Täitmine › Kaebused kohtutäituri otsuste peale

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale saab Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul, arvates määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest. Menetluse eelnev käik 16.07.2012 algatas kohtutäitur Arvi Pink sissenõudja AS MiniCredit täitmisavalduse ning täitedokumendina Harju Maakohtu 30.04.2012 otsuse nr 2-12-1431 alusel E-OP suhtes täitemenetluse nr 024/2012/2084. Harju Maakohtu nimetatud otsusega mõisteti E-OP-lt AS-i MiniCredit kasuks välja 119,58 eurot (sealhulgas põhinõue 75 eurot) ning viivis põhinõudelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 70,42 eurot (I kd, tl 82). 16.07.2012 koostas kohtutäitur tasu väljamõistmise otsuse, millega nõudis võlgnikult täitemenetluse alustamise tasu summas 19,16 eurot ning kohtutäituri põhitasu summas 45,60 eurot (I kd, tl 93). 02.08.2012 (täitedokumendi vabatahtliku täitmise ajal) tasus võlgnik 84,04 eurot. Sissenõudja esitas kohtutäiturile viivisenõude arvestuse, mis oli seisuga 02.08.2012 summas 68,54 eurot (I kd, tl 110). 31.08.2012 otsusega vähendas kohtutäitur võlgnikult nõutavat põhivõlgnevust 50 euro võrra, kuivõrd menetluses ilmnes, et võlgnik oli nimetatud summa tasunud sissenõudjale enne täitemenetluse alustamist (I kd, tl 108). 03.09.2012 koostatud kohtutäituri tasu väljamõistmise otsusega nõudis kohtutäitur võlgnikult tulenevalt viivisenõude lisandumisest lisaks põhitasu summas 21 eurot (I kd, tl 113). 2(10)

07.11.2013 esitas sissenõudja AS MiniCredit kohtutäiturile avalduse täitemenetluse lõpetamiseks seoses võlgnikuga täitedokumendi täitmise osas kompromissile jõudmisega (II kd, lk 174). 18.11.2013 koostas kohtutäitur täitemenetluse lõpetamise osaotsuse, millega lõpetas täitemenetluse võlgniku suhtes, jätkates menetlust sissenõudja suhtes (II kd, lk 176). Kohtutäituribüroo 09.07.2013 kirja kohaselt toimus täiteasjas laekumisi kokku 153,23 euro ulatuses, millest kohtutäituri tasudeks arvestati 51,86 eurot ning sissenõudjale laekus 101,37 eurot (II kd, tl 150). 18.12.2013 esitas võlgnik kohtutäituri tegevuse peale kaebuse nõuetega tagastada võlgnikule menetluse alustamise tasu 19,16 eurot, täitemenetluse põhitasu 19,16 eurot või täitemenetluse põhitasu 19,16 eurot ja pool välja mõistmata nõudelt arvestatud põhitasust 8,99 eurot ning välja nõuda sissenõudjalt täiendav põhitasu 21 eurot. Kaebuse kohaselt tasus võlgnik menetluse jooksul täituritasu 51,86 eurot, nimetatud summa sisaldab ka menetluse alustamise tasu summas 19,16 eurot. 