2-09-12321/58 - Pärimisõigus - Testamendijärgne pärimine - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

2.Tartu Maakohus rahuldas 16.06.2011. a otsusega A.K. hagi A.L. ja K.M. vastu ja tuvastas U.L. 23.10.2008. a tehtud koduse testamendi tühisuse. Kohus jättis A.K. kanda tema enda menetluskulud ja 50% A.L. ja K.M. menetluskuludest. Kohus mõistis välja A.K. lt A.L. ja K.M. kasuks 1 525.52 eurot menetluskulude katteks. TsMS § 440 lg 1 kohaselt, kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi. Kostjad on kirjalikus vastuses hagi õigeks võtnud. TsMS § 444 lg 4 kohaselt võib kohus kostja õigeksvõtul põhinevast otsusest kirjeldava ja põhjendava osa välja jätta, sõltumata hagihinnast. Kohus märgib põhjendavas osas üksnes õigusliku põhjenduse. Kohus leidis, et hageja nõue on õiguslikult põhjendatud ning hagi kuulub rahuldamisele pärimisseaduse § 23 lg 4, 5 ja TsÜS § 83 lg 1 alusel. Kohus tuvastas, et U.L. 23.10.2008. a tehtud kodune testament on tühine. TsMS § 1741 lg 1 kohaselt määrab kohus kostja õigeksvõtul põhineva otsuse tegemise korral otsuses lisaks menetluskulude jaotusele ka hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Enne otsuse tegemist annab kohus menetlusosalistele mõistliku tähtaja oma menetluskulude nimekirja esitamiseks. TsMS § 168 lg 6 kohaselt, kui kostja võtab hagi kohe õigeks, kannab hageja menetluskulud ise, kui kostja ei ole oma käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks. Kostjate esindaja on esitanud taotluse kõikide menetluskulude jätmiseks hageja kanda. Kohus ei saa selle seisukohaga nõustuda, sest eelnevalt on toimunud menetlus tähtaja ennistamise nõudes, mis on rahuldatud. TsMS § 172 lg 1 kohaselt kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Toimiku materjalidest nähtuvalt on asjas peamine vaidlus seisnenud pärandi vastuvõtmise tähtaja ennistamise üle. Kohus ei ole hakanud lahendama testamendi kehtetuse või tühisuse vaidlust sisuliselt. Tartu Ringkonnakohus tühistas 12.10.2010. a määrusega Tartu Maakohtu 25.06.2010. a määruse ja tegi asjas uue määruse, millega ennistas pärandi vastuvõtmise tähtaja U.L. pärimisasjas ja luges M.K. poolt 04.02.2009. a notar Anne Kuillile esitatud dokumendid esitatud tähtaegselt. Kohus leidis, et arvestades asjaolusid, et kostjad on hageja pärandi vastuvõtmise tähtaja ennistamise taotlusele vastu vaielnud ning menetlus selles osas on toimunud kahes kohtuastmes, ei ole põhjendatud menetluskulude täies ulatuses hageja kanda jätmine. TsMS § 162 lg 4 kohaselt kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kohus leidis, et hageja menetluskulud seoses testamendi tühisuse tuvastamisega ei ole olnud põhjendatud ning hageja on alusetult põhjustanud menetluse venimise. Käesolevas vaidluses on hageja alles pärast nõude kahe aasta pikkust menetlemist avastanud, et testament on tühine. Kuna praeguseks välja toodud hagi aluseks olev asjaolu on selline, mis kindlustab üheselt hagi rahuldamise, on ilmselge, et kostjad oleksid hageja nõude testamendi tühisuse tuvastamiseks õigeks võtnud ka koheselt pärast selle esitamist. Kohus nõustus kostjate seisukohaga, et hageja ei tohiks olla hooletu hagi aluste välja toomisel, sest hilisem hagi aluse muutmine võib põhjustada olukorra, kus kostja on sunnitud hagi õigeks võtma, kuid on hageja hooletuse tõttu enda poolt kandnud juba väga suures ulatuses menetluskulusid. Tulenevalt eeltoodust, samuti arvestades TsMS § 169 lg 1 oli kohus seisukohal, et menetluskulud tuleb jätta hageja kanda selliselt, et hageja kanda jäävad täies ulatuses tema enda kulud ja 50% kostja menetluskuludest.

