T.S. (A.S. pärija) hagi A.V. suuruse tuvastamiseks
Tsiviilasja hind
5358 eurot
vastu pärandvara osa
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 13. mai 2011 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
A.V. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja) – A.V. (IK: XXX) Vastustaja (hageja) – T.S. (IK: XXX), esindaja vandeadvokaat Eha Lillsaar Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 13. mai 2011 otsus muutmata. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus A.V. kanda. Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada
esindajad
RESOLUTSIOON
Menetluskulude jaotus Edasikaebamise kord
üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
A.S. esitas 21.06.2007 maakohtule A.V. vastu hagi, milles palus mh tuvastada, et SuureJaani vallas asuv XXX kinnistu oli vastavalt kinnistamiskandele hageja lahusvara. Kinnistu ühisvara hulka arvamise korral palus hageja tuvastada, et hagejale kuulus kinnistust 93% ja hageja abikaasale H.S. 7%. Samuti palus hageja tuvastada, et Viljandi notar Virgi Ojap andis H. S pärandi kohta 05.03.2007 kostjale ebaõige pärimistunnistuse, ning kohustada kostjat andma hagejale välja tema valduses olev H.S. pärandvara hagejale kuuluv osa ja muuta kinnistusraamatusse tehtud omanikukannet, muutes kostjale kuuluva mõttelise osa suurust. Tartu Maakohus jättis 12.11.2008 otsusega hagi rahuldamata, leides, et ühisvara jagamine pärast abielu lõppemist abikaasa surmaga ei ole võimalik. Tartu Ringkonnakohus jättis 08.06.2009 otsusega maakohtu otsuse muutmata. Riigikohtu tsiviilkolleegium tühistas 13.01.2010 otsusega nii maa- kui ringkonnakohtu otsuse ning saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Võttes arvesse Riigikohtu juhiseid, täpsustas hageja 16.02.2010 hagi järgnevalt: hageja ja H.S. (neiupõlvenimega V.) abielu sõlmiti 07.08.1971. Abielu lõppes H.S. surmaga 05.08.2005. Abikaasad elasid hageja isale J.S. kuulunud XXX talus. Hageja omandas XXX hooned pärast oma vanemate surma isa testamendi alusel. Maareformi seaduse järgi erastas hageja 13.10.1998 hoonete juurde 22 659 krooni eest maad. Et kinnistu suhtes võeti vastu kinnistamisotsus abielu ajal, 01.12.1998, siis oli kinnistu perekonnaseaduse (PKS) § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisvara. Et kinnistu hooned olid hageja lahusvara, siis tulenevalt PKS § 15 lg-st 1 ja § 19 lg 2 p-st 3 abikaasade ühisvarana ei kuulu kinnistust pärandvara hulka mitte 1⁄2 mõttelist osa, vaid selle osa suurus on väiksem. Markee Kinnisvara on 06.12.2005 hinnanud kinnistu hinnaks 376 200 krooni, sh I elamu hind 171 340 krooni, II elamu hind 117 600 krooni, kuur-sauna hind 3500 krooni, haritava maa hind 52 260 krooni. H.S. osa tuvastamiseks tuleb kindlaks määrata ühisvara (maa) hind, jättes välja hagejale pärandatud hoonete hinna. Markee Kinnisvara OÜ ekspertarvamuse järgi moodustab hageja lahusvara (hooned) ühisvarast 86% ning ühisvara on 14% ehk 5226/37620. Seega tuleks kinnistust lugeda hageja osaks 93% (86% + 14% : 2) ehk 35007/37620 osa ja H.S. osaks 7% ehk 2613/37620 