09.12.2013 määrusega kinnitas Harju Maakohus tsiviilasjas nr 2-12-44146 võlgniku ja sissenõudja vahel sõlmitud kompromissi. Kompromissi kinnitava määruse punkti 1.15 kohaselt kohustus sissenõudja tasaarveldama kohtutäituriga täituri poolt kohtutäituri seaduse (KTS) § 41 lg 2 alusel nõutud täitekulu jäägi ja vastutab tema poolt ebaõigesti esitatud viivisenõude eest väljamõistetud põhitasu 21 euro tasumise eest, kui täitur peaks kostjalt seda nõudma. Täitmata jäänud nõude jäägiks on menetluses 36,75 eurot (algne põhinõue 119,58 eurot – eelnevalt tasutud 50 eurot + täitmisele antud viivisenõue 68,54 eurot – täidetud summa 101,37 eurot), mis moodustab kogunõudest 27 % ning millest tulenevalt on täituri tasu jääk 17,98 eurot, millest poole, s.o 8,99 eurot peab kandma sissenõudja KTS § 41 lg 2 alusel. Kuivõrd KTS § 41 lg 2 kohaselt tasub sissenõudja täitemenetluse alustamise tasu, on kohtutäitur selle võlgnikult alusetult saanud. Täituril tuleb otsustada, kas sissenõudja peab tasuma ainult täiendavalt viivisenõudelt väljamõistetud põhitasu 21 eurot ja täitemenetluse alustamise tasu 19,16 eurot või viidatud tasu 21 eurot ja sellele lisanduvalt KTS § 41 lg 2 toodud tasu jäägi koos täitemenetluse alustamise tasuga. Kui täitur otsustab viimase kasuks, soovib võlgnik, et peale täitemenetluse alustamise tasu 19,16 euro tagastataks avaldajale ka pool väljamõistmata nõudelt arvestatud põhitasust, mis avaldaja arvutuste kohaselt on 8,99 eurot ning see nõutaks sisse sissenõudjalt. 16.01.2014 otsusega jättis kohtutäitur võlgniku kaebuse rahuldamata. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 38 lg 1 kohaselt kannab täitekulud võlgnik. Käesoleval juhul puudub õiguslik alus jätta täitekulusid sissenõudja kanda. Täitemenetlus on lõpetatud ning võlgnikule ei ole esitatud täitekulu jäägi tasumise nõuet. Sissenõudja ja avaldaja vahel sõlmitud kompromiss ei kehti kohtutäituri suhtes. Võlgniku avaldused seoses täitekulude sissenõudmisega sissenõudjalt tuleb jätta tähelepanuta, kuna nimetatu ei puuduta võlgniku subjektiivseid õigusi. Maakohtule esitatud avaldus (kaebus) E-OP esitas 20.01.2014 Harju Maakohtule kaebuse kohtutäituri 16.01.2014 otsuse tühistamiseks ning kohtutäituri kohustamiseks tagastama avaldajale täitemenetluse alustamise tasu 19,16 eurot või alternatiivselt täitemenetluse põhitasu 19,16 eurot ja pool välja mõistmata nõudelt arvestatud põhitasust 8,99 eurot ning nõudma sissenõudjalt välja täiendava põhitasu 21 eurot. Kaebuse kohaselt on kohtutäitur 16.01.2014 otsusega jätnud alusetult avaldaja kaebuse rahuldamata ning KTS § 41 lg 2 regulatsiooniga arvestamata. Kohtutäitur on saanud avaldajalt alusetult täitemenetluse alustamise tasu ning lahtiseks jääb ka poole täituri tasu (arvestatuna täitmata jäänud nõude jäägilt) küsimus. Kohtutäitur ei saa KTS § 32 lg 5 ja KTS § 41 koosmõjust tulenevalt nõuda

