2-08-91339/78 - Asjaõigus - Muud asjaõiguse asjad - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

sama tingmärgiga. Asjatundja Natalja Liba arvamuse kohaselt on 1951 ja 1981 fotoplaanide koopiatel tähistatud samad teed, mis on eristatavad ka Maa-ameti kodulehel oleval ortofotoplaanil. Teede olemasolu nähtub kaasaegsetel kaartidel – AS Regio kaardil ja Eesti põhikaardil ning Maa-ameti 19.06.2006 aerofotol. Ka paikvaatluse käigus on tuvastatud kruusaga täidetud teekohad looduses. Teed on kantud kinnistute katastriplaanidele (I kd, tl 128134). XXX kinnistul tee olemasolu on märgitud Põlva maavanema korralduses maa ostueesõigusega erastamiseks H. Talvele. Alternatiivsete juurdepääsude korrastamine on vähem kulukas, kui XXX asuva tee korrastamine. XXX asuva tee kasutamine juurdepääsuks naaberkinnistutele on võrreldes teiste juurdepääsuvõimalustega kõige koormavam, kuna XXX on võrreldes naaberkinnistutega kõige väiksem (0,24 ha) ja tee moodustab kinnistu pindalast umbes 1/5. Tee läbib kinnistu õueala, mis riivab elanike privaatsust ning põhjustab tolmu- ja mürareostust. Tee 1 on ka pikim juurdepääs avalikult teelt juurdepääsuta kinnistutele. Tee 1 on pinnasesse süvistunud, kõrgete teepervede tõttu puudub võimalus sõidukitel üksteisest mööduda, Teed 2 ja 3 on tasapinnalised. Viimatinimetatud teed olid mootorsõidukitega liiklemiseks kasutatavad kuni 2009. aastani. Kuna üks H. Talvele kuuluvatest kinnistutest piirneb avalikult kasutatava teega, siis puudub tal AÕS § 156 lg 1 tähenduses alus juurdepääsu nõudmiseks üle võõra kinnisasja. H. Talv on sihilikult jätnud hooldamata tema kinnistutel paiknevad Teed 2 ja 3 ning on koos A. Kasesaluga omavoliliselt hooldanud XXX paiknevat teeosa. Teeomanik on teeseaduse § 10 lg 4 kohaselt kohustatud ise teehoiuga tegelema ning ei saa AÕS § 156 lg-st 3 lähtuvalt teostamata teehooldustöödele tuginedes nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Tee 2 ja Tee 3 kasutuselevõtmisel ei peaks keegi oma kinnistule pääsemiseks mööduma teistel kinnistutel asuvatest eluhoonetest ega läbima õueala. XXX kasutamine puudutatud isikute poolt on muutunud veelgi koormavamaks seoses sellega, et puudutatud isikud on asunud ladustama XXX e ehitusjäätmeid – telliskivi- ja krohvipuru. Sellised jäätmed on teekatteks ebasobiv materjal.

(registriosa nr XXX ) ja XXX (registriosa nr XXX ) kinnistutele. Kohus jättis rahuldamata H. Talve taotluse määrata juurdepääs avalikult teelt H. Talvele kuuluvatele XXX ja XXX kinnistutele XXX kinnistul asuva eratee kaudu ning A. Kasesalu taotluse määrata juurdepääs avalikult teelt A. Kasesalule kuuluvatele XXX ja XXX kinnistutele XXX asuva eratee kaudu. Menetluskulud jättis kohus 50% ulatuses A. Kasesalu kanda ja 50% ulatuses H. Talve kanda. Määruses esitatud põhjenduste kohaselt puudub A. Kasesalul oma kinnisasjadele vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt. Vaieldav on asjaolu, kas H. Talvel on õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja, kui tal on võimalik pääseda oma juurdepääsuta kinnisasjadele temale endale kuuluva teise kinnistu (Luhaääre) kaudu, kuid kohus asus seisukohale, et põhimõtteliselt võib sellise kinnistu