Intellektuaalse omandi kaitse › Intellektuaalse omandi kaitse

Stolichnaya ja kaubamärgi üldisel kujundusel, kogu kirjeldav osa ja hotelli „Moskva“ kujutis ei kuulu kaitse alla, kaubamärk omab õiguskaitset alates 14.09.1993 – registreerimistaotluse esitamisest; 3) Kostja rikkus rikkumise ajal kehtinud KaMS § 5 lg 3 punkte 1-5. Kaubamärgi domineerivaks osaks on sõnaline osa Stolitšnaja või Stolichnaya, mille kaudu identifitseerib tarbija kauba päritolu. Kohtuistungil jäi hageja esitatud seisukohtadele. Hageja arvates tuleb arve-saatelehtedele (I kd lk 288, 290, 292, 294) märgitud teabe õigsust eeldada arvestades, et tegemist on tollivormistuse aluseks oleva ja seega avalik-õiguslikult tähtsa dokumendiga ning alkoholi tootmine ja müük oli kostja majandus- ja kutsetegevus ning on vähetõenäoline, et arve-saatelehtede vormistamisel oleks kostja teinud vea. Hagejale ei ole kahju tekitatud pelgalt sellega, et kaubamärgi nimetud on kantud arvetele. See ei ole hagi esitamise aluseks. Hagi esitamise põhjustas 21.03.2005 Stolichnaja kaubamärgiga tähistatud viina väljavedu Eestist. Kolmanda isiku (hageja poolel) seisukoht Kolmas isik tunnustas hageja nõudeõigust kostja vastu kaubamärgi STOLICHNAYA õigusvastasest kasutamisest tuleneva kahju hüvitamiseks. Kolmas isik nõustub kaubamärgi STOLICHNAYA ainuõiguse kaitse hagi esitamisega hageja poolt kostja vastu ja kinnitab kaubamärgiomaniku teadlikkust tsiviilasja sisuks oleva rikkumise asjaoludest ning oma nõusolekust hagi esitamiseks. Seda tõendab esitatud Šveitsi filiaali juhataja Pavel Fedoryna poolt allkirjastatud deklaratsioon. Kolmas isik on alates 14.02.2002 kaubamärgiõiguste omanikuks Eestis: kaubamärgiregistreering nr 14385 STOLICHNAYA VODKA+kuju (kirillitsas), muuhulgas klassis 33, kuhu kuuluvad kanged alkohoolsed joogid; kaubamärgiregistreering nr 15707 STOLICHNAYA+kuju, klassis 33 (viin); üldtuntud sõnaline kaubamärk STOLICHNAYA kauba viin osas. Hageja oli vaidluse objektiks oleva STOLICHNAYA kaubamärgiõiguse rikkumise hetkel STOLICHNAYA kaubamärgiõiguste ainulitsentsi omanik. Ainulitsentsilepingutest tulenevalt oli just hageja isikuks, kes pidi rahalist kasu saama Eesti Vabariigi territooriumil aset leidvast kaubamärgi STOLICHNAYA kasutamisest. Seega kaubamärgiomanik loobus litsentsisaaja kasuks litsentsi objektiks oleva kaubamärgi kasutamisest tuleneva tulu saamisest. Sellest tulenevalt on just hageja ainsaks isikuks, kes on õigustatud nõudma kaubamärgi ebaseaduslikust kasutamisest tuleneva kahju hüvitamist ning saamata tulu kompenseerimist. Kostja on kasutanud kolmanda isiku STOLICHNAYA kaubamärgiga identset kaubamärki ja selline kasutamine on aset leidnud kostja majandus- ja äritegevuses. Seaduspäraseks kaubamärgi STOLICHNAYA kasutamiseks oleks pidanud kostja sõlmima hagejaga all-litsentsilepingu ning tasuma hagejale litsentsitasu. Hagejale tekitatud kahju seisneb seetõttu eelkõige selles saamata jäänud tulus, mida hageja oleks õigustatud olnud saama, kui kostja oleks käitunud õiguspäraselt. Pärast maakohtu otsuse tühistamist kolmas isik uusi seisukohti ei esitanud ega võtnud osa kohtuistungitest. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista. Hageja nõue on täielikult tõendamata ja põhjendamata. Kostja ei ole kaubamärki STOLICHNAYA õigusvastaselt kasutanud. Kostja ei ole kunagi tootnud ega eksportinud viina STOLICHNAYA, vaid tootis ja eksportis tavalist lauaviina, mille nimetus tõlgiti kaubadeklaratsioonides ekslikult kui STOLICHNAYA (ja mitte „stolovaja”). Kostja ei ole kunagi kasutanud oma toodete etikettidel tähiseid, mis sarnaneksid või oleksid äravahetamiseni sarnased vaidlusaluste kaubamärkidega. Puuduvad tõendid selle kohta, et STOLICHNAYA kaubamärke oleks mistahes kujul üldse 21.03.1995 veetud kaupadel kasutatud. Tõendatud on vaid üks asjaolu – kaubamärkide kujutisel kasutatud sõnale sarnast

