NF ́i avaldus Euroopa Patendi nr XXX registreeringu nr XXX kehtivuse taastamiseks avalduse lahendamine
Menetlustoiming Menetlusosalised ja nende esindajad
Menetluse liik
Avaldaja: NF (XXX) Avaldaja esindaja: patendivolinik Jüri Käosaar (Patendibüroo Käosaar & Co OÜ, Tähe 94, 50107 Tartu, tel 738 3051, e-post: [email protected]); Puudutatud isik: Justiitsministeeriumi Tööstusomandi apellatsioonikomisjon (Tõnismägi 5a, 15191 Tallinn, tel 620 8201, e-post: [email protected]); Puudutatud isik: Eesti Vabariik Patendiameti kaudu (Toompuiestee 7, 15041 Tallinn, tel 627 7911, e-post: [email protected]). Hagita menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta avaldus rahuldamata. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud avaldaja kanda.
Määruse edasikaebamise kord
Eestis
Määruse peale võib määrusega puudutatud menetlusosaline esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest
AVALDAJA SEISUKOHAD
1.Avaldaja esitas Harju Maakohtule 25.02.2012.a avalduse Justiitsministeeriumi Tööstusomandi apellatsioonikomisjoni ainuisikulise otsuse nr XXXtühistamiseks.
2.Avalduse kohaselt esitas avaldaja, patendiomanik NF, Eesti Patendiametile 10.06.2011.a nõude Euroopa Patendi nr XXX Eesti registreeringu nr XXX kehtivuse taastamiseks, kuna avaldaja ei olnud õigeaegselt tasunud nimetatud patendi 6. kehtivusaasta riigilõivu. Patendiamet avaldaja nõuet ei rahuldanud ja vormistas keeldumise patendi kehtivuse mittetaastamise kohta 09.11.2011.a teatena.
3.Avaldaja ei nõustunud teatega ning esitas Tööstusomandi apellatsioonikomisjonile (TOAK) kaebuse. TOAK lükkas kaebuse tagasi oma 25.01.2012.a ainuisikulise otsusega nr 1384-o. Avaldaja sai otsuse kätte 25.01.2012.a ja esitas avalduse kohtule.
4.Avaldaja viitas patendiseaduse (PatS) § 42 lõikele 11 ja märkis, et kehtivusaasta riigilõivu võib tasuda ka juhul, kui see jäi tasumata vääramatu jõu või patendiomanikust või nende esindajast sõltumatu muu takistuse tõttu. Avaldaja teavitas oma 10.06.2011.a nõudes Patendiametit kehtivusaasta riigilõivu maksmise hilinemise põhjustanud takistustest.
5.01.11.2010.a sai Patendibüroo Käosaar & Co OÜ Tartu büroo kirja, mis oli saadetud patendiomaniku vahendaja poolt 21.10.2010.a ning milles teavitati, et patendiomanik tegeleb Eestis jõustatud Euroopa patendi nr XXX kehtivusaasta lõivude tasumisega ise, kasutades teisi kanaleid. Nõudega koos esitati patendiomanikku assisteeriva asepresidendi NP tunnistus. 10.12.2010.a palus patendiomanik NP`t, et viimane saadaks vahendusfirmale CPAGL(CPA) Euroopa patendiga nr XXX seotud kehtivusaasta lõivude maksmise juhised riikidesse, kus antud patent on jõustatud. Juhised olid märgitud CPA poolt saadetud meeldetuletusel dokumendi mõlemale poolele. Lehtede kahepoolsel skaneerimisel tekkinud tehniliste probleemide tõttu ei jõudnud aga CPA-sse juhised, mis asusid lehekülgedel 2, 4 ja 6. CPA sai kehtivusaasta maksmise kohta juhised vaid nende patentide kohta, mis olid lehekülgedel 1, 3, 5 ja 7.
6.20.03.2011.a saatis CPA täiendava meeldetuletuse tavapostiga ettevõttesse ASR, LLC (mille president on patendiomanik), mis saadi kätte alles 2011.a 22. nädalal (30.05.2011.a – 05.06.2011.a). Selleks ajaks oli juba möödunud Eesti patendi nr XXX 6. kehtivusaasta lõivu tasumise tähtaeg koos lisalõivuga kuue kuu jooksul pärast tasumispäeva (tähtaeg toimingute tegemiseks lõppes 30.04.2011.a).
7.Avaldaja esitas Patendiametile koos oma 10.06.2011.a taotlusega ka patendiomaniku tunnistuse. Tunnistuse kohaselt andis patendiomanik 10.12.2010.a juhised CPA meeldetuletusvormil edasi NPle, kuid NP poolse lehtede skaneerimisel tekkinud tehniliste probleemide tõttu ei jõudnud CPA-sse juhised Eestis jõustatud patendi kehtivusaasta lõivude tasumise kohta. CPA-sse jõudsid juhised ainult lehekülgede 1, 3, 5 ja 7 kohta. Lehekülgedel 2, 4 ja 6 juhised ei jõudnud CPA-sse. Antud valdkonnas on tavapärane praktika, et juhised antakse iga patendi kohta konkreetselt. CPA saatis 13.12.2010.a faksiga meeldetuletuse nende
patentide kohta, mis ei olnud saanud veel juhiseid kehtivusaasta lõivude tasumise või mittetasumise kohta. Patendiomanik kinnitab, et ta ei ole antud meeldetuletust kätte saanud ja puuduvad andmed, et see meeldetuletus oleks ASR-i jõudnud.
8.18.02.2011.a saatis CPA meeldetuletuse tavapostiga, kuid antud meeldetuletus ei hõlmanud Eestit. 25.03.2011.a instrueeris patendiomanik veel kord CPA-d 18.02.2011.a saadetud meeldetuletuse alusel selles viidatud riikides patentide riigilõive tasuma.
9.Järjekordne meeldetuletus, mis seekord puudutas patenti Eestis, saadeti 20.03.2011.a CPA poolt tavapostiga ARS-le. Patendiomanik sai meeldetuletuse kätte 2011.a mai viimasel nädalal ehk pärast seda, kui Eestis jõustatud patendi aastalõivu tasumiseks antud tähtaeg koos täiendava riigilõivu tähtajaga oli möödunud. Kohtule esitatud maksejuhised aga näitavad selgelt, et patendiomanikul oli ilmselge kavatsus hoida Eestis jõustatud patendi registreeringut jõus ning tasuda riigilõiv ettenähtud tähtaja jooksul.
10.Lehtede kahepoolsel skaneerimisel tekkinud tehniliste probleemide tõttu ei jõudnud CPAsse juhised Eestis jõustatud patendi kehtivusaasta lõivude tasumise kohta. Samuti esines tõrkeid kirjade saatmisel CPA ja ARS vahel. Need asjaolud on patendiomanikust sõltumatud muud takistused PatS § 42 lg 11 mõttes.
11.Avaldaja esitas 10.06.2011.a Patendiametisse nõude Eesti registreeringu kehtivuse taastamiseks ehk vähem kui kahe kuu jooksul pärast takistuse kadumist koos tõenditega patendiomanikust sõltumatu takistuse olemasolu kohta. Nõudele oli lisatud maksekorraldus riigilõivu tasumise kohta. Seega on avaldaja teinud kõik toimingud registreeringu kehtivuse taastamiseks.
12.Patendiamet vormistas registreeringu kehtivuse mittetaastamise seisukoha teatena. Lähtuda tuleks antud teate sisust, mis on oma olemuselt otsus registreeringu kehtivuse taastamiseks keeldumise kohta, mille suhtes on võimalik analoogiana kohaldada PatS § 30 lg 1 ja § 52 lg 1. Patendiamet leidis, et PatS § 131 lg 1 alusel ei saa patendiomaniku esindajaks lugeda teiste riikide patendivolinikke ega suvalisi vahendajaid, kellel ei ole muud vastutust patendiomaniku ees kui tsiviilvastutus. PatS § 41 lg 1 järgi võib kokkuleppel patendiomaniku eest tasuda riigilõivu ka teine isik, kuid sellisel juhul vastutab riigilõivu tasumise eest täielikult patendiomanik ise ja ta peab kindlustama riigilõivu õigeaegse tasumise. Valides riigilõivu tasumiseks muud kanalid, võttis patendiomanik kogu vastutuse riigilõivu õigeaegse tasumise eest endale ja seetõttu puudub alus väita, et kehtivusaasta riigilõiv jäi tasumata patendiomanikust sõltumatu takistuse tõttu.