omanikul, milliselt puudub juurdepääs avalikule teele, olla õigus nõuda juurdepääsu ka üle võõraste kinnisasjade, kui ta leiab, et üle tema enda teise kinnisasja ei ole juurdepääs võimalik. A. Aksalu AÕS § 156 lg-st 3 tulenev vastuväide H. Talve juurdepääsuõiguse nõudele on alusetu, kuna seniseks ühenduseks saab pidada ühendusteed üle Luhaääre kinnistu ja XXX (Tee 1), mis ei ole katkenud H. Talve tahtel. Kuna A. Kasesalu ja H. Talve AÕS § 156 lg-s 1 sätestatud juurdepääsuõiguse nõude eeldused on formaalselt täidetud, tuleb vaadelda, millised on võimalused nende kinnistutele juurdepääsuks ning kaaluda juurdepääsuõigust taotlevate ja sellega koormatava kinnisasja omanike huve. H. Talvele kuuluvale XXX kinnistule on võimalik pääseda Luhaääre ja XXX tel paikneva praegu kasutusel oleva tee (Tee 1) kaudu ning kasutusest väljas olevate Luhaääre ja XXX piiril oleva tee (Tee 3) ning A. Kalsonile kuuluvalt XXX kinnistult üle XXX XXX kinnistule kulgeva tee (Tee 2) kaudu (I kd tl 11, 117). XXX kinnistule on juurdepääs võimalik nii Tee 1 kui Tee 2 kaudu, aga ka Tee 3 kaudu üle H. Talve XXX kinnistu. XXX ja XXX kinnistutele on juurdepääs võimalik nii Tee 1 kui ka Tee 2 kaudu. Kohus asus seisukohale, et ei ole põhjendatud määrata XXX , XXX , XXX ja XXX kinnistutele juurdepääsu üle XXX . Kohus leidis, et ainuüksi teede korrastamise kulukust ei saa asjas juurdepääsuõiguse määramisel aluseks võtta. Juurdepääsu määramisel H. Talve ja A. Kasesalu kinnistutele üle XXX tuleks hooldada vaid üks tee kokku viie kinnistu omanike poolt, XXX oleva tee kasutamise keelamisel aga tuleks olenevalt asjaoludest korras hoida kas kaks või kolm teed. Menetluses osalevad kinnistute omanikud ei ole aga seni suutnud saavutada kokkuleppeid käesoleval ajal kasutuses oleva tee hooldamise osas. A. Aksalu on esitanud fotod XXX teele ladustatud ehitusjäätmete kohta, mida A. Kasesalu peab normaalseks tee seisundi parandamiseks. Seetõttu ei ole kohtul veendumust, et XXX asuva tee kasutamise lubamine naaberkinnistute omanikele teeniks naabrite mõistliku ühiselu huve. XXX asuva eratee kasutamise keelamise alusena pidas kohus määravaks asjaolu, et kinnistu on suhteliselt väike – 2436 m2, mistõttu teemaa moodustab sellest suhteliselt suure osa – katastriüksuse plaani kohaselt 516 m2. Kuna katastriüksust lõuna-põhjasuunaliselt läbivat teed enam naaberkinnisasjale pääsemiseks ei kasutata, on tee koormavus küll vähenenud, kuid mitte olematuks muutunud. XXX olev tee möödub ehitatavast eluhoonest äärmiselt lähedalt – maja nurga ja tee vahe on vaid 2,4 meetrit. Isegi kui seda teed kasutavad oma kinnistutele sõidukitega sõitmiseks ainult kahe kinnistu elanikud (arvestades, et käesoleval ajal ei ole XXX ja XXX kinnistutel eluhooneid), siis on ka see XXX omanikule tähelepanu väärivalt koormav. XXX elanike privaatsuse rikkumine on kohtu hinnangul koormavam kui alternatiivsete juurdepääsude kasutusse võtmisest XXX , XXX , XXX ja XXX kinnistute omanikele tekkiv kulu. Ka ca 1 km võrra pikenenud teekond jõudmaks oma kinnistule Tee 2 kaudu, millise asjaolu on esile toonud A. Kasesalu, ei ole kohtu hinnangul niivõrd koormav, et õigustaks XXX kasutamisest tekkivat privaatsuse riivet.

