Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuse hinnale ülereostuse tasu. Kuna reostusnäitajate järgi juhib kostja ühiskanalisatsiooni reoaineid, mis ületavad vähemalt ühte SG-8-le kehtestatud piirväärtust, peab kostja tasuma 2006. a korra alusel viiekordset SG-8 kohta kehtestatud ülereostuse tasu, milleks on käibemaksuta 106,80 kr/m3 (21,36 x 5), koos käibemaksuga 126 kr/m3 (25,20 * 5). ÜVVKS § 14 lg 2 järgi tekkis hagejal õigus küsida ülereostustasu kostjalt 2006. a korra alusel alates 19.06.2006. Kostja ühiskanalisatsiooni suunatud heitvee reostusaste on kindlaks määratud perioodiliste heitveeanalüüsidega, mis on vormistatud heitvee analüüsi protokollidega. Kostja ei ole reostusastet vaidlustanud, vaid on seda tunnistanud kirjavahetuses ja varasemas kohtuvaidluses, samuti ei ole ta nõudnud täiendavaid analüüse. Õigusaktid ei sätestanud, et proove tuleks teha iga kuu, mis oleks ka ebamõistlik. Kostja käitumine on olnud pahatahtlik, sest ajal, mil ta ei ole ülereostustasu maksnud, on keskkond kandnud kahju ning hageja on tasunud riiklikke saastetasusid ja investeerinud puhastusseadmetesse. Hageja pöördus kostja poole erakordselt suure reostustaseme tõttu juba 2004. a, samuti on kostja poole korduvalt pöördunud kohalik omavalitsus. Algselt ei nõudnud hageja ülereostustasu maksmist, vaid lootis, et kostja vähendab reostustaset. Esimesed ülereostustasud, mida hageja nõudis, kostja ka tasus. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Hagi on paljasõnaline, rajanedes arvetele, mis ei ole tõendiks ega ole kontrollitavad. Kostja on täitnud heitvee ärajuhtimise eest võlgnetavad kohustused. Kostja tehas Rae vallas on kaasaegne ja sellele on antud kasutusluba, sisse on seatud eelpuhastusseadmed. Hageja kasutab ebaausalt ära oma monopoolset seisundit, mis on vastuolus hea usu põhimõttega. 19.06.2006 kuni 16.04.2007 ei kehtinud õigusnormi, millele hageja saaks rajada oma nõude, kuna Rae Vallavolikogu 21.03.2006 määrusega nr 18 kehtestatud Rae valla ühisveevärgi ja kanalisatsiooni kasutamise eeskirja (2006. a eeskiri) järgi pidid ühiskanalisatsiooni juhitava reoja sademevee reostusnäitajate piirväärtused olema esitatud eeskirja lisas 1, mida ei ole aga avaldatud. Seega ei ole kohalik omavalitsus kehtestanud reoaine piirmäärasid, mille ületamist saaks kostjale ette heita. Veelepingu järgi pidi kostja maksma hagejale tasu selle eest, et hageja võtab igal arvestusperioodil vastu kostja reovee, puhastab selle ja juhib suublasse. Hageja ei ole tõendanud, millal ja milliseid teenuseid ta kostjale osutas ega tulemuse saavutamist võlaõigusseaduse (VÕS) § 635 mõttes. Hageja pidi perioodiliselt mõõtma ühiskanalisatsiooni juhitava vee reoainesisaldust ja tõendama, et kostja juhtis kanalisatsiooni igal arvestusperioodil (st iga kuu) piirmäärasid ületava reoainesisaldusega vett. Sanktsiooni kohaldamiseks pidi vee-ettevõtja võtma proovi kliendi kontrollkaevust kliendi juuresolekul ning reoainesisalduse pidi määrama atesteeritud laboratoorium. Ühekordne SG-8 piirväärtuse ületamine ei tähenda, et saasteastet ületati ka järgmisel kuul, samuti ei tõenda see vee puhastamise teenuse osutamist järgnevatel kuudel. Hagejal peab ka konkurentsiseaduse (KonkS) § 18 lg 2 p 1 alusel olema arvestus ja kalkulatsioonid selle kohta, kui palju ülemäärase reostusega vett on kostjalt igal arvestusperioodil vastu võetud ning millised olid teenuse kulud ja tulud. Vastuolus viiekordse tariifi kui sanktsiooni olemusega on kostjale kohaldatud sanktsiooni ühe protokolli (10.03.2005 protokoll) alusel enam kui aasta jooksul. Hageja ei ole kutsunud kostjat 2006. ja 2007. a proovivõtmistele (v.a detsember). Heitvee protokollid tõendavad, et mõnel kuul on kostja heitvee reostusnäitajad jäänud alla SG-8 piirmäära. Hageja ei ole esitanud kalkulatsiooni, s.o arvutuskäiku ega selgitusi selle kohta, mil määral igal arvestusperioodil vett reostati ja millist kahju tekitas reostus keskkonnale või ühiskanalisatsioonile, nagu nägi ette 2001. a juhendi p 9. Lepinguline sanktsioon on leppetrahv lepingu rikkumise eest VÕS § 158 lg 1 järgi. 2001.a juhendi p 9 ei näe ette, et SG-8 piirväärtuse

ületamisel võib nõuda viiekordset selle saastegrupi kohta kehtestatud tariifi. Vaid kõigi eelduste täitmisel võib nõuda kuni viiekordset tariifi. Põhjendatud ei ole, miks nõutakse 1,5-kordse ülereostuse puhul viiekordset teenuse hinda. Hageja esitas 2007. a mais pahauskselt arveid kanalisatsiooniteenuste eest, mida on väidetavalt osutatud alates oktoobrist 2006 kuni aprillini 2007. Kooskõlas VÕS § 159 lg-ga 2 kaotab kahjustatud pool õiguse nõuda leppetrahvi, kui ta mõistliku aja jooksul ei teata, et ta seda nõuab. Mõistlikuks ajaks leppetrahvi nõude esitamiseks on üks arvestusperiood ehk üks kuu. Kui kohus siiski leiab, et tsiviilõiguslikult on hageja nõue põhjendatud, palus kostja jätta vastuolu tõttu põhiseadusega kohaldamata 2001. a juhendi p-d 9 ja 11 ning 2006. a korra § 4 lg 8. Kui kohus leiab, et 2006. a korra § 4 lg 8 on kooskõlas volitusnormiga, palus kostja tunnistada ka ÜVVKS § 14 lg 31 põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata. Esimese astme kohtu otsus 23.04.2009 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata, menetluskulud jättis kohus hageja kanda. Vaidlust ei olnud selle üle, et kostja on tasunud hagejale veelepingu alusel heitvee ärajuhtimise teenuse eest. Pooled vaidlesid, kas hageja võib kostjalt lisaks põhikohustusele nõuda SG-8 piirväärtuse ületamise kohta kehtestatud viiekordset ülereostuse tasu. Kuna hageja nõuab ülereostustasu maksmist iga kuu eest, peab ta tõendama, et kostja juhtis iga kuu hageja kanalisatsiooni heitvett, mille biokeemiline hapnikutarve (BHT 7) ületas SG-8 reostusnäitajate piirväärtusi (1 500 mg/l). Hageja ei ole seda tõendanud. Tõendiks saab olla nõuetekohaselt võetud veeproov. Õige ei ole hageja väide, et kuna iga kuu on võimatu ja ebamõistlik proove võtta, ei pidanud ta seda tegema, vaid ülereostust võis eeldada. Tasunõude eelduseks on teenuse osutamine. Hageja ei ole igale arvele lisanud eelneva perioodi veeanalüüsi tulemusi, mistõttu varasematel analüüsidel ei ole tähtsust. Kostja ei nõustunud arvete ega ülereostustasuga ega ka varasema analüüsi kasutamisega hilisema perioodi ülereostuse määramisel. Hageja esitatud arvetest nähtub, et ajavahemiku eest 30.09.2005 kuni 04.05.2006 esitatud arvete aluseks on heitvee analüüsi protokoll nr KL2005/V1145K, millega fikseeriti ülenormatiivne reostus (BHT7 oli 3 200 mg/l). Ülejäänud arvetel ei ole heitvee analüüsi protokollile viidatud. Kuni 19.06.2006 kehtinud 2001. a juhendi p-st 9, 19. 06.2006 kuni 13.04.2007 kehtinud 2006. a korra § 4 lg-st 8 ning 14.04.2007 jõustunud 2006. a korra § 4 lg 8 pdest 1.1–1.5 tulenevalt ei ole vee-ettevõtjal alust esitada ülereostustasu nõuet, kui lepinguperioodil, s.o kalendrikuus ei ole ülereostust tuvastatud. Veeleping on kausaalne, sest kostja kohustus on seotud hageja teenuse osutamisega, s.o reovee vastuvõtmise ja puhastamisega. Arve on hageja ühepoolne nõue makse tegemiseks, kuid arve ei saa luua kohustusi. Veelepingus ei ole kokku lepitud, et maksekohustus tekib arve esitamisest. Lepingus ettenähtud sanktsiooni kohaldamiseks tuleb tuvastada kas VÕS § 158 lg 1 järgi kostja rikkus lepingut. Igal järgneval kuul ei ole võimalik kostjat sama rikkumise eest karistada. Ülereostustasu nõudele ei kohaldu 2001. a juhendi p-d 4 ja 5 ega 2006. a eeskirja § 6 lg 4. Need sätted käsitlevad nn tavateenuse hinnakujundust kindlaksmääratud saastegruppide piires, kuid ülereostustasu nõutakse eraldi tavateenusest. See nähtub ka hageja esitatud arvetest. Samuti sätestavad 2001. a juhendi p 9 ja alates 14.04.2007 kehtiva 2006.a korra § 4 lg 8 p 1.7 ülereostustasu sanktsioonina. Ka nende normide järgi on sanktsiooni kohaldamise eelduseks igakordne ülereostuse tuvastamine. Kostja esitatud eriteadmistega isiku arvamusega on tõendatud, et hageja ei osutanud ajavahemikul 31.03.2005-03.01.2008 kostjale ülereostuse puhastamise teenust ja hagejal ei olnud selleks tehnilisi võimalusi. Hagejal ei ole võimalik puhastusprotsessi juhtida, see tähendab, et heitvesi puhastus loodusliku lahjenemise kaudu. Hageja ei ole seda arvamust ümber lükanud.