13.Avaldaja esitas seejärel 09.01.2012.a kaebuse TOAK-le. Kaebaja leidis, et Patendiameti teada ei ole piisavalt motiveeritud. Asjaolu, et patendiomanik otsustas kasutada vahendusfirmat CPA, ei oma tähtsust, kuna see on antud valdkonnas täiesti tavapärane ja töökorralduslik element. Patendiseadus ei reguleeri patendi kehtivusaasta riigilõivude juhiste saatmise viisi ning suhtlemiskanaleid patendiomaniku ja patendivoliniku vahel, millest tulenevalt võib patendiomanik kaasata mitmeid vahendajaid. Vahendajate kasutamine ei ole keelatud PatS § 131 lg 2 alusel. PatS § 41 lg 1 kohaselt võib riigilõivu kokkuleppel patendiomanikuga asuda teine isik, millisel juhul kohalik patendiomanik vastutust ei kanna. Patendiamet jättis analüüsimata, kas kehtivuse taastamise taotluses esitatud tõendid ning toodud asjaolud olid patendiomanikust sõltuvad või mitte.
14.Avaldaja leidis, et Eesti patendi kehtivus tuleks taastada ka patendiõiguse lepingu artikli 12 kohaselt, mille järgi Patendiamet ennistab omaniku patendiga seotud õigused, kui selle kohta esitatakse nõuetekohane palve, palves on märgitud tähtaja möödalaskmise põhjused ning Patendiamet tuvastab, et tähtaja möödalaskmine toimus olenemata sellest, et asjaolusid arvestades rakendati piisavalt hoolikust või vastavalt lepinguosalise määratule ei olnud viivitus tahtlik.
15.Avaldaja tõi välja, et PatS § 42 lg 11 ega patendiseaduse muud sätted ei reguleeri selgelt patendi kehtivusaasta riigilõivu tasumise ega kehtivuse taastamise üle tekkivate vaidluste menetluskorda ega –alluvust. TÕAS § 39 lg 1 p 1 järgi lahendab TOAK taotleja poolt Patendiameti otsuse vaidlustamiseks esitatud kaebusi, kuid patendi kehtivuse taastamise korral ei ole enam tegemist patenditaotleja, vaid patendiomanikuga. Seadus ei sätesta, mis vormis (kas teatena või otsusena) peaks Patendiamet vormistama kehtivuse taastamise kohta tehtava lahendi.
16.TÕAS § 12 lg 2 p 6 järgi on registritoimingu üheks liigiks registreeringu jõushoidmisega või kehtivuse pikendamisega seotud andmete kandmine registrisse. Seega on ka patendi kehtivuse taastamise nõude puhul tegu registritoimingu tegemise taotlemisega, millest tekkivad vaidlused peaksid olema käsitletavad patendivaidlustena PatS § 55 lg 1 tähenduses ja peaksid alluma TOAK-le TÕAS § 38 lg 2 alusel. Seega leidis avaldaja, et TOAK on oma ainuisikulise otsusega põhjendamatult kitsendavalt tõlgendanud PatS § 55 lg 1 ja TÕAS § 38 lg 2 ja § 39 lg 1 p 1, võttes kaebajalt ära Põhiseaduse §-ga 15 tagatud võimaluse õiguste tõhusaks kaitseks. Eeltoodu alusel palus avaldaja tühistada TOAK-i ainuisikuline otsus nr 1384-0 ning tühistada ka Patendiameti 09.11.2011.a teade patendi registreeringu kehtivuse mittetaastamise kohta ja kohustada Patendiametit jätkama menetlust patendi registreeringu kehtivuse taastamiseks.
17.Avaldaja esitas kohtule oma lõplikud seisukohad 23.05.2012.a. Avaldaja leidis, et Patendiameti arvamus vahendusfirmade suhtes on eelarvamuslik ja subjektiivne. Patendiamet ei ole esitanud andmeid ega tõendeid, mis lubaksid võtta vahendusfirmade suhtes hoiaku, et tegemist on „viimase minuti“ praktika rakendajatega. Avaldaja on vahendusfirmadega kokku puutunud 20 tegevusaasta jooksul ega ole sellist tendentsi täheldanud.
18.Avaldaja leidis, et kehtivusaasta riigilõivu tasumise tähtaja ennistamiseks ettenähtud aeg on seadusandja poolt konkreetselt määratletud. Antud juhul lõppes patendi kuuenda kehtivusaasta lõivu tasumise tähtaeg 31.10.2010.a ning lõivu oleks saanud PatS § 42 lg 3 alusel tasuda veel kuue kuu jooksul ehk hiljemalt 30.04.2011.a. Uute patendite taotlejatele kahju ei saa tekkida, sest uudsuse määratlemisel arvestatakse kõiki varasemaid patente, sõltumata nende kehtivusest.
19.Avaldaja nõustus Patendiameti seisukohaga, mille järgi ei ole tööstusomandi esemele õiguskaitse andmise menetlus haldusmenetlus ning analoogia kasutamine on siin välistatud. PatS § 30 lg 1 järgi saab TOAK-le esitada kaebuse ainult Patendiameti otsusele. Samas ei tulene PatS § 42 lõikest 11 Patendiametile kohustust vormistada patendi kehtivuse taastamine või taastamisest keeldumine teatena. Seisukoht võiks olla vormistatud ka otsusena, arvestades seda, et tegemist on otsustusega patendi jõushoidmise kohta. Asjaolu, et Patendiamet vormistas seisukoha teate vormis, võtab sisuliselt patendiomanikult võimaluse selle vaidlustamiseks ja sellega rikutakse patendiomaniku õigusi. Samuti leidis avaldaja, et TÕAS § 12 lg 2 p 6 järgi on registritoimingu üheks liigiks registreeringu jõushoidmisega või kehtivuse pikendamisega seotud andmete kandmine registrisse. Seega on ka patendi kehtivuse
taastamise nõude puhul tegemist registritoimingu tegemise taotlemisega, millest tekkivad vaidlused peaksid alluma TOAK-le.
20.Avaldaja oli seisukohal, et antud asjas tuleb kindlaks teha, kas tähtaja möödalaskmise põhjustanud takistust saab pidada patendiomanikust sõltuvaks või mitte. Suured ettevõtted mahukate patendiportfellidega kasutavad sageli vahendusettevõtteid, kes tegelevad ainult patentide jõushoidmisega seotud toimingutega, kasutades selleks väljatöötatud toimivat töökorraldust. Oleks elukauge väita, et patendiomanik peaks kasutama ainult kohalikku patendivolinikku ning juhiste saatmisel ei tohiks kasutada näiteks postiteenust, sest posti teel saadetud kirjad ei pruugi alati sihtkohta jõuda. Vahendusfirma kaasamise asjaolu iseenesest ei saa olla põhjuseks patendi kehtivuse taastamata jätmisel. Patendiamet ei ole andnud hinnangut nendele põhjustele, milliste tõttu lõiv tasumata jäi – esines tõrkeid lehtede skaneerimisel tehniliste probleemide tõttu ning esines tõrkeid CPA ja patendiomaniku vahel kirjade saatmisel. Posti teel saadetud kirjade kohalejõudmine ei sõltu patendiomanikust, vaid muudest asjaoludest.
21.Vastates TOAK seisukohtadele leidis avaldaja, et kui vaidluse üheks pooleks on Patendiamet, siis tuleb vaidluse lahendamiseks esmalt pöörduda TOAK-i, sest vaidlused Patendiameti suhtes ei kuulu enam halduskohtu pädevusse. Täpse regulatsiooni puudumine ei tohiks olla aluseks, miks ei peaks avaldaja avaldust hagita menetluses lahendama. Tegemist võib olla õigusliku vaakumiga.
22.Avaldaja ei nõustunud TOAK seisukohaga, et patendiomanikust sõltumatu takistuse mõistet tuleks tõlgendada kitsendavalt. Patendiõiguse lepingu artikli 12 lõike 1 punktis iv on eraldi kriteeriumina välja toodud, et patendi kehtivuse taastamisel ei tohi viivitus olla tahtlik. TOAK ei arvesta, et alternatiivselt piisava hoolsuse tingimusele on sätestatud võimalus, et patendi kehtivus siiski taastatakse, kui tähtaja möödalaskmine ei olnud tahtlik. Seega ei ole viidatud artiklis toodud võimalused ammendavalt sisse viidud PatS § 42 lõikesse 11. Arvestades patendiomaniku pingutusi patendi registreeringu kehtivuse taastamiseks ja esitatud tõendeid, võib veenduda, et lõivu tasumata jätmine ei olnud isegi kaudselt tahtlik. Seda kinnitab patendiomanik ise esitatud deklaratsioonis. Posti kohalejõudmine ei sõltunud patendiomanikust. Pärast lõivu tasumatajätmist on patendiomanik teinud ümberkorraldusi administratiivtöös. PatS § 4 järgi kohaldatakse välislepingu sätteid siis, kui patendiseadus on välislepinguga vastuolus, sest patendiomanikul on tekkinud õigustatud ootus. Patendile õiguskaitse taotlemine on kulukas ja oleks ebaproportsionaalne, kui muu väiksem takistus tooks kaasa ebamõistlikult suure kahju, mis seisneb patendi kehtivuse lõppemises.
