Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik
Kohtuasi
Osaühingu DEKTOREST hagi Altenberg-Reval Aktsiaseltsi vastu võla ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 6. juuni 2018. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Altenberg-Reval Aktsiaseltsi kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
Kassatsioonkaebuse hind 9750 eurot 7 senti
Menetlusosalised ja esindajad Riigikohtus
nende Hageja Osaühing DEKTOREST, seaduslik esindaja Juri Samborski Kostja Altenberg-Reval Aktsiaselts, vandeadvokaat Kaimo Räppo
Asja läbivaatamise kuupäev
lepinguline esindaja
10. detsember 2018, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 6. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-12908 osas, millega hagi osaliselt rahuldati ja mõisteti Altenberg-Reval Aktsiaseltsilt Osaühingu DEKTOREST kasuks välja 9750 eurot 7 senti, ning menetluskulude jaotuse osas. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
Tallinna Ringkonnakohtu 6. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-12908 on jõustunud osas, millega hagi jäeti 9750 eurot 7 senti ületavas osas rahuldamata.
1.Osaühing DEKTOREST (hageja) esitas 17. märtsil 2010 Harju Maakohtule hagi Altenberg-Reval Aktsiaseltsi (kostja) vastu võla ja viivise saamiseks.
2-10-12908 Hagiavalduse ja selle 5. augusti 2014. a täienduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 25. juulil 2008 töövõtulepingu nr S35-1 laohoone fassaadi ja katusetööde tegemiseks aadressil Suur-Sõjamäe 35, Tallinn (leping). Tööde kogumaksumusena lepiti kokku 3 995 000 krooni, millele lisandub käibemaks. Lepingu p 7.1 kohaselt on ettemakse suurus 20% lepingu maksumusest ehk 799 000 krooni, millele lisandub käibemaks. Lepingu kohaselt tuli tasuda töö eest seitsme tööpäeva jooksul tööde vastuvõtmisest. 30. juulil 2008 sõlmitud lepingu lisa kohaselt kohustus kostja tasuma pool ettemaksest, s.o 399 500 krooni ja sellele lisanduva käibemaksu hiljemalt 4. augustil 2008 ning teise poole siis, kui töö objektil liigub ja kohal on vähemalt 60% põhimaterjalidest, s.o orienteeruvalt
7.kuni 12. augustini 2008. Kostja tasus ettemakse alles 19. septembril 2008. Hageja esitas kostjale tehtud tööde akti nr 1/1008, mis koostati septembrist oktoobrini 2008 tehtud tööde eest maksumusega 1 042 267 krooni 33 senti koos käibemaksuga. See hõlmas ka lisatöid fassaadil ja katusel ning lisakulusid, kokku 39 427 krooni 40 senti. Nimetatud akti alusel esitas hageja kostjale arve nr 43-1108, mille kostja on osamaksetega tasunud. Hageja esitas kostjale tehtud tööde akti nr 2/1108 tööde eest maksumusega 1 047 042 krooni 22 senti, mille kostja sai kätte 28. novembril 2008. Nimetatud akti alusel esitas hageja kostjale 2. detsembril 2008 arve nr 46-1208 summaga 813 349 krooni 22 senti. Kostja tasus sellest arvest 19. märtsil 2009 77 452 krooni, 5. juunil 2009 100 000 krooni ja 18. juunil 2009 100 000 krooni, ent jättis tasumata 535 897 krooni 11 senti. Hageja koostas detsembrist 2008 kuni augustini 2009 tehtud tööde eest akti nr 3/0809 summaga 1 064 366 krooni 40 senti koos käibemaksuga, mille edastas 21. augustil 2009 tähitud kirjaga kostjale, kuna kostja keeldus akti vastu võtmast. Nimetatud akt on seniajani allkirjastamata, kuid tööd on kostja kasutuses. Kostja ei esitanud pärast akti kättesaamist kolme päeva jooksul hagejale ühtegi pretensiooni ega nõuet, mistõttu saab lugeda hageja tehtud tööd vastuvõetuks. Kuna kostja jäi pikema perioodi jooksul (9. detsembrist 2008 kuni 22. oktoobrini 2009) võlgu, peatas hageja objektil tööd. Hageja saatis 1. märtsil 2009 kostjale võlgnevuse kohta saldoteatise, mille kostja
10.märtsil 2009 kinnitas. Pärast saldoteatist asus kostja võlga osade kaupa tasuma, kuid lõpetas tasumise pärast 18. juuni 2009. a osamakset. Kuna kostja ei tasunud arveid, taganes hageja
