Eesistuja Imbi Sidok, liikmed Ulvi Loonurm ja Malle Seppik
Otsuse tegemise aeg ja koht
30.05.2012, Tallinn
Tsiviilasja number
2-09-71891
Tsiviilasi
Jana Kekieišvili hagi Aleksandra Davydova ja Vitali Davõdovi (endine Petrov) vastu valduse kaitseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
1595 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 02.11.2011 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Vitali Davõdovi apellatsioonkaebus Aleksandra Davydova apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant Aleksandra Davydova (isikukood xxxxxxxxx, elukoht xxxxxx xxx xxx-xx xxxxxxx), esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Denis Polman Apellant Vitali Davõdov (isikukood xxxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxx xxx xxx-xx xxxxxxxx) Vastustaja Jana Kekieišvili (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxx xxx xx-x xxxxxxxxx), esindaja v/adv abi Ilja Zuev
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 02.11.2011 otsus tühistada Vitali Davõdovi ja menetluskulude jaotuse osas. Tsiviilasi saata tühistatud osas uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.
2.Aleksandra Davydova osas jätta Harju Maakohtu 02.11.2011 otsuse resolutsioon jõusse, muutes osaliselt otsuse põhjendusi.
4.Aleksandra Davydova apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Riigikohus võib asja läbi vaadata ja lahendada ilma kassatsioonikaebust kohtuistungil arutamata, kui ta ei pea istungit vajalikuks. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Hagi asjaolud
1.31.12.2009 esitas Jana Kekieišvili hagi Harju Maakohtusse Aleksandra Davydova ja Vitali Petrovi (nüüd Davõdov) vastu valduse kaitseks.
2.Aleksandra Davydova võõrandas korteri Tallinnas xxxxxxxxx xxx xxx-xx R Z 08.11.2001 ning kostjal oli õigus korterit tasuta kasutada, tasudes üksnes kommunaalmakseid. Hageja abikaasa omandas korteriomandi 11.04.2004. Hageja ja hageja abikaasa sõlmisid 19.03.2008 abieluvaralepingu, millega jäi korteriomand hageja ainuomandisse. Korteriomandit kasutavad käesoleval ajal kostjad. A.Davydova ei ole tasunud kommunaalmakseid. Hageja esitas kostjale 29.12.2009 korteri tasuta kasutamise lepingu ülesütlemisavalduse. Hageja ei olnud teadlik R Z ja kostja vahel sõlmitud võimalikest kokkulepetest ja sellised kokkulepped ei ole hagejale siduvad. Kostjate vastuväited
3.Kostjad hagi ei tunnistanud. Aleksandra Davydova ja R Z vahel oli kokkulepe, et korter vormistatakse R Z nimele nii kauaks, kuni kostja tasub oma võla võlausaldajale ja kostjal säilib õigus korterit kasutada. Harju Maakohtu otsusega 29.06.2007 on tunnistatud kostja ja R Z vahel 08.11.2001 sõlmitud müügilepingu tühisust ning välja mõistetud kostja kasuks hüvitis 200 000 krooni. Korteri müügilepingu p 2.3 kohaselt oli kostjatel õigus elada vaidlusaluses eluruumis kuni surmani. Nimetatud kokkulepe on kehtiv ka hageja suhtes, hageja oli teadlik sellest müügilepingu punktist. Kostjal tekkis kommunaalteenuste võlgnevus hageja tegevuse tagajärjel, kostja majanduslik seisund ei võimalda võlgnevust tasuda. Samas oli kokkulepe korteri võõrandamisel, et kostja saab korteris elada ilma kommunaalmakseid tasumata. Esimese astme kohtu otsus