JUSTIITSMINISTEERIUMI
SEISUKOHAD
TÖÖSTUSOMANDI
APELLATSIOONIKOMISJONI
23.Justiitsministeeriumi tööstusomandi apellatsioonikomisjon (TOAK) vastas esitatud kaebusele 05.04.2012.a. TOAK märkis oma vastuses, et vaidlusaluse patendi kuuenda kehtivusaasta lõivu tasumise tähtpäev oli 31.10.2010.a. Kehtivusaasta riigilõivu koos täiendava riigilõivuga tasumise tähtpäev oli 30.04.2011.a. Avaldaja on oma avalduses tõstatanud kaks probleemi. Esimene puudutab TOAK pädevust patendi kehtivuse pikendamise või taastamise alaste vaidluste lahendamisel. Senises praktikas on TOAK leidnud, et tal sellekohane pädevus puudub.
24.TÕAS § 39 lg 1 p 1 järgi lahendab TOAK seadustes sätestatud juhtudel taotleja poolt Patendiameti otsuse vaidlustamiseks esitatud kaebusi. Sellisel juhul on TÕAS § 38 lg 2 järgi menetlus TOAK-s kohustuslik kohtueelne menetlus. PatS §-des 48-54 on loetletud mitmed patendivaidluste tüüpjuhtumid, mis nõuavad menetlust tsiviilkohtus ja välistavad TOAK-i pädevuse. Erand on sätestatud PatS §-s 50, kuid see erand ei ole asjasse puutuv, sest vaidlus TOAK-s toimub kaebaja ja Patendiameti vahel.
25.PatS § 55 on erisäte. Tõlgendades seda sätet koos Põhiseaduse §-ga 15, võib järeldada, et TOAK-s lahendatakse vaidlusi ainult patendiseaduses sätestatud juhtudel ning ülejäänud juhtudel on pädevaks asutuseks kohus. PatS § 55 seega ei laienda ega võimalda laiendada TOAK-i kohustuslikku menetlust patendivaidlustele, mida ei ole patendiseaduses eraldi ette nähtud.
26.Täiendavalt näeb aluse patendialase vaidluse lahendamiseks TOAK-s PatS § 30. Patenditaotleja mõistet ei ole patendiseaduses defineeritud, kuid seda kasutatakse läbivalt isiku suhtes, kes on esitanud patenditaotluse (§ 19) või kellele on patenditaotleja õigused üle läinud § 12 alusel. Patenditaotluse menetlus on reguleeritud patendiseaduse viiendas peatükis ja see menetlus lõpeb patendi väljaandmise või patenditaotluse tagasilükkamisea. Pärast patenditaotluse menetluse lõppemist ei saa rääkida patenditaotlejast. TOAK pädevus PatS § 30 alusel puudutab konkreetselt patenditaotlust ja selle menetlust.
27.Patendiseaduses kasutatakse Patendiameti otsuse mõistet selgelt seoses taotluse menetlemisega. Patendiameti otsuse mõistet ei kasutata hilisemate registritoimingute kontekstis, eristamaks neid otsustustest, mille vaidlustamise võimalust TOAK-s ei ole ette nähtud. Osadel juhtudel on seaduses märgitud, et Patendiameti otsus on lõplik (PatS § 25 lg 2, § 42 lg 4), mis välistab selle vaidlustamise. Seega ei võimalda PatS § 55 muud TOAK pädevust peale seadusest otseselt tuleneva.
28.PatS § 30 lg 3 p 2 järgi on Patendiameti otsuse peale esitatud kaebuse üheks võimalikuks tagajärjeks TOAK otsus, millega kohustatakse Patendiametit menetlust jätkama. PatS §-st 30 võib järeldada, et tegu on patenditaotluse menetlusega, mitte aga registritoimingu tegemise nõude menetlusega. Kuigi registritoiminguid puudutavate nõuete kohta tehtavad otsustused võivad olla lahendatud teatena või muus vormis ja mille puhul seadus ei näe ette lahendi lõplikkust, on nad kaetud PatS § 55 lõikega 1 kohtu pädevuse osas. Põhiseaduse §-s 15 toodud õigus on tagatud. Patendivaidluste suhtes on ette nähtud tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaldamine, millest tulenevalt peaks vaidlust ilmselt lahendama Harju Maakohus hagita menetluses. Eeltoodust lähtuvalt asus TOAK seisukohale, et vaidluse sisu osas on TOAK nägemus kõrvaline.
29.TOAK märkis, et vaidlust ei ole selles, et kehtivusaasta riigilõiv jäi õigel ajal tasumata, kuid antud asjas ei saa olla tegemist patendivolinikust sõltuva takistusega, kuna eelnevalt oli patendiomanik loobunud Eesti patendivoliniku teenete kasutamisest. Patendiomaniku ainuõigus on monopoolne ja tema õigust tuleb kaaluda ülejäänud isikute ja avalikkuse õiguspärase ootusega selles osas, et monopoolsel seisundil on ajalised piirid, milliste saavutamisel on patendi ese vaba kasutamiseks igaühele. Tagamaks patendiga tagatud monopoli piiratud ulatust on seaduses sätestatud kehtivusaasta riigilõivude tasumine aasta kaupa kindlaks kuupäevaks ja lõivude progresseeruv määr. Täiendava riigilõivu tasumisel on võimalik kasutada nn pooleaastast armuaega. Patendiomanikust või tema esindajast sõltumatu muu takistuse mõistet tuleb tõlgendada pigem kitsalt, välistades hooletusest, asjaajamise ebapiisavast korraldusest ja agentide üle järelevalve puudumisest tingitud möödalaskmiste
hõlmatust selle mõistega. Patendiomanik sai või oleks saanud oma ettevõtte töö ja infovahetuse saanud korraldada heaperemehelikult, mis oleks möödalaskmise välistanud. Eeltoodust tulenevalt puudub alus antud patendi kehtivuse taastamiseks. Vastupidine tõlgendus oleks ebaõiglane ülejäänud isikute ja avalikkuse suhtes. Avaldaja kirjeldatud praktika on patendiomanike hulgas levinud, kuid see ei kätke endas alust asjaajamise puuduliku korralduse tõlgendamiseks patendiomanikust sõltumatute asjaoludena.
30.Patendiõiguse lepingu artikkel 12 osas märkis TOAK, et patendi kehtivuse taastamise nõudmine on riigi siseselt reguleeritud PatS § 42 lõikega 11. Möödalaskmine toimus antud juhul seetõttu, et ei rakendatud asjaolusid arvestades piisavat hoolikust.
PATENDIAMETI SEISUKOHAD
31.Patendiamet vastas esitatud avaldusele 26.03.2012.a. Patendiamet märkis, et nii Eestis kui ka teistes riikides on kehtivusaasta riigilõivude tasumiseks ette nähtud aastane ajavahemik. Riigilõivu saab tasuda kuue kuu jooksul enne tasumistähtpäeva saabumist ja lisalõivuga kuue kuu jooksul pärast tasumistähtpäeva möödumist. Vahendusfirmad, kes kasutavad „viimase minuti“ praktikat ega suuda lõivusid tähtajaks tasuda, tekitavad kahju patendiomanikele ja kolmandatele isikutele, kelle ärihuvid on kahjustatud teadmatuse tõttu patendikaitse kehtivuse osas.
32.PatS § 55 lg 1 kohaselt arutatakse patendivaidlusi apellatsioonikomisjonis ja kohtus. PatS § 30 lg 1 alusel saab Patendiameti otsuse peale esitada kaebuse apellatsioonikomisjonile. Seega ei kuulu apellatsioonikomisjoni pädevusse Patendiameti teate peale esitatud kaebuse läbivaatamine.
33.TÕAS § 38 lg 2 sätestab üldiselt, et menetlus apellatsioonikomisjonis on kohustuslik kohtueelne menetlus. Seega ei sätesta seadused Patendiameti teadete peale kaebuste esitamise võimaluse regulatsiooni. Haldusmenetluse seaduse § 2 lg 2 järgi ei ole tööstusomandi esemele õiguskaitse andmise menetlus haldusmenetlus. Järelikult on haldusmenetluse analoogia kasutamine välistatud. Seega jääb ebaselgeks, millisel alusel saab menetlus TOAK-is olla kohustuslik kohtueelne menetlus.
KOHTUMÄÄRUSE PÕHJENDUSED
34.Kohus, hinnanud kogumis kõiki tõendeid, leiab, et avaldus ei kuulu rahuldamisele.