3(10)

võlgnikult täitemenetluse alustamise tasu ja poolt menetluse põhitasust arvestatuna täitmata nõude jäägilt. Olukorra teeb keeruliseks see, et asi lahendati kohtuliku kompromissiga, mille kohaselt täiendav põhitasu 21 eurot ja KTS § 41 lg 2 nimetatud täitekulude jääk jäid sissenõudja kanda. 21 eurone põhitasu ja pool põhitasu jäägist kattuvad osaliselt, mistõttu on tekkinud küsimus, kuidas need jaotuma peaksid. Kuivõrd kohtulik kompromiss on täitedokument, siis on kohtutäituril kohustus seda täita ning sissenõudjalt vastavad summad sisse nõuda. Täiendavat põhitasu 21 eurot peab kohtutäitur nõudma sissenõudjalt ka KTS § 32 lg 5 ja KTS § 41 alusel. Täitur nõudis täiendavat põhitasu 21 eurot avaldajalt, kuid loobus täitemenetluse lõpetamisel nõudest, sest täidetava kogunõude suurus vähenes nii palju, et täituri põhitasu määr langes madalamale tasumäära tasemele. Kohtutäituril tuleb eelnimetatud summa ebaõige nõude esitamise tõttu sisse nõuda sissenõudjalt. Vastasel juhul on tegemist võlgniku ja sissenõudja ebavõrdse kohtlemisega ning KTS § 2 lg 3 tuleneva kohustuse, olla erapooletu, rikkumisega. Maakohus rahuldas 31.01.2014 määrusega avaldaja taotluse menetlusabi saamiseks ning vabastas avaldaja riigilõivu tasumisest avalduse esitamisel. Kohtutäituri vastuväited Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu ja märkis kaebusele esitatud vastuses, et jääb oma 16.01.2014 otsuses väljendatud seisukohtade juurde. Menetluse alustamise tasu kujutab endast sisuliselt tasu täitmisteate kättetoimetamise eest. Alustamise tasu peab ära katma esmased kulutused, mida kohtutäitur menetluse alustamiseks teeb. Seega ei ole põhitasu seotud täitemenetluse algatamisega ja põhjendatud on menetluse alustamise tasu võlgnikult nõudmine. Tulenevalt KTS § 32 lg 1 muutub menetluse alustamise tasu sissenõutavaks menetluse alustamisega. Kohtutäitur nõudis nimetatud tasu sisse enne 09.12.2013 poolte vahel kompromissi kinnitamist. 03.09.2012 kohtutäituri tasu otsuse alusel väljamõistetud kohtutäituri tasu summas 21 eurot, mis tulenes lisandunud viiviste pealt, kohtutäitur avaldajalt sissenõudnud ei ole. Tasu jäägi sissenõudmine sissenõudjalt on peatatud kuni avaldajapoolsete vaidluste lahendamiseni. Esimese astme kohtu määrus Maakohus jättis avalduse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda ning mõistis avaldajalt välja riigituludesse riigilõivu 10 eurot. Avaldaja on nii kohtutäiturile kui kohtule esitatud kaebustes leidnud, et tal puudub kohustus tasuda täitemenetluse alustamise tasu, alternatiivselt vaidlustab avaldaja täitemenetluse põhitasu summas 19,16 eurot ja poole väljamõistmata jäänud nõudelt arvestatud põhitasu summas 8,99 eurot tasumise kohustuse. Avaldaja leiab ka, et tal on õigus taotleda kohtutäiturilt kohtutäituri tasu tagastamist. KTS § 32 lg 1 kohaselt muutub menetluse alustamise tasu sissenõutavaks menetluse alustamisega. Sama paragrahvi teise lõike esimese lause järgi muutub põhitasu rahalise nõude täitmisel sissenõutavaks täitmisteate kättetoimetamisega võlgnikule. Kohtutäitur teeb tasu, sealhulgas ettemaksu, sissenõudmiseks otsuse (KTS § 31 lg 1). Täiteasja materjalidest nähtuvalt on täitemenetlus lõpetatud sissenõudja 07.11.2013 avalduse alusel enne nõude täielikku sissenõudmist kohtutäituri poolt. Kohtutäituri tasu tasumisega seonduvat taolistes olukordades reguleerib KTS § 41 lg 2, millest tuleneb, et kui sissenõudja taotleb täitemenetluse lõpetamist enne nõude täielikku sissenõudmist kohtutäituri poolt ning kohtutäitur on nõude sissenõudmiseks teinud täitetoiminguid, maksab sissenõudja menetluse alustamise tasu ja pool