Tee 2 (juurdepääsuks XXX , XXX ja XXX kinnistutele) läbib A. Kalsonile kuuluvat XXX kinnistut, kus ei asu hooneid (tegemist on haritava maaga), ning seejärel enne XXX kinnistule jõudmist suundub üle XXX nurga. A. Kalson on küll avaldanud, et temal puudub vajadus selle nn karjatee kasutusse võtuks, kuid ta ei ole selle kasutamisele ka vastuväiteid esitanud. XXX kaasomanik K. Koossalu ei vaidle samuti vastu, et taastataks XXX nurka ületav endine karjatee. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et Tee 2 taastamine ei oleks maakorralduslikult võimalik või esineksid muud keelud selleks. Teed 2 on võimalik kasutada ka juurdepääsuks H. Talve XXX kinnistule, kuna ortofotodelt ja katastriüksuste plaanidelt nähtub, et Tee 2 suundub XXX kinnistult üle XXX kinnistu nurga edasi XXX kinnistule. Tee 3 (võimalikuks juurdepääsuks XXX kinnistule) kulgeb avalikult teelt H. Talve XXX kinnistule üle temale endale kuuluva Luhaääre kinnistu. Selle juurdepääsu kasutuselevõtuks ei vaja H. Talv kellegi nõusolekut. Siinkohal võib tekkida küsimus, et kas kahe tee olemasolu Luhaääre kinnistul ei koorma nimetatud kinnistut ülemääraselt, sest ka Tee 1 asub Luhaääre kinnistul, kuid kohus oli seisukohal, et see koormus 10 1316 m2 kinnistule ei ole võrreldav koormusega 2436 m2 suurusele XXX e. Lisaks on Tee 3 täiendav võimalus Teele 2 juurdepääsuks XXX kinnistule. Alternatiivsed juurdepääsud ei ole küll ilma selleks kulutusi tegemata kasutatavad sõidukitega kinnistutel paiknevate hoonete juurde pääsemiseks, tegemist on plaanidel ja kaartidel tähistatud teedega, mis looduses on olnud pikka aega hooldamata, kuid mõlema juurdepääsu puhul oli paikvaatluse käigus võimalik tajuda teekoha olemasolu. Maakohus ei rahuldanud H. Talve ja A. Kasesalu nõuet juurdepääsu määramiseks nende kinnistutele üle XXX ning rahuldas A. Aksalu AÕS § 89 alusel esitatud nõude XXX valduse rikkumise lõpetamiseks. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastavalt TsMS § 172 lg 7 2. lausele jätab kohus hagita menetluses menetluskulud avaldaja kanda, kui menetluse võib algatada üksnes avalduse alusel ja avaldus jääb rahuldamata. Asjas tuleb käsitleda A. Aksalu nõuet kui nõuet hagimenetluses, mille kohus vaatas läbi hagita menetluses seetõttu, et nõue oli esitatud koos avalikult kasutatavale teele juurdepääsu nõudega. Kuna kohus rahuldas A. Aksalu nõuded täielikult ning A. Kasesalu ja H. Talve nõuded jäid rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta viimatinimetatud isikute kanda.

2) on kohus jätnud kaebuse esitajad juurdepääsuta oma kinnistutele, tuginedes alternatiivsete juurdepääsude osas A. Aksalu paljasõnalistele väidetele, täielikult ignoreerides puudutatud isikute esitatud tõendeid ja selgitusi. Puudutatud isikud on kinnitanud, et juurdepääs XXX, XXX (elamumaa), XXX , XXX ja XXX kinnistutele on toimunud kogu aeg Tee 1 kaudu; Tee 2 oli endine karjalasketee, mis kaotas oma funktsiooni ja läbitavuse 30 aastat tagasi, kui kolhoosi karjalaut likvideeriti; Luhaääre kinnistul ei ole nn Teed 2 kunagi olnud, sellel kohal on olnud jalgtee. Kohus on tõendina arvestanud A. Aksalu esitatud väidetavalt 2006 aerofotosid. Nimetatud dokumendid on informatiivse iseloomuga ning samuti ei kajasta 2006 olukorda – nii on seal näha H. Talvele kuuluval XXX kinnistul L-kujuline kõrvalhoone, mis lammutati 1999, ja XXX kinnistul elamu, mis hävis täielikult 2003 tulekahjus; teed on aerofotole kandud joonega töödeldud viisil, tegemist on nn hübriidfotoga. Maa-ameti Geoportaalis, kust aerofotod ja plaanid on väljatrükitud, on selgitatud, et kaardirakenduse kaudu esitatavad ja väljatrükitavad andmed on informatiivsed ega