Hageja tellitud uuringutest nähtuvalt ei sisaldanud kostja reovesi pidevalt liiga suurel määral reoainet. Kuivõrd veeproovide võtmise juures pidi viibima ka kostja esindaja, ei saa 22.04.2008 esitatud heitvee analüüsidele tugineda. Hageja ei ole tõendanud, et ta kutsus kostjat proovivõtmise juurde, kuid kostja keeldus sellest. 20.05.2003 kuni 18.06.2006 oli kostja reostus üle normi ainult ühel arvestusperioodil, mille eest hageja esitas 31.03.2005 arve 493 920 krooni saamiseks. Hageja nõuab selles arves viiekordset SG-8 tasu. Seega oleks ühekordne SG-8 tasu olnud 98 784 krooni. Muus osas on ülemäärane reostamine tõendamata. Põhjendamatu on nõuda viiekordset tasu, kui tegelikult ületas kostja selle kuu reovesi SG-8 piirmäära üksnes 2,1 korda (3200 / 1500 = 2,1). Ühestki õigusaktist ei tulene, et pretensioonidele vastamata jätmise korral on kostjal kohustus maksta viiekordset tasu. Kostja on ümber lükanud hageja väite, et kostja ei vastanud pretensioonidele. Viidatud ajavahemikul kehtinud 2001.a juhendi p 9 järgi oli SG-8 viiekordse tariifi nõudmise eelduseks, et klient on juhtinud ühiskanalisatsiooni ülemäärast saastet (SG-8 piirmäära ületavat saastekomponenti sisaldavat vett), sellega kahjustati ühiskanalisatsiooni või saastati ülemäära looduskeskkonda ning vee-ettevõtja on esitanud kliendile kalkulatsiooni. Ka Tallinna Ringkonnakohus asus 25.06.2007 otsuses tsiviilasjas nr 2-05-21883 seisukohale, et hageja tasunõue oleks realiseeritav nimetatud eelduste täitmise korral. Pooled ei vaidle, et hageja ei ole tõendanud, et kostja saastas ülemäära looduskeskkonda ning ühiskanalisatsioon kahjustus 2005. a märtsis ja sellele järgnevatel arvestusperioodidel. Hageja ei ole tasunõude eelduseks olevat kalkulatsiooni esitanud. Seega ei ole ülereostustasu nõue selle ajavahemiku eest kooskõlas 2001. a juhendi p-s 9 sätestatud eeldustega. 19.06.2006 kuni 13.04.2007 ei ole kohtule heitvee analüüsi protokolle esitatud. Hageja lähtub selle ajavahemiku arvetes põhjendamatult 2005. a märtsi proovi alusel tehtud analüüsist. Kuna hageja ei ole ülereostust tõendanud, ei või ta nõuda ülereostustasu. Alates 13.04.2007 on kostja ülemäära reostanud detsembris 2007. Selle arvestusperioodi kohta esitatud 01.01.2008 arves nõuab hageja kostjalt ülereostustasu 244 307,70 krooni. Hageja 31.03.2008 esitatud heitvee keemilisest analüüsist nr KL2007/V7287 nähtub, et kostja heitvees mõõdeti BHT7 sisalduseks 1780 mg/l, mis ületab SG-8 piirmäära 1,2-kordselt (1780 / 1500 = l,2). Kooskõlas 2006. a korra § 4 lg 8 p-ga 1.1 võis hageja nõuda kostjalt üksnes 48 861,54 x 1,5 = 73 292,31 krooni. Eriteadmistega isiku arvamusega on tõendatud, et vaidlusalusel ajavahemikul ei osutanud hageja kostjale ülemäärase reostuse puhastamise teenust. Kuna kostja rahalise kohustuse eelduseks on ülereostuse tuvastamine ja puhastamisteenuse osutamine, tuleb jätta rahuldamata ka hageja nõue 2007. a detsembrikuu eest. Konkurentsiameti 12.11.2008 otsus ei ole asjas tõendiks, sest see otsus on sama ameti 13.02.2009 otsusega kehtetuks tunnistatud ja kostja taotluste alusel on algatatud haldusmenetlus. Pooled ei vaidle, et hageja on Rae vallas oma tegevusalal turu valitsejaks, kelle tegevust reguleerib ka konkurentsiseadus. Hageja tegevus on vastuolus KonkS § 16 p-ga 1, mis keelab hagejal kasutada kostja suhtes ebaõiglast äritingimust. Ebaõiglane on tingimus, mille kohaselt peab kostja maksma ülereostustasu aja eest, mille kohta ei ole ülereostust tuvastatud. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja menetluskulud jätta kostja kanda. Kohus leidis valesti, et hageja oleks pidanud reovee proove võtma igakuiselt. Vastavalt juhendi ple 4 kehtib äriklientidele, kes kanaliseerivad oma heitvett vee-ettevõtja ühiskanalisatsiooni kaudu, üldjuhul III saastegrupp. Juhendi p 5 kohaselt on nii vee-ettevõtjal kui ka kliendil õigus taotleda

uut analüüsi. Juhul, kui uue analüüsi tulemusena muutub saastegrupp, hakkab see kehtima analüüsi tulemuste selgumisele järgnevast kuust. 21.03.2006 vastuvõetud Rae valla ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirja § 6 ei näinud ette vee-ettevõtja vastavate proovide võtmist igakuiselt. Analoogselt juhendiga näeb eeskirja § 6 lg 4 ette, et kui kliendil on õigus taotleda täiendavate proovide tegemist, peab initsiatiiv tulema kliendi poolt. See on ka mõistlik, sest vastavate analüüside tegemine on kulukas ning juhul, kui klient vastavat taotlust ei esita, siis ei olnud hagejal mingit põhjust viia läbi uusi analüüse. Kohtu seisukoht, nagu peaks hageja vastavaid proove võtma iga kuu, ei ole praktilises elus teostatav ja on ebamõistlik. Kostja arusaam vastastikustest kohustustest ei ole õige. Kostja on tunnistanud saasteastme SG-8 ületamist. Proovide võtmine ja analüüside tegemine on toimunud nii, nagu seda nägi ette juhend ning eeskiri. Kliendina on kostja saanud alati osaleda proovide võtmise juures. Vale ja pahatahtlik on kostja väide, et hagiavalduse p-s 2.14 viidatud heitvee analüüsi protokolle ei ole kostjale kunagi esitatud. Kostja ei ole tuginenud sellele, et hageja ei oleks talle esitanud vastavaid heitvee keemilisi analüüse. Selle hageja väitele ei ole esimese astme kohus tähelepanu pööranud. Hagi ei ole rajatud ainult raamatupidamislikele dokumentidele, nagu seda on väitnud kostja ning ka kohus otsuses. Asjakohatud on kohtu väited, et arved ja muud raamatupidamisdokumendid ei loo iseenesest tsiviilõiguslikke kohustusi. Kohus on otsuses õigeks pidanud kostja väiteid, et seadus ei näe ette kohustuse tekkimist arve esitamisest. Hageja ei ole kunagi tuginenud selle, et ainuüksi arve looks kostjale maksekohustuse. Kohus on otsuses märkinud, et kuni 19.06.2006 kehtinud juhendi p-st 9 ning 19.06.2006 kuni 13.04.2007 kehtinud määruse nr 15 § 4 lg-st 8 ning alates 14.04.2007 kehtima hakanud määruse nr 15 § 4 lg 8 p-dest 1.1-1.5 tulenevalt ei ole vee-ettevõtjal alust esitada ülenormatiivse reostuse tasu nõuet ilma ülenormatiivset reostust tuvastamata lepinguperioodil, milleks on pooled kokku leppinud kalendrikuu. Kohus märkis, et juhendi ja eeskirja sätted, mis näevad ette kliendi õiguse nõuda uut analüüsi uue saastegrupi kindlaksmääramiseks, ei ole kohaldatavad ülenormatiivse reostuse tasu nõude osas, kuivõrd antud regulatsioon käsitleb ainult nn tavateenuse hinnakujundust, mis toimub kindlaksmääratud saastegruppide piires. Juhend ega eeskiri ei nõua, et vee-ettevõtja peaks iga kuu võtma proove. Kohus on pannud tõendamiskohustuse üksnes hagejale. Juhendi p 5 näeb ette, et kui uue analüüsi tulemusena muutub saastegrupp, siis uus saastegrupp hakkab kehtima analüüsi tulemuste selgumisele järgnevast kuust. Regulatsioon on üles ehitatud sedasi, et kui vee-ettevõtja klient laseb kanalisatsiooni ülereostust, siis peab ta tasuma kõrgemat tasu, kuni ta suudab tõendada, et tema poolt kanalisatsiooni süsteemi lastava reovee reostusaste on langenud. Kohus on otsuses viidanud kostja poolt esitatud reovee koormuste mõõtmise analüüsile, milles väidetavalt on asjatundjad leidnud, et kostja reovee omadused BHT 7 osas olid kümne päeva jooksul keskmiselt 1 291 mg/l, mis jääb alla piirmäära. Kostja väitis, tuginedes sellele analüüsile, et BHT7 osas tuvastati SG-8 ületamine ainult kolmel päeval. Kostja väitis, et see analüüs kinnitab tema seisukohta, nagu ei piisaks ainult üksikutest mõõtmistest, et määrata kindlaks ülereostustasu järgnevateks perioodideks. Kostja nimetatud väiteid on pidanud õigeks ka kohus. Kohus on jätnud tähelepanuta hageja vastuväited nendele kostja väidetele, et viidatud analüüsid tehti 10 ööpäeva jooksul ja seega sisaldas tulemus ka nädalavahetusi ja muud töövälist aega. Seade võttis iga 10 minuti järel analüüsi ning need segati. Kui sellise metoodika alusel saadakse keskmiseks analüüsi tulemuseks 1291 mg/l, siis on selge, et tööperioodil on see näitaja tunduvalt suurem. Reostusgrupi määramiseks ei saa kasutada nn keskmistatud proove, sest puhastisse ei satu keskmistatud reostus. Puhastisse satub nn löökreostus, mis on puhastile väga kahjulik ja võib puhasti puhastusrežiimist välja viia. Selleks, et puhastit uuesti töörežiimi saada, kulub normaalolukorras nädalaid. Keskmistatud proovi saaks aluseks võtta juhul, kui kostja koguks oma reovee mahutisse ja edastaks selle puhastisse segatud kujul.

Kohus ei ole süvenenud ülereostustemaatika detailidesse. Hageja selgitas, et keskmistatud proovid ei näita ülereostuse tegelikku kahjulikku mõju. Kohus ei arvestanud hageja väidetega, et kostjale määratud reostusastet tunnistab kostja ka oma kirjavahetuses. 24.05.2005 kirjas tunnistab kostja määratud reostusastet ja palub seda vähendada. Kostjale määratud reostusastet on ta tunnistanud ka 15.07.2005 kirjas. Siinkohal viitab hageja poolte vahel juba olnud vaidluses tehtud kohtulahendile, milles poolte vahel ei olnud vaidlust selles, et kostja reovesi ületab 8. saastegruppi. Kostja käitumine on pahatahtlik, sest olles väga suur reostaja Rae vallas, ei ole ta tasunud mitte mingisugust osa ülereostustasust. Kostjale on hageja poolt esitatud korduvalt meeldetuletusi ja pretensioone arvete tasumiseks, kuid kostja on nendest kogu aeg keeldunud. Seda kõike isegi vaatamata sellele, et kohtud on juba jõustunud kohtulahendiga tunnustanud hageja õigust nõuda kostjalt ülereostustasu. Kostja on 25.25.2008 vastuse p-s 3 esitanud käsitluse sellest, et hageja ei ole õigusi teostanud heas usus ning et seetõttu tuleb lugeda hageja õigused lõppenuks. Kostja ei ole iseenesest kunagi eitanud, et ta on juhtinud kanalisatsiooni ülenormatiivset reostust. Kostja on alates 2005. a esitanud hagejale igasuguseid vastuväiteid, et ülereostustasu mitte maksta. Kostja on väitnud, et hagejal puudub soov läbirääkimisteks ja koostööks. See ei vasta tõele. Poolte varasemas kohtuvaidluses suunas kohus hagejat ja kostjat kompromissile ning küsis, millise summaga oleks hageja nõus asja kompromissiga lõpetama. Hageja nimetas selleks summaks 1,6 miljo nit krooni. Kostja oli küll nõus kompromissiga, kuid ainult tingimusel, et ta mingeid rahalisi kohustusi kandma ei peaks. Seoses kostja vastuväitega ülereostuse tõendamatuse kohta oli hageja üheks vastuväiteks ka see, et just kostja on õigussuhtes käitunud hea usu põhimõtte vastaselt. Kui kostja tõepoolest leidnuks, et ta ei ole rahul ülereostuse tuvastamisega või et ta nõuab täiendavaid proove jne, siis oli kostjal VÕS §-st 102 tulenevalt teatamiskohustus. Kostja ei ole kunagi taotlenud uusi analüüse ja seetõttu ei ole tal võimalik ülereostuse tuvastamist enam vaidlustada. Teatamiskohustus on vajalik selleks, et kui ühe lepingu poole jaoks esineb mingi takistus, siis koheselt teisele poolele teatades saaks teine pool selle takistuse kõrvaldada. Kohus on otsuses viidanud sellele, et hageja ei ole tõendanud, et ta oleks kostjale osutanud ülenormatiivse reovee puhastamise teenust. Kohus on väitnud, et kuna hageja täitmisnõue rajaneb rahalise kohustuse olemasolul, mis saab tekkida üksnes siis, kui hageja osutas kostjale ülenormatiivse reostuse puhastamise teenust, siis pidi hageja kooskõlas TsMS § 230 lg-ga 1 tõendama, et teenust osutati. Kohus väitis, et hageja poolt teenuse osutamine ei ole tõendatud. Kohus ei ole viidanud, kust tuleneb hageja kohustus osutada kostjale reovee puhastamise teenust. Täpsemalt sätestab vee-ettevõtja kohustused seoses kanalisatsiooniga ÜVVKS § 8 lg 6, mis sätestab, et vee-ettevõtja on kohustatud kliendilt vastu võtma reovett, mille reoainete kontsentratsioonid ei ületa ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirjaga kehtestatud piirväärtusi, ning reovett, milles sisalduvate reoainete piirväärtused ei ole nimetatud eeskirjaga kehtestatud, kuid mis ei kahjusta ühisveevärki ja -kanalisatsiooni ning ei põhjusta puhastusprotsessi häireid. Pooltevahelises õigussuhtes ei ole hagejal kohustus puhastada kostja reovett. See tuleneb lisaks seadusele otseselt ka pooltevahelisest lepingust, mille p 2 kohaselt kohustub hageja kostjale osutama heitvee ärajuhtimise teenust. Seega on ebaõige kostja ja kohtu seisukoht, et hagejal oli kohustus osutada kostjale reovee puhastamise teenust. Kohus ei ole süvenenud sellesse, mis on üldse ülenormatiivse reostuse tasu eesmärk. Kohus on ekslikult pidanud seda puhtalt teenustasuks mingisuguse teenuse osutamise eest. Ülereostustasu nõude esitamisel ei pea hageja tõestama seda, mis selle rahaga tehakse või milliseid kulusid sellega kantakse. Majandusliku reguleerimise esmane eesmärk on see, et reostajat suunatakse

