Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Ants Kull
Kohtuasi
Martin Soni Investments OÜ hagi Andrus Milleri vastu võlgnevuse ja viiviste saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 20. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-53654
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Martin Soni Investments OÜ kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
5799 eurot 95 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Martin Soni Investments OÜ (registrikood 10587584), esindaja vandeadvokaat Toivo Viilup Kostja Andrus Miller
Asja läbivaatamise kuupäev
15. aprill 2013, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 20. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-53654. Saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.
Tagastada Martin Soni Investments OÜ-le kassatsioonkaebuselt 16. jaanuaril 2013 tasutud kautsjon 100 (ükssada) eurot.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Martin Soni Investments OÜ (hageja) esitas 4. novembril 2011 kohtule hagiavalduse, milles palus Andrus Millerilt (kostja) välja mõista 5538 eurot põhivõlga ja viivis. Hagiavalduse kohaselt on hageja teinud 11. aprillil 2007 ja 8. veebruaril 2008 kostja kontole Sampo Pangas kaks ülekannet – 40 000 krooni selgitusega "laenu andmine" ja 4400 krooni selgitusega "laen". Hageja eriõiguseellane P. Pihelpuu on teinud 2007. aastal ühe laenuülekande ning 2006. aastal ja 2008. aastal tasunud kostjale antud laenu arvel kostja korraldustel viimase eest liikmemaksu MTÜle Neeme Sadam. P. Pihelpuu nõue kostja vastu on 2700 eurot 64 senti.
21.märtsil 2011 loovutas P. Pihelpuu hagejale oma nõude kostja vastu. Kogu kostja põhivõlgnevus hagejale on seega 5538 eurot 32 senti (2837 eurot 68 senti + 2700 eurot 64 senti). 21. veebruaril 2011 esitasid nii hageja kui ka P. Pihelpuu kostjale nõuded, milles nõudsid rahaliste kohustuste täitmist kahe nädala jooksul. Kostja nõuetele ei vastanud. Hageja nõudis laenu tagasimaksmisega viivitamise eest viivist.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Poolte vahel ei ole laenusuhet. Poolte vahel oli käsundisuhe, mille kohaselt osutas kostja põhiliselt äriühingu Uitro Saar OÜ vahendusel hagejale ja viimasega samasse kontserni kuuluvatele ettevõtetele (AS Vana Viru TT, AS Martin Soni Grupp) juhtimisteenuseid. Peamiseks käsundussuhtest väljuvaks ülesandeks, mida kostja lisaks eraviisiliselt täitis, oli AS Vana Viru TT omandis olnud Tallinnas Lossi plats 4 asuva korteriomandi suurendamine pööningukorruse arvel ja naabritega kaasomandi valdamise ja kasutamise korra kokkuleppimine. Arvestades naabrite isiksusi, kõikvõimalikke erisoove ning asjaolusid, et AS Vana Viru TT soovis oma ainukasutusse jääva kaasomandiosa maksimaalset suurenemist, kuid ei olnud nõus selle eest tasuma rahas, vaid ehitus- ja heakorratöödes, siis kestsid läbirääkimised naabritega rohkem kui aasta ja kasutuskorra kokkulepe sõlmiti alles 16. mail 2008. Summad, mida hageja võis 2007. või 2008. aastal kostja pangakontole kanda, on olnud käsundisaaja tasu. Makse vastuvõtja ei saa mõjutada, mida maksja oma selgitusse kirjutab, ning ainuüksi asjaolu, et makse selgituseks on märgitud "laen", ei tähenda, et poolte vahel tekiks laenusuhe. Ka asjaolust, et P. Pihelpuu on väidetavalt tasunud kostja eest MTÜ Neeme Sadam liikmemaksu, ei saa tuleneda, et poolte vahel on tekkinud laenusuhe. Säärast olukorda reguleerib hoopis võlaõigusseaduse (VÕS) § 1041. Kostja ei ole tema eest liikmemaksu väidetava tasumise tõttu rikastunud ning ainuüksi seetõttu puudub tal kohustus seda hüvitada. Arvestades kostja ning P. Pihelpuu ja tema ettevõtete vahelist pikemaajalist koostööd, võib poolte vahel olla mittetäielikke kohustusi VÕS § 4 lg 1 tähenduses, mille võimalik täitmine saab toimuda poole äranägemisel lähtuvalt tema soovidest ja võimalustest. Olenemata sellest, millisel õiguslikul alusel hageja oma hagiavalduses toodud väidetavaid nõudeid esitab või kuidas neid tõendada üritab, on need aegunud.
