Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Asjaolud ja hageja nõue

Kui tegemist on niivõrd olulise ja raske juhtumiga, mis tingis vajaduse etteteatamata töölepingu ülesütlemiseks hagejaga, siis peaks väidetava juhtumi toimumise aeg kostjale täpselt teada olema. Kostja ei järginud töölepingu ülesütlemisel TLS § 88 lg-tes 3 ja 4 sätestatut. Kostja ei põhjendanud, milles seisnes hageja väidetava kohustuse rikkumise eriline raskus, mis tingis vajaduse töölepingu ülesütlemiseks ilma hagejat eelnevalt hoiatamata (TLS § 88 lg 3). Ülesütlemisavalduses märgitud töölepingu ülesütlemise aluseks olnud asjaolud olid kostjale teada juba 2010.a veebruari ja aprilli kuust. Juhul, kui hageja töölepingu ülesütlemise aluseks olnud väidetavad rikkumised olid eriliselt rasked ja olulised töölepingu rikkumised, mis tingisid vajaduse töölepingu ülesütlemiseks etteteatamistähtaega järgimata, siis ei saa pidada mõistlikuks töölepingu ülesütlemist alles 18.05.2010 (TLS § 88 lg 4). Kui on olemas mõjuv põhjus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks selle erilise raskuse tõttu etteteatamistähtaega järgimata, siis omab see põhjus eelkõige tähtsust just nimetatud ajahetkel. Kuivõrd alates 2010.a veebruarist ja aprillist kuni 2010.a maikuu keskpaigani ei pidanud kostja nimetatud töölepingu ülesütlemise asjaolusid niivõrd mõjuvaks, et hagejat hoiatada ja töölepingut erakorraliselt üles öelda, siis olid asjaolud kaotanud aja möödudes oma olulisuse. Kostja väited, et kolmas isik kaotas usalduse kostja vastu, on paljasõnalised ning tõendamata. Kostja ise on tunnistanud, et klient, kellele hageja 16.04.2010 sõrmuse müüs, oli kostja püsiklient ja jätkas kostja juures käimist ka pärast 16.04.2010. Lisaks ei saa hageja teada peast kostja teise poe tooteid ning mõjutada kliendi ostuotsuseid niipalju, et garanteerida kliendi poolt toodete ostmine kostja mõnest teisest poest, kui hageja poolt kaupluses, kus hageja töötas, ei olnud tooteid, mida klient soovib. Kostja ei ole tõendanud, et hageja oleks pakkunud kliendile konkurendi juveelitooteid. Kostja ei ole tõendanud sedagi, millisest poest klient väidetava ostu sooritas ning kas klient üldse kuskilt mujalt ostu sooritas. TLS § 104 lg 1 sätestab, et seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastava töölepingu ülesütlemine on tühine. Kuivõrd kostjal puudusid TLS § 88 lg 1 p-dest 5, 6 ja 7 ning 8 tulenevad alused hagejaga töölepingu ülesütlemiseks, siis on kostja poolt hageja töölepingu lõpetamine tühine. Kostja seisukoht

tähtpäeva saabumine on määratud kuudes arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase kuu vastaval päeval. TsÜS § 137 lg-s 1 sisalduva täpsustuse kohaselt möödub tähtaeg sellisel juhul tähtpäeva saabumise päeval kell 24:00, kui seadusest ei tulene teisiti. Kui tahteavalduse tegemiseks või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtpäev satub riigipühale või muule puhkepäevale, loetakse tähtpäev TsÜS § 136 lg 8 kohaselt saabunuks puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval. Eeltoodut arvestades võis kostja taotlusega maakohtu poole pöörduda kuni 20.12.2010 (24:00), kuna nii 18. kui 19. detsember olid puhkepäevad. Taotlus on esitatud kohtule 17.12.2010. Seega ei saa hageja käsitletavat