Asjaõigus › Piiratud asjaõiguse asjad

04.04.2011 kirjaliku ettepaneku vee ärajuhtimise servituudi seadmiseks XXXX kinnistule XXXX kinnistu igakordse omaniku kasuks. Kostja oma 13.04.2011 vastuses keeldus servituudi seadmisest. Ka hilisemad läbirääkimised on jäänud tulemusteta. Hageja on seisukohal, et kostja tegevus kuivenduskraavi tõkestamisel on olnud seadusevastane, tulenevalt Veeseaduse §-s 3310 lg 1 p 1 ja p 4 sätestatust. Maaparandusseaduse § 45 lg 3 sätestab, et maavaldaja ei tohi maaparandustöid tehes takistada veevoolu maaparandussüsteemis ega tekitada muu tegevusega kahju teistele maavaldajatele. Hagejal ei ole võimalik XXXX kinnistult pinnasevett muul viisil ära juhtida kui Kurgi ja XXXX kinnistutel paiknevate kuivenduskraavide kaudu. Hageja hinnangul on kostja keeldumine reaalservituudi seadmisest vastuolus hea usu põhimõttega. Vee ärajuhtimise servituudi seadmine ei koorma kostja kinnistut olulisel või ebamõistlikul määral. Hageja palub tuvastada kostja kohustus anda nõusolek reaalservituudi seadmiseks vajaliku asjaõiguslepingu sõlmimiseks ja sellega seonduvalt vajaliku kande tegemiseks kinnistusraamatusse. Reaalservituudi sisu on hageja nõudmisel järgmine: kostja võimaldab vabastada XXXX kinnistul paikneva kuivenduskraav tõkkest või võimaldab paigaldada tõkestatud kuivenduskraavi osale veetorustiku, talub kuivenduskraavi ja/või veetorustiku paiknemist enda kinnistul, võimaldab XXXX kinnistul kulgeva kuivenduskraavi või kuivenduskraavi osas paikneva veetorustiku kaudu juhtida XXXX kinnistult tulenevat pinnasevett Peipsi järve ning võimaldab vee ärajuhtimise tagamiseks teha XXXX kinnistul paikneva kuivenduskraavi või veetorustiku korrashoiuks vajalikke remondi- ja hooldustöid. Kostja vastuväited Kostja vaidleb hagile vastu. Hageja väidab, et temale kuuluv XXXX kinnistu osa, kostjale kuuluv XXXX kinnistu ja kolmandatele isikutele kuuluvad kinnistud Kurgi ning Jaanimarja on hõlmatud maaparandusliku kuivendussüsteemiga. Hageja väide ei ole õige. Hageja ja kostja kõnealustel maatükkidel, samuti nende kõrval asuvatel maaüksustel ei ole maaparandust tehtud, seal ei asu mitte ühtegi maaparandussüsteemi, sellist kuivendussüsteemi ei ole registreeritud seaduses sätestatud korras ja need ei nähtu katastriüksuste plaanidelt. Hageja nimetab ekslikult kuivendussüsteemiks tema enda poolt ja omavoliliselt võõrastele kinnisasjadele rajatud kraavi, mis algab hageja kinnisasjalt ja ulatub üle XXXX ja XXX kinnistu kostjale kuuluva XXXX kinnisasja piirini. Sellise tegevusega juhtis hageja liigvee enda kinnistult kostja kinnistule, ujutades selle üle. Kostja ei ole midagi tõkestanud, sest väidetavat maaparandussüsteemi, mida tõkestada, ei ole olemas. Kostja on seisukohal, et üksnes sooviga rajada kinnisasja tarbeks kuivendussüsteemi, ilma selleks ehitusluba taotlemata, ei saa põhjendada nõuet kohtu kaudu reaalservituudi seadmiseks naaberkinnisasjale. Maaparandusseaduse §-st 13 lg 5 tuleneb, et alles maaparandussüsteemi ehitusloa olemasolul peab kinnisasja omanik lubama ehitada oma kinnisasjale teist kinnisasja teeniva maaparandussüsteemi, kui teist kinnisasja ei ole maaparandussüsteemi ehitamata võimalik sihipäraselt kasutada või kui selle ehitamine teise kohta põhjustab ülemääraseid kulutusi. Hagejale ei ole selge, milliseid töid ja millises mahus on vaja kostja kinnistul teha. Kohus ei saa sellises olukorras hinnata kavandatud tööde mahu vajalikkust ja otstarbekust. Kohtu poolt servituudi seadmisega võidakse sellisel juhul piirata kostja õigusi tema kinnisasja suhtes põhjendamatult ja ettearvamatult. Sellistele asjaoludele on kostja juhtinud tähelepannu juba oma vastuses hageja poolt 04.04.2011 esitatud ettepanekule vee ärajuhtimise servituudi seadmiseks. Kohtu seisukoht ja põhjendused Kohus jätab hagi rahuldamata. Omand on AÕS § 68 lg 1 järgi isiku täielik õiguslik võim asja üle ning omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumisest hoidumist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist. Sama paragrahvi 2. lõike järgi võivad omaniku õigused olla kitsendatud ainult seaduse või teiste isikute õigustega. Kinnisomandi kitsendused võivad AÕS § 140 järgi olla seadusjärgsed või olla seatud kohtuotsuse või tehinguga. Seega on seaduses sätestatud üldine põhimõte omandi piiramatuse kohta ning omandi kitsendamise võimalused üksnes seaduse alusel ja teiste isikute huvides.

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendist 3-2-1-141-04, 13.12.2004 p 22 nähtub: „Loodusliku vee tahtelist ja suunatud ärajuhtimist maatükilt veeseadus selgelt ei reguleeri. Sellist tegevust maa liigniiskuse või üleujutuse vältimiseks saab lugeda tavatähenduses maaparanduseks. Maaparandusega seonduvat tegevust reguleeritakse maaparandusseaduses (MPS). Selle seaduse § 13 lg 5 õigustab nõudma teise kinnisasja omanikult nõusolekut ja servituuti kinnisasja jaoks maaparandussüsteemi rajamiseks teisele kinnisasjale.„ Sama otsuse p 23 kohaselt „Kui aga ka olemasolevat veejuhet saab lugeda tehnovõrguks või -rajatiseks ja see on rajatud enne 1999. a

ülemääraseid kulutusi. Asjaosalistel tuleb seada reaalservituut asjaõigusseaduses sätestatud alustel ja korras. Eelnimetatud asjaoludele on kostja juhtinud hageja tähelepanu 13.04.2011 kirjas (tl 22). Kostja nime alla on märgitud kirja koostaja kohale E. Möldre, OÜ Geotar, maakorraldaja. Tegemist on asja tundva isiku seisukohaga. Hageja ei ole hagi kohtusse esitamisel tõendanud ühtegi nimetatud kirjas välja toodud asjaolu: kraavi katastriüksuste mõõdistamisel fikseeritud ei ole; kevadise ja sügisese suurvee kahjude ärahoidmiseks tuleb leida kinnistute omanike ühine lahendus tulenevalt maaparandusseaduses sätestatust; enne topogeodeetilist uurimist ei väljastata ehitusluba; maaparandussüsteemi rajamine võib toimuda ainult pärast ettenähtud uuringuid, projekteerimist ja ehitusloa saamist. Kohus on seisukohal, et kostja keeldumine vee ärajuhtimise servituudi seadmisest ilma maaparandussüsteemi rajamist võimaldavate seaduses sätestatud toimingute tegemiseta ei ole hea usu vastane. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jätab hagi rahuldamata jätmise tõttu kõik menetluskulud hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 ja 3 kohaselt menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.