4.02.11.2011 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi, kohustas Aleksandra Davydovat ja V P välja andma korteriomandi Tallinnas xxxxxxxxxx valduse hagejale ning vabatahtlikust
väljaandmisest keeldumise korral tõsta kostjad nimetatud korteriomandist välja. Menetluskulud jättis maakohus kostjate kanda. Käesoleval ajal kasutavad korterit Tallinnas xxxxxxxxxx kostjad. A.Davydova ja R.Z vahel 08.11.2001 sõlmitud müügilepingu p 2.3.1 sätestab, et ostja R.Z võimaldab müüjal A.Davydoval elada lepingu objektiks olevas korteris ja registreerida korter elanike registris elukohana. Kostja väitel tulenes sellest tema õigus kasutada korterit tasuta ja kommunaalmaksete eest tasumata kuni surmani. Tulenevalt asjaõigusseaduse (AÕS) § 561 lg-st 2 peab kostja 08.11.2001 sõlmitud müügilepingu p-s 2.3.1 sisalduvale kokkuleppele tuginemiseks hageja suhtes tõendama, et hageja oli korterit omandades 19.03.2008 teadlik nimetatud kokkuleppest ning et hageja abikaasa N.K oli korterit omandades 11.10.2004 teadlik nimetatud kokkuleppest. Vaidlust ei ole selles, et korteriomandi kinnistamisel 02.09.2003 ei tehtud müügilepingu p-s 2.3.1 sisalduva kokkuleppe kohta märkust kinnistusraamatusse. AÕS § 56 kohaselt eeldatakse kinnistusraamatu andmete õigsust ja omandaja heausksust piirangute puudumise suhtes. Kostjad ei esitanud tõendeid selle kohta, et hageja ja N.K olid korterit omandades teadlikud 08.11.2001 sõlmitud müügilepingu p-s 2.3.1 sisalduvast kokkuleppest, mistõttu leidis kohus, et hageja ja N.K ei olnud korterit omandades teadlikud kokkuleppest ning nimetatud kokkulepe ei ole muutunud hagejale siduvaks. Müügilepingu p-s 2.3.1 sisalduv kokkulepe ei ole hagejale muutunud siduvaks ka ühelgi teisel õiguslikul alusel, sealhulgas AÕS §-des 225 jj sisalduvate isikliku kasutusvalduse sätete kohaselt. Hageja väitel on ta sõlminud eraldiseisva tasuta kasutamise lepingu A.Davydovaga ning kostja on samuti seisukohal, et poolte vahel on tasuta kasutamise leping, seega luges kohus tõendatuks, et hageja ja kostja sõlmisid tasuta kasutamise lepingu. Vaidlust ei ole selles, et hageja ütles lepingu korraliselt üles 29.12.2009. Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 393 lg-dele 3 ja 4 tuleb korteri valdus kostjatelt välja mõista. Ka juhul, kui 08.11.2001 sõlmitud müügilepingu p-s 2.3.1 sisalduv kokkulepe oleks muutunud hageja suhtes siduvaks, ei saaks nimetatud kokkuleppe kohaselt olla kostjal õigust kommunaalmaksete eest mitte tasuda. VÕS § 391 kohaselt eeldatakse, et korteri tasuta kasutamisel maksab kasutaja kommunaalmaksete eest ning kokkuleppe tekstist ei ilmne vastupidist. Kommunaalmaksete tasumata jätmise korral on korteri omanikul õigus leping üles öelda VÕS § 196 lg-s 2 sätestatud tingimustel. Kostja tunnistas kommunaalmaksete võlgnevust ning ka korteriühistu Kadaka tee 161 kirjast nähtub, et korteril nr 47 oli 2009. aastal võlgnevus 13 935.40 krooni. Hageja andis kostjale täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks, kuid kostja ei ole võlgnevust tasunud ja hageja ütles lepingu üles, mistõttu oleks leping sel juhul lõppenud VÕS § 196 lg 2 kohaselt ning kostjad peaksid ka sel juhul korteri tagastama VÕS § 189 lg 1 alusel.