aegumise vastuväidet pidada põhjendatuks. Pooled vaidlevad hagejaga sõlmitud töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamise, töölepingu lõpetamise (alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral) ning hüvitise väljamõistmise üle kolme kuu keskmise töötasu ulatuses (s.o 2430,05 eurot). Pooled ei vaidle, et hageja töötas kostja Viru keskuse kaupluses tähtajatu töölepingu alusel alates 16.04.2009 müüjana; et kostja Viru keskuse kaupluse klaasvitriin on saanud kahjustada (vitriiniklaasil on kriimustused) ning selle asjaolu tuvastas kostja 2010.a veebruaris. Vaidlus puudub, et 18.05.2010 sai hageja kostjalt kirjalikus vormis esitatud töölepingu ülesütlemise avalduse, milles kostja teatas töölepingu erakorralisest ülesütlemisest alates samast päevast seoses tööandjale kahju tekitamise ja tööandja usalduse kaotusega (TLS § 88 lg 1 p-d 5,6,7,8). 18.05.2010 pooltevaheline töösuhe faktiliselt ka lõppes. Pooltel on vaidlus selles, kas 18.05.2010 üleütlemisavalduses märgitud töölepingu erakorralise ülesütlemise alused tegelikult esinesid (ehk pooltel on vaidlus töölepingu ülesütlemise materiaalsete eelduste osas). Samuti on pooltel erimeelsus, kas juhtumi asjaolusid arvestades oli õigustatud töölepingu üleütlemine etteteatamata. 18.05.2010 kostja poolt hagejale esitatud ülesütlemisavalduses on lepingu jätkamise võimatust põhjendatud esiteks sellega, et 26.02.2010 tööandja poolt tuvastatu põhjal on hageja süülise käitumise tõttu kostjale tekitatud oluline varaline kahju – hageja süül on kriimustatud kostja Viru keskuse poe klaasvitriinid. Kahju summaks on märgitud 28 000 krooni. Teiseks heidab kostja hagejale ülesütlemisavalduses ette, et töötaja on 15.04.2010 pakkunud kostja kliendile konkurendi juveelikaupluse tooteid ning et hageja on põhjustanud sellega usalduse kaotuse enda vastu ja kolmanda isiku usaldamatuse tööandja vastu ning rikkunud konkurentsipiirangu kohustust. Alates 01.07.2009 kehtiva TLS § 131 lg 1 alusel kohaldatakse enne 01.07.2009 sõlmitud töölepingule alates nimetatud kuupäevast kehtivas töölepingu seaduses sätestatut. Vastavalt kehtiva TLS § 15 lg-le 1 peab töötaja täitma oma töökohustusi tööandja vastu lojaalselt. TLS § 88 lg 1 p-de 5 ja 6 kohaselt võib tööandja öelda töölepingu erakorraliselt üles töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mh kui töötaja on pannud toime varguse, pettuse või muu teo, millega põhjustas tööandja usalduse kaotuse enda vastu või on põhjustanud kolmanda isiku usaldamatuse tööandja vastu. Töötaja poolt tööandjaga konkureeriva ettevõtja toodete või teenuste pakkumine võib olla iseenesest aluseks töölepingu ülesütlemisele TLS § 88 lg 1 p 5 alusel, sõltuvalt asjaoludest ilmselt ka TLS § 88 lg 1 p 6 alusel. Samas ei ole praegusel juhul tõendatud juba konkurendi toodete pakkumise fakt, kui selline. Asjas kogutud tõendite põhjal jääb mh osalt ebaselgeks, millal hagejale ette heidetav tegu aset leidis – kas 15. või 16. aprillil. Ülesütlemisavalduses märgitud 15.04.2010 ei olnud hageja tööl. Nimetatud asjaolu on kostja esindaja 28.09.2011 eelistungil omaks võtnud ning asjaolu on tõendatud ka töövaidlusasja materjalide hulgas oleva töögraafikuga. Isegi kui eeldada, et ülesütlemisavalduses on tööandja poolt tegelikult silmas peetud 16.04.2010 ning märge 15. aprilli kohta on ekslik, tõendavad kostja väiteid üksnes tunnistaja S. J seletuskiri ja kohtule antud ütlused ning N. J seletuskiri. Kohtu hinnangul on need hagejale süüks pandava teo tuvastamiseks ebapiisavad. S. J seletuskiri ja ütlused omavahel küll kattuvad, kuid ei lange vaidlusaluses küsimuses sisult kokku hageja poolt kostja

