Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-102-12 Tartu, 3. oktoober 2012. a Eesistuja Villu Kõve, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu Gennadi Timbergi hagi Aleksander Lõhmuse vastu 19 173 euro 49 sendi (300 000 krooni) ja viivise saamiseks Tartu Ringkonnakohtu 30. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 210-5852 Aleksander Lõhmuse kassatsioonkaebus 21 559 eurot 84 senti Hageja Gennadi Timberg (isikukood xxxxxxxxxxx), esindajad vandeadvokaat Peeter Viirsalu ja vandeadvokaat Paul Varul Kostja Aleksander Lõhmus (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Villu Otsmann 3. september 2012. a, kirjalik menetlus
1.Jätta Tartu Ringkonnakohtu 30. jaanuari 2012. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-10-5852 muutmata, kuid muuta selle otsuse õiguslikke põhjendusi.
2.Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.
3.Arvata Aleksander Lõhmuse kassatsioonkaebuselt 29. veebruaril 2012 tasutud kautsjon 191 (ükssada üheksakümmend üks) eurot 73 senti ja 7. märtsil 2012 juurde makstud kautsjon 23 (kakskümmend kolm) eurot 87 senti riigituludesse.
4.
Jätta kassatsiooniastme menetluskulud Aleksander Lõhmuse kanda.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Gennadi Timberg (hageja) esitas Aleksander Lõhmuse (kostja) vastu 5. veebruaril 2010 Tartu Maakohtule hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja 300 000 krooni (19 173 eurot 49 senti) ja viivise. Hagiavalduse kohaselt oli kostja OÜ New Industry üks osanikest ja nõukogu esimees. 2007 uurisid äriühingu osanikud pangalt laenu saamise võimalusi. Pank seadis laenu saamise tingimuseks osakapitali suurendamise 40 000 kroonilt 1 500 000 kroonini. 5. veebruaril 2007 toimus osaühingu osanike koosolek, kus otsustati suurendada osaühingu osakapital 1 500 000 kroonini ja muuta vastavalt põhikirja. Koosolekul osales ka kostja. Iga osanik, sh kostja, pidi tegema 300 000 krooni suuruse sissemakse. Lepiti kokku, et kõigi osanike eest teeb sissemakse hageja ja teised osanikud maksavad neile langeva osa hagejale tagasi.
5.veebruaril 2007 esitati äriregistrile koosoleku protokoll ning uus põhikiri, mille kohaselt oli osakapitali miinimumsuurus 1 500 000 krooni. 6. veebruaril 2007 võttis hageja sissemakse tegemiseks Helto Grupp OÜ-lt 1 500 000 krooni laenu ja tema kinnistule seati laenuandja kasuks hüpoteek. Hüpoteegi seadmise notariaalse lepingu sõlmimise juures viibisid kõik osanikud, sh kostja. Seega pidi kostja olema teadlik, milleks laen võeti. 7. veebruaril 2007 tegi hageja osakapitali
suurendamiseks sissemakse 1 500 000 krooni. 26. veebruaril 2007 esitati parandatud koosoleku protokoll koos osanike allkirjadega, sh kostja allkirjaga. Äriregistri kohaselt on kostja OÜ New Industry 300 000 krooni suuruse osa omanik. Osaniku tahteavaldus osakapitali suurendamiseks võib olla tehtud ka konkludentselt. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et kostja allkirjastas osanike 5. veebruari 2007. a üldkoosoleku protokolli ja põhikirja. Kostja oli nõus, et osakapitali suurendatakse, iga osa suuruseks on 300 000 krooni, teiste osanike eest teeb sissemakse hageja ning hagejale tuleb teiste osanike osade eest tehtud sissemaksed hüvitada. Kokkulepet tõendab ka kostja käitumine. Kostja koormas 12. veebruaril 2007 415 425 euro suuruse hüpoteegiga oma kinnisasja OÜ New Industry 12. veebruari 2007. a laenulepingust tulenevate kohustuste tagamiseks ning andis koos teistega 9267 euro 19 sendi (145 000 krooni) suuruse solidaarkäenduse OÜ New Industry 26. juuli 2007. a laenu tagamiseks. Pooled ei leppinud kokku, et kostja ei pea hagejale sissemakset hüvitama. Juhul kui poolte vahel ei ole lepingulist suhet, tuleb nõue rahuldada käsundita asjaajamise sätete alusel, sest hageja, tasudes kostja eest osakapitali suurendamise osamakse 300 000 krooni, ajas võõrast asja. Samuti ei olnud asjaajamiseks õiguslikku alust. Hageja tegutses kostja eest sissemakset tehes tahtlikult eesmärgiga kostjat soodustada. Kui hageja ei oleks kostja eest sissemakset teinud, oleks äriühing võinud kostja vastu esitada rahalisi nõudeid. Kostja ei ole vaidlustanud seda, et hageja tasus tema eest sissemakse ja ta on 300 000 krooni suuruse osa omanikuna registrisse kantud. Kostja on allkirjastanud põhikirja, mille kohaselt on osakapitali miinimumsuurus 1 500 000 krooni. Lähtudes eeltoodust, tuleb eeldada, et kostja on oma kaudse tahteavaldusega väljendanud nõusolekut käsundita asjaajamiseks. Lisaks oli sissemakse tasumine kostja objektiivsetes huvides, sest sellega välditi tema vastu viivise- ja võimaliku kahjunõude esitamist. Samuti sai kostja seeläbi OÜ New Industry 300 000 krooni suuruse osa omanikuks. Kostja ei ole hagejale 300 000 krooni tasunud. Mõistlik aeg sissemakse hüvitamiseks oli kolm kuud. Seega muutus hageja nõue kolme kuu möödudes sissenõutavaks ja hagejal on õigus arvestada viivist alates 7. maist 2007.