatajale teatada, sest kaupluse töötajad varguse toimumise hetke ei fikseerinud. Puuduvad tõendid, et vargus pandi toime nimelt sel ajal, kui hageja ruumis ei viibinud. Hageja palub mõista tööandjalt välja hüvitis kolme kuu keskmise töötasu ulatuses summas 21 000 krooni.
3.16.02.2012 menetlusdokumendis täpsustas hageja hüvitise arvestust ja palus välja mõista 3 kuu keskmise töötasuna 1739.88 eurot. Kostja vastuväited
4.Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja töötas turvatöötajana pikemat aega ja seega oli teadlik turvateenuse osutamise eesmärkidest ja turvatöötaja kohustustest. Hagejal oli ka varasemalt esinenud töökohustuste ja –distsipliini rikkumisi. 2009. aasta novembri alguses esitas Sütiste Säästumarketi juhataja kostjale pretensiooni, et hageja vaatamata tehtud hoiatustele ja turvajuhi korraldustele ei täida oma ülesandeid, vaid räägib töö ajal mobiiltelefoniga. 16.11.2009 hommikul palus juhataja hageja välja vahetada, kuna viimane jätkas töö ajal telefoniga rääkimist. Seega oli hageja juba tekitanud oma käitumisega kostja kliendi Rimi Eesti Foods AS-i usaldamatuse nii enda kui kostja suhtes. Samal päeval kell 14.26 lahkus hageja kaupluse saalist vahetuse vanemat teavitamata ja ajal, mil saali töötajad olid pausil ning kohal viibis vaid üks kassapidaja. Kuna hageja peamiseks ülesandeks oli kaupluse turvalisuse tagamine, pidi ta nägema ette, et selline äraminek võib tuua kaasa õigusrikkumisi, sealhulgas vargusi.
5.Vahetult peale hageja lahkumist toimuski vargus – varas ladus ostukorvi viis pudelit alkoholi ja väljus sissepääsuvärava kaudu. Hageja saabus peale varga lahkumist kell 14.35, pani ostukorvi oma kohale tagasi ja korrastas alkoholipudelite rivi. Sellega kõrvaldas hageja jäljed, mis oleksid võinud viidata vargusele. Ta ei teavitanud kahtlastest asjaoludest kaupluse personali ega juhtimiskeskust. Varguse tuvastasid kaupluse töötajad. Varguse teade esitati politseile 25.11.2009 koos turvakaamera salvestisega.
6.Hageja on 27.11.2009 seletuses kinnitanud, et kahtlustas kuriteo toimumist, sest ilma põhjuseta ei oleks ta turvakaamera salvestist kontrollinud. 23.11.2009 otsustati kaupluse töötajate koosolekul vahetada turvatöötaja välja, kuna hageja töösse ja kaupluse töötajatesse suhtumine ei vastanud ootustele. Samuti oli kaupluse juhataja seisukohal, et hageja tegevuse ja varguse vahel peab olema otsene seos. Sellega väljendas klient usaldamatust kostja suhtes ning sel põhjusel öeldi tööleping töötajaga etteteatamiseta üles. Turvatöötajana ei saa töötada isik, keda klient seostab vargusele kaasaaitamises, selle tagajärgede varjamises ja valetamises. Turvatöötaja on isik, kelle suhtes on avalikkusel kõrgendatud ootused ja nõudmised. Turvaseaduse (TurvaS) § 22 lg 1 kohaselt võib turvatöötajana töötada isik, kes oma isikuomaduste ja kõlbluse poolest on võimeline täitma turvatöötaja ülesandeid.