35.Käesolevas asjas ei vaidle pooled järgmiste asjaolude üle: 1) avaldajale kuulub Euroopa patent nr XXX, mille Eesti registreeringu numbriks on XXX; 2) avaldaja patendi kuuenda kehtivusaasta riigilõivu tasumise tähtaeg oli 31.10.2010.a ning riigilõivu viimane tasumise tähtaeg koos täiendava riigilõivu maksmisega oli 30.04.2011.a; 3) avaldaja ei tasunud tähtaegselt riigilõivu oma patendi kuuenda kehtivusaasta eest; 4) riigilõivu tasumiseks ei olnud avaldaja volitanud Eestis tegutsevat patendivolinikku; 5) avaldaja esitas Patendiametile 10.06.2011.a nõude patendi registreeringu kehtivuse taastamiseks ning väitis, et riigilõiv jäi tasumata avaldajast sõltumatutel põhjustel; 6) Patendiamet ei rahuldanud avaldaja nõuet ja vormistas keeldumised patendi kehtivuse mittetaastamise kohta teadetena, millistest viimane edastati avaldajale 09.11.2011.a;. 7) avaldaja esitas 09.01.2012.a kaebuse TOAK-le;
8) TOAK lükkas pädevuse puudumise tõttu avaldaja kaebuse 25.01.2012.a ainuisikulise otsusega nr XXXtagasi. Avaldaja õigus vaidlustada Patendiameti teadet ning teate vaidlustamise viis
36.Kohus leiab, et avalduse lahendamisel tuleb esmalt võtta seisukoht selle kohta, kas avaldajal oli võimalik vaidlustada Patendiameti teadet patendi kehtivuse mittetaastamise kohta ning kas sellise teate vaidlustamiseks tuli avaldajal pöörduda TOAK poole.
37.Avaldaja on leidnud, et kuigi Patendiamet vormistas oma vastuse teatena, tuleb lähtuda selle sisust ning sisuliselt on tegemist patendi registreeringu kehtivuse taastamisest keeldumisega, mis võimaldab analoogiana kohaldada PatS § 30 lg 1 ja § 52 lg 1. PatS § 42 lg 11 ega patendiseaduse muud sätted ei reguleeri selgelt patendi kehtivusaasta riigilõivu tasumise ning kehtivuse taastamise üle tekkivate vaidluste menetluskorda või –alluvust. Seadus ei sätesta, mis vormis (kas teatena või otsusena) peaks Patendiamet vormistama kehtivuse taastamise kohta tehtava lahendi. Patendi kehtivuse taastamise küsimuse lahendamisel on tegemist registritoiminguga, millest tulenevad vaidlused on patendivaidlused, mis peaksid alluma TOAK-le. TOAK on oma ainuisikulise otsusega põhjendamatult kitsendavalt tõlgendanud PatS § 55 lg 1 ja TÕAS § 38 lg 2 ja § 39 lg 1 p 1, võttes kaebajalt ära Põhiseaduse §-ga 15 tagatud võimaluse õiguste tõhusaks kaitseks. PatS § 30 lg 1 järgi saab TOAK-le esitada kaebuse ainult Patendiameti otsusele. Asjaolu, et Patendiamet vormistas seisukoha teate vormis, võtab sisuliselt patendiomanikult võimaluse selle vaidlustamiseks ja sellega rikutakse patendiomaniku õigusi. Kui vaidluse üheks pooleks on Patendiamet, siis tuleb vaidluse lahendamiseks esmalt pöörduda TOAK poole, sest vaidlused Patendiameti suhtes ei kuulu enam halduskohtu pädevusse. Tegemist võib olla ka õigusliku vaakumiga.
38.TOAK oli seisukohal, et ainult selgelt seaduses sätestatud juhtudel lahendab TOAK Patendiameti otsustele esitatud kaebusi. PatS §-des 48-54 on loetletud mitmed patendivaidluste tüüpjuhtumid, mis nõuavad menetlust tsiviilkohtus ja välistavad TOAK-i pädevuse. Erand on PatS § 55. Tõlgendades seda sätet koos Põhiseaduse §-ga 15, võib järeldada, et TOAK-s lahendatakse vaidlusi ainult patendiseaduses sätestatud juhtudel ning ülejäänud juhtudel on pädevaks asutuseks kohus. PatS § 55 seega ei laienda ega võimalda laiendada TOAK-i kohustuslikku menetlust patendivaidlustele, mida ei ole patendiseaduses eraldi ette nähtud. Täiendavalt näeb aluse patendialase vaidluse lahendamiseks TOAK-s ette PatS § 30. Pärast patenditaotluse menetluse lõppemist ei saa rääkida patenditaotlejast. TOAK pädevus PatS § 30 alusel puudutab konkreetselt patenditaotlust ja selle menetlust. Patendiseaduses kasutatakse Patendiameti otsuse mõistet selgelt seoses taotluse menetlemisega. Patendiameti otsuse mõistet ei kasutata hilisemate registritoimingute kontekstis. Osadel juhtudel on seaduses märgitud, et Patendiameti otsus on lõplik (PatS § 25 lg 2, § 42 lg 4), mis välistab selle vaidlustamise. PatS § 30 lg 3 p 2 järgi on Patendiameti otsuse peale esitatud kaebuse üheks võimalikuks tagajärjeks TOAK otsus, millega kohustatakse Patendiametit menetlust jätkama. PatS §-st 30 võib järeldada, et tegu on patenditaotluse menetlusega, mitte aga registritoimingu tegemise nõude menetlusega. Kuigi registritoiminguid puudutavate nõuete kohta tehtavad otsustused võivad olla lahendatud teatena või muus vormis, on nad kaetud PatS § 55 lõikega 1 kohtu pädevuse osas.
39.Patendiamet leidis samuti, et Patendiameti teadetele esitatud kaebuste läbivaatamine ei ole TOAK pädevuses. Seadused ei sätesta Patendiameti teadete peale kaebuste esitamise võimaluse regulatsiooni. Haldusmenetluse seaduse § 2 lg 2 järgi ei ole tööstusomandi esemele
õiguskaitse andmise menetlus haldusmenetlus. Järelikult on haldusmenetluse analoogia kasutamine välistatud.
40.Kohus leiab, et patendiseadus ega tööstusomandi õiguskorralduse aluste seadusest ei tulene tõepoolselt selgelt, kuidas patendiomanik saab vaidlustada Patendiameti otsustust jätta patendi kehtivus taastamata juhul, kui patendiomanik on hilinenud riigilõivu tasumisega. Samuti nõustub kohus Patendiameti ja TOAK seisukohtadega selles osas, et vastavale Patendiameti otsustusele kaebuse esitamise võimalust ja sellise kaebuse lahendamise korda õigusaktid ei reguleeri. Vaatamata eeltoodule on kohus seisukohal, et Patendiamet on ebaõigesti vormistanud oma otsustuse ainult teatena ega ole selgitanud oma otsustuses patendiomanikule selle vaidlustamise võimalusi. Kuivõrd tegemist on seesuguse Patendiameti otsustusega, mis võib olulisel määral mõjutada ja riivata patendiomaniku õigusi, oli patendiomanikul igal juhul õigus otsustust vaidlustada ning pöörduda ka avaldusega kohtu poole. Patendiseadus ei sätesta, et Patendiameti otsustus patendi kehtivuse taastamata jätmise kohta oleks lõplik.
41.Põhiseaduse §-st 15 tulenevalt on igaühel õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Seega ei saa tekkida olukorda, kus avalikku võimu teostava organi otsustuse tulemusena piiratakse isiku õigusi või võidakse neid piirata, kuid isikul puudub võimalus kohtusse pöörduda. Üldjuhul lahendab halduskohus kaebusi, mis on esitatud avalikõiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamiseks. Halduskohtumenetluse seadustiku § 6 lg 1 järgi loetakse halduskohtumenetluses haldusaktiks akti haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 tähenduses, halduslepinguks aga lepingut HMS § 95 tähenduses. Haldusorgani toiminguks halduskohtumenetluses loetakse sama seaduse § 6 lg 2 järgi haldusorgani poolt haldusmenetluses tehtud toimingut, samuti haldusorgani tegevusetust ja viivitust avalikõiguslikus suhtes. Samas sätestab HMS § 2 lg 2, et tööstusomandi esemele õiguskaitse andmise menetlus, riigihangete teostamine ja vaidlustuste lahendamine riigihangete seaduse tähenduses ning väärteomenetlus ja süütegude kohtueelne uurimine ei ole haldusmenetlus käesoleva seaduse tähenduses. Eeltoodust lähtuvalt ei ole tööstusomandile õiguskaitse andmise menetlust laiemas mõttes peetud seadusandja tahte kohaselt haldusmenetluseks. Tööstusomandi esemele õiguskaitse andmisega seotud menetlused ning ka õiguskaitse kehtivuse lõppemisega seotud toimingutest tulenevad vaidlused alluvad seega üldkohtule.
