Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-125-10 Tartu, 1. veebruar 2011. a Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Lea Laarmaa Aktsiaseltsi ELVESO hagi AS-i Luterma vastu 15 870 884 krooni 6 sendi ja viivise väljamõistmiseks Tallinna Ringkonnakohtu 26. mai 2010. a otsus tsiviilasjas nr 208-1384 Aktsiaseltsi ELVESO kassatsioonkaebus 15 870 884 krooni 6 senti Hageja Aktsiaselts ELVESO (registrikood 10096975), esindaja vandeadvokaat Indrek Lillo Kostja AS Luterma (varasem ärinimi Aktsiaselts Kalev) (registrikood 10000952), esindaja vandeadvokaat Leon Glikman 3. jaanuar 2011. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 26. mai 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-1384 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada Aktsiaseltsile ELVESO (konto nr 1120242048, Swedbank AS) 22. juunil 2010. a tasutud kassatsioonikautsjon 40 000 (nelikümmend tuhat) krooni), s.o 2556 (kaks tuhat viissada viiskümmend kuus) eurot 47 senti
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.
Aktsiaselts ELVESO (hageja) esitas 16. jaanuaril 2008 Harju Maakohtule hagi AS-i Luterma (varasem ärinimi Aktsiaselts Kalev, kostja) vastu, paludes mõista kostjalt enda kasuks välja 15 870 884 krooni 6 senti ning viivise hagi esitamise aja seisuga 6 024 937 krooni 80 senti (hagi täpsustuse järgi) ja alates 17. jaanuarist 2008 kuni põhinõude täieliku täitmiseni päevas 0,07% põhivõlast. Lisaks palus hageja hagi tagamiseks seada kohtulikud hüpoteegid kostja kinnistule ja teise kinnistu mõttelisele osale. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 20. mail 2003 veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuse müügi lepingu (veeleping). Lepingu p 2 järgi kohustus hageja osutama kostjale veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenust kuni liitumispunktini, kostja kohustus teenuse eest tasuma. Lepingu p 11 järgi pidi teenuse hinna kehtestama Rae Vallavalitsus. Kostja ei ole hagejale tasunud kuni 18. juunini 2006 hageja esitatud arvete alusel (alates 31. märtsil 2005 esitatud arvest nr V00525) ülereostustasu 9 324 456 krooni 32 senti ja viivist. Enne 18. juunit 2006 kehtinud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) § 14 lg 2 alusel kehtestas Rae Vallavolikogu 26. augusti 1999. a määrusega nr 83 veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuse hinna reguleerimise korra (1999. a kord) ja ÜVVKS § 8 lg 4 alusel 6. juuli 1999. a määrusega nr 79 ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirja (1999. a eeskiri). Selle eeskirja p 11.6 alusel
kooskõlastas Rae Vallavalitsus 6. veebruari 2001. a korraldusega nr 164 reostusnäitajate piirväärtused ning proovide võtmise juhendi (2001. a juhend). Selle juhendi p 9 järgi on vee-ettevõtjal ülemäärase saaste ühiskanalisatsiooni juhtimise korral õigus rakendada kuni viiekordset 8. saastegrupi (SG-8) tariifi koos kõigi ülemäärase saaste likvideerimise tõttu kantud kahjude hüvitamisega. Tallinna Ringkonnakohtu 25. juuni 2007. a otsuse järgi kohaldub pooltevahelises õigussuhtes 2001. a juhendi p 9. Alates 19. juunist 2006 ei ole kostja tasunud hageja esitatud arvete alusel ülereostustasu kokku 6 546 427 krooni 74 senti ja viivist. Sel ajal kehtinud ÜVVKS § 14 lg 31 nägi ette võimaluse, et ülenormatiivse reostuse tasu kehtestatakse teenuse hinna reguleerimise korraga. Rae Vallavolikogu
21.märtsi 2006. a määrusega nr 15 on kehtestatud veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuse hinna reguleerimise kord (2006. a kord). Selle korra § 4 lg 1 järgi tasub klient lisaks veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuse hinnale ülereostuse tasu. Kuna reostusnäitajate järgi juhib kostja ühiskanalisatsiooni reoaineid, mis ületavad vähemalt ühte SG-8-le kehtestatud piirväärtust, peab kostja tasuma 2006. a korra alusel viiekordset SG-8 kohta kehtestatud ülereostuse tasu, milleks on käibemaksuta 106,80 kr/m3 (21,36 * 5), koos käibemaksuga 126 kr/m3 (25,20 * 5). ÜVVKS § 14 lg 2 järgi tekkis hagejal õigus küsida ülereostustasu kostjalt 2006. a korra alusel alates 19. juunist 2006. Kostja ühiskanalisatsiooni suunatud heitvee reostusaste on kindlaks määratud perioodiliste heitveeanalüüsidega, mis on vormistatud heitvee analüüsi protokollidega. Kostja ei ole reostusastet vaidlustanud, vaid on seda tunnistanud kirjavahetuses ja varasemas kohtuvaidluses, samuti ei ole ta nõudnud täiendavaid analüüse. Õigusaktid ei sätestanud, et proove tuleks teha iga kuu, mis oleks ka ebamõistlik. Kostja käitumine on olnud pahatahtlik, sest ajal, mil ta ei ole ülereostustasu maksnud, on keskkond kandnud kahju ning hageja on tasunud riiklikke saastetasusid ja investeerinud puhastusseadmetesse. Hageja pöördus kostja poole erakordselt suure reostustaseme tõttu juba 2004. a-l, samuti on kostja poole korduvalt pöördunud kohalik omavalitsus. Algselt ei nõudnud hageja ülereostustasu maksmist, vaid lootis, et kostja vähendab reostustaset. Esimesed ülereostustasud, mida hageja nõudis, kostja ka tasus.
2.Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja väitel on hagi paljasõnaline, rajanedes arvetele, mis ei ole tõendiks ega ole kontrollitavad. Kostja on täitnud heitvee ärajuhtimise eest võlgnetavad kohustused. Kostja tehas Rae vallas on kaasaegne ja sellele on antud kasutusluba, sisse on seatud eelpuhastusseadmed. Hageja kasutab ebaausalt ära oma monopoolset seisundit, mis on vastuolus hea usu põhimõttega.
19.juunist 2006 kuni 16. aprillini 2007 ei kehtinud õigusnormi, millele hageja saaks rajada oma nõude, kuna Rae Vallavolikogu 21. märtsi 2006. a määrusega nr 18 kehtestatud Rae valla ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirja (2006. a eeskiri) järgi pidid ühiskanalisatsiooni juhitava reo- ja sademevee reostusnäitajate piirväärtused olema esitatud eeskirja lisas 1, mida ei ole aga avaldatud. Seega ei ole kohalik omavalitsus kehtestanud reoaine piirmäärasid, mille ületamist saaks kostjale ette heita. Veelepingu järgi pidi kostja maksma hagejale tasu selle eest, et hageja võtab igal arvestusperioodil
vastu kostja reovee, puhastab selle ja juhib suublasse. Hageja ei ole tõendanud, millal ja milliseid teenuseid ta kostjale osutas ega tulemuse saavutamist võlaõigusseaduse (VÕS) § 635 mõttes. Hageja pidi perioodiliselt mõõtma ühiskanalisatsiooni juhitava vee reoainesisaldust ja tõendama, et kostja juhtis kanalisatsiooni igal arvestusperioodil (st iga kuu) piirmäärasid ületava reoainesisaldusega vett. Sanktsiooni kohaldamiseks pidi vee-ettevõtja võtma proovi kliendi kontrollkaevust kliendi juuresolekul ning reoainesisalduse pidi määrama atesteeritud laboratoorium. Ühekordne SG-8 piirväärtuse ületamine ei tähenda, et saasteastet ületati ka järgmisel kuul, samuti ei tõenda see vee puhastamise teenuse osutamist järgnevatel kuudel. Hagejal peab ka konkurentsiseaduse (KonkS) § 18 lg 2 p 1 alusel olema arvestus ja kalkulatsioonid selle kohta, kui palju ülemäärase reostusega vett on kostjalt igal arvestusperioodil vastu võetud ning millised olid teenuse kulud ja tulud. Vastuolus viiekordse tariifi kui sanktsiooni olemusega on kostjale kohaldatud sanktsiooni ühe protokolli (10. märtsi 2005. a protokoll) alusel enam kui aasta jooksul. Hageja ei ole kutsunud kostjat 2006. ja 2007. a proovivõtmistele (v.a detsember). Heitvee protokollid tõendavad, et mõnel kuul on kostja heitvee reostusnäitajad jäänud alla SG-8 piirmäära. Hageja ei ole esitanud kalkulatsiooni, s.o arvutuskäiku ega selgitusi selle kohta, mil määral igal arvestusperioodil vett reostati ja millist kahju tekitas reostus keskkonnale või ühiskanalisatsioonile, nagu nägi ette 2001. a juhendi p 9. Lepinguline sanktsioon on leppetrahv lepingu rikkumise eest VÕS § 158 lg 1 järgi. 2001. a juhendi p 9 ei näe ette, et SG-8 piirväärtuse ületamisel võib nõuda viiekordset selle saastegrupi kohta kehtestatud tariifi, vaid kõigi eelduste täitmisel võib nõuda kuni viiekordset tariifi. Põhjendatud ei ole, miks nõutakse 1,5-kordse ülereostuse puhul viiekordset teenuse hinda. Hageja esitas 2007. a mais pahauskselt arveid kanalisatsiooniteenuste eest, mida on väidetavalt osutatud alates oktoobrist 2006 kuni aprillini 2007. Kooskõlas VÕS § 159 lg-ga 2 kaotab kahjustatud pool õiguse nõuda leppetrahvi, kui ta mõistliku aja jooksul ei teata, et ta seda nõuab. Mõistlikuks ajaks leppetrahvi nõude esitamiseks on üks arvestusperiood ehk üks kuu. Hageja viidatud Tallinna Ringkonnakohtu otsusel ei ole tõendina tähendust, kuna selles ei kohustatud kostjat midagi maksma. Kui kohus siiski leiab, et tsiviilõiguslikult on hageja nõue põhjendatud, palus kostja jätta vastuolu tõttu põhiseadusega kohaldamata 2001. a juhendi p-d 9 ja 11 ning 2006. a korra § 4 lg 8. Kui kohus leiab, et 2006. a korra § 4 lg 8 on kooskõlas volitusnormiga, palus kostja tunnistada ka ÜVVKS § 14 lg 31 põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata.
3.Harju Maakohus rahuldas 22. jaanuari 2008. a määrusega hagi tagamise avalduse osaliselt ja seadis hageja kasuks kohtulikud hüpoteegid kostja kaasomandiosale Tallinna kinnistust nr 198001 (19 954 712 krooni 86 senti) ja Muhu kinnistule nr 98734 (1 941 109 krooni).
4.Harju Maakohus jättis 23. aprilli 2009. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled, et kostja on tasunud hagejale veelepingu alusel heitvee ärajuhtimise teenuse eest. Pooled vaidlevad, kas hageja võib kostjalt lisaks põhikohustusele nõuda SG-8 piirväärtuse ületamise kohta kehtestatud viiekordset ülereostuse tasu.