ole ametlikud. A. Kalsonile kuuluva XXX katastriüksuse plaanil ei ole teed, nn karjalauda tee kohal on kitsendus K3 – veed maaparandushoiuala piiranguvööndis – kitsendust põhjustavaks objektiks on Ibaste maaparandussüsteemi reguleeriv võrk, samuti ei asu nimetatud maaparandusobjektil teenindavat teed (maaparandussüsteemide registri andmed on lisatud määruskaebusele). Seega on ekslik ka määruse viide katastriplaanil olevale teele. Vastavalt maaparandusseaduse sätetele (§ 3 lg 5, 6; § 45 lg 3; § 47 lg 1; § 75 lg 1) on väidetava alternatiivse tee kasutamine välistatud, tegemist oleks illegaalse rajatisega ja karistatava teoga ning maaomaniku poolt tee kasutamise lubamine oleks siduva tähenduseta, kuigi A. Kalsoni teatest kohtule nähtub, et ta ei ole huvitatud tee rajamisest. Kuivõrd kohus keeldus 02.12.2009 istungil kitsenduste kaarte asja juurde võtmast, siis esitatakse need määruskaebuse juurde. Samuti puudub katastriüksuse plaanidel tee H. Talvele kuuluva XXX kinnistu ja XXX piiril. 25.08.2009 teostatud paikvaatlusel on kohus tuvastanud, et nimetatud koha läbimine on raskendatud isegi jalgsi. Tee ehitamine Luhaääre kinnistule osundatud kohale ei ole maakorralduslikult võimalik (maaalused kommunikatsioonid, sidekaabel, kõrgepingeliin ja alajaam – 15.07.2011 registreeritud elektripaigaldise kaitsevöönd – kitsenduste kaart ja Eesti Energia kitsenduste dokumentatsioon on lisatud määruskaebusele). Samuti on mõistetamatu ja ilmselt ebaproportsionaalne olukord, kui XXX omanik on õigustatud kasutama teise omaniku teed ning teine omanik jäetakse sellest võimalusest ilma. Kaebuse esitajad viitavad siinkohal Riigikohtu seisukohtadele taolises situatsioonis tsiviilasjas nr 3-2-1-45-04. Asjaolu, et Luhaääre kinnistul asuva jalgraja all on sidekaabel, nähtub esitatavast Eesti Energia projektdokumentatsioonist. Elektroonilise side seaduse § 117 lg 2 p 1 kohaselt on liinirajatise kaitsevöönd maismaal kaks meetrit liinirajatise keskjoonest; § 119 lg 1 p 5 järgi on pinnases paikneva liinirajatise kaitsevööndis keelatud transpordivahenditele ja mehhanismidele läbisõidukohtade rajamine. Samas asub ka kõrgepinge õhuliin ja mastalajaam. Vastavalt majandus- ja kommunikatsiooniministri 26.03.2007 määruse nr 19 „Elektripaigaldise kaitsevööndi ulatus ja kaitsevööndis tegutsemise kord“ § 2 lg 1 p-le 3 ja lg-le 6 on õhuliini kaitsevöönd maa-ala ja õhuruum, mida piiravad mõlemal pool piki liini telge paiknevad mõttelised vertikaaltasandid ning mille ulatus mõlemal pool liini telge on 1 kuni 20 kV pingega liinide korral 10 meetrit ja alajaamade ümber 2 meetrit. Alternatiivsete juurdepääsude puudumise on tuvastanud ka Ahja Vallavalitsus (29.07.2008 kiri A. Kasesalule) ja Lõuna-Eesti Päästekeskus (27.10.2011 vastus lisatud määruskaebusele); 3) oleks uute teede ehitamine pensionäridele väga kulukas ja ebamõistlik. A. Aksalu esitatud hinnapakkumised, mille järgi kõigile teedele piisab ühesugusest kogusest liivast ja killustikust, on ilmselgelt tehtud olukorraga tutvumata. XXX tee pikkuseks on arvestatud 290 m juurdepääsu tagava 235 meetri asemel. Kui teha arvestus tegeliku pikkuse järgi, siis saab väita, et senise juurdepääsu korrashoid on kõige odavam ja jaguneb mitme omaniku vahel. OÜ Kaevax