käituma viisil, mis on keskkonnale kõige ohutum ja sellest tulenevalt majanduslikult kõige otstarbekam reostajale endale. See on kooskõlas ka asja juurde võetud TTÜ Keskkonnatehnikainstituudi seisukohaga, milles märgitakse, et ülenormatiivse reostuse tasu ei ole reeglina seotud kulutustega puhastusele. Selle tasu eesmärk on surve avaldamine (rahaline) ühiskanalisatsiooni kliendile ülemäärase reostuse vähendamiseks kas kohtpuhasti või tehnoloogia muutmise teel. Kohus on ebaõigesti rajanud oma järeldused kostja poolt dokumentaalse tõendina esitatud asjatundja arvamusele, kui on väitnud, et asjatundja arvamusega on tõendatud, et hageja ei ole 31.03.2005-03.01.2008 kostjale ülenormatiivse reostuse puhastamise teenust osutanud. Asjatundja arvamusest ei tulene, et teenust ei oleks osutatud. Asjatundja arvamuse 3. leheküljel on märgitud, et 2004. a liitusid kanalisatsioonisüsteemiga toiduainetööstused (AS Rimi, kostja), mistõttu kasvas oluliselt ka puhasti koormus. Asjatundja on märkinud, et kõrge koormuse tõttu ei vastanud enam nõuetele biotiigist loodusesse voolav reovesi ning seega alustati reoveepuhasti projekteerimistöödega ja biotiikide puhastamisega. Nende väidete pinnalt jääb arusaamatuks asjatundja arvamuse 4. leheküljel esitatud järeldus nr 1, et puhastamise teenust ei ole osutatud. Hageja ei ole eitanud, et kostja reostuskoormus oli nii suur, et tekitas probleeme puhastusseadmes ning kuna loodusesse suunatavat reovett ei suudetud puhastada nõutava tasemeni, siis pidi veeettevõtja tasuma ka vastavaid saastetasusid. Oluline on, et vaatamata sellele, et hagejal ei ole kohustust osutada kostjale reovee puhastamise teenust, on hageja esitanud tõendid selle kohta, et puhastusseade töötab ning reovett puhastati. Hageja on esitanud tõendid selle kohta, kuidas reoveepuhasti on puhastanud reovett ning milline on olnud reovee puhastist väljunud reoainesisaldus. Tõendite sisu selgitas hageja 16.09.2008 menetlusdokumendis. Kostja soovil esitas hageja 17.10.2008 menetlusdokumendiga tõendid biotiikide puhastamise kohta. Hageja on esitanud ka tõendid mudakäitluse toimumise kohta Jüri reoveepuhastis. Hageja esitas tõendid reovee puhasti renoveerimise maksumuse kohta. Hageja tõendas ka seda, et kostja poolt tekitatud ülereostuse tõttu tuli ka hagejal tasuda riigile saastetasu. Kostja poolt esitatud asjatundja arvamus ei vasta ühelegi ekspertiisiaktile osutatud nõuetele. Tegemist on ekspertiisaktiga, kus ei ole ühtegi põhjendust ja ainult järeldused. Perioodi 20.05.2003-18.06.2006 kohta on kohus märkinud kostja vastuväidete põhjal, et hageja nõue tasu saamiseks ei ole antud perioodil vastavuses juhendi p 9 eeldustega. Kohus on otsuses märkinud, et hageja ei ole tõendanud looduskeskkonna ülemäärast saastamist ega ühiskanalisatsiooni kahjustumist ning ei ole esitanud tasunõude eelduseks olevat kalkulatsiooni. Kohus on pidanud õigeks kostja vastuväidet, et juhendi p-st 9 tulenevalt tekib kostjal ülereostustasu maksmise kohustus üksnes siis, kui ülereostamisega kaasnes ka ühiskanalisatsiooni kahjustumine või looduskeskkonna ülemäärane saastamine. Käesolevas asjas ei ole poolte vahel vaidlust selles, et hageja poolt kostjale süükspandav reostus on normatiive ületav. Sellise reostuse puhul eeldatakse iseenesest, et see kahjustab keskkonda ning ka ühiskanalisatsiooni, vastasel juhul ei oleks riigi poolt ka vastavaid normatiive kehtestatud. Nimetatud perioodiga seoses on kohus viidanud veel ka juhendi p-st 9 tulenevalt kalkulatsiooni esitamisele. Hageja poolt kostjale esitatud arvetes vastav kalkulatsioon ka sisaldus. Kalkulatsioon tähendabki selle välja toomist, kui palju kostja peab tasuma ülereostuse tasu. Kohus on nimetatud kostja väited otsusesse lihtsalt ümber kirjutanud. Perioodi 19.06.2006-13.04.2007 kohta on kohus leidnud, et selle perioodi kohta puuduvad heitvee analüüsi protokollid. Kohus on märkinud, et ei saa lähtuda 2005. a märtsi proovist. Hageja sellega ei nõustu, et nimetatud proovist ei saa lähtuda ja on seda põhjendanud eespool. Samas on aga isegi kohtu argumentatsiooni silmas pidades raske mõista, miks kohus ei ole arvestanud 16.11.2006 võetud proovi ning sellele järgnevalt teostatud heitvee keemilist analüüsi ning heitvee keemilist analüüsi 29.11.2006.

Perioodi 13.04.2007 kuni käesoleva ajani kohta on kohus märkinud, et selle perioodi kohta tuvastati üksnes ühel korral ülemäärane reostamine. Kohus on jätnud aga tähelepanuta heitvee keemilise analüüsi 29.11.2006 ning heitvee keemilise analüüsi 08.08.2007. Kohus on ebaõigesti lugenud ülereostuse tõendatuks üksnes ühel kuul. Samas ka selle kuu osas on kohus jätnud tasu välja mõistmata, kuna hageja pole tõendanud teenuse osutamist kostjale. Kohus ei arvestanud, et kostja näol on tegemist eriti pahatahtliku saastajaga. Kostja on suurel määral reostanud looduskeskkonda, kuid ei ole peaaegu kordagi tasunud ülereostustasu ja on otsinud ettekäändeid selle mittetasumiseks. Kostjal on tekkinud arusaam, et ta ei pea keskkonna reostamise eest midagi tasuma. Vastustaja seisukoht Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Edasine menetluse käik Tallinna Ringkonnakohus jättis 26.05.2010 otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu 23.04.2009 otsuse muutmata. Riigikohus tühistas 01.02.2011 otsusega ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. 02.06.2011 otsusega tühistas Tallinna Ringkonnakohus maakohtu otsuse ja saatis asja tagasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. 13.02.2012 otsusega tühistas Riigikohus ringkonnakohtu otsuse ja saatis tsiviilasja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kolleegium leidis, et maakohtu rikkumisi on võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja esimese astme kohtule uueks lahendamiseks, kui ta ei saa asja lõpuni lahendada. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium, kuulanud ära pooled ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi tühistada ja uue otsusega hagi osaliselt rahuldada. Poolte vahel on vaidlus veelepingust ja sellega seotud avalik-õiguslikust regulatsioonist tuleneva rahalise kohustuse täitmise üle. Hageja nõuab kostjalt 31.03.2005 kuni 03.01.2008 esitatud ja osaliselt tasumata jäetud arvetes kajastatud ülereostustasu maksmist

seda ümber lükatud, kusjuures uut proovi pidanuks taotlema kostja ja reostust näitavad ka kostja osaluseta 2005-2007 võetud muud kontrollproovid. Kostja vaidles nõudele vastu ja väitis, et hageja ei ole osutanud kostjale reovee puhastamise teenust ega tõendanud kahju, mis tekitati keskkonnale või ühiskanalisatsioonile väidetava ülereostusega. Lisaks ei ole hageja tõendanud, et kostja juhtis kanalisatsiooni igal arvestusperioodil piirmäära ületava reoainesisaldusega vett, kuna hageja ei ole nõuetekohaselt (kostja esindaja juuresolekul) iga kuu vee reoainesisaldust mõõtnud ja ühekordne SG-8 piirmäära ületamine ei tähenda, et saasteastet ületati ka järgmisel kuul. 19.06.2006 kuni 13.04.2007 ei olnud kohalik omavalitsus kehtivalt kehtestanud saaste piirväärtusi, mida kostja oleks saanud ületada. Hageja nõude eelduste täitmisel võis hageja nõuda kuni viiekordset saasteastme kohta kehtestatud tariifi, mitte aga viiekordset tariifi. Kui kohus siiski leiab, et tsiviilõiguslikult on hageja nõue põhjendatud, tuleb vastuolu tõttu põhiseadusega jätta kohaldamata 2001. a juhendi p-d 9 ja 11 ning 2006. a korra § 4 lg 8 või ÜVVKS § 14 lg 31. Kuna pooled ei vaielnud, et hageja on kostja reovett ära juhtinud, siis tuli vaidluse lahendamisel tuvastada, kas lisaks sellele pidi hageja ka osutama kostjalt reovee puhastamise teenust ja kas ülereostus on tõendatud ning kas hagejal on õigus nõuda kostjalt ülereostustasu maksmist. Riigikohus on samas asjas 01.02.2011 tehtud lahendis rõhutanud, et käesoleva vaidluse lahendamisel on terminoloogiliselt võimalik kasutada nii sõna „reovesi“ kui ka „heitvesi“. Poolte vahel 20.05.2003 sõlmitud veelepingu p 5 järgi lähtutakse teenuse osutamisel ÜVVKS-st ja Rae valla ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni kasutamise eeskirjast ja p 11 järgi kehtestatakse teenuse hind Rae valla poolt. Vaidluse ajal märtsist 2005 kuni detsembrini 2007 on ÜVK teenuse osutamist reguleerivaid akte korduvalt muudetud. Üldised alused ÜVK teenuse osutamiseks tulenevad ÜVVKS-st, mis kehtestab mitmeid delegatsiooninorme oluliste küsimuste reguleerimiseks seadusest alamalseisvate aktidega. ÜVVKS § 10 lg 1 järgi peab vee-ettevõtja tagama oma tegevuspiirkonnas ÜVK toimimise ja korrashoiu ÜVK kasutamise eeskirja kohaselt. Ühisveevärgist vee võtmise ja heitvee ühiskanalisatsiooni juhtimise aluseks olev leping sõlmitakse ÜVVKS § 8 lg 4 järgi kohaliku omavalitsuse volikogu kinnitatud ÜVK kasutamise eeskirja alusel. Enne 01.04.2006 reguleeris Rae vallas ÜVK kasutamist Rae Vallavolikogu 06.07.1999 määrusega nr 79 kinnitatud ÜVK kasutamise eeskiri (1999. a eeskiri), mille p 11.6 järgi kehtestab ühiskanalisatsiooni juhitava heitvee reostusnäitajate piirväärtused konkreetsetele reostustele ning proovide võtmise sageduse ja korra vee-ettevõtja kooskõlastatult Rae Vallavalitsusega. Rae Vallavalitsus kooskõlastas 06.02.2001 korraldusega nr 164 hageja ühiskanalisatsiooni juhitud heitvete proovide võtmise ja saastegrupi määramise korra (2001. a juhend, I kd lk 30-32). Alates 01.04.2006 reguleerib Rae vallas ÜVK kasutamist Rae Vallavolikogu 21.03.2006 määrusega nr 18 vastuvõetud Rae valla ÜVK kasutamise eeskiri (2006. a eeskiri). 11.04.2006 kinnitas Rae Vallavolikogu määrusega nr 19 (määrus nr 19), mis jõustus 15.04.2006, ühiskanalisatsiooni juhitava reo- ja sademevee reostusnäitajate piirväärtused ja saastegrupid. Määrusega nr 19 tunnistati kehtetuks 2001. a juhend. 2006. a eeskirja § 5 lg 2 esialgse redaktsiooni järgi on ühiskanalisatsiooni juhitava reovee reostusnäitajate piirväärtused toodud eeskirja lisas nr 1. Rae Vallavolikogu 10.04.2007 määrusega nr 51, mis jõustus 14.04.2007, muudeti 2006. a. eeskirja § 5 lg 2 ja uue redaktsiooni kohaselt ühiskanalisatsiooni juhitava reovee reostusnäitajate piirväärtused ja saastegruppidesse jaotus on kinnitatud Rae Vallavolikogu 11.04.2006 määrusega nr 19. Eeltoodust järeldub, et ÜVVKS § 8 lg 4 p 2 järgi (redaktsioon alates 01.01.2006) ÜVK kasutamise eeskirjas sisalduv regulatsioon