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja ei viibinud osanike 5. veebruari 2007. a koosolekul. Koosolekul ei otsustatud selle üle, et kostja teeb sissemakse 300 000 krooni suuruse osa omanikuks saamiseks. OÜ New Industry ja kostja ei ole leppinud kokku, et osa nimiväärtust suurendatakse. Äriregistri kannetel iga osaniku osa suuruse kohta ei ole õiguslikku tähendust. Puudub nõuetekohane osakapitali suurendamise otsus või dokument sellise otsuse tõendamiseks. Kostja pole allkirjastanud ühtegi sellist dokumenti ka pärast nimetatud kokkusaamist. 5. veebruari 2007. a protokollil ja põhikirjal ei ole kostja allkirja ning protokollis toodud otsus ei kajasta uute osade omandamist ega nende eest sissemakse tegemist. Allkirjastamine ei saanud toimuda tunnistajate kirjeldatud viisil. Kostja ei olnud teadlik, et hageja võttis OÜ-lt Helto Grupp laenu ja seadis oma kinnistule hüpoteegi laenu tagamiseks. Ebaehtsates dokumentides ja äriregistris kajastatud osa omandamine kostja nimele rahalise
sissemakse eest on tühine, sest osaühingu otsus ei ole seadusega kooskõlas. Otsuse alusel ei ole tehtud äriregistrisse kannet osanike osade suuruse kohta. Kanne on üksnes osakapitali suuruse kohta. Pooltel ei olnud kokkulepet sissemakse tegemiseks kostja osa eest ega raha tagastamiseks. Samuti ei ole pooled sõlminud märkimislepingut, millest oleks näha, et kostja nõustus tasuma talle langeva osa osakapitali suurendamisel. Kostja ei ole käitunud 300 000 kroonise nimiväärtusega osa omanikuna, ta saab olla käitunud üksnes 8000-kroonise nimiväärtusega osa omanikuna. Kostja seadis OÜ New Industry laenu tagatiseks enda eluasemele hüpoteegi. Käsundita asjaajamise eeldused ei ole täidetud. Kostja ei ole asjaajamist heaks kiitnud, asjaajamine ei vasta tema huvile ega tegelikule või eeldatavale tahtele. Hageja ei andnud kostjale võimalust väidetavalt tema nimel toimetatud asjaajamisest keelduda, seega on hageja pahauskne õigustamatu käsundita asjaajaja ja tal ei ole hüvitisenõuet. Hageja ei näidanud oma käitumisega kahe ja poole aasta jooksul, et tegi sissemakse ka kostja eest ja tal on kostja vastu nõudeid. Seega on hageja nõuded vastuolus hea usu põhimõttega.
3.Tartu Maakohus rahuldas 15. juuli 2011 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 18 662 eurot 20 senti ning 15. juuli 2011. a seisuga viivise 2897 eurot 64 senti ja sealt edasi kuni põhivõla tasumiseni viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Maakohus jättis 10% poolte menetluskuludest hageja kanda ja 90% kostja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt esitati 8. veebruaril 2007 Tartu Maakohtu registriosakonda OÜ New Industry osanike 5. veebruari 2007. a koosoleku protokoll, mille olid allkirjastanud koosoleku juhatajana M. Sahharnõi ja protokollijana J. Timberg ning millega otsustati suurendada osaühingu osakapital 1 500 000 kroonini. Protokolli kantud osanike nimekirjal ega protokollil ei ole kostja allkirja, otsus ei sisalda osade uusi nimiväärtusi ega osa eest tasumise korda. Kohtunikuabi tuvastas dokumendis puudused ja määras puuduste kõrvaldamiseks tähtaja. Hageja on esitanud hagiavalduse lisana teise variandi osanike 5. veebruari 2007. a koosoleku protokollist, mis esitati registriosakonda 26. veebruaril 2007. Sellel on osanike nimekirjas kostja nime juurde käsitsi kirjutatud 300 000 krooni ning protokolli lõppu on lisatud kostja nimi ja allkiri. Kostja vaidlustab nimetatud dokumentide ja enda allkirja ehtsuse.
8.detsembri 2010. a ekspertiisiakti nr DK-0178-10/3692 kohaselt ei ole võimalik määrata, kas osanike 5. veebruari 2007. a koosoleku protokolli ja osaühingu põhikirja on allkirjastanud kostja.