TsMS § 144 p 1 ja p 2 järgi on kohtuväliseks kuluks menetlusosaliste esindajate kulud. Tulenevalt TsMS § 175 lg 1 kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kostjad on asja menetlemisel kandnud menetluskuluna õigusabikulusid summas 3051.05 eurot. Asja materjalidest nähtuvalt on õigusabi osutamine kostjatele seisnenud alljärgnevas: 05.11.2009 kliendi poolt saadetud materjalidega tutvumine, õigusliku positsiooni kujundamine, kliendile lühihinnangu koostamine (1 h), 09.11.2009 suhtlemine kliendiga telefoni teel, arutamine juhtumiga seotud asjaolude üle, vastuse koostamine hagiavaldusele (1 h), 13.11.2009 kohtu kantseleis tsiviilasja 2-09-12321 toimikuga tutvumine (0,5 h), 23.11.2009 kirjaliku vastuse koostamine hagile (4 h), 12.04.2010 kohtuistungiks ettevalmistus, tutvumine hageja 05.04.2010 menetlusdokumendiga, õigusliku positsiooni kujundamine, osalemine kohtuistungil (1,5 h), 14.06.2010 tutvumine kohtutoimikuga (0,25 h), 17.06.2010 kohtuistungiks ettevalmistus ja osalemine kohtuistungil (3 h), 14.09.2010 tutvumine määruskaebusega Tartu Maakohtu 26.06.2010 määrusele, õigusliku positsiooni kujundamine, vastuse koostamine määruskaebusele (3 h ), 26.10.2010 tutvumine Tartu Ringkonnakohtu 12.10.2010 määrusega, õigusliku positsiooni kujundamine, määruskaebuse koostamine Tartu Ringkonnakohtu 12.10.2010 määruse peale (2 h), 27.10.2010 määruskaebuse koostamine Tartu Ringkonnakohtu 12.10.2010 määruse peale (3 h), 06.04.2011 tutvumine hageja 23.03.2011 taotlustega, õigusliku positsiooni kujundamine taotluste suhtes, valmistumine kohtuistungiks (0,50 h), 06.04.2011 osalemine kohtuistungil (0,50 h), 20.05.2011 tutvumine hageja 12.05.2011 seisukohtadega, õigusliku positsiooni kujundamine, vastuse koostamine 12.05.2011 seisukohtadele (2,5 h), 01.06.2011 tutvumine Tartu Maakohtu 25.05.2011 määrusega, õigusliku positsiooni kujundamine, kirjalike seisukohtade koostamine hagi aluse muutmise ja menetluskulude väljamõistmisega seonduva kohta (1,5 h). Kohus leidis, et arvestades käesoleva tsiviilasja keerukusastet, kostjate esindaja poolt menetlustoimingute tegemiseks kulunud aega ning asjaolu, et antud asjas on toimunud menetlus kahes kohtuastmes, on kostjate õigusabikulud summas 3 051.05 eurot olnud põhjendatud ja vajalikud. Eeltoodust tulenevalt määras kohus kostjate menetluskulude rahaliseks suuruseks käesolevas tsiviilasjas 3 051.05 eurot, millest tuleb hagejalt kostjate kasuks välja mõista 50%, s.o 1 525.52 eurot.

