Intellektuaalse omandi kaitse › Intellektuaalse omandi kaitse

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

jäänud tulus, mida hageja oleks olnud õigustatud saama, kui kostja oleks käitunud õiguspäraselt ja sõlminud näiteks hagejaga all-litsentsi lepingu. Kaubamärgi omanikud andsid hagejale õiguse esitada kostja vastu hagi, millega hageja nõuab temale tekitatud kahju hüvitamist. Hageja palub vaheotsusega tuvastada, et AS Remedia on toime pannud 21. märtsil 1995. a. hageja suhtes õigusvastase teo, s. t. on rikkunud AS-i Stol-I kui kaubamärgi ainulitsentsi omava isiku õigusi. Hageja taotleb kostjalt kahjuhüvitise väljamõistmist, mille suuruse ta täpsustab pärast vaheotsuse tegemist. Kolmanda isiku (hageja poolel) seisukoht Spirits International B. V. tunnustas hageja nõudeõigust kostja vastu kaubamärgi STOLICHNAYA õigusvastasest kasutamisest tuleneva kahju hüvitamiseks. Kolmas isik nõustub kaubamärgi STOLICHNAYA ainuõiguse kaitse hagi esitamisega AS-i Stol-I poolt AS-i Remedia vastu ja kinnitab kaubamärgiomaniku teadlikkust tsiviilasja sisuks oleva rikkumise asjaoludest ning oma nõusolekust hagi esitamiseks. Selle tõendamiseks esitab ta oma Šveitsi filiaali juhataja P. F. poolt allkirjastatud deklaratsiooni. Kolmas isik on alates 14. veebruarist 2002. a. kaubamärgiõiguste omanikuks Eestis: kaubamärgiregistreering nr. 14385 STOLICHNAYA VODKA + kuju (kirillitsas), muuhulgas klassis 33, kuhu kuuluvad kanged alkohoolsed joogid; kaubamärgiregistreering nr. 15707 STOLICHNAYA + kuju, klassis 33 (viin); üldtuntud sõnaline kaubamärk STOLICHNAYA kauba viin osas. Arvestades, et kostja poolt viina STOLICHNAYA eksportimine leidis aset 21. märtsil 1995. a., taotleb kolmas isik tunnistada sõnaline kaubamärk STOLICHNAYA Eestis üldtuntud kaubamärgiks hiljemalt 20. märtsi 1995. a. kuupäeva seisuga. Hageja oli vaidluse objektiks oleva STOLICHNAYA kaubamärgiõiguse rikkumise hetkel STOLICHNAYA kaubamärgiõiguste ainulitsentsi omanik. Ainulitsentsilepingutest tulenevalt oli just AS Stol-I isikuks, kes pidi rahalist kasu saama Eesti Vabariigi territooriumil aset leidvast kaubamärgi STOLICHNAYA kasutamisest. Seega kaubamärgiomanik loobus litsentsisaaja kasuks litsentsi objektiks oleva kaubamärgi kasutamisest tuleneva tulu saamisest. Sellest tulenevalt on just AS Stol-I ainsaks isikuks, kes on õigustatud nõudma kaubamärgi ebaseaduslikust kasutamisest tuleneva kahju hüvitamist ning saamata tulu kompenseerimist. Kostja on kasutanud kolmanda isiku STOLICHNAYA kaubamärgiga identset kaubamärki ja selline kasutamine on aset leidnud kostja majandus- ja äritegevuses. Seaduspäraseks kaubamärgi STOLICHNAYA kasutamiseks oleks pidanud kostja sõlmima hagejaga all-litsentsilepingu ning tasuma hagejale litsentsitasu. Hagejale tekitatud kahju seisneb seetõttu eelkõige selles saamata jäänud tulus, mida hageja oleks õigustatud olnud saama, kui kostja oleks käitunud õiguspäraselt. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja nõue on täielikult tõendamata ja põhjendamata. Hagejal puuduvad menetluslikud õigused hagi esitamiseks kostja vastu. Litsentsilepingust ei tulene hagejale õigust esitada omal algatusel kolmandate isikute vastu nõudeid. Hageja ei ole kunagi olnud kaubamärgi STOLICHNAYA omanik, vaid üksnes litsentsiaat. Hageja ei ole tõendanud, et tal on hagi esitamiseks kaubamärgi omaniku nõusolek või et kaubamärgiomanik oleks selgesõnaliselt 2004. a. keeldunud hagi esitamisest kostja vastu, mis annaks hagejale kui litsentsiaadile õiguse vastav hagi esitada. Hagejal ei ole õigust esitada hagi tsiviilkoodeksi (TsK) § 448 alusel. Hageja soov laiendada intsidendi ajal kehtinud kaubamärgiseaduse (KaMS) §-s 36 antud „kaubamärgivaldaja“ mõistet ka litsentsiaadile ei tugine seadusele. Kostja ei ole kaubamärki STOLICHNAYA õigusvastaselt kasutanud. Kostja ei ole kunagi tootnud ega eksportinud viina STOLICHNAYA, vaid tootis ja eksportis tavalist

lauaviina, mille nimetus tõlgiti kaubadeklaratsioonides ekslikult kui STOLICHNAYA (ja mitte „stolovaja”). Kostja ei ole kunagi kasutanud oma toodete etikettidel tähiseid, mis sarnaneksid või oleksid äravahetamiseni sarnased vaidlusaluste kaubamärkidega. Puuduvad tõendid selle kohta, et STOLICHNAYA kaubamärke oleks mistahes kujul üldse 21. märtsil 1995. a. veetud kaupadel kasutatud. Tõendatud on vaid üks asjaolu – kaubamärkide kujutisel kasutatud sõnale sarnast sõna kasutati arvetel (ning mitte üheski teises kohas). Pelgalt sõna „stolichnaya” kasutamine arvetel mistahes viisil ja vormis ei kujuta endast kaubamärkidega seonduvate õiguste rikkumist ega anna hagejale alust väita õigusrikkumise toimepanekut. Kostjal ei ole kunagi olnud litsentsi STOLICHNAYA kaubamärkidega tähistatud viinade tootmiseks. Kaubamärgi üldtuntusele tuginemine eeldab kaubamärgi üldtuntuse tuvastamise nõude esitamist kohtule. Hageja ei ole kaubamärgi üldtuntust tõendanud. Kaubamärgi ühes asjas üldtuntuks tunnistamist ei saa kohus arvestada teises asjas, üldtuntust tuleb iga kord eraldi tuvastada. Sellest tulenevalt on ainetu hageja väide, et kaubamärkide üldtuntus on hagi täiendav alus. Kõnealused kaubamärgid on kombineeritud kaubamärgid, mille puhul peab õigusrikkumise tuvastamiseks olema võimalik kindlaks teha, kas esineb äravahetamiseni suur sarnasus kaubamärgi ja õigusvastaselt kasutatud tähise vahel tervikuna. Ühe või kahe elemendi kasutamisest ei piisa, et tõendada rikkumise toimepanekut. Hageja ja Sojuzplodoimpordi vahel sõlmitud litsentsileping ei jõustunud mitte lepingu sõlmimisel, vaid alates kande tegemisest kaubamärkide registrisse. Litsentsilepingu alusel tehti kanne Eesti Vabariigi kauba- ja teenindusmärkide registrisse alles 26. mail 1995. a., seega puudus kolmandatel isikutel enne seda litsentsilepingu olemasolust igasugune teave. Seega ei võinud potentsiaalne rikkuja teada litsentsisaaja õiguste kahjustamisest. Isegi juhul, kui õiguserikkumise fakt leiaks tõendamist, ei saaks kostjat süüdistada teo toimepanekus tahtlikult või hooletuse tõttu, mis on kehtiva seaduse kohaselt kahju nõudmise eelduseks.

