Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

kohtumenetlusega. Menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab avaldaja kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada (TsMS § 174 lg 1, 3 ja 6). Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse (TsMS § 187 lg 6). Hageja nõue ja põhjendused 11.01.2012 esitatud hagi kohaselt on hageja tarbimislaenude pakkumisele orienteeritud äriühing. Poolte vahel lepingu sõlmimine toimub selliselt, et esmalt peab laenu sooviv isik ennast registreerima hageja koduleheküljel ja esitama seejärel taotluse interneti või SMS teel. Enne esmakordset laenutaotlemist peab laenu sooviv isik ennast identifitseerima AS EP kontorites või hageja esinduses Toompuiestee 18, Tallinn. Ka kostja on ennast märgitud viisil identifitseerinud ja kinnitanud, et ta on tutvunud www.minicredit.ee esitatud laenutingimustega ja neist täielikult aru saanud. Samuti on kostja kinnitanud, et tingimused vastavad tema tahtele ja ta nõustub nende täitmisega. Kostja on lisaks kinnitanud, et ta soovib laenu väljastamist laenutaotluses toodud pangakontole, et tal puuduvad kehtivad maksehäired ja kõik eelnevalt laenuandja poolt võetud laenud on õigeaegselt tagastatud. Pärast registreerimist, laenutaotluse esitamist ja isiku identifitseerimist on pooled sõlminud laenulepingu kooskõlas VÕS § 9 lg 1. Pooltevaheline leping on sõlmitud selliselt, et kostjal on võimalik sõlmitud lepingu alusel korduvalt laenu võtta. Märgitud lepingu alusel on kostjale 25.04.2011 üle kantud tema poolt taotletud laenusumma 100 eurot kostja poolt taotletud perioodiks 30 päeva. Sellest tulenevalt oli laenusumma ja intresside tasumise tähtajaks 25.05.2011. Kostja ei ole oma kohustusi tähtaegselt täitnud ega laenu tagastanud, samuti pole kostja hagejale teatanud kohustuse täitmist takistavast asjaolust ja selle mõjust kohustuse täitmisele. Eeltoodust tulenevalt palub hageja kostjalt välja mõista võlgnetava laenusumma 100 eurot, intressi 20 eurot, viivised 100 eurot ja meeldetuletuste tasu summas 26 eurot. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista viivised 1,5% võlgnetavalt laenusummalt päevas alates 10.01.2012 kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista, kuid kinnitab, et ta on hagejalt 100 eurot laenu võtnud. Kostja väidete kohaselt on ta 01.06.2011 kell 23.48 saadetud e-kirjas hagejat makseraskustesse sattumisest teavitanud. Samuti on kostja üritanud leida kompromissi. Kostja ei nõustu ka hageja poolt määratud intressimääraga, sest krediidikulukuse määr on oluliselt suurem kui seadusega määratu. Samuti on kostja arvates ebamõistlikult kõrge hageja toodud nõue meeldetuletuskirjade saatmise eest. Kostja arvates oleks mõistlik tasu ühe meeldetuletuse eest 10 eurot. Kostja hinnangul on tema ja hageja vahel sõlmitud leping heade kommetega vastuolus, kuna hageja teadis või pidi teadma, et tehing on tehtud tulenevalt teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, kui leiab kinnistust fakt, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kostja hinnangul on vastastikused kohustused tasakaalust väljas ning leping seab nõrgemale poolele koorma, mida ta õiglaselt ja heas usus ning mõistlikkuse printsiibist tulenevalt kandma ei peaks, asetades kostja kanda koorma, mis õigusega peaks