Kuna hageja nõuab ülereostustasu maksmist iga kuu eest, peab ta tõendama, et kostja juhtis iga kuu hageja kanalisatsiooni heitvett, mille biokeemiline hapnikutarve (BHT7) ületas SG-8 reostusnäitajate piirväärtusi (1500 mg/l). Hageja ei ole seda aga tõendanud. Tõendiks saab olla nõuetekohaselt võetud veeproov. Õige ei ole hageja väide, et kuna iga kuu on võimatu ja ebamõistlik proove võtta, ei pidanud ta seda tegema, vaid ülereostust võis eeldada. Tasunõude eelduseks on teenuse osutamine. Hageja ei ole igale arvele lisanud eelneva perioodi veeanalüüsi tulemusi, mistõttu ei ole tähtsust varasematel analüüsidel. Kostja ei nõustunud arvete ega ülereostustasuga ega ka varasema analüüsi kasutamisega hilisema perioodi ülereostuse määramisel. Hageja esitatud arvetest nähtub, et ajavahemiku eest 30. septembrist 2005 kuni 4. maini 2006 esitatud arvete aluseks on heitvee analüüsi protokoll nr KL2005/V1145K, millega fikseeriti ülenormatiivne reostus (BHT7 oli 3200 mg/l). Ülejäänud arvetel ei ole heitvee analüüsi protokollile viidatud. Kuni 19. juunini 2006 kehtinud 2001. a juhendi p-st 9, 19. juunist 2006 kuni 13. aprillini 2007 kehtinud 2006. a korra § 4 lg-st 8 ning
14.aprillil 2007 jõustunud 2006. a korra § 4 lg 8 p-dest 1.1-1.5 tulenevalt ei ole vee-ettevõtjal alust esitada ülereostustasu nõuet, kui lepinguperioodil, s.o kalendrikuus ei ole ülereostust tuvastatud. Veeleping on kausaalne, sest kostja kohustus on seotud hageja teenuse osutamisega, s.o reovee vastuvõtmise ja puhastamisega. Arve on hageja ühepoolne nõue makse tegemiseks, kuid arve ei saa luua kohustusi. Veelepingus ei ole kokku lepitud, et maksekohustus tekib arve esitamisest. Lepingus ettenähtud sanktsiooni kohaldamiseks tuleb VÕS § 158 lg 1 järgi tuvastada, et kostja rikkus lepingut. Igal järgneval kuul ei ole võimalik kostjat sama rikkumise eest karistada. Ülereostustasu nõudele ei kohaldu 2001. a juhendi p-d 4 ja 5 ega 2006. a eeskirja § 6 lg 4. Need sätted käsitlevad nn tavateenuse hinnakujundust kindlaksmääratud saastegruppide piires, kuid ülereostustasu nõutakse eraldi tavateenusest. See nähtub ka hageja esitatud arvetest. Samuti sätestavad 2001. a juhendi p 9 ja alates 14. aprillist 2007 kehtiva 2006. a korra § 4 lg 8 p 1.7 ülereostustasu sanktsioonina. Ka nende normide järgi on sanktsiooni kohaldamise eelduseks igakordne ülereostuse tuvastamine. Kostja esitatud eriteadmistega isiku arvamusega on tõendatud, et hageja ei osutanud ajavahemikul 31. märtsist 2005 kuni 3. jaanuarini 2008 kostjale ülereostuse puhastamise teenust ja hagejal ei olnud selleks tehnilisi võimalusi. Samuti leidis ekspert, et hagejal ei ole võimalik puhastusprotsessi juhtida, st et heitvesi puhastus loodusliku lahjenemise kaudu. Hageja ei ole seda arvamust ümber lükanud. Hageja tellitud uuringutest nähtuvalt ei sisaldanud kostja reovesi pidevalt liiga suurel määral reoainet. Kuivõrd veeproovide võtmise juures pidi viibima ka kostja esindaja, ei saa 22. aprillil 2008 esitatud heitvee analüüsidele tugineda. Hageja ei ole tõendanud, et ta kutsus kostjat proovivõtmise juurde, kuid kostja keeldus sellest.
20.maist 2003 kuni 18. juunini 2006 oli kostja reostus üle normi ainult ühel arvestusperioodil, mille eest hageja esitas 31. märtsil 2005 arve 493 920 krooni saamiseks. Hageja nõuab selles arves viiekordset SG-8 tasu. Seega oleks ühekordne SG-8 tasu olnud 98 784 krooni. Muus osas on ülemäärane reostamine tõendamata. Põhjendamatu on nõuda viiekordset tasu, kui tegelikult ületas kostja selle kuu reovesi SG-8 piirmäära üksnes 2,1 korda (3200 / 1500 = 2,1). Ühestki õigusaktist ei
tulene, et pretensioonidele vastamata jätmise korral on kostjal kohustus maksta viiekordset tasu. Kostja on ümber lükanud hageja väite, et kostja ei vastanud pretensioonidele. Viidatud ajavahemikul kehtinud 2001. a juhendi p 9 järgi oli SG-8 viiekordse tariifi nõudmise eelduseks, et klient on juhtinud ühiskanalisatsiooni ülemäärast saastet (SG-8 piirmäära ületavat saastekomponenti sisaldavat vett), sellega kahjustati ühiskanalisatsiooni või saastati ülemäära looduskeskkonda ning vee-ettevõtja on esitanud kliendile kalkulatsiooni. Ka Tallinna Ringkonnakohus asus 25. juuni 2007. a otsuses tsiviilasjas nr 2-05-21883 seisukohale, et hageja tasunõue oleks realiseeritav nimetatud eelduste täitmise korral. Pooled ei vaidle, et hageja ei ole tõendanud, et kostja saastas ülemäära looduskeskkonda ning ühiskanalisatsioon kahjustus 2005. a märtsis ja sellele järgnevatel arvestusperioodidel. Hageja ei ole tasunõude eelduseks olevat kalkulatsiooni esitanud. Seega ei ole ülereostustasu nõue selle ajavahemiku eest kooskõlas 2001. a juhendi p-s 9 sätestatud eeldustega. Ajavahemiku kohta 19. juunist 2006 kuni 13. aprillini 2007 ei ole kohtule heitvee analüüsi protokolle esitatud. Hageja lähtub selle ajavahemiku arvetes põhjendamatult 2005. a märtsi proovi alusel tehtud analüüsist. Kuna hageja ei ole ülereostust tõendanud, ei või ta nõuda ülereostustasu. Alates 13. aprillist 2007 on kostja ülemäära reostanud detsembris 2007. Selle arvestusperioodi kohta esitatud 3. jaanuari 2008. a arves nõuab hageja kostjalt ülereostustasu 244 307 krooni 70 senti. Hageja 31. märtsil 2008 esitatud heitvee keemilisest analüüsist nr KL2007/V7287 nähtub, et kostja heitvees mõõdeti BHT7 sisalduseks 1780 mg/l, mis ületab SG-8 piirmäära 1,2-kordselt (1780 / 1500 = l,2). Kooskõlas 2006. a korra § 4 lg 8 p-ga 1.1 võis hageja nõuda kostjalt üksnes 48 861,54 * 1,5 = 73 292 krooni 31 senti. Eriteadmistega isiku arvamusega on tõendatud, et vaidlusalusel ajavahemikul ei osutanud hageja kostjale ülemäärase reostuse puhastamise teenust. Kuna kostja rahalise kohustuse eelduseks on ülereostuse tuvastamine ja puhastamisteenuse osutamine, tuleb jätta rahuldamata ka hageja nõue 2007. a detsembrikuu eest. Konkurentsiameti 12. novembri 2008. a otsus ei ole asjas tõendiks, sest see otsus on sama ameti
13.veebruari 2009. a otsusega kehtetuks tunnistatud ja kostja taotluste alusel on algatatud haldusmenetlus. Pooled ei vaidle, et hageja on Rae vallas oma tegevusalal turu valitsejaks, kelle tegevust reguleerib ka konkurentsiseadus. Hageja tegevus on vastuolus KonkS § 16 p-ga 1, mis keelab hagejal kasutada kostja suhtes ebaõiglast äritingimust. Ebaõiglane on tingimus, mille kohaselt peab kostja maksma ülereostustasu aja eest, mille kohta ei ole ülereostust tuvastatud.
5.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.
6.Kostja palus jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus jättis 26. mai 2010. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluskulud jättis ka ringkonnakohus hageja kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ega korranud neid. Põhiliselt on hageja korranud apellatsioonkaebuses maakohtus esitatud väiteid ja maakohus on neile piisavalt põhjalikult vastanud. Hageja oli veelepingu p 2 järgi kohustatud osutama kostjale heitvee ärajuhtimise teenust. Pooled ei
vaidle, et kostja on tasunud heitvee ärajuhtimise teenuse eest, st täitnud põhikohustuse. Pooled vaidlesid maakohtus, kas ja millises ulatuses peab kostja tasuma ülereostustasu. Hagejal oli Rae valla aktide järgi kuni 19. juunini 2006 õigus rakendada ülemäärase saaste ühiskanalisatsiooni juhtimise korral, kui heitvee saastenäitajad ületasid SG-8 näitajaid, kuni viiekordset saastegrupi tariifi. Alates
19.juunist 2006 tuli lähtuda 2006. a eeskirjast, mis asendas 2001. a juhendit, ja hagejal ei olnud õigust nõuda kuni viiekordset ülereostustasu, vaid ta võis ülereostustasu nõuda vastavalt koefitsiendile. Pooled ei vaidle, et nii enne 19. juunit 2006 kui ka sellest ajast kuni 31. detsembrini 2007 kehtinud kohaliku omavalitsuse aktidega olid sätestatud ülereostustasud, kuid ei olnud reguleeritud ülereostuse tõendamist, sh proovide võtmise sagedust ega muid ajalisi tingimusi. Pooled ei vaidle ka selle üle, et hageja ühiskanalisatsiooni juhitud heitvee saastenäitajad muutuvad pidevalt. See tähendab, et üksiku prooviga ei saa tõendada reostust pikema ajavahemiku kohta. Hageja on 31. märtsist 2005 kuni
30.juunini 2006 esitanud kostjale iga kuu arveid, kui samal ajavahemikul võeti 10. märtsil 2005 üks proov ja esitati kostja kontrollkaevust võetud üks reovee analüüsi protokoll, mis tõendaks saastenäitaja piirnormi ületamist. Hageja ei ole selgitanud kostja ühiskanalisatsiooni suunatava heitvee analüüside läbiviimise perioodilisust. Õige ei ole hageja väide, et ta ei ole kohustatud võtma regulaarselt kostja kontrollkaevust reovee proove. Piisavaks ei saa pidada ka ajavahemiku kohta
31.juulist 2006 kuni 31. detsembrini 2007 kolme-nelja mõõtmistulemuse esitamist. Pooled ei vaidle, et hageja on Rae vallas vee-ettevõtja ja turu valitseja, kellel on kohustus ülereostustasu arvestamisel iga kord tõendada ülereostust. Ülereostustasu arvestamise aluste märkimata jätmine arvel muudab arvel kajastatu kontrollimatuks ja kahjustab kostjat. Kuna proovide võtmise sagedus ei ole reguleeritud, ei pea kostja tõendama ülesreostuse olemasolu või puudumist. Kuigi Rae Vallavalitsuse õigusaktid ei sätestanud proovide võtmise sagedust, ei õigusta see arvel kajastatud ülereostustasu määramise aluse kontrollimatust. Ülereostustasu on kehtestatud keskkonnakaitse eesmärgil ja selle nõudmine ei ole põhiseadusvastane. See ei tähenda aga, et hageja ei pea arveid põhjendama ja oma väiteid tõendama. Kostja ei ole hageja esitatud asjaolusid omaks võtnud ega nendega nõustunud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebuse järgi kohaldas ringkonnakohus valesti asjas kohalduvaid kohaliku omavalitsuse akte ja VÕS § 102. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et hageja pidi reoveeproove võtma iga kuu. Kostja ei ole proovide võtmise tõttu arveid vaidlustanud ega taotlenud uusi analüüse. Hageja võttis proove ja tegi analüüse kooskõlas aktidega, kostjal oli alati võimalus osaleda proovide võtmisel. Kostja väide, et ta on arvetele vastu vaielnud, on ümber lükatud tema enda käitumisega. Ringkonnakohus jaotas valesti poolte tõendamiskoormuse. Kohaliku omavalitsuse õigusaktides kehtestatud reovee proovide võtmise kord ei ole ebaõiglane ega ebamõistlik, ringkonnakohus ei ole leidnud, et need õigusaktid on vastuolus põhiseadusega. Kostjal oli kooskõlas VÕS §-ga 102 kohustus teatada, et ta ei ole rahul ülereostuse tuvastamisega või nõuab täiendavaid proove.