Apellatsioonkaebused
9.Vitali Davõdov palub tühistada maakohtu otsuse. Maakohtu otsus tuli apellandile üllatusena. Vanaemal on pooleli mitu kohtuasja, mis on vaidlusaluse korteriomandiga seotud, kuid apellant ei olnud teadlik, et tema ja tema vanaema vastu on selline hagi esitatud. Kohtuistungile ei olnud maakohus teda kutsunud.
10.Aleksandra Davydova palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata. Maakohus asus seisukohale, et korteri kasutamise kokkulepe apellandi elu lõpuni ei kehti J.K ega tema abikaasa N.K suhtes, sest nad ei olnud sellest teadlikud. 07.09.2011 saatis maakohus pooltele e-kirja, milles avaldas oma seisukoha, et vastustaja teadmine või mitteteadmine tasuta kasutamise kokkuleppest elu lõpuni ei oma juriidilist tähendust. Sellest johtuvalt ei oma juriidilist tähendust ka kommunaalvõlgnevuse olemasolu, vastustaja võib apellandi välja tõsta ilma kokkuleppe rikkumise tõendamiseta, sest see kokkulepe niikuinii ei kehti. Vaidlustatud otsuses taganes maakohus ootamatult oma seisukohast, et eluaegse tasuta kasutamise kokkuleppest teadmine ei oma juriidilist
tähendust ning põhjendas otsust just sellega, et N.K ega tema abikaasa ei olnud sellest kokkuleppest teadlikud.
11.Apellandile jäi selgusetuks maakohtu 07.09.2011 e-kirja juriidiline tähendus. Nimetatud ekirjas esitas kohus oma seisukohad vaidluseseme kohta: 1) poolte suhtele tuleb kohaldada tasuta kasutamise lepingu sätteid; 2) varasem kokkulepe, mille kohaselt A.Davydoval on õigus kasutada korterit elu lõpuni, ei kehti ja seda sõltumata sellest, kas N. ja/või J.Kekieišvili teadis sellest või mitte ja 3) eelnevast johtuvalt, ei oma juriidilist tähendust kommunaalvõlgnevuse olemasolu. Nende seisukohtade valguses osundas kohus väidetavale asjaolule, et vastustaja on hagiavalduses nõustunud asja kirjaliku menetlusega ning palus teatada, kas apellant sellega nõustub. Apellant osundab, et vastustaja ei ole hagiavalduses asja kirjaliku menetlemisega nõustunud. Apellandile ei jäänud silma ka ühtegi teist menetlusdokumenti, milles vastustaja oleks soovinud kirjalikku menetlust. Apellant palus asja istungil arutamist, lootuses, et kohtuistungil saab ta veenda kohut, et vastustaja ja tema abikaasa teadmine eluaegse tasuta kasutamise lepingust ning kommunaalvõlgnevuse olemasolu omab antud asjas ikkagi juriidilist tähendust. Samuti soovis apellant nimetada istungil need tõendid, millega ta saab vajaduse korral tõendada vastustaja ja tema abikaasa teadmist kokkuleppest ning kommunaalvõlgnevuse seisu. Maakohus ei lubanud tõendeid täiendavalt esitada.
12.Seega muutis maakohus ootamatult oma varasemalt menetluses avaldatud seisukohti. Menetluses avaldatud seisukohti ei saa kohus otsuses muuta, vaid peab nendest lähtuma või siis uuendama menetluse ning teatama osapooltele seisukohtade muutmisest. Teine võimalus kohtu jaoks on üldse mitte avaldada oma seisukohti vaidluseseme suhtes. Muuhulgas ka menetluses avaldatud seisukohtadest lähtuvalt jättis kohus rahuldamata apellandi taotluse täiendavate tõendite esitamiseks. Olukorras, kus kohtu seiskohad muutuvad kohtuotsuses vastupidiseks kohtumenetluses avaldatuga, pidi kohus osapooli sellest teavitama ning vajadusel tegema ettepaneku nende asjaolude esinemise või puudumise täiendavaks tõendamiseks.