22.oktoobri 2009. a avaldusega lepingust, mille kostja sai kätte 28. oktoobril 2009. Taganemisavalduses andis hageja kostjale võlgnevuse tasumiseks täiendava kümnepäevase tähtaja, kuid kostja ei tasunud võlgnevust ka selle aja jooksul. Kostjal tuleb võlaõigusseaduse (VÕS) § 189 lg 2 p 1 alusel tagastada hagejale üleantu rahaline väärtus, mis vastab tööde ja materjalide väärtusele, mille eest kostja ei ole lepingust taganemise hetkeks veel tasunud. Kostja on lepingu alusel tasunud kokku 2 097 920 krooni, s.o 134 081 eurot 53 senti, ning hageja on teinud töid kokku 3 153 675 krooni 95 sendi, s.o 201 556 euro 63 sendi eest. Kuna menetluses on ekspert tuvastanud hageja tehtud töödes mõningaid puudusi, millele kuluks ilma dekoratiivkrohvi paigalduseta (see töö ei olnud hageja lepinguliseks kohustuseks) 10 290 eurot, siis hageja nõustub selle summa mahaarvamisega oma nõudest. Hageja palub kohtul mõista kostjalt hageja kasuks VÕS § 189 lg 2 p 1 alusel välja 57 185 eurot 10 senti. Samuti tuleb kostjalt välja mõista arve nr 46-1208 alusel
5.detsembri 2008 kuni 1. märtsi 2009 eest viivis, mida hageja vähendab lepingu p 8.2 alusel 5198 euro 15 sendini. Vastuseks kostja vastuväidetele väitis hageja, et ta ei saanud enne kohtuvaidlust ühtegi pretensiooni puuduste kohta töös ning kostja etteheited on esitatud hilinenult. Lisatööde tegemises lepiti kokku suuliselt ja tööd fikseeriti aktiga, mille kostja kooskõlastas. Lisatööd olid ehituslikult hädavajalikud. Kostja väited ettemaksete tasaarvestamise kohta on alusetud. Hageja nõue ei ole aegunud. Aegumine katkes ja algas tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 158 järgi uuesti, kui kostja arve nr 46-1208 osaliselt tasus ja sellega nõuet tunnustas.
2.Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Ühtlasi esitas kostja taotluse kohaldada aegumist. 2(9)
2-10-12908 Kostja leidis, et hageja taganemisavaldus on tühine. See ei ole esitatud mõistliku aja jooksul (VÕS § 118 lg 1 p 1). Taganemiseks ei olnud alust, kuna kostja ei ole lepingut rikkunud. Kostja keeldus õigustatult kohustuse täitmisest VÕS § 111 ja lepingu p 6.2 alusel, kuna hageja ei teinud töid nõuetekohaselt (VÕS § 118 lg 2). Lepingu p 6.2 kohaselt on tellijal õigus nõuda töövõtjalt töös avastatud puuduste kõrvaldamist kokkulepitud tähtajaks ja mitte teha arveldust enne, kui töövõtja on puudused kõrvaldanud. 23. novembril 2009 ütles kostja ise lepingu üles hageja kohustuste rikkumise tõttu. Kostja on hagejat töös esinenud puudustest lepingu kehtivuse ajal teavitanud. Pretensioonid on esitatud kirjalikult kostja ülesütlemisavalduses. Lepingu kohaselt oli fassaaditööde maksumus 2 068 469 krooni 20 senti. Sellest 2 026 539 krooni 44 senti on kostja tasunud, mistõttu hageja nõue saaks teoreetiliselt olla 41 929 krooni 76 senti. Katusetöid hageja ei teinud. Kostja on tasaarvestanud ettemakse 471 410 krooni lepingu kohaselt fassaaditööde eest maksmisele kuuluva tasuga kattuvas ulatuses. Hageja arve nr 46-1208 ja selle aluseks olev akt nr 2/1108 on lisatööde osas esitatud alusetult. Pooled ei olnud kokku leppinud lisatööde tegemises. Kostja ei ole tehtud tööde akti nr 2/1108 aktsepteerinud, vaid on üksnes kinnitanud selle kättesaamist. Hagejal ei ole kostja vastu viivisenõudeid. Viivisearvestus on ebaselge ja vastuolus hea usu põhimõttega, kuna saldoteatisega jättis hageja mulje, et ta on viivisenõudest loobunud. Kostjal on hageja vastu nõue 403 200 krooni kahju hüvitamiseks, mis seisneb mittenõuetekohaselt tehtud tööde parandamise maksumuses. Kostja tegi 8. juuli 2010. a vastuses menetlusliku tasaarvestuse, millega tasaarvestas kostjal hageja vastu oleva kahjunõude 403 200 krooni hagejal kostja vastu lepingust tulenevalt eksisteerida võiva nõudega kattuvas ulatuses.
3.Harju Maakohus rahuldas 14. veebruari 2012. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 44 823 eurot 91 senti, samuti tulevikus sissenõutavaks muutuva viivitusintressi. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.