22.veebruari 2011. a ekspertiisiakti nr DK-0006-11/101 kohaselt ei ole kostja nimetatud dokumente tõenäoliselt allkirjastanud. Asjas ei ole tõendatud, et osanike koosolek toimus just protokollis märgitud kuupäeval, s.o 5. veebruaril 2007. Hageja soovis seda asjaolu tõendada enda vande all antud seletuse ja tunnistajate M. Sahharnõi, J. Timbergi ja J. Reinomäe ütlustega. Tunnistaja J. Reinomägi ei osanud öelda osakapitali suurendamise otsustamise koosoleku täpset aega. Tema väitel arutati seda küsimust igal pool ja võib-olla ta viibis ka formaalse lõpplahendi juures. Ainsana kinnitab koosoleku toimumist 5. veebruaril 2007 osaühingu juhatuse liige J. Timberg, kes on hageja poeg. Hageja ise andis vande all ütlusi, et osakapitali suurendamine otsustati jaanuaris 2007, täpset kuupäeva ei
mäleta. Ka teine juhatuse liige M. Sahharnõi, ei mäleta otsuse tegemise täpset kuupäeva. Seega ei ole kohtul olemasolevate tõendite alusel võimalik vastuvaidlematult tuvastada, millal toimus osanike koosolek, millel otsustati põhikirja muutmine ja osakapitali suurendamine. Tunnistajate J. Timbergi ja M. Sahharnõi ütlusi kostjalt allkirja võtmise fakti ja viisi osas ei saa pidada usaldusväärseks. Tunnistajate J. Timbergi ja M. Sahharnõi ütlused ei ole kooskõlas teiste ja usaldusväärsemate tõenditega, eelkõige käekirja ekspertiisi aktidega. Asjas pole tõendatud, et protokolli ja põhikirja on A. Lõhmuse nimel allkirjastanud A. Lõhmus, ja seega on seda teinud tema nimelt mõni teine isik. Vaatamata sellele, et kostja ei ole protokollis isiklikult oma tahet osakapitali suurendamiseks avaldanud, ei saa osakapitali suurendamise otsuse tühisusele tugineda, kuna selle otsuse alusel on tehtud osakapitali suurendamise kanne äriregistrisse ja kande tegemisest on möödunud kaks aastat (ÄS § 1771 lg 3). ÄS § 1771 lg-s 3 sätestatud lühendatud tähtaeg, tuginemaks osakapitali suurendamise otsuse tühisusele, kehtib sõltumata võimalikust tühisuse alusest, st ka siis, kui oleks rikutud koosoleku kokkukutsumise korda. Samuti kehtib nimetatud tähtaeg kogu osakapitali suurendamise otsuse (ÄS § 1921) sisu osas. Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-97-10 kohaselt kujutab osakapitali suurendamise otsus (ÄS § 1921) endast osaühingu tahteavaldust ehk ettepanekut teha pakkumus osakapitali suurendamiseks osakapitali suurendamise otsuses ettenähtud tingimustel. Isiku ettepanek osa märkida on ofert ja osaühingu nõustumine sellega aktsept. Selle tulemusena tekib ühingu ja isiku vahel märkimisleping. Osaühingu ettepaneku peale teha pakkumus osakapitali suurendamiseks oli kostjal õigus teha ettepanek osa märkida, mida saaks pidada oferdiks. Kostja on teinud OÜ-le New Industry märkimisettepaneku esindaja vahendusel ja saavutanud osaühinguga kokkuleppe osa nimiväärtuse suurendamiseks 300 000 kroonini. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks teist isikut volitanud enda nimel osanikuna tegutsema, kuid samas on keegi (ilmselt osaühingu juhatuse liikmed) ilma selleks õigust omamata teinud 26. veebruaril 2007 registripidajale esitatud dokumendis kostja nimel kirjaliku ettepaneku märkida endale suurendatud osalus võrdselt teiste osanikega. Tegemist on võõra nime all tegutsemisega, millega sooviti kaasa tuua õigusi ja kohustusi just kostjale ja millele kohaldub esindusõiguse regulatsioon. Kostja selgitused tema kui osaniku huvide ja eesmärkide kohta 2007. a alguses on vastuolulised. Kostja selgitused selle kohta, et ta ei soovinud osaleda osakapitali suurendamisel võrdselt teiste osanikega on vastuolus tema käitumisega osaniku ja nõukogu esimehena. Osakapital oli enne selle suurendamist 40 000 krooni, mis jagunes võrdselt viie osaniku vahel, ja kostja osa nimiväärtus oli 8000 krooni. Kui kostja ei oleks soovinud oma osa suurenemist võrdselt teistega, oleks tema osa suuruseks jäänud 8000 krooni 1 500 000 krooni suurusest osakapitalist ehk 0,53%. Nimetatud osaluse juures ei oleks kostja saavutanud osanikuna oma soovitud eesmärki, s.o saada osaühingust pensionilisa. Samuti ei oleks võimalik rääkida investeeringutest, mida kostja soovis 2007. a juulis täiendavalt veel käendust andes päästa. Nii väikese osaluse korral puuduks mõistlik põhjendus, miks kostja nõustus tagama osaühingu laenu, seades talle kuuluvale varale 2 000 000 krooni suuruse