juhatusele 26.04.2010 koostatud kirjaliku selgitusega. Hageja poolt kliendile antud soovitust, vaadata ringi ka vanalinnas asuvates juveelikauplustes, ei saa käsitleda kliendi konkurendi juurde suunamisena. N. J seletuskiri on olemuselt tuletatud tõend – selles kajastub üksnes (identifitseerimata) kolmandalt isikult kuuldu. Taolist selgitust ei saa kohtu hinnangul võtta aluseks töölepingu ülesütlemisel. Lisaks on N. J seletuskiri kirjutatud 19.05.2010, seega pärast hagejaga sõlmitud töölepingu ülesütlemist ning ülesütlemisavalduse tegemise ajal ei olnud kostja seletuskirjas märgitust eeldatavalt teadlik. Kostja ei ole ülesütlemisavalduses ega ka töövaidlusasja lahendamise käigus TVK-s või kohtus välja toonud, millise konkreetse kostja konkurendi tooteid hageja väidetavalt kliendile pakkus. Eelkirjeldatud ebamäärase süüdistuse põhjal ei saa kohus teha järeldusi töökohustuste rikkumise kohta töötaja poolt ning taoline etteheide ei saanud olla töölepingu lõpetamise kohaseks aluseks TLS § 88 lg 1 p 5 või 6 järgi. Hageja ebalojaalsust tööandjale on kostja kohtumenetluses soovinud lisaks tõendada A. P seletuskirjaga ning kohus on A. P ka tunnistajana üle kuulanud. Nendest tõenditest nähtuvad asjaolud ei saanud olla kostjale ülesütlemisavalduse tegemise ajal (s.o 18.05.2010) teada. Seda kinnitab nii A. P seletuskirja koostamise aeg (s.o 09.12.2010) kui ka asjaolu, et seletuskirjast ja A. P võimalikele hageja lepingurikkumistele ei ole ülesütlemisavalduses viidatud. Asjas saavad olla vaidluse esemeks tööandja poolt töölepingu ülesütlemise ajaks tuvastatud lepingurikkumised ning kostja kui lepingupool ei saa asuda põhjendama lepingu ülesütlemise õigustatust pärast ülesütlemist ilmnenud asjaoludega. Eelnenu põhjal ei saa kõnealuseid tõendeid lugeda asjakohasteks ning kooskõlas TsMS § 238 lg 5 esimese lausega jättis kohus need asja lahendamisel arvestamata. A. P seletuskirja kui tõendi usaldusväärsuses tuleks kahelda, kuna kostja ei ole mõistlikult selgitanud, mis tingis A. Plt seletuskirja võtmise vajaduse alles 09.12.2010, s.o pärast TVK poolt käesolevas töövaidlusasjas otsuse tegemist ning ligi seitse kuud pärast hagejaga sõlmitud töölepingu ülesütlemist. Iseenesest peaks töötaja suhtuma talle usaldatud töövahenditesse heaperemehelikult ning üritama vältida tööandja vara kahjustamist. See järeldub eeskätt TLS § 16 lg-st 1, mille kohaselt peab töötaja täitma töökohustusi lojaalselt, oma teadmiste ja oskuste kohaselt tööandja kasu silmas pidades ning töö iseloomust tuleneva vajaliku hoolsusega. Lisaks oleksid töötaja suhtes subsidiaarselt kohaldatavad käsundisaajalt oodatavat hoolsust puudutavad normid (VÕS § 620). Samas vastutab töötaja TLS § 16 lg-test 1 ja 2 tulenevalt üksnes töölepingu süülise rikkumise eest. Vastavalt TLS § 16 lg-le 2 määratakse töölepingu täitmisel järgitav hoolsuse määr, mille järgimata jätmise korral töötaja