42.Täpsemalt reguleerib tööstusomandi esemele õiguskaitse andmist ja sellega seotud erinevaid menetluslikke küsimusi tööstusomandi õiguskorralduse aluste seadus (TÕAS). Antud seaduse § 3 p 1 kohaselt loetakse taotluseks registreerimistaotlust õiguskaitse saamiseks ehk patentide puhul patenditaotlust. Omanikuks loetase TÕAS § 3 p 3 järgi isikut, kes on õiguskaitse saanud eseme omanikuna registrisse kantud. Seega on avaldaja näol tegemist TÕAS mõistes patendiomanikuga ning mitte taotlejaga.
43.TÕAS reguleerib erinevate registrite pidamist ja sellega seotud toimingute tegemist, sealhulgas patendiregistri pidamist. TÕAS § 12 lg 1 kohaselt on registritoiminguteks registri pidamisega seotud toimingud, mille üheks alaliigiks on § 12 lg 2 p 6 järgi registreeringu jõushoidmise või kehtivuse pikendamisega seotud andmete kandmine registrisse. Eeltoodu alusel leiab kohus, et Patendiameti toimingud seoses patendi kehtivuse taastamise või taastamata jätmisega kujutavad endast registritoiminguid.
44.TÕAS § 15 lg 1 sätestab, et kande tähendus on tööstusomandi seaduse, rahvusvaheliste kokkulepete või nende alusel kehtestatud õigusaktidega määratud andmetel, mis iseloomustavad tööstusomandi eseme suhtes õiguste tekkimist, muutumist ja lõppemist,
sellega seotud menetlus- ja registritoiminguid ning nimetatud toiminguid kajastavaid dokumente. TÕAS § 15 lg 2 järgi on registreeringu, tööstusomandi eseme õiguskaitse kehtivuse või kehtivusaja pikendamise kanne ning registreeringu kustutamise kanne menetlus- ja registritoimingutega seotud kanneteks. TÕAS § 15 lg 3 p 1 näeb ette, et menetlus- ja registritoiminguid kajastavad dokumendid, mille kohta tehakse kanne registrisse, on muuhulgas Patendiameti poolt taotlejale väljastatud tähtaegade kehtestamisega seotud kirjalik teade, järelepärimine või otsus. Seega näeb seadus ette, et tähtaegadega seotud küsimuste puhul võib Patendiamet väljastada kirjalikke teateid, järelpärimisi või otsuseid, kuid seadus ei konkretiseeri, millisel juhul väljastatakse teade ja millisel juhul otsus.
45.TÕAS reguleerib üldisemalt ka TOAK tegevust ning pädevust. TÕAS § 38 lg 1 kohaselt on TOAK kohtueelne sõltumatu organ. Vastavalt TÕAS § 38 lõikele 2 on menetlus TOAK-s kohustuslik kohtueelne menetlus. TOAK pädevus on täpsemalt reguleeritud TÕAS §-s 39. Vastavalt TÕAS § 39 lõikele 1 lahendab TOAK tööstusomandi seadustes sätestatud juhtudel taotleja poolt Patendiameti otsuse vaidlustamiseks esitatud kaebusi ning asjasthuvitatud isiku ja taotleja või omaniku vahelisi vaidlusi asjasthuvitatud isiku avalduse alusel. Seega tuleneb kohtu hinnangul TÕAS §-st 39, et vaidluse lahendamiseks TOAK-s peab lisaks TÕAS-s märgitud üldisele alusele tulenema konkreetne seaduslik alus ka vastavast tööstusomandi seadusest endast ehk antud juhul patendiseadusest. TOAK otsuste osas näeb TÕAS § 61 lg 2 ette, et apellatsioonikomisjon teeb oma otsuse samuti vastavalt tööstusomandi seadustes sätestatule ehk konkreetse valdkonna tööstusomandi seadus peab reguleerima, millist otsust TOAK mingis valdkonnas teha saab. Kuivõrd TÕAS-s on defineeritud selgelt taotleja mõiste, lahendab TOAK patentide puhul patenditaotleja kaebusi Patendiameti nendele otsustele, mis on tehtud enne patendile õiguskaitse andmist. TÕAS viidatud sättest ei tulene, et TOAK-l oleks pädevus lahendada patendiomanike kaebusi seoses Patendiameti poolt erinevate registritoimingute tegemisega. TÕAS § 47 lg 3 sätestab, et kui kaebuse lahendamine ei kuulu TAOK pädevusse, lükatakse kaebus komisjoni esimehe ainuisikulise otsusega tagasi. Kokkuvõtvalt tuleneb TÕAS viidatud sätetest see, et Patendiameti poolt pärast patendile õiguskaitse andmist tehtud toimingute, sealhulgas registritoimingute vaidlustamiseks TOAK-s peab eksisteerima vastavasisuline selge alus patendiseaduses endas. Järgnevalt kohus analüüsib, kas patendiseadus annab TOAK-le pädevuse selliseid kaebusi lahendada.
46.Patendiseaduse (PatS) § 14 lg 1 kohaselt on patendiomanikuks isik, kelle kohta on patendiregistrisse tehtud patendiomanikuna viimane kanne. Käesolevas asjas puudub poolte vahel vaidlus selles, et avaldaja oli patendiomanikuks. Vastavalt PatS §-le 31 lõpeb patenditaotluse menetlus patendi väljaandmise või patenditaotluse tagasilükkamisega. Üldnormina näeb PatS § 30 lg 1 ette, et patenditaotleja võib esitada Patendiameti otsuse peale kaebuse apellatsioonikomisjonile. Seega ei näe seadus ette, et Patendiameti otsuste peale võiks ka patendiomanik TOAK-le kaebusi esitada. Kaebuse lahendamisel on vastavalt PatS § 30 lõikele 3 TOAK-l õigus kas jätta kaebus rahuldamata või kohustada Patendiametit oma otsust tühistama ja apellatsioonikomisjoni otsuses nimetatud asjaolusid arvestades menetlust jätkama. Kohus nõustub siinkohal TOAK seisukohaga, et patendiseadus annab TOAK-le kaebuste lahendamisel selgepiirilised volitused. TOAK-l puudub pädevus kaebust ainult rahuldada ning lugeda seeläbi kaebaja taotlus positiivselt lahendatuks, vaid TOAK peab kaebuse rahuldamisel kohustama Patendiametit menetlust jätkama. Avaldaja kaebust arvestades aga oleks registritoimingu tegemisel puudunud selline menetlus, mida Patendiamet oleks saanud ka kaebuse positiivsel lahendamisel jätkata. Muid volitusi kaebuste lahendamisel ei ole seadusandja TOAK-le ette näinud.
47.Kohtu käsitlust toetavad ka ülejäänud patendiseaduse sätted, mis reguleerivad detailselt erinevate vaidluste lahendamist. PatS § 48 reguleerib patendi autorsuse vaidlustamist, § 49 patendiomaniku ja patendi vaidlustamist. PatS § 50 lg 1 järgi võib iga isik üheksa kuu jooksul patendi väljaandmise teate avaldamise päevast arvates esitada apellatsioonikomisjonile vaidlustusavalduse ja nõuda patendi tühistamist. PatS § 51 reguleerib autori õiguste kaitset. Ükski viidatud sätetest ei reguleeri, kuidas saab patendiomanik vaidlustada Patendiameti poolt tehtud registreerimistoiminguid ning ükski viidatud säte ei näe ette selliste toimingute vaidlustamise võimalust TOAK-s. PatS § 52 lg 1 järgi võib patenditaotleja PatS § 30 kohaselt esitada Patendiameti otsuse peale kaebuse apellatsioonikomisjonile kahe kuu jooksul otsuse kuupäevast arvates, kuid ka antud säte näeb selgelt vastava kaebuse esitamise õiguse ette patenditaotlejale, kelle patenditaotlust ei ole rahuldatud. PatS § 53 reguleerib, milliseid õiguskaitsevahendeid saab kasutada patendiga kaitstud leiutise õigusvastase kasutamise korral ning PatS § 54 reguleerib teiste isikute kaitset. Patendiomaniku ja Patendiameti vaheliste vaidluste lahendamist pärast patendi registreerimist patendiseadus eraldi ei reguleeri.
48.Eeltoodu alusel leiab kohus, et TOAK esimehe ainuisikuline otsus nr XXXon õige ega kuulu tühistamisele, kuna TOAK-l puudus pädevus esitatud kaebuse lahendamisel. Samas ei nõustu kohus TOAK käsitlusega, et ainuisikulisele otsusele kaebuse esitamisel Harju Maakohtule on TOAK kõrvaliseks isikuks. Kohus leiab, et kuna seadus näeb ette ka ainuisikulise otsuse vaidlustamise võimaluse ning avaldaja soovis saada sisulist hinnangut küsimusele, kas antud asjas oli kaebuse tagasilükkamine põhjendatud või mitte, tuli kohtul TOAK puudutatud isikuna menetlusse kaasata ja tegemist ei saa olla kõrvalise isikuga.
