Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

Asjaolud 01.02.2008 sõlmisid OÜ MK ja V F töölepingu, mille kohaselt asub hageja tööle alates 01.02.2008 kalapüügilaeval mehaanikuna. Nimetatud leping p 2.3 alusel lepiti kokku, et V F annab tööülesandeid ja kontrollib nende täitmist OÜ MK esindajana kapten ja OÜ EL juhatus.

05.07.2010 ütles OÜ EL töölepingu V F iga üles TLS § 88 lg 1 p 3 alusel, kuna V F pidi 16.06.2010 uuesti tööle asuma, kuid kuni 05.07.2010 V F tööle ilmunud ei ole ja puudub igasugune teave tema kohta. 20.07.2010 käskkirjaga nr 33-K lõpetas OÜ ELV F iga 01.02.2008 sõlmitud töölepingu TLS § 88.3 alusel. V F esitas 06.08.2010 Tööinspektsiooni Põhja Inspektsiooni Töövaidluskomisjonile avalduse tööandja OÜ EL vastu 01.02.2008 sõlmitud töölepingu ülesütlemise ja lõpetamise tühisuse tuvastamiseks, töölepingu lõppenuks lugemiseks ning töölepingu õigusvastase ülesütlemise eest hüvitise 51 069,00 krooni saamiseks. Tööinspektsiooni Põhja Inspektsiooni Töövaidluskomisjoni 05.10.2010 otsusega (töövaidlusasjas nr 9.4-2/2458-10) rahuldati osaliselt VF avaldus ning tuvastati töölepingu ülesütlemise tühisus TLS § 88 lg 1 p 3 alusel 20.07.2010, lõpetati juhindudes TLS § 107 lg 2 tööleping 20.07.2010 ning mõisteti OÜ-lt EL VF kasuks hüvitis TLS § 109 lg 1 järgi, VF kahe kuu keskmine töötasu, summas 34 595,80 krooni OÜ EL ei nõustunud otsusega ja esitas tähtaegselt maakohtule avalduse töövaidluse läbivaatamiseks hagimenetluse korras. 28.11.2011 määrusega lubas kohus astuda OÜ-l B käesoleva tsiviilasja menetlusse kostjana OÜ EL õigusjärglasena. Hageja nõue ja selle põhjendused Hagiavalduses palub hageja tuvastada OÜ EL ja VF vahel 01.02.2008 sõlmitud töölepingu nr 112 ülesütlemise ja lõpetamise tühisus, lugeda OÜ EL ja VF vahel 01.02.2008 sõlmitud tööleping nr 112 lõppenuks 20.07.2010 TLS § 107 lg 2 kohaselt ning välja mõista TLS § 109 lg2 alusel kostjalt hüvitis hageja kahe kuu keskmise töötasu ulatuses, s.o summas 34 595.80 krooni (2 211,07 eurot). Hagiavalduse põhjenduste kohaselt suundus hageja 11.05.2010 koos teiste meeskonna liikmetega korralisele puhkusele. Hageja vahetu ülemus laevakapten aga lahkus töölt. Uuesti tööle pidi hageja asuma 16.juunil 2010. 10.06.2010 hageja haigestus ja pöördus 11.06.2010 perearst MSvastuvõttu. Samal kuupäeval soovis hageja koheselt teavitada haigestumisest ka talle teadaolevat otsest ülemust juhatuse liiget AA, kuid tööandja ei vastanud telefonile. Telefoni teel õnnestus hagejal teavitada oma haigestumisest pearaamatupidajat FN (tel XXX), kes lubas teavitada AA. 08.07.2010 saabus hagejale tähitud kirjaga kostja poolt 05.07.2010 allkirjastatud töölepingu ülesütlemise avaldus. 09.07.2010 püüdis hageja telefoni teel saada kontakti juhatuse liikmega, kuid telefonile ei vastatud. Kontakti sai hageja pearaamatupidaja FN, kes oli hageja haigestumisest teadlik ning olevat sellest teavitanud ka AA, kuid ei saavat midagi teha. 20.07.2010 saatis hageja kostjale tähitud kirjaga kirjaliku vastuväite ülesütlemise avaldusele ning teavitas veel kord kostjat haiguslehel olemisest alates 11.06.2010. Tähitud kiri tuli tagasi postitöötaja märkega „loobunud saadetisest”. 