3.Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohtu hinnangul ei saa üksnes maksekorraldusel tehtud märke järgi lugeda tähtajatut laenulepingut sõlmituks. Hageja võib sellise märkega maksekorraldusega täita ka teisi täitmata kohustusi saajale. Samuti ei tähista sõna "laen" laenu andmist, vaid seda võib mõista ka kui laenu tagastamist. Ka sõna "kokkuleppel" ei tähista kohtu hinnangul laenulepingu sõlmimist. Hageja väited kostjale raha laenuna andmise kohta muudab ebausaldusväärseks ka asjaolu, et juhul kui kostja väidetavat laenu ei tagastanud, puudus hagejal igasugune mõistlik põhjus kostjale raha juurde anda. Ühestki kohtule esitatud tõendist ei nähtu, et pooled oleksid vastastikku teinud tahteavaldusi laenulepingu sõlmimiseks. Kostja väitel oli poolte vahel käsundisuhe ning raha, mida hageja võis kostja kontole kanda, on olnud käsundisaaja tasu. Kohtule esitatud arvetest ja e-kirjadest nähtub, et kostja on Uitro Saar OÜ vahendusel osutanud AS-le Vana Viru TT haldusteenust ning täitnud käsundit ka isiklikult AS-
le Vana Viru TT kuulunud Lossi plats 4–6 korteriomandi reaalosa suurendamise eesmärgil. Kostja vastuväite kohaselt on hageja nõue ka aegunud, käsundusleping lõppes 16. mail 2008, mil sõlmiti Lossi plats 4–6 kasutuskorra kokkulepe. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 järgi algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti, ning teise lõike järgi muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Käsundisaaja käsunduslepingu järgne tasu maksmise nõue muutub VÕS § 628 lg 1 järgi sissenõutavaks teenuse osutamise järel, praegusel juhul 17. maist 2008. Aegumise vältimiseks oleks hageja pidanud pöörduma kohtusse hiljemalt 17. mail 2011. Hageja pöördus kostja vastu kohtusse
4.novembril 2011, s.o hilinenult. Nõude tunnustamisega aegumine ei katkenud. Kohtule esitatud e-kirjast P. Pihelpuule nähtub, et tegemist on pakkumusega kompromissiks ning see sisaldab vastastikuseid kohustusi ja tingimusi, mistõttu ei saa seda nimetada nõude õigeksvõtuks. Hageja väitel on esialgne võlausaldaja P. Pihelpuu tasunud kostjale antud laenu arvel kostja juhiste alusel MTÜ-le Neeme Sadam liikmemaksu 40 000 krooni. Ainuüksi makse tegemine MTÜ-le Neeme Sadam ei loo laenusuhet kostja ja P. Pihelpuu vahel. Ei ole esitatud tõendeid, et kostja oleks andnud juhiseid MTÜ-le Neeme Sadam raha maksmise kohta. Hageja on leidnud, et makstud rahasummad tuleb tagastada sõltumata sellest, kas tegemist on lepingulise suhte või alusetu rikastumisega. Kohtu hinnangul oleks ka hageja alusetust rikastumisest tulenev nõue kostja vastu TsÜS § 151 lg 1 alusel aegunud – 30. detsembri 2006 makse osas 31. detsembril 2009 ja 17. veebruari 2008 makse osas
18.veebruaril 2011.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsus täies ulatuses ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Maakohus on õigesti leidnud, et hageja ei ole tõendanud pooltevahelist laenusuhet. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Laenuleping loetakse sõlmituks poolte vahel kokkuleppe saavutamisega. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Laenulepingu sõlmimiseks võib teha tahteavalduse sarnaselt teiste võlaõiguslike lepingutega TsÜS § 68 lg-st 1 tulenevalt mis tahes viisil. Selliseid tõendeid, mis kinnitaks laenulepingu sõlmimist hageja ja kostja vahel, ei ole asjas esitatud. Ringkonnakohtu istungil on tunnistajana üle kuulatud P. Pihelpuu. Tema ütluste kohaselt ei kuulunud tema väidetavate laenulepingute sõlmimise ajal hageja juhatusse. Soovist raha laenata rääkis talle kostja. Sageli laenas tunnistaja talle oma isiklikku raha ja vahel lasi teha ülekande mõne äriühingu kontolt. Eeltoodu alusel kinnitavad tunnistaja ütlused üheselt kostja vastuväiteid hagile, mille kohaselt ei ole tema hagejaga mitte kunagi laenulepinguid sõlminud ega hagejalt laenu saanud. Seega