pakkumine kehtis kuni 21.06.2011. AS Põlva Maaparandus hinnapakkumise kohaselt peaks H. Talv kulutama Luhaääre kinnistule teise tee ehitamiseks 8 148 eurot ja A. Kasesalu 10 020 eurot. Kui XXX ostuväärtus oli 9 586,75 eurot, siis hinnapakkumised nn teede renoveerimiseks ületavad tunduvalt kinnistu väärtuse; 4) on kohus kaalutlusõiguse teostamisel arvestanud vaid A. Aksalu huvisid. Kohtu põhjendused ei kaalu üles kaebuse esitajate vajadust pääseda juurde oma kodudele ja tagada nende korrapärane majandamine. A. Aksalu pidi kinnistu ostmisel arvestama olemasolevate asjaoludega. Asjaolu, et XXX on väiksem, ei saa olla asjas otsustavaks teguriks. XXX omaniku väitel ta sooviski soetada väikse ja naabritest ümbritsetud kinnistu. Suurema kinnistu puhul on kaalul ka omanike suuremad majanduslikud huvid. Kaebuse esitajate kinnistud on alalised elukohad, XXX on avaldaja elukaaslase sõnul ette nähtud edasimüügiks, on käesoleval ajal ehitusjärgus ja asustamata. Maja lähedus teele ei ole samuti kaalukas argument, vaid ajalooliselt kujunenud paratamatus. Elamud asuvad üksteisele väga lähedal, millest tulenevalt 12-18 meetrit ja rõhumine privaatsusele ei ole kohalikke olusid arvestades asjakohane. Praegune juurdepääsutee on kõige optimaalsem, juurdepääsutee ei läbi kellegi õuemaad: XXX paikneb teest kõrgemal ning juurdepääsutee kulgeb mööda kinnistu serva, õueala on katastriplaanil maja lõunaküljel asuvast sissekäigust kuni alleeteeni, edasi haritav maa. Kõigile elamiseks kasutatavatele kinnistutele on avalikult teelt ühesugune maa – 235 meetrit: 133 m Luhaäärel ja 102 m XXX (lisatud XXX renoveerimisprojekti asendiplaan). Asendiplaanil on kinnistu servas asuv tee riikliku kitsendusega, andmed kantud plaanile kaardiserveris oleva alusplaani alusel. XXX omanik on saanud juurdepääsu oma kinnistule läbi H. Talvele kuuluva Luhaääre kinnistu. Isikuid tuleb võrdsetel asjaoludel kohelda võrdselt. Riigikohus on asunud seisukohale (3-2-1-8505), et juurdepääsuõiguse andmise nõude näol on tegemist taotlusega kohtule lahendada poolte huvide kaalumisel õiglusest lähtudes kinnisasjale juurdepääsu küsimused. Naaberkinnisasjade omanike õigused tasakaalustavad vastastikku üksteist ja nendega tuleb vastastikku arvestada, et oleks võimalik inimeste mõistlik ühiselu; 5) ei nõustu A. Kasesalu kohtu poolt A. Aksalu esitatud fotodest XXX teele ladustatud ehitusjäätmete kohta tehtud järeldusega, et XXX asuva tee kasutamise lubamine naaberkinnistute omanikele ei teeniks naabrite mõistliku ühiselu huve. Oktoobris 2008, kui XXX ehitajad teisaldasid teelt savi, jätsid nad sinna 40 cm savikihi ning koht oli täielikult läbimatu. XXX omanik keeldus tegelemast teehooldusega. 24.07.2008 ladustas A. Aksalu teele savihunnikute ette keldri süvendamisel väljakaevatud naelte, klaasikildude ja kõdunenud puiduga saastunud mulla (foto esitatud määruskaebuse juurde). Nn tee vabastamise päevaks oli juurdepääsutee olukord katastroofiline ning hädaolukorras tuli tegutseda olemasolevate võimaluste piires – paigutada teele laialivalgunud mulla ja savi sisse sõiduroopa laiuselt taaskasutamiseks hoitud tellised ning katta need kruusakihiga. Kruusakatendit on kaebuse esitajad pidevalt parandanud, tellides kumbki sel eesmärgil koorma kruusa. 2011 suve erakordselt tugevad paduvihmad viisid kruusakatendi mäest alla ja paljastus tee aluskiht, mis võimaldaski A. Aksalul väita, et kaebuse esitajad on asunud ladustama XXX e ehitusjäätmeid. Praegu ei ole enam võimalik tõsikindlalt tuvastada, kust on pärit endise alleetee juures olevad krohvitükid – Ahja Vallavalitsuse 26.02.2009 kirjast selgub, et A. Aksalu on ise taotlenud luba ehitusprahi kasutamiseks tee täiteks; 6) peab menetluskulud kandma A. Aksalu. Kohus ei ole menetlusliigi määratlemisel olnud järjepidev. Menetlusosalised ei ole 22.01.2009 kohtumääruses määratud hagita menetluse liiki vaidlustanud, mistõttu ei ole põhjendatud kohtu poolt hagita menetlusele sätestatud menetluskulude erisuste kohaldamata jätmine (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-42-10, nr. 3-2-1-4-11).