Teatamiskohustuse täitmata jätmisest tulenevat riski kannab kostja, mitte hageja. Ringkonnakohus jättis need hageja väited tähelepanuta, mistõttu on otsus motiveerimata. Lisaks on ringkonnakohtu järeldused vastuolulised. Tuvastades, et hageja on üksikuid reoveeproove võtnud, jättis ringkonnakohus põhjendamatult rahuldamata ka nende kuude eest esitatud nõude. Ringkonnakohus keeldus ebaõigesti ja põhjendamatult hageja tõendi vastuvõtmisest. Ringkonnakohus rikkus ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 20 lg-t 1, sest ei teavitanud pooli kohtukoosseisu vahetumisest, ei nimetanud kohtukoosseisu vahetumise põhjust ega alustanud asja arutamist algusest peale.
9.Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Kostja leiab, et ringkonnakohus jaotas õigesti poolte tõendamiskoormuse. Kuna hageja kordas apellatsioonkaebuses hagiavalduses esile toodut, millele maakohus oli vastanud, ei pidanud ringkonnakohus maakohtu põhjendusi kordama. Kui Riigikohus leiab, et normid, millele hageja tugineb, on asjassepuutuvad, taotleb kostja põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse alustamist. Hageja ei ole esitanud kooskõlas TsMS §-ga 333 vastuväidet TsMS § 20 lg 1 rikkumise kohta. Kohtukoosseisu vahetumine on nähtav istungiprotokollidest, eesistuja ei vahetunud ning ringkonnakohtu viimasel istungil arutati asja algusest peale. Hageja ei ole põhjendanud, kuidas tõi kohtukoosseisu vahetumine kaasa ebaõige otsuse tegemise.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 alusel tühistada ja asi saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise tõttu. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.
11.Esmalt käsitleb kolleegium lühidalt hageja nõuet ja vaidluse eset (I), seejärel ühisveevärgi ja kanalisatsiooni (ÜVK) teenuse osutamise õiguslikke aluseid üldiselt (II). Edasi analüüsib kolleegium kostjale osutatava teenuse iseloomu ja poolte põhilisi kohustusi (III), kanalisatsiooni juhitavale reoveele esitatavaid nõudeid (IV), reovee ärajuhtimise teenuse eest arvestatava tasu ja ülereostustasu regulatsiooni (V) ning ülereostustasu (ja viivise) nõudmise põhjendatust ja tõendamiskoormuse jaotust (VI). Seejärel käsitleb kolleegium ülereostustasu olemust ja kostja väiteid regulatsiooni põhiseadusvastasuse kohta (VII), samuti hageja väiteid ringkonnakohtu koosseisu ebaseadusliku asendamise kohta (VIII) ning lõpetuseks teeb menetluslikud otsustused (IX). I
12.Hageja nõuab kostjalt veelepingust (täpsemalt sellele kohalduvast avalik-õiguslikust regulatsioonist) tuleneva rahalise kohustuse täitmist ja viivist veelepingu alusel.
13.Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:
20.mail 2003 sõlmisid pooled veelepingu, mille järgi osutab hageja kostjale mh heitvee (reovee) ärajuhtimise teenust; hageja on kostjale esitanud maksmiseks arveid, mille kostja on heitvee (reovee) ärajuhtimise osas ka tasunud, v.a nn ülereostustasu osas; kostja esindaja osavõtul võetud 10. märtsi 2005. a heitvee (reovee) proovi (II kd, tl 19-20) järgi oli
kostja heitvees (reovees) BHT7 tase 3200 mg/l ja 13. detsembri 2007. a heitvee (reovee) proovi (II kd, tl 21-22) järgi 1780 mg/l; muude heitveeproovide (reoveeproovide) võtmise juures 2006. ja 2007. a-l kostja esindajat ei olnud ning kostja ei ole taotlenud hagejalt heitveeproovide (reoveeproovide) võtmist.
14.Hageja põhilised seisukohad on menetluses olnud järgmised: hagejal on õigus nõuda ülereostustasu maksmist kostjalt ÜVVKS-i ja selle alusel kehtestatud Rae valla aktide kohaselt; hageja osutab kostjale reovee ärajuhtimise, mitte puhastamise teenust ega pea tõendama, mida ta ülereostustasuna saadud rahaga teeb; ette ei ole nähtud, et reostuse kontrollproove tuleb võtta iga kuu (see oleks ka ebamõistlik), vaid hageja võib tugineda üks kord tehtud proovile, kuni järgmise prooviga ei ole seda ümber lükatud, kusjuures uut proovi pidanuks taotlema kostja; reostust näitavad ka kostja osaluseta 2005-2007 võetud muud kontrollproovid.
15.Kostja põhilised seisukohad on menetluses olnud järgmised: hageja ei ole osutanud kostjale reovee puhastamise teenust ega tõendanud kahju, mis tekitati keskkonnale või ühiskanalisatsioonile väidetava ülereostusega; hageja ei ole tõendanud, et kostja juhtis kanalisatsiooni igal arvestusperioodil piirmäära ületava reoainesisaldusega vett, kuna hageja ei ole nõuetekohaselt (kostja esindaja juuresolekul) iga kuu vee reoainesisaldust mõõtnud ja ühekordne SG-8 piirmäära ületamine ei tähenda, et saasteastet ületati ka järgmisel kuul;
19.juunist 2006 kuni 13. aprillini 2007 ei olnud kohalik omavalitsus kehtivalt kehtestanud saaste piirväärtusi, mida kostja oleks saanud ületada; nõude eelduste täitmisel võis hageja nõuda kuni viiekordset saasteastme kohta kehtestatud tariifi, mitte viiekordset tariifi; kui kohus siiski leiab, et tsiviilõiguslikult on hageja nõue põhjendatud, tuleb vastuolu tõttu põhiseadusega jätta kohaldamata 2001. a juhendi p-d 9 ja 11 ning 2006. a korra § 4 lg 8 või ÜVVKS § 14 lg 31.
16.Kohtute põhilised seisukohad hagi rahuldamata jätmisel olid järgmised: hagejal oli põhimõtteliselt õigus nõuda ülereostustasu, nõudmine ei ole põhiseadusvastane; hageja ei ole tõendanud, et ta osutas kostjale ülereostuse puhastamise teenust, ega seda, et kostja saastas looduskeskkonda ülemäära ja ühiskanalisatsioon kahjustus; hageja oleks pidanud iga makseperioodi (kuu) kohta analüüsidega tõendama, et kostja juhtis kanalisatsioonisüsteemi ülemäärast reostust; ülereostustasu nõudele ei kohaldu 2001. a juhendi p-d 4 ja 5 ega 2006. a eeskirja § 6 lg 4; põhjendamatu on nõuda viiekordset ülereostustasu, kui tegelikult ületas kostja reovesi SG-8 piirmäära vähem; hageja on Rae vallas oma tegevusalal turu valitsejaks, kelle tegevus on vastuolus KonkS § 16 p-ga 1.
17.Eelneva põhjal ja hageja kassatsioonkaebusest lähtudes tuleb kassatsioonimenetluses vastata
eelkõige järgmistele põhiküsimustele: kas hageja osutas kostjale heitvee (reovee) ärajuhtimise teenust või ka puhastamise teenust; mis on ülereostustasu mõte ja eesmärk, kas hagejal oli õigus seda kostjalt nõuda ja kas ülereostustasu suurus pidi olema seotud mingite kulutuste või keskkonnakahjuga; kuidas jaotub poolte vahel ülereostuse tõendamise koormus. II
18.Kuna vaidlusalusel ajal 2005. a märtsist kuni 2007. a detsembrini on ÜVK teenusega seotud akte korduvalt muudetud, tuleb esmalt käsitleda eri ajal kehtinud akte. Kolleegium täpsustab seejuures selguse huvides, et eri aegadel kehtinud aktides ja veelepingus on kasutusel nii terminid "heitvesi" kui ka "reovesi". Kui ÜVVKS-i tekstis kasutatakse seaduse enne
10.juulit 2005 kehtinud redaktsioonis üldiselt terminit "heitvesi", siis alates viidatud ajast kasutatakse seal läbivalt terminit "reovesi". Mõisteid on eristatud veeseaduses (VeeS), kus § 2 p 2 järgi mõistetakse heitveena kasutusel olnud ja loodusesse (suublasse) juhitavat vett. Sama seaduse § 2 p 8 järgi mõistetakse reoveena üle kahjutuspiiri rikutud ja puhastamist vajavat vett. Kolleegium kasutab otsuses kanalisatsiooni ja hageja osutatava teenuse tähenduses terminit "reovesi" sõltuvalt kontekstist paralleelselt terminiga "heitvesi", kuna praeguse asja lahendamisel ei ole nende eristamisel olulist tähtsust.
19.Kõige üldisemalt reguleeritakse ÜVK-ga seostuvat ÜVVKS-is. Selles on omakorda mitu delegatsiooninormi oluliste küsimuste reguleerimiseks seadusest alamalseisvate aktidega.
20.ÜVVKS § 10 lg 1 järgi peab vee-ettevõtja tagama oma tegevuspiirkonnas ÜVK toimimise ja korrashoiu ÜVK kasutamise eeskirja kohaselt. Ühisveevärgist vee võtmise ja reovee (heitvee) ühiskanalisatsiooni juhtimise aluseks olev leping sõlmitakse ÜVVKS § 8 lg 4 järgi kohaliku omavalitsuse volikogu kinnitatud ÜVK kasutamise eeskirja alusel.
21.Enne 1. aprilli 2006 reguleeris Rae vallas ÜVK kasutamist Rae Vallavolikogu 6. juuli 1999. a määrusega nr 79 kinnitatud ÜVK kasutamise eeskiri (1999. a eeskiri). Selle eeskirja p 11.6 järgi kehtestab ühiskanalisatsiooni juhitava heitvee reostusnäitajate piirväärtused konkreetsetele reostustele ning proovide võtmise sageduse ja korra vee-ettevõtja kooskõlastatult Rae Vallavalitsusega. Sellele sättele viidates kooskõlastas Rae Vallavalitsus 6. veebruari 2001. a korraldusega nr 164 hageja ühiskanalisatsiooni juhitud heitvete proovide võtmise ja saastegrupi määramise juhendi (2001. a juhend).
22.Alates 1. aprillist 2006 reguleerib Rae vallas ÜVK kasutamist Rae Vallavolikogu 21. märtsi 2006. a määrusega nr 18 kehtestud Rae valla ÜVK kasutamise eeskiri (2006. a eeskiri). Lisaks kinnitas Rae Vallavolikogu 11. aprilli 2006. a määrusega nr 19 (määrus nr 19), mis jõustus 15. aprillil 2006, Rae valla ühiskanalisatsiooni juhitava reo- ja sademevee reostusnäitajate piirväärtused ja saastegruppidesse jaotuse. Selle määruse §-ga 2 tunnistati kehtetuks 2001. a juhend.
23.Kolleegium märgib, et 2006. a eeskirja § 5 lg 2 algse redaktsiooni järgi on ühiskanalisatsiooni juhitava reo- ja sademevee reostusnäitajate piirväärtused esitatud eeskirja lisas 1. Rae Vallavolikogu
10.aprilli 2007. a määrusega nr 51 (jõustus 14. aprillil 2007) muudeti see lõige ja sõnastati
järgmiselt: "Ühiskanalisatsiooni juhitava reo- ja sademevee reostusnäitajate piirväärtused ja saastegruppidesse jaotus on kinnitatud Rae Vallavolikogu 11. aprilli 2006 määrusega nr 19." Seega kehtestati ÜVVKS § 8 lg 4 teise lause (alates 1. jaanuarist 2006 kehtiva redaktsiooni) p 2 järgi ÜVK kasutamise eeskirjas sisalduv regulatsioon eraldi määrusena ja 2006. a eeskirjas viidati algselt ekslikult määruse lisale. Kolleegiumi arvates ei tähenda öeldu siiski, et määrus nr 19 ei kehtinud enne 14. aprilli 2007, nagu on väitnud sisuliselt kostja. Samas oli 1. aprillist 2006 (kui tunnistati kehtetuks 2001. a juhendi aluseks olev 1999. a eeskiri (sh selle p 11.6)) 14. aprillini 2006 (15. aprillil 2006 jõustus 2001. a juhendi kehtetuks tunnistanud määrus nr 19) teatud õiguslik vaakum, kui juhendi õiguslik alus oli kehtetuks tunnistatud ja uus määrus ei olnud veel jõustunud. Kuna juhend on hinnatav hageja tüüptingimustena (vt otsuse p 26), ei ole siiski välistatud, et sellele sai ka sel ajavahemikul tugineda (vt ka otsuse p 46). Asja uuel läbivaatamisel tuleb see selgeks teha.