4.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 21. detsembri 2012. a otsusega Harju Maakohtu 14. veebruari 2012. a otsuse osas, millega kohus hagi rahuldas ja jagas menetluskulud, ning saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule.
5.Harju Maakohus jättis 7. juuli 2017. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle selle üle, et tehtud tööde akti nr 1/1008 alusel esitatud arve nr 43-1108 on kostja täielikult tasunud, aga tehtud tööde akti nr 2/1108 alusel esitatud arvest nr 46-1208 on kostjal tasumata 535 897 krooni 11 senti. Maakohus leidis, et täidetud olid hageja lepingust taganemise formaalsed eeldused (VÕS § 118 ja § 188 lg 1), ent mitte sisulised eeldused (VÕS § 116). Kuigi kostja tasus arveid hilinenult, aktsepteeris hageja arvete hilinenult tasumist veel 2009. a suvel. Samuti ei andnud hageja kostjale mõistlikku täiendavat tähtaega võla tasumiseks. Täiendava tähtaja andmiseks ei saa lugeda 1. märtsi 2009. a saldoteatist ning see ei ole tuletatav ka
22.oktoobri 2009. a taganemisavaldusest. Kuna hageja ei olnud lepingut kehtivalt üles öelnud, hindas kohus kostja 23. novembri 2009. a ülesütlemisavaldust. Maakohus leidis, et avaldus on esitatud mõistliku aja jooksul (VÕS § 196 lg 3). Kostja on teavitanud hagejat töös esinevatest puudustest. Fassaaditööde mittenõuetekohane tegemine on tõendatud mh ekspertiisiaktiga. VÕS § 116 lg 2 p 4 järgi ei ole vaja täiendavat tähtaega määrata, kuna pooled on kokku leppinud, et hageja ei tee katusetöid. Isegi kui asuda seisukohale, et hageja ei ole lepingut rikkunud, oli kostjal õigus leping üles öelda VÕS § 655 lg 1 esimese lause alusel. Maakohus leidis, et hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt lisatööde (parapetitööde) eest tasumist, kuna pooled ei ole lepingu p 3.4 järgi lisatöödes kirjalikult kokku leppinud. Kostja pidi lepingu kohaselt tasuma hagejale fassaaditööde eest 2 068 469 krooni 20 senti ning ta tasus 2 026 539 krooni 44 senti. Pärast lepingu ülesütlemist tasaarvestas kostja 471 410 krooni ettemakset fassaaditööde eest tasu 3(9)
2-10-12908 katteks. Hageja nõuetele mittevastavalt tehtud tööde parandamise maksumus on ekspertiisiakti kohaselt 24 500 eurot, s.o 383 341 krooni 70 senti. Kuna lisatöödes ei olnud pooled kokku leppinud ning tehtud tööde parandamisele kulus 383 341 krooni 70 senti, siis on nõuded tasaarvestatud. Tasaarvestuse tõttu ei tule hageja nõuet rahuldada. Maakohus ei pidanud vajalikuks hinnata kostja vastuväidet nõude osalise aegumise kohta.
6.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda. Alternatiivselt palus hageja saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks.
7.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 6. juuni 2018. a otsusega Harju Maakohtu 7. juuli 2017. a otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt. Ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 9750 eurot 7 senti. Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus hagi rahuldamata. Maa- ja ringkonnakohtu menetluskuludest jäeti 84% hageja ja 16% kostja kanda. Ringkonnakohus leidis, et leping lõppes hageja 22. oktoobri 2009. a taganemisavalduse saatmisega kostjale. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja jäi hagejale võlgu. Lepingu kohaselt tuli töö eest tasuda seitsme tööpäeva jooksul akti vastuvõtmisest ning arve tuli tasuda seitsme päeva jooksul selle üleandmisest. Akti nr 2/1108 sai kostja kätte 28. novembril 2008 ega esitanud hagejale lepingu p 4.1 kohaselt kolme tööpäeva jooksul kirjalikku vastust või pretensiooni akti kohta. Kostja jättis arve tasumata. Pärast hageja 1. märtsi 2009. a saldoteatist asus kostja arvet osade kaupa tasuma, ent lõpetas selle pärast 18. juuni 2009. a osamakset. Hageja 22. oktoobri 2009. a taganemisavaldus on esitatud mõistliku aja jooksul pärast seda, kui hageja pidi mõistma, et kostja ei kavatse edaspidi oma maksekohustusi täita. Erinevalt maakohtust leidis ringkonnakohus, et taganemisavalduses andis hageja kostjale võlgnevuse tasumiseks täiendava kümnepäevase tähtaja. Kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, mistõttu hagejal oli õigus lepingust taganeda. Kostjal ei olnud võimalik üles öelda lepingut, millest hageja oli juba varem taganenud. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu järeldusega, et hageja nõuet ei tule rahuldada tasaarvestuse tõttu. Kuna tegemist on tagasitäitmise nõudega, tuleb enam makstud ettemakset arvestada tagasitäitmise nõude osana ja seda ei ole võimalik tasaarvestada. Maakohtu otsusest ei nähtu, millise hageja nõudega on kostja tasaarvestuse teinud. Ringkonnakohus viitas VÕS § 189 lg-le 1 ja lg 2 p-le 1 ning leidis, et lepingu käigus kostjale üle antud materjalide ja töökulu samasugusel kujul tagastamine on olemuslikult välistatud. Seega tuleb kostjal tagastada hagejale üleantu rahaline väärtus, mis vastab sellele osale tööde ja materjalide väärtusest, mille eest kostja ei olnud hagejale lepingust taganemise hetkeks tasunud. Kuna poolte vahel on tagasitäitmise võlasuhe, ei ole enam õiguslikku tähendust sellel, kas pooltel oli kirjalik leping lisatööde kohta, millise osa lepingu kogumaksumusest moodustasid fassaadi- ja millise katusetööd ning kuidas ettemakse tööde vahel jagunes. Kostjal tuleb hüvitada talle üleantu väärtus, mis seisneb nii lepinguliste tööde kui ka lisatööde väärtuse hüvitamises. Üleantu väärtus on võimalik kindlaks määrata tulenevalt poolte kokkulepitud töödest ja hindadest (VÕS § 189 lg 3). Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et hageja ei teinud aktides nr 1/1008 ja nr 2/1108 toodud mahus lisatöid. Üleantu väärtuse määramisel saab lähtuda nendes aktides näidatud töödest ja nende hinnast 2 562 436 krooni 55 senti. Aktil nr 3/0809 põhinevad summad tuleb jätta kõrvale, kuna selles osas on nõue aegunud. VÕS § 189 lg 2 p 1 järgi üleantu väärtuse hüvitamise nõude rahuldamisel tuleb hinnata ka seda, kas üleantu vastas lepingule. Eksperdihinnanguga on tuvastatud, et hageja tehtud töödes esinesid puudused, mille tõttu on üleantu väärtus väiksem. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et puuduste kõrvaldamise kulude hulka ei saa 4(9)
2-10-12908 arvata dekoratiivkrohvi paigaldamise kulusid. Puuduste kõrvaldamise kulud koos käibemaksuga on eksperdi hinnangul kokku 383 341 krooni 70 senti. Eelnevast tulenevalt saab üleantu väärtuseks lugeda 2 179 094 krooni 85 senti (2 562 436 krooni 55 senti – 383 341 krooni 70 senti), millest kostja on tasunud 2 026 539 krooni 44 senti. Hüvitise suuruseks jääb seega 152 555 krooni 41 senti ehk 9750 eurot 7 senti. Hageja nõue mõista välja viivis 5198 eurot 15 senti arve nr 46-1208 tasumisega viivitamise eest
5.detsembrist 2008 kuni 1. märtsini 2009 tuleb jätta rahuldamata. Kuna hageja põhinõue muutus sissenõutavaks lepingust 22. oktoobril 2009 taganemisest, puudub hagejal viivisenõue sellele eelnenud aja eest.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 6. juuni 2018. a otsuse osas, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 9750 eurot 7 senti, samuti menetluskulude jaotuse osas. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus ekslikult leidnud, et hageja lepingust taganemine oli kehtiv. Tööd, mille eest hageja tasu nõudis, olid tehtud oluliste puudustega, tegemata või ei olnud pooled nende tööde tegemises kokku leppinud. Hageja ei taganenud lepingust mõistliku aja jooksul. Hageja nõude arvestus ringkonnakohtu otsuse p-s 51 ei ole õige ning kohus ei ole otsuse tegemisel arvestanud kõikide kostja vastuväidetega nõude aluseks olevate tööde kohta. Hageja ei ole tõendanud üleantu väärtust. Aktis nr 2/1108 on käsitletud nelja erinevat liiki töid: katuse renoveerimine, parapett, fassaadi soojustamine ja lisatööd. Tööde maksumuseks on märgitud koos käibemaksuga 1 047 042 krooni 22 senti. Fassaaditööde osa sellest oli 886 342 krooni 84 senti. Kuna lepingu esemeks olid fassaaditööd, siis ei saanud kohus arvestada katuse renoveerimist, parapeti paigaldust ega ka lisatöid. Lisatööde kohta ei olnud sõlmitud kokkulepet, samuti ei ole selge lisatööde sisu ning tõendatud nende tegemine, üleandmine ja vastavus keskmisele kvaliteedile. Nõude arvestamise aluseks saab võtta üksnes fassaaditööde väärtuse.