tsiviilasjas nr 2-09-12321, millega lubati hagi aluse muutmist. Seega ei ole põhjendatud hageja kanda jätta menetluskulud TsMS § 168 lõikest 6 tulenevalt, kuivõrd kostjad võtsid hagi õigeks tunduvalt hiljem kui hagi menetlusse võeti; 3) on TsMS § 168 lg 6 ainuvõimalik tõlgendusviis selline, et menetluskulud jäävad hageja enda kanda ainult siis, kui kostja võtab hagi õigeks kirjalikus vastuses hagile vastavalt TsMS § 394 lg 2 punktile 2. Sõna „kohe“ TsMS § 168 lõikes 6 ei võimalda menetluskulusid jätta hageja kanda siis, kui kostja on hagi õigeks võtnud hiljem (näiteks kohtustungil või kohtule esitatud avalduses TsMS § 440 lg 1 alusel), ning seda ka juhul, kui hageja hagi alust hiljem muudab. Hagi aluse hilisem muutmine ei ole käsitletav uue hagi esitamisena ning seetõttu ei saa hagi aluse muutmise järgset hagi õigeksvõttu lugeda hagi koheseks õigeksvõtuks TsMS § 168 lg 6 tähenduses. Apellant juhib tähelepanu ka asjaolule, et kohus ei ole TsMS § 168 lõike 6 kohaldamisel andnud hinnangut sellele, kas kostja on andnud põhjuse hagi esitamiseks või mitte; 4) jääb apellandile arusaamatuks kohtu viide TsMS § 172 lõikele 1, mis reguleerib menetluskulude jaotust hagita menetluses. Käesolevas asjas ei ole hagita menetlust toimunud. Seega on kohus menetluskulude jaotuse kindlaksmääramisel vääralt kohaldanud TsMS § 172 lõiget 1; 5) on Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-10 punktis 10 märkinud, et TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid seadusandja on siin kehtestanud kõrgendatud standardi, mille järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik kohtukulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus põhjendab TsMS § 162 lg 4 kohaldamist sellega, et hageja menetluskulud seoses testamendi tühisuse tuvastamisega ei ole olnud põhjendatud ning hageja on hooletuse tõttu põhjustanud menetluse venimise. Apellant ei saa selle seisukohaga nõustuda. Kohus ei ole põhjendanud, milles seisneb hageja menetluskulude põhjendamatus seoses testamendi tühisuse tuvastamisega. Käesoleva tsiviilasja põhiprobleemiks on testamendi tühisuse tuvastamine olnud algusest peale. Apellant on muutnud vaid hagi alust, kuid hagi ese on läbi terve menetluse olnud sama. Hageja on algusest peale taotlenud testamendi tühiseks või kehtetuks tunnistamist; 6) ei ole apellant põhjustanud alusetut menetluse venimist. Apellant juhib tähelepanu asjaolule, et talle ei olnud hagi esitamisel ega ka varem kui hagi aluse muutmise taotluse esitamisel teada täiendav asjaolu, mis tingis testamendi tühisuse (s.o et üks koduse testamendi allakirjutamise juures viibinud tunnistaja oli isik, kes seda PärS § 23 lõikest 4 tulenevalt olla ei võinud). 8. aprillil 2011. a toimunud kohtuistungi protokollist nähtub, et apellant väljendas alles siis oma kahtlust seoses sellega, et testament võib olla tühine, kuna V.L. on U.L. vend. Apellant ei mõista, milles seisneb praegusel juhul tema hooletus, kuivõrd hagi esitamise ajal ei olnud ta testamendi tühisust kaasatoovast asjaolust teadlik ning ei saanud sellele tugineda. Samuti ei saa apellandile tema hinnangul ette heita seda, nagu pidanuks ta täiendavast testamendi tühisust kaasatoovast asjaolust hagi esitamise ajal teadma. Apellant on