9.A. Aksalu vaidleb määruskaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja A. Aksalu menetluskulude määruskaebuse esitajate kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on kohus korrektselt tuvastanud, et Teed 2 ja 3 on looduses ajalooliselt olemas olnud. Vastustaja on arvukate tõenditega tõendanud, et Teed 2 ja 3 on olnud olemas vähemalt 1951 arvates, kuid on viimastel aastatel puudutatud isikute otsusena hoolduseta ja kasutusest välja langenud. Ei ole alust jõuda kaebajate paljasõnaliste väidete põhjal teistsugusele järeldusele; 2) on ekslik väide, et Teede 2 ja 3 kasutamine ei ole maakorralduslikult võimalik. Kaebuse esitajad ei ole senises menetluses mingite maakorralduslike piirangute olemasolu tõendanud, samuti puuduvad piirangud määruskaebuses esitatud regulatsioonist lähtuvalt. Viidatud maaparandusseaduse sätetest (§ 45 lg 3; § 47 lg 1) ei tulene kuidagi, et kinnistul, millel asub maaparandussüsteem, asuva tee hooldamine oleks välistatud. Tegemist on maaparandusega seonduvat ehitusmenetlust reguleerivate sätetega, mis on käesolevas asjas asjakohatud. Ka väide, et Tee 3 kasutamine on võimatu lähedal asuva õhuliini ja sidekaabli tõttu, on ainetu. Õhuliin asub teekohast ca 7 meetri kaugusel ehk oluliselt kaugemal, kui elektroonilise side seaduse (ESS) § 117 lg 2 p-s 1 sätestatud kaks meetrit. Ka uus kõrgepingeliin ei sea juurdepääsu korrastamisele kitsendusi, v.a töödest teavitamise kohustus. ESS § 119 lg 5 on asjassepuutumatu säte, mis ei reguleeri olemasoleva teekoha hooldust. „Elektripaigaldiste kaitsevööndi ulatuse ja kaitsevööndis tegutsemise kord“ ei käsitle üldse teede hooldamist, rekonstrueerimist ega ka rajamist. Määruskaebuse lisas nr 2 kujutatud sidekaabel kulgeb piki Tee 3 trassi, sealt edasi avaliku kasutusega Lääniste-Vanamõisa tee alt läbi ning seejärel piki teisel pool teed asuva kinnistu kruusakattega juurdepääsuteed. Seega on alusetu väide, et sidekaabli tõttu ei saa Teed 3 korrastada alaliseks juurdepääsuteeks XXX kinnistule, kui sidekaablid paiknevad ka oluliselt suurema kasutuskoormusega teede all; 3) on kohus poolte huve ja õigusi igakülgselt kaalunud, võttes ühelt poolt arvesse kaebuse esitajate huvi saada enda kinnisasjadelt juurdepääs avalikule teele ning teiselt poolt vastustaja õiguse keelata kolmandatel isikutel XXX asuva eratee kasutamine, mille kasutamiseks kaebuse esitajatel teiste teekohtade olemasolu tõttu faktilist vajadust ei ole. Lisaks hindas kohus teede hooldamisega seonduvaid kulutusi ning selle koormavust osapoolte jaoks. Samuti on kohus võtnud arvesse, et kaebuse esitajad on vastustaja kinnistule ladustanud ehitusjäätmeid. Arvesse on võetud ka XXX kasutamisega kaasnevat privaatsuse riivet ja kaebuse esitajate väidet tee pikenemise kohta. Kaebuse esitajad ei ole väitnud, et kohus oleks jätnud mõne olulise asjaolu arvestamata. Kuna juurdepääsuõiguse lahendamine on kohtu diskretsiooniotsus, saab kõrgem kohus hinnata ainult seda, kas maakohus on otsuse tegemisel kõiki olulisi asjaolusid arvesse võtnud; 