osa. Hageja palus tuvastada, et H.S. kui pärandaja vara koosseisu kuulus 2613/37620 osa kinnistust. Sellest päriks kumbki pärija 1⁄2 osa ehk 1306,5/37620 osa. Pärandvara jagamise järel kuuluks hagejale kinnistust koos päritava osaga ja temale kuuluva osaga 36313,5/37620 mõttelist osa ja kostjale 1306,5/37620 mõttelist osa. Hageja A.S. suri 24.03.2010. Tema üldõigusjärglasena astus protsessi hagejana T.S. . T.S. esitas 07.12.2010 hagi täpsustuse, paludes tuvastada, et H.S. kui pärandaja vara koosseisu kuulus 45587,5/350000 osa XXX kinnistust; pärandvara jagamisel jätta H.S. pärandist 45587,5/350000 osast XXX kinnistust hagejale 1⁄2 osa ehk 22793,75/350000 mõttelist osa kinnistust ja kostjale 1⁄2 osa ehk 22793,75/350000 mõttelist osa kinnistust; pärandvara
jagamise tulemusel muuta kinnistusraamatu kandeid XXX kinnistu osas, muutes hagejale kuuluva mõttelise osa suurust, mis on nüüd 327206,25/350000 mõttelist osa, ja kostjale kuuluva mõttelise osa suurust, mis on nüüd 22793,75/350000 mõttelist osa. Hagi täpsustuse kohaselt on Riigikohus korduvalt asunud seisukohale, et ühisvara väärtus tuleb määrata kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga (3-2-1-141-09). Pärandvara maksumus määratakse vaidluse lahendamise ajal kehtivates hindades (3-2-1-12396). AS Arco Vara Kinnisvarabüroo 29.10.2010 eksperthinnangu järgi on kinnistu hind koos hoonetega ca 350 000 krooni. Haritava maa keskmine hind 2010. a Suure-Jaani vallas on ca 17 500 krooni/ha. Maatüki katastritunnusega 75903:003:0074 osas on tegemist 5,14 ha maatulundusmaaga ja maatüki katastritunnusega 75903:003:0073 osas 701 m2 elamumaaga. Kuna elamualusel maal iseseisev turuväärtus puudub, siis tuleb ka seda maad hinnata keskmise hinde järgi. Maa-ameti andmetel on Suure-Jaani vallas maatulundusmaa hektari hind ca 3800 krooni ja elamumaal mitte üle 11 000 krooni. Veelgi väiksem oli maa hind 13.10.1998 maa ostu-müügilepingu järgi, kus kogu maa oli hinnatud 22 650 kroonile. 2005. a eksperthinnangus hinnati maad keskmiselt 13 000 krooni/ha. Hageja soovib lähtuda hinnast, mis on kostjale soodsam, millest tulenevalt muutis hageja arvestust hageja osa suuruse kohta ühis- ja pärandvara koosseisus. Arco Vara Kinnisvarabüroo eksperthinnangu järgi on kinnistu hinnaks ca 350 000 krooni, millest 5,21 ha maa väärtus on (5,21 x 17,500) 91 175 krooni. Maa hind 91 175 krooni moodustab kogu vara hinnast 350 000 kroonist 26,05% ning hageja lahusvara (hoonete) osa on 258 825 krooni ehk 73,95%. Hageja lahusvara (hoonete) osa moodustub ühisvarast 73,95% ehk 258825/350000 ja ühisvara (maa) osa on 26,05 ehk 91175/350000. Sellest 26,05%-st kuulus pool kummalegi abikaasale. Seega tuleks kinnistust lugeda A.S. osaks 86,975% (73,95% + 26,05% : 2) ehk 304412,5/350000 osa ja H.S. osaks 13,025% ehk 45587,5/350000 osa. Sellest päriks kumbki pärija 1⁄2 osa ehk 22793,75/350000. Pärandvara jagamise järel kuuluks A.S. le kinnistust koos päritava osaga ja temale kuuluva osaga 327206,25/350000 (304412,5/350000 + 22793,75/350000) mõttelist osa ja kostjale 22793,75/350000 mõttelist osa.