sõna kasutati arvetel (ning mitte üheski teises kohas). Pelgalt sõna „stolichnaya” kasutamine arvetel mistahes viisil ja vormis ei kujuta endast kaubamärkidega seonduvate õiguste rikkumist ega anna hagejale alust väita õigusrikkumise toimepanekut. Kostjal ei ole kunagi olnud litsentsi STOLICHNAYA kaubamärkidega tähistatud viinade tootmiseks. Hageja ja Sojuzplodoimpordi vahel sõlmitud litsentsileping ei jõustunud mitte lepingu sõlmimisel, vaid alates kande tegemisest kaubamärkide registrisse. Litsentsilepingu alusel tehti kanne Eesti Vabariigi kauba- ja teenindusmärkide registrisse alles 26.05.1995, seega puudus kolmandatel isikutel enne seda litsentsilepingu olemasolust igasugune teave. Seega ei võinud potentsiaalne rikkuja teada litsentsisaaja õiguste kahjustamisest. Isegi juhul, kui õiguserikkumise fakt leiaks tõendamist, ei saaks kostjat süüdistada teo toimepanekus tahtlikult või hooletuse tõttu, mis on kehtiva seaduse kohaselt kahju nõudmise eelduseks. Pärast maakohtu otsuse tühistamist esitas kostja vastuseks kohtu ettepanekule asjaolude täiendavaks selgitamiseks järgmised seisukohad: 1) kostja küll eksportis 21.03.1995 valget viina, kuid kaubamärgiga Stolichnaya või Stolitsnaja (kirillitsas) tähistatud kaupa ei ole kostja Eestis turustanud ega eksportinud. Arved ja ekspordidokumendid on ainsad dokumendid, kus on kajastatud niisuguse nimetusega viina eksportimist. Kostja ei pidanud teadma, kas nimetatud kaubamärgid omasid Eestis õiguskaitset 21.03.1995; 2) sõna stolitšnaja (kirillitsas) on kasutatud vaid tollile esitatud arvetel, pelgalt selle sõna kasutamine arvetel mistahes viisil ja vormis ei kujuta endast kaubamärgiga seonduvate õiguste rikkumist, kaubadeklaratsioonidel on kaubaks märgitud valge viin; 3) kaubadeklaratsioonides sisalduv viide kauba litsentsile nr MAM-1035185 A tõendab, et see litsents anti kostjale hoopis likööri, Saare Džinni ja valge lauaviina Monopol hulgimüügiks ja väljaveoks, ei ole tõendatud , et kaubamärke Stolichnaya või Stolitsnaja (kirillitsas) oleks mistahes kujul üldse 21.03.1995 veetud kaupadel kasutatud. Kohtuistungil taotles kostja hagi rahuldamata jätmist. Ükski ülekuulatud tunnistajatest ei tõendanud, et kostja oleks mistahes ajal tootnud viina tähisega Stolichnaja. Kuna kostja sellist viina ei tootnud, ei saanud ta seda ka riigist välja viia. Kohtuotsuse põhjendused 16.06.2008 Harju Maakohtu vaheotsusega tuvastas kohus, et kostja pani 21.03.1995 hageja suhtes toime õigusvastase teo – rikkus hageja kui kaubamärgi ainulitsentsi omava isiku õigusi. 06.02.2009 otsusega tühistas Tallinna Ringkonnakohus maakohtu vaheotsuse ning saatis asja uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Riigikohus hageja kassatsioonkaebust menetlusse ei võtnud. Kohus, tutvunud poolte avalduste ja vastuväidetega, ärakuulanud pooled ning ülekuulanud tunnistajad kohtuistungil ning uurinud kirjalikke tõendeid, leiab, et hagi on alusetu ning tuleb jätta rahuldamata. Hageja ei ole usaldusväärselt tõendanud kostja poolt kolmandale isikule kuuluva kaubamärgi kasutamist 21.03.1996 viina väljaveol Eestist. Hageja esitas litsentsiaadina nõude tulenevalt sellest, et kostja on rikkunud hageja õigusi kaubamärkidele Stolichnaja vodka (kirillitsas, registreerimisnr 14385; I kd lk 37) ja Stolichnaya Russian vodka (registreerimisnr 15707; I kd lk 40) viina eksportimisega Kasahhi 21.03.1995. Tulenevalt Tallinna Ringkonnakohtu otsusest andis maakohus pooltele võimaluse asjas tähtsust omavate asjaolude selgitamiseks (IV kd lk 309). Pooled esitasid selgitused 20.01.2010 (V kd lk 1-4 ja lk 20-23).