24.ÜVVKS § 14 lg 2 (enne 1. jaanuari 2006 kehtinud redaktsiooni) esimese lause järgi kinnitab teenuse hinna reguleerimise korra kohaliku omavalitsuse volikogu ja teise lause järgi kehtestab hinna valla- või linnavalitsus. ÜVVKS § 14 lg 2 (alates 1. jaanuarist 2006 kuni 31. oktoobrini 2010 kehtinud redaktsioonis) esimese lause järgi kinnitab teenuse hinna reguleerimise korra samuti kohaliku omavalitsuse volikogu, kuid sama lõike teise lause järgi kehtestab hinna nimetatud korra järgi kohaliku omavalitsuse volikogu või valla- või linnavalitsus määrusega. 1. jaanuarist 2006 kuni
31.oktoobrini 2010 kehtinud ÜVVKS § 14 lg 31 järgi võib teenuse hinna reguleerimise korraga kehtestada ülenormatiivse reostuse tasu ÜVK kasutamise eeskirjaga kehtestatud reoainesisalduse ja keskkonnaministri määrusega kehtestatud ohtlike ainete sisalduse piirväärtusi ületava reostuse eest ärajuhitavas reo- ja sademevees. Rae Vallavolikogu kehtestas 26. augusti 1999. a määrusega nr 83 Rae valla veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuse hinna reguleerimise korra (1999. a kord), mis kehtis kuni 24. märtsini 2006.
21.märtsi 2006. a määrusega nr 15 kehtestas Rae Vallavolikogu uue Rae valla veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuse hinna reguleerimise korra (2006. a kord), mis jõustus 25. märtsil 2006, millega tunnistati mh kehtetuks 1999. a kord. 2006. a korda, eelkõige selle § 4, muutis Rae Vallavolikogu omakorda 10. aprilli 2007. a määrusega nr 50 (jõustus 14. aprillil 2007).
25.Lisaks kehtestatakse ÜVVKS § 10 lg 2 järgi nõuded ühiskanalisatsiooni juhitavate ohtlike ainete kohta keskkonnaministri määrusega. Keskkonnaminister kehtestas need nõuded 16. oktoobri 2003. a määrusega nr 75.
26.Kolleegium ei nõustu kostjaga, et 2001. a juhendi p-de 9 ja 11 kohta on võimalik alustada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. Juhend ei ole õigusakt, mille põhiseadusele vastavust oleks võimalik kontrollida põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 2 p 1 järgi. Juhendit saab pidada hageja taotlusel antud valla kooskõlastuseks hageja teenuse osutamise (lepingu) üldtingimustele, millel ei ole õigustloova akti iseloomu. Vallavalitsuse korraldust kui haldusakti saanuks vaidlustada halduskohtus, samuti on võimalik seda hinnata tsiviilasja lahendamisel, st ka praeguse menetluse raames (vt ka nt Riigikohtu
13.detsembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-04, p-d 31-33), mh tüüptingimuste kohta kehtiva regulatsiooni (st VÕS §-de 42 ja 44) alusel. Sarnaselt on Riigikohus leidnud 22. novembri 2010. a määruses põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-6-10, kus keelduti põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse korras lahendamast õiguskantsleri taotlust tunnistada kehtetuks Tallinna Linnavalitsuse 30. juuni 2009. a määruse nr 75 "Tallinna ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni põhitegevuspiirkonna veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuse hinnad" § 1. Riigikohtu arvates oli tegemist nn üldkorraldusega haldusmenetluse seaduse § 51 lg 2 mõttes (vt viidatud Riigikohtu määruse p-d 56-64).
27.Kolleegium märgib, et asja lahendamisel ei ole tähendust Tallinna Ringkonnakohtu 25. juuni 2007. a otsuses (tsiviilasi nr 2-05-21883) märgitul, kuna selles menetluses ei lahendatud ülereostustasu maksmise nõuet, millega võinuks kaasneda otsuse siduvus TsMS § 457 lg 1 mõttes. Seega ei ole kolleegiumile ka siduvad selle otsuse põhjendavas osas võetud seisukohad 2001. a juhendi p 9 kohaldamise kohta.
28.Kolleegium ei välista samas nii 2006. a korra § 4 lg 8 kui ka ÜVVKS § 14 lg 31 põhiseaduslikkuse järelevalve korras kontrollimise vajalikkust asja uuel läbivaatamisel, kui selgub, et kostja peab veelepingu ja aktide alusel ülereostustasu maksma, eelkõige tulenevalt ülereostustasu sanktsioonilisest iseloomust (vt otsuse VII osa). III
29.Hageja haldab Rae vallas ühisveevärki ning osutab kostjale veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise (kanalisatsiooni) teenust, ning pooled ei vaidle selle üle, et hageja vastab vee-ettevõtja tunnustele ÜVVKS § 7 mõttes.
30.Juba 20. mai 2003. a veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuse müügi lepingu (veeleping) pealkiri viitab sellele, et lepingu alusel osutatakse kostjale mh reovee (heitvee) ärajuhtimise teenust. Ka veelepingu p 2 järgi osutab hageja kostjale heitvee ärajuhtimise teenust. Lepingus ei ole juttu, et hageja osutaks kostjale mh reovee puhastamise teenust.
31.Vee-ettevõtja kohustused reovee (heitvee) osas on ÜVVKS § 7 lg 1 eri redaktsioonides defineeritud märkimisväärselt erinevalt. Sätte enne 1. jaanuari 2006 kehtinud redaktsiooni järgi tagab vee-ettevõtja mh ühiskanalisatsiooni abil heitvee ärajuhtimise ja puhastamise. Sama sätte alates
1.jaanuarist 2006 kehtiva redaktsiooni järgi korraldab vee-ettevõtja kliendi kinnistu kanalisatsioonist reovee ärajuhtimist. Sama sätte alates 1. novembrist 2010 kehtiva redaktsiooni järgi (mis praeguses asjas küll ei kohaldu) on vee-ettevõtja tegevust defineeritud mh kliendi kinnistu kanalisatsioonist reovee ärajuhtimise ja puhastamise korraldamisena.
32.ÜVVKS-ist ei ole siiski võimalik järeldada, et § 7 lg 1 redaktsioonide erinevuse tõttu tuleb veeettevõtja kohustusi kliendi ees käsitada erinevalt. ÜVVKS § 7 lg-ga 1 seotud sätteid koos sellega ei muudetud. Reovee (heitvee) puhastamist ei näe osana ÜVK süsteemist ette ÜVVKS § 2 lg 1 (nii enne
1.jaanuari 2006 kehtinud kui ka kehtivas redaktsioonis). Kliendile lepingu alusel osutatava reoveega (heitveega) seotud teenusena näevad ÜVVKS § 8 lg 3 ja ÜVVKS § 13 samuti ette üksnes reovee (heitvee) ärajuhtimise teenuse. ÜVVKS § 8 lg 2 järgi on kliendil ÜVK-ga kaetud alal õigus saada
ühisveevärgist vett ning juhtida ühiskanalisatsiooni reovett (heitvett). Ka ÜVVKS § 14 lg 1 (enne
1.novembrit 2010 kehtinud redaktsioonis) ei näinud ette, et vee-ettevõtja võetav tasu hõlmab ka tasu reovee (heitvee) puhastamise eest (küll võib sellist tasu arvestada ÜVVKS § 14 lg 1 kehtiva redaktsiooni järgi).
33.Kolleegiumi arvates on vee-ettevõtja reoveega seotud kohustused kliendi suhtes piiratud reovee ärajuhtimisega. Reovee puhastamine on küll samuti vee-ettevõtja kohustus, kuid seda eelkõige teiste õigusaktide (eriti veeseaduse) järgi, st see on tema avalikõiguslik kohustus. Just vee-ettevõtja on kohustatud soetama endale vee erikasutusloa (vt VeeS § 8) ja maksma veekogu reostamisel keskkonnatasuna saastetasu (vt keskkonnatasude seaduse (KeTS) §-d 3, 5 ja 17). Ka ei kaasne kliendile reovee kanalisatsiooni juhtimisest (avalikest nõuetest kinnipidamisel) üldiselt keskkonnaalaseid reovee puhastamise kohustusi, st talle ei teki lisakohustusi, kui vee-ettevõtja ei puhasta tema reovett, küll aga kannab vastutust vee-ettevõtja.
34.Hageja ja kostja veeleping on kolleegiumi arvates eelneva põhjal töövõtulepingu tingimustele vastav leping VÕS § 635 lg 1 mõttes, kus hageja (töövõtja) kohustus varustama kostjat (tellijat) veega ja ära juhtima kostja reovett, kostja kohustus aga selle eest maksma tasu. Vähemalt vaidlusalusel perioodil ei olnud reovee puhastamine hageja vastastikuseks kohustuseks kostja suhtes, st kostja pidi hagejale maksma üksnes reovee ärajuhtimise eest. Seega on põhjendamatu maakohtu seisukoht, mida ringkonnakohus ei ole muutnud (jättes hageja apellatsioonkaebuste väidetele põhjendamatult ka vastamata), et hageja pidanuks tõendama, et ta osutas kostjale reovee puhastamise teenust. IV
35.Kostjal ei ole õigust juhtida hageja kanalisatsiooni reoveena (heitveena) ükskõik millise koostisega vett ükskõik millises koguses.
36.Enne 1. jaanuari 2006 ei olnud ÜVVKS-is reoveele nõuete kehtestamist täpsemalt reguleeritud. Küll aga sätestas ÜVVKS § 8 lg 4 teine lause (enne 1. jaanuari 2006 kehtinud redaktsioonis), et kohaliku omavalitsuse volikogu kinnitatud ÜVK kasutamise eeskiri pidi sisaldama mh kliendi heitvee ärajuhtimise nõudeid ja tingimusi (p 1) ja heitvee ärajuhtimise mõõtmise korda (p 2). Lisaks (nagu juba märgitud otsuse p-s 25) on keskkonnaminister 16. oktoobri 2003. a määrusega nr 75 kehtestanud ÜVVKS § 10 lg 2 alusel nõuded ühiskanalisatsiooni juhitavate ohtlike ainete kohta.
37.Kostja võis 1999. a eeskirja p 11.1 järgi juhtida ühiskanalisatsiooni ainult sellist heitvett (reovett), mis ei häiri ühiskanalisatsiooni ehitiste ja seadmete töörežiimi, ei kahjusta ehitisi ja seadmeid ning on ühispuhastusseadmetes puhastatav. Eeskirja p 11.4 esimese lause järgi oli keelatud juhtida ühiskanalisatsiooni reostust, mille kohta ei ole kanalisatsioonivõrgule kinnitatud piirväärtust või mille kohta ei ole klient saanud vee-ettevõtjalt vastuvõtutingimusi. Kui kliendi heitvesi (reovesi) ei vastanud ühiskanalisatsiooni juhitava heitvee (reovee) nõuetele, tuli kliendil heitvesi (reovesi) 1999. a eeskirja p 11.7 esimese lause järgi enne ühiskanalisatsiooni juhtimist lokaalsetes puhastusseadmetes
puhastada nõutava tasemeni. Eeskirja p 11.6 järgi kehtestab vee-ettevõtja kooskõlas Rae Vallavalitsusega ühiskanalisatsiooni juhitava heitvee reostusnäitajate piirväärtused konkreetsetele reostustele ning proovide võtmise sageduse ja korra, lähtudes ehitiste ja seadmete kaitsest ja väljalasketingimuste tagamisest suublas. 2001. a juhendi p 3 järgi grupeeritakse kliendid saastegruppidesse (8 gruppi) vastavalt heitvee reostusnäitajatele. Juhendi lisas oleva tabeli järgi on SG-8 maksimaalne BHT7 määr 1500 mg/l.
