Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-57-12 Tartu, 21. mai 2012. a Eesistuja Villu Kõve, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik Jaak Sammuli hagi Kärt Kriisa vastu 37 963 euro 52 sendi väljamõistmiseks Tartu Ringkonnakohtu 25. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-63802 Kärt Kriisa kassatsioonkaebus 37 963 eurot 52 senti Hageja Jaak Sammul (isikukood xxxxxxxxxxx) Kostja Kärt Kriisa (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Ivo Mahhov 23. aprill 2012. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 25. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-63802. Jätta jõusse ja muutmata Tartu Maakohtu 16. mai 2011. a otsuse resolutsioon, kuid muuta maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Jätta apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud Jaak Sammuli kanda.
1.Jaak Sammul (hageja) esitas 15. detsembril 2010 Tartu Maakohtule hagi Kärt Kriisa (kostja) vastu talle kuuluva pärandiosa hüvitamiseks. Hagiavalduse kohaselt kuulus hageja vanematele Heiko Sammulile ja Aino Sammulile ühisvarana elamu Tartus Roosi 6. A. Sammul suri 3. detsembril 1978. Temast jäi järele pärandvarana mh 9/20 nimetatud elamust. Hageja võttis avalduse esitamisega vastu pärandiosa - 1/2 sõiduautost ja 1/2 hoiusest - ja selle kohta väljastati temale ka pärimisõiguse tunnistus. 9/10 elamust võttis hageja vastu tsiviilkoodeksi (TsK) § 551 lg 2 alusel pärandvara valdamisega. Hageja elas nimetatud elamus koos H. Sammuliga ka pärast A. Sammuli surma. Hageja on kogu pärandi vastu võtnud. H. Sammul müüs elamu 2006. a-l 2 640 000 krooni eest. Maa erastamismaksumus oli 14 600 krooni. Ilma erastamiskuludeta oleks elamu hind olnud 2 625 400 krooni, millest hagejale kuulub 22,5% ehk 594 000 krooni (37 963 eurot 52 senti). Raha jäi H. Sammuli valdusesse. H. Sammul suri 19. aprillil 2010. Tema vara pärijaks on kostja. Pärimisseaduse (PärS) § 130 alusel läksid kostjale üle ka H. Sammuli kohustused, mh hagejale tema pärandiosa väljamaksmise kohustus.
2.Kostja ei tunnistanud hagi ja leidis, et hageja pärimisõigusest tulenev nõue on aegunud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 155 lg 1 kohaselt on omandiõigusest tuleneva väljaandmisnõude ning perekonna- ja pärimisõigusest tuleneva nõude aegumistähtaeg 30 aastat
nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 lg 1 kohaselt kohaldatakse TsÜS-s aegumise kohta sätestatut ka enne 1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. A. Sammul suri 3. detsembril 1978. Hagi on esitatud 8. detsembril 2010, s.o 32 aastat pärast pärandi avanemist. Aegunud on ka hageja rahaline nõue. Hageja omand lõppes elamu kinnistamisega 23. aprillil 1999. Hagi esitamise ajaks on sellest möödas 11 aastat. Võlaõiguslikud hüvitisnõuded aeguvad hiljemalt kümne aasta möödudes alates sündmuse toimumisest.