23.07.2010 jõudis hagejani tähitud kirjaga töölepingu lõpetamise käskkiri nr 33-K 20.juuli 2010, kus töölepingu lõpetamise alusena on fikseeritud TLS § 88.3. TLS § 104 lg1 kohaselt on seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastav töölepingu ülesütlemine tühine. Hageja sai kostjalt avalduse töölepingu ülesütlemiseks, kus lepingu ülesütlemise aluseks oli toodud TLS § 88 lg 1 p 3 – töötaja on hoiatusest hoolimata eiranud tööandja mõistlikke korraldusi või rikkunud töökohustusi. Kuigi kostja väidab, et saatis ülesütlemise avalduse arvestades asjaolusid ja hageja varasemat tööalast käitumist, ei ole kostja hagejale alates töölepingu sõlmimisest 01.02.2008 teinud ühtegi hoiatust, tulenevalt tööandja korralduste mittetäitmisest või töökohustuste rikkumisest. Hoiatus peab olema kirjalikus vormis.

Seetõttu ei saa kostja töölepingu ülesütlemisel nimetatud sättele tugineda. Hageja on täitnud töölepingust tulenevaid ülesandeid tööandjale lojaalselt, oma teadmiste ja oskuste kohaselt tööandja kasu silmas pidades ning töö iseloomust tuleneva vajaliku hoolsusega. Hoolimata kostja väitest ei tutvustatud hagejale tööle asumisel ettevõtte töösisekorraeeskirju, mida tõendab hageja allkirja puudumine töötervishoiu ja tööohutusalase koolituse registreerimise kaardi osas A „Juhendamised”. Kuigi hagejale ei tutvustatud tööle asumisel ettevõtte töösisekorraeeskirju, tegi ta kõik selleks, et esimesel võimalusel teavitada tööandja esindajat haigestumisest. Kostja tunnistab oma taotluses, et hageja võttis haigestumise päeval 10.06.2010 ühendust ettevõtte pearaamatupidaja F.N . Seda kinnitab ka hageja mobiiltelefoni kõneeristuse väljavõte. Väheusaldusväärne on kostja väide, et haigestunud hageja kõne sisu oli erateemal, mitte haigestumisest informeerimine. Hageja pöördumist perearsti poole kinnitavad dr M. S poolt väljastatud töövõimetuslehed nr 2833 (11.06 2010 – 10.07.2010) ja 2843 (11.07.2010 – 30.07.2010). Haigestumisest teatas hageja arstile 10.06.2010 telefoni teel ja töövõimetusleht avati 11.06.2010. Kostja väitel näitab taotlusele lisatud kõneeristus, et hageja oli haiguse ajal hoopis välismaal. Hageja kinnitusel viibis välismaal tema mobiiltelefon, mille ta andis oma poja N F kasutusse, mitte tema ise. Hageja viibimist kodumaal kinnitab koopia hageja meremehepassist ja N F viibimist Poolas võib kinnitada Kodakondsus-ja Migratsiooniamet, kes teeb selle kohta vastavad märked. Hageja postitas ülesütlemise etteteatamisavaldusele kirjaliku vastuväite kostjale tähitud kirjana 20.07.2010, kuid kostja loobus saadetisest. Seda kinnitab Eesti Posti töötaja märge hagejale 16.08.2010 tagastatud kirjal. Samuti helistas hageja uuesti 09.07.2010 ettevõtte pearaamatupidajale F. N , kuna ükski teine hagejale teadaolev kostja telefon ei vastanud. Hageja kõnet F. N kinnitab mobiiltelefoni kõneeristuse väljavõte. Hageja teada ei olnud tööandja huvitatud temaga kontakti saamisest, kuna tegeles laeva müügiga, millega seoses olid tehtud töölepingu ülesütlemised kogu meeskonnale. Kostja poolt esitatud lepingu ülesütlemise 05.07.2010 koostatud avalduse ning käskkirja nr 33-K 20.07.2010 kohaselt on tööleping nr 112 lõpetatud 20.juulil 2010. Tööinspektsiooni Põhja Inspektsiooni Töövaidluskomisjon