10.Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega hagi osaliselt rahuldati ja mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 9750 eurot 7 senti, samuti menetluskulude jaotuse osas. Asi tuleb tühistatud osas saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
12.Maakohus jättis 7. juuli 2017. a otsusega hagi rahuldamata. Ringkonnakohus tühistas 6. juuni 2018. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 9750 eurot 7 senti. Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus hagi rahuldamata. Kostja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega hagi rahuldati ja mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 9750 eurot 7 senti, ning menetluskulude jaotuse osas. Hageja ei esitanud kassatsioonkaebust. Eelnevast tulenevalt on ringkonnakohtu 6. juuni 2018. a otsus TsMS § 456 lg-te 1 ja 4 järgi jõustunud osas, millega hagi jäeti 9750 eurot 7 senti ületavas osas rahuldamata.
5(9)
2-10-12908
13.Ringkonnakohus leidis põhjendatult, et hageja taganes 22. oktoobri 2009. a avaldusega kehtivalt lepingust.
13.1.Pooled ei vaidle selle üle, et kostja oli jätnud talle esitatud arved osaliselt tasumata, mille tõttu hageja esitas 22. oktoobril 2009 lepingust taganemise avalduse. Ringkonnakohus tuvastas, et taganemisavalduses andis hageja kostjale võlgnevuse tasumiseks täiendava kümnepäevase tähtaja, ent kostja selle tähtaja jooksul võlgnevust ei tasunud (ringkonnakohtu otsuse p 40). Seega oli hagejal VÕS § 116 lg 2 p 5 alusel õigus lepingust taganeda.
13.2.Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et taganemine ei ole kehtiv, kuna hageja ei taganenud lepingust mõistliku aja jooksul. VÕS § 118 lg 1 p 2 järgi kaotab taganemiseks õigustatud lepingupool õiguse lepingust taganeda, kui ta ei tee taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui VÕS § 114 kohaselt määratud täiendav täitmise tähtaeg on möödunud. Praeguses asjas on ringkonnakohus tõlgendanud hageja
22.oktoobri 2009. a taganemisavaldust selliselt, et selle avaldusega andis hageja kostjale võlgnevuse tasumiseks täiendava tähtaja ning ühtlasi ka taganes lepingust. Seega on ringkonnakohus sisuliselt käsitlenud hageja 22. oktoobri 2009. a avaldust tingimusliku taganemisavaldusena VÕS § 116 lg 5 tähenduses, mille kohaselt loeb hageja end lepingust taganenuks, kui kostja ei täida oma kohustust talle antud täiendava tähtaja jooksul. Riigikohus on leidnud, et VÕS § 116 lg-st 5 järelduvalt võib juba täitmiseks täiendava tähtaja andmise avalduses ette näha, et kohustuse täiendava tähtaja jooksul täitmata jätmise tagajärjeks on lepingu lõpetamine (vt Riigikohtu 29. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-10, p 11). Ringkonnakohus eksis siiski taganemise jõustumise aja määramisel, leides, et leping lõppes juba 22. oktoobri 2009. a taganemisavalduse saatmisega (ringkonnakohtu otsuse p 36). VÕS § 116 lg 5 järgi leping lõpeb, kui võlgnik täiendava tähtaja jooksul kohustusi ei täida (vt Riigikohtu 4. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-14, p-d 9 ja 10; 14. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-16, p 14). Kuna taganemisavalduse tagajärg saabus pärast avalduses ette nähtud tähtaja möödumist automaatselt, ei pidanud hageja esitama uut taganemisavaldust. Seega ei saa tekkida küsimust taganemise lubamatuse kohta VÕS § 118 lg 1 p 2 järgi.