4(10)

menetluse põhitasust, arvestatuna sissenõudmata jäänud summalt. Seega on KTS § 41 lg 2 järgi menetluse alustamise tasu (19,16 eurot) maksmise kohustus sissenõudjal, mitte võlgnikul. Eelmärgitust ei tulene kohtutäiturile siiski kohustust tagastada avaldajale täitemenetluse alustamise tasu. KTS §-st 53 tuleneb kohtutäiturile kohustus tagastada alusetult nõutud ja tasutud summa kohustatud isikule, kui kohus on tunnistanud kohtutäituri tegevuse tasu sissenõudmisel või tasu suuruse määramisel seadusvastaseks. Käesoleval juhul ei ole aga tegemist alusetult nõutud või tasutud summaga, kuivõrd kohus ei ole tunnistanud kohtutäituri tegevust tasu sissenõudmisel või tasu suuruse määramisel seadusvastaseks. Eelnimetatuks puudub ka õiguslik alus. Sissenõudja on täitemenetluse alustamise avalduses avaldanud soovi nii põhinõude kui ka kõrvalnõuete sissenõudmiseks (I kd, tl 80 ja 82-88). Sissenõudja on loobunud hiljem viivistenõude sundtäitmisest. Muud nõuded on täidetud. Menetluse alustamise tasu on kohtutäitur võlgnikult sisse nõudnud enne 09.12.2013 kompromissi kinnitamist. Kohtutäitur on õiguspäraselt teinud 16.07.2012 menetluse alustamise tasu väljamõistmise otsuse. TMS § 38 lg-te 1 ja 2 kohaselt kannab üldjuhul täitekulud võlgnik. Menetluse alustamisel puudus kohtutäituril mõistlik võimalus ette näha, et menetluse alustamise tasu tasumise kohustus tekib võlgniku asemel sissenõudjal. Võlgnikul võib olla alusetult tasutud menetluse alustamise tasu 19,16 euro nõudeõigus sissenõudja, mitte kohtutäituri suhtes. Ka põhitasu nõudmise õiguspärasuse üle otsustamisel tuleb lähtuda KTS § 41 lg-st 2. Vastavalt kohtutäituri 18.02.2014 seisukohas märgitule ei ole kohtutäitur nõudnud võlgnikult lisandunud viiviste pealt väljamõistetud põhitasu summas 21 eurot. Kohus ei ole tuvastanud vastupidist. Seega ei ole võlgnik pidanud tasuma sissenõudmata nõudelt arvestatud põhitasu. Avaldaja taotlus kohustada kohtutäiturit nõudma sissenõudjalt välja täiendavat põhitasu ei kuulu rahuldamisele juba seetõttu, et kaebus ei puuduta selles osas avaldaja subjektiivseid õigusi täitemenetluses. TsMS § 3 lg-st 1 tulenevalt on isikul õigus pöörduda kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. Kohtutäitur on ka märkinud, et ta ei ole loobunud tasu jäägi sissenõudmisest sissenõudjalt. 18.11.2013 täitemenetluse lõpetamise osaotsusest nähtuvalt on menetlus lõpetatud ainult avaldaja suhtes. Õige ei ole avaldaja väide, et tsiviilasjas nr 2-12-44146 sõlmitud kompromiss kehtib täitedokumendina ka kohtutäituri suhtes. TsMS §-st 432 ja § 457 lg-st 1 tulenevalt on jõustunud kompromissi kinnitav kohtumäärus kohustuslik menetlusosalistele. Seega saavad kompromissist tuleneda kohustused vaid tsiviilasja menetlusosalistele. Kohtu tuvastatud asjaoludel ei ole kohtutäitur olnud tsiviilasjas nr 2-1244146 menetlusosaliseks. Tulenevalt TsMS § 430 lg-st 5 kehtib kompromiss täitedokumendina ka kohtumenetluses mitteosaleva isiku suhtes, kes on võtnud kompromissi alusel kohustuse. Tsiviilasjas nr 2-14-44146 sõlmitud kompromissi kinnitavast määrusest (II kd, tl 184-186) nähtuvalt kohtutäitur kompromissi alusel kohustusi võtnud ei ole. Lisaks on kohtutäituri tasu olemuslikult avaliku õiguse valdkonda kuuluv rahaline kohustus. Kohtutäituri poolt kokkulepete sõlmimine seaduses sätestatud tasumäärade või tasu võtmise korra muutmiseks on KTS § 28 lg-2 teise lause järgi keelatud. Seega saaks avaldaja kompromissi alusel põhimõtteliselt nõudeid esitada sissenõudja vastu, mitte kohtutäituri vastu. Kuna avaldus jääb rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 172 lg-te 1 ja 10 alusel avaldaja kanda, siis tuleb ka riigilõiv 10 eurot, mille tasumisest avaldaja oli 31.01.2014 määrusega vabastatud, avaldajalt TsMS § 190 lg-st 2 tulenevalt riigituludesse välja mõista. Määruskaebus Avaldaja palub maakohtu määruse ja kohtutäituri vaidlustatud otsuse tühistada.

5(10)