kehtestati eraldi määrusena ja 2006. a eeskirjas viidati algselt ekslikult eeskirja lisale. Kostja väitis, et eeltoodu tõttu ei kehtinud määrus nr 19 enne 14.04.2007. Samuti on teatud õiguslik vaakum ajavahemikus 01.04.2006 – 14.04.2006, kuna 01.04.2006 oli kehtetuks tunnistatud 2001. a juhendi vastuvõtmise aluseks olev 1999. a. eeskiri ja uus määrus ei olnud veel jõustunud. Kolleegium leiab, et 2001.a juhend ei olnud haldusakt, kuna tegemist oli hageja poolt koostatud dokumendiga, mille oli Rae Vallavalitsus ainult kooskõlastanud. Eeltoodu tõttu tuleb 2001. a juhendit hinnata hageja tüüptingimusena ja sellele ka vaidlusalustes ajavahemikes tugineda. ÜVVKS § 14 lg 2 (kuni 01.01.2006 redaktsioon) 1. lause järgi kinnitab teenuse reguleerimise korra kohaliku omavalitsuse volikogu ja 2. lause kohaselt kehtestab hinna valla- või linnavalitsus. ÜVVKS § 14 lg 2 (alates 01.01.2006 – 31.10.2010 kehtinud redaktsioon) 1. lause järgi kinnitab teenuse reguleerimise korra kohaliku omavalitsuse volikogu ja 2. lause järgi kehtestab hinna eelviidatud korra järgi kohaliku omavalitsuse volikogu või valla- või linnvalitsus määrusega. 01.01.2006 – 31.10.2010 kehtinud ÜVVKS § 14 lg 31 järgi võib teenuse hinna reguleerimise korraga kehtestada ülenormatiivse reostuse tasu ÜVK kasutamise eeskirjaga kehtestatud reoainesisalduse ja keskkonnaministri määrusega kehtestatud ohtlike ainete sisalduse piirväärtusi ületava reostuse eest ärajuhitavas sademevees. Rae valla veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuse hinna reguleerimise korra kehtestas Rae Vallavolikogu 26.08.1999 määrusega nr 83 (1999. a kord), mis kehtis kuni 24.03.2006. 21.03.2006 määrusega nr 15 kehtestas Rae Vallavolikogu uue Rae valla veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuse hinna reguleerimise korra (2006. a kord), mis jõustus 25.03.2006. 2006. a korraga tunnistati kehtetuks 1999. a kord. 10.04.2007 muutis Rae Vallavolikogu 2006. a korda, eelkõige selle § 4. ÜVVKS § 10 lg 2 järgi kehtestati nõuded ühiskanalisatsiooni juhitavatele ohtlikele ainetele keskkonnaministri 16.10.2003.määrusega nr 75. Pooltevahelise veelepingu pealkirjast tuleneb, et leping on sõlmitud mh heitvee ärajuhtimise teenuse müügi kohta ja lepingu p 2 järgi osutab hageja kostjale heitvee ärajuhtimise teenust. Lepingust ei tulene, et hageja kohustuseks on heitvee puhastamise teenuse osutamine. Kuni 01.01.2006 kehtinud ÜVVKS § 7 lg 1 järgi oli vee-ettevõtja kohustuseks tagada ühiskanalisatsiooni abil heitvee ärajuhtimine ja puhastamine. Alates 01.01.2006 kehtiva redaktsiooni järgi pidi hageja korraldama kliendi kinnistu kanalisatsioonist reovee ärajuhtimise. Kolleegium leiab, et seaduse redaktsiooni erinevusest ei saa tuletada, et kostja kohustused teenuse osutamisel oleks olnud erinevad sõltuvalt sellest, millisel ajaperioodil teenust osutati. Teisi ÜVVKS sätteid, mis reguleerivad kliendile teenuse osutamist, ei muudetud ja ÜVVKS § 8 lg 3 ja ÜVVKS § 13 näevad ette ainult reovee ärajuhtimise. Riigikohus on käesolevas asjas 01.02.2011 tehtud otsuses (p 33) selgitanud, et reovee puhastamine on küll hageja kohustus, kuid eelkõige teiste õigusaktide alusel tekkiv avalik õiguslik kohustus, mille täitmise eest ta vastutab mitte kliendi, vaid riigi ees. Eeltoodu tõttu pidi kostja hagejale tasuma mitte reovee puhastamise, vaid selle ärajuhtimise eest. Kolleegium leiab, et pooltevaheline leping on VÕS § 635 lg 1 järgi töövõtuleping, mille kohaselt peab hageja varustama kostjat veega ja ära juhtima kostja reovett ning kostja tasuma osutatud teenuse eest. Seega on ebaõige maakohtu järeldus, et hageja pidi kostjale osutama reovee puhastamise teenust ja selle tõttu, et hageja ei ole reovee puhastamise teenuse osutamist tõendanud, tuleb hagi jätta rahuldamata. Tõendid, mis on esitatud kostjale reovee puhastamise teenuse osutamise kohta, jätab kolleegium eeltoodu tõttu tähelepanuta. Samas ei võinud kostja juhtida kanalisatsiooni reoveena igasugust vett, vaid reovesi pidi vastama kehtestatud nõuetele. Enne 01.01.2006 ei olnud ÜVVKS-s reoveele nõuete kehtestamist täpselt

reguleeritud. Kuni 01.01.2006 kehtinud ÜVVKS § 8 lg 4 sätestas, et kohaliku omavalitsuse kehtestatud ÜVK kasutamise eeskiri pidi sisaldama ka heitvee ärajuhtimise nõudeid ja tingimusi ja heitvee ärajuhtimise mõõtmise korda. Samuti on Keskkonnaministri 16.10.2003 määrusega nr 75 kehtestatud ÜVVKS § 10 lg 2 alusel nõuded ühiskanalisatsiooni juhitavatele ohtlikele ainetele. Kostja võis 1999. a eeskirja p 11.1 järgi juhtida ühiskanalisatsiooni ainult sellist reovett, mis ei häiri ühiskanalisatsiooni ehitiste ja seadmete töörežiimi, ei kahjusta ehitisi ja seadmeid ning on ühispuhastusseadmetes puhastatav. Eeskirja p 11.4 esimese lause järgi oli keelatud juhtida ühiskanalisatsiooni reostust, mille kohta ei ole kanalisatsioonivõrgule kinnitatud piirväärtust või mille kohta ei ole klient saanud vee-ettevõtjalt vastuvõtutingimusi. Kui kliendi reovesi ei vastanud ühiskanalisatsiooni juhitava reovee nõuetele, tuli kliendil reovesi 1999. a eeskirja p 11.7 esimese lause järgi enne ühiskanalisatsiooni juhtimist lokaalsetes puhastusseadmetes puhastada nõutava tasemeni. Eeskirja p 11.6 järgi kehtestab vee-ettevõtja kooskõlas Rae Vallavalitsusega ühiskanalisatsiooni juhitava heitvee reostusnäitajate piirväärtused konkreetsetele reostustele ning proovide võtmise sageduse ja korra, lähtudes ehitiste ja seadmete kaitsest ja väljalasketingimuste tagamisest suublas. 2001. a juhendi p 3 järgi grupeeritakse kliendid saastegruppidesse (8 gruppi) vastavalt heitvee reostusnäitajatele. Juhendi lisas oleva tabeli järgi on SG-8 maksimaalne BHT7 määr 1500 mg/l. Alates 01.01.2006 täpsustati ÜVVKS § 8 lg 4 2. lauses sisalduvat delegatsiooninormi, mille järgi peab ÜVK kasutamise eeskiri sisaldama mh ühiskanalisatsiooni juhitava reovee reostusnäitajate piirväärtusi arvestusega, et ühiskanalisatsioonist väljuv reovesi vastaks veeseaduse alusel kehtestatud nõuetele ning ühiskanalisatsiooni juhitav reovesi ei kahjustaks ühiskanalisatsiooni toimimist (p 2), samuti reoainesisalduse kontrollimise korda (p 3). Lisaks on vee-ettevõtja alates 01.01.2006 kehtiva ÜVVKS § 8 lg 6 järgi kohustatud kliendilt vastu võtma üksnes reovett, mille reoainete kontsentratsioonid ei ületa ÜVK kasutamise eeskirjaga kehtestatud piirväärtusi, ning reovett, milles sisalduvate reoainete piirväärtused ei ole nimetatud eeskirjaga kehtestatud, kuid mis ei kahjusta ÜVK-i ega põhjusta puhastusprotsessi häireid. 2006. a eeskirja § 5 lg 1 järgi on ühiskanalisatsiooni lubatud juhtida reovett, mille reoainete kontsentratsioonid ei ületa eeskirjaga kehtestatud piirväärtusi ja ohtlike ainete kontsentratsioonid ei ületa keskkonnaministri määrusega kehtestatud piirväärtusi, ning reovett, milles sisalduvate reoainete või ohtlike ainete piirväärtused ei ole eeskirja või keskkonnaministri määrusega kehtestatud, kuid mis ei kahjusta ÜVK-i ega põhjusta puhastusprotsessi häireid. Kui klient soovib juhtida kanalisatsiooni reoaineid, mis ületavad kehtestatud piirväärtust või mille kohta ei ole eeskirjas või keskkonnaministri määruses piirväärtust kehtestatud, võib seda eeskirja § 5 lg 3 esimese lause järgi teha üksnes vallavalitsuse väljastatud vastuvõtutingimuste kohaselt, millega mh kehtestatakse nende reoainete piirväärtused. Eeskirja § 5 lg-s 4 on sätestatud, millise sisaldusega reovett on keelatud ühiskanalisatsiooni juhtida. Kui kliendi reovesi ei vasta ühiskanalisatsiooni juhitava reovee nõuetele, tuleb kliendil reovesi eeskirja § 5 lg 7 esimese lause järgi enne ühiskanalisatsiooni juhtimist lokaalsetes puhastusseadmetes puhastada nõutava tasemeni. 2001. a juhendi asendas 15.04.2006 määrus nr 19, mis kehtestas ühiskanalisatsiooni juhitava reo- ja sademevee reostusnäitajate piirväärtused ning reo- ja sademevee jaotuse saastegruppidesse olenevalt reostusnäitajatest. Ka selles määruses sisalduva tabeli järgi on SG-8 maksimaalne BHT7 määr 1500 mg/l. ÜVK teenuse osutamisel ei saanud teenuse hinnas pooled kokku leppida omavahel, kuna selles valdkonnas oli reguleeritud hinnakujundus avalik õiguslike normidega, millele viidati ka veelepingu p-s 11. ÜVVKS § 14 lg 1 (enne 1.11.2010 kehtinud redaktsioon) järgi moodustub veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuse hind abonenttasust, tasust võetud vee eest ja heitvee ärajuhtimise tasust. ÜVVKS § 14 lg 3 (enne 01.01.2006 redaktsioon) järgi kujundatakse teenuse hind selliselt, et vee-ettevõtjal oleks tagatud tootmiskulude katmine, kvaliteedi- ja ohutusnõuete