korduvalt taotlenud kohustada notar Anne Kuilli välja andma U.L. 23.10.2008. a testamenti (02.09.2009 taotlus Tartu Maakohtule, 05.04.2010 seisukohad ja taotlused Tartu Maakohtule, 28.03.2011 taotlused Tartu Maakohtule), kuid tulemuseta; 7) leiab apellant, et kui keegi on üldse menetluse venimise põhjustanud, siis on nendeks vastustajad. Kostjad pidid teadma, et testament on neile teadaolevatel asjaoludel pärimisseaduse järgi tühine. Apellant on seisukohal, et menetluse venimise on pahatahtlikult põhjustanud vastustajad, rikkudes sedasi TsMS § 200 lõikes 1 sätestatud menetlusõiguste

4.A.L. ja K.M. vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ja taotlevad selle rahuldamata jätmist. Vastustajad paluvad kõik menetluskulud jätta apellandi kanda. Vastuväidete kohaselt: 1) tuleb hagihind TsMS § 125 alusel määrata vastavalt hüve väärtusele, mida apellant on eeldatavalt õigustatud saama hagi rahuldamise korral, ning selliseks hüve väärtuseks on käesoleval juhul apellandi kanda jäetud menetluskulud kogusummas 7707.55 eurot, mille pealt oleks tulnud riigilõivu tasuda 798.89 eurot, siis oleks kohus TsMS § 637 lg 1 p 3 alusel pidanud keelduma apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest, kuna apellant ei ole riigilõivu tasunud seaduses sätestatud ulatuses. Vastustajad teatavad, et nende hinnangul on ringkonnakohus võtnud apellandi apellatsioonkaebuse ebaõigesti menetlusse, kuna apellant ei ole apellatsioonkaebuselt tasunud riigilõivu täies ulatuses. Vastustajad esitavad kohtule taotluse määrata apellatsioonkaebuse hinnaks 7707.55 eurot ning anda apellandile tähtaeg täiendava riigilõivu (773.33 eurot) tasumiseks. Täiendava riigilõivu tasumata jätmise korral paluvad vastustajad TsMS § 643 lg 2 alusel jätta apellandi apellatsioonkaebus läbi vaatamata; 2) on maakohus menetluskulude jaotamisel kohaldanud õigesti TsMS § 168 lg 6, § 172 lg 1 ja § 162 lg 4, jättes nimetatud sätete alusel apellandi kanda tema enda menetluskulud ning 50% vastustajate menetluskuludest. Menetluskulude apellandi kanda jätmine on põhjendatud TsMS § 168 lg 6 alusel, sest vastustajad võtsid kostjatena hagi õigeks kohe pärast seda, kui apellant muutis hagejana olulisel määral hagi alust. Vastustajad selgitavad, et hagi õigeks võtmine 25. mail 2011. a on vaadeldav selle kohese õigeksvõtmisena TsMS § 168 lg 6 tähenduses ning et vastustajad ei ole oma käitumisega mingil viisil andnud põhjust hagi esitamiseks. Seega pidi kohus otsuse tegemisel arvestama, et kui hageja oleks kohe hagi esitamisel välja toonud, et 23.10.2008. a testament on tühine PärS § 23 lg 4 alusel, siis oleksid kostjad hagi koheselt õigeks võtnud, sest puudub alus sellise nõude rahuldamata jätmiseks; 3) juhul kui kohus peaks leidma, et TsMS § 168 lg 6 järgi ei ole põhjendatud kogu kohtumenetluse vältel tekkinud kulude jätmine maakohtu määratud osas apellandi kanda, on vastav kulude jaotus põhjendatud TsMS § 172 lõikega 1 ja § 169 lõikega 3. Seda seetõttu, et enne hagi aluse muutmist 12.05.2011. a on apellant kogu menetluse jooksul, s.o alates 16.03.2009. a, esitanud väiteid ja taotlusi, mis ei ole olnud asjakohased ega kuidagi seotud vaidluse lõpliku lahendiga. Valdav osa menetlusest ajavahemikus 16.03.2009. a – 10.01.2011.