Maakohus leidis ekslikult, et kohtutäitur on õiguspäraselt nõudnud avaldajalt sisse menetluse alustamise tasu. Riigikohtu lahendite nr 3-2-1-88-09 ja 3-2-1-88-13 kohaselt tähendab täituri tasu sissenõutavus seda, et üldjuhul tehakse kohtutäituri tasu otsus täitemenetlust alustades, sest täitmisteates tuleb võlgnikule näidata, milline on maksimaalne võimalik kohtutäituri tasu suurus ja milline on selle maksimaalne 50%-line suurus, kui nõue täidetakse vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul. See ei muuda aga kohtutäituri tasu täitmisteate kättetoimetamise hetkest veel sissenõutavaks. Täitmisteate kättetoimetamine annab kohtutäiturile põhimõttelise õiguse saada lisatingimuste saabumisel kohtutäituri tasu, lähtudes kohtutäituri ametitegevuse tasulisuse põhimõttest. Riigikohus on märkinud, et kohtutäituri tasu sissenõutavaks muutumise jaoks VÕS § 82 lg 7 tähenduses on mitmeid võimalusi, nt nõude rahuldamine vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul, nõude osalise rahuldamise korral tekib täituril õigus saada osalist tasu, täitemenetlusevälise rahuldamise korral muutub tasu sissenõutavaks ajast, mil kohtutäitur saab nõude rahuldamisest teada, täitemenetluse lõpetamise avalduse esitamise korral muutub tasu sissenõutavaks ajal, mil täitur saab lõpetamisest teada. Seega võib lähtuvalt eeltoodud Riigikohtu seisukohtadest järeldada, et: - täituri põhitasu ja täitemenetluse alustamise tasu määratakse täitemenetluse alustamise hetkel eesmärgiga tekitada võlgnikus ettekujutus nende suurusest, kuna täitemenetluse alustamise tasu käsitlev regulatsioon sisaldab selle „sissenõutavaks“ muutumise kohta samasugust eeldust nagu kehtib täituri põhitasule; - menetluse alustamise tasu ja täituri põhitasu puhul viitab termin „sissenõutavus“ sellele, et täituril tekib õigus kõnealuste tasude saamisele, kuid nende sissenõutavaks muutumise hetk saabub ajaliselt hiljem, teatavate lisatingimuste saabumisel; - seadus ei reguleeri, millisel ajal on sissenõudjal õigus täitemenetluse lõpetamist taotleda; maakohtu seisukoht, mille kohaselt täitur ei saanud mõistlikult ette näha olukorra muutumist, on vastuolus täitemenetluse regulatsiooni ja põhiseadusega, kuna nõuab sissenõudja käitumise ettemääramist, et üleüldse saaks tekkida olukord, milles täitur peaks hakkama täitemenetlusega seotud tasusid tagastama; - sissenõudja avaldusega täitemenetluse lõpetamiseks tekkis olukord, kus täituri tasud, sh täitemenetluse alustamise tasu, muutusid sissenõutavaks; KTS § 41 lg 2 tulenevalt vabanes avaldaja kohustusest tasuda täitemenetluse alustamise tasu ning seetõttu on see täituri poolt ebaõigesti kinni peetud, sisuliselt on tegemist täituri alusetu rikastumisega täitemenetluse sätete rikkumise teel. Poole täitmata jäänud nõudelt arvestatud tasu 8,99 euro suhtes on vaja selgeks teha, kes peab selle avaldajale tasuma (kas täitur või sissenõudja). Maakohus tuvastas põhitasu nõude osas ekslikult, et kohtutäitur ei ole avaldajalt täiendavat põhitasu 21 eurot nõudnud ja et avaldaja ei ole pidanud seda ka tasuma. Täiendava põhitasu 21 euro väljamõistmise otsust asus kohtutäitur täitma peale otsuse tegemist ning selle täitmiseks suurendati kontoaresti summat avaldaja pangakontodel. Kontode arestimise tulemusena laekusid täiturile 2013. aasta kevadel rahasummad, milliste arestimise avaldaja vaidlustas. Kohtutäitur kandis raha üle sissenõudjale, arvestades laekunud summadelt proportsionaalselt oma tasud. Tsiviilasjas nr 2-1327390 tehtud lahendiga tunnistas kohus osade sissetulekute arestimise õigusvastaseks, misjärel kohtutäitur arestitud summade pealt arvestatud täituri tasud tagastas. Esitatud asjaolud viitavad sellele, et täitur täitis täiendavat põhitasu otsust enne, kui sõlmiti kompromiss. Põhitasu otsuse täitmisega ja avaldaja varade arestimisega nõudis kohtutäitur oma käitumisega avaldajalt kõnealust põhitasu kuni täitemenetluse lõpetamiseni välja. Põhjendatud ei ole maakohtu seisukoht, et avaldaja taotlus kohustada kohtutäiturit nõudma sissenõudjalt välja täiendavat põhitasu ei kuulu rahuldamisele seetõttu, et kaebus ei puuduta selles osas

6(10)