38.Alates 1. jaanuarist 2006 täpsustati ÜVVKS § 8 lg 4 teises lauses sisalduvat delegatsiooninormi, mille järgi peab ÜVK kasutamise eeskiri sisaldama mh ühiskanalisatsiooni juhitava reovee reostusnäitajate piirväärtusi arvestusega, et ühiskanalisatsioonist väljuv reovesi vastaks veeseaduse alusel kehtestatud nõuetele ning ühiskanalisatsiooni juhitav reovesi ei kahjustaks ühiskanalisatsiooni toimimist (p 2), samuti reoainesisalduse kontrollimise korda (p 3). Lisaks on vee-ettevõtja alates
1.jaanuarist 2006 kehtiva ÜVVKS § 8 lg 6 järgi kohustatud kliendilt vastu võtma üksnes reovett, mille reoainete kontsentratsioonid ei ületa ÜVK kasutamise eeskirjaga kehtestatud piirväärtusi, ning reovett, milles sisalduvate reoainete piirväärtused ei ole nimetatud eeskirjaga kehtestatud, kuid mis ei kahjusta ÜVK-i ega põhjusta puhastusprotsessi häireid.
39.2006. a eeskirja § 5 lg 1 järgi on ühiskanalisatsiooni lubatud juhtida reovett, mille reoainete kontsentratsioonid ei ületa eeskirjaga kehtestatud piirväärtusi ja ohtlike ainete kontsentratsioonid ei ületa keskkonnaministri määrusega kehtestatud piirväärtusi, ning reovett, milles sisalduvate reoainete või ohtlike ainete piirväärtused ei ole eeskirja või keskkonnaministri määrusega kehtestatud, kuid mis ei kahjusta ÜVK-i ega põhjusta puhastusprotsessi häireid. Kui klient soovib juhtida kanalisatsiooni reoaineid, mis ületavad kehtestatud piirväärtust või mille kohta ei ole eeskirjas või keskkonnaministri määruses piirväärtust kehtestatud, võib seda eeskirja § 5 lg 3 esimese lause järgi teha üksnes vallavalitsuse väljastatud vastuvõtutingimuste kohaselt, millega mh kehtestatakse nende reoainete piirväärtused. Eeskirja § 5 lg-s 4 on sätestatud, millise sisaldusega reovett on keelatud ühiskanalisatsiooni juhtida. Kui kliendi reovesi ei vasta ühiskanalisatsiooni juhitava reovee nõuetele, tuleb kliendil reovesi eeskirja § 5 lg 7 esimese lause järgi enne ühiskanalisatsiooni juhtimist lokaalsetes puhastusseadmetes puhastada nõutava tasemeni.
40.2001. a juhendi asendas 15. aprillil 2006 (vt ka otsuse p 23) määrus nr 19, mis kehtestas ühiskanalisatsiooni juhitava reo- ja sademevee reostusnäitajate piirväärtused ning reo- ja sademevee jaotuse saastegruppidesse olenevalt reostusnäitajatest. Ka selles määruses sisalduva tabeli järgi on SG-8 maksimaalne BHT7 määr 1500 mg/l. V
41.Üldjuhul lepivad isikud eraõiguslikes lepingutes kokku nii teenuse kui ka selle osutamise hinna. Erandiks on olulises osas nn kommunaalteenused, kus teenuse osutaja (nt monopoolse seisundi tõttu) lepingu sõlmimise kohustust ja hinnakujundust reguleeritakse õigusaktidega üldistes huvides täpsemalt või kehtestatakse talle piirhinnad või konkreetsed hinnad. Nii on ka ÜVK teenuse valdkonnas kehtestatud hinnakujunduslikud reeglid. Seejuures kehtis vaidlusalusel ajal (2005. a märtsist 2007. a detsembrini) mitu erinevat regulatsiooni.
42.ÜVVKS § 14 lg 1 (enne 1. novembrit 2010 kehtinud redaktsioonis) järgi moodustub veevarustuse ja reovee (heitvee) ärajuhtimise teenuse hind abonenttasust, tasust võetud vee eest ja heitvee ärajuhtimise tasust. Kolleegium märgib, et ÜVVKS § 14 lg 1 kehtiva redaktsiooni järgi on ette nähtud ka tasu reovee puhastamise eest. ÜVVKS § 14 lg 3 (enne 1. jaanuari 2006 kehtinud redaktsioonis) järgi kujundatakse teenuse hind selliselt, et vee-ettevõtjal oleks tagatud tootmiskulude katmine, kvaliteedi- ja ohutusnõuete täitmine, keskkonnakaitse tingimuste täitmine ja põhjendatud tulukus. Sätte 1. jaanuarist 2006 kuni
31.oktoobrini 2010 kehtinud redaktsioonis lisandus loetellu p-na 5 ka ÜVK arendamine n-ö vanades piirkondades. Kuigi detailsemana, on varasema regulatsiooniga sarnane ka ÜVVKS-i kehtiv § 14 lg 2. ÜVVKS § 14 lg 4 järgi ei tohi teenuse hind erinevaid kliente või nende gruppe diskrimineerida.
43.Lisaks hinnapiirangutele on seaduses ette nähtud, et hinda ei kehtesta mitte vee-ettevõtja, vaid seda teeb avalik võim. Nii kinnitab ÜVVKS § 14 lg 2 (enne 1. jaanuari 2006 kehtinud redaktsioonis) esimese lause järgi teenuse hinna reguleerimise korra kohaliku omavalitsuse volikogu ja teise lause järgi kehtestab hinna valla- või linnavalitsus. ÜVVKS § 14 lg 2 (1. jaanuarist 2006 kuni 31. oktoobrini 2010 kehtinud redaktsioonis) esimese lause järgi kinnitab teenuse hinna reguleerimise korra samuti kohaliku omavalitsuse volikogu, kuid hinna kehtestab sama lõike teise lause järgi volikogu või valla- või linnavalitsus määrusega. Kolleegium märgib, et ÜVVKS-i alates 1. novembrist 2010 kehtivate §-de 141 ja 142 järgi on varasema § 14 lg 2 asemel ette nähtud veelgi detailsem hinna kehtestamise regulatsioon ning hind tuleb (suurematel reoveekogumisaladel) kooskõlastada Konkurentsiametiga või (väiksematel reoveekogumisaladel) kohaliku omavalitsusega. Samuti on hinda detailsemalt reguleeritud ÜVVKS-i kehtivas §-s 14.
44.Rae vallas reguleeris kuni 24. märtsini 2006 veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuse hinna kehtestamist 1999. a kord. Selle korra p 2 järgi kehtestab veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuse hinna Rae Vallavalitsus kooskõlas vallavolikogu komisjonidega veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenust osutava ettevõtja esitatud kirjaliku taotluse alusel. Sarnane regulatsioon tulenes ka 1999. a eeskirja p-dest 16.1-16.4. 25. märtsist 2006 reguleerib sama valdkonda 2006. a kord, mille § 3 lg 1 on sisult sama varasema regulatsiooniga.
45.Enne 1. jaanuari 2006 ei olnud ÜVVKS-is viidet ülereostuse eest arvestatavale tasule.
1.jaanuarist 2006 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud ÜVVKS § 14 lg 31 järgi võis aga teenuse hinna reguleerimise korraga kehtestada ka ülenormatiivse reostuse tasu ÜVK kasutamise eeskirjaga kehtestatud reoainesisalduse ja keskkonnaministri määrusega kehtestatud ohtlike ainete sisalduse piirväärtusi ületava reostuse eest ärajuhitavas reo- ja sademevees. Alates 1. novembrist 2010 sisaldub sarnane regulatsioon ÜVVKS § 14 lg-s 3.
46.Nn ülenormatiivse reostuse tasu (ülereostustasu) oli Rae vallas 14. aprillini 2006 reguleeritud 2001. a juhendiga (vt ka otsuse p 23). Paralleelselt jõustus aga 25. märtsil 2006 omakorda 2006. a kord, mis reguleeris samuti ülereostustasu. Seega kehtis ajavahemikul 25. märtsist kuni 14. aprillini
2006 paralleelregulatsioon. Tulenevalt ÜVVKS § 14 lg-st 31 tuleb seejuures lähtuda 2006. a korras sätestatust.
47.Vee-ettevõtjal oli 2001. a juhendi p 9 järgi ülemäärase saaste ühiskanalisatsiooni juhtimise korral (kui heitvee saastenäitajad ületavad SG-8 näitajaid), mille tagajärjel kahjustati ühiskanalisatsiooni rajatisi või saastati ülemäära looduskeskkonda, õigus katkestada kliendi veega varustamine, sulgeda kanalisatsioon või rakendada kuni viiekordset SG-8 tariifi koos kõigi ülemäärase saaste likvideerimiseks tehtud kahjude hüvitamisega kalkulatsiooni alusel.
48.2006. a korra § 4 lg 1 järgi tasub klient ÜVK kasutamise eeskirjaga kehtestatud reostusnäitajate sisalduse piirväärtusi ületava reostuse eest ärajuhitavas reovees lisaks reovee ärajuhtimise teenuse hinnale mh ülenormatiivse reostuse tasu, mis arvutatakse selle järgi, millisesse korra lisas 1 sätestatud saastegruppi kliendi kanaliseeritav reovesi kuulub (p 1). Korra § 4 lg-s 7 on saastegruppide suhtes kehtivad ülenormatiivse reostuse tasu määrad, kusjuures SG-8 ülenormatiivse reostuse tasu on 21,36 krooni/m3 (käibemaksuga 25,20 krooni/m3). Korra § 4 lg 8 p 1 järgi on vee-ettevõtjal õigus nõuda kliendilt viiekordset SG-8 kohta kehtestatud ülenormatiivse reostuse tasu, kui klient juhib kanalisatsiooni reoaineid, mis ületavad vähemalt ühte SG-8-le kehtestatud piirväärtust.
49.Rae Vallavolikogu muutis 10. aprilli 2007. a määrusega nr 50 (jõustus 14. aprillil 2007) omakorda 2006. a korda, eelkõige selle § 4. 2006. a korra § 4 lg 7 sõnastati selliselt, et ülereostuse korral kujuneb reovee ärajuhtimise teenuse hind reovee ärajuhtimise teenuse hinna korrutamisel ülenormatiivse reostuse puhastamise koefitsiendiga. Samas nähti ette koefitsiendid saastegruppide kohta, kusjuures SG-8 puhul oli see koefitsient 4,0. Korra § 4 lg 8 p 1 sõnastati aga ülenormatiivse reostuse tasu nõudmise osas selliselt, et vee-ettevõtja võib nõuda kliendilt kuni viiekordset SG-8 kohta kehtestatud ülenormatiivse reostuse tasu, kui klient juhib ühiskanalisatsiooni reoaineid, mis ületavad vähemalt ühte SG-8-le kehtestatud piirväärtust konkreetsete koefitsientide järgi. Korra § 4 lg 8 p 1.7 järgi nähti aga ette, et kui kalendriaasta jooksul SG-8 piirväärtuse esmakordsel ületamisel võib vee-ettevõtja loobuda sanktsiooni rakendamisest või kohaldada sanktsiooni osaliselt, siis igal järgneval ületamisel ei ole vee-ettevõtjal õigust sanktsiooni rakendamata jätta ega rakendada seda vaid osaliselt.