Kaubamärkide registreerimise ajal kehtinud KaMS § 5 lg 8 alusel võetakse registreeritud kaubamärgi õiguskaitse ulatuse määramisel aluseks kaubamärgi reproduktsioon. Kuna kohus jätab hagi aga rahuldamata põhjusel, et tõendatud ei ole kostja poolt kolmandale isikule kuulunud kaubamärkide kaubamärkidele Stolichnaja vodka (kirillitsas, registreerimisnr 14385; I kd lk 37) ega Stolichnaya Russian vodka (registreerimisnr 15707; I kd lk 40) kasutamine 21.03.1995, ei analüüsi kohus kaubamärkide õiguskaitse ulatust. Hageja poolt hagiavalduses märgitud kolmas kaubamärk, millega seoses hageja esitas nõude tulenevalt kaubamärgi üldtuntusest, ei puutu käesolevasse vaidlusesse, kuna Tallinna Ringkonnakohtu otsusega on tuvastatud, et üldtuntuse nõude saab esitada vaid kaubamärgi omanik, mitte litsentsiaat (hageja). Mõlemad kaubamärgid, millest tulenevate õiguste väidetava rikkumise tõttu hageja hagi esitas, sisaldavad sõna „stolichnaja“, mis on märgitud 20.03.1995 arve-faktuuridele L-942, L-943, L945, L-944 (I kd lk 288, 290, 292, 294). Nimetatud dokumentide koostajana on allakirjutanud tunnistajana ülekuulatud Sirje Potissepp, kes töötas kostja juures kommertsdirektorina ja oli kostja juhatuse liige. Tunnistaja töö põhivaldkondadeks olid müük ja turundus, suhtlemine Majandusministeeriumiga. Kohtuistungil selgitas tunnistaja, et ta arveid ise ei koostanud. Tunnistaja jaoks oli arvetele alla kirjutades olulisem arvetele märgituid pudelite kogus ja summad. Tunnistaja kinnitas, et nimetatud arved ei olnud nn Stolichnaja viina kohta. Nimetatud viina etikett oli selgesti äratuntav, tunnistaja teab, et ekspordiks saadeti 21.03.1995 mitte Stolichnaja etiketiga tähistatud viin. Tunnistaja väitis, et ei tea, millal kostja Stolichnaja viina tootmiseks litsentsi taotles, tunnistajale teadaolevalt kostja seda ei teinud. Tunnistaja ütluste kohaselt tootis kostja põhiliselt lauaviina nimetusega „Monopol“. Kaubadeklaratsioonidele oli märgitud „valge viin“. Kaubadeklaratsioonidele (I kd lk 287, 289, 291, 293) on märgitud kauba kirjelduse ossa „valge viin“. Tunnistajana ülekuulatud kostja töötaja (tehnoloog, labori juhataja) Galina Borissova ütluste kohaselt tuli kostja turule likööridega, viinaga (Cristal vodka) hakkas tunnistaja tegelema 1995 aprillikuu keskel. Tunnistaja teadis, et viina „Monopol“ hakkas kostja tootma 1993 või 1994. Tunnistaja kinnitas, et ei ole kunagi näinud, et kostja oleks tema kostja juures töötamise ajal (1.11.1978-7.02.2011) tootnud Stolichnaja viina. Tunnistajana ülekuulatud Aleksander Skoblov (Majandusministeeriumi litsentsitalituse juhataja 1994-1999) ei mäletanud, et oleks kostjale Stolichnaja viina tootmiseks litsentsi alla kirjutanud, möödunud on 16 aastat. Seoses kostjaga mäletas tunnistaja viina nimetusega „Monopol“, mitte Stolichnaja viina. Stolichnaja viina etikette näitas tunnistajale hageja juhatuse liige A. Tokarev, öeldes, et ta on selle kaubamärgi esindaja Eestis. Tunnistaja ei mäletanud, et tal oleks A. Tokareviga Stolitšnaja viina tootmisest kostja poolt juttu olnud. Tunnistajale teadaolevalt kontrolliti tollis kauba kogust, vastavaust deklaratsioonile. Nagu märgitud oli 21.03.1996 deklaratsioonidele märgitud „Valge viin“. Tõendatud ei ole, et kostjale oleks väljastatud litsents Stolichnaja viina tootmiseks. 