2.Kostja vaidles hagile vastu, paludes tagastada talle tema vara, mis notar talle andis.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus tuvastas 13. mai 2011 otsusega, et: 1) H.S. kui pärandaja vara koosseisu kuulus 45587,5/350000 osa Suure-Jaani vallas asuvast XXX kinnistust nr 748739; 2) pärandvara jagamisel jätta H.S. pärandist 45587,5/350000 osast XXX kinnistust T.S. le A.S. õigusjärglasena 1⁄2 osa ehk 22793,75/350000 mõttelist osa kinnistust ja A. V 1⁄2 osa ehk 22793,75/350000 mõttelist osa kinnistust; 3) pärandvara jagamise tulemusel muuta kinnistusraamatu kannet Viljandi Maakohtu kinnistusosakonna Viljandi jaoskonna registriosas nr 748739, Suure-Jaani vald Sürgavere küla XXX kinnistu, muutes T.S. le kuuluva mõttelise osa suurust, mis on nüüd 327206/350000 mõttelist osa; 4) pärandvara jagamise tulemusel muuta kinnistusraamatu kannet Viljandi Maakohtu kinnistusosakonna Viljandi jaoskonna registriosas nr 748739, Suure-Jaani vald Sürgavere küla XXX kinnistu, muutes A. V kuuluva mõttelise osa suurust, mis on nüüd 22794/350000 mõttelist osa. Menetluskulud mõistis kohus TsMS § 162 lg 1 alusel välja kostjalt. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on PKS § 15 lg 1 järgi abikaasa lahusvara tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist.
PKS § 19 lg 2 p 3 võimaldab kohtul abikaasade ühisvara jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Pärandvara koosseisu määramisel tuleb surnud abikaasa pärand kindlaks määrata, sest pärida saab üksnes surnud abikaasale pärandi avanemise ajal kuulunud vara. Kuigi eelduslikult kuulub surnud abikaasa pärandvara hulka 1⁄2 mõttelist osa abikaasadele ühisomandina kuulunud esemetest, ei tähenda see seda, et üleelanud abikaasa ei saaks esitada tuvastushagi osade teistsuguse suuruse tuvastamiseks. Riigikohus on leidnud, et kohus võib ka pärandvara koosseisu määrates kalduda PKS § 19 lg-s 2 märgitud alustel kõrvale abikaasade osade võrdsusest. J.S. pärandas testamendiga temale kuulunud elumaja koos kõrvalhoonetega pojale A.S. le. J.S. suri 12.07.1977. Hoonete omanikuks sai A.S. . A.S. ja H.S. (V) abielu registreeriti 07.08.1971. Abielu lõppes H.S. surmaga 05.08.2005. XXX elamu juurde on ostetud maa. Maa ostu-müügileping on sõlmitud Eesti Vabariigi ja A.S. vahel 13.10.1998. Kinnistusraamatusse on kantud XXX maaüksuse omanikuna A.S. . Nii A.S. kui kostja on H.S. pärandvara vastu võtnud ning notar on 21.03.2007 ja 05.03.2007 välja andnud pärimisõiguse tunnistused. Kohus leidis, et hooned kuulusid lahusvarana A.S. le ja seoses hoonete juurde maa ostmisega abielu ajal muutus kinnistu abikaasade ühisvaraks. Abikaasade ühisvara on suurenenud A.S. lahusvara arvelt. H.S. le surma ajal kuulunud abikaasade ühisvara osa suuruse määramisel tuleb kindlaks teha kinnistu väärtus, hoonete väärtus ja maa väärtus. Riigikohtu lahendite kohaselt ühisvara jagamisel, kui ühe abikaasa lahusvaraks olnud ehitis on muutunud kinnisasja oluliseks osaks, tuleb