50.Eelnevast saab järeldada, et vähemalt formaalselt oli hagejal õigus ettenähtud reostusnorme ületava reovee kanalisatsiooni juhtimisel nõuda kliendilt ülereostustasu kogu vaidlusaluse ajavahemiku eest (2005-2007) esmalt hageja tüüptingimuste (2001. a juhendi), seejärel aga 2006. a korra alusel. Ülereostustasu olemust ja põhiseaduspärasust käsitleb kolleegium täiendavalt otsuse VII osas. VI
51.Hageja nõuab kostjalt 31. märtsist 2005 kuni 3. jaanuarini 2008 esitatud ja osaliselt tasumata jäetud arvetes kajastatud ülereostustasu maksmist.
52.Nõude esmaseks aluseks saab olla veeleping, mille p 10 järgi on heitvee (reovee) ärajuhtimise hind lepingu sõlmimisel 15 krooni/m3 (käibemaksuta). Lepingu p 11 esimese lause järgi kehtestab
teenuse hinna Rae Vallavalitsus ja avalikustab selle kolm kuud enne muutumist ÜVK eeskirja pde 16.3 ja 16.4 kohaselt. Lepingu p 11 teise lause järgi ei vormistata hinna muutumist lepingu muudatusena. Veelepingu p 5 järgi lähtutakse teenuse osutamisel ÜVVKS-ist ning Rae valla ÜVK kasutamise eeskirjast. Selle põhjal on pooled algselt kokku leppinud konkreetse teenuse hinna, kuid jätnud hinna avatuks ja Rae Vallavalitsusele õiguse seda muuta. Seega on hinnatingimused jäetud veelepingus osaliselt lahtiseks ja kolmanda isiku (Rae vald) määrata VÕS § 26 lg 1 mõttes. Ülereostustasule kui tasule või ka sanktsioonile veelepingus lepingus samas viidatud ei ole. Kuna eelnevast (vt otsuse V osa) nähtus, et ülereostustasu nõudmise õigus on hagejal nii õigusaktide kui ka 2001. a juhendi alusel, ei ole sel siiski ka tähtsust, kuna veelepingus ei ole välistatud ülereostustasu maksmise nõuet. Kuigi veelepingus viidatakse Rae valla 1999. a eeskirja sätetele, ei tähenda see, et teenuse hinna ja ka ülereostustasu nõudmisel ei saa arvestada 2006. a eeskirja, kuna vaidlusalusel ajal muutusid lepingule kohaldatavad õigusaktid.
53.Vaidlusalune BHT7 reostusnäitaja võis SG-8 kuuluva kliendi reovees olla maksimaalselt 1500 mg/l nii 2001. a juhendi kui ka määruse nr 19 järgi, st kogu vaidlusaluse ajavahemiku (2005. a märts kuni 2007. a detsember) vältel (vt otsuse p-d 37, 40). Hageja on ülereostustasu arvestamisel olnud seisukohal, et BHT7 reostusnäitaja on kostja reovees ületanud SG-8 maksimaalset näitajat 1500 mg/l kogu vaidlusaluse ajavahemiku jooksul ja sellest tulenevalt on tal selle ajavahemiku eest õigus nõuda kostjalt SG-8 kohta kehtestatud ülereostustasu viiekordses suuruses. Kolleegium sellega ei nõustu, eeldusel, et tegemist on eraõigusliku olemusega hüvitisega (vt ka otsuse VII osa). Esmalt võis hageja 2001. a juhendi p 9 järgi nõuda üksnes kuni viiekordse SG-8 tariifi suurust ülereostustasu. Ka alates 14. aprillist 2007 oli hagejal 2006. a korra § 4 lg 8 järgi õigus nõuda kuni viiekordset SG-8 kohta kehtestatud ülereostustasu, kusjuures kohaldatav koefitsient diferentseeriti vastavalt ülereostuse määrale (vt otsuse p 49). Üksnes 2006. a korra 25. märtsist 2006 kuni
13.aprillini 2007 kehtinud § 4 lg 8 p 1 järgi võis hageja nõuda kostjalt viiekordset SG-8 kohta kehtestatud ülenormatiivse reostuse tasu, kui kostja juhtis ühiskanalisatsiooni reoaineid, mis ületavad vähemalt ühte saastegrupile SG-8 kehtestatud piirväärtust.
54.Kui lepinguga (sh tüüptingimustega) antakse ettevõtjale õigus nõuda (eraõigusliku olemusega) hüvitist piirmäära ulatuses, ei saa asuda seisukohale, et ettevõtjal on piiramatu õigus otsustada, kas ja millises ulatuses ta hüvitist nõuab. Seega on nõutava hüvitise maksmise eeldused ja suurus ka võlaõigusliku nõudena kohtulikult kontrollitavad, arvestades hüvitise maksmise iseloomu ja eesmärki, konkreetseid asjaolusid ning hea usu põhimõttest tulenevaid nõudeid (VÕS § 6, tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 138). Kolleegiumi arvates kehtib eelnev ka juhul, kui ettevõtjale on antud õigus nõuda hüvitist konkreetses määras, vähemalt kui tegemist on eraõigusliku olemusega hüvitisega. Ebamõistlik oleks tõlgendus, kus hagejal ei oleks selle sätte järgi õigust nõuda hüvitist vähem kui viiekordses SG-8 kohta kehtestatud ülereostustasu määras. See kehtib, arvestades ka 14. aprillil 2007 jõustunud 2006. a korra (võimalik, et ebaproportsionaalset) § 4 lg 8 p 1.7, mis piirab vee-ettevõtja õigust sanktsiooni
rakendamata jätta. Kohtud on olnud põhimõtteliselt samal seisukohal, leides, et SG-8 piirmäära 2,1-kordse ületamise eest ei saa nõuda viiekordet tasu. Kolleegium märgib siiski, et lubatud ulatuses võib sätete järgi põhimõtteliselt nõuda ka suuremat ülereostustasu (eeldusel, et selle nõudmine ise on põhiseaduspärane, vt otsuse VII osa), kui seda õigustab esmajoones kliendi käitumine, kes ei võta tarvitusele piisavaid meetmeid reostuse vähendamiseks. Lubatava hüvitise suuruse määramisel saab mh lähtuda VÕS § 26 lg-test 3, 10 ja 11, § 28 lg-st 2, § 162 lg-st 1 ja § 637 lg-st 2, mis kõik lubavad kohtul lepingutingimusi määrata või kohustuse täitmist piirata (vt lepingutingimuste määramise kohta ka nt Riigikohtu 4. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-09, p 34).
55.Ka kostja ei ole vaidlustanud, et hageja on nõuetekohaselt tõendanud BHT7 ülemäärase sisalduse kostja reovees 2005. a märtsi kohta (10. märtsi 2005. a proovi järgi oli BHT7 sisaldus kostja reovees 3200 mg/l) ja 2007. a detsembri kohta (13. detsembri 2007. a proovi järgi oli BHT7 sisaldus kostja reovees 1780 mg/l). Siiski on kohtud jätnud ka nende kuude eest ülereostustasu välja mõistmata. Maakohus põhjendas seda asjaoluga, et hageja ei ole tõendanud, et kostja saastas ülemäära looduskeskkonda ning ühiskanalisatsioon kahjustus neil kuudel ja sellele järgnevatel arvestusperioodidel, samuti ei ole hageja osutanud kostjale reovee puhastamise teenust. Ringkonnakohtu otsusest ei ole võimalik välja lugeda selget seisukohta nende kuude kohta, kuid ilmselt nõustuti maakohtuga. Kolleegiumi arvates on ülereostustasu tervikuna väljamõistmata jätmine vähemalt nende kuude eest põhjendamatu, kuna hageja ei pidanud osutama kostjale reovee puhastamise teenust (vt otsuse p 34). Hiljemalt alates 2006. a korra jõustumisest 25. märtsil 2006 ei pidanud hageja vähemalt selle korra järgi ülereostustasu nõudmiseks tõendama midagi muud peale kostja ülenormatiivse reostuse. Veeettevõtja täiendavale tõendamiskohustusele ei viidanud ka ülereostustasu nõudmise aluseks olev alates 1. jaanuarist 2006 kehtinud ÜVVKS § 14 lg 31. Kuigi 2001. a juhendi p 9 viitas sellele, et hageja sai ülereostustasu nõuda üksnes juhul, kui ülereostuse tagajärjel kahjustati ühiskanalisatsioonirajatisi või saastati ülemäära looduskeskkonda, ei pidanud ta ka selle sätte järgi tõendama konkreetselt oma kulutusi, mis olid tingitud ülereostuse puhastamisest, kuna sama punkti järgi võis ta ülemäärase saaste likvideerimiseks tehtud kahju hüvitamist nõuda lisaks ülereostustasule vastava kalkulatsiooni alusel.
56.Kolleegium ei nõustu kohtute seisukohaga, et hageja oleks pidanud tõendama kostja reovee reostustaset iga kuu võetud proovidega. Lisaks sellele, et see on ebamõistlik, ei tulene seda ei veelepingust ega aktidest.
57.ÜVVKS-is reovee reostusnäitajate kindlakstegemise korda ja proovide võtmist detailsemalt ei reguleerita. ÜVVKS § 8 lg 4 teine lause (enne 1. jaanuari 2006 kehtinud redaktsioonis) sätestas, et kohaliku omavalitsuse volikogu kinnitatud ÜVK kasutamise eeskiri pidi sisaldama mh kliendi heitvee ärajuhtimise nõudeid ja tingimusi (p 1) ja heitvee ärajuhtimise mõõtmise korda (p 2). Alates
1.jaanuarist 2006 kehtiva ÜVVKS § 8 lg 4 teise lause redaktsiooni järgi peab ÜVK kasutamise
eeskiri sisaldama mh reoainesisalduse kontrollimise korda (p 3). Alates 1. jaanuarist 2006 kehtiva ÜVVKS § 15 lg 3 järgi tuleb ühiskanalisatsiooni juhitava vee reostusnäitajate mõõtmisel arvestada VeeS § 121 lg 3 alusel kehtestatud proovivõtumeetoditele ja analüüsi referentmeetoditele esitatavaid nõudeid. VeeS § 121 lg 3 esimese lause järgi analüüsivad veeuuringute tegemiseks vajalikke proove katselaborid ning teise lause järgi kehtestab nõuded katselaborite kohta ning proovivõtu meetodid ja analüüsi referentmeetodid reovee, heitvee, reoveesette ning põhja-, pinna- ja merevee osas keskkonnaminister määrusega. Veeuuringut tegev proovivõtja peab VeeS § 122 lg 1 järgi kasutama sobivaid mõõte- ja proovivõtuvahendeid ning olema atesteeritud. 1999. a eeskirja p 11.6 järgi delegeeriti reostusproovide võtmise sageduse ja korra kehtestamine veeettevõtjale kooskõlas Rae Vallavalitsusega. Selleks kehtestati 2001. a juhend. Edaspidi reguleeriti proovidega seostuvat 2006. a eeskirjas (§ 6) ja 2006. a korras (§ 4).
58.Ekslik on kohtute seisukoht, et ülereostustasule ei kohaldu 2001. a juhendi p-d 4 ja 5 ja 2006. a eeskirja § 6 lg 4. Nii 2001. a juhendi p 4 esimese lause kui 2006. a korra § 4 lg 2 järgi kehtib äriklientide reovee suhtes eelduslikult 3. saastegrupp, kui (reoveeanalüüsi tulemusena) vee-ettevõtja ega klient ei tõenda reovee kuuluvust mõnda teise gruppi. Analüüsi alusel määratud saastegruppi muudetakse nii 2001. a juhendi p 5 esimese lause kui ka 2006. a korra § 4 lg 4 järgi juhul, kui kummagi poole taotletud analüüsi järgi kuulub klient mõnda teise saastegruppi, kusjuures analüüsikulud kannab analüüsi taotleja. Kui uue analüüsi tulemusena muutub saastegrupp, hakkab uus grupp nii 2001. a juhendi p 5 teise lause kui ka 2006. a korra § 4 lg 4 järgi kehtima analüüsi tulemuste selgumisele järgnevast kuust. 2006. a korra § 4 lg 1 p 1 järgi rakendatakse ülenormatiivse reostuse tasu sõltuvalt sellest, millisesse korra lisas 1 sätestatud saastegruppi kliendi reo- ja sademevesi kuulub, ning p 2 järgi määratakse reostusnäitajad saastegrupi määramiseks kindlaks kasutamise eeskirjas kehtestatud reovee reoainesisalduse kontrollimise korra kohaselt.