7.Alternatiivselt palus kostja väljamõistetava hüvitise suurust vähendada töölepinguseaduse (TLS) § 109 lg 1 alusel. Esimese astme kohtu otsus
8.Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
9.Vaidlus puudub selles, et pooled sõlmisid 15.09.2005 töölepingu nr 26/05 (tvk t lk 10-13) ja lõpetasid selle 02.12.2009 (tvk t lk 15). Samuti selles, et hageja täitis tööülesandeid 15.11.2009 Sütiste Säästumarketis, kus kostja osutab turvateenust. Lisaks on pooled ühel meelel järgmises: 16.11.2009 kell 14.26 lahkus hageja kaupluse saalist vahetuse vanemat teavitamata, naasis mõne minuti pärast, tõstis maas oleva ostukorvi õigesse kohta ning sättis sirgeks alkoholipudelite rivi riiulis, samuti kontrollis eemaloldud aja osas turvakaamera videolinti, kuid nähtust kedagi ei teavitanud.
10.Hagejal oli pikaajaline turvatöötajana töötamise kogemus (tvk t lk 18-19), mistõttu pidi ta teadma oma töökohustusi ja –ülesandeid. Kostja omakäelise seletuskirjaga (t lk 83-84) koosmõjus Rimi Eesti Food AS-i avaldusega Põhja Politseiprefektuurile (t lk 82) ja kostja turvajuhi ettekandega kostja seaduslikule esindajale (t lk 81) on tõendatud, et kostja müügisaalist eemaloleku ajal toimus seal tegevus, mille tulemusena oli riiulist puudu alkoholipudeleid ning nende eest ei olnud tasutud. Samuti on nimetatud tõenditega tõendatud, et hageja ise ei pidanud vajalikuks vahetuse vanemat, kaupluse juhatajat ega kostja turvaülemat sellest teavitada. Kohus leiab, et sellise käitumisega hageja ei täitnud oma tööülesandeid, sealhulgas rikkus TurvaS § 33 lg-t 3.
11.Kostja on pooltevahelise töölepingu erakorraliselt üles öelnud TLS § 88 lg 1 p 6 alusel (tvk t lk 14) just eelnevalt nimetatud sündmuse tagajärjel. Ülesütlemise avaldus vastab TLS §-s 95 sätestatule. Kohus leiab, et avaldus on piisavalt põhistatud ja arusaadav. Kolmanda isiku usaldamatust kostja vastu, mis on seotud hageja teoga 16.11.2009, tõendavad koosmõjus kostja omakäeline seletuskiri (t lk 83-84), Rimi Eesti Food AS-i avaldus Põhja Politseiprefektuurile (t lk 82) ja kostja turvajuhi ettekanne (t lk 81). Hageja ei ole tõendanud vastupidist. Paljasõnalised on hageja väited, et kaupluse juhataja kinnitas talle, et pretensioone ei ole ja hageja võib kaupluses töötamist jätkata. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et usaldamatus tekkis just alkoholipudelite kadumisest. Usalduse kaotamise aluseks on eelkõige hageja soov nimetatud vahejuhtum maha vaikida (t lk 84).
12.Kohus nõustub kostjaga selles, et TLS § 88 lg 1 p 6 kohaldamine ei eelda eelnevat hoiatamist TLS § 88 lg 3 mõttes. Samuti puudus kostjal kohustus järgida etteteatamistähtaega TLS § 97 lg 3 alusel, kuna hageja osutatud turvateenus on teenus, mis saab põhineda ainult usaldusel ja lojaalsusel. Seda aga poolte vahel ning hageja ja kaupluse (kolmanda isiku) vahel pärast eelpool nimetatud vahejuhtumit enam ei olnud. Kohus ei nõustu hagejaga selles, et jätkuv usalduslik suhe on tõendatud samal kuul hagejale makstud kokkuleppelise lisatasuga (tvk t lk 17), kuna lisatasu väljamakse ei tõenda iseenesest preemia tasumist suurepäraste töötulemuste eest. Samuti ei tõenda usalduse jätkumist hageja töötamine kostja juures kuni 2009. aasta novembrikuu lõpuni (tvk t lk 16), sest lepingu erakorraline ülesütlemine kaks nädalat pärast vaidlusalust
sündmust vastab TLS § 88 lg-s 4 määratletud mõistlikule ajale. Hageja väide, et kostja turvatöötaja jätkab samas kaupluses turvateenuse osutamist, ei ole aluseks TLS § 88 lg 1 p 6 kohaldamata jätmisele, sest usaldamatus tekkis kauplusel hageja, mitte kostja suhtes.