13.12.10.2011 peeti käesolevas asjas esimene ja ainus kohtuistung. Sellel kohtuistungil avaldas apellant, et eelmenetluses peaks tal olema võimalik esitada täiendavad tõendid või taotleda täiendavate tõendite kogumist. Selle peale teatas maakohus ootamatult, et eelmenetlus on juba lõpetatud ning et tsiviilkohtumenetlus on sisulise arutamise staadiumis. Selle peale palus apellant uuendada eelmenetlust, kuid kohus keeldus sellest. Apellant avaldab, et asjas peeti ainult üks istung, mis kohtu nägemuse kohaselt algas kohe asja sisulise arutamisega. Kuid maakohus ei ole eelmenetlust lõpetanud ega määranud menetlusosalistele eelmenetluses tähtaega tõendite esitamiseks ja nende kogumise taotlemiseks. Apellant leiab, et eelmenetlus oli läbi viidud oluliste puudustega.
14.Otsuses puudub mingisugunegi indikatsioon, et apellandile on määratud esindaja riigi õigusabi korras. Ometi on apellant esitanud maakohtule 20.05.2010 riigi õigusabi taotluse ja riigi õigusabi taotleja majandusliku seisundi teatise. Nimetatud taotlust ei ole maakohtu poolt lahendatud. Apellant on seisukohal, et taotluse lahendamata jätmine kujutab endast menetlusõiguse normi rikkumist. 11.10.2011 helistas apellandi esindaja kohtule ning juhtis tähelepanu taotluse lahendamata jätmisele. Kohus teatas, et lahendab selle olukorra 12.10.2011 istungil. Ka sellest järeldas apellant, et toimub eelistung.
15.Apellant esitas taotluse kohtuistungi protokolli parandamiseks. Maakohus jättis paranduse alusetult sisse kandmata, sest kohtu abi aspekti esitamine kohtuistungil on loogiline ning samuti ei vaielnud ka vastustaja sellele vastu.
16.Maakohus jättis menetluskulud kostjate kanda solidaarselt. Lisaks sellele, et maakohus on viidanud valele õigusnormile, on see otsustus ka sisuliselt vale. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 165 lg 3 kohaselt saab menetluskulud panna kostjatele solidaarselt ainult juhul, kui kostjate näol on tegemist solidaarvõlgnikega. Antud juhul see nii ei ole.
17.Maakohus võttis ebaõigesti hagi menetlusse valduse kaitse hagina, kuigi tegemist on sisult vara võõrast ebaseaduslikust valdusest väljanõudmise hagiga (väljatõstmishagi), koos sellest tulenevate kõikide tagajärgedega. Vastustaja seisukoht
18.Hageja vaidleb apellatsioonkaebustele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht
19.Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohus on otsuse tegemisel oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme Vitali Davõdovi suhtes, mis toob kaasa tema osas otsuse tühistamise ja asja uueks arutamiseks maakohtule saatmise. Aleksandra Davydova suhtes olulist menetlusnormi rikkumist või ebaõiget materiaalõiguse normi rakendamist kolleegium ei tuvastanud ja tema osas otsuse resolutsiooni tühistamiseks alused puuduvad. Küll aga peab ringkonnakohus vajalikuks tema osas muuta otsuse põhjendusi. V.Davõdovi apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele, A.Davydova apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
20.Esmalt annab kolleegium seisukoha V.Davõdovi apellatsioonkaebuse kohta. Toimikust nähtub, et alates 30.05.2011 on kostja elukohaks Eesti rahvastikuregistris xxxxxxxx xxxxxxxxxxx xxxxxxxx xxxxx ja e-posti aadressiks xxxxxxxx (t II kd lk 191). Kohtukutse oli registrijärgsel aadressil väljastatud AS-i Eesti Post kaudu 22.09.2012 (samas lk 192, 196). Kohtuistungi protokolli kohaselt kostja istungil ei viibinud ja kohus luges TsMS § 307 lg 3 alusel kostja istungist teadlikuks (samas lk 203). 30.09.2011 oli maakohus teinud järelepärimise postiasutusele (samas lk 197), mille 25.10.2011 vastuse kohaselt asus saadetis vastamise ajal saaja kohalikus postkontoris Kiev-83 alates 03.10.2011 (samas lk 219).