on maakohus põhjendatult jätnud nimetatud nõude rahuldamata. Hageja ei ole hagiavalduses muid asjaolusid esile toonud ega alternatiivseid nõudeid esitanud. Maakohus leidis põhjendatult, et võlanõue on aegunud ning aegumine ei ole katkenud, kuna kostja ei ole nimetatud võlga tunnistanud. Kostja on suhelnud P. Pihelpuuga ja viidanud 3. märtsi 2011. a ekirjas vaid võimalikule võlale, mis seostub liikmemaksu tasumisega kostja eest MTÜ-le Neeme Sadam. Maakohus leidis põhjendatult, et juhul kui hageja ja kostja vahel olnuks hagis nimetatud asjaoludel sõlmitud laenuleping, siis oleks sellest tulenevad nõuded aegunud. Maakohus jättis põhjendatult rahuldamata ka hageja teise nõude, mis puudutab liikmemaksu tasumist MTÜ-le Neeme Sadam. Hagejale loovutatud rahaline nõue on aegunud. Kostja taotles maakohtus aegumise kohaldamist. Maakohus leidis õigesti, et kostja 3. märtsi 2011. a e-kiri ei peatanud ega katkestanud aegumise kulgu, kuna nimetatud nõue oli juba aegunud 18. veebruariks 2011. Kuna ringkonnakohus jättis hagi rahuldamata aegumise kohaldamise tõttu, siis jättis ta tähelepanuta apellatsioonkaebuses toodud sisulised vastuväited.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme. TsMS § 654 lg 6 ei vabasta ringkonnakohut kohustusest hinnata neid apellatsioonkaebuse väiteid, mis põhinevad tõendite ebaõigel hindamisel ja materiaalõiguse tõlgendamisel. Samuti tuleb ringkonnakohtul, vaatamata maakohtu otsuse põhjendustega nõustumisele, vastata apellatsioonkaebuse väidetele, mis põhinevad maakohtus apellandi väidete hindamata jätmisel. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-11-08 leidnud, et kui laenuandja on tõendanud raha ülekandmise, siis tuleb laenusaajal tõendada, et laenuandjal ei ole õigust raha tagasi saada, ning kohtuasjas nr 3-2-1-9611 leidis Riigikohus, et laenusaajal on kohustus tõendada, et ta on võlausaldajale laenu tagasi maksnud. Olukorras, kus hageja tõendas raha ülekandmise fakti, oleks pidanud kostja tõendama, et laenuna ülekantud summad on tagasi makstud või et hagejal ei ole muul põhjusel õigust seda raha tagasi saada. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta apellatsioonkaebuses esitatud hageja väite selle kohta, et maakohus on tõendeid valesti hinnanud. Maakohus ei ole otsuses märkinud, milliste tõendite alusel ta leidis, et poolte vahel oli käsundisuhe. Ringkonnakohus on üldsõnaliselt nõustunud maakohtu seisukohtadega. Ringkonnakohus on ignoreerinud hageja väidet, et kostja tegutses väidetava käsundi alusel kolmanda isiku (AS-i Vana Viru TT) huvides ning viimane on kostjale osutatud teenuste eest ka tasunud. Jääb arusaamatuks, miks peaks mõistlik isik viitama ülekande tegemisel laenusuhte olemasolule olukorras, kus väidetavalt on makse tehtud mõnes teises õigussuhtes ning miks peaks maksesaaja sellises olukorras vaikima. Ainus põhjendus on see, et dokumentidest nähtuv laenu andmine vastas poolte tegelikule ühisele tahtele. Ringkonnakohtu istungil kinnitas tunnistaja, et on laenanud kostjale