kuuluma hagejale. Kostja sai tehingu tühisusest teada alles peale lepingu sõlmimist, kuna ta naiivse ja heauskse tarbijana eeldas, et tarbijatele kiirlaene väljastavad ettevõtted tegutsevad seaduse piires ja järgivad hea usu ja mõistlikkuse printsiipe. Kostja jättis ekslikult ja naiivselt lepingu läbi lugemata, mistõttu ta ei olnud selle sõlmimisel lepingus esinevatest heade kommete vastastest tingimustest teadlik. Hageja poolt saadetud meeldetuletustest tingimuste olemasolust teadlikuks saades nõudis kostja hagejalt lepingu tühiseks tunnistamist ja viivise vähendamist. Kostja leiab, et ta on küll lepingu sõlminud ning seetõttu vastutav selle sõlmimisest tulenevate tagajärgede eest, kuid arvab, et leping on nii äärmuslikult heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, et tema suhtes oleks ülimalt ebaõiglane lepingu sätteid kostja vastu kohaldada. 11.04.2012 toimunud ärakuulamisel selgitas kostja, et on põhivõlgnevusest peale hagiavalduse eitamist tasunud 25 eurot. Kostja tunnistas põhivõlga summas 75 eurot, kuid vaidles vastu intressi, viivise ja 16 euro ulatuses meeldetuletustasu nõudele. Kohtu põhjendused Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 määras kohus asja lahendamise lihtsustatud korras menetlusse võtmise määruses. Lihtsustatud korras menetlemine on lubatav, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 2000 eurole. Käesoleval juhul on hagihind 126 eurot. Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostja vastusega ning poolte poolt menetluse käigus esitatud tõenditega ja kuulanud ära pooled ära, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et esitas 25.04.2011 hagejale laenutaotluse interneti vahendusel hageja kodulehel www.minicredit.ee, sisestades enda kontaktandmed ja kinnitades nõustumist laenulepingu ja selle üldtingimustega (tl 10-20). Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Hageja kandis 25.04.2011 kostja kontole 100 eurot. Vaidlust ei ole ka selles, et nimetatud laenulepingu ja selle üldtingimuste p 8.2 kohaselt oli kostjal kohustus tagastada lepingust tulenevad maksed (laenusumma ja intress) hiljemalt 25.05.2011. Hageja on esitanud kohtule laenulepingu rikkumisest tulenevad nõuded. Kohustuse rikkumine on VÕS §-s 100 määratletud kui võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Sama paragrahvi teise lõike järgi võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et ta on rikkunud lepingulisi kohustusi. Põhivõlgnevus VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kostjal oli laenulepingu järgi raha maksmise kohustus, mida kostja on rikkunud, jättes laenusumma 100 eurot 25.05.2011 tagastamata. Rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel. Seega vastutust välistavaid

asjaolusid ei esine. Kostja on kirjalikus vastuses hagile (tl 34 punkt 1) võtnud hagi õigeks võlgnetava laenusumma osas. 11.04.2012 ärakuulamisel teatas kostja, et on peale hagiavalduse esitamist tasunud hagejale põhivõlgnevuse katteks 25 eurot. Hageja ei vaidlustanud ärakuulamisel asjaolu, et kostja on vähendanud põhivõlga 25 euro võrra, mistõttu kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 75 eurot tagastamata laenusumma katteks. Intress Hageja taotleb kostjalt intressina 20 euro väljamõistmist. Poolte vahel sõlmitud lepingu (t.lk 13) kohaselt sõlmisid pooled laenulepingu 30 päevaks intressiga 20 eurot. VÕS § 397 sätestatud laenu kasutusintress on tasu raha kasutamise eest. VÕS § 397 lg 1 järgi majandusvõi kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Vaidlus puudub selles, et hageja on andnud laenu oma majandus- või kutsetegevuse raames. Laenuandjal on õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab. Kostja on lepingut sõlmides sellise tasuga nõustunud. Kostja ei ole vastavalt TsMS § 230 lg-s 1 sätestatule tõendanud, et lepingu sõlmimise ajal 25.04.2012 oleks pooled kokku leppinud intressita laenu andmises. Vastupidiselt on laenulepingus selgelt märgitud laenuintress 20 eurot (t.l 13). Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on lepingupooled vabad lepingu tingimustes kokku leppima. Seadus laenulepingus kokkulepitava intressimäära osas kitsendusi ei tee ja selles lepivad pooled lepingu sõlmimisel ise kokku. Nõustuda võib selles, et 60%-lise aastaintressi puhul on vahe laenatava ja tagasimakstava summa vahel ebaproportsionaalne. Samas ei ole võimalik intresside kindlat ülempiiri kindlaks määrata. Samale seisukohale on jõudnud Riigikohus lahendis nr 3-2-1-80-02, 3-2-1-108-02. Kuna kohtu hinnangul on lepingu pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul, kuid kostja on jätnud nimetatud kohustuse täitmata, siis on hageja nõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele ning lepingutasu katteks tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 20 eurot. Meeldetuletuse tasu Hageja taotleb kostjalt meeldetuletuse tasudena 26 euro väljamõistmist. Hageja on tuletanud võlgnevuse tasumise kohustust kostjale meelde vähemalt kahel korral. Kostja ei vaielnud vastu asjaolule, et hageja on talle korduvalt võla maksmise kohustust meelde tuletanud, kuid kuna kostja leidis, et hageja nõutav summa kokku oli põhjendamatult suur, siis ei tasunud kostja hagejale vaatamata meeldetuletustele. Vaidlust ei ole selles, et hageja on 01.06.2011 ja 20.06.2011 teavitanud kostjat võlgnevuse tekkimisest (tl 22, 53, 57). Kohus leiab, et hageja nõue kostjalt võla meeldetuletustasude (sissenõudmise kulude) väljamõistmiseks on põhjendatud summas 20 eurot. Lepingu üldtingimuste p-st 8.4 tuleneb, et kui laenusaaja ei tagasta laenu tähtaegselt, siis kohustub laenusaaja tasuma laenuandja nõudel võlgnevuse menetlemise eest tasu laenuandja hinnakirja kohaselt, mille järgi on iga väljastatud meeldetuletuse tasu 13 eurot. Hageja on ärakuulamisel selgitanud, et meeldetuletustasu sisaldab võla menetlemise kulusid, mh meeldetuletuskirja koostamise, väljastamise ja postikulusid, e-kirjade ja SMS-ide saatmise,