täitmine, keskkonnakaitse tingimuste täitmine ja põhjendatud tulukus. Teenuse hinna kehtestab avalik võim. ÜVVKS § 14 lg 2 (enne 1.01.2006 redaktsioon) 1. lause sätestab, et teenuse hinna reguleerimise korra kehtestab kohaliku omavalitsuse volikogu ja 2. lause järgi kehtestab hinna valla- või linnavalitsus. ÜVVKS § 14 lg 2 (01.01.2006 - 31.10.2010 redaktsioon) 1. lause järgi kinnitab teenuse hinna reguleerimise korra kohaliku omavalitsuse volikogu, kuid hinna kehtestab sama lõike 2. lause järgi volikogu või valla- või linnavalitsus määrusega. Rae vallas reguleeris kuni 24.03.2006 veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuse hinna kehtestamist 1999. a kord, mille p 2 järgi kehtestab veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuse hinna Rae Vallavalitsus kooskõlas vallavolikogu komisjonidega veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenust osutava ettevõtja esitatud kirjaliku taotluse alusel. Sarnane regulatsioon tulenes ka 1999. a eeskirja p-dest 16.1-16.4. Alates 25.03.2006 reguleerib sama valdkonda 2006. a kord, mille § 3 lg 1 kattub varasema regulatsiooniga. Enne 01.01.2006 ei olnud ÜVVKS-s viidet ülereostuse eest arvestatavale tasule. 01.01.2006 kuni 31.12.2010 kehtinud ÜVVKS § 14 lg 31 järgi võis aga teenuse hinna reguleerimise korraga kehtestada ka ülenormatiivse reostuse tasu ÜVK kasutamise eeskirjaga kehtestatud reoainesisalduse ja keskkonnaministri määrusega kehtestatud ohtlike ainete sisalduse piirväärtusi ületava reostuse eest ärajuhitavas reo- ja sademevees. Ülenormatiivse reostuse tasu (ülereostustasu) oli Rae vallas kuni 14.04.2006 reguleeritud 2001. a juhendiga. Paralleelselt jõustus aga 25.03.2006 2006. a kord, mis reguleeris samuti ülereostustasu. Seega kehtis ajavahemikul 25.03.2006 kuni 14.04.2006 paralleelregulatsioon. Tulenevalt ÜVVKS § 14 lg-st 31 tuleb seejuures lähtuda 2006. a korras sätestatust. Vee-ettevõtjal oli 2001. a juhendi p 9 järgi ülemäärase saaste ühiskanalisatsiooni juhtimise korral (kui heitvee saastenäitajad ületavad SG-8 näitajaid), mille tagajärjel kahjustati ühiskanalisatsiooni rajatisi või saastati ülemäära looduskeskkonda, õigus katkestada kliendi veega varustamine, sulgeda kanalisatsioon või rakendada kuni viiekordset SG-8 tariifi koos kõigi ülemäärase saaste likvideerimiseks tehtud kahjude hüvitamisega kalkulatsiooni alusel. 2006. a korra § 4 lg 1 järgi tasub klient ÜVK kasutamise eeskirjaga kehtestatud reostusnäitajate sisalduse piirväärtusi ületava reostuse eest ärajuhitavas reovees lisaks reovee ärajuhtimise teenuse hinnale mh ülenormatiivse reostuse tasu, mis arvutatakse selle järgi, millisesse korra lisas 1 sätestatud saastegruppi kliendi kanaliseeritav reovesi kuulub (p 1). Korra § 4 lg-s 7 on saastegruppide suhtes kehtivad ülenormatiivse reostuse tasu määrad, kusjuures SG-8 ülenormatiivse reostuse tasu on 21,36 krooni/m3 (käibemaksuga 25,20 krooni/m3). Korra § 4 lg 8 p 1 järgi on vee-ettevõtjal õigus nõuda kliendilt viiekordset SG-8 kohta kehtestatud ülenormatiivse reostuse tasu, kui klient juhib kanalisatsiooni reoaineid, mis ületavad vähemalt ühte SG-8-le kehtestatud piirväärtust. Rae Vallavolikogu muutis 10.04.2007. a määrusega nr 50 (jõustus 14.04.2007) 2006. a korda, eelkõige selle § 4. 2006. a korra § 4 lg 7 sõnastati selliselt, et ülereostuse korral kujuneb reovee ärajuhtimise teenuse hind reovee ärajuhtimise teenuse hinna korrutamisel ülenormatiivse reostuse puhastamise koefitsiendiga. Samas nähti ette koefitsiendid saastegruppide kohta, kusjuures SG-8 puhul oli see koefitsient 4,0. Korra § 4 lg 8 p 1 sõnastati aga ülenormatiivse reostuse tasu nõudmise osas selliselt, et vee-ettevõtja võib nõuda kliendilt kuni viiekordset SG-8 kohta kehtestatud ülenormatiivse reostuse tasu, kui klient juhib ühiskanalisatsiooni reoaineid, mis ületavad vähemalt ühte SG-8-le kehtestatud piirväärtust konkreetsete koefitsientide järgi. Korra § 4 lg 8 p 1.7 järgi nähti aga ette, et kui kalendriaasta jooksul SG-8 piirväärtuse esmakordsel ületamisel võib vee-ettevõtja loobuda sanktsiooni rakendamisest või kohaldada sanktsiooni osaliselt, siis igal järgneval ületamisel ei ole vee-ettevõtjal õigust sanktsiooni rakendamata jätta ega rakendada seda vaid osaliselt.

Eelnevast järeldub, et formaalselt oli hagejal õigus ettenähtud reostusnorme ületava reovee kanalisatsiooni juhtimisel nõuda kliendilt ülereostustasu kogu vaidlusaluse ajavahemiku eest esmalt hageja 2001. a juhendi, seejärel aga 2006. a korra alusel. Nõude esmaseks aluseks saab olla veeleping, mille p 10 järgi on heitvee (reovee) ärajuhtimise hind lepingu sõlmimisel 15 krooni/m3 (käibemaksuta). Veelepingu p 11 esimese lause järgi kehtestab teenuse hinna Rae Vallavalitsus ja avalikustab selle kolm kuud enne muutumist ÜVK eeskirja p-de 16.3 ja 16.4 kohaselt. Lepingu p 11 teise lause järgi ei vormistata hinna muutumist lepingu muudatusena. Veelepingu p 5 järgi lähtutakse teenuse osutamisel ÜVVKS-st ning Rae valla ÜVK kasutamise eeskirjast. Seega on pooled algselt kokku leppinud konkreetse teenuse hinna, kuid jätnud hinna avatuks ja Rae Vallavalitsusele õiguse seda muuta. Järelikult on hinnatingimused jäetud veelepingus osaliselt lahtiseks ja kolmanda isiku (Rae vald) määrata VÕS § 26 lg 1 mõttes. Ülereostustasule lepingus eraldi viidatud ei ole. Kuna eelnevast nähtus, et ülereostustasu nõudmise õigus on hagejal nii õigusaktide kui ka 2001. a juhendi alusel, ei ole sel siiski ka tähtsust, kuna veelepingus ei ole välistatud ülereostustasu maksmise nõuet. Kuigi veelepingus viidatakse Rae valla 1999. a eeskirja sätetele, ei tähenda see, et teenuse hinna ja ka ülereostustasu nõudmisel ei saa arvestada 2006. a eeskirja, kuna vaidlusalusel ajal muutusid lepingule kohaldatavad õigusaktid. Vaidlusalusel ajal võis BHT7 reostusnäitaja kostja reovees olla maksimaalselt 1 500 mg/l nii 2001. a juhendi kui ka määruse nr 19 järgi. Pooled selle üle ei vaidle. Hageja on ülereostustasu arvestamisel olnud seisukohal, et BHT7 reostusnäitaja on kostja reovees ületanud SG-8 maksimaalset näitajat 1500 mg/l kogu vaidlusaluse ajavahemiku jooksul ja sellest tulenevalt on tal selle ajavahemiku eest õigus nõuda kostjalt SG-8 kohta kehtestatud ülereostustasu viiekordses suuruses. Arvestades, et tegemist on eraõigusliku olemusega hüvitisega, ei saa ringkonnakohus sellega nõustuda. Hageja võis 2001. a juhendi p 9 järgi nõuda üksnes kuni viiekordse SG-8 tariifi suurust ülereostustasu. Ka alates 14.04.2007 oli hagejal 2006. a korra § 4 lg 8 järgi õigus nõuda kuni viiekordset SG-8 kohta kehtestatud ülereostustasu, kusjuures kohaldatav koefitsient diferentseeriti vastavalt ülereostuse määrale. Üksnes 2006. a korra 25.03.2006 kuni 13.04.2007 kehtinud § 4 lg 8 p 1 järgi võis hageja nõuda kostjalt viiekordset SG-8 kohta kehtestatud ülenormatiivse reostuse tasu, kui kostja juhtis ühiskanalisatsiooni reoaineid, mis ületavad vähemalt ühte saastegrupile SG-8 kehtestatud piirväärtust. Riigikohus on rõhutanud, et kui lepinguga (sh tüüptingimustega) antakse ettevõtjale õigus nõuda (eraõigusliku olemusega) hüvitist piirmäära ulatuses, ei saa asuda seisukohale, et ettevõtjal on piiramatu õigus otsustada, kas ja millises ulatuses ta hüvitist nõuab. Seega on nõutava hüvitise maksmise eeldused ja suurus ka võlaõigusliku nõudena kohtulikult kontrollitavad, arvestades hüvitise maksmise iseloomu ja eesmärki, konkreetseid asjaolusid ning hea usu põhimõttest tulenevaid nõudeid (VÕS § 6, TsÜS § 138). Eelnev kehtib ka juhul, kui ettevõtjale on antud õigus nõuda hüvitist konkreetses määras, vähemalt kui tegemist on eraõigusliku olemusega hüvitisega. Ebamõistlik oleks tõlgendus, kus hagejal ei oleks selle sätte järgi õigust nõuda hüvitist vähem kui viiekordses SG-8 kohta kehtestatud ülereostustasu määras. Maakohus on olnud põhimõtteliselt samal seisukohal, leides, et SG-8 piirmäära 2,1-kordse ületamise eest ei saa nõuda viiekordset tasu. Riigikohus selgitas, et siiski võib eelviidatud sätete järgi põhimõtteliselt nõuda ka suuremat ülereostustasu (eeldusel, et selle nõudmine ise on põhiseaduspärane), kui seda õigustab esmajoones kliendi käitumine, kes ei võta tarvitusele piisavaid meetmeid reostuse vähendamiseks. Lubatava hüvitise suuruse määramisel saab mh lähtuda VÕS § 26 lg-test 3, 10 ja 11, § 28 lg-st 2, § 162 lg-st 1 ja § 637 lg-st 2, mis kõik lubavad kohtul lepingutingimusi määrata või kohustuse täitmist piirata. Vaidlust ei ole, et kostja reovees oli BHT7 ülemäärane sisaldus märtsis 2005 (10.03.2005 proovi järgi oli BHT7 sisaldus kostja reovees 3 200 mg/l) ja detsembris 2007 (13.12.2007 proovi järgi oli