kinnistu väärtusest koos ehitisega lahutada kinnistu väärtus ilma ehitiseta ja jagada saadud vahe üldjuhul pooleks. Seega H.S. osa tuvastamiseks tuleb kindlaks määrata ühisvara (maa) hind, jättes välja A.S. le testamendiga pärandatud hoonete hinna. Seejärel tuleb pärandvara kaaspärijate vahel jagada. Hageja A.S. suri 24.03.2010. Viljandi notari Vivian Agu poolt 16.09.2010 välja antud pärimistunnistuse järgi on ainupärijaks T.S. . T.S. on A.S. üldõigusjärglasena astunud protsessi hagejana. A.S. on toetunud Markee Kinnisvara poolt 06.12.2005 hinnatud kinnistu väärtusele. Kuna kinnistu hindamisest oli möödunud viis aastat, palus T.S. Arco Vara Kinnisvarabürool anda kinnistule uus hinnang. Arco Vara Kinnisvarabüroo 29.10.2010 eksperthinnangu järgi on kinnistu hind koos hoonetega ca 350 000 krooni. Haritava maa keskmine hind 2010. a SuureJaani vallas on ca 17 500 krooni/ha. Maatüki katastritunnusega 75903:003:0074 osas on tegemist 5,14 ha maatulundusmaaga ja maatüki katastritunnusega 75903:003:0073 osas 701 m2 elamumaaga. Kuna elamualusel maal iseseisev turuväärtus puudub, siis tuleb ka seda maad hinnata keskmise hinde järgi. Maa-ameti andmetel on Suure-Jaani vallas maatulundusmaa hektari hind ca 3800 krooni ja elamumaal mitte üle 11 000 krooni. Veelgi väiksem oli maa hind 13.10.1998 maa ostu-müügilepingu järgi, kus kogu maa oli hinnatud 22 650 kroonile. 2005. a eksperthinnangus hinnati maad keskmiselt 13 000 krooni/ha. Hageja soovib lähtuda hinnast, mis on kostjale soodsam. Arco Vara Kinnisvarabüroo eksperthinnangu järgi on kinnistu hinnaks ca 350 000 krooni, millest 5,21 ha maa väärtus on (5,21 x 17,500) 91 175 krooni. Kinnistu väärtuse määramisel on arvestatud järgmisi hooneid: elamu nr 1, saun-kuur, elamu nr 2 (ehitusregistris laut-autokuur). Maa hind 91 175 krooni moodustab kogu vara hinnast 350 000 kroonist 26,05% ning hageja lahusvara (hoonete) osa on 258 825 krooni ehk 73,95%. Hageja lahusvara moodustab ühisvarast 73,95% ehk 258825/350000 ja ühisvara (maa) 26,05% ehk 91175/350000. Sellest 26,05%-st kuulus pool kummalegi abikaasale. Seega tuleks kinnistust lugeda A.S. osaks 86,975% (73,95% + 26,05% : 2) ehk 304412,5/350000 osa ja H.S. osaks 13,025% ehk 45587,5/350000 osa. Sellest päriks kumbki pärija 1⁄2 osa ehk 22793,75/350000. Pärandvara jagamise järel kuuluks
A.S. le kinnistust koos päritava osaga ja temale kuuluva osaga 327206,25/350000 (304412,5/350000 + 22793,75/350000) ja kostjale 22793,75/350000 mõttelist osa. Kohtule on esitatud kinnistu väärtuse kohta kolm hinnangut. Kostja on tellinud kinnistu hindamise Linna Grupp Kinnisvaralt. Kohus leidis, et Linna Grupp Kinnisvara suulise hindamise kokkuvõte 10.04.2006 ei ole usaldusväärne tõend kinnistu tegeliku maksumuse tõttu. Kokkuvõttest ei nähtu, kuidas selline hind (kinnistu turuväärtus 700 000 krooni) saadud on. Hinnang on üldsõnaline ja ei sisalda konkreetseid põhjendusi kinnistu maksumuse kohta. A.S. on tellinud eksperthinnangu Markee