3.Tartu Maakohus kohaldas 16. mai 2011 otsusega hageja nõudele aegumist ning jättis hagi rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsuse kohaselt on Tartus Roosi 6 asuva elamu pärimine tõendatud seadusjärgsete pärimisõiguse tunnistustega. Kinnistu omanikuna kanti kinnistusraamatusse 23. aprillil 1999 H. Sammul. J. Sammul oli Roosi 6 elamu üks omanikke kuni kinnistusraamatusse kande tegemiseni. Kinnisasja omanikuks on see, kes on omanikuna kinnistusraamatusse kantud. Maa hageja isa omandisse kinnistamisega tekkis hagejal kahju hüvitamise nõue TsK § 448 kohaselt oma isa vastu. Hagejal oli võimalus nõuda kinnistusraamatu kande parandamist või kahju hüvitamist isalt. 1999. a-l kehtinud TsÜS § 116 kohaselt algas aegumistähtaja kulg päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. TsÜS § 113 lg 1 sätestas, et hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg on kümme aastat, välja arvatud nõuded, mille kohta on seaduses sätestatud lühendatud aegumistähtaeg või mille kohta aegumist ei kohaldata. Kehtiva TsÜS § 150 lg 1 kohaselt on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Tulenevalt VÕSRS § 9 lg-st 2 tuleb praegusel juhul aegumisele kohaldada pärast 1. juulit 2002 kehtinud seadust, kuna selle järgi on aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt. Aegumise kulgemine algas 1. juulil 2002. Hageja kahju hüvitamise nõue aegus kolme aastaga
1.juulil 2005. Kuivõrd hageja kontakt isaga oli tihe ning ta abistas isa vahepeal iga päev, pidi hageja kahju tekitanud teo toimepanemisest teada saama hiljemalt kinnistu võõrandamisel 2006. a-l, sest pärast kinnistu võõrandamist asus H. Sammul mujale elama. Seega on kehtiva TsÜS § 150 lg 1 järgi kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue aegunud 2009. a-l. Kohaldada ei tule eriaegumise tähtaega TsÜS § 155 lg 1 kohaselt. Hageja on esitanud kostja vastu rahalise nõude, poolte vahel ei ole pärimisest tulenevat õigussuhet. Kostja on poolte ühise isa õigusjärglane testamentaarse pärimise alusel. Hageja ei ole oma isa vara pärija, kuna testamendis ei ole hagejat mainitud. Hageja nõue kostja vastu tuleneb sellest, et isa tekitas hagejale õigusvastaselt kahju, õigusjärglasena on kostja sellise nõude puhul tõepoolest vastutav isik, kuid nõue on aegunud juba isa eluajal.
4.Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsus tühistada ning saata asi esimese astme kohtule uueks arutamiseks ja jätta menetluskulud kostja kanda.
Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta vastustaja menetluskulud apellandi kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 25. novembri 2012. a otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse ja saatis asja maakohtule menetluse jätkamiseks. Ringkonnakohus leidis, et hageja nõue ei ole aegunud. Maakohtu seisukoht, et alates kinnistusraamatusse kandmisest oli kinnistu omanik vaid H. Sammul, ei ole õige. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 56 lg 1 kohaselt eeldatakse kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust, kuid see ei välista, et kanded võivad olla ka valed. Kanne on ebaõige, kui sissekandmisele kuuluv õigus on jäänud sisse kandmata, näiteks on üks kaasomanikest jäänud sisse kandmata. Elamu oli hageja ja H. Sammuli kaasomandis ning see, et kinnistusraamatusse kanti omanikuna vaid H. Sammul, ei tähenda, et hageja kaotas omandiõiguse. Hagejal oli õigus nõuda kinnistusraamatu kande parandamist, kuid ta ei ole seda teinud. H. Sammul võõrandas vaidlusaluse kinnistu 10. märtsil 2006 hageja kui teise kaasomaniku teadmata, H. Sammul suri 19. aprillil 2010. H. Sammul nimetas testamendiga oma vara pärijaks kostja. Hageja nõuab kostjalt PärS § 130 alusel omandi kaotuse tõttu pärandiosa väljamaksmist või kahju hüvitamist. Kostja on võtnud omaks (tl 100), et hagejal võib olla rahaline nõue, mis tuleneb alusetust rikastumisest või kahju hüvitamisest. Hageja nõude aegumine algab kinnistu võõrandamisest 10. märtsil 2006, s.o ajast, mil teine kaasomanik tegi