vastutab lepingu rikkumise eest, töötaja töösuhte järgi, arvestades tööandja tegevuse ja töötaja tööga seotud tavalisi riske, töötaja väljaõpet, ametialaseid teadmisi, mida nõutakse töö tegemiseks, samuti töötaja võimeid ja omadusi, mida tööandja teadis või teadma pidi. Ka töölepingu erakorraline ülesütlemine TLS § 88 lg p-s 7 nimetatud alusel eeldab süülist kahju tekitamist tööandja varale. VÕS § 104 lg kohaselt on süü vormideks hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Kohtu hinnangul puuduvad asjas tõendid selle kohta, et hageja oleks käitunud seoses poe vitriiniklaaside kahjustamisega süüliselt. Iseenesest ei vaidle pooled ka selle üle, et kostja Viru keskuse poe vitriinide klaasid olid saanud 26.02.2010 seisuga kriimustada. Nimetatud kahjustuste olemasolu on fikseeritud ka poe töötajate (sh hageja) poolt allkirjastatud aktiga ning hageja 10.02.2010 seletuskirjaga. Hageja väidete kohaselt olid kõnesolevad kriimustused tekkinud esiteks seetõttu, et müüjad asetasid vitriinidele iga tööpäeva hommikul ja õhtul kaubakarpe (müüdavad juveelitooted tuli igal hommikul vitriinidesse asetada ning pärast poe sulgemist uuesti seifi paigutada). Teiseks tekkisid kriimustused seetõttu, et kaupluse kliendid asetasid vitriiniklaasidele oma kotte, kusjuures mujale ei olnud võimalik neid asetada. Kostja ei ole toonud välja kriimuste tekkimise muid põhjuseid. Hageja osundatud väiteid kinnitavad lisaks tema 10.02.2010 seletuskirjale ka tunnistajate A. Ki ja J. P ütlused.

Hageja vastutust töölepingu rikkumise eest seoses kaubakarpide vitriiniklaasidele asetamisega ei saaks iseenesest välistada. Praegusel juhul ei anna tuvastatud asjaolud siiski alust väita, et hageja ei oleks järginud töökohustuste täitmisel TLS § 16 lg-s 2 sätestatud hoolsuse määra. Hageja on toiminud vastavalt tööandja juhistele ning oma parimate teadmiste kohaselt. Kaubakarpide vitriinidele asetamisel käitus hageja vastavalt kaupluse avamisel kostja teiste töötajate poolt antud juhistele. Nii tunnistaja A. Ki kui tunnistaja J. P ütlustest järeldub, et Viru keskuse poe avamisel näitasid kostja Ülemiste keskuse kaupluse töötajad Viru keskuse müüjatele (sh hagejale), kuidas tuleb müüdav kaup tööpäeva alguses vitriinidesse paigutada ja tööpäeva lõpus vitriinidest seifi tagasi panna. Selle käigus asetati suuremad kaubakarbid vitriini peale. Taoline juhendamine teise kaupluse müüjate poolt toimus eelduslikult tööandja korraldusel ja teadmisel. Kostja poolt märgitud asjaolu, et hageja ei võtnud iseseisvalt kriimustuste tekkimise vältimiseks midagi ette, ei saa pidada praegusel juhul lepingurikkumiseks. Liiatigi juhtis hageja enda väidete kohaselt kostja tähelepanu kriimustuste tekkimisele. Kindlasti ei saa hageja vastutada kostja klientide käitumise eest, eriti olukorras kus klientidel oli võimalik oma kotte jms toetada üksnes vitriiniklaasidele. Selles osas on kahjustuste tekkimine tööandja varale kostja äririsk (mida töötaja ei pea kandma). Kostja on käsitletava lepingurikkumise kontekstis tuginenud kaupluses kehtinud sisekorra p-le 2, mille järgi oli müüja kohustuseks järgida puhtust ning teostada kaupluses koristamist (sh puhastada vitriine ja peegleid). Kohtu hinnangul ei seostu sisekorra järgimise kohustus selles aspektis