nii isiklikku raha kui ka palunud ülekandeid teha mõne äriühingu kontolt. Kohtuotsusest ei selgu, millisel moel on viidatud ütlusest võimalik järeldada, justkui kinnitaksid tunnistaja ütlused kostja vastuväidet, et ta ei ole hagejaga laenulepinguid sõlminud ega laenu saanud. Aegumist ei saa kohaldada nõudele, mida ei ole menetluses esitatud ning mille oleks saanud esitada üksnes kostja käsundi eest tasu saajana. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et kvalifitseerides kostjale tehtud väljamaksed tasuna käsundi täitmise eest, ei ole hagejal nende summade tagasinõudmise õigust, st tegemist on kehtivas õigussuhtes kostjale makstuga, mille tagasinõudmiseks ei ole kohtu loogika kohaselt alust. Ometigi on ringkonnakohus leidnud, et hageja nõue on aegunud. Aegunud ei ole alusetust rikastumisest tulenev nõue, sest hageja sai laenusuhte mittetunnustamisest teada alles praeguse tsiviilasja menetlemisel. Isegi kui käsitada hageja poolt MTÜ-le Neeme Sadam kostja eest tehtud makseid alusetu rikastumisena, siis on ringkonnakohus jätnud tuvastamata sisuliselt kõik faktilised asjaolud, millel on aegumise otsustamisel tähtsust. Olukorras, kus kostja ei ole enne kohtumenetlust hagejale ühtegi laenusuhte puudumisele tuginevat vastuväidet esitanud, ei saanud hageja teada seda, et tal on kostja vastu lepingulise nõude asemel lepinguväline alusetust rikastumisest tulenev nõue. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, millisele õigussuhtele tuginedes on ringkonnakohus hagi aegumist kohaldanud. Kuna ringkonnakohus tuvastas laenusuhte puudumise ning ei tuvastanud muid õigussuhteid, ei ole ringkonnakohtus aegumise kohaldamine üldse mõistetav. Kohtud ei ole võtnud seisukohta kostjale 20. septembril 2007 tehtud ülekande kohta. Kostja ei ole sellele nõudele mingeid vastuväiteid esitanud. Seega tulnuks hagi 2255 krooni 80 sendi osas rahuldada. Ringkonnakohus on valesti jätnud kohaldamata TsÜS § 158, millele tuginedes väitis hageja, et kostja saadetud e-kirjas P. Pihelpuule on kostja oma võlga tunnistanud.
7.Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohus ei ole menetlusõiguse norme rikkunud. Kohtud tuvastasid õigesti, et käsundisuhe poolte vahel on tõendatud. Ringkonnakohus ei ole materiaalõigust valesti kohaldanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.
9.Esmalt käsitleb kolleegium liikmemaksu tasumist MTÜ-le Neeme Sadam. Hagiavalduse kohaselt tasus hageja eriõiguseellane P. Pihelpuu 2006. aastal ja 2008. aastal kostjale antud laenu arvel kostja korraldusel kostja eest liikmemaksu MTÜ-le Neeme Sadam kokku 40 000 krooni. 21 märtsil 2011 sõlmisid hageja ja P. Pihelpuu nõude loovutamise lepingu, millega P. Pihelpuu loovutas hagejale eelnimetatud nõude. Hageja leidis, et makstud raha tuleb tagastada sõltumata sellest, kas tegemist on
lepingulise suhte või alusetu rikastumisega. Kostja leidis seevastu, et sellest, et P. Pihelpuu on tasunud kostja eest MTÜ Neeme Sadam liikmemaksu, ei saa tuleneda, et poolte vahel oli tekkinud laenusuhe. Kostja arvates reguleerib sellist olukorda VÕS § 1041. Kostja aga ei ole tema eest liikmemaksu väidetava tasumise tõttu rikastanud ning ei ole kunagi palunud P. Pihelpuul tasuda enda eest mõne MTÜ liikmemaksu. Maakohus nõustus kostjaga selles, et ainuüksi makse tegemine MTÜ-le Neeme Sadam ei loonud laenusuhet kostja ja P. Pihelpuu vahel. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kostja oleks andnud juhiseid MTÜ-le Neeme Sadam raha maksmise kohta. Ringkonnakohus nõustus maakohtu sellise käsitlusega.