kahju põhjustanud teo. TsÜS § 150 lg 1 järgi oleks hageja nõue aegunud, kuivõrd hagi esitati kohtusse pärast kolme aasta möödumist kinnistu võõrandamisest. Maakohus ei ole analüüsinud hageja nõude aegumist TsÜS § 150 lg 2 järgi. TsÜS § 150 lg 2 kohaselt, kui kahju hüvitama kohustatud isik on õigustatud isiku kulul kahju tekitamise tõttu rikastunud, on ta ka pärast sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud aegumistähtaja möödumist kohustatud andma saadu välja alusetu rikastumise sätete järgi. Tegemist on õigusvastasest kahju tekitamisest tuleneva nõudega, mille sisuks on alusetust rikastumisest saadu väljaandmine, kusjuures see nõue tekib siis, kui õigusvastaselt kahju tekitamise nõue on TsÜS § 150 lg 1 järgi aegunud. TsÜS § 150 lg 2 kohaldamise eeldused on samad lepinguvälise kahju hüvitamise nõudega, st kohustatud isik peab olema käitunud õigusvastaselt ja olema selles ka süüdi, kannatanu aga saanud kahju. Hageja esitatud asjaoludest nähtuvalt käitus H. Sammul õigusvastaselt, kuna müüs kinnistu tema kui kaasomaniku teadmata ning sai endale kogu kinnistu eest saadud raha. Tegemist on TsÜS § 150 lg-s 2 sätestatud nõudega ning kuna TsÜS § 150 lg 3 kohaselt aegub see nõue kümne aasta möödumisel kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest, siis ei ole hageja nõue aegunud. Kohaldada ei tule TsÜS § 155 lg-s 1 sätestatud aegumist.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kostja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja teha uus otsus või jätta jõusse maakohtu otsus asja alama astme kohtule uueks läbivaatamiseks andmata. Kassaatori menetluskulud tuleb jätta vastustaja kanda.
Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus jätnud kohaldamata elamu kinnistamise ajal kehtinud AÕS § 118 lg 1, mille kohaselt tekkis kinnistusraamatusse kandmisega kinnisomand ja seega elamu kui vallasomand lakkas olemast. Sellisele seisukohale on jõudnud ka Riigikohus
5.novembril 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-86-08 tehtud otsuse p-s 19. Hagi esitamise ajal ei saanud hageja enam pärandit välja nõuda. Elamualune maa on erastatud ja kostja õiguseellane on selle kinnistanud ning seega on lõppenud pärijate kaasomand. Nimetatud küsimusest sõltub, millisest hetkest alates jäi hageja ilma oma omandist ja tal tekkisid võlaõiguslikud hüvitusnõuded ja algas nende aegumine. Kahju põhjustanud tegu ei olnud mitte kinnistu võõrandamine 10. märtsil 2006, vaid kinnistusraamatu kande tegemine kostja õiguseellase nimele 23. aprillil 1999. Seega on hageja nõue aegunud. TsÜS § 150 lg 3 järgi on aegumise lõpptähtajaks kümme aastat alates kahju põhjustanud teo tegemisest, millest oli hagi esitamise ajaks möödunud enam kui 11 aastat. Kostja ei ole võtnud omaks, et hagejal võib olla rahaline nõue, mis tuleneb alusetust rikastumisest või kahju hüvitamisest. Hagi on esitatud 32 aastat pärast pärandi avanemist, kui siiski on tegemist pärimisõigusliku nõudega, on see aegunud. Pärandi avanemise ajal kehtinud TsK § 81 kehtestas hagi korras õiguste kaitsmise üldiseks tähtajaks isikule, kelle õigusi on rikutud, kolm aastat. Seega võis hageja nõue olla aegunud juba 1980-datel aastatel.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
7.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi eksliku tõlgendamise tõttu. TsMS § 691 p 5 alusel tuleb jätta jõusse maakohtu otsus. Maakohtu otsuse resolutsioon on õige, kuid TsMS § 692 lg 2 alusel tuleb osaliselt muuta maakohtu otsuse õiguslikku põhjendust. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ning poolte apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud jätta hageja kanda.
8.Hageja nõuab kostjalt tema mõttelise osa Tartus Roosi 6 asuva kinnistu väärtuse hüvitamist, mis hageja väitel kuulus talle kui oma ema pärijale. Maakohus kohaldas hageja nõudele aegumist ning jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et hageja nõue ei ole aegunud, ning tühistas maakohtu otsuse ja saatis asja maakohtule menetluse jätkamiseks.