avaldaja subjektiivseid õigusi täitemenetluses. Kohtutäitur on sissenõudja pikaajaline koostööparter. Kohtutäituri senise tegevuse põhjal on avaldajal tekkinud kahtlus, et täitur võib oma seaduslikku kohust mitte täita ja sissenõudjalt mitte nõuda neid rahasummasid, mis sissenõudja kanda jäid. Juhul kui täitur aga on vastavad summad sissenõudjalt sisse nõudnud, siis võib täitur halvimal juhul olla saanud topelt nii täitemenetluse alustamise tasu kui ka poole täitmata jäänud nõudelt arvestatud põhitasust. Sellisel juhul on ilmne, et täituril tuleb avaldajalt enamsaadud või alusetult saadud tasusid tagasi maksta. Lisaks on avaldajal õiguslik ootus, et kui temalt nõuti täitetoimingute läbi erinevaid rahasummasid, millest osad tuleks nüüd tasuda sissenõudjal, siis on täituril kohustus tasude jäägi täitmiseks ka sissenõudja suhtes sunniabinõud tarvitusele võtta. Tallina Ringkonnakohus (tsiviilasjas nr 2-13-27390) ja Riigikohus on tulenevalt avaldaja raskest majanduslikust olukorrast vabastanud avaldaja riigilõivu riigituludesse tasumise kohustusest TsMS § 190 lg 7 alusel. Avaldaja palub kohtul riigilõivu puhul kohaldada eelviidatud sätet. Määruskaebuse menetlus maakohtus Määruskaebus on kohtutäitur Arvi Pinkile kätte toimetatud, kuid kohtule vastust esitatud ei ole. AS MiniCredit palub jätta määruskaebuse rahuldamata. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ning edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel Tallinna Ringkonnakohtule läbivaatamiseks ja lahendamiseks. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 2 järgi tühistada osaliselt. Muutmata tuleb jätta maakohtu määrus ja kohtutäituri otsus osas, milles maakohus leidis, et alust ei ole rahuldada kaebust kohtutäituri kohustamiseks täiendava tasu 21 eurot väljanõudmiseks sissenõudjalt. Ülejäänud osas, milles kohtutäitur keeldus täitemenetluse alustamise tasu ja osaliselt täitemenetluse põhitasu tagastamisest, kolleegium tühistab kohtutäituri 16.01.2014 otsuse ja Harju Maakohtu 25.06.2014 määruse ja saadab selles osas kaebuse uueks läbivaatamiseks kohtutäitur Arvi Pinkile. Avaldaja vaidlustas kohtutäiturile esitatud kaebuses kohtutäituri tegevuse täitemenetluse lõpetamisel tasu tagastamata jätmise ja täituritasu nõudmise osas ning palus tagastada talle menetluse alustamise tasu 19,16 eurot, kohtutäituril nõuda sissenõudjalt välja 21 eurot, tagastada avaldajale pool täitemenetluse põhitasust 19,16 eurot või täitemenetluse põhitasu 19,16 eurot ja pool väljamõistmata nõudelt arvestatud põhitasust, mis avaldaja arvutuste kohaselt on 8,99 eurot. Kohtutäitur jättis 16.01.2014 otsusega kaebuse rahuldamata. Kohtutäituri otsuse peale esitas avaldaja 20.01.2014 kaebuse. Maakohus on vaidlustatud määruses leidnud, et käesoleval juhul puudub kohtutäituril kohustus tagastada avaldajale täitemenetluse alustamise tasu, kuna asjaoludest nähtuvalt ei ole alust tuvastada kohtutäituri õigusvastast tegevust täitedokumendi täitmisel. Kolleegiumi arvates ei ole käesoleva kaebuse lahendamisel oluline mitte see, kas kohtutäitur on käitunud täitedokumendi täitmisel õigusvastaselt või mitte, vaid see, et täitemenetlus ei ole käesolevas asjas lõppenud mitte nõude täitmisega, vaid võlausaldaja avalduse alusel. Õige on see, et TMS § 38 lg 1 järgi kannab üldjuhul täitekulud võlgnik ja eeldused TMS § 42 kohaldamiseks puuduvad. Kolleegiumi arvates on aga maakohus ebaõigesti jätnud kohaldamata KTS § 41 lg 2, mis sätestab, et kui sissenõudja taotleb täitemenetluse lõpetamist enne nõude täielikku sissenõudmist kohtutäituri poolt ning kohtutäitur on nõude sissenõudmiseks teinud täitetoiminguid, maksab sissenõudja menetluse alustamise tasu ja pool menetluse põhitasust, arvestatuna

7(10)