13.Kohus ei anna hinnangut kostja esitatud turvatöötaja meelespeale (t lk 85), kuna teadmata on selle kehtivuse aeg ja koht, ning kaupluse juhataja 16.11.2009 e-kirjale kostja turvaülemale (t lk 79-80), kuna see pärineb varasemast ajast kui vahejuhtum. Kuna hagi jääb rahuldamata, ei hinda kohus hageja keskmise palga arvestuskäiku (tvk t lk 20-21, 28). Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg-ga 1 jätab kohus menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebus
14.Hageja palub tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada.
15.Maakohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid. Apellant oli tõepoolest pikaajalise kogemusega turvatöötaja ja teadis oma tööülesandeid. Töölepingu p-s 2.3 on määratud isikud, kellele ta allub ja nende hulgas ei ole kolmandat isikut, kelle juures ta tööülesandeid täidab, kuid kelle teavitamise kohustusele nii kostja kui kohus viitavad. Seletuskirja küsiti hagejalt alles kaks nädalat peale väidetavat vargust. Selleks ajaks oli teda juba süüdistatud kokkumängus varastega ja näidatud teise turvakaamera salvestust, kust oli näha, kuidas klient lahkus kauplusest kauba eest tasumata. Sellest kaamerast, mida tema vaatas, ei ole näha, et ta oleks varguse avastanud, näha oli vaid alkoholipudelite võtmine riiulilt, korvi panek ja suundumine teiste riiulite vahele. Töötaja võis seletuskirja kirjutades tõdeda, et tema nähtu võiski olla üheks võimalikuks varguse episoodiks, kuid jookide eest mittemaksmist (vargust) ta näha ei saanud. Avaldus politseile ei tõenda, et vargus üldse toime pandi. Teadaolevalt kaupluses inventuuri ei tehtud, ka ei ole esitatud kriminaalasja otsust ega turvalinte. Turvajuht oma ettekandes on viidanud vargusele 16.09.2009, vaidlusalune intsident toimus aga 16.11.2009 ja seisuga 26.11.2009 ei olnud veel olemas töötaja seletuskirja. Kohtule ei ole esitatud ettekandes viidatud kaupluse töötajate kirja. Hageja esitas novembris 2011 toimunud kohtuistungil ja märtsis 2012 esitatud menetlusdokumendis taotluse tõendite kogumiseks, mille aga maakohus jättis rahuldamata.
16.Maakohus jättis ebaõigesti tähelepanuta hageja TsMS § 376 lg 6 alusel kohtuistungil esitatud taotluse suurendada rahalist nõuet. Vastustaja seisukoht
17.Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
18.Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja kuulanud kohtuistungil ära poolte selgitused, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusõiguse olulist rikkumist ega materiaalõiguse normide ebaõiget kohaldamist. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid. Samuti võtab kolleegium apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta. Alljärgnevalt vastab kolleegium apellatsioonkaebuse seisukohtadele.