10.Tulenevalt TsMS § 436 lg-st 7 ei ole kohus seotud hageja õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise, olles enne tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud (vt nt Riigikohtu 6. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-12, p 13; 9. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-09, p 13; 10. veebruari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-08, p 11). See nõue kehtib ka ringkonnakohtu kohta, kes TsMS § 652 lg 8 järgi ei ole seotud apellatsioonkaebuse õigusliku põhjendusega (vt Riigikohtu 6. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-12, p 13; 13. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-08, p 15). Seega tuli kohtul hageja esiletoodud asjaolude alusel tema nõue kvalifitseerida ning seda pooltega arutada, st õiguslik kvalifikatsioon ei tohi tulla pooltele üllatuslikult (vt ka Riigikohtu 7. juuni 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 41; 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p-d 39 ja 40; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). See tuleneb mh TsMS § 351 lg-st 1, § 400 lg-st 5 ja § 436 lg 4 teisest lausest. Kohtud leidsid, et kostja eest liikmemaksu tasumisel ei tekkinud laenusuhet. Samas ei selgu maakohtu otsusest, milline õiguslik suhe võis esiletoodud asjaoludest tekkida ja kas need asjaolud on tõendatud.
11.Hageja on esitanud hagi raha saamiseks, tuginedes muu hulgas sellele, et P. Pihelpuu tasus kostja liikmemaksu MTÜ-le Neeme Sadam. Kolleegium märgib, et raha nõudmiseks peab poolte vahel olema mingi võlasuhe VÕS § 2 lg 1 mõttes. Võlasuhe võib VÕS § 3 järgi tekkida lepingust või seaduses sätestatud lepinguvälisest või lepingusarnasest võlasuhtest. Seejuures tuleb kohtul esmalt kontrollida, kas poolte vahel on mingi lepinguline võlasuhe, seejärel mõni muu seadusest tulenev eriregulatsioonile allutatud võlasuhe ja viimases järjekorras, kas poolte vahel võib olla käsundita asjaajamisest või alusetust rikastumisest tulenev võlasuhe (vt ka Riigikohtu 19. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-12, p 14). Kohtud leidsid, et laenusuhe ei ole tõendatud.
12.Kolleegium leiab, et hagiavalduses esiletoodud asjaoludel võis kostja ja P. Pihelpuu vahel tekkida käsundita asjaajamise suhe. Käsundita asjaajamisega on VÕS § 1018 lg 1 järgi tegemist siis, kui isik teeb midagi teise isiku, s.o soodustatu kasuks, ilma et viimane oleks andnud talle õiguse või pannud kohustuse tegu teha (vt ka Riigikohtu 10. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-12, p 14). Seega saab õigussuhte kvalifitseerida käsundita asjaajamiseks, kui isik ajab teise isiku asja, olemata selleks lepingu või seaduse järgi kohustatud. Käsundita asjaajaja võib täita kolmanda isikuna teise isiku kohustuse (VÕS § 78) või teha muu teo teise isiku kasuks. Seega on asjaolude tõendatuse korral
kohtutel alus kvalifitseerida P. Pihelpuu käitumine käsundita asjaajamisena VÕS § 1018 mõttes, kui ta tasus kostja eest viimase liikmemaksu MTÜ-le Neeme Sadam, s.o tegi teo kostja kasuks (vt ka Riigikohtu 3. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-12, p 13). Maakohus märkis, et kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kostja oleks andnud P. Pihelpuule juhiseid MTÜ-le Neeme Sadam raha maksmise kohta. Kolleegium selgitab, et P. Pihelpuul sai tekkida VÕS § 78 lg-st 4 tulenevalt hüvitisnõue kostja vastu vaid juhul, kui MTÜ-l Neeme Sadam oli kostja vastu liikmemaksu nõudeõigus. Mis aga puudutab kostja eest tasutu väljanõudmist, siis käsundita asjaajaja võib VÕS § 1023 lg 1 järgi nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused (sh kulutused, mida soodustatu säästis seetõttu, et käsundita asjaajaja kandis need tema eest) ulatuses, milles käsundita asjaajaja võis kulutuste tegemist pidada mõistlikult vajalikuks (vt ka Riigikohtu 3. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-12, p 14).