sissenõudmata jäänud summalt. Praegusel juhul ei ole täitedokumenti tühistatud, mistõttu ei ole kolleegiumi arvates võlgnikul õigus nõuda täitekulude tagastamist TMS § 42 järgi sissenõudjalt, vaid kohaldamisele kuulub KTS § 41 lg 2. Sellele, et kohtutäituri tasu maksma kohustatud isik võib olla ka muu isik kui võlgnik, viitavad ka KTS § 30 lg-d 1 ja 2. Kolleegiumi leiab, et KTS § 53 võimaldab kohtul kontrollida nii kohtutäituri tasu määramist kui ka selle sissenõudmist. Käesolevas asjas on vaidlustatud kohtutäituri toiminguid kohtutäituri tasu sissenõudmisel. Kuna avaldaja esitas maakohtule kolm nõuet, siis analüüsib ringkonnakohus esmalt täitemenetluse alustamise tasu ja põhitasu tagastamiseks kohustamise nõudeid. Täitemenetluse alustamise tasu sissenõutavus on reguleeritud KTS § 32 lg-s 1, mille kohaselt muutub menetluse alustamise tasu sissenõutavaks menetluse alustamisega. TMS § 24 lg 2 järgi loetaks täitemenetlus alanuks täitmisteate võlgnikule kättetoimetamisega. Kohtutäituri põhitasu sissenõutavus on reguleeritud KTS § 32 lg-s 2, mille järgi rahalise nõude täitmisel muutub põhitasu sissenõutavaks täitmisteate kättetoimetamisega võlgnikule. Lisaks sätestab KTS § 32 lg 5 kohtutäituri põhitasu osas, et kui täitmisel olev rahaline nõue nõutakse sisse osaliselt, on kohtutäituril õigus saada põhitasu üksnes summas, mis on võrdeline sissenõutud summaga. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-88-09 p-des 10 ja 11 selgitanud kohtutäituri põhitasu sissenõutavust, asudes seisukohale, et olenemata KTS § 32 lg-s 2 sätestatust ei muutu kohtutäituri põhitasu võlgnikule täitmisteate kättetoimetamisest veel tegelikult sissenõutavaks. Et selguks kohtutäituri põhitasu suurus, mida kohtutäitur on õigustatud saama KTS § 32 lg-s 5 sätestatud piirangust tulenevalt, on vaja veel ka nõude reaalset sissenõudmist ehk et põhitasu ei saa kohtutäitur reaalselt sisse nõuda kohe täies ulatuses, vaid sissenõudja nõude täitmise käigus võrdeliselt sissenõutud summaga. Riigikohus ei ole ei nimetatud lahendis ega ka lahendis nr 3-2-1-88-13 analüüsinud täitemenetluse alustamise tasu sissenõutavust. Menetluse alustamise tasu sätestab KTS § 34, mille järgi on selle suuruseks 15,97 eurot (lisandub 20% käibemaks). Käesolevas täiteasjas on kohtutäiturile esitatud täitmisavaldus ja ta on alustanud täitemenetlust, milles on võlgnikule kätte toimetatud täitmisteade, mistõttu oli täitemenetluse alustamise hetkel täituril õigus tasu kohta otsus teha, kuid ebaõige on maakohtu järeldus, et eeltoodu tõttu oli tal õigus ka võlgnikult tasu sisse nõuda. Kuna võlausaldaja loobus esitatud nõude täitmisest täies ulatuses ja taotles täitemenetluse lõpetamist pärast täitetoimingute tegemist, siis kuulus kohaldamisele KTS § 41 lg 2 ja kohtutäituril on õigus nõuda täitemenetluse alustamise tasu sissenõudjalt. Kuna täitemenetluses tekib õigussuhe täituri ja võlgniku vahel, siis on ebaõige maakohtu järeldus, et võlgnikul on õigus tema poolt tasutud täitemenetluse tasu tagasi nõuda sissenõudjalt. Kolleegiumi arvates tuleb kohtutäituril tagastada võlgnikule täitemenetluse alustamise tasu ning tal on omakorda õigus nõuda seda sissenõudjalt. KTS § 41 lg 2 sätestab sissenõudja kohustuse kohtutäituri tasude maksmiseks kohtutäiturile juhul, kui sissenõudja taotleb täitemenetluse lõpetamist enne nõude täielikku sissenõudmist kohtutäituri poolt, kuid normi tõlgendades saab järeldada, et kui kohtutäituril on õigus saada täitemenetluse alustamise tasu ja täituritasu osaliselt sissenõudjalt, siis selles ulatuses ei ole tal õigus nõuda seda võlgnikult ja juhul, kui ta on juba võlgnikult tasude katteks raha saanud, siis tuleb saadu võlgnikule tagastada. Ei KTS-st ega TMS-st ei tulene võlgnikule õigust esitada tema poolt kohtutäiturile tasutud tasude tagastamise nõuet võlausaldaja vastu. KTS § 41 lg 2 reguleerib sissenõudja avalduse alusel täitemenetluse lõpetamise korral täituri tasu tasumisel tekkinud suhteid ja eelviidatud sätte järgi on kohtutäituril tasu saamiseks nõudeõigus ainult sissenõudja vastu. Sarnaselt menetluse alustamise tasu tagastamisega on kohtutäituril KTS § 41 lg 2 järgi kohustus osaliselt tagastada võlgnikule ka osa põhitasust, arvestades sissenõutava nõude osa, mis jäi täitmata, suurust. Osa menetluse põhitasust peab tasuma võlgnik, kuna osaliselt oli võlausaldaja nõue tema vastu kohtutäituri poolt sisse nõutud. Kohtutäitur ei ole kohtule arusaadaval viisil selgitanud, milline on tema täituritasu arvestus, arvestades KTS § 41 lg-s 2 ja TMS § 32 lg-s 4 sätestatut ning samuti seda, et võlgnik oli juba enne täitemenetluse alustamist tasunud 50 eurot põhivõlga ja osaliselt tasunud nõude vabatahtlikuks täitmiseks määratud aja jooksul.