21.TsMS § 307 lg 3 kohaselt loetakse dokument menetlusosalisele kätte toimetatuks alates dokumendi tegelikust saajani jõudmisest, kui dokument on jõudnud menetlusosalise kätte, kellele dokument tuli kätte toimetada või kellele dokumendi võis vastavalt seadusele kätte toimetada, ilma et kättetoimetamist oleks võimalik tõendada või kui on rikutud seaduses sätestatud kättetoimetamise korda. Seega selleks, et kohtul oleks olnud alus lugeda kohtukutse 12.10.2011 istungile kostjale kättetoimetatuks viidatud sätte alusel, pidi kohus olema veendunud, et kutse oli tõepoolest jõudnud kostja kätte. Kiievisse saadetud kutse seda kindlasti olla ei saanud, kui veel paar nädalat peale istungit oli saadetis ikka veel kohalikus postkontoris. Selliseks veendumuseks ei saanud alust anda ka teise kostja kinnitus kohtuistungil selle kohta, et apellant oli teadlik kohtuistungist, kuid ei soovinud kohale tulla. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-74-09 selgitanud, et TsMS § 307 lg 3 järgi saab lugeda kohtukutse kättetoimetatuks, kui saaja on kutse kui menetlusdokumendi faktiliselt kätte saanud ja teab selle sisust (toimumise ajast ja puudumise tagajärgedest) ning et üksnes istungi toimumise aja teadmisest ei piisa. Seega isegi kui vanaema oli lapselapsele rääkinud kohtuistungi toimumise ajast, ei olnud kohtule teada, kas viimane on teadlik ka kohtusse ilmumata jätmise tagajärgedest ja oli kohtukutse ka faktiliselt kätte saanud. Apellatsioonkaebuses kostja selliseid asjaolusid eitab ja tsiviilasja toimikust nimetatud asjaolude esinemine ei nähtu.
22.Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud V.Davõdovi apellatsioonkaebuse väited tema menetlusõiguse olulise rikkumise kohta tsiviilasja lahendamisel maakohtus, kui hagi tema vastu lahendati 12.10.2011 kohtuistungil teda seaduse kohaselt kohtusse kutsumata. Selline rikkumine annab TsMS § 656 lg 1 p 2 kohaselt aluse maakohtu otsuse tühistamiseks ja asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule saatmiseks.
23.Hageja nõude aluseks A.Davydova osas on asjaolud, et kostjal oli õigus tema poolt 08.11.2001 võõrandatud eluruumi edasi kasutada, tasudes üksnes kommunaalmakseid korteriühistule, kuid seoses maksete tasumata jätmisega ütles hageja lepingu üles (t I kd lk 1-2, 6). Kostja on seisukohal, et tema suhtes kehtib vaidlusaluse korteriomandi
kasutamiseks isiklik kasutusõigus, milline tekkis 08.11.2001 müügilepingu (t I kd lk 7-9) alusel ja kehtib sõltumata sellest, et korteriomandi kinnistamisel vastavasisulist märget kinnistusraamatusse ei kantud, kuna nii hageja abikaasa kui hageja olid korterit vastavalt 11.10.2004 (t I kd lk 10-16) ja 19.03.2008 (samas lk 45-46) omandades teadlikud kostja tasuta isiklikust kasutusõigusest.