kaubamärgitunnistuste ärakirjadest nr. 14385 ja 15707 nähtub, et kaubamärkide registreerimisjärgne valdaja oli “Rosvestalko” ning alates 31. jaanuarist 1995. a. VAO Sojuzplodoimport. Alates 14. veebruarist 2002. a. on kaubamärkide omanikuks juriidiline isik Spirits International B. V. (endise ärinimega Spirits International N. V.) ehk kolmas isik. Maksu ja Tolliamet on kohtule esitanud ekspordi kaubadeklaratsioonid ja arved, millede kohaselt eksportis AS Remedia märtsis 1995. a. valget viina STOLICHNAYA. Kostja leiab, et kooskõlas litsentsilepingu sõlmimise ajal kehtinud KaMS §-ga 21 tuli litsentsilepingu kohta kohustuslikus korras teha kanne kaubamärgiregistrisse. Seega seaduse alusel jõustus leping alles pärast kohustusliku registrikande tegemist 26. mail 1995. a. ja kolmandatel isikutel puudus litsentsilepingu olemasolust enne nimetatud kuupäeva igasugune teave. Seepärast ei võinud potentsiaalne rikkuja teada litsentsisaaja õiguste kahjustamisest. Kostja ei oleks saanud teada, et ta 21. märtsil 1995. a. kaubamärkidega seonduvaid õigusi rikub. Kohus leiab, et litsentsilepingute registreerimine on olnud vabatahtlik ning litsentsilepingute kehtivus ei ole ega olnud sõltuvuses selle registreerimisest. Kostja poolt nimetatud sättest tulenes üksnes tingimus, et juhul, kui sooviti litsentsilepingu registreerimist registris, tuli eelnevalt tasuda riigilõiv. Ükski seadusesäte ei näinud ette litsentsilepingu registreerimise kohustuslikkust ega seadnud lepingu kehtivust või jõustumist sõltuvusse litsentsilepingu registreerimise toimingust. KaMS § 17 lg. 1 sätestas, et õigus kaubamärgile kehtib registreerimistaotluse saabumisest kuni 10 aasta möödumiseni registrisse kandmise kuupäevast. STOLICHNAYA VODKA prioriteedikuupäevadeks olid 2. veebruar 1993. a. ja 14. september 1993. a. Seega omas kaubamärk STOLICHNAYA 21. märtsil 1995. a. Eestis õiguskaitset. Käesoleval juhul on kaubamärgi STOLICHNAYA näol tegemist õiguskaitse saanud kaubamärgiga, mille kasutamise ainuõigus oli 21. märtsil 1995. a. ja hagi esitamise momendil hagejal. Seega on kostja poolt tähise STOLICHNAYA kasutamine aset leidnud ajal, mil kehtisid kaubamärgiregistreeringutest tulenevad ainuõigused ja kaubamärgi STOLICHNAYA üldtuntusest tulenevad asjaolud kaubamärgi STOLICHNAYA suhtes ning AS Remedia pidi olema teadlik STOLICHNAYA kaubamärgist ning vastavatest kaubamärgiõigustest.

suhtes õigusrikkumiste toimepanemises. Sojuzplodoimpordi 16. augusti 1995. a. kirja kohaselt andis kaubamärgiomanik hageja seaduslikule esindajale adresseeritud kirjas järgmise korralduse: „kaubamärgiõiguste rikkumisega (eksport, tootmine jne.) Eestis pärast 1. veebruari 1993. a. ja sellistes rikkumistes kahtlustatavate isikutega, teen lähtuvalt Eesti seadustest litsentsiaadile (AS Stol-I, Eesti) ülesandeks esitada kohtule hagiavaldusi ainult litsentsiaadi kasuks ja tema arvel“. Seega juba 1995. a. tehti hagejale litsentsilepingust tulenevalt ülesandeks esitada hagisid kaubamärgiomaniku õiguste rikkuja vastu, kusjuures hageja pidi taotlema hagides kohustuste täitmist endale ja esitama hagiavaldusi enda kuludega. Hagi esitamise ajal oli kehtiv litsentsileping hageja ja Sojuzplodoimpordi vahel ja seetõttu kehtisid ka nimetatud korraldused kaubamärgiomanikult hagejale. Esitatud tõendid kogumis tõendavad, et AS-i Stol-I tegevuse sisu ja eesmärk oli muuhulgas ka iseseisvalt hagide esitamine kaubamärkide loata kasutajate vastu ning nendelt tekitatud kahjusummade väljanõudmine. Kuna kaubamärgiomanikud oli oma tahteavalduste kaudu väljendanud soovi, et hageja tegeleks kaubamärgi õigusvastase kasutamisega seonduvate teemadega iseseisvalt, oli hagejal õigus esitada kostja vastu hagiavaldus iseseisvalt. Sama kinnitab tsiviilasjas kolmanda isikuna osalev kaubamärgiomanik. Kohus jätab arvestamata kõik kostja vastuväited, mille kohaselt ei ole tõendatud 3. isiku keeldumine hagi esitamisest, ning järeldab eeltoodust, et hagi esitamise aegne kaubamärkide omanik oli teadlik hagi esitamisest, leidis, et hagi esitamine on hageja kohustus ning keeldus ise selle esitamisest. Hageja väidab, et kostja kui vastavate eriteadmistega ning antud valdkonnas aktiivselt tegutsev isik teadis ja pidi teadma, et STOLICHNAYA (või kirillitsas “Stolichnaya” või ladina tähtedes “Pealinna”) on tuntud viina kaubamärk Eesti territooriumil 1953. aastast ning intellektuaalomandi õiguste objekt. Kolmas isik on käesolevas asjas taotlenud kaubamärgi STOLICHNAYA üldtuntuse tunnistamist, mida hageja toetab. Kostja leiab, et kaubamärgi üldtuntusele tuginemine eeldab kaubamärgi üldtuntuse tuvastamise nõude esitamist kohtule. Sellist nõuet ei ole esitatud ja hageja ei ole kaubamärgi üldtuntust tõendanud. Kohus käsitleb kolmanda isiku taotlust kaubamärgi üldtuntuse tunnistamiseks kaubamärgiomaniku nõudena KaMS § 7 lg. 1 mõttes käesoleva kaubamärgi õiguskaitsealase hagi menetluses. KaMS § 7 lg. 3 sätestab asjaolud, mida tuleb kaubamärgi üldtuntuse tunnistamisel arvestada. Tallinna Linnaarhiivi dokumendist kaubamärgi kasutamisest ENSV ajal, Majandusministeeriumi apellatsioonikomisjoni 26. augustist 1994. a. otsusest nr. 06-0, dokumendist Stolichnaja Vodka Presentatsioon, väljavõttest „Raamat Vodkast“, väljavõttest raamatust „500 aastat Eesti piirituse tootmist“, 5. oktoobri 1994. a. kirjast Patendibüroole Turvaja, Turu-uuringute AS-i poolt veebruaris 2007 läbi viidud Eesti elanikkonna küsitluse tulemustest kaubamärgi üldtuntuse kohta jt. kaubamärgi tuntust iseloomustavatest dokumentidest nähtub, et kaubamärk STOLICHNAYA töötati välja viina tähistava kaubamärgina 1938. aastal ning võeti esmakordselt kasutusele aastatel 1941 - 1942 Venemaal. Alates sellest ajast toodeti ja turustati STOLICHNAYA viina ühtse etiketiga Nõukogude Venemaa alkoholitehastes. 1969. aastal registreeriti kaubamärk