BHT7 sisaldus 1 780 mg/l). Kostja nõustus eeltoodud proovidest tehtud analüüside tulemustega. Kostja väitis, et ülejäänud perioodi osas ei ole hageja ülereostuse olemasolu tõendanud ja maakohus nõustus kostjaga. Vaatamata eeltoodule jättis maakohus vastuoluliselt ülereostuse tasu ka 2005 märtsi ja 2007 detsembri eest välja mõistmata, põhjendades seda asjaoluga, et hageja ei ole tõendanud kostja poolt looduskeskkonna ülemäärast kahjustamist ja ühiskanalisatsiooni kahjustumist neil ja neile järgnevatel kuudel. Rindkonnakohus leiab, et veelepingust ega õigusaktidest ei tulene, et hageja oleks pidanud ülereostust tõendama eraldi iga arvestusperioodi, milleks oli kuu, kohta. Samuti ei pea hageja tõendama konkreetseid kulutusi, mida ta tegi ülereostusega seoses. 2001. a juhendi p 9 kohaselt sai hageja nõuda ülereostustasu juhul, kui ülereostuse tagajärjel kahjustati ühiskanalisatsioonirajatisi või saastati ülemääraselt looduskeskkonda, kuid ka selle sätte järgi ei pidanud hageja tõendama ülereostustasu kohaldamisel oma kulutusi. Kulutuste tõendamine oleks olnud vajalik siis, kui hageja oleks nõudnud nende hüvitamist. Kolleegium märgib, et ülereostuse olemusest tuleneb, et sellega kaasneb alati looduskeskkonna kahjustamine, mistõttu ei olnud juhendi p 9 kohaldamiseks vaja eraldi esile tuua asjaolusid, millest järelduks, et kostjapoolne ülereostus kahjustas ülemääraselt looduskeskkonda. Lisaks sellele on hageja esile toonud, et kostja poolt ülereostuse juhtimine ühiskanalisatsiooni tingis puhastusseadmete ülekoormuse ja puhastusseadmete tehnoloogilise režiimi kahjustamise. ÜVVKS-s reovee reostusnäitajate kindlakstegemise korda ja proovide võtmist detailsemalt ei reguleerita. ÜVVKS § 8 lg 4 teine lause (01.01.2006 redaktsioon) sätestas, et kohaliku omavalitsuse volikogu kinnitatud ÜVK kasutamise eeskiri pidi sisaldama mh kliendi heitvee ärajuhtimise nõudeid ja tingimusi (p 1) ja heitvee ärajuhtimise mõõtmise korda (p 2). Alates 01.01.2006 kehtiva ÜVVKS § 8 lg 4 2. lause järgi peab ÜVK kasutamise eeskiri sisaldama mh reoainesisalduse kontrollimise korda (p 3) ja § 15 lg 3 järgi tuleb ühiskanalisatsiooni juhitava vee reostusnäitajate mõõtmisel arvestada VeeS § 121 lg 3 alusel kehtestatud proovivõtumeetoditele ja analüüsi referentmeetoditele esitatavaid nõudeid. VeeS § 121 lg 3 1. lause järgi analüüsivad veeuuringute tegemiseks vajalikke proove katselaborid ning 2. lause järgi kehtestab nõuded katselaborite kohta ning proovivõtu meetodid ja analüüsi referentmeetodid reovee, heitvee, reoveesette ning põhja-, pinna- ja merevee osas keskkonnaminister määrusega. Veeuuringut tegev proovivõtja peab VeeS § 122 lg 1 järgi kasutama sobivaid mõõte- ja proovivõtuvahendeid ning olema atesteeritud. 1999. a eeskirja p 11.6 järgi delegeeriti reostusproovide võtmise sageduse ja korra kehtestamine vee-ettevõtjale kooskõlas Rae Vallavalitsusega. Selleks kehtestati 2001. a juhend. Edaspidi reguleeriti proovidega seostuvat 2006. a eeskirjas (§ 6) ja 2006. a korras (§ 4). Maakohus leidis, et ülereostusele ei kohaldu 2001. a juhendi p-d 4 ja 5 ja 2006. a eeskirja § 6 lg 4. Kolleegium sellega ei nõustu. Nii 2001. a juhendi p 4 1. lause kui 2006. a korra § 4 lg 2 järgi kehtib äriklientide reovee suhtes eelduslikult 3. saastegrupp, kui (reoveeanalüüsi tulemusena) veeettevõtja ega klient ei tõenda reovee kuuluvust mõnda teise gruppi. Analüüsi alusel määratud saastegruppi muudetakse nii 2001. a juhendi p 5 esimese lause kui ka 2006. a korra § 4 lg 4 järgi juhul, kui kummagi poole taotletud analüüsi järgi kuulub klient mõnda teise saastegruppi, kusjuures analüüsikulud kannab analüüsi taotleja. Kui uue analüüsi tulemusena muutub saastegrupp, hakkab uus grupp nii 2001. a juhendi p 5 2. lause kui ka 2006. a korra § 4 lg 4 järgi kehtima analüüsi tulemuste selgumisele järgnevast kuust. 2006. a korra § 4 lg 1 p 1 järgi rakendatakse ülenormatiivse reostuse tasu sõltuvalt sellest, millisesse korra lisas 1 sätestatud saastegruppi kliendi reo- ja sademevesi kuulub, ning p 2 järgi määratakse reostusnäitajad saastegrupi määramiseks kindlaks kasutamise eeskirjas kehtestatud reovee reoainesisalduse kontrollimise korra kohaselt. ÜVVKS-s, viidatud aktides ega lepingus ei ole ette nähtud, et proovide võtmise ja neist järelduste tegemise sätted ei kehtiks juhul, kui kliendi reovee saastatus ületaks SG-8 piirmäära, st et 2006. a korra puhul § 4 lg 1 p-d 1 ja 2 ei kohaldu, kui on täidetud § 4 lg-s 8 sätestatud tingimused.

Ringkonnakohtu hinnangul saab neid reegleid kohaldada. Ei oleks mõistlik, kui keskkonnareostaja võiks ülemäärase reostuse avastamise järel väita täiendavat analüüsi taotlemata, et ülemäärase reostuse jätkuvus tuleb iga kord tuvastada. Kolleegiumi arvates oli hagejal õigus eeldada 2005. a märtsi analüüsile tuginedes, et kostja reovesi on jätkuvalt samasuguse seisundiga, kuni seda ei ole järgmise analüüsiga ümber lükatud või kuni kostja ei ole muul viisil tõendanud, et ta ei ole perioodil, mille eest talt ülereostustasu nõutakse, ülereostusega reovett kanalisatsiooni lasknud. Maakohus ei arvestanud otsuse tegemisel reovee proove, mis ei olnud nõuetekohaselt võetud, kuna nende võtmise juures ei viibinud kostja esindaja või ei vormistatud nõuetekohast akti. Ringkonnakohtu arvates ei tähenda eeltoodu tingimata seda, et proovi kohta tehtud analüüsi ei saa tõendina üldse arvestada, kuna vaidlusaluse ajavahemiku alguse ja lõpu proovid on võetud nõuetekohaselt ja näitavad mõlemad ülereostust. Neid analüüse saab hinnata dokumentaalsete tõenditena TsMS §-de 229 ja 272 mõttes, kuid nende tõenduslik jõud võib olla väiksem, eriti kui need erinevad märgatavalt nõuetekohaste proovide analüüsitulemustest. Hageja on esitanud 16.11.2006 võetud reovee proovi kohta 24.11.2006 analüüsi ja 29.11.2006 võetud proovi kohta 07.12.2006 analüüsi, mille kohaselt oli BHT 7 tase (>6 000 mg/l ja 4 780 mg/l) lubatust oluliselt kõrgem (II kd lk 74-75). Samuti on BHT7 näitaja lubatust kõrgem (2 480 mg/l) 16.08.2007 tehtud analüüsi kohaselt (II kd lk 78). 22.04.2005 tehtud analüüsi järgi oli BHT7 tase 2 300 mg/l (I kd lk 175) Ka vaidlusalusele perioodile eelneval 2004. aastal võetud proovide kohta tehtud analüüside kohaselt ületas BHT7 tase mõnedel kuudel lubatud piirmäära (I kd lk 176-182 ja II kd 76-77). Kostja väidete kohaselt tõendavad OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskuse poolt augustis 2005 tehtud reovee koormuste mõõtmise tulemused (I kd lk 185-189), et kostja ülereostus ei olnud pärast märtsi 2005 jätkuv. Mõõtmiste teostaja poolt võeti veeproove pidevalt 10 päeva jooksul ja keskmine BHT7 näitaja oli alla 1 500 mg/l. Lubatud piirmäära ületamine tuvastati ainult kolmel päeval. Samuti leidis kostja, et kohane ei ole määrata ülereostust punktproovidega, kuna see näitab ülereostust konkreetsel ajahetkel proovivõtukohas ja mitte seda, milline on reostuse keskmine näitaja. Keskkonnaministri 06.05.2002 määrusega nr 30 kehtestatud proovivõtumeetodite järgi oleks kohane keskmistatud proov, mis näitab keskmist reostust teatatud ajavahemiku jooksul. Kolleegium kostjaga ei nõustu. Eesti Keskkonnauuringute Keskuse poolt veeproovide võtmise 10-päevase ajavahemiku sees olid ka puhkepäevad, kus kostja tehas ei töötanud ja reostust ei tekkinud, kuid ka nende päevade reostus arvestati keskmise arvutamisel, kuid samas tuleneb mõõtmise tulemustest, et kolmel tööpäeval ületas reovesi lubatud saasteainete normatiive. Kolleegium nõustub hagejaga, et keskmistatud proovi saaks arvestada juhul, kui kostja reovesi juhitakse hageja puhastisse segatult, kuid vaidlusalusel perioodil juhiti kostja reovesi hageja puhastisse otse. Kahjulik mõju puhastusseadmetele on just ühekordsel nn löökreostusel, mis mõjub puhastusseadmete töörežiimile ja puhastusvõimele. Seega ei ole kostja oma väidet, et reostus polnud jätkuv, tõendanud. Kolleegium, hinnates ülereostuse jätkumise kohta esitatud tõendeid, leiab, et eelviidatud tõendid kinnitavad, et kostjapoolne ülereostus oli perioodil märts 2005 kuni detsember 2007 pidev. Samuti on pooltevahelises kirjavahetuses kostja ise kinnitanud ülereostuse olemasolu pikema perioodi vältel (I kd lk 69, 70 ja 210-212). TsMS § 233 lg 1 kohaselt kui menetluses on tuvastatud kahju tekitamine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha, otsustab kohus kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja lg 2 järgi kohaldatakse lg-s 1 sätestatut ka muule varalisele vaidlusele, kui poolte vahel on vaieldav nõude suurus ja kõigi selle määramiseks vajalike asjaolude täielik väljaselgitamine on seotud ebamõistlike raskustega. Arvestades, et kolleegium on tuvastanud ajavahemikus märts 2005 kuni detsember 2007 kostja poolt ülereostuse tekitamise BHT7 näitaja osas, kuid iga kuu lõikes ei ole võimalik täpselt määratleda selle suurust, siis leiab