49.Kuigi patendiseadus ei näe ette võimalust vaidlustada TOAK-le esitatava kaebusega Patendiameti tegevust, otsuseid või teateid pärast patendile kaitse andmist, ei saa sellest kohtu hinnangul teha järeldust, et Patendiameti 09.11.2011.a teade ei olnud üldse vaidlustatav. Kohus leiab, et muude menetluslike normide puudumisel oli kaebajal õigus vaidlustada antud teadet üldkohtule esitatavas avalduses. PatS § 55 lg 1 sätestab üldnormina, et patendivaidlusi arutatakse TOAK-s või kohtus. Vastavalt PatS § 55 lõikele 3 arutab kohus patendivaidlusi tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras, arvestades käesoleva seadusega kehtestatud erisusi. PatS § 55 lg 2 sisaldab eraldi loetelu nendest kaebustest ja hagidest, millised alluvad Harju Maakohtule. Kuigi antud loetelus ei ole märgitud kaebusi Patendiameti registritoimingutele või sellekohastele teadetele ja otsustele, on kohtul hinnangul Harju Maakohus pädev antud vaidlust lahendama PatS § 55 lõikest 1 tuleneva volituse alusel.
50.TsMS § 475 lg 1 p 17 kohaselt vaatab kohus läbi muid seaduses hagita asjana sätestatud tsiviilasjad. Samuti sätestab TsMS § 475 lg 2, et kohus vaatab hagita menetluses läbi ka teisi asju, mis seadusega on antud kohtu pädevusse ja mida ei saa läbi vaadata hagimenetluses. Käesolevas asjas on kohus juba tuvastanud, et tööstusomandi valdkonnas tehtud toiminguid ei loeta haldustoiminguteks haldusmenetluse seaduses sätestatud erandi alusel, kuigi tegemist on avalik-õiguslikes suhetes tehtavate toimingutega. Seega tuleb kohtu hinnangul kaebused nendele Patendiameti otsustele ja toimingutele, milliste vaidlustamist ei ole eraldi vastava liigi tööstusomandi seaduses ette nähtud, kuid mis piiravad isikute õigusi, lahendada hagita menetluses üldkohtus.
51.Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et Patendiamet teatas 08.07.2011.a avaldajale (toimiku lk 55), et tema taotlust patendi kehtivuse ennistamiseks ei rahuldata. Teates on leitud, et kuna patendiomanikku ei esindanud Eestis tegutsev patendivolinik, tuli patendiomanikul endal kindlustada riigilõivu õigeaegne tasumine. Riigilõivu tasumisel teiste kanalite kaudu võttis patendiomanik kogu vastutuse endale ning puudub alus väita, et riigilõiv jäi tasumata patendiomanikust sõltumatu takistuse tõttu. Samasisulist seisukohta on Patendiamet korranud oma teises teates 09.11.2011.a (toimiku lk 56-57). Seega tegi Patendiamet avaldaja suhtes otsuse, millega lõpetas sisuliselt patendi kehtivuse ning selline otsustus on avaldaja õigusi märkimisväärselt piirav ja järelikult kohtus vaidlustatav. Ükski eelpool viidatud patendiseaduse või tööstusomandi õiguskorralduse aluste seaduse sätetest ei näe selgelt ette, et vastavasisuline Patendiameti otsustus oleks lõplik ega oleks kohtus vaidlustatav. Vaieldavate asjaolude ja tõendite hindamisel puhul peab avaldajale jääma võimalus taotleda kohtult otsustuse sisulise õigsuse kontrollimist.
52.Eeltoodu alusel leiab kohus, et kuigi vaidlustatud TOAK esimehe ainuisikuline otsus kaebuse tagasilükkamise kohta oli seaduslik, saab kohus anda sisulise hinnangu küsimuses, kas Patendiameti otsustus oli seaduslik ja põhjendatud või mitte. Täiendava kaalutlusena märgib kohus, et ükski menetlusosalistest ei ole sisuliselt Harju Maakohtu pädevust avalduse lahendamisel vaidlustanud. Riigikohus on märkinud, et õiguslik regulatsioon ei ole kohtute pädevuse määratlemisel alati piisavalt selge ja üheselt arusaadav. Kui kohus on isiku kaebuse vastu võtnud ning menetlusosalised ei ole kuni otsuse tegemiseni kohtu pädevust vaidlustanud, ei ole mõistlik tühistada otsust üksnes põhjusel, et seaduse järgi ei kuulu vaidlus lahendamisele selles kohtus (RK HKm 10.04.2002.a nr 3-3-4-2-02, p 10). Järgmiseks asub kohus sisuliselt hindama, kas avaldaja patendi kehtivus tuleks taastada või mitte. Patendi kehtivuse taastamine
53.Avaldaja on käesolevas asjas välja toonud, et patendiomanik tegeles Eestis jõustatud patendi lõivude tegelemisega ise, mitte Eestis tegutseva patendivoliniku kaudu. Avaldaja kasutas lõivude tasumiseks vahendusfirma CPAGL(CPA) teenuseid. 10.12.2010.a palus avaldaja teda assisteerivat NP`t, et viimane saadaks CPA-le juhised patentide riigilõivude tasumise kohta, sh Eestis kehtiva patendi osas. Juhised olid märgitud CPA poolt saadetud meeldetuletusel dokumendi mõlemale poolele. Lehtede kahepoolsel skaneerimisel tekkinud tehniliste probleemide tõttu ei jõudnud aga CPA-sse juhised, mis asusid lehekülgedel 2, 4 ja
6.CPA sai kehtivusaasta maksmise kohta juhised vaid nende patentide kohta, mis olid lehekülgedel 1, 3, 5 ja 7. 20.03.2011.a saatis CPA täiendava meeldetuletuse tavapostiga ettevõttesse ASR, LLC (mille president on patendiomanik), mis saadi kätte alles 2011.a 22. nädalal (30.05.2011.a – 05.06.2011.a). Selleks ajaks oli juba möödunud Eesti patendi nr XXX
6.kehtivusaasta lõivu tasumise tähtaeg. Avaldaja esitas kohtule patendiomaniku ja NP tunnistused ning rõhutas, et riigilõivu tasumata jätmine ei olnud tahtlik. Vahendusfirmade kasutamine riigilõivude tasumisel on tavapärane praktika. CPA meeldetuletusi avaldaja kätte ei saanud ega saa olla vastutav posti kohalejõudmise eest. Seega esinesid patendiomanikust sõltumatud takistused lõivude tasumisel. Täiendavalt viitas avaldaja patendiõiguse lepingu artiklile 12 ning leidis, et patendi kehtivuse taastamisel tuleb arvestada seda, et viivitus riigilõivu tasumisel ei olnud tahtlik. Patendile õiguskaitse taotlemine on kulukas ja oleks ebaproportsionaalne, kui muu väiksem takistus tooks kaasa ebamõistlikult suure kahju, mis seisneb patendi kehtivuse lõppemises.
54.TOAK leidis, et avalduse rahuldamine ei ole sisuliselt põhjendatud. Patendiomaniku ainuõigus on monopoolne ja tema õigust tuleb kaaluda ülejäänud isikute ja avalikkuse
õiguspärase ootusega selles osas, et monopoolsel seisundil on ajalised piirid, milliste saavutamisel on patendi ese vaba kasutamiseks igaühele. Tagamaks patendiga tagatud monopoli piiratud ulatust, on seaduses sätestatud kehtivusaasta riigilõivude tasumine aasta kaupa kindlaks kuupäevaks ja lõivude progresseeruv määr. Täiendava riigilõivu tasumisel on võimalik kasutada nn pooleaastast armuaega. Patendiomanikust või tema esindajast sõltumatu muu takistuse mõistet tuleb tõlgendada pigem kitsalt, välistades hooletusest, asjaajamise ebapiisavast korraldusest ja agentide üle järelevalve puudumisest tingitud möödalaskmiste hõlmatust selle mõistega. Patendiomanik sai või oleks saanud oma ettevõtte töö ja infovahetuse saanud korraldada heaperemehelikult, mis oleks möödalaskmise välistanud. Patendi kehtivuse taastamise nõudmine on riigi siseselt reguleeritud PatS § 42 lõikega 11.
55.Patendiamet vaidles samuti avaldaja väidetele vastu ja leidis, et vahendusfirmad, kes kasutavad „viimase minuti“ praktikat ega suuda lõivusid tähtajaks tasuda, tekitavad kahju patendiomanikele ja kolmandatele isikutele, kelle ärihuvid on kahjustatud teadmatuse tõttu patendikaitse kehtivuse osas.