STOLICHNAYA

+ kuju (silt) Venemaal registreerimisnumbriga 38388 Üleliidulise taimse päritoluga toidu- ja põllumajandustoodete impordi ja ekspordi ühenduse “Sojuzplodoimport” nimele, kelle kontrolli all või nendega sõlmitud litsentsilepingute alusel kaubamärgi kasutamine Nõukogude Liidu territooriumil toimus. Eestis tootis STOLICHNAYA viina tootmiskoondis LIVIKO, kasutades paralleelselt sünonüümidena nimetust STOLICHNAYA ja PEALINNA. Majandusministeeriumi Apellatsioonikomisjoni 26. augusti 1994. a. otsusega nr. 06-o leiti, et STOLICHNAYA oli aastal 1994 Eestis üldtuntud kaubamärk. Vastavalt väljavõtetele raamatust “Raamat vodkast” oli STOLICHNAYA juba siis (1995. a.) mitmeid aastaid üks levinumatest viinadest ning omas tõelise Vene viinana kõrget mainet Euroopas, Ameerikas ja Jaapanis. STOLICHNAYA’t kirjeldatakse raamatus kui ühte parimat Vene viina, mis on võitnud

kuldmedaleid ja Grand Prix-id rahvusvahelistel messidel ja konkurssidel. Rahvusvahelise ajakirja Drinks International märtsi ja aprilli 2000. a. väljaannete kohaselt oli STOLICHNAYA maailmas enimmüüdud alkohoolne jook nii aastal 1994 kui 1995. Dokumendis „Stolichnaya vodka presentatsioon 14. mai 1995“ kohaselt RAS Liviko kirjeldab, et STOLICHNAYA kaubamärk on kantud Vene rahvuslike aarete nimekirja, tema väärtuseks hindavad eksperdid umbes kaks miljardit dollarit. 1994. aastal oli kaubamärk STOLICHNAYA registreeritud või registreerimisel 96 riigis üle maailma. Kolmanda isiku tellimusel on Turu-uuringute AS-i poolt veebruaris 2007. a. läbi viidud küsitlus STOLICHNAYA kaubamärgi (sõna ning silt) üldtuntuse kohta Eestis. Uuringu kohaselt on sõnalise kaubamärgi STOLICHNAYA tuntus 82% ning STOLICHNAYA etiketi tuntus 85%. STOLICHNAYA kaubamärki mäletatakse keskmiselt 1985. aastast, ajaliste piiridega 1945 kuni 2007, kusjuures kõige enam mäletati kaubamärki alates aastast 1987. Eelloetletud asjaolud kajastavad selgelt kaubamärgi üldtuntust käesolevas menetluses tähtsust omaval ajahetkel, s. o. enne 21. märtsi 1995. a. Eeltoodu põhjal on kohus tuvastanud KaMS § 7 lõikes 3 etteantud tingimustel sõnalise kaubamärgi STOLICHNAYA VODKA üldtuntuse Eestis kauba viin osas hiljemalt 20. märtsil 1995. a. Hageja väidab, et kostja on hageja suhtes toime pannud õigusvastase teo. Kostja tegevus valge viina tootmisel, ladustamisel, müümisel ja eksportimisel, kasutades õigusvastaselt STOLICHNAYA (ladina tähtedega ja/või kirillitsas) kaubamärki ja rikkudes seeläbi hageja õigusi, on hagejale tekitanud varalist kahju. Hageja kahju seisneb eelkõige saamata jäänud tulus, mida hageja oleks õigustatud olnud saama, kui kostja oleks käitunud õiguspäraselt ja sõlminud hagejaga, näiteks, all-litsentsilepingu. Vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕS RakS) § 22 lõikele 1 kohaldatakse võlaõigusseaduses (VÕS) kahju õigusvastase tekitamise kohta sätestatut juhul, kui kahju põhjustanud tegu või sündmus pandi toime või leidis aset pärast 1. juulit 2002. a. Kostja tegevus, mis hagejale väidetavalt põhjustas kahju, leidis aset 21. märtsil 1995. a., mistõttu tuleb kohaldada enne 1. juulit 2002. a. kehtinud seaduse sätteid. Seega kuulub kahju hüvitamise suhtes kohaldamisele väidetava õiguserikkumise ajal kehtinud KaMS § 36 lg. 1 p. 2 ning TsK §-d 222 ja 448. Teisele isikule kahju tekitanud isikul tekib kohustus hüvitada täielikult tekitatud kahju siis, kui esinevad seaduses ettenähtud tingimused. TsK § 448 kehtestab selliste tingimustena kahju esinemise, kahjutekitava teo õigusvastasuse, põhjusliku seose esinemise õigusvastase teo ja saabunud tagajärje (kahju) vahel ning kahjutekitanu süü. Kostja väited, et TsK § 448 ei kuulu kohaldamisele, sest ei ole kohaldatav lepingute rikkumise puhul, on asjakohatud. Hageja ja kostja vahel lepinguline suhe puudub. Samas on kostja ise kinnitanud, et TsK § 448 kuulub kohaldamisele juhul, kui kahju on tekitatud õigusrikkumisega. TsK § 222 lg 2 kohaselt mõistetakse kahjude all kreeditori poolt tehtud kulutusi, tema vara kaotsiminekut või rikkumist, samuti kreeditori poolt saamata jäänud tulu, mida ta oleks saanud, kui võlgnik oleks kohustise täitnud. KaMS § 36 lg. 1 p. 2 kohaselt oli kaubamärgivaldajal ja litsentsiaadil õigus esitada tsiviilhagi tekitatud varalise kahju, s. h. saamata jäänud tulu, ja moraalse kahju hüvitamiseks. Tuvastatud on, et kaubamärgiomanikud on andnud hagejale vajalikud nõusolekud ja keeldumised, et hageja saaks oma õigusi iseseisvalt kaitsta. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on AS Remedia tähistanud kaupa – viina – kaubamärgiga STOLICHNAYA ilma kaubamärgiomaniku (kolmas isik) ja litsentsiaadi (hageja) nõusolekuta ning 21. märtsil 1995. a. eksportinud Eestist 160.000 pudelit (0, 5 l), s. o. 80.000 liitrit kaubamärgiga STOLICHNAYA tähistatud viina, mida tõendavad kaubadeklaratsioonid E59002-950321/00242, E59002-950321/00243, E59002-950321/00244, E59002-950321/00245 ja nendele lisatud arve-saatelehed L-942, L-943, L-944 ja L-945. Kaubadeklaratsioonidele lisatud arve-saatelehed tõendavad, et eksporditud viin oli “Vodka Stolichnaya”, kaubadeklaratsioonid (kus andmeväljal nr. 44 on loetletud deklaratsioonidele