a keskendus apellandi taotlusele pärandi vastuvõtmise tähtaja ennistamiseks PärS § 118 lg 21 p 1 alusel. Siinkohal on aga oluline tähele panna, et testamendi tühistamise või tühisuse tuvastamisele suunatud nõude rahuldamine ei sõltunud mingil määral sellest, kas apellandil oli õigus pärand vastu võtta või esitada notarile pärimismenetluses olulisi täiendavaid dokumente. Isegi kui kohus peaks leidma, et PärS § 118 lg 21 p 1 alusel esitatud taotluse esitamine käesoleva menetluse raames oli asjakohane, juhivad vastustajad tähelepanu, et taotlus pärandi vastuvõtmise tähtaja pikendamiseks vaadatakse TsMS § 475 lg 2 järgi läbi hagita menetluses. Apellandi poolt kogu menetluse vältel esitatud väited ja tõendid U.L. allkirja võltsituse ja tema suhtes raskete asjaolude ära kasutamise ning tema mõjutamise kohta olid asjakohatud ning jäid kohtu poolt arvestamata. Uus hagi alus tingis vastustajate poolt hagi õigeksvõtmise. Siinkohal aga juhivad vastustajad kohtu tähelepanu asjaolule, et juba apellandi 16.03.2009. a hagiavalduse p-st V selgub, et apellant oli teadlik, et testamendi allkirjastamise juures viibis tunnistajana V.L.; 4) TsMS § 394 lg 1 ja lg 2 p 1 kohaselt peab kostja esitatud hagile kohtule kirjalikult vastates teatama muuhulgas seda, kas ta võtab hagi õigeks, tunnistades hagiavalduses tema vastu suunatud nõudeid. Esialgses hagis ei väitnud apellant kordagi, et testament oleks tühine tulenevalt PärS § 23 lg 4 nõuete rikkumisest. Seega ei saanud ja ei pidanud vastustajad hagi sel alusel õigeks võtma enne, kui hagi vastavalt muudeti, s.o 25. mail 2011. a; 5) on Tartu Maakohus erinormide kohaldumise tõttu põhjendatult jätnud kohaldamata TsMS § 162 lg 1 kui menetluskulude jaotust sätestava üldnormi. Käesoleval juhul on vastustajad põhjendanud, et kuna nad võtsid mõistlikult võttes esimesel võimalusel hagi õigeks, kohaldub TsMS § 168 lg 6, mis reguleerib menetluskulude jaotust just taolises olukorras. Alternatiivsena, kui kohus peaks siiski leidma, et hagi ei võetud õigeks kohe TsMS § 168 lg 6 tähenduses, on antud juhul asjakohane TsMS § 169 lg 3, kuna kogu hagi aluse muutmisele eelnenud menetlus keskendus taotlustele ja väidetele, mis ei omanud käesolevas asjas mingit tähtsust ning mis jäid lõppastmes kohtu poolt arvestamata. Lisaks, kuna vahemikus 16.03.2009.a–10.01.2011.a keskendus kogu vaidlus pärandi vastuvõtmise tähtaja ennistamise küsimusele, mis oma olemuselt kuulub lahendamisele hagita menetluses, reguleerib vastavate menetluskulude jaotust TsMS § 172 lg 1. Eelnevast tuleneb, et menetluskulude jaotust reguleerivad erinormid TsMS § 168 lg 6, § 169 lg 3 ja § 172 lg 1, mistõttu Tartu Maakohus on põhjendatult jätnud kohaldamata üldnormi TsMS § 162 lg 1; 6) alternatiivselt, kui kohus peaks leidma, et antud juhul kohaldub üldnorm TsMS § 162 lg 1, tuleb täiendavalt arvestada § 162 lõiget 4, mistõttu on põhjendatud apellandi menetluskulude jätmine täielikult tema enda kanda. Vastustajad on seisukohal, et isegi siis, kui nimetatud erinormid (§ 168 lg 6 ja § 169 lg 3) ei oleks käesoleval juhul asjakohased, kohalduks § 162 lg 1 kui üldnormi kõrval täiendavalt § 162 lg 4, mis sätestab, et kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Vastustajad leiavad, et ülalkirjeldatud asjaolusid arvestades oleks vastustajate suhtes äärmiselt ebaõiglane jätta nende kanda väga mahukad menetluskulud olukorras, kus apellandi hooletu käitumise tõttu ei saanud vastustajad selliste menetluskulude kandmist vältida või neid oluliselt piirata.