Kinnisvaralt, 06.12.2005 hinnangu järgi on kinnistu turuväärtus 370 000 krooni. T.S. on tellinud eksperthinnangu Arco Vara Kinnisvarabüroolt, hinnangu järgi on kinnistu turuväärtus 28.10.2010 seisuga 350 000 krooni. Kohus leidis, et nimetatud hinnangud on usaldusväärsed. Mõlemad hinnangud kinnistu turuväärtuse kohta on enam-vähem ühesugused ning hinnangud on vormistatud põhjalikult, toodud on arvutused, kuidas selline kinnistu väärtus on saadud. Markee Kinnisvara hinnangus on arvestatud maa väärtuseks 13 000 krooni/ha. Arco Vara Kinnisvarabüroo hinnangul on haritava maa keskmine hind 2010. a Suure-Jaani vallas ca 17 500 krooni/ha. Maa-ameti andmetel on Suure-Jaani vallas maatulundusmaa hektari hind ca 3800 krooni ja elamumaal mitte üle 11 000 krooni. XXX kinnistu maatüki katastritunnusega 75903:003:0074 osas on tegemist 5,14 ha maatulundusmaaga ja maatüki katastritunnusega 75903:003:0073 osas 701 m2 elamumaaga. Hageja soovib lähtuda hinnast, mis on kostjale soodsam, s.o maa hinnast 17 500 krooni/ha. Kohus leidis, et hageja esitatud pärijate osade arvestus on põhjendatud ja tuleb võtta aluseks pärijate osade suuruse kindlaksmääramisel. Kostja ei ole vaidlustanud hageja arvestust. Ta vaidleb vastu kogu hagile.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.A. V esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 13. mai 2011 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta T.S. hagi rahuldamata ja apellandi menetluskulud T.S. kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on kohus valesti tuvastanud H.S. le pärandi avanemise hetkel kuulunud vara suuruse. Maakohus viitab, et Riigikohtu lahendite järgi ühisvara jagamisel, kui ühe abikaasa lahusvaraks olnud ehitis on muutunud kinnisasja oluliseks osaks, tuleb kinnistu väärtusest koos ehitisega lahutada kinnistu väärtus ilma ehitiseta ja jagada saadud vahe üldjuhul pooleks. Seisukoht tuleneb Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsusest nr 3-2-1-77-07, kus kohus on analüüsinud PKS (enne 01.07.2010 kehtinud redaktsioonis) § 19 lg 1 ja lg 2 p 3 kohaldamist käesoleva kaasusega analoogsetel faktilistel asjaoludel. Käesolevas kaasuses on vaidluse all pärandajale surma hetkel kuulunud ühisvara ulatuse kindlaksmääramine, mille puhul kuulub kohaldamisele sama valem. Maakohus on Riigikohtu seisukohta valesti kohaldanud; 2) on Riigikohtu seisukohast tulenev valem ühisvara ulatuse kindlaksmääramiseks järgmine: (kinnisasja väärtus koos ehitisega – kinnisasja väärtus ilma ehitiseta) / 2 = abikaasa ühisvara suurus. Võttes aluseks maakohtu otsuses toodud väärtused, kujuneb valem järgmiselt: (350 000 – 91 175) / 2 = 129 412,50 krooni. Sealjuures on 350 000 krooni AS Arco Vara Kinnisvarabüroo 29.10.2010 eksperthinnangus avaldatud kogu kinnisasja kui terviku väärtus ja 91 175 krooni kinnistu väärtus ilma ehitisteta (5,21 x 17 500 = 91 175). Väärtus 17 500 krooni/ha on maakohtu otsuses aluseks võetud keskmine maa hind Suure-Jaani vallas.