24.Eeltoodust tulenevalt omab hageja nõude lahendamisel esmast tähtsust hageja ja kostja vahelise õigussuhte kvalifitseerimine. 08.11.2001 kostja müüjana ja R.Z ostjana vahel sõlmitud korteri ostu-müügilepingu p-s 2.3.1 oli lepitud kokku, et ostja võimaldab müüjal ja tema abikaasal elada korteris ja registreerida korter elanikeregistris nende elukohana. Nimetatud tehingu kohta on aga jõustunud Harju Maakohtu 29.06.2007 otsus tsiviilasjas nr 2-04-810, millega tuvastati tehingu tühisus. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 84 kohaselt ei ole tühisel tehingul õiguslikke tagajärgi algusest peale. Seega 08.11.2001 tehingust tulenevalt ei saanud kostjal tekkida õigust vaidlusalust eluruumi vallasasjana kasutada. Eluruum kanti kinnisasjana kinnistusraamatusse 13.11.2002. Kannet isikliku kasutusõiguse kohta ei tehtud. Seega ei tekkinud ka piiratud asjaõigust AÕS § 227 mõttes ja kostja ning maakohtu viited AÕS § 561 lg-le 2 ei ole käesolevas vaidluses asjakohased.
25.11.10.2004 võõrandas R.Z korteriomandi hageja abikaasale N.K. Selles lepingus sisaldub seonduvalt A.Davydovaga järgmine teave: 1) p 2.1.4 – lepingu ese kui vallasasi ei olnud enne maa kinnistusraamatusse kandmist arestitud ega koormatud muude kolmandate isikute õigustega, välja arvatud kolmandate isikute õigustega A.Davydova kasuks; p 2.1.7 – lepingu ese on registreeritud A.Davydova ja tema perekonnaliikmete alalise elukohana; p 2.2.3 – ostja on nõus ostma lepingu eseme lepingu p-s 2.1.4 nimetatud kolmandate isikute õigustega koormatuna ega nõua müüjalt vastava kande kustutamist riiklikust ehitusregistrist. Hagiavalduses on hageja kinnitanud poolte vahel eluruumi tasuta kasutamise lepingu olemasolu kasutaja kohustusega tasuda igakuiseid kaasnevaid makse (nn kommunaalmaksud). Kostja on samuti seisukohal, et tal on õigus eluruumi kasutada ja tekkinud kommunaalmaksete võlgnevust ta likvideerib. Esiletoodud asjaolude kogumi alusel nõustub kolleegium maakohtuga, et pooltevahelist õigussuhet tuleb kvalifitseerida kui võlaõiguslikku tasuta kasutamise lepingut VÕS § 389 mõttes.
26.Poolte vahel puudub vaidlus, et avaldusega 21.12.2009 ütles hageja tasuta kasutamise lepingu üles põhjusel, et kasutaja on jätnud tasumata eluruumi kasutamisega seotud igakuised maksed korteriühistule. Vaidluse lahendamiseks on vajalik tuvastada, kas tegemist oli kehtiva tahteavaldusega. Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et VÕS § 391 mõttes saavad sellised igakuised eluruumi kasutamisega seotud kulud olla sellisteks kuludeks, mida kasutaja seadusest tulenevalt peab kandma, kui poolte vahel ei ole teisiti kokku lepitud. Kostja ei ole võlgnevuse olemasolu ülesütlemise seisuga iseenesest vaidlustanud, kuid tõi tekkepõhjusena esile hageja tahtliku tegevuse tagajärjel tekkinud raske majandusliku olukorra (t I kd lk 87). Samuti puudub vaidlus, et osaliselt on kostja korteriühistule ka tasunud. Tsiviilasjas nr 2-06-11783 jõustunud kohtuotsuse resolutsiooni p-st 2 (t I kd lk 23) nähtub, et ka eluruumi eelmise omaniku ajal pidi kostja kommunaalteenuste eest tasuma. Teistsugune hilisem kokkulepe hageja ja kostja vahel tõendatud ei ole, ka ei ole kostja hagejaga sellise kokkuleppe olemasolu väitnud. Seega on loetletud asjaolude kogumiga veenvalt tõendatud pooltevaheline kokkulepe, et eluruumi majandamisega seotud igakuiseid kulusid tasub kasutaja.