lisatud dokumentide hulgas ka ülalmainitud arve-saatelehed) kannavad märget “Andmete õigsust kinnitan: S. Potissepp /allkiri/”. Vaidlus puudub selles, et 21. märtsil 1995. a. eksporditud viin oli toodetud kostja poolt. Kohtule on esitatud väljavõte Majandusministeeriumi alkoholi, tubaka ja tubakatoodete sisse- ja väljaveo, tootmise ning hulgimüügi litsentsikomisjoni istungi 26. juuli 1995. a. protokollist nr. 46, millega tühistati AS-i Remedia tootmislitsents viina STOLICHNAYA tootmiseks ja väljaveoks. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi kinnitusel on alkoholi tegevus-litsentside alusdokumendid aastatest 199 3- 1996 arhiivis hävitatud 2002. a. ja nad ei saa seetõttu kinnitada dokumendi autentsust. Kuna protokolli ärakirja õigsust ja vastavust originaaldokumendile on kinnitanud notar Erki Põdra, puudub kahtlus väljavõtte autentsuse kohta. Kostja ei nõustu dokumendi autentsusega, kuid ei ole esitanud tõendeid, mis lükkaksid esitatud tõendi ümber või seaksid kahtluse alla selle dokumendi ehtsuse, kuigi dokumendi on allkirjastanud tänane AS-i Remedia juhatuse liige – A. S.. Nimetatud dokument tõendab, et AS Remedia omas rikkumise perioodil kaubamärgiga STOLICHNAYA tihedat puutumust. Kui 26. mail 1995. a. tühistati kostja viina STOLICHNAYA tootmise ja väljaveo litsents, siis eelnevalt pidi olema selline litsents ka kostjale väljastatud. Asjaolu, et kostjale oli väljastatud “tootmise ja väljaveo litsents”, näitab, et kõnealune kaup pidi olema toodetud kostja poolt. Seega puudub alus kahelda, et eksporditud viin oli kaubamärgiga STOLICHNAYA tähistatud viin. Kostja seisukoht on, et eeltooduga on tõendatud kaubamärkide kujutisel kasutatud sõnale sarnase sõna kasutamine arvetel. Pelgalt sõna „stolichnaya” kasutamine arvetel ei kujuta endast kaubamärkidega seonduvate õiguste rikkumist ega anna alust väita õiguserikkumise toimepanekut. Lisaks viitavad kaubadeklaratsioonid litsentsile nr. MAM1035185 A 30. märtsist 1995. a., mis oli kostjale väljastatud oma toodetud likööri, Saare Džinni ja valge lauaviina „Monopol” hulgimüügiks ja väljaveoks. Viited nimetatud litsentsile annavad aluse väita, et sõna „stolichnaya“ kasutati arvetel ekslikult. Kostja on esitanud väga erinevaid seisukohti, millise märgistusega viina eksporditi. Kostja on selgitanud, et vastavates arvetes ja ekspordideklaratsioonides kajastatud “Stolichnaya” viina kogus oli ainuke kostja poolt toodetud ja eksporditud “Stolichnaya” viina kogus. Sellega kostja võttis omaks kaubamärgiga STOLICHNAYA varustatud viina koguse eksportimise. Hiljem asus kostja seisukohale, et tegemist oli kaubamärgiga STOLOVAYA märgistatud viinaga ning 22. juunil 2006. a. kohtule esitatud dokumendis väitis kostja, et eksporditavaks kaubaks oli hoopis kaubamärgiga MONOPOL tähistatud valge viin. Kostja väited, et sõna „stolichnaya“ kasutati arvetel ekslikult ja tegelikult eksportis kostja valget viina „stolovaja“ ja/või „monopol“, on paljasõnalised ja tõendamata. Asjaolu, et kauba deklaratsioonil on viidatud litsentsile MAM-1035185A 30. märtsist 1995. a., ei tõenda, et kostja ei ole viina kaubamärgiga STOLICHNAYA eksportinud. Samas ei ole kostja tõendanud, et nimetatud litsents oli deklaratsioonile lisatud, küll on aga Maksuja Tolliameti poolt kohtule esitatud dokumentidega tõendatud, et kaubadeklaratsioonile olid lisatud faktuurarved, milledel oli eksporditava kaubana märgitud STOLICHNAYA viin. Faktuurarvete tegelikkusele vastavust on oma pitseriga kinnitanud 21. märtsil 1995. a. ka Tolliamet. Kuna kaubamärgiõiguse eesmärk on tagada eelkõige kaubamärgiõiguse omaniku efektiivne õiguskaitse, on eeltoodud kaudsed tõendid piisavad kaubamärgiõiguse rikkumise tuvastamiseks. Kuigi ei ole võimalik tuvastada, milline oli täpne silt pudelil, on kohtule esitatud dokumendid piisavaks tõendiks selle kohta, et toimunud on kaubamärgi STOLICHNAYA ainuõiguste rikkumine kostja poolt. Registreeritud kaubamärkide STOLICHNAYA VODKA + kuju (kirillitsas) ning STOLICHNAYA + kuju (silt) oluliseks ning kaitstavaks osaks on ka sõna STOLICHNAYA VODKA (kirillitsas) ning STOLICHNAYA (ladina tähtedega). Lisaks oli kaubamärk

rikkumise hetkel Eestis ka üldtuntud. Kostja poolt vormistatud arvetel on kasutatud kirillitsas tähist VODKA STOLICHNAYA, mis on identne registreeritud kaubamärkide sõnalise osaga ning identne üldtuntud kaubamärgiga. Isegi kui kostja poolt eksporditud viina silt oleks olnud erinev registreeritud kaubamärgi STOLICHNAYA sildist, esineks siiski kaubamärkide äravahetamiseni sarnasus, sest sõltuvalt sõna STOLICHNAYA domineerivast iseloomust ning selle tuntusest ei oleks võimalik eristada ka võimalikke erinevaid STOLICHNAYA silte. Vaidlusaluse viina eksportimisel Kasahstani Vabariiki oli kostjale vaieldamatult soodsam kasutada viinal rahvusvaheliselt tuntud kaubamärki STOLICHNAYA, mitte aga kostja nimetatud kaubamärke STOLOVAJA või MONOPOL. Viimatinimetatud kaubamärgid võivad omada tuntust Eesti Vabariigis, kuid kindlasti need kaubamärgid ei oma Kasahstani Vabariigis võrreldavat rahvusvahelist tuntust kaubamärgiga STOLICHNAYA, mis on üldtuntud ülemaailmselt, aga eriti endistes Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liitu kuulunud vabariikides, s. h. Kasahstani Vabariigis. Kostja teo õigusvastane iseloom tuleneb 1995. a. kehtinud KaMS § 5 lõikest 3, mille kohaselt füüsiline ja juriidiline isik ei tohi kaubamärgiomaniku loata kasutada õiguskaitse saanud kaubamärgiga identset või äravahetamiseni sarnast kaubamärki samade või sarnaste kaupade ning teenuste tähistamiseks majandus- ja äritegevuses. Tõendatud on, et kostja on tähistanud kaupa viin kaubamärgiga STOLICHNAYA, kostja on seda kaupa turustanud, kostja on seda kaupa välja vedanud ja kostja on kaubamärgi STOLICHNAYA kandnud oma majandus- ja äridokumendile. Seega on kostja kasutanud STOLICHNAYA kaubamärgiga identset kaubamärki ja selline kasutamine on aset leidnud kostja majandus- ja äritegevuses. KaMS § 33 lg. 3 p. 1 kohaselt on kaubamärgiomaniku ainuõigust rikutud, kui füüsiline või juriidiline isik kasutab kauba või teenuse tähistamiseks identset või äravahetamiseni sarnast samade või sarnaste kaupade või teenuste märgistamise tähist omaniku loata või paneb toime muid omaniku ainuõigust kahjustavaid tegusid. Seega ei ole keelatud mitte üksnes identsete märkide kasutamine kaubamärgiomaniku loata, vaid keeld laieneb ka tähistele, mida võib pidada äravahetamiseni sarnasteks õiguskaitse saanud kaubamärkidega. Õiguskaitset omava kaubamärgi sõnalise osaga identse tähise kasutamine kujutab endast kaubamärgi kasutamist äravahetamiseni sarnasel kujul. Kostja tegevus on olnud õigusvastane, kuna ta kasutas kaitstavat kaubamärki STOLICHNAYA litsentsiaadi (hageja) nõusolekuta. Kahju hüvitamise kohustus tekib juhul, kui kahju tekitanu teo ja tagajärje (kahju) vahel on põhjuslik seos. Seega on kostja kasutanud kaitstavat kaubamärki hageja kulul ning ei ole kandnud selleks mingeid kulutusi. Kostja süü seisneb asjaolus, et kostja vastavate eriteadmistega ning antud valdkonnas aktiivselt tegutseva isikuna teadis ja pidi teadma, et STOLICHNAYA (või kirillitsas “Stolichnaya” või ladina tähtedes “Pealinna”) on tuntud viina kaubamärk Eesti territooriumil 1953. aastast ning intellektuaalomandi õiguste objekt. Kostja tegevus valge viina tootmisel, ladustamisel, müümisel ja eksportimisel, kasutades õigusvastaselt STOLICHNAYA kaubamärki ja rikkudes seeläbi hageja õigusi, on hagejale tekitanud varalist kahju. Hageja kahju seisneb eelkõige saamata jäänud tulus, mida hageja oleks õigustatud olnud saama, kui kostja oleks käitunud õiguspäraselt ja sõlminud hagejaga all-litsentsilepingu. Apellatsioonkaebus Kostja palub Harju Maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hagi nõude põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Kehtiva kaubamärgiseaduse (KaMS) § 72 lg. 1 sätestab, et seadust kohaldatakse varasematele kaubamärkidega seonduvatele õigustele ja kohustustele, kui samas seaduses ei sätestata teisiti. Vastavalt KaMS § 72 lõikele 8 kohaldatakse enne 1. maid 2004. a. (ehk enne uue KaMS jõustumist) õiguserikkumise toime pannud isiku suhtes talle soodsamat normi.