hüpoteegi. Kostja on oma käitumisega hüpoteegi seadmise ajal, mil ta oli enda kinnituse kohaselt juba teadlik osakapitali suurendamisest, ja edasise käitumisega tõendanud, et ta kiitis kaudsete tahteavaldustega heaks enda osa suurenemise võrdselt teiste osanikega. Seega on kostja kiitnud heaks esindusõiguseta tegutsemise tema nimel osa märkimisel. Kostja ei ole käitunud alates 2007. a veebruarist 8000-kroonise nimiväärtusega osa omanikuna. Kostja soovis säilitada oma võrdset positsiooni osanikuna võrreldes teiste osanikega ja kasutada osaniku eesõigust osakapitali suurendamise korral omandada väljalastavaid osi võrdeliselt oma osaga (ÄS § 193 lg 1). Osakapitali suurendamise otsusega ei olnud ette nähtud teisiti. Hageja tasus mh kostja osa suurenemise eest. Hageja lootis tasutud 1 500 000 krooni tagasi saada osaühingu kasumi arvel. Kostja on väitnud, et temal oleks vajalik raha, s.o 300 000 krooni olemas olnud, ja seda väidet ei ole hageja vaidlustanud. Seega oleks olnud ebamõistlik, et hageja oleks võtnud kostja eest osakapitali tasumiseks laenu, mille kostja oleks pidanud hagejale kolme kuu pärast tagasi maksma. See, et hageja võttis laenu, et tasuda osakapitali suurendamisel ka teiste osanike eest, viitab asjaolule, et teistel osanikel oli hagejaga kokkulepe, et kohe ei pea teised osanikud osakapitali sisse maksma ja seda teeb nende eest hageja. Asjas ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et pooled oleksid sõlminud kehtiva kokkuleppe osakapitali suurendamiseks tasutud raha tagastamise aja ja viisi kohta. Seega ei saa kohus hagi rahuldada VÕS § 108 lg 1 alusel. Samas ei ole kostja ka tõendanud, et ta ei pea tema eest tasutut hagejale tagastama. Hageja on teinud teo teise isiku (kostja) kasuks, kui tasus osaühingule kostja osa eest. Kostja oli osakapitali suurendamisest ja selle eest tasumisest teadlik ja ta soovis ka edaspidi säilitada teiste osanikega võrdset osalust. Seega on ta asjaajamise heaks kiitnud ja see vastas tema huvidele ning tegelikule või eeldatavale tahtele. Kostja sai teada, et hageja on osakapitali eest tasumise korraldanud ja oli sellega nõus ja ei vaielnud sellele vastu, seega ta on hageja tegevuse vähemalt kaudse tahteavaldusega heaks kiitnud. Seda, et hageja on teda asjaajamisele asumisest teavitanud, on kostja ise kohtule kinnitanud. Kostja käitumine näitas, et ta ei soovinud hageja asjaajamisest keelduda, hageja arvestas kostja tahtega ja ajas asja kostja huvides. Hageja ei ajanud oma asja, mida tõendab osanike nimekiri. Ka osakapitali suurendamise otsus ei sätestanud osaniku eesõiguse kohta võrreldes ÄS § 193 lg-ga 1 erikorda. Samuti ei ole kostja keeldunud osaniku eesõiguse kasutamisest, mis oleks andnud ÄS § 193 lg 2 alusel teistele osanikele täiendavaid õigusi uute osade omandamisel. Maksekorralduse selgituste lahtri kirje ei saa olla siin määrava tähtsusega. Kostja ei ole tõendanud hageja väidetavat pahausksust asja ajamisel. Hageja õiguste teostamine tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg 2 nõuet rikkudes ei ole tõendatud. Seega tuleb hagi VÕS § 1018 lg 1 p-de 1 ja 2 ning § 1023 lg 1 alusel rahuldada. Osaühingu osakapital oli alguses 40 000 krooni ja seda suurendati 1 500 000 kroonini, seega tuli osakapitali suurendamiseks teha sissemakseid kokku 1 460 000 krooni, mitte aga 1 500 000 krooni, nagu on tasunud hageja. Kostjale langev osa oleks seega mitte 300 000 krooni, vaid 292 000 krooni (18 662 eurot 20 senti). Hageja oli õigustatud kostja asju ajades tasuma osaühingule 292 000 krooni,
mistõttu tuleb hageja põhinõue üksnes selles ulatuses rahuldada. Asjas ei ole millegagi tõendatud hagiavalduses esitatud väide, et mõistlik aeg kohustuse täitmiseks oleks olnud kolm kuud osamakse tasumisest ehk et kostja kohustus muutus sissenõutavaks 7. märtsil 2007. Asjas on tuvastatud nii hageja enda avaldustega kui ka tunnistaja J. Reinomäe ütlustega, et tagasimaksmises jäigalt kokku ei lepitud, hageja pidi saama kostja eest tasutu tagasi eelduslikult osaühingu kasumi arvel. Asudes kostja asju ajama ja tema eest osamakset tasuma, ei olnud hagejal täpselt teada, millal tal on võimalik kostja eest tasutu osaühingu kasumi arvel tagasi saada. Seega ei ole põhjendatud hageja viivisenõue kostja vastu alates 7. maist 2007. OÜ New Industry pankrot kuulutati välja 12. mail 2008 ja sellest ajast pidi olema osanikel, sh pooltel, selge ka asjaolu, et neil ei ole võimalik kasumit saada. Hageja esitas kostjale nõudekirja võlakohustuse täitmiseks 23. juulil 2009 ja palus kohustuse täita hiljemalt 6. augustil 2009. Seega muutus hageja nõue sissenõutavaks
7.augustil 2009 ja sellest päevast on hagejal võimalik nõuda kostjalt 292 000 kroonilt (18 662 eurolt 20 sendilt) viivist VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Kokku on põhjendatud kostjalt välja mõista ajavahemiku eest kuni kohtuotsuse tegemiseni 2897 eurot 64 senti viivist.