Seega lähtudes Riigikohtu otsuses nr 3-2-1-77-07 väljendatud valemist, oleks H.S. ühisvara osa suurus järgmine: 129 412,5 / 350 000 x 100 = 36,975% Maakohus ei ole enda poolt viidatud valemit rakendanud, vaid on lähtunud ühisvara osa suuruse hindamisel ilma ehitisteta maa väärtuse suhtest kinnisasja kui terviku väärtusse, jagades selle veel omakorda kaheks: 91 175 / 350 000 x 100 / 2 = 13,025%. Riigikohtu seisukoha vale rakendamise tõttu on maakohus jätnud kostja olulises osas ilma talle kuuluvast H.S. pärandvara osast ja on rikkunud materiaalõigust. Perekonnaseaduse ühisvara jagamise sätete õigel kohaldamisel vastavalt Riigikohtu praktikale oleks maakohus pidanud jätma hagiavalduse esitatud kujul rahuldamata. Apellant palub ringkonnakohtul teha uus otsus, millega lahendada H.S. abieluvara ja seega pärandvara suurus lähtuvalt eelkirjeldatud Riigikohtu seisukohast.
5.T.S. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole maakohus rikkunud materiaalõigusnormi ja kohtuotsus vastab Riigikohtu praktikas välja kujunenud põhimõtetele. Apellant tugineb ühele Riigikohtu otsuses nr 3-2-1-77-07 toodud lausele. Tegemist ei ole üheselt mõistetava lausega ja sellest tuletatava valemiga, mille alusel kõik analoogilised asjad tuleks lahendada. Samuti ei ole tegemist TsMS § 693 lg-s 2 sätestatud olukorraga. Analüüsides Riigikohtu lahendeid, mis käsitlevad ühisvara jagamisel poolte võrdsuse printsiibist kõrvalekaldumist (3-2-1-77-07, 3-2-1-88-08, 3-2-1-141-09), ei leia apellandi seisukoht kinnitust. Riigikohus on korduvalt märkinud, et juhul, kui ühe abikaasa lahusvaraks olnud elamu muutus abielu ajal maa erastamise tõttu kinnisasja oluliseks osaks, tuleb ühisvara jagamisel PKS § 19 lg 2 p 3 alusel kalduda abikaasade osade võrdsusest kõrvale ulatuses, mis tagab lahusvara kaotanud abikaasale õiglase osa ühisvarast. Riigikohus rõhutab, et õiglase hüvitise määramiseks tuleb teha kindlaks jagatavate asjade väärtus. Asjade väärtuste võrdlemise või suhtestamise kaudu on võimalik tuvastada kummalegi poolele kuuluv osa asjast (või omandi kaotamise eest hüvitamisele kuuluv summa). Kohus on õigesti tuvastanud pärandajale kuulunud ühisvara osa läbi asjade väärtuste võrdlemise, arvestades järgmisi väärtusi: kinnistu koguväärtus 350 000 krooni, kinnistu väärtus ilma ehitisteta (maa väärtus) 91 175 krooni ja A.S. le kuulunud lahusvara (ehitiste) väärtus 258 825 krooni. Apellant on nende väärtustega nõustunud. Kohus on tunnistanud, et A.S. le kuulunud lahusvara (ehitiste) väärtuse 258 825 krooni osas suureneb A.S. le kuulunud ühisvara osa ning abikaasade ühisosana tuleb arvestada maa väärtust (kinnistu väärtust ilma ehitisteta), mis on 91 175 krooni. Sellest pool oli H.S. osa. Kinnistu väärtusest ilma ehitisteta (maa väärtusest) 91 175 kroonist pool ehk 45 587,50 krooni moodustas suhtena kinnistu väärtusesse 45587,5/350000 mõttelist osa; 2) on pärandvara jagamisel õigesti jäetud H.S. pärandist 45587,5/350000 osast kinnistust hagejale 1⁄2 osa ehk 22793,75/350000 mõttelist osa ja kostjale 1⁄2 osa ehk 22793,75/350000 mõttelist osa. Kokkuvõttes kuulub pärast pärimist hagejale kinnistust koos päritava osaga ja temale kuuluva osaga 327206/350000 mõttelist osa ja kostjale 22794/350000 mõttelist osa.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu 13. mai 2011 otsus muutmata. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.