Lähtudes eeltoodust tuleb KaMS-i kohaldades iga kord analüüsida, millise redaktsiooni (kas väidetava õiguserikkumise ajal ehk 1995. a. märtsis või hetkel kehtiva KaMS) sätted on apellandi kui väidetava õiguserikkuja suhtes soodsamad. Maakohus on vääralt kohaldanud KaMS § 7 lõiget 1 ning ühtlasi ületanud nõude piire. Kohus on tunnistanud alusetult 3. isiku taotluse alusel kaubamärgi „STOLICHNAYA VODKA” üldtuntuks Eestis. KaMS § 7 lõike 1 tähenduses kaubamärgi üldtuntuse tuvastamise nõue on iseseisev tuvastusnõue, mis eeldab hagi esitamist. Kaubamärgi üldtuntuse tuvastamine vaid 3. isiku taotluse alusel on välistatud ka sellega, et vaidluse ese ei ole seotud

ese. Kõiki „vara” hulka kuuluvaid õigusi aga defineeriti kooskõlas AÕS §-ga 31 lähtuvalt sellest, kas õigused olid seotud vallas- või kinnisasjadega. Intellektuaalse omandi õiguse kaitseobjektid ei ole asjad, sest neil puudub kehaline ese. Seega pole olemas kaubamärki asjana, mida saaks vallata ning millest tulenevaid õigusi kaitsta kas AÕS või omaaegse TsK normide läbi. Kõik kaubamärgi registreerimise ja õigusliku kaitsega seotud alused tulenevad ainult ja täielikult KaMS-st ning teistest intellektuaalse omandi valdkonda reguleerivatest normidest. Omaaegse TsK ja AÕS normid on seega omandi ning õiguste teostamise üldnormid, millest kõik intellektuaalse omandi valdkonda reguleerivad seadused moodustavad erinormi. Kehtinud KaMS § 34 lõige 1 sätestas, et vastutus järgneb nii tahtliku kui tahtmatu rikkumise puhul. Hagi esitamise ajal ja praegu kehtiva KaMS § 57 lg. 1 punkti 2 järgi saab nõuda vaid tahtlikult või hooletuse tõttu tekitatud varalise kahju hüvitamist. Seega on kehtiv KaMS apellandi jaoks soodsam, kuna kehtestab vastutuse üksnes tahtliku ja hooletuse tõttu varalise kahju korral, mistõttu tuleb kohaldada kehtivat seadust. Kohus on tuvastanud, et apellant pani 21. märtsil 2005. a. vastustaja suhtes toime õigusrikkumise. Seejuures ei ole kohus vaaginud, mida on kaubamärkidega üldse kaitstud. Kohus on otsuses üksnes lähtunud sellest, et sõna „stolichnaya” on oluline osa kaubamärkidest. Konkreetsed kaubamärgid Столичная ja Stolichnaya on kaitstavad kujutislike kaubamärkidena. See tähendab, et kujutislike kaubamärkidega seonduvate õiguste rikkumist saab tuvastada konkreetsete rikutavate kaubamärkide kujutiste reproduktsioonide võrdlemisel neid kaubamärke rikkuvate kujutistega. Vastustaja ei ole esitanud selliseks võrdlemiseks mingeid tõendusmaterjale, mille põhjal saaks järeldada, et apellant on rikkunud litsentsiaadi õigusi seonduvalt konkreetsete kaubamärkide kujutistega. Meelevaldne on kohtu järeldus, et sõna „stolichnaya” kasutamine mis tahes vormis ja kujul rikub automaatselt vastustaja kui kaubamärkide Столичная ja Stolichnaya litsentsiaadi õigusi. Tõendatud on vaid üks asjaolu – kaubamärkide kujutistel kasutatud sõnale sarnast sõna kasutati tollile esitatud arvetel ning mitte kuskil mujal. Erinevalt arvetest ei ole kaubadeklaratsioonidel märgitud, et tegemist oleks Stolichnaya’ga tähistatud viinaga, vaid seal on märgitud kaubaks „valge viin”. Kohus oleks pidanud lisaks arvetele hindama kaubadeklaratsioonis viidatud teisi dokumente, s. h. litsentsi nr. MAM-1035185 A, mis on antud apellandile likööri, Saare Džinni ja valge lauaviina „Monopol” hulgimüügiks ja väljaveoks. Kuna tegemist oli hoopis teiste toodete litsentsiga (mitte Stolichnaya-nimelise viina tootmiseks ja väljaveoks antud litsentsiga), siis ei võinud üle piiri veetud kaubal olla kaubamärkidega seonduvaid tähiseid. Arvel märgitud sõna „столичная” näol oli tegemist eksliku tõlkega. Kostja ei ole kunagi kaubamärgi nime all valget viina tootnud ega eksportinud ega seeläbi hageja õigusi rikkunud. Kaudsete tõendite alusel on kohus leidnud, et 21. märtsil 1995. a. ja hagi esitamise momendil kuulus kaubamärgi Stolichnaya kasutamise ainuõigus vastustajale. Kaubamärgiõiguse rikkumise tuvastamist üksnes kaudsete tõendite alusel on vaheotsuses nentinud ka kohus ise. Seejuures otsuses on märgitud, et kuigi ei ole võimalik tuvastada, milline oli täpne silt pudelil, on kohtule esitatud tõendid piisavad, et tuvastada kaubamärgiga Stolichnaya seotud ainuõiguste rikkumise. Ebaselgeks jääb seejuures, millised konkreetsed tõendid on kohus õigusrikkumise tuvastamisel aluseks võtnud. Vaidlusasjas puuduvad tõendid selle kohta, et kaubamärke oleks mistahes kujul üldse 21. märtsil 1995. a. veetud kaupadel kasutatud. Ebaõige on kohtu seisukoha rajamine Majandusministeeriumi alkoholi, tubaka ja tubakatoodete sisse- ja väljaveo, tootmise ning hulgimüügi litsentsikomisjoni istungi 26. juuli 1995. a. protokolli nr. 46 väljavõttele. Protokollist ei nähtu asjaolu, kas koosolekul on arutatud apellandi enda taotlust talle väljastatud litsentsi tühistamiseks või on ta esitanud