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, milles kohus hagi rahuldas, ja teha selles osas uue otsuse, millega jätta hagi täielikult rahuldamata ning jätta menetluskulud hageja kanda.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tartu Ringkonnakohus jättis 30. jaanuari 2012. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, kordamata maakohtu otsuse põhjendusi. Vastuseks apellatsioonkaebusele märkis ringkonnakohus, et ei nõustu kostja väitega, et kohtu hinnang on üllatuslik, kuna hageja ei ole oma nõudes tuginenud asjaolule, et registripidajale dokumentide esitamisel oli tegemist võõra nime all tegutsemisega, millega sooviti kaasa tuua õigusi ja kohustusi kostjale. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus otsust tehes seotud poolte õiguslike väidetega. TsMS § 442 lg 8 järgi märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused. Maakohus ei ole otsuse tegemisel tuginenud asjaolule, millele hageja ei ole viidanud. Hageja väitis läbivalt maakohtu menetluses, et kostja oli teadlik tema osa suurendamisest ning oli sellega nõus. Samuti väitis hageja, et kostja nõusolek tema osa suurendamiseks sai olla antud ka konkludentselt. Maakohus hindas kõiki poolte esitatud asjaolusid ning tuvastas TsMS § 436 lg 7 ja § 442 lg 8 järgi õigesti, et kostja tegi OÜ-le New Industry märkimisettepaneku esindaja kaudu ja saavutas kokkuleppe oma osa nimiväärtuse suurendamiseks. Maakohus tuvastas põhjendatult, et kostja kiitis oma osaluse suurendamise heaks ja käitus alates 2007. a veebruarist 300 000 krooni suuruse osa omanikuna. Õige on maakohtu seisukoht, et kostja nimel on tehtud kirjalik ettepanek märkida osa 26. veebruaril 2007 registripidajale esitatud 5. veebruari 2007. a koosoleku protokollis, kus oli kostja suurendatud osalus märgitud võrdselt teiste osanikega. Kostja vastuväited selles osas ei ole põhjendatud.
26.veebruaril 2007 registripidajale esitatud osanike koosoleku protokoll sisaldab ÄS § 1921 kohast
osakapitali suurendamise otsust, milles on muu hulgas märgitud osanike nimed ning igaühe osa nimiväärtus. ÄS § 196 lg 1 järgi esitatakse äriregistrile avaldus osakapitali suurendamise äriregistrisse kandmiseks siis, kui osakapital on täielikult sisse makstud. Nähtuvalt asja materjalidest oli osakapital sisse makstud 7. veebruaril 2007. Seega, kuigi osakapitali suurendamise otsuse tegemise kuupäev on vaieldav, saab eeldada, et otsus oli tehtud enne
7.veebruari 2007, s.o enne osakapitali sissemakse tegemist. Kostja nimel esindusõiguseta tehtud tehing, s.o kostja ettepanek osaühingule märkida suurendatud osa nimiväärtus, on tehtud enne
7.veebruari 2007 ning avalduse esitamisega äriregistrile on osaühing aktseptinud kostja oferdi. Maakohus järeldas õigesti, et kostja on osa märkimise heaks kiitnud ning seetõttu on tegemist TsÜS § 129 lg 1 mõttes kehtiva tehinguga. Väär on kostja väide, et TsÜS § 129 lg 6 järgi vajas heakskiit kirjalikku vormi. Asjakohane ei ole kostja viide ÄS § 170 lg-le 3, mille kohaselt võib osanik osaleda koosolekul isiklikult või esindaja vahendusel, kelle esindusõiguse olemasolu on kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis dokumendiga tõendatud. Osa märkimisleping ei teki osanike koosoleku otsuse vastuvõtmisega. Lepingu sõlmivad ühing ja isik. Sellisel juhul ei kohaldu ÄS § 170 lg 3. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja on oma käitumisega heaks kiitnud talle kuuluva osaühingu osa nimiväärtuse suurendamise (ja sellega kaasnevad õigused ja kohustused). Iseenesest õige on apellandi väide, et ÄS § 1921 p 4 järgi peavad tasumise tingimused olema ette nähtud osakapitali suurendamise otsuses, kuid praeguses asjas ei sisaldanud otsus tasumise aega ja kohta. Samas ei ole selline puudujääk osakapitali suurendamise otsuses maakohtu otsuse tühistamise aluseks ega kinnita kostja väidet, et tal ei tekkinud kohustust tasuda. Osa märkimisega sõlmis kostja lepingu osaühinguga ning tal on kohustus tasuda omandatud osa eest. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja ei saa tugineda osakapitali suurendamise otsuse tühisusele, kuna selle otsuse alusel on tehtud kanne osakapitali suurendamise kohta ja kande tegemisest on möödunud kaks aastat (ÄS § 1771 lg 3). Samuti on õige maakohtu seisukoht, et ÄS § 1771 lg-s 3 sätestatu kehtib kogu osakapitali suurendamise otsuse sisu kohta ja sõltumata võimalikust tühisuse alusest. Iseenesest õige on kostja väide, et ainuüksi osakapitali suurendamise otsus ja selle alusel kande tegemine registrisse ei tõenda osa omandi tekkimist osanikul. Praeguses asjas aga tuvastas maakohus kostja tahte suurendatud osa omandamiseks ning osa omandamise. Maakohus rahuldas õigesti hagi käsundita asjaajamise sätete alusel ning ükski apellatsioonkaebuse väide ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Hageja on kostja osa eest sissemakse tasumisega teinud teo kostja kasuks ning tegutsenud õigustatud käsundita asjaajajana VÕS § 1018 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi. Asjas on tõendatud, et kostja oli teadlik osakapitali suurendamisest ja sellest, et hageja tasus selle eest. Samuti oli hageja kostjat asjaajamisele asumisest teavitanud. Asjas ei tule kohaldada VÕS § 1022 lg-t 4, mille kohaselt vastutab käsundita asjaajaja igasuguse asjaajamise tõttu soodustatule tekitatud kahju eest, kui käsundita asjaajaja teadis või pidi teadma, et asjaajamine ei vasta soodustatu tahtele ja see tahe ei olnud vastuolus avalike huvide ega seadusega. Praeguses asjas ei ole tõendatud hageja pahausksus asjaajamisele asudes. Väär on kostja väide, et hagejal ei ole kostja vastu nõuet, kuna VÕS § 1023 lg 3 kohaselt ei olnud
hagejal asjaajamisele asumisel kavatsust nõuda kostjalt kulutuste hüvitamist. Asjas ei ole esitatud asjaolusid, mis võimaldaksid kohaldada VÕS § 1023 lg-t 3. Maakohus tuvastas, et hagejal ja kostjal ei olnud tagasimaksmise kohta jäika kokkulepet, kuid kohus ei ole tuvastanud, et hagejal ei olnud asjaajamisele asudes kavatsust nõuda kostjalt kulude hüvitamist. Asjaolu, et hageja võis pidada võimalikuks kulutuste hüvitamist OÜ New Industry kasumi arvel, ei tähenda, et kostja oleks vabanenud oma kohustusest hageja vastu olukorras, kus OÜ-s New Industry kasumit ei tekigi.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse hagi rahuldavas osas tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi täielikult rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei võtnud kostja osa eest tasumise kohustust, sh ei saanud märkimislepingu sõlmimine toimuda volituseta esinduse kaudu. Isikut ei saa esindada pärast tehingu tegemist. Asjas on aga tuvastatud, et tehing tehti enne 7. veebruari 2007, kuid 8. veebruaril 2007 registripidajale esitatud protokoll kostja tahteavaldusi ei sisaldanud, millele juhtis tähelepanu ka kohtunikuabi oma 12. veebruari 2007. a määruses. Protokolli teine variant esitati registripidajale
26.veebruaril 2007 ning selle lõppu on lisatud kostja nimi ja allkiri ning käsitsi kirjutatud juurde 300 000. Seega ei toimunud märkimist enne 12. veebruari 2012, st väidetav esindamine pidi toimuma pärast väidetava märkimistehingu tegemist ja täitmist. Ringkonnakohtu otsus märkimistehingu ja esindamise osas vastuoluline. Ringkonnakohus rikkus asja lahendades TsMS § 436 lg-t 1 ja § 232 lgt 1 ning kohaldas valesti TsÜS § 115 lg-t 1. Asjas ei saa tugineda esindusele. Hageja ei ole hagi alusena toonud välja asjaolu, et 26. veebruaril 2007 registripidajale esitatud dokumendis oli märkimislepingu allkirjastanud kostja esindaja. Hageja tugines asjaolule, et dokumendi allkirjastas kostja isiklikult. Kohus on seotud hageja esitatud asjaoludega ega saa väljuda hagi piiridest. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 4 lg-t 1, § 5 lg-t 2 koostoimeS § 236 lg-ga 1 ning §-ga 436 ja eiras kohtupraktikat (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-14-06, p 46). Maakohus tugines üllatuslikult volituseta esindusele ning tegi seda alles kohtuotsuses, millega rikkus kohtupraktikat (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 11). Allkirja võltsimine ei ole käsitatav esindusena. Allkirja võltsimise korral ei tegutse isik esindajana (esinduse korral allkirjastaks esindaja dokumendi esindajana, mitte esindatavana). Tuvastamata on isiku tahe esindajana tegutseda ja asjaolu, et tehinguosalised tajusid esindust. Valesti on kohaldatud TsÜS § 115 lg-t 1, § 116 lg-t 1, § 117 lg-t 1 ja § 118.