59.ÜVVKS-is, viidatud aktides ega lepingus ei ole ette nähtud, et proovide võtmise ja neist järelduste tegemise sätted ei kehtiks juhul, kui kliendi reovee saastatus ületaks SG-8 piirmäära, st et 2006. a korra puhul § 4 lg 1 p-d 1 ja 2 ei kohaldu, kui on täidetud § 4 lg-s 8 sätestatud tingimused. Kolleegiumi arvates saab neid reegleid kohaldada. Ei oleks mõistlik, kui keskkonnareostaja võiks ülemäärase reostuse avastamise järel väita täiendavat analüüsi taotlemata, et ülemäärase reostuse jätkuvus tuleb iga kord tuvastada. Kolleegiumi arvates oli hagejal õigus eeldada 2005. a märtsi analüüsile tuginedes, et kostja reovesi on jätkuvalt samasuguse seisundiga, kuni seda ei ole järgmise analüüsiga ümber lükatud või kuni kostja ei ole muul viisil tõendanud, et ta ei ole perioodil, mille eest talt ülereostustasu nõutakse, ülereostusega reovett kanalisatsiooni lasknud.
60.Kolleegiumi arvates on kohtud põhjendamatult välistanud tõendite hulgast hageja esitatud kostja reovee proovid, mis ei ole nõuetekohaselt võetud. Kolleegiumi arvates ei tähenda see, et kostja esindaja ei viibinud nõuetekohaselt proovi võtmise juures või et nõuetekohast akti ei vormistatud (vt 2001. a juhendi p 13, 2006. a eeskirja § 6 lg 3 teine
lause), tingimata seda, et proovi kohta tehtud analüüsi ei saa tõendina üldse arvestada. Seda eriti juhul, kui vaidlusaluse ajavahemiku (2005. a märts kuni 2007. a detsember) alguse ja lõpu proovid on võetud nõuetekohaselt ja näitavad mõlemad ülereostust. Neid analüüse saab hinnata dokumentaalsete tõenditena TsMS §-de 229 ja 272 mõttes, kuid nende tõenduslik jõud võib olla väiksem, eriti kui need erinevad märgatavalt nõuetekohaste proovide analüüsitulemustest.
61.Eelneva põhjal peab ringkonnakohus hageja nõude uuesti läbi vaatama ja andma hinnangu esitatud tõenditele. Kui kohtul on esitatud tõendite alusel veendumus, et kostja reovees oli vaidlusalusel ajal ülereostus, kuid on ebaselge selle ulatus, saab kohus TsMS § 233 lg-le 2 tuginedes selle ka ise kindlaks määrata.
62.Kolleegium nõustub kohtutega, et lisaks ÜVVKS-i nõuetele laienevad vee-ettevõtjatele ka konkurentsiõigusest tulenevad nõuded. Turgu valitsev ettevõtja KonkS § 13 lg 1 tähenduses ei tohi KonkS § 16 p 1 järgi oma seisundit kuritarvitada, mh otsese või kaudse ebaõiglaste ostu- või müügihindade või muude ebaõiglaste äritingimuste kehtestamisega, isegi kui ta allub valdkonnaspetsiifilisele eriregulatsioonile ja tema hinnakujundamiseks on kehtestatud erireegleid (vt ka nt Riigikohtu 18. detsembri 2002. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-66-02, p 23). Sama tuleneb ka Euroopa Ühenduse asutamislepingu art 82 lg 2 lit-st a (vt ka nt Euroopa Kohtu 14. oktoobri 2010. a otsus asjas nr C-280/08 P).
63.Kui kohus leiab, et põhinõue tuleb kas või osaliselt rahuldada, tuleb lahendada ka hageja viivisenõue. Hageja on viivisenõude õigusliku alusena tuginenud veelepingu p 13 esimesele lausele, mille järgi võib hageja tähtajaks tasumata jätmisel rakendada viivist 0,07% päevas. Asja uuel lahendamisel tuleb selgeks teha, kas see säte on kohalduv ka ülereostustasu suhtes. See sõltub ülereostustasu õiguslikust olemusest (vt VII osa), kuna tegemist ei ole tasuga teenuse osutamise eest kostjale. VII
64.Kui ringkonnakohus leiab asja uuel läbivaatamisel, et kostjal on veelepingu ja aktide järgi vähemalt osaliselt kohustus maksta nõutud ülereostustasu, tuleb hinnata ka kostja väiteid ülereostustasu maksmise nõude põhiseaduspärasuse kohta. Kolleegium peab sel eesmärgil vajalikuks analüüsida allpool lühidalt ülereostustasu õiguslikku olemust.
65.Kolleegiumi arvates ei ole keskkonna ülemäärase reostamise korral avalikõiguslikult iseenesest põhjendamatu ega ebaõiglane võtta selle eest raha. Keskkonnakahjuliku tegevuse puhul on avalik võim kehtestanud mitmeid meetmeid, mille mõte on tagada keskkonnareostuse vähendamine ja puhtam elukeskkond, ning põhimõte, et saastaja maksab, on kindlasti õige. Nii peavad nt VeeS § 23 lg 1 järgi kõik isikud vältima vee reostamist ja liigvähendamist ning veekogude ja kaevude risustamist ning vee-elustiku kahjustamist (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-09, p 32). Isik on VeeS § 23 lg 2 järgi kohustatud vee kasutamisel rakendama tootmistehnoloogilisi, maaparanduslikke, agrotehnilisi, hüdrotehnilisi ning sanitaarmeetmeid vee kaitsmiseks reostamise ja liigvähendamise või veekogu risustamise eest. Ka Euroopa Liidu mahukas õigusaktide pakett, pannes riigile olulised kohustused reovee
puhastamisel, rõhutab eesmärki kaitsta keskkonda reovee ärajuhtimisest tingitud kahju eest (vt nt Euroopa Nõukogu 21. mai 1991. a direktiiv 91/271/EMÜ asulareovee puhastamise kohta, art 1 lg 2). Veevarustuse ja kanalisatsiooni korraldamine on kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lg 1 järgi kohaliku omavalitsusüksuse ülesanne, mis samuti paneb kohalikule omavalitsusele kohustuse astuda samme, vältimaks ülemäärast veereostust. Kolleegium märgib, et mh Euroopa Liidu õigusaktidega kooskõla saavutamiseks lähtutakse alates 17. juulist 2010 kehtiva VeeS § 34 lg 1 järgi vee kasutamise ja kaitse kavandamisel veeteenuste kulude katmise põhimõttest, keskkonna- ja ressursikulude katmise põhimõttest ning põhimõttest, et saastaja maksab. Sama paragrahvi lg 2 p 1 järgi tuleb selle põhimõtte rakendamiseks mh tagada, et keskkonnatasude seaduse alusel määratud loodusvara kasutusõiguse tasud ning saastetasud suunaksid veekasutajaid kasutama vett säästlikult, aidates sellega kaasa veeseaduses sätestatud keskkonnaeesmärkide saavutamisele, ning p 2 järgi, et veekasutuse erinevad valdkonnad, eeskätt tööstus, kodumajapidamised ja põllumajandus, annaksid veeteenuste kulude katmisse piisava panuse.
66.Ülereostustasu võtmist võivad õigustada ka vee-ettevõtjale ülereostusest tingitud potentsiaalsed kulud ja riskid ning seda vaatamata sellele, kas klient täidab oma kohustusi reovee nõuete järgimisel (vt mh otsuse p 37). Vee-ettevõtjal on keskkonna ülemäärase reostamise vältimiseks mitmeid kohustusi. Nt peab veeettevõtja ÜVVKS § 10 lg 1 järgi tagama oma tegevuspiirkonnas ÜVK toimimise ja korrashoiu. Põhjaveekihi või veekogu kahjustamisel on isik VeeS § 391 lg 1 järgi kohustatud kõrvaldama tekitatud kahjustuse või selle uuesti tekkimise ohu. Vee kasutuskõlbmatuks muutmisel hüvitab rikkuja rikutud veehulga erikasutuse VeeS § 391 lg 3 järgi tasu viiekordses ulatuses. Vastutuse keskkonnale tekitatud kahju hüvitamise eest paneb hagejale ka keskkonnavastutuse seadus. Keskkonnareostuse piiramiseks on riik kehtestanud keskkonnatasud reostajatele keskkonnatasude seadusega, mh tuleb saastetasu keskkonnatasuna maksta saasteainete heitmise eest veekogusse või põhjavette (vt KeTS § 3 lg 2 p 6, § 5 lg 1, § 14 lg 1, § 17). Keskkonnatasude rakendamise eesmärk on KeTS § 4 lg 1 järgi vältida või vähendada loodusvarade kasutamisega, saasteainete keskkonda heitmisega ja jäätmete kõrvaldamisega seotud võimalikku kahju (saastetasu olemuse kohta vt ka Riigikohtu 17. märtsi 2005. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-3-05, p-d 9, 10). Keskkonnatasudest riigieelarvesse laekuvat raha kasutatakse KeTS § 4 lg 3 järgi sihtotstarbeliselt keskkonnaseisundi hoidmiseks, loodusvarade taastootmiseks ja keskkonnakahjustuste heastamiseks. VeeS § 15 lg 2 ja § 24 lg 2 alusel on Vabariigi Valitsus 31. juuli 2001. a määrusega nr 269 kehtestanud heitvee veekogusse või pinnasesse juhtimise korra. Selle määruse lisas 2 on kehtestatud heitvee reostusnäitajate piirväärtused ja reovee puhastusastmed, mh on seal ette nähtud reostusnäitajad BHT7-le.
67.Asja materjalide järgi on hageja pidanud maksma keskkonnatasu saasteainete heitmise eest veekogusse, põhjavette või pinnasesse (vt nt III kd, tl 56-66). Samuti on hageja vaidlustanud saastetasu lubatud piirmäära ületava BHT7 eest halduskohtus, viidates, et tegelikult vastutab reostuse
eest kostja (vt II kd, tl 93-95).
68.Vaatamata eelnevale tekitab ülereostustasu õiguslik olemus kolleegiumis siiski küsimusi. Ülereostustasu ei ole tasu vee-ettevõtja osutatava reovee ärajuhtimise teenuse eest, kuigi hageja nõuab seda kostjalt koos tasuga. Seda kinnitab ainuüksi asjaolu, et seda ei nõuta mingi konkreetse teenuse osutamise eest. Samuti ei saa seda vähemalt 2006. a korra järgi vaadelda leppetrahvina või kokkulepitud (pausaleeritud) kahjuhüvitisena lepingulise kohustuse rikkumise eest VÕS § 158 mõttes, kuna mh ei ole selle aluseks leping, vaid valla aktid (vähemalt alates 2006. a korra jõustumisest) ja selle tasu nõudmine on vähemalt osalt tehtud hagejale 2006. a korra § 4 lg 8 p 1.7 järgi kohustuslikuks. Seda hoolimata asjaolust, et ülereostus võib tekitada lisakulutusi vee-ettevõtjale, kes peab kasutama täiendavaid vahendeid ühiskanalisatsiooni toimimiseks ja reovee puhastamiseks või maksma keskkonna reostamise eest suuremaid keskkonnatasusid.