taotluse kellelegi kolmandale isikule väljastatud litsentsi tühistamiseks. Seega on kohus täiesti alusetult ja spekulatsioonile tuginedes jõudnud järeldusele, et nimetatud tõendi kohaselt on apellant taotlenud talle väljastatud Stolichnaya-nimelise viina tootmislitsentsi tühistamist. Kuid isegi kui nõustuda kohtu järeldusega, et 1995. a. alguses oli apellandil tootmislitsents Stolichnaya-nimelise viina tootmiseks ja väljaveoks, ei näita see, et sellenimelist viina oleks ka toodetud ning et ka 21. märtsil 1995. a. eksporditud viin oli tähistatud kaubamärgiga Stolichnaya. Toote tootmiseks ja väljaveoks antud litsentsi ning selle toote tähistamiseks kasutatava kaubamärgi vahel ei ole puutumust. Kaubamärk on seotud küll teatud toodete klassiga (antud juhul viinad), kuid mitte konkreetse ärisaladusega kaitstud tootega (antud juhul ajalooliselt väljakujunenud Stolichnaya-nimelise viina retsepti järgi valmistatud viin). Seega ei ole võimalik loogiliselt järeldada, et isegi juhul, kui veeti Stolichnaya-nimelist viina, siis selle viina pakendi tähistamiseks kasutati reaalselt kaubamärke. Alusetu on ka kohtu seisukoht, et kuna viin eksporditi Kasahstani, siis kindlasti oli soodsam kasutada viinal rahvusvaheliselt tuntud kaubamärki Stolichnaya. Vaheotsusega tuleb tuvastada, kas apellant on vastustaja suhtes toime pannud õigusvastase teo. Vaheotsuse aluseks olevatest poolte taotlustest nähtub samuti, et pooled on soovinud väidetavalt apellandi poolt toime pandud õigusrikkumise fakti tuvastamist. Samas on kohus asunud analüüsima tuvastatud õigusrikkumisega vastustajale tekitatud kahju, mis ei ole vaheotsusega lahendatava küsimuse objektiks. Õigusvastase teo toimepanek iseenesest ei pruugi kaasa tuua kahju tekkimist ja seda silmas pidades on menetlusosalised teadlikult taotlenud vaheotsuse tegemist üksnes õigusvastase teo toimepanemise fakti tuvastamise küsimuses, mitte sellest tuleneva kahju esinemise fakti tuvastamise küsimuses. Kohus on väljunud vaheotsusega lahendatava küsimuse piiridest, rikkudes TsMS § 449 sätteid vaheotsuse sisu kohta. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu vaheotsus ei ole õige ja tuleb kooskõlas TsMS § 656 lg. 2 lausega 2 ja § 657 lg. 1 punktiga 3 tühistada, tsiviilasi tuleb saata esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus on vaidlust lahendades rikkunud menetlusõiguse norme ja nende rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Hageja kui litsentsiaat on esitanud hagi kostja vastu väidetavalt 21. märtsil 1995. a. aset leidnud kaubamärgiõiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks, tuginedes kahele registreeritud kaubamärgile: 1) nr. 14385, mille reproduktsioon kujutab endast must-valget graafilist märki, milleks on neljakandiline ääristatud ruut kõrghoone kujutisega, üle millel diagonaalselt sõnad „Stolichnaja vodka“ (kirillitsas); kaubamärk esitati Patendiametile registreerimiseks 2. veebruaril 1993. a. ja see registreeriti kaubamärgina 14. detsembril 1994. a. (kd. I, tl. 37); ja 2) nr. 15707, mille reproduktsioon kujutab endast värvilist graafilist märki, milleks on neljakandiline ääristatud ristkülik kõrghoone kujutisega, mille üla- ja allääres sõnad „Stolichnaja Russian vodka“ ja millel diagonaalselt sõnad „Stolichnaja vodka“, samuti kirjeldav tekst; kaubamärk esitati Patendiametile registreerimiseks 14. septembril 1993. a. ja see registreeriti kaubamärgina 12. mail 1995. a. (kd. I, tl. 40). Lisaks sellele soovis hageja oma nõuet põhjendada ka asjaoluga, et sõnaline kaubamärk „Stolichnaja“ oli väidetava õigusrikkumise ajal Eestis üldtuntud. Kostjale etteheidetavaks teoks pidas hageja kaubamärgiga tähistatud viina eksportimist Kasahhi 21. märtsil 1995. a. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et registreeritud kaubamärkidest tulenevate õiguste kaitseks oli hagejal õigus hagi esitada. Hageja kui litsentsiaadi hagemisõigust selles osas on maakohus otsuses piisavalt põhjendanud ja selles osas motiivide

ülekordamiseks ei ole vajadust. Küll ei saa nõustuda järeldusega, nagu saaks hageja oma nõude alusena tugineda sõnalise kaubamärgi „stolichnaja“ üldtuntusele. Nii tunnistab kohus kehtiva KaMS § 7 lg. 1 kohaselt kaubamärgi üldtuntust kaubamärgiomaniku nõudel. Kaubamärgi üldtuntust tunnistatakse ainult juhul, kui see on seotud kaubamärgi õiguskaitsealase hagi või kaebuse menetlusega. Seega on sätestatu kohaselt soovitud välistada kaubamärgi üldtuntuse tuvastamist kohtuotsusega, kui samas vaidluses ei taotleta muu õiguskaitsevahendi kohaldamist, mis kaitseks kaubamärgiomanikku tema üldtuntud kaubamärgi õigustamatu kasutamise eest. Kolleegium leiab, et osundatud sätte eesmärgiks on anda kaubamärgi üldtuntusest tulenev õiguskaitsevahend üksnes kaubamärgiomanikule, kelleks hageja ei ole. Vaidlusaluses asjas ei ole väidetavalt üldtuntud sõnalise kaubamärgi „stolichnaja vodka“ omanik esitanud hagi ega kaebust selle kaubamärgi kaitseks, osundatud sättes ei ole aga silmas peetud kaubamärgiomaniku õigust sekkuda oma tuvastusnõudega teiste isikute vahelisse vaidlusse. Vaidlusaluses asjas ei olegi kolmas isik esitanud tuvastusnõuet, kuid on soovinud esile tuua sõnalise kaubamärgi „stolichnaja“ üldtuntuse, et hageja võiks sellele tugineda. Taoline sekkumine ei ole kooskõlas KaMS § 7 lõikes 1 sätestatuga. Taolist iseseisva nõudeta kolmanda isiku sekkumise võimalust – olgu siis tuvastusnõude esitamisega või asjaolude esiletoomisega – hageja ja kostja vahelisse vaidlusesse ei näe ette ka TsMS (vaidluse eseme ja menetluse käigu määravad pooled (§ 4 lg. 2), hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel (§ 5 lg. 1), pooltel on õigus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata (§ 5 lg. 2) jmt.). TRIPS art. 41 lõikes 1 sisalduv intellektuaalomandi õiguste rikkumise vastu tõhusa kaitse tagamise nõue ei tähenda, nagu võiks kaubamärgiõiguste üle peetavas kohtumenetluses jätta järgimata materiaalõiguse ja menetlusseadustiku sätted. Seega ei ole poolte vahelise vaidluse lahendamisel kaubamärgi väidetaval üldtuntusel tähtsust. Põhjendatud on apellatsioonkaebuses esitatud väide, et maakohus ei ole käsitlenud registreeritud kaubamärkide õiguskaitse ulatust, kuigi kostja on selle üle esimese astme kohtu menetluses tõstatanud vaidluse. Kohus märkis otsuses, et kaubamärgil „stolichnaja“ oli Eestis