26.veebruaril 2007 registripidajale esitatud dokumendis ei sisaldu märkimistehingut, s.o sissemakse tegemise kohustust ja ettepanekut sellise kohustuse võtmiseks. Ringkonnakohus jättis arvestamata valitseva kohtupraktika osanike otsuse kui märkimiskutse siduvuse kohta (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-10, p 14 viitega otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-113-02, p 12), kohaldas vääralt VÕS § 16 lg-t 1 ja ÄS § 1921 ning hindas vääralt tõendeid. Kostja ei ole osa eest tasumise kohustuse võtmist heaks kiitnud. Hüpoteegi seadmine kui tegu ei tähenda osa eest tasumise kohustuse heakskiitmist, eriti kui sel ajal ei ole üheski dokumendis
fikseeritud ei tasumise kohustust ega osade suurust. Muid heakskiitvaid tegusid kohtud ei tuvastanud. Esindus toimus osanike otsuse allkirjastamisega, kuid järgitud ei ole selle heakskiitmiseks sätestatud nõutavat kirjalikku vormi. Ringkonnakohus kohaldas vääralt TsÜS § 68 lg-t 3, VÕS § 1018, samuti ÄS § 170 lg-t 3 koostoimes TsÜS § 129 lg-tega 1 ja 6. Nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus on põhjendamata, millega kohtud rikkusid TsMS § 436 lg-t 1 ja § 654 lg-t 5. Isikut ei saa sundida osa eest sissemakset tegema. Kohtud jätsid vääralt kohaldamata ÄS § 156 lg-s 3 sätestatud põhimõtte, mille kohaselt sissemakse tähtajaks tegemata jätmisel kaotab osanik oma osa, mitte ei ole võimalik sundida teda sissemakse eest tasuma. Osade jaotumine on tühine, sest osanike otsus on osaliselt tühine ja osanike nimekirja pole esitatud. Kohtud jätsid vääralt kohaldamata ÄS § 1771 ja ÄS § 182 lg 1. Asjas tuvastati, et hageja pidi tasutud raha saama tagasi kasumi arvel. Seega ei kavatsetud tasuda hagejale isiklike varade arvel. Kohtud jätsid vääralt kohaldamata VÕS § 1023 lg 3. Asjas puuduvad ka käsundita asjaajamise üldised alused ning kohtud kohaldasid vääralt VÕS § 1018.
8.Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja vastuse kohaselt on nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. Osanike koosoleku otsus ei ole tühine ja kostja ei saa tühisusele registrikande tõttu enam tugineda. Hageja on menetluses tuginenud sellele, et kostja sõlmis märkimislepingu isiklikult, kuid möönis menetluses ka esinduse võimalikkust. Kohtute tuginemine esindusele ei ole üllatuslik, sest kohus tugines seda tehes asjas esitatud faktilistele asjaoludele ning kvalifitseeris õigussuhte. Kostja soovis saada 300 000 krooni suuruse osa omanikuks ja kiitis enda nimel tehtud tehingud heaks. Kostja on menetluses tunnistanud, et on 300 000 krooni suuruse osa omanik, kuid ei ole väidetavalt võtnud kohustust teha täiendav sissemakse. Osanikud leppisid kokku, et hüvitavad hagejale sissemakse. Seega oli kostjal kohustus see hagejale hüvitada. Alternatiivselt tugines hageja käsundita asjaajamisele, mille alusel kohtud õigesti hagi rahuldasid.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 1 ja § 692 lg 2 järgi jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus lõppjäreldustes muutmata, sest kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni tühistada. Küll tuleb TsMS § 691 p 5 ja § 692 lg 2 järgi muuta ringkonnakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi.
10.Kuna hageja ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles hagi jäi rahuldamata, vaidlevad pooled kassatsiooniastmes selle üle, kas kostja peab maksma hagejale 18 662 eurot 20 senti ja kohustuse täitmisega viivitamise eest viivist. Hageja põhjendab oma nõuet sellega, et OÜ New Industry osanikud, sh kostja otsustasid suurendada osakapitali 1 500 000 kroonini ning hageja tegi OÜ New Industry osakapitali suurendamiseks kostja eest rahalise sissemakse 300 000 krooni. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja tegi OÜ-le New Industry rahalise sissemakse, ega selle üle, et osaühingu osakapitali suurendati ja suurendamine kanti äriregistrisse, mille tulemusena sai kostja 300 000 krooni suuruse nimiväärtusega osa omanikuks.
11.Kolleegium juhib tähelepanu, et hageja esitas kostja vastu raha saamise nõude, kuna ta oli teinud kostja eest OÜ-le New Industry rahalise sissemakse. Hageja väitel lepiti kokku, et ta teeb kõigi osanike eest sissemakse ja osanikud maksavad neile langeva osa hagejale tagasi. Sellele tuginedes esitas hageja kostja vastu lepingu täitmise nõude. Alternatiivselt, juhul kui kohus ei tuvasta, et pooltel oli kokkulepe hageja tehtud sissemakse hüvitamise kohta, palus hageja rahuldada oma nõude käsundita asjaajamise sätete järgi, sest hageja ajas sissemakset tehes kostja asja ja kostja on asjaajamise heaks kiitnud. Asja lahendamiseks tuli kolleegiumi hinnangul TsMS § 370 lg-st 2 tulenevalt esmalt tuvastada, kas hagejal ja kostjal oli kokkulepe, et kostja kohustub hagejale tema eest tehtud sissemakse hüvitama, ning kokkuleppe puudumise korral tuvastada, kas hageja tegutses käsundita asjaajajana, mis annaks talle õiguse nõuda tehtud kulutuste hüvitamist.