tuvastas 05.10.2010 otsuses töölepingu ülesütlemise tühisuse ja lõpetas pooltevahelise töölepingu 20.07.2010. Hageja keskmine töötasu kostja poolt esitatud keskmise töötasu arvestuse kohaselt on 17 297.90 krooni. Komisjoni hinnangul nimetatud seaduse rikkumise eest on õiglane hüvitis töötaja kahe kuu keskmise töötasu ulatuses. Hageja nõustub sellega. Vaidlust ei ole selles, et hageja keskmiseks kuu töötasuks on 17297.90 krooni. Kostja OÜ EL vastuväited Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja vastuväidete kohaselt rikkus V F oluliselt töölepingut, ei ilmunud töökohta ja eiras töölepingus ning töösisekorraeeskirja p 23 ja 36 sätestatud teatamiskohustust. VF esitatud töövõimetu seisund töövõimetuslehtede kohaselt on küsitav, kuna V F viibis tegelikult haiguslehel olemise ajal hoopis välismaal, mida tõendab mobiiltelefoni XXX kõneeristus, mis selgitab ka asjaolu, et kui ELOÜ juhataja sellele telefoninumbrile 18.06.2010 helistas vastati võõrkeeles, ilmselt Leedu või Poola keeles. Nimetatud telefoninumber oli ELOÜ-le ainus teadaolev VF telefoninumber.Tööandjal oli õigustatud huvi VF tööle ilmumise osas. Tööandja eeldas, et teda teavitatakse asjaoludest, millest teavitamist eeldaks

samas olukorras heas usus tegutsev isik, kuna peab tööle ilmumise asjaolu teatamist vajalikuks ja mõistlikuks selliselt nagu oli sellise olukorra teatamisest varasemalt töölepingus ja töösisekorraeeskirjades kokku lepitud

V F ei teatanud tööandjale oma väidetavast haigestumisest alates 11.06.2010. V F helistas tõepoolest 10.06.2010 ELOÜ raamatupidaja isiklikule telefoninumbrile ja küsis, millal on tema viimane puhkuse päev, flirtis kõne vastuvõtjaga ja ei enamat. Liiatigi, kuidas oli võimalik päeva varem teada, et töötaja jääb järgmisel päeval töövõimetuslehele, mida kõigi eelduste kohaselt otsustab siiski arst ja eeldatavasti ning tõenditest lähtuvalt oli töötaja arsti vastuvõtul 11.06.2010. V F ei teatanud ELOÜ-le ka tööle mitteilmumisest alates 16.06.2010 haigestumise tõttu vaid viibis hoopis hilisemale tuvastamisel tuginedes alates 17.06.2010 kuni 06.07.2010 välismaal. Töövaidluskomisjoni istungil V F ei osalenud, tema eest kostis VF abikaasa R F , kes andis vastuolulisi ütlusi. ELOÜ peab oluliseks veel ka asjaolu, et V F oli tutvunud ELOÜ töösisekorra eeskirjadega ja andnud vastavale kahest leheküljest koosnevale (neid ei esitata ega käsitleta kunagi eraldi, koosnevad punktidest A,B,C ja D) registrikaardi teisele leheküljele oma allkirja. Inimlikust eksimusest oli esimesele lehele, kus pidid olema VF allkirjad, allkirja andnud V.F otsene ülemus. Töövaidluskomisjon on oma otsuses tuginenud käitumisele heas usus VÕS § 6. Hea usu põhimõtte arvestamine eeldab hoidumist teise poole õiguste kahjustamisest ja teise poole informeerimist lepingu täitmise olulistest asjaoludest, st vajaliku teabe andmist. Antud juhul VF poolset 16.06.2010 tööle mitte ilmumist haigestumise tõttu. Ülesütlemist ei saa vaidlustada, tuginedes vastuolule hea usuga, nii nagu tegi seda oma otsuses töövaidluskomisjon, kui tööandja on töölepingu öelnud üles põhjusel, et töötaja rikkus lepingut. Töötaja on ise lepingu rikkumisega ajendanud tööandjat lepingut üles ütlema. TLS § 15 