19.Esmalt ei nõustu apellant maakohtu poolt kogutud tõendite hindamise tulemusega, leides, et samade tõendite hindamise tulemusena oleks kohus pidanud asuma teistsugusele järeldusele töötaja poolt talle süüks pandud teo tuvastamisel. Kolleegium apellandiga ei nõustu. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Vaidlustatud otsusest on
asjakohaselt jälgitav maakohtul siseveendumuse kujunemine selles, et töötaja tegevusetus 16.11.2009 oli selline, mis võis anda aluse usaldamatuse tekkeks tema tööandja vastu viimase lepingupartneri poolt. Vastupidist veendumust ei tekkinud ka ringkonnakohtul peale hageja isiklikult kohtuistungil ärakuulamist. Töölepingu lõpetamine usalduse kaotamise tõttu eeldab töötaja õigusvastast käitumist ja süü tõendamise koormis lasub tööandjal. Tööandja ei pea aga tõendama usaldamatuse tekkimist, vaid seda, et töötaja poolt pandi toime tegu, mis võis põhjustada usalduse kaotust, see tähendab, et töötaja käitus viisil, mis tekitaks mõistlikus kliendis, tarbijas või äripartneris usaldamatust tööandja vastu. Hagejale etteheidetavate tegude (müügisaalist lahkumine kaupluse töötaja(te)le teatamata ja peale naasmist võimaliku varguse kohta tekkinud kahtlustest tööandjat või kaupluse töötajaid teavitamata jätmine) toimumise osas sisulist vaidlust poolte vahel maakohtus ei olnud. Hagejale ei heidetud ette seotust toimunud vargusega, kuigi töölepingu ülesütlemise avalduses on välja toodud kaupluse juhataja ja töötaja otsese ülemuse arvamused selles osas.
20.Juba töövaidluskomisjonile esitatud avalduses kinnitas hageja, et lahkus oma tööpostilt mõneks minutiks (menetluse kestel on hageja väited saalis mitteviibimise ajast muutunud, jäädes 30 sekundi (seletuskirjas) ja 5 minuti (t lk 121 pöördel) vahele). Asjaolu, et ta oleks kaupluse töötajaid lahkumisest teavitanud, ta esile ei toonud, kuigi 01.12.2009 avalduses oli tööandja selgesõnaliselt väitnud, et oma äraolekust töötaja kaupluse vahetusevanemat ei teavitanud. Vastupidi, 16.03.2012 esitatud menetlusdokumendis kinnitas hageja esindaja, et hageja ei teavitanud kell 14.26 kaupluse tagaruumidesse minekust kaupluse töötajaid (t lk 113). Teavitamise vajalikkust ja seda, et tavaliselt ta saalist lahkudes teavitas kassiiri, kinnitas hageja ise ringkonnakohtu istungil. Samas väitis hageja ootamatult, et ta siiski teavitas kassiiri ka vaidlusalusel korral. Kuna seda asjaolu hageja enne ringkonnakohut esile ei toonud, jätab kolleegium selle TsMS § 652 lg 2 alusel arvesse võtmata. Hageja vastuolulised seisukohad menetluse kestel on lubamatud tulenevalt TsMS § 328 lg-st 1, mille kohaselt peavad menetlusosaliste avaldused asja puutuvate faktiliste asjaolude kohta olema tõesed. Ühe ja sama faktilise asjaolu kohta teineteist välistavad avaldused ei saa samaaegselt tõesed olla.