13.Kuivõrd kohtud leidsid, et hagejale P. Pihelpuu loovutatud nõue on TsÜS § 151 lg 1 järgi aegunud, peab kolleegium vajalikuks juhtida tähelepanu sellele, et käsundita asjaajamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 149 esimese lause järgi kümme aastat nõude sissenõutavaks muutumisest (vt ka 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 35). Kui ringkonnakohus leiab asja uuel läbivaatamisel, et liikmemaksu nõudes saab hageja nõuet kvalifitseerida VÕS § 1018 järgi, siis peab ringkonnakohus selgitama pooltele selle nõude aegumise asjaolusid ja tõendamist.
14.Teise asjaoluna nähtub hagiavaldusest, et 11. aprillil 2007 tegi hageja kostjale 40 000 krooni suuruse ülekande, mille selgitusse märkis "laenu andmine" ning 8. veebruaril 2008 4400 krooni suuruse ülekande selgitusega "laen". Hageja palus nimetatud summad kostjalt välja mõista. Kostja on vastuses hagiavaldusele leidnud, et pooled ei ole kunagi sõlminud laenulepingut. Poolte vahel oli käsundisuhe, mille kohaselt osutas kostja äriühingu Uitro Saar OÜ vahendusel hagejale ja viimasega samasse kontserni kuuluvatele ettevõtetele (AS Vana Viru TT, AS Martin Soni Grupp) juhtimisteenuseid. Eelnimetatud käsundisuhte ajal ja pärast seda täitis käsundiandjate ülesandeid kostja eraviisiliselt. Kolleegium on oma varasemas praktikas leidnud, et olukorras, kus hageja on tõendanud raha ülekandmise, tuleb kostjal tõendada, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada (vt selle kohta
27.märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-08, p 11). Seega pidi kostja tõendama, et tal oli alus hagejalt raha saada ning ta ei pea seda tagasi maksma. Maakohus leidis, et tegemist oli käsundisuhtega ja kostja sai raha kui käsundisaaja, märkides otsuses, et kohtule esitatud arvetest ja ekirjadest nähtub, et kostja on Uitro Saar OÜ vahendusel osutanud AS-le Vana Viru TT haldusteenust ning täitnud käsundit ka isiklikult AS-le Vana Viru TT kuulunud Lossi plats 4–6 korteriomandi reaalosa suurendamise eesmärgil. Kohtuotsusest ei selgu, kuidas kohus viidatud tõendite põhjal sellisele järeldusele jõudis, ning sellele tugines hageja ka oma apellatsioonkaebuses. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, jättes aga sellele apellatsioonkaebuse väitele vastamata. Käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele
isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud (VÕS § 619). Käsundisuhtele on omane see, et tasu käsundi täitmise eest saab käsundisaaja. Arved, mille põhjal kohus on hageja ja kostja vahelise käsundussuhte tõendatuks lugenud, on Uitro Saar OÜ esitanud AS-le Vana Viru TT. Hageja väitel oli kostja või tema ettevõtte osutatud teenuse saajaks AS Vana Viru TT, kes on saadud teenuste eest ka tasunud. Seega on kohtuotsused olulises osas põhjendamata. Selline rikkumine on menetlusõiguse normi oluline rikkumine TsMS § 669 lg 1 p 5 järgi.
15.Ringkonnakohtu otsus on vastuoluline tõendite hindamise osas. Ringkonnakohtu otsusest nähtub, et istungil tunnistajana üle kuulatud P. Pihelpuu ütluste kohaselt rääkis kostja talle soovist raha laenata ning sageli laenas tunnistaja talle isiklikku raha ja vahel lasi teha ülekande mõne äriühingu kontolt. Sellest järeldas ringkonnakohus, et tunnistaja ütlused kinnitavad üheselt kostja vastuväiteid hagile, mille kohaselt ei ole tema hagejaga mitte kunagi laenulepinguid sõlminud ega hagejalt laenu saanud. Selliselt on ringkonnakohus käsitlenud tunnistaja ütlusi pealiskaudselt.
16.Kassatsioonkaebuses on õigesti märgitud, et kohtud ei ole võtnud seisukohta kostjale
20.septembril 2007 P. Pihelpuu tehtud ülekande kohta, millele hageja oma nõudes samuti tugines.
17.Menetluskulude jaotuse otsustab TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemustest.
18.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Ants Kull
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.