13.3.Ringkonnakohtu tuvastatud asjaoludel ei ole hageja lepingust taganemine tühine ka VÕS § 118 lg 2 alusel. Kostja väitis menetluses, et ta ei tasunud arvet nr 46-1208 täies ulatuses, kuna hageja ei teinud töid nõuetekohaselt. Kostja tugines VÕS §-le 111 ja lepingu p-le 6.2, mille kohaselt on tellijal õigus nõuda töövõtjalt töös avastatud puuduste kõrvaldamist kokkulepitud tähtajaks ja mitte teha arveldust enne puuduste kõrvaldamist. VÕS § 118 lg 2 kohaselt on lepingurikkumise tõttu lepingust taganemine tühine muu hulgas siis, kui võlgnik keeldub õigustatult kohustust täitmast. Ringkonnakohus tuvastas, et kostja ei esitanud hagejale pärast arve nr 46-1208 aluseks olnud akti nr 2/1108 kättesaamist 28. novembril 2008 ühtegi pretensiooni, ehkki kostjal oli lepingu p 4.1 kohaselt kohustus vaadata akt läbi ja vastata sellele kolme tööpäeva jooksul ning teavitada hagejat töös avastatud puudustest kirjalikult (ringkonnakohtu otsuse p 38). Sellest järeldas ringkonnakohus, et kostjal oli kohustus arve tasuda (samas). TsÜS § 68 lg 4 kohaselt loetakse vaikimist või tegevusetust tahteavalduseks, kui vaikimise või tegevusetuse lugemine tahteavalduseks tuleneb seadusest, isikute kokkuleppest või nendevahelisest praktikast. Sarnaselt sätestab ka VÕS § 20 lg 2, et vaikimine või tegevusetus loetakse nõustumuseks üksnes siis, kui see tuleneb seadusest, lepingupoolte kokkuleppest, pooltevahelisest praktikast või nende tegevus- või kutsealal kehtivatest tavadest. Praeguses asjas on ringkonnakohus sisuliselt leidnud, et pooled olid lepingu p-s 4.1 kokku leppinud, et kui kostja ei esita pärast akti saamist kolme tööpäeva jooksul akti kohta pretensioone, loetakse, et ta on aktis märgitud tööd vastu võtnud ega ole nendes avastanud puudusi, mille 6(9)
2-10-12908 kõrvaldamist ta nõuaks. Sel juhul ei olnud kostjal VÕS § 111 ega lepingu p 6.2 alusel õigust keelduda töö eest tasumast vastavalt lepingus kokkulepitule ning ringkonnakohus leidis põhjendatult, et kostjal oli kohustus arve tähtaegselt tasuda.
14.Ringkonnakohus eksis hageja lepingu alusel üleantu väärtuse hindamisel VÕS § 189 lg 3 kohaldamisel.
14.1.VÕS § 189 lg 1 esimese lause kohaselt võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. VÕS § 189 lg 2 p 1 järgi peab lepingupool tagastamise või väljaandmise asemel hüvitama üleantu väärtuse, mh kui tagastamine või väljaandmine on üleantu olemuse tõttu välistatud, muu hulgas, kui üleantu seisneb teenuse saamises või asja kasutamises. Ringkonnakohus leidis, et hagejalt kostjale üleantud materjalide ja töökulu samasugusel kujul tagastamine on olemuslikult välistatud. Selles olukorras leidis ringkonnakohus põhjendatult, et kostjal tuleb tagastada hagejale üleantu rahaline väärtus, mis vastab sellele osale tööde ja materjalide väärtusest, mille eest kostja ei olnud hagejale lepingust taganemise hetkeks veel tasunud (ringkonnakohtu otsuse p 44).
14.2.VÕS § 189 lg-st 3 tuleneb, et kui üleantu hind on lepingus määratud, loetakse see lõike 2 tähenduses üleantu väärtuseks. Sellest tuleneb, et üleantu väärtuse tuvastamisel lähtutakse poolte kokkulepitud hinnast. Praeguses asjas oli maakohus sellest põhimõttest lähtunud, võttes hageja nõude suuruse kindlaksmääramisel aluseks fassaaditööde lepingujärgse maksumuse (maakohtu otsuse p 23). Ringkonnakohus aga lähtus otsuses ekslikult aktides nr 1/1008 ja nr 2/1108 näidatud töödest ja nende hinnast, ehkki tuvastatud asjaoludel sisaldasid need aktid lisaks lepingus kokkulepitud töödele ka lisatöid (vt ringkonnakohtu otsuse p 47) ning kohtud ei tuvastanud, et pooled oleksid lepingus määratud hinda kokkuleppel muutnud. Ühtlasi võttis ringkonnakohus üleantu väärtuse kindlakstegemisel põhjendamatult arvesse töös esinevaid puudusi ja nende kõrvaldamise kulu (vt ringkonnakohtu otsuse p-d 50 ja 51). VÕS § 189 lg 3 sõnastuse kohaselt tuleb juhul, kui üleantu hind on lepingus määratud, käsitada seda üleantu väärtusena VÕS § 189 lg 2 tähenduses. Nimetatud sätted ei näe üleantu väärtuse tuvastamisel ette võimalust teha lepingus määratud hinnast ringkonnakohtu viidatud mahaarvamisi. Kui hagejalt kostjale üleantus esines puudusi, mille kõrvaldamisega kaasnevad kostjale kulud, ja nende puuduste esinemine on käsitatav lepingu rikkumisena, võib kostjal olla hageja vastu kahju hüvitamise nõue, mille ta saab kattuvas osas tasaarvestada hageja nõudega üleantu väärtuse hüvitamiseks VÕS § 189 lg 2 p 1 alusel.