27.Tsiviilasja materjalidega on üheselt tõendatud, et seisuga 21.12.2009 oli kasutajal võlgnevus ehk ta oli rikkunud tasuta kasutamise lepingut. Samuti nähtub ülesütlemise avaldusest, et kostja ei likvideerinud võlgnevust täiendava aja jooksul, kuigi korduvalt oli hageja poolt selleks tähtaegu antud (kirjad 16.03.2009, 09.12.2009; kirjad koos allkirjadega kättetoimetamise kohta t I kd lk 17-20). Võlgnevuse olemasolu on tõendatud korteriühistu kirjadega omanikule (t I kd lk 39, 40), samuti hageja avalduse alusel algatatud maksekäsu kiirmenetluse materjalidega (t I kd lk 95-97). Sellises olukorras oli
eluruumi omanikul õigus rakendada VÕS § 196 lg 1 ja tasuta kasutamise leping kui kestvusleping mõjuval põhjusel erakorraliselt üles öelda.
28.Lisaks on kolleegium tsiviilasja materjalide põhjal seisukohal, et omanikul oleks olnud õigus leping üles öelda ka VÕS § 393 lg-s 3 sätestatud alustel, sest tsiviilasja materjalid ei tõenda kostja väidet, nagu oleks tal olnud kokkulepe eluruumi kasutamiseks eluaegselt, seega surmani. Sellist tähtaega ei nähtu 08.11.2001 lepingust ega muudest kohtule esitatud materjalidest. Ka on hageja sellist kokkulepet menetluse kestel kindlalt eitanud. VÕS § 393 lg 3 kohaselt kui eseme kasutustähtaega ei ole määratud ja see ei tulene eseme kasutamise eesmärgist, võib kasutusse andja lepingu üles öelda ja nõuda eseme tagastamist igal ajal pärast lepingu sõlmimist. Eeltoodust tulenevalt lõppes pooltevaheline leping 22.12.2009 ülesütlemisavalduse kättesaamisega (t I kd lk 205) ja kasutaja ning temaga koos elavad isikud peavad korteriomandi valduse vabastama (korterist välja kolima).
29.Vastuseks A.Davydova kaebuse väidetele möönab kolleegium, et maakohtu 07.09.2011 e-kirjas (t II kd lk 187-188) ja kohtuotsuses väljendatud teatud määral vastuolulised seisukohad võisid tekitada apellandis arusaamatust, kuid kuna need vaidluse lahendit lõpptulemusena ei mõjuta, ei ole tegemist olulise menetlusõiguse normide rikkumisega. Kostja vastustest ja kohtuistungil selgitatust ei järeldu, et kostja kasutuses oleks selliseid olulisi tõendeid, millised vääraksid tehtud lõpplahendit ja oleksid jäänud esitamata maakohtu tegevuse tõttu. Selliseid tõendeid ei ole nimetatud ega esitatud ka kaebuses, kuigi tulenevalt TsMS §-st 652 on apellatsioonikohtul teatud eeldustel õigus võtta vastu ning arvestada lahendi tegemisel uusi tõendeid ja asjaolusid. Samuti ei avalda asja lõpplahendusele mõju maakohtu poolt protokolli parandamise taotluse rahuldamata jätmine.
30.Kuna ühe kostja osas tuleb tsiviilasi saata uueks arutamiseks maakohtule, tuleb ka menetluskulude lõplik jaotus määrata kindlaks asja uuel läbivaatamisel.
Ulvi Loonurm
Malle Seppik
Imbi Sidok
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.