kahju tekkimisega kostja varale. Kohtu poolt tuvastatud asjaoludel oleksid vitriiniklaasid kahjustada saanud sõltumata kaupluse koristamisest ning vitriinide ja peeglite puhastamisest. Käsitletav väidetav rikkumine ei saaks olla iseseisvalt ka töölepingu erakorralise ülesütlemise aluseks. Vastavalt TLS § 88 lg-le 3 võib tööandja töölepingu töötaja kohustuse rikkumise või tema töövõime vähenemise tõttu üles öelda, kui ülesütlemisele on eelnenud tööandja hoiatus. Eelnevat hoiatamist ei ole sama paragrahvi teise lõike järgi ülesütlemise eeldusena vaja üksnes siis, kui töötaja ei saa kohustuse rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata. Kostja poolt hagejale etteheidetav süüline vara kahjustamine ei oleks vaadeldav sedavõrd raske rikkumisena, mis õigustaks töölepingu ülesütlemist eelneva hoiatuseta. Kostja esindaja on kohtu eelistungil ka möönnud, et olulisemaks rikkumiseks pidas tööandja kliendi suunamist konkurendi juurde ning see ajendas kostjat töölepingut üles ütlema. Kohus nõustus eelnenule lisaks hagejaga seisukohaga, et lepingu ülesütlemisel sellele võimalikule rikkumisele tuginevalt ei ole kostja järginud TLS § 88 lg-st 4 lähtuvat mõisliku aja kriteeriumi. Kostja enda väidetest lähtuvalt sai ta rikkumise aluseks olevatest asjaoludest teada juba 2010.a veebruari jooksul. Kostja on 18.05.2010 tehtud ülesütlemisavalduses ette heitnud ka konkurentsipiirangu kohustuse rikkumist ning viidanud mh TLS § 88 lg 1 p-le 8, mille kohaselt võib tööandja töölepingu erakorraliselt üles öelda juhul, kui töötaja on rikkunud saladuse hoidmise või konkurentsipiirangu kohustust. Poolte vahel sõlmitud töölepingu p 6.2 kohaselt kohustus töötaja mitte töötama tööst vabal ajal tööandja loata viimaste konkurentide juures. Kohtu hinnangul ei võimalda poolte esitatud asjaolud järeldada, et hageja oleks konkurentsipiirangu kokkulepet rikkunud. Lisaks ei vastaks töölepingu p 6.2 sisalduv kokkulepe TLS § 23 lg-tes 2 ja 3 sätestatud nõuetele ning seda tuleks lugeda TLS § 23 lg-st 4 lähtuvalt tühiseks. Kokkuvõtvalt leidis kohus, et töölepingu erakorraline ülesütlemine kostja poolt on tühine TLS § 104 lg-st 1 lähtuvalt, kuna ülesütlemisavaldus on tehtud seadusest tuleneva aluseta. Hageja esitatud vastav tuvastusnõue kuulub seega rahuldamisele. Lähtudes TLS § 107 lg-st 2 lõpetas kohus hageja taotlusel pooltevahelise töölepingu alates 18.05.2010 (st alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral). TLS § 109 lg-st 1 tuleneb, et kui kohus või töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu TLS § 107

lg-s 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Kuivõrd töötaja hüvitisenõude osas puudub praeguses töövaidlusasjas jõustunud TVK lahend ning hageja TVKle esitatud avaldus tuleb ITLS § 24 lg 5 esimese lause järgi lugeda hagiavalduseks, hindas kohus ka TLS § 109 lg 1 kohase hüvitise põhjendatud suurust. Käesoleval juhul on hageja palunud välja mõista kostjalt hüvitise kolme kuu keskmise töötasu ulatuses, kokku 38 022 krooni (s.o 3*12 674 krooni) ehk 2430,05 eurot. Pooltel ei ole kohtumenetluses vaidlust hageja keskmise kuu töötasu suuruse üle. Kohus leidis, et poolte menetluses esitatud asjaolud ei anna alust hageja poolt taotletud hüvitise suurust muuta. Seega kuulub hageja