8(10)

Sissenõudja ja võlgniku vahel tsiviilasjas nr 2-12-44146 sõlmitud kompromissi pooleks ei olnud kohtutäitur, mistõttu ei tulene talle selles mingeid õigusi ega kohustusi. Sellekohane maakohtu järeldus on õige. Arvestades eeltoodut, leiab kolleegium, et kohtutäitur ja maakohus on ebaõigesti jätnud rahuldamata E-OP kaebuse nõuete osas, milles paluti tagastada täitemenetluse alustamise tasu ja osaliselt kohtutäituri põhitasu. Selles osas tuleb kohtutäitur Arvi Pinki 16.01.2014 otsus ja Harju Maakohtu 25.06.2014 määrus tühistada. Tühistatud osas saadab kolleegium kaebuse uueks läbivaatamiseks kohtutäitur Arvi Pinkile. Muutmata tuleb jätta kohtutäituri 16.01.2014 otsus ja Harju Maakohtu 25.06.2014 määrus osas, milles jäeti rahuldamata E-OP kaebuse nõue kohustada kohtutäiturit välja nõudma sissenõudjalt täiendav põhitasu 21 eurot. Kaebaja väide, et kohtutäitur nõudis oma käitumisega (võlgniku varade arestimine) kaebajalt täiendavat põhitasu 21 eurot kuni täitemenetluse lõpetamiseni välja, on iseenesest õige, kuid ei anna alust käesoleva kaebuse rahuldamiseks. Asjas ei ole esitatud selliseid asjaolusid, millest saaks järeldada kohtutäituri seadusevastast käitumist täitetoimingute tegemisel. Asjaolu, et sissenõudja ja võlgniku vahel sõlmiti tsiviilasjas nr 2-12-44146 kompromiss, mille tulemusena täitmiseks esitatud nõue vähenes, ei tingi iseenesest kohtutäituri nende toimingute, mis on tehtud enne kompromissi sõlmimist, seadusevastasust. Kuivõrd avaldaja on ise oma 20.01.2014 kohtule esitatud kaebuses märkinud, et kohtutäitur loobus täitemenetluse lõpetamisel temalt 21 euro põhitasu nõudmisest, ei näe kolleegium sissenõudmata jäänud nõudelt arvestatud põhitasu nõudmise osas kaebaja õiguste rikkumist ning maakohus on õigesti tuvastanud, et võlgnik ei ole pidanud tasuma sissenõudmata nõudelt arvestatud põhitasu. Kaebaja väide, et tal on tekkinud kahtlus, et kohtutäitur võib sissenõudjalt mitte nõuda neid rahasummasid, mis sissenõudja kanda jäid, on kolleegiumi arvates asjasse mittepuutuv, kuna kaebaja ei ole näidanud, kuidas kohtutäituri poolt sissenõudjalt rahasummade sisse nõudmata jätmine rikuks kaebaja õigusi. Maakohus on põhjendatult leidnud, et tulenevalt TsMS § 3 lg-st 1 on isikul õigus pöörduda kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. Kohtutäituri tegevuse üle kontrolli teostamine on reguleeritud KTS § 54, mille kohaselt teostab järelevalvet kohtutäituri tegevuse üle Justiitsministeerium. Maakohus andis 31.01.2014 määrusega avaldajale menetlusabi ja vabastas ta riigilõivu summas 10 eurot tasumisest avalduse esitamisel Kuna kaebus rahuldatakse osaliselt, siis tuleb kooskõlas TsMS § 172 lg-tega 1 ja 10 jätta menetlusosaliste poolt kaebuse menetlemisel maakohtus kantud kulud nende endi kanda. Samuti tuleb jätta menetlusosaliste endi kanda määruskaebuse läbivaatamisega seotud kulud, sest määruskaebus rahuldatakse osaliselt. Maakohus andis 31.01.2014 määrusega kaebuse esitajale (avaldajale) menetlusabi ja vabastas ta riigilõivu 10 eurot tasumisest riigituludesse. Kuna kaebus kuulus rahuldamisele osaliselt, siis leiab kolleegium, et maakohtu menetluse eest tasutud riigilõivust tuleb TsMS § 190 lg-te 1 ja 6 järgi välja mõista 5 eurot riigilõivu kummaltki menetlusosaliselt riigituludesse.

9(10)

Määruskaebus on võetud ilma riigilõivuta menetlusse, millest järeldub, et menetlusabi andmine jätkus TsMS § 184 lg 4 järgi. Kuna määruskaebus rahuldatakse osaliselt, siis TsMS § 190 lg-te 1 ja 6 järgi tuleb välja mõista 5 eurot riigilõivu kummaltki menetlusosaliselt riigituludesse. Tulenevalt TsMS § 179 lg-st 9 peab avaldaja riigilõivu tasumisega viivitamise korral maksma alates kohtumääruse jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/

Ande Tänav /allkirjastatud digitaalselt/

Kaija Kaijanen /allkirjastatud digitaalselt/

10(10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.