lg 2 p 8 kohaselt tuleb töötajal teavitada tööandjat kõigist töösuhtega seonduvatest olulistest asjaoludest, mille vastu tööandjal on õigustatud huvi, nimetatud teavitamiskohustus tagab töösuhte läbipaistvuse ning pooltevahelise usalduse. Õigustatud huvi puhul võetakse arvesse ka VÕS § 7 sätestatud mõistlikkuse põhimõtet. VÕS § 7 lg 2 kohaselt tuleb arvesse võtta ka tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, mistõttu oli eriti oluline kostjal teavitada hagejat oma tööle mitteilmumisest, sest laev ei saa minna merele ilma meeskonnata, samuti on merele minekuks oluline laeva tehniline korrasolek jms, pealegi läks laeva meeskond k.a. V F puhkusele jättes laeva koristamata ja korralised hooldustööd tegemata, mistõttu oli eriti oluline VF puhkuselt töökohale naasmine. Samuti oli V F kohustatud vastavalt TLS § 69 lg 6 hagejale teatama puhkuse kasutamist takistavatest asjaoludest. Nimetatud asjaolu tuleneb otseselt seadusest. Kui V F jäi 10.06.2010 haigeks ja võttis alates 11.06.2010 haiguslehe, siis oleks ta pidanud kirjalikult teatama oma puhkuse peatumisest haiguslehel oleku ajal. Hageja väidab, et helistas perearst MS 10.06.2011, mis on eksitav info, sest perearst MS telefoninumbrid on XXX ja XXX ning VF telefonilt 53311331 telefoni väljavõtte (vt Lisa nr 6) kohaselt hageja nimetatud numbritele 10.06.2010 helistanud ei ole. Kostja rõhutab veelkord, et hageja V F helistas küll 10.06.2010 ELOÜ pearaamatupidaja FN isiklikule mobiiltelefonile XXX viimase puhkusel oleku ajal, kuid ei rääkinud oma haigestumisest. V F oli tööandjale ELOÜ andnud oma kontaktideks mobiiltelefoni nr 53311331, mille ta on andnud ka kontaktidena käesoleva vaidluse hagiavalduses. Hageja teadis

või pidi teadma, et temaga võidakse soovida telefoni ühenduse saamist. Väidetavalt andis ta telefoni N F Poola kaasa. Selline käitumine on ebamõistlik. Väljavõte VF meremehepassist ei tõenda tema mitteviibimist Poolas. Samuti jääb sellisel juhul arusaamatuks, kuidas V F sai juba vähem kui kuu aja pärast ise oma telefonilt helistada.

Kostja ELOÜ õigusjärglase OÜ B vastuväited Kostja OÜ B ei võta hagi õigeks, palub hagi jätta täies ulatuses rahuldamata ning jätta kõik menetluskulud hageja kanda. Kostja on seisukohal, et tööleping on lõpetatud õiguslikul alusel ning puuduvad asjaolud, mis tingiksid lõpetamise tühisuse. Sellest tulenevalt puudub alus ka TLS § 107 ning TLS § 109 lõike 1 kohaldamiseks. Hageja tõlgendus TLS § 88 lõige 1 punktist 3 on ebaõige. Hagiavalduses viitab hageja temaga sõlmitud töölepingu erakorralise lõpetamise alusele, s.o TLS § 88 lõige 1 punktile 3, ning leiab, et kuivõrd eelnevat kirjalikku hoiatust ei olnud kostja poolt hagejale töölepingu sõlmimisest alates tehtud, ei saa kostja töölepingu lõpetamisel nimetatud sättele tugineda. Lisaks peab hageja hinnangul vastav hoiatus olema kirjalik. Kuigi eelnevat hoiatust ei olnud kostja poolt hagejale tõepoolest tehtud ning eelneva hoiatuse võimalik vorminõue ei puutu käesolevasse asja, peab kostja siiski vajalikuks juhtida tähelepanu sellele, et mõlemad hageja seisukohad on ebaõiged ning vastuolus TLS-i regulatsiooni ja töölepingu lõpetamise tinginud olukorraga. Nimelt sätestab TLS § 88 lõige 3 