56.PatS § 4 sätestab, et kui antud seadus on vastuolus välislepinguga, kohaldatakse välislepingu sätteid. Patendiõiguse lepingu artikkel 12 lg 1 sätestab, et lepinguga ühinenud riik näeb ette, et kui taotleja ei ole järginud asutuse menetlustoimingu tähtaega ja on seetõttu kaotanud taotluse või patendiga seotud õigused, ennistab asutus taotleja või omaniku taotluse või patendiga seotud õigused, kui asutusele esitatakse rakenduseeskirjade nõuete kohane palve, see palve on esitatud ning kõik nõuded, mida kohaldatakse kõnealuse tähtajaga seotud toimingu suhtes, on täidetud rakenduseeskirjades sätestatud aja jooksul, palves on märgitud tähtaja möödalaskmise põhjused ning asutus tuvastab, et tähtaja möödalaskmine toimus olenemata sellest, et asjaolusid arvestades rakendati piisavat hoolikust või vastavalt lepinguosalise määratule ei olnud viivitus tahtlik. Kohtu hinnangul tuleneb antud artiklist selgelt, et taotluse rahuldamise eeldusena tahtluse puudumise arvestamine on jäetud lepinguosalise enda siseriikliku õiguse määratleda. Tahtluse puudumist ei pea lepinguga ühinenud riik kohustuslikult arvestama.
57.Järgnevalt kohus analüüsib, millisel viisil reguleerib patendiseadus riigilõivude tasumist ning kirjeldatud taotluste lahendamist. PatS § 131 lõikest 2 tulenevalt võis välismaine patendiomanik kasutada riigilõivude tasumisel ka teiste esindajate abi peale Eestis tegutsevate patendivolinike. PatS § 37 lõike 2 järgi tuli patendi jõushoidmiseks tasuda riigilõivu iga selle kehtivusaasta eest. Kui riigilõiv jäetakse tasumata, kaotab patent PatS § 38 lg 1 p 1 alusel kehtivuse ennetähtaegselt.
58.Riigilõivude tasumist reguleerivad PatS §-d 41 ja 42. PaS § 41 lg 1 alusel võib kokkuleppel patendiomanikuga tasuda riigilõivu tema eest ka teine isik. Vastavalt PatS § 42 lõikele 1 peab kehtivusaasta riigilõivu tasuma tasumistähtpäeval või kuue kuu jooksul enne tasumistähtpäeva. PatS § 42 lg 3 alusel võib kehtivusaasta riigilõivu tasuda kuni kuue kuu jooksul pärast tasumistähtpäeva möödumist, tasudes täiendava riigilõivu.
59.PatS § 42 lg 11 sätestab, et kehtivusaasta riigilõivu võib tasuda ka juhul, kui see jäi tasumata vääramatu jõu või patenditaotlejast, patendiomanikust, täiendava kaitse omanikust või nende esindajast sõltumatu muu takistuse tõttu. Patendiamet taastab patenditaotluse menetluse, patendi kehtivuse või täiendava kaitse kehtivuse, kui patenditaotleja, patendiomanik või täiendava kaitse omanik kahe kuu jooksul pärast takistuse kadumist esitab patenditaotluse menetluse, patendi kehtivuse või täiendava kaitse kehtivuse taastamise nõude, tõendab vääramatu jõu või temast või tema esindajast sõltumatu muu takistuse olemasolu ja
tasub kehtivusaasta riigilõivu ning käesoleva paragrahvi 3., 8. või 10. lõikes ettenähtud juhtudel täiendava riigilõivu ja riigilõivu patenditaotluse menetluse, patendi kehtivuse või täiendava kaitse kehtivuse taastamise eest. Eelnimetatud nõude saab esitada ühe aasta jooksul käesolevas paragrahvis ettenähtud tähtpäevast arvates, 3., 8. või 10. lõikes sätestatud juhtudel aga nimetud lõigetes sätestatud tähtaja lõppemisest arvates.
60.Käesolevas asjas vaidlevad pooled sisuliselt selle üle, kas riigilõivu tasumata jätmisel esinesid avaldajast sõltumatud takistused. Tahtluse puudumise tuvastamist riigilõivu tasumata jätmisel Eestis kehtiv seadus patendi kehtivuse taastamise eeldusena ette ei näe. Järgnevalt asub kohus hindama asjas kogutud tõendeid, et tuvastada, kas takistus riigilõivu tasumisel sõltus või ei sõltunud avaldajast.
61.Kohtule esitatud NP deklaratsioonist (toimiku lk 10, tõlge eesti keelde lk 11) nähtub, et nimetatud isik saatis patendiomaniku palvel 10.12.2010.a CPA-le dokumendid, mille esileheküljed kandsid numbreid 1, 3, 5 ja 7 ning pöördel olevad leheküljed numbreid 2, 4 ja 6. NP on märkinud oma kinnituses (punkt 4), et lehtede skaneerimisel ei saanud ta aru, et ei kasutanud kahepoolset skaneerimist. Seega tuleneb antud kinnitusest, et lehekülgede skaneerimisel ei esinenud tehnilisi probleeme, vaid tegemist oli ühe isiku eksitusega. Sama deklaratsiooni punktis 6 on väidetud, et CPA saatis 20.03.2011.a meeldetuletuse, kuid see saadi kätte alles 31. mail 2011.a, kuna arvatavasti oli meeldetuletus saadetud tavapostiga. Millistel põhjustel tegelikult meeldetuletust varem kätte ei saadud, kinnitusest ei nähtu. Kinnituses on väidetud, et 20.03.2011.a meeldetuletuse ümbrik on kadunud. Millistel asjaoludel ümbrik kadus ning kuidas patendiomanik kirja ilma ümbrikuta kätte sai, kinnitusest ei nähtu. Samuti ei ole kohtule teada, millistel asjaoludel NP oma kirjaliku kinnituse andis, kas või milliseid küsimusi talle vastamiseks esitati ning kas ta koostas ise kohtule esitatud allkirjastatud teksti või mitte.
62.Tõendist toimiku lk 13 nähtub, et 10.12.2010.a on e-postiga saadetud NP poolt CPA-le juhised patentide kohta. E-kirjast toimikus ei nähtu, et sellega oleks koos saadetud lisasid. CPA patentide juhistest (mis kannavad kuupäeva 18.10.2010) (toimiku lk 15-21) nähtub, et lehekülgedel 2, 4, 6 (sh lehel 2, millel oli märgitud Eesti) puuduvad käsitsi tehtud märked selle kohta, kas patentide riigilõivu tasuda või mitte. Käsitsi on tehtud kanded sama dokumendi lehekülgedele 1, 3, 5 ja 7. Kohus leiab, et antud tõend läheb vastuollu avaldaja poolt esitatud NP kinnituses väidetuga, kuna osadel dokumendi lehekülgedel puuduvad sootuks käsitsi tehtud märked selle kohta, kas patente uuendada või mitte. Kas või millisel põhjusel need märked tegemata on jäänud, esitatud tõenditest ei nähtu, kuid kohtu hinnangul ei saa olla tegemist eksimusega dokumentide skaneerimisel, kuna eelduslikult oleks dokumendi skaneerimisele pidanud eelnema dokumendi lehtedele 2, 4 ja 6 käsitsi märgete tegemine vajalikesse lahtritesse. Sellised märked on jäänud täielikult tegemata, mistõttu ka dokumendi nõuetekohase skaneerimise korral ei oleks vajalikke juhiseid (sh juhist Eesti kohta) edastatud. Kes tegi käsitsi märkeid CPA juhiste blanketile – kas patendiomanik ise või keegi teine – esitatud tõenditest ei nähtu.
63.Patendiomaniku NFi deklaratsioonist (toimiku lk 25-28, tõlge eesti keelde, toimiku lk 2932) nähtub (punkt 2), et CPA saatis patendiomanikule meeldetuletuse „arvatavasti tavapostiga 20.03.2011“, kuid patendiomanik sai selle kätte 31.05.2011.a. Varasemalt oli patendiomanik 10.12.2010.a palunud NPl soovitada CPA-l tasuda kõikide patentide aastatasud (p 13). Patendiomanik on väitnud (p 14), et ta oli koostanud CPA-le lisas C olevad korraldused maksta kõikide siseriikliku menetluse riikide aastatasud, sh Eesti oma. Kinnituse punktis 15 on väidetud, et NP ei kasutanud patendiomaniku korralduse skaneerimisel kahepoolset
skaneerimist. Kohus juba märkis varasemalt, et kohtule esitatud CPA juhistest ei nähtu, et Eesti kohta oleks üldse antud korraldust riigilõivu tasumiseks. Patendiomaniku kinnituse kohaselt saatis CPA talle 13.12.2010.a järgmise kirja, milles paluti täiendavaid pikendamiskorraldusi riigilõivude tasumise kohta, sh Eesti suhtes. Patendiomaniku deklaratsiooni järgi puuduvad tal andmed sellise kirja saamise kohta. Järgmine teade saadeti CPA poolt 18.02.2011.a, kuid selles ei sisaldunud viidet Eesti patendi kohta. Antud kirja sai patendiomanik kätte ja ta andis 25.03.2011.a CPA-le täiendava korralduse riigilõivu tasumiseks. Eestit puudutav uus teavitus saadeti kinnituse kohaselt CPA poolt 20.03.2011.a, kuid patendiomanik sai selle kätte 31.05.2011.a.