9.Esmalt peatub kolleegium nõude materiaalõiguslikul alusel. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja nõue kostja vastu ei ole pärimisõiguslik nõue. Maakohus leidis, et hageja nõue on kahju hüvitamise nõue, mis tuleneb hagejale ja tema isale kuulunud maja aluse maa esmakinnistamisest üksnes hageja isa omandisse. Nõude aluseks maakohtu seisukoha järgi on kinnistusraamatusse kande tegemise ajal 23. aprillil 1999 kehtinud TsK § 448. Ringkonnakohus leidis, et õigusvastane tegu, millest hageja nõue tuleneb, on see, et hageja isa võõrandas kinnistu 2006. a-l ilma hageja kui kaasomaniku teadmata.
10.Kolleegium leiab, et hagejale ei saanud kahju tekkida sellega, et hageja isa võõrandas kinnistu 2006. a-l. Selleks, et kinnistu võõrandamisega 2006. a-l oleks hagejale kahju tekkinud, oleks hageja pidanud olema selle omanik. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja oli oma ema seadusjärgne pärija ja
et pärandvara hulka kuulus ka Roosi 6 asuva elamu mõtteline osa. Kuni erastatud maa kinnistamiseni
23.aprillil 1999 sai seega hageja olla Roosi 6 asuva elamu üks kaasomanikke. Alates 23. aprillist 1999 oli kinnistu omanikuks kinnistusraamatu kande kohaselt hageja isa H. Sammul.
11.Hageja oleks saanud olla kinnistu omanik ka pärast kinnistusraamatusse kande tegemist, kui kinnistusraamatu kanne oleks olnud ebaõige. Esmakinnistamise ajal, 23. aprillil 1999 kehtinud AÕS § 57 lg 1 kohaselt oli kinnistusraamatu kanne ebaõige, kui see on tehtud õigusliku aluseta, see alus on hiljem ära langenud või kanne on valesti muudetud või kustutatud. Kolleegium leiab, et kinnistusraamatu 23. aprilli 1999. a kanne oli õige. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 11 lg 3 kande tegemise ajal kehtinud redaktsiooni järgi kantakse pärast asjaõigusseaduse rakendamisega seotud õigusaktide muutmise seaduse jõustumist erastatud maa kinnistusraamatusse asjaõiguslepingu, maaüksuse omandamist tõendava dokumendi, maakatastri andmete ja teiste kinnistamiseks vajalike dokumentide alusel. Asja materjalide kohaselt on Roosi 6 ostueesõigusega erastamise müügileping ja asjaõigusleping sõlmitud
12.veebruaril 1999 üksnes hageja isaga. Kinnistu ostueesõigusega erastamise müügilepingu järgi on selle aluseks Tartu maavanema 4. jaanuari 1999 a korraldus nr 24. Viimane kehtib ning on müügilepingu ja selle alusel tehtud kinnistusraamatu kande õiguslikuks aluseks. AÕSRS § 11 lg 5 alates 29. märtsist 2001 kehtiva redaktsiooni kohaselt on isikul, kelle õigust on vale kandega rikutud, õigus nõuda kande parandamiseks nõusolekut isikult, kelle õigust parandamine puudutab, kui maa erastamise aluseks olnud otsus tühistatakse pärast maa esmakinnistamist ja kinnistusraamatu kanne muutub seetõttu ebaõigeks. Sama põhimõte kehtis Riigikohtu 2. oktoobri 2000. a otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-97-00 tulenevalt ka maa esmakinnistamise ajal 23. aprillil 1999. Kuigi nimetatud otsus on tehtud õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise kohta, loeti ka selles otsuses kinnistusraamatu kanne ebaõigeks pärast kande aluseks olnud haldusakti kehtetuks tunnistamist. Kui korraldus ostueesõigusega erastamisele kuuluva maatüki kohta on kehtetuks tunnistatud, siis on see kehtetu tagasiulatuvalt, ka kande õiguslik alus on tagasiulatuvalt ära langenud ja kinnistusraamatu kanne on seega ebaõige (vt Riigikohtu 14. aprilli 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-26-03, p 13). Riigikohtu 21. märtsi 2005. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-16-05 on märgitud, et maa tagastamise ja erastamise üldistel juhtudel tuleb kinnistusraamatusse kantud kinnistu omandiõiguse vaidlustamiseks esmalt vaidlustada ettenähtud korras kinnistamise aluseks olnud maa tagastamise või erastamise haldusakt või erastamisleping. Kuna müügilepingu aluseks olnud maavanema korraldus kehtis kinnisasja võõrandamise ajal 2006. al ja kehtib ka praegu, siis on esmakinnistamine õiguspärane ning kinnistu omanikuks oli selle võõrandamise hetkel üksnes hageja isa. Seega on ringkonnakohus ekslikult lugenud hageja kinnisasja kaasomanikuks selle võõrandamise ajal 10. märtsil 2006.