kolleegium, et TsMS § 233 lg-te 1 ja 2 järgi tuleb ülereostuse suuruse määramisel lähtuda märtsis 2005 (II kd lk 19-20) ja detsembris 2007 (II kd lk 21-22) tehtud analüüside, mille tulemuste osas ei ole pooltel vaidlust, keskmisest, milleks on 2 490 mg/l (3 200 + 1 780 jagatud 2-ga). Pooltevaheline 20.05.2003 sõlmitud teenuse osutamise leping oli teenuse hinna (sealhulgas ka ülereostustasu) osas sõlmitud lahtistel tingimustel ja lepingu p 11 järgi määrati teenuse hind Rae Vallavalitsuse poolt. Eelnevalt on ringkonnakohus leidnud, et alates märtsist 2005 kuni 25.03.2006 oli hagejal õigus nõuda ülereostustasu tulenevalt 2001. a juhendist, mida tuli hinnata tüüptingimusena. Riigikohus on rõhutanud, et 2001. a juhendis sisalduvad Rae Vallavalitsuse poolt kooskõlastatud tüüptingimused ja nende kehtivust tuleb hinnata tulenevalt VÕS §-des 42 ja 44 sätestatust. 2001. a juhendi p 9 kohaselt ülemäärase saaste ühiskanalisatsiooni juhtimise korral (heitvee saastenäitajad ületavad 8 grupi näitajaid), mille tagajärjel kahjustati ühiskanalisatsiooni rajatisi või toimus looduskeskkonna ülemäärane saastamine, on vee-ettevõtjal õigus katkestada kliendi veega varustamine, sulgeda kanalisatsioon või rakendada kuni viiekordset 8-nda saastegrupi tariifi koos kõigi ülemääraste saaste likvideerimiseks tehtud kahjude hüvitamisega kalkulatsiooni alusel. VÕS § 42 lg 1 (redaktsioonis, mis kehtis lepingu sõlmimise ajal) järgi on tühine tüüptingimus, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele ja lg 2 järgi ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õigusi ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimust ei vaadelda ebamõistlikult kahjustavana, kui see puudutab lepingu põhilist eset või hinna ja üleantu väärtuse suhet. Kolleegiumi arvates selliseid asjaolusid ei ole esile toodud, millest saaks järeldada, et 2001.a juhendi p 9 oleks tühine VÕS § 42 lg-te 1 ja 2 järgi. Ülereostuse eest tasu maksmise kohustamine ei muutnud võimatuks lepingu eesmärgi saavutamist. Ülereostustasu kehtestamise eesmärgiks oli ülereostuse ja sellest tulenevate kahjulike tagajärgede vältimine. Arvestades, et ülereostus põhjustab kahju mitte ainult hagejale, vaid looduskeskkonnale üldse, siis ei ole ülereostuse tekitaja suhtes ebamõistlik kõrgendatud tasu kohaldamine. Juhul, kui kostja oleks taganud SG 8 saastegrupi näitajatele vastava reovee juhtimise ühiskanalisatsiooni, oleks ta saanud vältida ülereostustasu maksmise nõuet. Kolleegium leiab, et ülereostustasu näol oli kuni 2006. a korra kehtima hakkamiseni tegemist kokkuleppelise kahjuhüvitisega, millel on sanktsiooniline iseloom ja hageja on seda õigustatud nõudma tulenevalt pooltevahelisest lepingust ja 2001. a juhendist. Alates 2006. a korra kehtima hakkamisest kehtestati ülereostustasu suurus ja nõudmise alused Rae Vallavolikogu määrusega. ÜVVKS § 14 lg 31 (alates 01.01.2006 redaktsioon) järgi teenuse hinna reguleerimise korraga võib kehtestada ülenormatiivse reostuse tasu ühisveevärgi ja kanalisatsiooni kasutamise eeskirjaga kehtestatud reoainesisalduse ja ÜVVKS § 10 lg-s 2 nimetatud keskkonnaministri määrusega kehtestatud ohtlike ainete sisalduse piirväärtusi ületava reostuse eest ärajuhitavas reo- ja sademevees. Hinna reguleerimise korra § 4 lg-te 7 ja 8 järgi on saastegrupile SG-8 kehtestatud reoainetest kasvõi ühe ületamisel hagejal õigus nõuda kliendilt viiekordset SG-8 suhtes kehtestatud tasu. Kostja väitis, et 2001. a juhendi p-d 9 ja 11, 2006. a korra § 4 lg 8 ja ÜVVKS § 14 lg 31 on vastuolus põhiseadusega.

Riigikohus on 01.02.2011 otsuses selgitanud, et 2001. a. juhend ei ole õigusakt, vaid tegemist on hageja taotlusel valla poolt antud kooskõlastusega hageja teenuse osutamise lepingu üldtingimustele. Kuna 2001. a juhend ei ole õigusloov akt, siis tulenevalt põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 2 lg-st 1 ei ole võimalik selle p-de 9 ja 11 suhtes alustada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust, nagu soovis kostja. Kolleegium leiab, et 2006. a korra § 4 lg 8 ja ÜVVKS § 14 lg 3 1 ei ole vastuolus põhiseadusega. Arvestades keskkonnareostuse ohtlikkust, on kolleegiumi arvates õigustatud sellise tegevuse eest vastutuse kehtestamine. Riigikohus on rõhutanud, et põhimõte, mille kohaselt reostaja maksab, on igal juhul õige. Nii näiteks tulenevad kohustused reostuse vältimiseks nii veeseadusest, kui ka Euroopa Liidu vastavatest õigusaktidest. VeeS § 23 lg 1 järgi peavad kõik isikud vältima vee reostamist ja vee-elustiku kahjustamist. KOKS § 6 lg 1 järgi on veevarustuse ja kanalisatsiooni korraldamine kohaliku omavalitsusüksuse ülesanne ja eeltoodust tuleneb ka ülesanne rakendada abinõusid ülemäärase reostuse ärahoidmiseks. Üldiseks põhimõtteks reostuse vältimisel on reostaja kohustus tasuda tekkinud reostuse eest. Saastetasude eesmärgiks on laiemas perspektiivis mitte ainult saastamisega tekkinud kahjude kõrvaldamine, vaid ka see, et teenuse kasutajad kasutaksid teenust säästlikult ja viisil, kus oleks välistatud reostuse teke. Seoses ülereostusega kannab kohustusi ja riske ennekõike vee-ettevõtja ja seda olenemata sellest, kas klient täidab oma kohustusi reovee osas kehtestatud nõuete järgimisel. Eeltoodu võib õigustada vee-ettevõtja poolt ülereostustasu võtmist. Vee-ettevõtjal on keskkonna ülemäärase reostamise vältimiseks mitmeid kohustusi. Nt peab vee-ettevõtja ÜVVKS § 10 lg 1 järgi tagama oma tegevuspiirkonnas ÜVK toimimise ja korrashoiu. Põhjaveekihi või veekogu kahjustamisel on isik VeeS § 391 lg 1 järgi kohustatud kõrvaldama tekitatud kahjustuse või selle uuesti tekkimise ohu. Vee kasutuskõlbmatuks muutmisel hüvitab rikkuja rikutud veehulga erikasutuse VeeS § 391 lg 3 järgi tasu viiekordses ulatuses. Vastutuse keskkonnale tekitatud kahju hüvitamise eest paneb hagejale ka keskkonnavastutuse seadus. Keskkonnareostuse piiramiseks on riik kehtestanud keskkonnatasud reostajatele keskkonnatasude seadusega, mh tuleb saastetasu keskkonnatasuna maksta saasteainete heitmise eest veekogusse või põhjavette (vt KeTS § 3 lg 2 p 6, § 5 lg 1, § 14 lg 1, § 17). Keskkonnatasude rakendamise eesmärk on KeTS § 4 lg 1 järgi vältida või vähendada loodusvarade kasutamisega, saasteainete keskkonda heitmisega ja jäätmete kõrvaldamisega seotud võimalikku kahju. Keskkonnatasu ei ole oma põhiolemuselt karistuslik, vaid eelkõige ennetava iseloomuga majandusliku reguleerimise vahend, millega püütakse mõjutada inimkäitumist, et keskkonda viidaks vähem saasteaineid ja jäätmeid. Keskkonnatasudest riigieelarvesse laekuvat raha kasutatakse KeTS § 4 lg 3 järgi sihtotstarbeliselt keskkonnaseisundi hoidmiseks, loodusvarade taastootmiseks ja keskkonnakahjustuste heastamiseks. VeeS § 15 lg 2 ja § 24 lg 2 alusel on Vabariigi Valitsus 31. juuli 2001. a määrusega nr 269 kehtestanud heitvee veekogusse või pinnasesse juhtimise korra. Selle määruse lisas 2 on kehtestatud heitvee reostusnäitajate piirväärtused ja reovee puhastusastmed, mh on seal ette nähtud reostusnäitajad BHT7-le. Vaidlust ei ole, et hageja on pidanud maksma keskkonnatasu saasteainete heitmise eest veekogusse, põhjavette või pinnasesse (III kd, lk 56-66). Samuti on hageja vaidlustanud saastetasu lubatud piirmäära ületava BHT7 eest halduskohtus, viidates, et tegelikult vastutab reostuse eest kostja (II kd, lk 93-95). Hageja kaebuse jättis halduskohus rahuldamata, kuna riigile saastetasu maksmise kohustus oli hagejal. Kostja leidis et 2006. a korra § 4 lg 8 on vastuolus põhiseadusega. Kuna 2006. a korras, mis kehtestati alates 01.01.2006 kehtiva ÜVVKS § 14 lg 31 järgi, kehtestatud hüvitis ülereostuse eest ei ole otseselt seotud tegelikult vee-ettevõtjale tekkinud kahjude hüvitamisega, siis on Riigikohus rõhutanud, et hüvitisel on karistusliku iseloomuga sanktsiooni tunnuseid ja selle kehtestamine omavalitsuse poolt viisil, et hüvitis laekub eraettevõtjale, võib-olla problemaatiline. Kolleegiumi arvates välistab vastuolu põhiseadusega see, et ülereostustasu maksmise kohustuse aluseks ei ole mitte Rae valla haldusakt, vaid pooltevaheline leping, mille kohaselt teenuse hinna, sealhulgas ka