võlgnikule helistamise jm kulusid. Kohus leiab, et võla sissenõudmise kulutused peavad olema vajalikud ja põhjendatud ega saa sõltuda ühe lepingupoole (hageja) ühepoolselt kehtestatavast hinnakirjast. Hinnakirjas sisalduv meeldetuletustasu (13 eurot) on ebamõistlikult kõrge, sest ületavad mitmekümnekordselt postiteenuseid osutavate ettevõtete tariife ning isegi hõlmates töövahendite, töö- ja ajakulu jms maksumust, ei kajasta hageja kehtestatud tariifid toimingu sooritusega kaasnevat eeldatavat mõistlikku ja põhjendatud kulutust ning on seetõttu VÕS § 42 lg 3 p 5 alusel tühine tüüptingimus. Tulenevalt hageja majandus- ja kutsetegevusest võib eeldada selliste sissenõudetoimingute trafaretsust ja seeläbi sellega kaasneva kulutuse optimeeritust, mistõttu ei ole põhjendatud hageja esindaja väited soorituse keerukusest tuleneva kulukuse kohta. Seetõttu peab kohus mõistlikuks ja põhjendatuks võla sissenõudekulude suuruseks 10 eurot ühe meeldetuletuse eest. Samuti leidis kostja 11.04.2012 ärakuulamisel, et meeldetuletustasuna oleks mõistlik ühe meeldetuletuse eest 10 eurot. Kostja vaidles vastu mitme meeldetuletuse saatmisele. Ärakuulamisel ilmnes, et hageja on kostjale saatnud rohkem kui 2 meeldetuletust ning suhelnud kostjaga ka telefonitsi. Kohus leiab, et kostjalt on põhjendatud kahe meeldetuletuse eest tasu väljamõistmine summas 20 eurot. Viivis VÕS § 415 lg 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist. Sama lõike teise lause kohaselt ei välista ega piira see krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Hageja nõuab kostjalt 10.01.2012 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist põhinõudelt 100 eurot. Viivise arvutamisel on hageja lähtunud viivise määrast 1,5% päevas (547,50% aastas) ja arvestanud viivist võlgnevuse sissenõutavaks muutumisest 26.05.2012 kuni hagiavalduse koostamiseni 09.01.2012. Kostja arvates on kõrvalnõuded ebanormaalselt suured põhinõudega võrreldes. Kohus leiab, et hageja viivisenõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Asja materjalidest nähtub, et hageja ja kostja tarbijana sõlmisid laenulepingu interneti vahendusel. Lepingu järgi puudus kostjal lepingutingimuste läbirääkimise võimalus. Lepingu sõlmimisel oli kostjal võimalik valida üksnes laenusumma ja selle kasutamise tähtaeg. Kuna laenulepingu teisi tingimusi eraldi läbi ei räägitud, siis tuleb laenuleping lugeda sõlmituks tüüptingimustel VÕS § 35 lg 1 tähenduses. Tulenevalt TsMS § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tsiviilasja lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. VÕS § 42 lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Kohus leiab, et poolte vahel sõlmitud laenulepingu üldtingimuste p 13.1 on tühine võlgnetavalt summalt päevas arvutatava 1,5% suuruse viivise määra osas (547,50% aastas),