tl. 5), kuigi nende eraldivõetud sõnade kui sõnalise kaubamärgi kaitstuse korral oleks tegemist sõnalise kaubamärgiga identse tähistusega. Erinevate kaubamärkide õiguskaitse ulatust ei ole maakohus vastuolus TsMS § 351 lõikega 1 menetlusosalistega ei faktilisest ega õiguslikust küljest ka arutanud. Asja uuel läbivaatamisel tuleb analüüsida registreeritud kaubamärkide ulatust, vastates ka kostja poolt selle kohta esitatud vastuväidetele. Nõustuda tuleb apellatsioonkaebuse väitega, et kaubamärgiomaniku kaitset reguleerivad normid tulenevad eelkõige KaMS-st. Hagi on esitatud varalise kahju hüvitamiseks, seega tuleb kohaldada KaMS kahju hüvitamist ettenägevat normi. Kuni

soodsamasse olukorda, võrreldes TsMS-s sätestatuga. Et efektiivne õiguskaitse tuleb tagada õigusrikkumise korral, siis tuleb hagejal esmalt esitada tõendid selle kohta, et kostja õigusrikkumine on aset leidnud. Taoline tõendamiskoormise jaotus on kooskõlas ka TsMS § 230 lõikega 1, mille kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Vaidlusaluse olukorra kohta ei tulene ühestki seadusest teisiti. Seega ei olnud kohtul alust hinnata õigusrikkumise kohta esitatud tõendeid erinevalt TsMS §-s 232 sätestatust. Kolleegium leiab, et tõendeid hinnates ei ole maakohus seda sätet täiel määral järginud. TsMS § 232 lg. 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Sama paragrahvi lg. 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Vaidlusaluses asjas ei ole pooled tõendite kohta kokkuleppeid sõlminud, maakohtu hinnang tõenditele ei ole aga igakülgne ja täielik. Nii nähtub esitatud ekspordi kaubadeklaratsioonidest (kd. I, tl. 287, 289, 291 ja 293) ning Tolliameti Kirde tolliinspektuuri Rakvere tollipunkti 19. juuni 2003. a. aktist (kd. I, tl. 30), et 21. märtsil 1995. a. oli väljaveetava kaubana deklareeritud valge viin ning deklaratsioonidel ei olnud viidet viina margile ega nimetusele „stolichnaja vodka“. Kaubadeklaratsioonidel olid muuhulgas muude dokumentide lahtris viited arvetele nr. L-942 – L-945. Nendele deklaratsioonidele lisatud arvetele (kd. I, tl. 288, 290, 292 ja 294) on märgitud kauba kirjeldusena “stolichnaja vodka“ (kirillitsas). Maakohus on nende dokumentide hindamisel pidanud oluliseks asjaolu, et kaubadeklaratsioonidele on kantud märge „andmete õigsust kinnitan“ ja allkiri S. Potissepp, ei ole aga märkinud, mida tuleks sellest järeldada. Kostja on menetluse kestel väitnud, et sõnapaar „stolichnaja vodka“ on arvetele sattunud ekslikust tõlkest, ning on osundanud deklaratsioonidel olevale viitele litsentsile nr. MAM-1035185 A, mis on välja antud valge viina nimetusega „monopol“ väljaveoks; kostja on sellele tuginedes väitnud, et tegelikult „stolichnaja vodka“ nimetuse all viina ei eksporditud. Kostja esitas ka tegevuslitsentsid nr. MAM-1035185 A (kd. II, tl. 222 – 223), millele kaubadeklaratsioonidel on osundatud ja mille kohaselt on need välja antud tõepoolest valge viina „monopol“ hulgimüügiks ja väljaveoks. Kohus ei andnud kostja väidetele ning tema poolt esitatud tegevuslitsentsidele hinnangut, märkides vaid, et kostja ei ole tõendanud, et litsents oleks olnud deklaratsioonidele lisatud. Oma taolist järeldust kohus ei põhjendanud, seda enam, et tolliinspektuuri märkust deklaratsioonil selle kontrollimise kohta on kohus pidanud muude andmete tegelikkusele vastavuse osas piisavaks andmete õigsuse tagatiseks: otsusest ei nähtu, miks ei ole usutav, et tollikontrolli ei oleks puudulike dokumentidega kaup läbinud. Samas ei ole kohus piisavalt põhjendanud ka järeldust, et faktuurarvete tegelikkusele vastavust on ka Tolliamet oma pitseriga kinnitanud, sest toimikus olevatel faktuurarvetel ei ole taolist märkust, kaubadeklaratsioonidele märgitust nähtub aga, et kontrollitud on deklaratsiooni ja kaupa, mitte faktuurarveid. Seega ei ole kohus osundatud dokumentaalseid tõendeid hinnanud igakülgselt ja objektiivselt. Majandusministeeriumi alkoholi, tubaka ja tubakatoodete sisse- ja väljaveo, tootmise ning hulgimüügi litsentsikomisjoni 26. juuli 1995. a. istungi protokolli nr. 46 väljavõtte (kd. II, tl. 188) põhjal on kohus leidnud, et sellega tühistati kostja tootmislitsents viina „stolichnaja“ tootmiseks ja väljaveoks; sellest on kohus järeldanud, et kostjal pidi olema tootmislitsents „stolichnaja“ viina tootmiseks, et tal oli rikkumise perioodil kaubamärgiga „stolichnaja“ tihe puutumus ning et kõnealune kaup pidi olema toodetud kostja poolt. Sellest omakorda järeldas maakohus, et kui kostja kauba tootis, siis puudub alus kahelda, et ta selle „stolichnaja“ kaubamärgiga ka tähistas. Kolleegium leiab, et litsentsikomisjoni protokolli

väljavõttele kui tõendile hinnangu andmisel ei ole maakohus seda tõendit käsitlenud igakülgselt. Nii ei vaielnudki pooled selle üle, et vaidlusalune kaubapartii oli kostja poolt toodetud, kuid et vaidluses kaubamärgi üle on oluline kauba tähistamine, mitte selle tootmine, siis ei saa sellest, millist marki (millise retseptuuriga) viina toodeti, teha iseenesest järeldust kauba registreeritud kaubamärgiga tähistamise kohta. Isegi kui kostjal oleks olnud litsents nn. „stolichnaja“ viina tootmiseks ja väljaveoks, ei saaks sellest veel iseenesest järeldada, et kostja taolise tähisega toodetud kauba märgistas ja märgistatud viina 21. märtsil 1995. a. ka tegelikult välja vedas. Peale selle on kostja osundatud tõendi kohta esitanud vastuväite, leides, et see ei ole autentne ja selle põhjal ei saa ühemõtteliselt otsustada litsentsikomisjoni istungil arutatu üle. Maakohus märkis otsuses, et Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium ei saanud küll kinnitada dokumendi autentsust, kuid kuna protokolli ärakirja on kinnitanud notar, siis puudub kohtul kahtlus väljavõtte autentsuse kohta. Taolise hinnanguga ei saa nõustuda. Nii ei olnud kohtule esitatud protokolli originaali, vaid koopia selle väljavõttest (kd. II, tl. 188). Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium kui dokumendi väidetavalt väljastanud asutus teatas kohtule, et ei saa taolise protokollilise otsuse olemasolu võimalikkust ja autentsust kinnitada, kuna alusdokumendid ja litsentside koopiad on hävitatud (kd. II, tl. 211). TsMS § 273 lg. 5 kohaselt, kui dokument on esitatud ärakirjana, on kohtul õigus nõuda algdokumendi esitamist või asjaolude põhistamist, miks algdokumenti ei saa esitada. Kui kohtu nõudmist ei täideta, otsustab kohus, missuguse tõendamisjõuga on dokumendi ärakiri. Maakohus hagejalt taoliste andmete esitamist ei nõudnud ja hageja ei ole taolist põhjendust ka esitanud. Nii on jäänud ebaselgeks, millisest allikast on hageja tema poolt esitatud väljavõtte saanud ja millistel asjaoludel on see koostatud. Et koopiast tehtud koopia notariaalne tõestamine ei muuda algkoopiat originaaliks, siis ei ole põhjendatud maakohtu otsuses sisalduv järeldus, nagu ei oleks koopia notariaalse tõestamise tõttu põhjust kahelda protokolli autentsuses. Kohus ei ole samuti märkinud, mis takistas hagejat esitamast kohtule dokumendi originaali, kui kohus lähtus sellest, et notar veel 2006. a. on saanud sellest tehtud koopia õigsust tõestada. Otsusest ei nähtu ka, millel põhinevad kohtu poolt dokumendi sisust tehtud järeldused või milline oli väljavõtte vasakus ülanurgas märgitud Sojuzplodoimpordi puutumus vaidlusega. Et tegemist on kaubamärgiomaniku õiguste kaitsega, siis võib eeldada neid õigusi teostava isiku teadmist kaubamärgiõigustega seonduvatest asjaoludest, sealhulgas ametlikest toimingutest, millel on puutumus kaubamärgiomaniku või tema õigustega. Nõustuda ei saa ka selle maakohtu otsuses sisalduva järeldusega, nagu oleks kostja kaubamärgiga „stolichnaja“ varustatud viina koguse eksportimise omaks võtnud. 2. mai 2005. a. vastuses hagile, millele kohus taolise järelduse alusena viitas, on kostja märkinud, et