nõue hüvitise väljamõistmiseks kolme kuu keskmise töötasu ulatuses (s.o 2430,05 eurot) rahuldamisele. Hageja on menetluse käigus mh väitnud, et kostja ei järginud töölepingu ülesütlemisel TLS § 97 lg-st 2 tulenevaid ülesütlemistähtaegu. Kuivõrd ülalesitatud järelduste põhjal puudusid sisulised eeldused töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks (TLS § 88 lg 1), ei pidanud kohus vajalikuks otsuses analüüsida, kas kostja oleks pidanud etteteatamistähtaegu järgima või ei oleks saanud kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades tööandjalt mõistlikult nõuda lepingu jätkamist etteteatamistähtaja lõppemiseni (TLS § 97 lg 3). Kohus jättis vastuhagi rahuldamata, kuna vastavalt TLS §-s 72 sätestatule saaks hageja nõuda kahju hüvitamist (VÕS § 115 lg 1) üksnes töötaja süülise lepingurikkumise korral, kuid hageja oli järginud töökohustuste täitmisel TLS § 16 lg 2 kohast hoolsuse määra. Seega ei ole süüline lepingurikkumine asjas tuvastamist leidnud. Kostja poolt 26.02.2010 koostatud akti ettevõtte varalise kahju kohta ei saa selle sisust lähtuvalt käsitleda hageja võlatunnistusena. Aktis on fikseeritud üksnes klaasvitriinide kahjustuste iseloom ja kahju summa. Vastuhagi rahuldamise eeldusena vajaks süüküsimuse kõrval täiendavalt selgitamist ka põhjuslik seos hageja väidetava lepingurikkumise ja kostjal tekkinud kahju vahel (VÕS § 127 lg 4). Vitriiniklaaside kriimustuste tekkimisel olid ülaltoodust nähtuvalt erinevad põhjused. Kohus ei pidanud vajalikuks nimetatud küsimusi käesolevas otsuses analüüsida. Hageja hinnangul ei saa kostja töösuhtest tulenevate rahaliste nõuete esitamisel tugineda poolte vahel 16.04.2009 sõlmitud individuaalse materiaalse täisvastutuse lepingule, kuna see leping ei vasta sisult TLS § 75 lg-st 2 tulenevatele varalise vastutuse kokkuleppe kehtivuse eeldustele. Kohus märkis, et kostja vastuhagi ei rajane hagejaga sõlmitud individuaalse materiaalse täisvastutuse lepingule ning kostja ei ole soovinud rakendada töötaja süüst sõltumatut vastutust (TLS § 75 lg 1). Samas nõustus kohus iseenesest hageja osundatud seisukohaga. Poolte vahel sõlmitud individuaalse materiaalse täisvastutuse leping ei vasta vähemalt TLS § 75 lg 2 p-des 4 ja 5 sätestatud eeldustele, st lepingust ei nähtu töötaja vastutuse rahalist ülempiiri ning töötajale ei ole makstud (vastutuse ülempiiri arvestades) mõistlikku hüvitist. Sõlmitud materiaalse täisvastutuse lepingu kehtivuse korral vajaks lisaks eeltoodule tuvastamist see, kas kõnesolev vara (klaasvitriin) on käesoleval juhul lepingu objektiks. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus rahuldas põhihagi ning jättis vastuhagi rahuldamata, jäid menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebus

8). Kohus viitas üksnes A. P ütlustele, kuid ei käsitlenud S. J ütlusi, kuigi kohus oleks pidanud uurima neid tõendeid koosmõjus, kuna need tunnistaja ütlused tõendavad ühte ja sama asjaolu – hageja ebalojaalsust kostja suhtes, mis väljendus klientide saatmises konkurendist juveelikauplusesse. Kohus on rikkunud põhjendamiskohustust, jättes selgitamata, millised olid erinevad põhjused vitriinklaaside kriimustuste tekkimisel (TsMS § 438 lg 1). Kohus oleks pidanud jõudma järeldusele, et vitriin oli kahjustatud