69.Ülereostustasu peamine eesmärk on kolleegiumi arvates mõjutada klienti hoiduma ülereostuse tekitamisest ja vähendama oma reostustaset, kuna see tekitab keskkonnale ülemäärast kahju. Sellisele õiguskaitsevahendile eraõiguslike reeglite rakendamine on vähemalt problemaatiline. Ülereostustasu on esmalt avalikkuse kaitseks kehtestatud avalikõiguslik preventiivne (sunni)vahend, mida vee-ettevõtja saab sanktsioonina kohaldada selle eest, kui klient laseb kanalisatsiooni reovett, mis on ülemäära reostatud. Seda kinnitab ka asjaolu, et õigusaktides ega veelepingus ei ole ette nähtud, et ülereostustasu nõudmiseks peaks vee-ettevõtja tõendama oma tegelikke kulutusi (sh keskkonnatasude maksmiseks) või keskkonnale tekkinud või tekkida võivat kahju. Ülereostustasu sanktsioonilist iseloomu kinnitab ka see, et selle alternatiiviks on eriti suure reostuse korral ette nähtud võimalus peatada või lõpetada kliendilt reovee vastuvõtmine (vt ÜVVKS-i alates 1. jaanuarist 2006 kehtiv § 8 lg 6, 2001. a juhendi p 9, 2006. a eeskirja § 5 lg 3, 2006. a korra (alates 14. aprillist 2007 kehtiv) § 4 lg 8 p 3). Otsesõnu nimetatakse ülereostustasu sanktsiooniks 2006. a korra § 4 lg 8 p-s 1.7.
70.Problemaatiline on ülereostustasu korral mh see, et nii raha saama õigustatud subjektiks on veeettevõtja, mitte kohalik omavalitsus ega riik. Nii ei tohiks see aga olla kehtestatud karistuslikult, n-ö karistusliku kahju hüvitisena, kuna karistusvõim ja karistamise monopol on avalikul võimul (vt ka Riigikohtu üldkogu 16. mai 2008. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-86-07, p 17, 21). Samuti võib põhiseaduse § 113 kontekstis problemaatiline olla, et ülereostustasu kehtestamise õigus on seadusega delegeeritud kohalikele omavalitsustele ning lisaks määramata, mille eest ja kui suurt tasu võib kehtestada.
71.2001. a juhendi järgi arvestatud ja nõutud ülereostustasu korral põhiseaduslikkuse küsimust kolleegiumi hinnangul siiski ei teki (vt otsuse p 26). Tekkivad probleemid saab lahendada eraõiguse raames, tõlgendades vajadusel puudutatud sätteid ja hinnates neid tüüptingimustena. VIII
72.Kolleegium nõustub hagejaga, et ringkonnakohus rikkus kohtukoosseisu asendades seadust.
73.Asjas 18. veebruaril 2010 toimunud kohtuistungil osales protokolli (IV kd, tl 173-177) järgi kohtukoosseis Ulvi Loonurm (eesistujana), Ülle Jänes ja Imbi Sidok. Järgmisel istungil 1. aprillil 2010 oli kohtukoosseis protokolli (IV kd, tl 199-200) järgi aga U. Loonurm (eesistujana), Reet Allikvere ja Ele Liiv. Teine koosseis arutas asja ka viimasel, 22. aprillil 2010 toimunud istungil (IV kd, tl 223-225) ja allkirjastas kohtuotsuse. Seega asendus asja lahendamisel kohtukoosseis, kusjuures kolmest kohtukoosseisu liikmest asendusid koguni kaks.
74.Nii kohtute seaduse (KS) § 37 lg-st 3 kui ka TsMS § 20 lg-st 1 tulenevalt võib kohtukoosseis asja arutamisel vahetuda. Toimikust ega kohtuotsusest ei ole aga nähtav kohtunike asendamise põhjus ja alus ega koosseisu muutumise selgitamine ja põhjendamine pooltele. Igaühel on õigus teada tema tsiviilasja lahendavat kohtukoosseisu nimeliselt, et vajadusel oleks võimalik mh esitada koosseisu liikmete vastu taandusi. Kohtukoosseisu määramine ja asendamine peab toimuma objektiivsete kriteeriumite järgi ning määramise kord peab olema ka menetlusosalistele arusaadav. Samuti peab kõrgemal kohtul olema võimalik seda kontrollida. See on üks erapooletu õigusemõistmise garantii. Riigikohus on leidnud, et kui toimikust ei ole näha, mis põhjusel on kohtukoosseis vahetunud, st kui ringkonnakohtu koosseisu vahetumine ei ole poolte ega kõrgema astme kohtu jaoks kontrollitav, on tegemist menetlusõiguse normi olulise rikkumisega (vt Riigikohtu 17. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-08, p 13).
75.Kohtukoosseisu määramisel esimese ja teise astme kohtutes on KS § 37 lg 1 järgi keskne tähtsus tööjaotusplaanil. Tööjaotusplaanis nähakse KS § 37 lg 3 järgi ette kohtu koosseisude moodustamise ja kohtunike asendamise kord. Kohtu tööjaotusplaani kinnitab KS § 36 p 1 järgi kohtu üldkogu. Töö tuleb kohtunike vahel jaotada, lähtudes KS § 37 lg-s 2 nimetatud põhimõtetest. Tööjaotusplaan kinnitatakse KS § 37 lg 4 esimese lause järgi üheks kalendriaastaks. Üldkogu võib KS § 37 lg 4 teise lause järgi tööaasta kestel tööjaotusplaani muuta üksnes mõjuval põhjusel. Igaüks võib KS § 37 lg 5 järgi tööjaotusplaaniga tutvuda kohtu kantseleis.
76.Kolleegiumi järelepärimisele kohtukoosseisu muutumise põhjuste kohta edastas ringkonnakohus kolleegiumile üksnes tsiviilkolleegiumi 2010. a tööjaotusplaani (I tööjaotusplaan) ja 2010. a märtsidetsembri tööjaotusplaani (II tööjaotusplaan). Neist ei ole võimalik kohtukoosseisu muutmise põhjust järeldada ega hinnata asendamise seaduslikkust. Mõlema tööjaotusplaani p 1 järgi on koosseisuks, milles ettekandja on U. Loonurm, 9. koosseis, mille liikmeteks on I tööjaotusplaani järgi R. Allikvere ja Urmas Reinola (p 22 järgi Urmas Reinola asemel Ü. Jänes), II plaani järgi aga R. Allikvere ja E. Liiv. Koosseisu U. Loonurm, Ü. Jänes ja I. Sidok ei ole kummagi tööjaotusplaani järgi ette nähtud. I tööjaotusplaani p 10 järgi asendab I. Sidokit R. Allikvere ja Ü. Jänest U. Loonurm, U. Loonurme aga omakorda Iko Nõmm. II tööjaotusplaani p 10 järgi asendab I. Sidokit E. Liiv ja Ü. Jänest U. Loonurm, U. Loonurme aga omakorda I. Nõmm.
77.Kui asja menetluse käigus kohtukoosseis vahetub, arutatakse asja TsMS § 20 lg 1 esimese lause järgi algusest peale. Kui eelmine kohtukoosseis on kogunud ja uurinud tõendeid, ei pea uus koosseis
TsMS § 20 lg 1 teise lause järgi seda kordama, kui pooled seda ei taotle.
78.Istungiprotokollidest nähtuvalt arutati esimesel istungil 18. veebruaril 2010 (IV kd, tl 173-177) asja sisuliselt tervikuna ning istung lükati edasi üksnes pooltele kompromissiläbirääkimiste võimaldamiseks. Istungi järel esitas hageja protkolli parandamise taotluse (IV kd, tl 180) ning kompromissiettepaneku ja taotluse dokumentaalse tõendi lisamiseks (IV kd, tl 188-191). Järgmisel istungil 1. aprillil 2010 (vt protokoll, IV kd, tl 199-200) jäi hageja eelmisel istungil antud selgituste juurde, kuid ka protokolli parandamise taotluse juurde. Kostja jäi samuti eelmisel istungil esitatu juurde ja vaidles protokolli parandamisele vastu. Ringkonnakohus otsustas istungil jätta protokolli parandamise taotluse rahuldamata ja lisada taotluse toimikusse. Samuti jättis kohus vastu võtmata ja tagastas hageja soovitud täiendava tõendi. Kohus lükkas seejärel istungi taas edasi kompromissiläbirääkimisteks. Järgmisel istungil 22. aprillil 2010 (vt protokoll, IV kd, tl 223-225) jättis ringkonnakohus rahuldamata kostja taotluse parandada teise istungi protokolli ning pooled kinnitasid, et nad jäävad esimesel istungil avaldatud seisukohtade juurde. Seejärel arutlesid pooled kompromissi sõlmimise võimalikkuse üle, kuid kokkuleppele ei jõudnud. Sellele järgnevalt avaldas kohus toimikus olevad materjalid, märkis, et taotlusi ei ole, lõpetas poolte nõusolekul asja sisulise arutelu ja andis pooltele aega lõppsõnaks.
79.Eelnevast nähtub, et kuigi uue koosseisuga ei arutatud asja samas mahus mis esimene koosseis esimesel istungil, said pooled siiski võimaluse asja tervikuna uuesti arutada ja esitada ka taotlusi. Kolleegium märgib siiski, et istungiprotokolli parandamisest keeldumise otsustasid kohtunikud, kes (koosseisu enamusena) ise istungil ei viibinud.
80.Kuigi ringkonnakohus rikkus menetlusreegleid, kui ei selgitanud ega põhjendanud pooltele kohtukoosseisu asendamist ning asendamise alus ega põhjus ei nähtu toimikust, samuti võib kahelda, kas asja arutati algusest peale, nagu nõuab TsMS § 20 lg 1, ei ole see praegusel juhul ringkonnakohtu otsuse tühistamise põhjuseks. Nimelt osalesid kõigil istungitel pooli esindavad advokaadid, kellele tehti kohtukoosseis protokollide järgi nimeliselt teatavaks ja kes taandusi, taotlusi ega vastuväiteid (TsMS § 333 mõttes) ei esitanud, kuigi neil oli selleks piisavalt võimalusi. Pealegi ei põhjenda hageja kassatsioonkaebuses, mida oleks tema arvates võinud asja algusest peale arutades menetluses teisiti teha ning kas ja kuidas mõjutas see tehtud kohtulahendit. IX
81.Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, saab ringkonnakohus uuesti hinnata ka hageja kassatsioonkaebusega esitatud tõendi (Konkurentsiameti otsus) vastuvõtmist. Kolleegium märgib, et kui Konkurentsiameti otsuse esitamine tõendina on menetluslikult võimalik (nt see ei olnud poolele varem kättesaadav), võib selle vastuvõtmine olla põhjendatud, kuna varem on toimikusse võetud sama menetlusega seotud Konkurentsiameti otsuseid. Kolleegium märgib siiski, et kohtud ei ole neile asja lahendamisel põhjendatult olulist tähelepanu pööranud, sest tegemist on eelkõige õiguslike hinnangutega. Haldusorgani seisukohad seaduse tõlgendamisel ei ole tsiviilkohtumenetluses siduvad (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-04, p-d 31-33).
82.Kolleegium märgib, et maakohtu otsuses ei ole märgitud asja hinda, nagu nõuab TsMS § 442 lg 2 p 51.
83.Hagi on esitatud enne 1. jaanuari 2009, st selle hind määratakse kõrvalnõueteta hagi esitamise ajaga. Seega on hagi hind 15 870 884 krooni 6 senti (TsMS § 123, § 133 lg 2). Ringkonnakohtu otsuses on hinnana valesti märgitud 27 041 499 krooni 26 senti. Lähtudes TsMS § 137 lg-st 1 ja TsMS §-st 123 (hagi on esitatud enne 1. jaanuari 2009, kui jõustus TsMS § 137 lg 4), on apellatsioonimenetluses asja hind sama kui maakohtus, st 15 870 884 krooni 6 senti. Kolleegium muudab TsMS § 137 lg 11 alusel asja hinda.
84.Kuigi toimikus on määrus hagi tagamise kohta (I kd, tl 96-99), ei nähtu maakohtu ega ringkonnakohtu otsusest ega toimikust, et hagi tagamine oleks tühistatud otsuse jõustumisel või lahendatud muul viisil, nagu nõuavad TsMS § 386 lg 4 esimene lause ja § 442 lg 5 esimene lause. Asja uuel lahendamisel tuleb lahendada ka hagi tagamine.
85.Menetluskulude jaotuse otsustab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemustest (TsMS § 173 lg 3 teine lause).
86.Tasutud kassatsioonikautsjon tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.