14.3.Kolleegium ei nõustu ka ringkonnakohtu seisukohaga, et tagasitäitmise võlasuhte tõttu ei ole asjas enam õiguslikku tähendust mh sellel, kas pooltel oli kirjalik leping lisatööde kohta (ringkonnakohtu otsuse p 45). Kostja on menetluses väitnud, et lepingu kohaselt tuli eelarvet ületavad tööd kirjalikult kokku leppida. Põhjendatud on kostja seisukoht, et kui pooled ei olnud lisatööde tegemises kokku leppinud, ei saa tagasitäitmise võlasuhte raames nõuda kostjalt lisatööde hüvitamist. VÕS § 189 lg 2 alusel saab tagastamise või väljaandmise asemel nõuda lepingupoolelt vaid lepingu alusel üleantu väärtuse hüvitamist. Seejuures on hagejal kohustus tõendada, et pooled olid tööde, mille väärtuse hüvitamist ta VÕS § 189 lg 2 alusel nõuab, tegemises kokku leppinud ja neid tehti seega lepingu alusel.
14.4.Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul VÕS § 189 lg 2 p 1 kohaldamisel tuvastada, millised lepingus kokkulepitud tööd hageja kostjale üle andis ja mis oli nende tööde lepingus määratud hind.
7(9)
2-10-12908
15.Kui hageja tegi kostjale mingeid töid, milles pooled ei olnud kokku leppinud, võib kostjal olla kohustus tehtud kulutused hüvitada ja töö eest tasu maksta käsundita asjaajamise (VÕS § 1018 ja § 1023) või alusetu rikastumise (VÕS § 1024 lg 4 ja § 1042) sätete alusel juhul, kui hageja tahtis neid töid tehes tegutseda kostja kasuks VÕS § 1018 lg 2 järgi. Kolleegium rõhutab, et kohus ei ole rahalise nõude rahuldamisel seotud hageja viidatud õigusliku alusega (VÕS § 189 lg 2), vaid võib hagi alusena esitatud asjaoludel rahuldada hageja nõude ka muul õiguslikul alusel, sest õiguse kohaldamine on kohtu otsustada (TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 esimene lause, vt Riigikohtu 21. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p 12.2). Ka Riigikohus ei ole TsMS § 688 lg 2 järgi seotud kassatsioonkaebuse õigusliku põhjendusega. Kolleegium on varem selgitanud, et see, et poolte vahel oli leping, ei tähenda, et kõigi hageja tehtud kulutuste hüvitamist ja tasu maksmist tuleks hinnata lepingu alusel. Kui kulutuste ja töö tegemiseks puudus lepingust või seadusest tulenev õigustus ja kohustus, võib kõne alla tulla ka nõude rahuldamine käsundita asjaajamise sätete alusel või VÕS § 1024 lg 4 kohaselt alusetu rikastumise sätete järgi (vt Riigikohtu 21. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p 19.2).
15.1.VÕS § 1018 mõttes võib käsundita asjaajamiseks mh olla teise isiku esemele kulutuste tegemine. VÕS § 1018 eelduste täidetuse korral saaks hageja nõue kostja kasuks tehtud kulutuste hüvitamiseks tuleneda VÕS § 1023 lg-st 1, mille järgi võib käsundita asjaajaja nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused (sh kulutused, mida soodustatu säästis seetõttu, et käsundita asjaajaja kandis need tema eest) ulatuses, milles käsundita asjaajaja võis kulutuste tegemist või kohustuste võtmist pidada mõistlikult vajalikuks, lähtudes kulutuste tegemise ajast (vt Riigikohtu
21.detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p 30; 15. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-13, p 12; 15. jaanuari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-14, p 19). Oma majandusvõi kutsetegevuses tegutsenud käsundita asjaajaja võib nõuda soodustatult asjaajamise eest ka mõistlikku tasu (VÕS § 1023 lg 2). Selleks, et hageja saaks nõuda kostjalt lisatöödega seotud kulutuste hüvitamist ja mõistlikku tasu nende tegemise eest, peab lisatööde tegemine vastama VÕS § 1018 lg 1 tingimustele, st kui kostja on asjaajamise (lisatööde tegemise) heaks kiitnud või see vastas tema huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele, asjaajamisele asumata jätmise korral jäänuks õigel ajal täitmata kostja seadusest tulenev kohustus kolmandat isikut ülal pidada või oli asjaajamisele asumine muul põhjusel avalikes huvides oluline. Nõudeid VÕS § 1018 lg 1 ning § 1023 lg-te 1 ja 2 järgi ei ole, kui isikul puudub tahe tegutseda teise isiku kasuks (VÕS § 1018 lg 2 ja § 1026 lg 1) või kui vastavalt asjaoludele on ilmne, et asjaajamisele asumisel ei olnud käsundita asjaajajal kavatsust nõuda soodustatult kulutuste hüvitamist või tasu maksmist (VÕS § 1023 lg 3) (vt ka Riigikohtu 21. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p 32 ja seal viidatud kohtupraktika).