lause 2, et eelnevat hoiatamist ei ole ülesütlemise eeldusena vaja, kui töötaja ei saa kohustuse rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata. Pole vaidlust selles, et hageja viibis ajavahemikul 11.05.2010 – 15.06.2010 korralisel puhkusel, kohustusega naasta tööle 16.06.2010, mida hageja aga ei teinud. Samuti ei teavitanud hageja töölepingu punkti 2.3 kohaselt koostoimes TLS § 15 lõige 2 punktiga 10 kaptenit ega tolleaegse tööandaja OÜ EL juhatust alusest, mis oleks talle vastavalt TLS §-le 19 andnud õiguse keelduda töö tegemisest alates 16.06.2010 ja sellele järgnevatel päevadel, mil hageja oli vastavalt töölepingule kohustatud tööd tegema. Vastavast õiguslikust alusest sai kostja õiguseellane teadlikuks 05.08.2010, mil hageja poolt saadeti talle posti teel töövõimetuslehed perioodi 11.06.2010 – 10.07.2010 ja 11.07.2010 – 30.07.2010 kohta. Hageja pole teavituskohustuse täitmisel järginud töölepingut ega seadust, jättes tööandja oma ajutisest töövõimetusest esimesel võimalusel informeerimata. Kuigi hageja on hagiavalduses esitatu kohaselt väidetavalt juba 11.06.2011 üritanud telefoni teel ühendust saada kostja õiguseellase tolleaegse juhataja Aivar Aderiga, on selline väide paljasõnaline ja tõendamata. Samuti on hagiavalduses esitatud hageja väited endise pearaamatupidaja FN informeerimisest hageja ajutisest töövõimetusest vastuolus muude tsiviilasjas kogutud tõenditega. Kuigi hagiavalduse kohaselt oli FN alates 11.06.2011 väidetavalt hageja ajutisest töövõimetusest teadlik ning lubas sellest ka AA teavitada, on need pelgalt hageja väited. Selliste väidete paikapidavus on kostja hinnangul äärmiselt kaheldav. Aluse selleks annavad eelkõige tunnistaja FN poolt 11.08.2011 antud ütlused. Muu hulgas peab kostja vajalikuks tuua FN ütlustest välja järgmised katkendid: „10.06.10 331 lõpuga telefonilt on mulle helistanud hageja. /.../ Hageja küsis, millal tal puhkus lõpeb. Vastasin, et kas 11 või 15. Juuni, täpselt ei mäleta. Rohkem juttu temaga siis polnud.“ „09.07.10 on 331 lõpuga numbrilt mulle uuesti helistatud hageja poolt, ta küsis, kas ta on kõik rahad AS-st EL kätte saanud, kuna tema palk osade kaupa läks ühele arvele, teine teisele, tema abikaasa omale.“Nii FN ütluste katkenditest kui ka ütlustest tervikuna ei viita midagi sellele, et hageja oleks teda oma ajutisest töövõimetusest informeerinud. Samas on ilmselge, et töölepingu punkti 2.3 ning OÜ EL töösisekorraeeskirjade punktide 23 ja 36 koostoimes oli hageja kohustatud teavitama just tööandja esindajaid, kelleks olid vastavalt kapten ja kostja õiguseellase juhatuse liikmed. Seega ei oleks ka pearaamatupidaja teavitamine ajutisest töövõimetusest olnud kooskõlas hageja lepinguliste kohustustega tööandja ees. Hagejale oli tutvustatud töösisekorraeeskirju, samuti oli tal võimalus nendega igal ajal töölepingu kehtivuse jooksul sellekohasel soovil tutvuda. Juhul, kui hagejale poleks tõepoolest sisekorraeeskirjasid tutvustatud ja/või võimaldatud nendega hiljem vabalt kättesaadaval viisil tutvuda, oli hagejal TLS § 5 lõikest 3 tulenevalt õigus nende esitamist tööandjalt nõuda. Kostjale teadaolevalt pole hageja poolt kostja õiguseellasele sellist nõuet esitatud. Samuti pole hageja kordagi väitnud, et kostja õiguseellane oleks mis tahes viisil takistanud hagejal sisekorraeeskirjadega pärast töölepingu