4) tuleb määruskaebuse esitajate taotlus täiendavate tõendite esitamiseks jätta tulenevalt TsMS § 633 lg-st 5 rahuldamata. Ebaõige on väide, et maakohus keeldus 02.12.2009 kohtuistungil kitsenduste kaarte asja materjalide juurde võtmast, kuivõrd istungiprotokollist seda ei nähtu; 5) on kohus TsMS § 172 lg 1 teisest lausest lähtuvalt põhjendatult ja õiglaselt pannud vastustaja menetluskulud kaebuse esitajate kanda. Põhjus, miks vastustaja pidi kohtusse pöörduma, oli see, et kaebuse esitajad ei olnud valmis leppima kokku XXX külas asuvate teede kasutamise ja hooldamise korras ega võtnud vastu ka pakkumist Tee 2 või 3 korrastamiseks vastustaja rahalisel toetusel. Vastustaja tegi kohtumenetluse käigus korduvalt ettepanekuid vaidluse kokkuleppeliseks lahendamiseks. Vastustaja nõuded on täies ulatuses rahuldatud ja kaebuse esitajate nõuded rahuldamata jäetud, millest nähtub selgelt vastustaja käitumise mõistlikkus ja põhjendatus.

12.Puudutatud isik A. Aksalu on taotlenud XXX paikneva tee kasutamise keelamist XXX , XXX , XXX ja XXX omanike poolt ning leidnud, et nimetatud kinnistutele on juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt võimalik lisaks XXX asuvale teele veel kahe alternatiivse tee kaudu (nn Tee 2 ja Tee 3). Avaldajad on sellele A. Aksalu väitele vastu vaielnud ning leidnud, et Tee 2 ja Tee 3 kaudu ei ole võimalik neile kuuluvatele kinnistutele pääseda, sest nimetatud teed on juba pikemat aega kasutusest väljas ning nende kordategemine nõuab suuri kulutusi, milliseid avaldajatel ei ole võimalik kanda. Nähtuvalt asja materjalidest kulgeb Tee 2 A. Kalsoni omandis olevalt XXX kinnistult XXX kinnistule ning sealt XXX ja H. Talve XXX kinnistule (I kd tl 10, 117). Avaldajate seletustega, paikvaatluse protokolliga (I kd tl 72-76, 122), Ahja Vallavalitsuse avaldusega (I kd tl 123-124) ja A. Kalsoni kirjaliku vastusega (II kd tl 136) on tõendatud asjaolu, et nn endine karjatee ei ole kasutuses olnud juba alates sellest ajast, kui kolhoosi karjalaut likvideeriti, s.o üle 20 aasta, ning käesolevas ajal ei selle kasutuselevõtt võimalik ilma täiendavate investeeringuteta (juurdepääsu rajamiseta). Tee 3 kulgeb avalikult kasutatavalt teelt Luhaääre ja XXX te piiri mööda H. Talvele kuuluvale XXX kinnistule. Ka nimetatu tee osas on tõendatud asjaolu, et selle kasutamine juurdepääsuna ei ole võimalik koheselt, vaid vajalik on eelnevad investeeringud juurdepääsu rajamiseks. 25.08.2009 teostatud paikvaatlusel on maakohus tuvastanud, et H. Talvele kuuluva XXX kinnistu ja XXX piiril olnud tee läbimine on raskendatud isegi jalgsi. Asjaolu, et 1951 ja 1981 fotoplaanidelt (I kd tl 138-143) nähtuvad varasemad teekohad Tee 2 ja Tee 3 osas, ei välista seda, et kuna nimetatud teed ei ole pikaajaliselt kasutuses olnud, siis vajavad nad uuesti kasutusse võtmiseks (taastamiseks) investeeringuid. Seega kuigi maakorralduslikult on võimalik tagada avaldajatele juurdepääs nendele kuuluvatele kinnisasjale ka juurdepääsuteena Tee 2 ja Tee 3 kaudu, nõuab selle rajamine ja korrashoid