15.2.Praeguses asjas sõltub hagejal käsundita asjaajamisest tuleneva nõude olemasolu muu hulgas sellest, kas asjaajamine (lepingus kokku leppimata tööde tegemine) vastas kostja tegelikule või eeldatavale tahtele või kas kostja kiitis selle heaks. Kolleegium on varem selgitanud, et käsundita asjaajamise sätted ei võimalda isikule peale suruda soovimatuid teenuseid ja kohustada teda nende eest tasu maksma, st luua sisuliselt leping, mida isik ei ole soovinud (vt Riigikohtu 4. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-16, p 12; 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 33). Samas võib soodustatu avaldada oma tahet VÕS § 1018 lg 1 p 2 tähenduses või kiita asjaajamise heaks VÕS § 1018 lg 1 p 1 tähenduses ka kaudse tahteavaldusega TsÜS § 68 lg 3 mõttes (vt Riigikohtu 18. oktoobri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-61664/48, p 27; 13. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-181-15, p 38; 3. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-12, p 14) ning TsÜS § 68 lg-s 4 sätestatud juhul ka vaikimisega.
8(9)
2-10-12908 Hindamisel, kas kostja avaldas tahet lisatööde tegemiseks või kiitis need tagantjärele heaks, tuleb arvestada muu hulgas kohtule esitatud asjaoludega, et kostja on akti nr 2/1108 kätte saanud, kuid ei ole esitanud hagejale lepingus sätestatud tähtaja jooksul selle kohta kirjalikult ühtegi vastust ega pretensiooni, samuti seda, et kostja on tasunud akti nr 1/1008 alusel esitatud arve nr 43-1108 täielikult ja akti nr 2/1108 alusel esitatud arve nr 46-1208 osaliselt ning on kinnitanud hageja 1. märtsi 2009. a saldoteatise oma võlgnevuste kohta (maakohtu otsuse lk 4, ringkonnakohtu otsuse p-d 34 ja 38).
15.3.Kui ringkonnakohus tuvastab asja uuel läbivaatamisel, et hageja tegutses lisatööde tegemisel küll kostja kasuks tegutsemise tahtlusega (teise isiku soodustamise tahtlusega), olemata selleks kas seadusest või tehingust tulenevalt kohustatud, kuid ei esine ühtegi VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud eeldustest, siis võib hagejal olla kulutuste hüvitamise nõue kostja vastu VÕS § 1024 lg 4 ja § 1042 alusel (vt Riigikohtu 18. oktoobri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-61664/48, p 29; 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 34; 2. detsembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-15, p 19). Samas võib VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 sätestatule mittevastav lisatööde tegemine olla õigustamatu ja pahauskne VÕS § 1020 lg 1 järgi, mis välistab hageja alusetust rikastumisest tulenevad hüvitisnõuded VÕS § 1024 lg 4 järgi (vt ka Riigikohtu 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 33).
16.Ühtlasi rikkus ringkonnakohus lepingu alusel üleantu väärtuse kindlaksmääramisel TsMS § 436 lg-st 1, § 442 lg 8 esimesest lausest ja TsMS § 654 lg-st 5 tulenevat otsuse põhjendamise kohustust. Kolleegium märgib lisaks, et ringkonnakohtu otsus on ebaselge osas, milles ringkonnakohus leidis, et hageja lepingu alusel üleantu väärtus on koos käibemaksuga kokku 2 562 436 krooni 55 senti. Ringkonnakohus põhjendas seda asjaoluga, et lähtuda tuleb aktides nr 1/1008 ja nr 2/1108 näidatud töödest ja nende hinnast (ringkonnakohtu otsuse p 49). Ehkki hageja oli esitanud kostjale ka tehtud tööde akti nr 3/0809, milles märgitud tööde maksumus on koos käibemaksuga 1 064 366 krooni 40 senti, leidis ringkonnakohus, et sellel aktil põhinevate summade osas on hageja nõue aegunud, mistõttu need tuleb üleantu väärtuse määramisel kõrvale jätta (ringkonnakohtu otsuse p 48). Hageja on menetluses väitnud, et aktis nr 1/1008 märgitud tööde väärtus koos käibemaksuga on 1 042 267 krooni 33 senti ning aktil nr 2/1108 märgitud tööde väärtus koos käibemaksuga on 1 047 042 krooni 22 senti (vt IV kd, tl 148). Need summad, mis on märgitud ka nimetatud aktides (vt I kd, tl 15, 115), annavad tehtud tööde väärtuseks kokku 2 089 309 krooni 55 senti. Eelnevast tulenevalt on ebaselge, mille põhjal ringkonnakohus järeldas, et aktides nr 1/1008 ja nr 2/1108 näidatud töödest ja nende hinnast lähtudes on üleantu väärtus kokku 2 562 436 krooni 55 senti.
17.Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel ringkonnakohtu otsustada.
18.Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kassatsioonikautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 järgi tagastatakse kautsjon menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Tambet Tampuu
Henn Jõks
Jaak Luik
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.