põhjusel, et kliendid asetasid selle peale oma kotte. Tegemist on VÕS § 104 mõttes hooletusega töötaja poolt. Töötaja pidi ette nägema, et klientide kotid kriimustavad klaasi ja vältima kahju tekitamist lihtsa keelamisega asetada kotte vitriinidele. Töötaja ei teinud seda ning ei üritanud mingil viisil kahju tekitamist vältida. Dokumentaalsete tõenditena esitatud fotodelt nähtub, et kahjustuste iseloom näitab, et see jätkus pikaajaliselt. Kohus on jätnud arvestamata, et töötaja peab täitma töökohustusi lojaalselt ja vajaliku hoolsusega (TLS § 16 lg 1). Kohustuste rikkuja peab ise vaidluse korral tõendama, et tema rikkumine on vabandatav. Seega pidi hageja tõendama, et ta ei olnud hooletu. Kohtuotsus on vastuoluline, kuna ei ole aru saadav, miks ei saa hageja vastutust iseenesest välistada ja millele tuginevalt leiab kohus, et vitriinide kahjustamine on kostja riisiko (TsMS § 436 lg 1). Kohtuotsus on vastuoluline, kuna kohus märgib, et konkurentide toodete pakkumine võib olla aluseks töölepingu ülesütlemisele, kuid leiab, et kliendile antud soovitust ei saa käsitleda kliendi konkurendi juurde suunamisena (TsMS § 436 lg 1). Igale mõistlikule inimesele peab olema arusaadav, et isegi antud soovitust vaadata ringi vanalinnas asuvates juveelikauplustes ongi konkureeriva ettevõtja toodete pakkumine. Seega oli kostjal alus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Tähtsust ei oma, milliseid tooteid hageja pakkus, vaid, et hageja üldse saatis kliente konkurentide juurde. Kohus jättis hindamata, kas noomitust saab lugeda hoiatuseks või mitte. TVK otsuses on fikseeritud hageja sõnad, et „järgmisel päeval tõi V. G noomituse. Avaldaja allkirjastas noomituse, kuid tööandja temale koopiat ei jätnud.“ Seega oli hageja oma kohustuste rikkumisest hoiatatud. Kostjale ei ole aru saada, millised asjaolud ei anna alust hüvitise suurust muuta. Antud osas ei ole kohtuotsus selge ega põhjendatud, seda enam, et kohus muutis hüvitise suurust, mis oli TVK otsusega välja mõistetud. Esitatud tõendite alusel võib järeldada, et tööandjal oli põhjus ja seadusest tulenev õigus leping hagejaga üles öelda etteteatamistähtaega järgimata, kuna kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei olnud võimalik nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja lõppemiseni. Kostjal oli seadusest tulenev alus nõuda kahju hüvitamist, mistõttu kuulus vastuhagi rahuldamisele. Apellatsioonkaebuse vastus

TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. TsMS § 230 lg 1 esimese lause kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi seisukohaga, et maakohus ei käsitlenud kohtuotsuses S. J ütlusi. Maakohtu otsusest nähtub selgelt, et kohus on arvestanud kohtuotsuse tegemisel nimetatud isiku poolt antud ütlusi (maakohtu otsuse p 17). Samuti ei ole õige apellatsioonkaebuses toodud seisukoht, et maakohus on rikkunud põhjendamiskohustust, kuivõrd on jätnud selgitamata, millised olid põhjused vitriiniklaaside kriimustuste tekkimisel. Maakohus on käsitlenud kohtuotsuses piisava põhjalikkusega vitriiniklaaside kriimustuste tekkimise asjaolusid ja hageja seotust sellega. Maakohus on hinnanud esitatud tõendeid ja leidnud õiguspäraselt, et hageja ei saa vastutada kostja klientide käitumise eest, eriti olukorras, kus