sest vaatamata kiirlaenu andmise lihtsustatud korrale ja laenutagatise nõude puudumisele, on viivisenõudega sellises määras kostja kahjuks oluliselt kõrvale kaldutud poolte õiguste ja kohustuste tasakaalust. Kohus on seisukohal, et kostjalt ei kuulu väljamõistmisele ka vähendatud viivis. Võlausaldaja õigused oma lepingujärgse viivisenõude sissenõudmisel ei ole piiramatud. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks kokku lepitud viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine. Reeglina ei saa viivisekokkuleppega tagada võlausaldaja muud huvi. Hagiavalduses toodud viivise arvestustest nähtub, et tegelikult on hageja ka vähendatud viivise suuruse sidunud sisuliselt võlgnetava nõude suurusga. Kohus on seisukohal, et 547,50% suurune viivise määr aastas on kostjat ebamõistlikult kahjustav ning seetõttu tühine, mistõttu tuleb VÕS § 41 järgi kohaldada tühise tingimuse asemel seadusest tulenevat regulatsiooni, käesoleval juhul VÕS § 113 lg 1 teises lauses toodud viivise seadusjärgset määra. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga (EKP) põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. 26.05.2011 kuni 20.06.2011 oli seadusjärgne viivisemäär 8,25 % aastas, alates 01.07.2011 kuni 31.12.2011 8% aastas ja alates 01.01.2012 kuni 09.01.2012 (hagi koostamise aeg) 8% aastas. Viivist tuleb arvestada tagastamata laenusummalt. Kohus esitab oma viivise arvestuse: Perioodi algus

Perioodi lõpp

Viivitatud päevi

Viivise määr

Võlgnetav summa

Viivis kokku

26.05.2011

30.06.2011

8,25% aastas

100 eurot

0,72 eurot

01.07.211

31.12.2011

8% aastas

100 eurot

3,68 eurot

01.01.2012 09.01.2012

8% aastas 100 eurot Eeltoodust tulenevalt võlgneb kostja hagejale viivisena kokku 4,58 eurot.

0,18 eurot

Kokkuvõttes mõistab kohus kostjalt välja 119,58 eurot, millest 75 eurot on tagastamata laenusumma, 20 eurot intress, 20 eurot meeldetuletusteatiste tasu ja 4,58 eurot viivis tagastamata laenusummalt 09.01.2012 seisuga. Viivised hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Üldise kohtupraktika, Riigikohtu seisukohtade ja hea usu põhimõtte kohaselt ei mõisteta võlaõiguslike lepingute alusel viiviseid välja suuremas ulatuses kui põhinõue. Kooskõlas eelnevas punktis märgitud viivise määrast mõistab kohus EOPlt välja AS-i MiniCredit kasuks alates 10.01.2012 viivis põhinõudelt võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 sätestatud määras (käesoleval hetkel 0,02%) kuni põhinõude 75 euro tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 70,42 eurot (75 põhinõude summa - 4,58 juba väljamõistetud viivis).

Kohus leiab, et kostja tõenditena esitatud kirjavahetus hagejaga ei ole käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt oluline, kuna kostja on üritanud sõlmida kokkulepet ja vaidlustatud kõrgete viiviste väljanõudmist.

Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 163 lg-st 1 kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldas hageja nõude 56% ulatuses, siis on põhjendatud jätta menetluskulud 56% ulatuses kostja ja 44% ulatuses hageja kanda. Kohus arvestas menetluskulude proportsiooni määramisel, et kostja tasus 25 euro ulatuses võlgnevuse pärast hagiavalduse esitamist.

Moonika Tähtväli kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.