12.Maakohus asus asjas esitatud asjaolude ja tõendite alusel seisukohale ja ringkonnakohus nõustus maakohtuga selles, et asjas ei saa poolte kokkulepet sissemakse hüvitamise kohta tuvastada, mistõttu ei saa hageja nõuet rahuldada lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kohustuse täitmise nõudena VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 108 mõttes. Selle nõude üle pooled kassatsiooniastmes enam ei vaidle.
13.Käsundita asjaajamisega on VÕS § 1018 lg 1 järgi tegemist siis, kui isik teeb midagi teise isiku, s.o soodustatu kasuks, ilma et viimane oleks andnud talle õiguse või pannud kohustuse tegu teha. Seega saab õigussuhte kvalifitseerida käsundita asjaajamiseks, kui isik ajab teise isiku asja, olemata selleks lepingu või seadus järgi kohustatud. Käsundita asjaajaja võib täita kolmanda isikuna teise isiku kohustuse (VÕS § 78) või teha muu teo teise isiku kasuks. Seega oli kohtutel alust lugeda tuvastatuks, et hageja tegutses käsundita asjaajajana VÕS § 1018 mõttes, sest tegi kostja eest rahalise sissemakse OÜ-le New Industry, s.o tegi teo kostja kasuks. Hageja tegi kostja eest rahalise sissemakse OÜ-le New Industry, eeldades, et kostjal on kohustus teha OÜ-le New Industry osakapitali suurendamiseks rahaline sissemakse, kuna osanikud leppisid osakapitali suurenemises kokku. Kuna hageja tehtud rahalise sissemakse tõttu sai kostja OÜ New Industry täiendavate osade omanikuks, siis ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust, kas kostja oli sõlminud OÜ-ga New Industry märkimislepingu või kas kostjal oli OÜ New Industry vastu kehtiv kohustus tasuda rahaline sissemakse. Hageja poolt kostja eest rahalise sissemakse tegemine on käsitatav kostja asja ajamisena VÕS § 1018 lg 1 mõttes sõltumata sellest, kas kostjal oli kohustus sissemakset teha. Kohtute põhjendused märkimislepingu kehtivuse kohta ei puutu seega asjasse. Kolleegium peab vajalikuks selgitada, et kui kostja ei sõlminud märkimislepingut või kui märkimisleping sõlmiti, kuid see osutus kehtetuks, siis võib kostjal olla õigus nõuda OÜ-lt New Industry alusetult saadu tagasi. Kui isik on teiselt isikult midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja nõuda VÕS § 1028 lg 1 järgi saadu saajalt tagasi, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. VÕS § 1028 lg-s 1 sätestatud eelduste esinemise korral, peab OÜ New Industry kostjale hüvitama VÕS § 1032 lg 1 esimese lause järgi rahasumma, mille hageja oli maksnud kostja eest OÜ-le New Industry VÕS § 78 lg 1 alusel.
14.Kui isik on teinud teise isiku kasuks teo, kuuluvad talle VÕS § 1018 järgi käsundita asjaajajale
seaduses sätestatud õigused ja kohustused üksnes juhul, kui soodustatu kiidab tema asjaajamise heaks või kui asjaajamisele asumine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele või kui asjaajamisele asumata jätmise korral jääks õigel ajal täitmata soodustatu seadusest tulenev ülalpidamiskohustus või on asjaajamisele asumine muul põhjusel avalikes huvides oluline. Muu hulgas on käsundita asjaajajal VÕS § 1023 lg 1 järgi õigus nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused, sh kulutused, mida soodustatu säästis seetõttu, et käsundita asjaajaja kandis need tema eest. Kulutuste hüvitamist võib käsundita asjaajaja nõuda ulatuses, milles käsundita asjaajaja võis kulutuste tegemist pidada mõistlikult vajalikuks. Praeguses asjas on kohtud õigesti tuvastanud, et kuna kostja oli osakapitali suurendamisest ja tasumise kohustusest teadlik ning ta soovis säilitada teiste osanikega võrdse osaluse ega vaielnud osakapitali suurendamisele vastu, kiitis ta kaudse tahteavaldusega asjaajamise heaks. Seetõttu on kostjal kohustus hüvitada hagejale tema eest tehtud sissemakse. Iseenesest on õige kostja väide, et käsundita asjaajaja ei saa VÕS § 1023 lg 3 järgi nõuda kulutuste hüvitamist, kui asjaolusid arvestades on ilmne, et tal ei olnud asjaajamisele asumisel kavatsust nõuda soodustatult kulutuste hüvitamist või tasu maksmist. Praeguses asjas asusid kohtud õigesti seisukohale, et kuigi pooltel ei olnud kokkulepet, kuidas ja mil viisil kulutused hüvitatakse, ei saanud sellest järeldada, et hageja tasutud sissemakset ei tule üldse hüvitada. Eeltoodud põhjendustel asusid kohtud õigesti seisukohale, et hagi tuleb osaliselt rahuldada.
15.Kuna kolleegium jätab kassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata kostja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse. Kassatsiooniastme menetluskulud tuleb kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jätta TsMS § 171 lg 1 järgi kassatsioonkaebuse esitaja kanda. Menetlusosalisel on õigus pöörduda 30 päeva jooksul alates käesoleva määruse jõustumisest maakohtusse oma menetluskulude kindlaksmääramiseks TsMS § 174 lg-s 1 sätestatud korras. Villu Kõve, Henn Jõks, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.