ülereostustasu, määramine toimub Rae valla poolt. Eeltoodu tõttu on kolleegiumi arvates 2006. a korra § 4 lg-s 8 sätestatud tüüptingimus, millega kolmas isik (Rae vald) sisustas pooltevahelise veelepingu lahtise tingimuse. Juhul, kui ÜVK teenuse lepingu poolte vahel on vaidlus tüüptingimuse osas, saab kohus vaidluse korral hinnata selle kehtivust ja rakendamise ulatust. Kolleegiumi arvates ei ole 2006. a korra §-s 4 sisalduvad pooltevahelisele veelepingule kohalduvad tüüptingimused VÕS § 42 järgi tühised samadel põhjendustel, mis eelnevalt tõi ringkonnakohus välja 2001. a juhendis sisalduvate tüüptingimuste hindamisel. Alates 01.01.2006 kehtiva ÜVVKS § 14 lg 31 järgi võib teenuse hinna reguleerimise korraga kehtestada ülenormatiivse reostuse tasu ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirjaga kehtestatud reoainesisalduse ja ÜVVKS § 10 lg-s 2 nimetatud keskkonnaministri määrusega kehtestatud ohtlike ainete sisalduse piirväärtusi ületava reostuse eest ärajuhitavas reo- ja sademevees. Kostja väidete kohaselt on eeltoodud säte vastuolus PS §-ga 113, mille kohaselt riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed sätestab seadus. Kolleegiumi leidis eelnevalt, et 2006. a kord ei ole vastuolus põhiseadusega. Eeltoodu tõttu ei ole vajadust hinnata ÜVVKS § 14 lg 31 vastavust põhiseadusega. Järgnevalt tuleb kolleegiumil tuvastada, millises ulatuses on hageja nõue põhjendatud. Hageja on nõudnud perioodil 2005 märts – 2007 detsember ülereostustasu summas 15 870 884,06 krooni, arvestades selle maksimumsuuruses, s.o viiekordses määras. Nõude aluseks olevate reovee hulkade ja nõude arvestusliku osa suhtes ei ole kostja vastuväiteid esitanud. Tulenevalt 2001. a juhendi p-st 9 võis hageja nõuda ülereostustasu kuni viiekordses määras. 2006. a korra § 4 lg 8 p 1 järgi võis hageja nõuda viiekordset SG-8 suhtes kehtestatud ülenormatiivse reostuse tasu juhul, kui klient juhib ühiskanalisatsiooni reoaineid, mis ületavad vähemalt ühte saastegrupile SG-8 kehtestatud piirväärtust (21.03.2006 redaktsioon). 14.04.2007 muudeti 2006. a korra § 4 lg 8 ja kehtestati, et vee-ettevõtjal on õigus nõuda kuni viiekordset SG-8 suhtes kehtestatud ülereostuse tasu, diferentseerides tasu suuruse olenevalt ülereostuse määrast ja § 4 lg 8 p-s 1.7 sätestati, et juhul, kui kliendi poolt ületatakse SG-8 piirväärtust kalendriaasta jooksul esmakordselt, võib veeettevõtja loobuda ettenähtud sanktsiooni rakendamisest või kohaldada sanktsiooni osaliselt vaid juhul, kui klient tõendab ära erandolukorra ja esitab edaspidise analoogse olukorra vältimiseks ettevõetud abinõude plaani. Igal järgneval ületamisel ei ole vee-ettevõtjal õigust sanktsiooni rakendamata jätta ega rakendada seda vaid osaliselt. Kuna kolleegium on eelnevalt tuvastanud, et nii 2001. a juhendit kui ka 2006. a korda tuleb hinnata kui pooltevahelise lepingu tüüptingimusi, millega sisustati veelepingu lahtine tingimus, siis kohaldab kolleegium 2001.a juhendi p 9 ja 2006. a korra § 4 hindamisel VÕS § 26 lg-t 3, mille kohaselt ei tohi kolmanda isiku poolt määratud tingimus olla vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega, ja tüüptingimuse tõlgendamisel lähtub ringkonnakohus VÕS § 39 lg-st 1, mille kohaselt tuleb tüüptingimust tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kahtluse korral tõlgendatakse tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks. Kolleegiumi arvates ei anna eeltoodud sätted hagejale alust kostjalt olenemata reostuse ulatusest ja reostuse tekitamisega seotud asjaolude kaalumisest nõuda igal juhul viiekordset ülereostustasu. 2001. a juhendi p 9 ja 2006. a korra § 4 lg 8 14.04.2007 vastuvõetud redaktsioon näevad ette õiguse nõuda ülereostustasu kuni viiekordses määras. 2006. a korra 25.03.2006 kuni 13.04.2007 redaktsioonis ei sisaldu sõna „kuni“, kuid kolleegiumi arvates ei ole alust tõlgendada 2006. a korda selles ajavahemikus erinevalt ülejäänud ajavahemiku kohta sätestatust. 2001. a juhend kohustab hagejat ülereostustasu nõudmisel kaaluma nii hagejale kui ka keskkonnale tekkinud kahjusid ja 2006. a korra kohaldamisel tuleb kolleegiumi arvates arvestada samade asjaoludega. Lisaks sellele tuleb arvestada ka muid asjaolusid, mis on olulised, sealhulgas ka kostja käitumist ülereostuse tekitamisest hoidumisel.

Ringkonnakohus leiab, et ülereostustasu suuruse hindamisel saab objektiivse kriteeriumina lähtuda ülereostuse ulatusest. Eelnevalt on ringkonnakohus tuvastanud, et keskmiselt on kostja ületanud lubatud BHT7 taset vaidlusaluses ajavahemikus 1,6 korda (lubatud oli 1 500 mg/l ja keskmine ülereostus oli 2 490 mg/l). Kolleegium leiab, et eeltoodust lähtudes on põhjendatud ülereostustasu nõue rahuldada, arvestades ülereostuse määra. Väljamõistmisele kuulub seega 2 094 956,60 krooni ehk 133 892,12 eurot. Arvestusega, et nõutud viiekordne ülereostustasu oli 15 870 884,06 krooni, millest ühekordne tasu moodustas 3 174 176,80 krooni ja keskmine ülereostus oli BHT7 osas lubatust (1 500 mg/l) suurem 990mg/l võrra, mis moodustab ca 66%, siis on põhjendatud välja mõista ühekordsest SG-8 kohta sätestatud tasu määrast 66%, mis moodustab 2 094 956,60 krooni ehk 133 892,12 eurot. Hageja palus arvestada ülereostustasu suuruse määramisel ka sellega, et kostja on eriti pahatahtlik reostaja, kuna pikema aja vältel ei võtnud ta tarvitusele abinõusid ülereostuse likvideerimiseks. Kolleegium sellega ei nõustu. Kostja on esile toonud, et juba 2005. aastal alustas ta eelpuhastusseadmete projekteerimist, kuid arvestades asjaajamise mahukust ja suurte investeeringute vajalikkust, õnnestus puhastusseade valmis ehitada 2007. aastal ja käivitada 2008. aastal. Seega on kostja ülereostuse vältimiseks abinõud tarvitusele võtnud ja hageja väited eelpuhastusseadme ehitamisega tahtliku venitamise kohta ei ole veenvad. Alates 14.04.2007 kehtivat 2006. a korra § 4 lg 8 p 1.7 redaktsiooni saab kohaldada alles pärast selle jõustumist. Arvestades, et pärast 14.04.2007 proovide võtmise korrale vastav ainuke reoveeproov võeti detsembris 2007, siis sellele eelneva perioodi (14.04.2007 kuni detsember 2007) kohta pole alust väita, et kostja on kalendriaasta vältel ületanud SG-8 piirväärtust, mis tingiks igal juhul maksimaalse ülereostustasu kohaldamise. Järelikult ei anna ka eeltoodu alust nõuda kostjalt ülereostustasu suuremas määras. Kostja palus nõude rahuldamise korra arvestada sellega, et ta on teinud kulutusi eelpuhasti rajamisele ja vähendada selleks tehtud kulutuste võrra väljamõistetavat ülereostustasu. Kolleegium leiab, et eeltoodu ei anna alust vähendada ülereostustasu. Kostja ei pidanud tegema eelpuhasti ehitamiseks kulutusi mitte hageja nõudmiste tõttu, vaid seetõttu, et ta ei suutnud tagada normidele vastava reovee juhtimist ÜVK süsteemi. Selliste kulutuste olemasoluga pidi kostja arvestama juba tehase rajamisel ja selle tegevuseks vajalike veelepingute sõlmimisel. Kostja leidis, et hageja tegevus on vastuolus konkurentsiseadusega. KonkrS § 16 lg 1 p 1 järgi on keelatud ühe või mitme ettevõtja poolt turgu valitseva seisundi otsene või kaudne kuritarvitamine kaubaturul, sealhulgas otsene või kaudne ebaõiglaste ostu- või müügihindade või muude ebaõiglaste äritingimuste kehtestamine. Kolleegium leiab, et hageja on küll Rae vallas turgu valitsevas seisundis, kuid väita ei saa, et ta oleks ka kaudselt ebaõiglasi hindu või muid ebaõiglasi äritingimusi kehtestanud. Eelnevalt on ringkonnakohus analüüsinud ülereostustasude olemust ja arvestades seda, et tegemist on olulise vahendiga looduskeskkonna säilitamisel ja kaitsmisel, ei ole alust pidada hageja tegevust vastuolus olevaks KonkrS § 16 lg 1 p-ga 1. Kohtule esitatud konkurentsiameti otsused ei ole samuti käesolevas asjas asjakohased, kuna neist tulenevad õiguslikud seisukohad ei ole kohaldatavad käesolevas menetluses. Hageja on kostjalt palunud välja mõista viivise tulenevalt veelepingu p-st 13, mille kohaselt tähtajaks teenuse eest mittetasumisel võib ELVESO rakendada viivist 0,07% päevas. Viivise kohta esitab hageja kliendile arve, milles näidatakse viivise arvestamise aluseks olevate arvete numbrid, tasumisega viivitatud päevade arv ja viivise summa. Hageja on oma nõude piiranud põhivõla suurusega. Kohtule ei ole esitatud kostjale viivise kohta esitatud arveid. Esmakordselt esitas hageja viivise arvestuse 21.01.2008 kohtule esitatud menetlusdokumendi lisas. Kolleegium leiab, et eeltoodud dokumenti saab lugeda lepingu p 13 kohaseks teatamiseks viivise nõudest,

millest nähtub viivise suurus ja arvutamise alused. Kostja hageja arvestusele vastuväiteid esitanud ei ole. Hageja poolt arvestatud viivise suuruseks on 6 024 937,80 krooni, mille hageja on arvestanud nõudelt 15 870 884,06 krooni. Arvestades nõude rahuldamise ulatust, leiab kolleegium, et 16.01.2008 seisuga oli viivise suuruseks 795 291,75 krooni. Alates 17.01.2008 oli viivise suuruseks päevas 1 466,45 krooni. Tulenevalt PankrS § 35 lg 1 p-st 6 lõpetatakse pankroti väljakuulutamisega viivise arvestamine võlgniku vastu suunatud nõuetelt. Seega tuleb viivist arvestada perioodil 17.01.2008 kuni 19.04.2011. Viivis tuleb arvestada 1188 päeva eest ja see on 1 742 142,60 krooni. Kokku on viivise suuruseks 2 537 434,30 krooni. Arvestades, et hageja piiras oma nõude viivise saamiseks põhivõla summaga, siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivist 2 094 956,60 krooni ehk 133 892,12 eurot. Harju Maakohus on 22.01.2008 määrusega hagi taganud ja seadnud kostjale kuuluvale 5765/5410 mõttelisele osale kinnistust Tallinnas Pärnu mnt 139 hüpoteegi summas 19 954 712 krooni (registriosa nr 1980001) ja Saaremaal Muhu vallas Nautse külas asuvale kinnistule hüpoteegi summas 1 941 109 krooni (registriosa nr 98734). TsMS § 442 lg 5 järgi tuleb lahendada hagi tagamise abinõude rakendamisega seotud küsimused. Kuna ringkonnakohus rahuldab hagi osaliselt, siis tuleb muuta ka hagi tagamise abinõusid. Hagi tagamise määruse p-s 2 seatud hüpoteek kostja kinnistule, mis asub Muhu saarel, tuleb jätta muutmata. Hagi tagamise määruse p 1, millega seati hüpoteek Tallinnas Pärnu mnt 139 asuvale kinnistule, tuleb muuta hüpoteegi summa osas ja seada hüpoteek summas 143 724,78 eurot (2 248 804.20 krooni). Menetluskulude jagamise osas leiab kolleegium, et põhjendatud on kohaldada TsMS § 163 lg 2, mis sätestab, et kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Hageja nõustus sõlmima kompromissi, mille summaks pakkus ringkonnakohus 380 000 eurot, kuid kostja ei nõustunud sellega. Käesoleva otsusega rahuldas ringkonnakohus hagi 267 784,24 euro ulatuses. Kolleegium leiab, et eeltoodu tõttu on põhjendatud jätta TsMS § 163 lg 2 järgi menetluskulud kõigis kohtuastmetes kostja kanda.

Ülle Jänes

Ele Liiv

Margo Klaar

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.