7.Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on andnud hinnangu kõikidele esitatud tõenditele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning õigesti määranud kindlaks H.S. pärandvara osa suuruse.
7.1.TsMS § 631 lg 1 kohaselt apellatsioonkaebuses võib tugineda üksnes väitele, et esimese astme kohtu otsus põhineb õigusnormi rikkumisel või et apellatsioonimenetluses arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt tuleks apellatsioonimenetluses teha esimese astme kohtu otsusest erineb otsus. Apellatsioonkaebuses ei ole viidatud ühelegi materiaal- või menetlusõiguse normile, mida maakohus oleks rikkunud. Maakohus on AS Arco Vara Kinnisvarabüroo eksperthinnangule tuginedes tuvastanud, et XXX kinnistu koguväärtus on 350 000 krooni, XXX kinnistu väärtus ilma ehitisteta (maa väärtus) on 91 175 krooni ja A.S. le kuulunud lahusvara (ehitiste) väärtus on 258 825 krooni. AS Arco Vara Kinnisvarabüroo eksperthinnangut ning maakohtu poolt tuvastatud XXX kinnistu koguväärtust, XXX kinnistu maa väärtust ja A.S. le kuulunud lahusvara (ehitiste) väärtust ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustatud.
7.2.Riigikohus on samas tsiviilasjas teinud 13.01.2010 otsuse ja nimetatud otsuse p-s 15 on asunud seisukohale, et kohus võib ka pärandvara koosseisu määrates kalduda PKS § 19 lg-s 2 märgitud alustel kõrvale abikaasade osade võrdsusest. Hageja on tuginenud ja maakohus on pärandvara koosseisu kindlaksmääramisel kaldunud abikaasade osade võrdsusest kõrvale PKS § 19 lg 2 p-s 3 sätestatud alusel, s.o kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Ringkonnakohus leiab, et juhul, kui ühe abikaasa lahusvaraks olnud ehitised muutusid abielu ajal maa erastamise tõttu kinnisasja oluliseks osaks, tuleb ühisvara jagamisel PKS § 19 lg 2 p 3 alusel kalduda abikaasade osade võrdsusest kõrvale ulatuses, mis tagab lahusvara kaotanud abikaasale õiglase osas ühisvarast. Pärandvara koosseisu suuruse kindlaksmääramise puhul on tegemist taotlusega kohtule lahendada abikaasade huvide kaalumisel õiglusest lähtudes pärandvara suuruse küsimus. Kaalumine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse saab kõrgema astme kohus sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus diskretsioonipiiridest väljunud. Maakohus on TsMS § 442 lg 8 kohaselt vaidlustatud otsuses põhjendanud, miks ta leidis, et H.S. pärandvarasse kuulus ühisvara arvelt 45587,5/350000 osa XXX kinnistust. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning märgib, et TsMS § 442 lg 8 rikkumist ei ole apellant maakohtule ka ette heitnud. Apellant on tuginenud kaebuses Riigikohtu 03.10.2007 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-77-07 väljendatud valemile ühisvara osade suuruse kindlaksmääramise kohta, mille kohaselt olnuks pärandvara suurus 36,975%, mitte aga 26,05%. Ringkonnakohus märgib, et vastavalt TsMS § 693 lg-le 2 on eelviidatud otsuse seisukoht kohustuslik sama asja uuesti läbivaatavale kohtule. Käesolevas asjas ei ole hagi aluseks olevad faktilised asjaolud samad ning viidatud otsuses ei ole märgitud, et selles väljendatud valem oleks antud kohtupraktika ühtlustamise eesmärgil. Seetõttu ei ole apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht aluseks vaidlustatud otsuse tühistamisele.
8.Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ning sellest tulenevalt jäävad menetluskulud apellatsiooniastmes TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.
Viivi Tomson
Andra Pärsimägi
Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.