64.Patendiomanik rõhutas oma kinnituses (p 15), et NP e-kirjas paluti selgelt pikendada kõiki patente, millest tulenevalt väidab patendiomanik, et ta andis korralduse kõikide patentide riigilõivude tasumise kohta, kuid see skaneeriti kogemata ühepoolselt. Edaspidi kavatseb patendiomanik sõlmida CPA-ga sellise lepingu, mis tagaks kõigi aastatasude automaatse tasumise CPA poolt, ilma et CPA peaks esitama aastatasude maksmise kohta meeldetuletusi ja arveid.
65.Kohus leiab, et patendiomaniku eelviidatud deklaratsiooni ei saa hinnata tõendina, vaid tuleb arvestada avaldaja täiendava kirjaliku seletusena. Viidatud kirjalikus seletuses väidab avaldaja, et tal oli soov tasuda kõik riigilõivud, kuid selline tahe või sellekohase korralduse andmine asjas kogutud kirjalikest tõenditest ei nähtu. Avaldaja ise on kinnitanud, et CPA saatis talle korduvalt meeldetuletusi riigilõivu tasumise vajaduse kohta, kuid millisel põhjusel ta nimetatud meeldetuletusi kätte ei saanud, tõenditest ega avaldaja poolt esile toodud asjaoludest ei nähtu. Avaldaja väidete kohaselt ei saanud tema kanda vastutust postiga saadetud teadete mittekohalejõudmise eest, kuid selline avaldaja seisukoht ei ole kohtu hinnangul põhjendatud. Kui avaldaja ei ole võimeline oma asukohas korraldama postisaadetiste õigeaegset kättesaamist või saabunud postisaadetistele õigeaegset reageerimist või kui esinevad muud põhjused, milliste tõttu on avaldaja asukohas postisaadetiste kadumine tavapärane, oleks avaldajal tulnud seesugust riski arvestada ning tagada tema ja riigilõivude tasumisega tegeleva ettevõtte vahel mõni teine turvalisem suhtlemise viis. Esitatud tõenditest nähtub, et avaldaja suhtles CPA-ga ka e-kirjade teel. Avaldaja kinnitusest nähtub, et tal oli võimalik CPA-ga riskide vältimiseks kokku leppida sellisel moel, et kõik riigilõivud tasutakse õigeaegselt ilma patendiomaniku sellekohase kinnituse ootamiseta. Seega oli patendiomanikul võimalik korraldada riigilõivude tasumine ilma riske võtmata.
66.Avaldaja kinnitusele on lisatud uuesti CPA poolt saadetud juhis patentide riigilõivude tasumise kohta kuupäevaga 18.10.2010.a (toimiku lk 36-42), milles on kantud riigilõivu tasumist puudutavad märked käsitsi kõikidesse lahtritesse, sealhulgas Eestit puudutavas osas (toimiku lk 37). Seega erineb antud tõend sellest CPA juhisest, mida NP avaldaja väidete järgi CPA-le saatis (toimiku lk 15-21). Käsitsi tehtud märked lahtritesse ei saa kaduda ega tekkida dokumentide skaneerimisel, mistõttu loeb kohus avaldaja väiteid Eestis riigilõivu tasumiseks korralduse andmise kohta ebausutavateks. Kui avaldaja ka enda sõnul täitis tervikuna CPA vormi, ei ole ta vormi samasugusel kujul oma töötajale NPle üle andnud, kuna viimane edastas oma kinnituse ja avaldaja enda väidete kohaselt CPA-le juhise osaliselt täitmata kujul.
67.Kas või millisel põhjusel ei ole avaldaja kätte saanud väidetavalt postiga saadetud CPA täiendavat meeldetuletust 13.12.2010.a (toimiku lk 44-47), ei ole avaldaja selgitanud. CPA poolt nimetatud kuupäeval saadetud meeldetuletuse teise lehe ülal paremal nurgas on kohtu hinnangul näha antud dokumendiga faksiga saatmise kuupäev ja kellaaeg: 13.12.2010.a kell
14:10:2. Avaldaja ei ole selgitanud, miks ta antud dokumenti faksiga saadetud kujul kätte ei saanud või sellele ei reageerinud.
68.CPA juhisest 20.03.2011.a (toimiku lk 52-53) nähtub, et nimetatud kuupäeval saadeti avaldajale järjekordne juhis anda korraldus riigilõivu tasumiseks Eestis. Miks avaldaja antud dokumenti kätte ei saanud, ei ole avaldaja selgitanud.
69.Eeltoodud tõendeid kogumis hinnates asub kohus seisukohale, et avaldaja ei ole tõendanud sellise temast sõltumatu asjaolu esinemist, mis annaks aluse tema avalduse rahuldamiseks. VÕS § 103 lg 2 järgi loetakse vääramatuks jõuks asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. Kohus leiab, et avaldaja kirjeldatud asjaolud (kommunikatsiooniprobleemid CPA-ga ning korralduste õigeaegne esitamata või saatmata jätmine) ei saa olla vääramatu jõu asjaoluks, kuna selliste probleemide vältimist sai avaldaja lihtsasti mõjuta ning mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oli avaldajal võimalik korraldada oma tegevust viisil, mis oleks selliste probleemide tekkimise välistanud. Avaldaja ei ole kohtu hinnangul tegelikult tõendanud ka seda, et tal oli sisuline soov ja tahtlus koheselt Eestis kehtiva patendi eest riigilõiv tasuda, kuid tema korraldus läks kaduma tehnilistel põhjustel. Esialgselt väidetavalt NP poolt CPA-sse saadetud juhistel puudusid käsitsi märked Eesti patendi riigilõivu tasumise kohta. Asjas kogutud tõenditest võib kohus järeldada, et avaldaja on oma asjaajamise korraldamisel olnud hooletu. CPA poolt saadetud meeldetuletuste õigeaegset mittekättesaamist ei ole avaldaja samuti ühegi tõendiga tõendanud ning need meeldetuletused on avaldaja ise kohtule esitanud. Asjas kogutud tõenditest ei ole võimalik järeldada, et avaldaja sai esimese meeldetuletuse kätte alles 31.05.2011.a. Avaldaja ei ole selgitanud ega tõendanud, millal ja kuidas siis jõudsid temani CPA meeldetuletused 13.12.2010.a (millest nähtub faksiga saatmise kuupäev ja kellaaeg) ning 20.03.2011.a. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Patendiameti keeldumine patendi kehtivuse taastamisest oli sisuliselt põhjendatud ja õige. Kohus nõustub siinkohal TOAK seisukohtadega, millise kohaselt tuleb avalikes huvides patendiga tagatud monopoli piirata. Patendikaitse andmisel tuleb alati tagada tasakaal avalike huvide ja patendiomaniku vahel ning üheks tasakaalu tagamise meetodiks on iga-aastase riigilõivu tasumise kohustus, milline kohustus pidi olema patendiomanikule teada juba alates patendikaitse saamisest. Arvestada tuleb ka seda, et kui riigilõiv jääb tähtaegselt tasumata, saab seda tasuda seaduses sätestatud täiendava kuue kuulise tähtaja jooksul, kuid sellisel juhul tuleb tasuda sanktsioonina ka täiendav riigilõiv. Patendiseaduses sätestatud regulatsiooni mõtteks ja eesmärgiks ei saa olla see, et pärast täiendava kuuekuulise tähtaja möödumist võiks patendiomanik tasumata jäänud riigilõivu tasuda omal suval mistahes ajal ilma sellest tulenevate õiguslike tagajärgedeta. Kui riigilõivu tasumata jätmine oleks õigustatud avaldaja poolt kirjeldatud asjaoludel, kaotaks riigilõivu tasumise tähtaegade regulatsioon kohtu hinnangul oma sisulise eesmärgi. Eeltoodu alusel tuleb avaldaja avaldus jätta tervikuna rahuldamata.
70.TsMS § 173 lg 1 näeb ette, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega lahendatakse hagita menetluse avaldus. Kooskõlas TsMS § 173 lõikega 2 tuleb menetluskulude jaotus märkida kohtulahendis ka siis, kui menetlusosalised seda ei taotle. Käesolevas asjas ei ole menetlusosalised taotlenud menetluskulude jaotuse kindlaksmääramist.
71.TsMS § 172 lg 7 näeb ette, et kui hagita menetluse võib algatada üksnes avalduse alusel ja avaldus jääb rahuldamata, jätab kohus menetluskulud avaldaja kanda. Kuivõrd käesolevas asjas jättis kohus avalduse rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta avaldaja kanda.
Anu Uritam Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.