Pärimisõigus › Testamendijärgne pärimine

Asjaolud ja hageja nõue Hageja Anneli Küti vanemateks on V L ja R L. V L suri 24.10.2009 ja R L 23.01.2005. 26.02.2002 koostasid V L ja R L abikaasade vastastikuse testamendi, millega määrasid teineteist vastastikku oma vara pärijaks ning üleelanud abikaasast järele jäänud vara ainupärijaks U L. Sotsiaalkindlustusameti 29.04.2009 otsusega nr 508019 tuvastati hagejal püsiv töövõimetus 40 % ulatuses. Anneli Kütt esitas 04.04.2011 hagi Urmas Lu vastu hageja õiguse tunnustamiseks pärandvara sundosale 1⁄4 ulatuses. Hagiavalduse kohaselt hageja ema ja isa koostasid abikaasade vastastikuse testamendi, millega määrasid üleelanud abikaasast järelejäänud vara ainupärijaks Urmas Lu, kes on hageja vend. Hagejal on püsiv töövõimekaotus 40% ja määratud keskmine puue. Hageja oli pärandaja ülalpidamisel ja omab vastavalt pärimisseaduse § 104 lg-le 1 õigust pärandi sundosale. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista ja vaidleb sellele vastu. V Lu pärandi avanemise ajal (24.10.2009) kehtinud perekonnaseaduse § 60 lg 1 kohaselt oli vanem kohustatud ülal pidama oma abi vajavat töövõimetut täisealiseks saanud last. Eeltoodust tulenevalt eeldas vanema poolt täisealiseks saanud lapse suhtes ülalpidamiskohustuse tekkimine lapse töövõimetusest tulenevat abivajadust. Riikliku pensionikindlustuse seaduse § 16 lg 6 kohaselt vastab osalisele töövõimetusele töövõime kaotus 10–90 protsenti. Seega eeldatakse, et osaliselt töövõimetu (sh ajutise 40%-lise töövõime kaotusega) isik on võimeline endale ise tööga elatist teenima. Hageja esitatud dokumentide kohaselt tuvastati temal 29.04.2009 Sotsiaalkindlustusameti otsuse nr 508019 alusel 40% töövõimetus. Eeltoodust tulenevalt oli hageja 24.10.2009 võimeline endale ise tööga elatist teenima ning tema puhul ei olnud tegemist abivajava töövõimetu täisealise lapsega. Ebaõige on hagiavalduses esitatu, mille kohaselt oli hageja enne ema surma tema ülalpidamisel. Eeltoodut arvestades palub kostja jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud täies ulatuses hageja kanda. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus jättis hagi rahuldamata. Otsuse kohaselt puuduvad tõendid, et hageja oleks olnud pärandaja ülalpidamisel. Nii hageja ise kui ka hageja tunnistajad K K ja R V ning kostja tunnistajad K L, Ao L ja K L andsid ütlusi, mille kohaselt hageja kolis pool aastat enne pärandaja surma pärandaja elamust ära. Puuduvad tõendid, et hageja oleks pärandaja ülalpidamisel. Tunnistaja R Va kinnitab, et ta oli elukutselt keevitaja, sai head palka ja pidas hagejat ülal. Seega ei olnud hageja pärandaja surma hetkel tema ülalpidamisel. Eeltoodust tulenevalt pole hageja õigustatud saama pärandist sundosa ning hagi tuleb jätta seetõttu rahuldamata. Tulenevalt TsMS § 162 lg-st jättis kohus menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Kohus on tõendeid hinnanud ühekülgselt, mis tõi kaasa ebaõige kohtulahendi. Maakohus on otsuses jätnud tähelepanuta asjaolu, mida kinnitasid ka tunnistajad, et Anneli Kütt küll ei elanud pärandaja surma ajal aadressil Pärja 3, Pärnus, kuid nad moodustasid pärandajaga ühise leibkonna ning ta oli tema ülalpidamisel. Tõendatud on asjaolu, et Anneli Kütt oli töövõimetu ja oma puude tõttu polnud võimeline elatist teenima. Vastus apellatsioonkaebusele

Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium, olles tutvunud toimikus olevate materjalidega, leiab, et maakohtu otsuse lõppjäreldus on õige, kuid maakohtu põhjendavat osa tuleb muuta ning seda on võimalik teha apellatsioonimenetluses. Maakohtu otsuse põhjendav osa ei vasta TsMS § 442 lg 8 nõuetele, mille kohaselt tuleb otsuse põhjendavas osa märkida kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Otsuse põhjendavast osast ei nähtu ühtegi viidet seadusele, mida kohus kohaldas. Maakohus on hagi rahuldamata jätmisel tuginenud asjaolule, et hageja ei olnud pärandaja ülalpidamisel ning seetõttu ei ole õigustatud saama pärandist sundosa. Kolleegium leiab, et pärandaja V Lu surmapäeval, s.o. 24.10.2009, kehtinud pärimisseaduse (PärS) 104 lg 1 kohaselt kui pärandaja on testamendi või pärimislepinguga jätnud seaduse järgi pärima õigustatud alaneja sugulase, oma vanemad või abikaasa, kelle suhtes pärandajal oli surma hetkel perekonnaseadusest tulenev kehtiv ülalpidamiskohus, pärandist ilma või on nende pärandiosi vähendanud võrreldes sellega, mille nad oleksid saanud seadusjärgse pärimise korral, on neil õigus nõuda pärijalt sundosa. Samal ajal kehtinud perekonnaseaduse (PKS) § 60 lg 1 kohaselt on vanem kohustatud ülal pidama oma alaealist last ja abi vajavat töövõimetut täisealiseks saanud last. Seega eelnimetatud seadusest ei tulene, et pärandaja surmahetkel pidi pärandist sundosa saamiseks olema tingimata pärandaja ülalpidamisel. Käesolevas tsiviilasjas oli oluline tuvastada, et hageja oli pärandaja täisealine laps, kes oli pärandaja surma hetkel töövõimetu ja abivajav. Riigikohtu üldkogu on 22.02.2005 otsuse nr 3-2-1-73-04 p-s 40 asunud seisukohale, et PärS § 104 on õige sisustada selliselt, et sundosa saajateks on üksnes need sättes nimetatud isikud, kelle võimalused oma töövõimetuse tõttu ise ennast elatada on piiratud ning vajavad seetõttu erilist abi. Eelnimetatud otsuse p-s 41 asus üldkogu seisukohale, et abivajaduse kindlaksmääramisel tuleb hinnata, kas sundosa saama õigustatud isik oli pärandaja surma hetkel tema ülalpidamisel või oli abivajaduse tõttu õigustatud ülalpidamist saama. Toimiku materjalide kohaselt puudub vaidlus alljärgnevate asjaolude osas: - hageja oli pärandaja V Lu tütar ning hageja vanemate vastastikuse testamendi kohaselt on vanemate surma korral ainupärijaks hageja vend Urmas L; - hageja isa R L suri 23.01.2005; - Sotsiaalkindlustusameti 29.04.2009 otsusega tuvastati hagejal püsiv töövõime kaotus 40% ulatuses (liikumispuue); - pärandaja V Lu surma hetkel sai hageja töövõimetuspensioni 2008, 80 krooni kuus. Seega hageja on osaliselt töövõimetu. Seega tuli hagejal pärandist sundosa saamiseks tõendada, et ta on abivajav isik. Maakohus tuvastas, et hageja ei elanud ema surma hetkel temaga ning ei olnud ema ülalpidamisel. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, milles on tuginetud kostja tunnistajate K L, A L, K L ütlustele, kui ka hageja enda tunnistajate, s.o tütre K K ning elukaaslase R V, ütlustele. Tunnistaja R V ütlustest ilmneb, et tema on aidanud V L rahaliselt (I kd. 96), mitte vastupidi. Seega asjaolu, et hageja oli ema ülalpidamisel, tõendamist ei leidnud ning apellandi seisukoht on ekslik, et eelnimetatud asjaolu leidis maakohtus tõendamist. Hageja on küll hagis väitnud, et töövõimetuspensionist ei piisa äraelamiseks, kuid ei ole esitanud ühtegi tõendit abivajaduse kohta ega ka arvestust, milliseid kulutusi tuleb tal kanda

kuus. Toimiku materjalide kohaselt elas hageja ema surma hetkel koos R V, kelle ütluste kohaselt elati koos ühise perena ning temal on piisav sissetulek. Ka hageja tütre K K ütlustest ilmneb, et tema koos vanema õega ei ole ema rahaliselt aidanud, ema ei ole seda ka küsinud ning ema toetas vanaema ka rahaliselt (t.lk. 95-96). Seega puuduvad tõendid hageja abivajaduse kohta. Apellatsioonkaebuses on küll väidetud, et tal ei ole võimalik endale elatist teenida puude tõttu, kuid abivajaduse kohta ei ole mingit põhistust esitatud. Arvestades eeltoodut puudub alus hagi rahuldamiseks. Kuivõrd apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, siis apellatsioonimenetluse kulud tuleb jätta apellandi kanda.

Mare Merimaa

Ande Tänav

Ulvi Loonurm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.