11.05.1994 anti kostjale tegevuslitsents oma toodetud likööri, Saare Džinni, valge viina „Monopol“ hulgimüügiks jan väljaveoks (II kd lk 222). Asjaolu, et 26.07.1995 arutati Alkoholi, tubaka ja tubakatoodete sisse- ja väljaveo, tootmise ning hulgimüügi litsentsikomisjoni istungil (protokoll nr 46 V kd lk 5) kostja avaldust tootmislitsentsi annulleerimisest viina Stolichnaja tootmiseks ja väljaveoks, ei tähenda iseenesest, et kostja oleks vaidlusaluste kaubamärkidega tähistatud viina tootnud ja välja vedanud. Litsents annab õiguse kauba tootmiseks ja väljavedamiseks, kuid ei pane litsentsisaajale kohustust litsentsis märgituid kapa toota ja/või välja vedada. Kohus nõustub esitatud tõendite alusel kostja selgitusega, et arvetele on Stolichnaja märgitud ekslikult. Peale ülalmärgitud tõendite kinnitab seda ka asjaolu, et hageja nõuded põhinevad vaid ühel päeval, 21.03.1995, väidetavalt toimepandud rikkumisel. Ei ole usutav, et kostja alkohoolsete jookide tootjana, juhul kui ta oleks tootnud viina nimetusega Stolichnaja, oleks seda väljaviinud Eestist vaid ühel päeval.

Tõendid, mida kohus ei ole analüüsinud, ei mõjuta vaidluse lahendamist tulenevalt hagi rahuldamata jätmise põhjendustest. Hagi esitamisel kehtinud TsMS § 46 tulenevalt on hagihind 881 000 krooni (56 306,16 eurot) (880 000+1 000 krooni), millelt hageja tasus hagi esitamisel riigilõivu 42 060 krooni (hagi esitamise ajal kehtinud Riigilõivuseaduse § 37 lg 3 ja lg 15 ning lisa 2) . Kooskõlas TsMS ja TMS RakS § 3 kuuluvad kohtukulud väljamõistmisele kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS järgi. Kooskõlas TsMS § 60 lg 1 mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kohus jätab hagi rahuldamata, mistõttu kostja kohtukulud tuleb hagejalt välja mõista. Õigusabi eest tuleb tasu välja mõista hagejalt TsMS § 61 lg 1 p 1 ja p 2 alusel. Kostja kohtukuludeks on esitatud nimekirja kohaselt tasu õigusabi eest 19 038,70 euro suuruses. Hinnaga nõudelt (880 000 krooni) tuleb hagejalt välja mõista kostja õigusabikulu 5% suuruses ehk 2 812,11 eurot. Hinnata nõudelt tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista õigusabi tasu kohtu määramisel, kuid mitte üle justiitsministri kehtestatud suuruse. Arvestades asja mahtu, menetluse kulgu, peab kohus põhjendatuks välja mõista õigusabi eest 50 000 krooni (3 195,58 eurot), mis on kooskõlas TsMS § 61 lg 1 p-s 2 sätestatud justiitsministri kehtestatud suurusega (Justiitsministri 23.08.1999 määrus nr 42).

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.