21.Asjaolu, et kaupluses turvatöötaja äraolekul 16.11.2009 vargus toimus, on hageja ise maakohtus kinnitanud. Samuti kinnitas ta apellatsioonkaebuses, et nägi 27.11.2009 turvakaamera salvestiselt, et „klient kauplusest kauba eest tasumata lahkus“. Tähtsust ei oma, et sellest, kuidas vargus täpselt toimus, sai ta väidetavalt teada alles 27.11.2009 salvestisi vaadates. Seletuskirjast nähtub, et hagejal mõistliku inimesena ja kogenud turvatöötajana pidi tekkima ja tekkiski kahtlus, et tema äraolekul poes midagi olulist toimus. Seda tõendab tema tegevus peale saali naasmist – ta pani tagasi oma kohale korvi, mis seisis sissepääsuväravate kõrval ja märkas, et riiulilt on puudu alkoholipudeleid, pani pudelite riiuli korda ja siis läks kaameraid (seletuskirjas kasutas hageja seda sõna nimelt mitmuses) kontrollima. Hageja ei ole veenvalt kohtule selgitanud, mida sellist ta kaameratest nägi, et kirjutas 27.11.2009 seletuskirja, et „nägin enda jaoks ebameeldivat intsidenti ja kiiret juhuslikku arusaamatust, mille tulemusena tuju läks oluliselt halvemaks“. Asjaolu, et hagejalt ei ole nõutud vargusega tekitatud kahju hüvitamist, käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust ei oma. Nagu ka asjaolu, kas kauplus üldse pöördus politsei poole varguse toimepannud isiku tuvastamiseks või mitte. Nõustuda tuleb apellandi seisukohaga selles, et turvajuhi ettekandes tööandja juhatusele on ilmselt eksitud kuupäevadega, kuid asja sisulise lahendamise seisukohalt need ebatäpsused tähtsust ei oma. Nn õige kuupäeva, mil turvamees lahkus müügisaalist ja vargus toimus, osas poolte vahel vaidlust ei ole. Hageja ei ole väitnud, et ka 16.09.2009 oleks samas kaupluses sarnane juhtum aset leidnud. Ettekande koostamise kuupäev pidi selle sisust tulenevalt jääma aga 27.11.2009 ja 30.11.2009 vahele, täpsem tuvastamine käesoleva vaidluse lahendamiseks vajalik ei ole.
22.Kaebuses on esitatud vastuväide maakohtu tegevusele 19.03.2012 kohtuistungil, kus kohus jättis hageja poolt 16.03.2012 esitatud hüvitise nõude suurendamise taotluse tähelepanuta. Apellant on seisukohal, et sellega rikkus maakohus TsMS § 376 lg-t 6. Kohtuistungi protokollist (t lk 120-122) nähtub, et maakohus lähtus nõude suurendamise avalduse tähelepanuta jätmisel TsMS §-dest 229-331 ja leidis, et hagi muutmise avaldus oleks tulnud esitada 7 päeva enne kohtuistungit, kuid hageja tegi seda alles 16.03.2012. Vastuväidet kohtu tegevusele hageja kohtuistungil ei esitanud, vastupidi – esindaja kinnitas, et nõustub kohtuga ega esita vastuväidet (t lk 120 pöördel). Sellises olukorras kohtuotsuse peale edasi kaevates siiski vastuväidet esitada on lubamatu tulenevalt TsMS § 333 lg-st 3.
23.Vastuseks vastustaja esindajale selgitab kolleegium, et ei saa nõustuda seisukohaga, nagu oleks maakohus tööasja läbi vaadates ületanud hagi piire. Avaldaja pöördus 18.06.2010 kohtusse, paludes vaadata tema poolt töövaidluskomisjonile esitatud avaldus (tvk t lk 6-7) läbi hagimenetluse korras hagina (t lk 1-3). Vastavalt individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 24 lg-le 5 loetakse töövaidluskomisjonile esitatud avaldus kohtus hagiavalduseks. Seega pöördus hageja kohtu poole taotlusega vaadata tema töövaidlusasi kohtus läbi samas ulatuses, kui seda tehti töövaidluskomisjonis. Sellises ulatuses maakohus asja ka menetles ja kostja vastuväiteid kohtu tegevusele ei esitanud. Asjaolu, et maakohus kohustas avaldajat oma avalduse uuesti vormistama ja selles nimetati konkreetse nõudena vaid hüvitise nõuet, ei saa tõlgendada kui avaldaja loobumist muudest nõuetest. Hagiavalduse sisust (t lk 20-22) ja kostja vastusest sellele (t lk 73-77), aga ka maakohtu tegevusest menetluses, nähtub, et kõik menetluse osapooled said menetletava hagi ulatusest üheselt aru – menetleti täies ulatuses sama töövaidlust, millega hageja oli töövaidluskomisjoni poole pöördunud.
24.TsMS § 171 lg 1 alusel jäävad apellatsioonimenetluse kulud apellandi kanda.
Ulvi Loonurm
Malle Seppik
Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.