nähtub sellestki, et kostja on viidanud selles ekspordideklaratsioonides „stolichnaja“ viina kajastamisele, samas kui nendes kohtule esitatud kirjalikes tõendites on küll kajastatud valget viina, kuid ei ole kajastatud viina, mille tähistamiseks oleks kasutatud sõna „stolichnaja“. Samas on kostja juba 11. juunil 2004. a. hagi kohta esitatud vastuses sõnaselgelt kinnitanud, et vaidlusaluse kaubamärgiga seonduvaid õigusi ei ole ta rikkunud (kd. I, tl. 192). Samale seisukohale on kostja jäänud kogu menetluse kestel. Niisugustel asjaoludel ei saa 2. mai 2005. a. vastuses märgitut pidada selle asjaolu omaksvõtuks, et kostja on tähistanud kaupa registreeritud kaubamärgiga. Õige on kohtu tõdemus, et kostja ei ole oma kõigis väidetes olnud järjekindel, kuid sellest, et kostja on kord väitnud eksporditud viinaks kaubamärgiga „monopol“ ja kord kaubamärgiga „stolovaja“ tähistatud viina, ei saa veel järeldada, et tegelikult oli kaup tähistatud registreeritud kaubamärgiga „stolichnaja“. Tõendatud on ja kostja ei ole ka vaidlustanud asjaolu, et 21. märtsil 1995. a. eksporditud viina faktuurarvetele on märgitud kauba nimetuseks „vodka stolichnaja“. Kui kohus leiab asja uuel läbivaatamisel registreeritud kaubamärkide õiguskaitse ulatust hinnates, et kaubamärgiga oli kaitstud ka nimetatud sõnapaar kui sõnaline kaubamärk, siis tuleb kohtul omakorda hinnata, kas selle kasutamise näol on tegemist kuni 30. aprillini 2004. a. kehtinud KaMS § 5 lg. 3 punktis 5 või praegu kehtiva KaMS § 14 lg. 2 punktis 5 märgitud toiminguga, mis iseenesest võib anda aluse kahju hüvitamise nõudele. Kui kohus taolise toimingu tuvastab, tuleb teha hagejale ettepanek nende asjaolude esiletoomiseks, millest nähtub, et arvel kaitstud sõnade kasutamisega on talle kahju tekitatud, samuti taolise kahju ulatus. Kui kohus asja uuesti läbi vaadates leiab, et kostja on rikkunud kas või ühe vaidlusaluse registreeritud kaubamärgiga kaitstud õigusi, tuleb kohtul kehtiva KaMS § 57 lg. 1 punkti 2 kohaldades hinnata, kas kostja on seda teinud tahtlikult või hooletuse tõttu. Vaidlustatud kohtuotsuses on maakohus kostja süüd näinud asjaolus, et kostja vastavate eriteadmisega ning vastavas valdkonnas aktiivselt tegutseva isikuna teadis ja pidi teadma, et „stolichnaja“ on tuntud viina kaubamärk Eesti territooriumil. Muude asjaoludega ei ole kohus kostja süüd põhjendanud. Et eespooltoodud põhjendusel ei ole vaidlusaluses asjas võimalik kaitsta kaubamärgiõigusi märgi üldtuntusest tulenevalt, siis ei piisa kostja süü hindamisel taolisest tõdemusest. Kostja süüküsimust ei ole maakohus nõuetekohaselt käsitlenud. Maakohus tegi nõude põhjendatuse kohta vaheotsuse. TsMS § 449 lg. 1 kohaselt, kui menetluses on hagi raha saamiseks, eelkõige tekitatud kahju hüvitamiseks ja nõutava rahasumma suuruse tõendamine on väga kulukas või keerukas ja nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta on kohtul võimalik otsust teha, võib kohus poole taotlusel teha vaheotsuse nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta. Seega võis maakohus iseenesest hageja nõude põhjendatuse kohta teha vaheotsuse. Menetlusseadustik ei sisalda sätet, mis võimaldaks kohtul teha vaheotsuse mingi juriidilise fakti kohta, nagu kostja on soovinud, kui on pidanud vajalikuks vaheotsuse tegemist küsimuses, kas kostja on toime pannud talle hagiavalduses etteheidetava õigusvastase teo. Siiski on etteheide põhjendatud selles, et pooltele pidi olema selge, mille kohta kohus vaheotsuse teeb. Vaidlusaluses asjas see nii ei olnud. Nii taotles hageja kõigepealt vaheotsuse tegemist kaubamärgi üldtuntuse küsimuses (kd. IV, tl. 71) ja palus seejärel tuvastada vaheotsusega hageja kaubamärgiõiguste rikkumine nähtuvalt 21. märtsi 1995. a. ekspordideklaratsioonidest ja faktuurarvetest (kd. IV, tl. 102), lubades pärast vaheotsuse tegemist küsimuses, kas kostja on toime pannud õigusvastase teo, hagihinda täpsustada (kd. III, tl. 27), kostja on taolises küsimuses vaheotsuse tegemisega nõustunud, kohus ei ole aga pooltega vaheotsuse tegemise eeldusi arutanud ega neid teavitanud sellest, et teeb vaheotsuse nõude põhjendatuse, mitte õigusrikkumise fakti kohta (kd. IV, tl. 89). Et pooled olid taotlenud vaheotsuse tegemist õigusrikkumise või selle puudumise tuvastamiseks, siis ei keskendunud nad teistele nõude aluseks olevatele asjaoludele ja vaheotsus nõude põhjendatuse kohta oli üllatav, nagu kostja on

apellatsioonkaebuses väitnudki. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ka see menetluslik puudus kõrvaldada. Kooskõlas KaMS § 60 lõikega 3 saadab kohus Patendiametile kaubamärgivaidluses tehtud lahendi ärakirja teadmiseks.

Margo Klaar

Imbi Sidok

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.