klientidel oli võimalik oma kotte jms toetada üksnes vitriiniklaasidele. Ka kostja Ülemiste keskuse kaupluse töötajad näitasid Viru keskuse müüjatele (sh hagejale), kuidas tuleb müüdav kaup tööpäeva alguses vitriinidesse paigutada ja tööpäeva lõpus vitriinidest seifi tagasi panna. Töö ettenäitamise käigus asetati suuremad kaubakarbid vitriini peale. Seega toimis hageja kostja juhiste järgi töökohustuste täitmisel. Tööandja kohustuseks on luua töötajale töö tegemiseks tingimused, millised võimaldaksid või hoiaksid ära tööandjale kahju tekkimise. Selles osas on kahjustuste tekkimine tööandja varale kostja äririsk (mida töötaja ei pea kandma). Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et asjas puuduvad tõendid, et hageja oleks käitunud seoses poe vitriiniklaaside kahjustamisega süüliselt. Hageja vastutus on välistatud, kuna tuvastatud asjaolud ei anna alust väita, et hageja oleks rikkunud oma hoolsuskohustuse määra. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid ja asjaolusid ning on asunud põhjendatult seisukohale, et poolte esitatud asjaolud ei võimalda järeldada, et hageja oleks konkurentsipiirangu kokkulepet rikkunud. Kostja ei ole tõendanud konkurendi toodete pakkumise fakti kui sellist. Ebamäärase süüdistuse põhjal ei saa kohus teha järeldusi töökohustuste rikkumise kohta töötaja poolt ning taoline etteheide ei saanud olla töölepingu lõpetamise kohaseks aluseks TLS § 88 lg 1 p 5 või 6 järgi. Maakohus on otsuses käsitlenud kõiki poolte seisukohti ja selgitanud nõutava põhjalikkusega, miks tuleb hageja nõue rahuldada. Apellant on esitanud apellatsioonkaebuses väite, et hageja oli kohustuste rikkumisest hoiatatud, kuivõrd TVK otsuses on fikseeritud hageja sõnad, et „järgmisel päeval tõi V. G noomituse. Avaldaja allkirjastas noomituse, kuid tööandja temale koopiat ei jätnud.“ Apellatsioonkaebuses toodud seisukoht, et maakohus on jätnud arvestamata, kas noomitust on võimalik käsitleda hoiatusena, tuleb jätta tähelepanuta. Tegemist on uue asjaoluga, sest tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ole kostja nimetatud asjaolusid maakohtus esile toonud. Nimetatud uue asjaolu esitamine alles apellatsioonimenetluses ei ole TsMS § 652 lg 4 kohaselt lubatav ega ka põhjendatud. Apellant on seisukohal, et kohtuotsusest ei ole võimalik aru saada, kuidas on kohus määranud hüvitise suuruse. Seda enam, et kohus vähendas TVK otsusega väljamõistetud hüvitise suurust. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus, hinnates TLS § 109 lg 1 järgi kohase hüvitise põhjendatud suurust, mõistis õiguspäraselt kostjalt asjaolusid ja tõendeid hinnates hageja kasuks välja kolme kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise. Maakohus ei ole seotud TVK otsuses väljamõistetud hüvitise suurusega, kuivõrd ei lahenda kaebust töövaidluskomisjoni otsuse peale. Maakohus lähtus hageja nõudest, hindas tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-ga 1

ja kohaldas õigesti TLS § 109 lg-s 1 sätestatut. Maakohtu otsus vastab TsMS § 442 lg-le 8 ning on põhjendatud ja seaduslik. Eeltoodust tulenevalt tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Menetluskulude jaotus

Ulvi Loonurm

Mare Merimaa

Tiit Kollom

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.