12.Hageja nõue võis tuleneda õigusvastasest kahju tekitamisest TsK § 448 järgi, mis võis seisneda hageja isa tegevuses, et saada kinnistu ainuomanikuks. Hageja isa õigusvastane tegevus võis toimuda enne 23. aprilli 1999, mil kinnistu esmakinnistamise tagajärjel kaotas hageja omandiosa ehitises kui vallasasjas ja ei saanud kinnistu kaasomanikuks. Kolleegium nõustub maakohtuga, et nimetatud
hageja nõue on aegunud. Enne 1. juulit 2002 kehtinud TsÜS § 113 lg 1 järgi oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg kümme aastat, välja arvatud nõuded, mille kohta on seaduses sätestatud lühendatud aegumistähtaeg või mille kohta aegumist ei kohaldata. Enne 1. juulit 2002 kehtinud TsÜS § 116 sätestas, et aegumistähtaja kulg algab päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. VÕSRS § 9 lg 1 järgi kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut ka enne 1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 150 lg 1 järgi kolm aastat. VÕSRS § 9 lg 2 järgi tuleb juhul, kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestada tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. TsÜS § 150 lg 3 kohaselt aegub kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue, sõltumata TsÜS § 150 lg-tes 1 ja 2 sätestatust, hiljemalt kümne aasta möödumisel kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest. Kahju põhjustanud tegu saadi teha enne kinnistu esmakinnistamist 23. aprillil 1999, seega on hageja kahju hüvitamise nõue aegunud.
13.Kolleegiumi arvates võib kinnistu esmakinnistamise tagajärjel 23. aprillil 1999 omandiõiguse kaotanud hageja nõue kostja vastu olla ka alusetu rikastumise nõue (vt Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-08, p 20). Hageja isa sai rikastuda hageja vara arvel alusetult, kui hageja oli vallasasjast elamu kaasomanik kuid kinnistu ainuomanikuna kanti kinnistusraamatusse tema isa. Enne 1. juulit 2002 kehtinud TsÜS §-de 113 ja 116 kohaselt oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg kümme aastat, aegumistähtaja kulg algas päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. VÕSRS § 9 lg 1 järgi kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut ka enne 1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 151 lg 1 järgi kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Sõltumata TsÜS § 151 lg-s 1 sätestatust, aegub alusetust rikastumisest tulenev nõue TsÜS § 151 lg 2 järgi hiljemalt kümne aasta möödumisel alusetust rikastumisest. Seega on ka see hageja nõue aegunud (vt p 12).
14.Kuivõrd maakohtu otsuse resolutsioon jääb jõusse, jääb jõusse ka maakohtus kantud menetluskulude jaotus, millega maakohus jättis menetluskulud hageja kanda. Kuna ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada, muudab kolleegium apellatsioonimenetluse kulude jaotust. Apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud tuleb TsMS § 171 lg 1 ja § 162 lg 1 alusel jätta samuti hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 esimese lause alusel võib hageja nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
15.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hagejale tagastada.
Villu Kõve, Henn Jõks, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.