sõlmimist tutvuda. Hageja pole olnud teavituskohustuse täitmisel piisavalt hoolas, ühtlasi on ta teadlikult takistanud tööandjat temaga kontakti saamisel. Hagiavalduses on väidetud, et hageja proovis korduvalt saada telefoni teel ühendust kostja õiguseellase juhatuse liikmega, kuid telefonile ei vastatud. Seejuures tekib tahtmatult esimene küsimus, millisel telefoninumbril üritas hageja tööandja esindajaga ühendust saada. Nimelt pole hagiavalduses kordagi vastava(te)le telefoninumbri(te)le viidatud. Teiseks tekitab kostjas tõsist hämmeldust aga see, miks hageja ei kasutanud muid kommunikatsioonivahendeid ja –viise tööandja esindajaga ühenduse saamiseks, kui telefoni teel ühenduse saamine oli väidetavalt võimatu. Vastava informatsiooni oleks võinud kostjale edastada muu hulgas kas tavaposti, faksivõi e-kirja teel. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et hageja ajutise töövõimetuse tinginud haigus oleks oma olemuselt olnud eriliselt nakkuv või ohtlik või oleks hageja füüsiliselt olnud vigastatud, mis oleks välistanud hageja ilmumise tööandja asukohta eesmärgiga teavitada tööandja esindajat oma haigestumisest. Nimelt on hageja poolt esitatud esmane töövõimetusleht perioodi 11.06.2010 - 10.07.2010 kohta ning selle järg perioodi 11.07.2010 - 30.07.2010 kohta. Kuna puuduvad tõendid selle kohta, et perearst MS oleks läbivaatuse teinud koduvisiidi raames, siis pidi sellest johtuvalt hageja esmase töövõimetuslehe lõppemisel selle pikendamiseks minema perearsti vastuvõtule. Seega oli hageja võimeline ilmuma arsti vastuvõtule, kuid mitte tööandja asukohta, teavitamaks viimast hageja haigestumisest. Kuivõrd hageja isegi mitte ei üritanud tööandjat oma ajutisest töövõimetusest pärast väidetavat mitut ebaõnnestunud telefonikõnet mis tahes muul viisil teavitada, ei saa hageja käitumist ühegi standardi järgi mõistlikuks pidada. Vastupidiselt hageja poolt töölepingust ning TLS § 15 lõige 2 punktist 10 ja TLS § 69 lõikest 6 tuleneva teavitamiskohustuse nõuetekohasele täitmisele oli just kostja õiguseellane see, kes juba 19.06.2010 helistas töölepingus hageja kontaktnumbrina märgitud mobiiltelefoninumbril. Kontaktnumbril ei õnnestunud hagejaga ühendust luua, vaid räägiti midagi arusaamatus võõrkeeles. Kuigi kostjal on siiani kahtlus, et hageja viibis alates 17.06.2010 Poolas, siis hageja eitab seda. Hagiavalduses esitatu kohaselt viibis hageja ajutise töövõimetuse ajal väidetavalt siiski Eestis, kuid Poolas viibis hageja poeg, kelle kasutusse andis hageja oma töölepingus märgitud kontakttelefoninumbri. Hageja, allkirjastades töölepingu ning olles selle sisust teadlik, pidi eeldama ja arvama, et hageja poolt alusetult tööle mitteilmumisel ja oma töökohustuste mittetäitmisel võib tööandja temaga üritada ühendust võtta ning seda just töölepingus esitatud kontaktandmetel. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et hageja, andes töölepingus märgitud kontaktnumbri väidetavalt oma poja kasutusse, oleks teavitanud või vähemalt üritanud teavitada kostja õiguseellast oma uutest kontaktandmetest. Hageja on rikkunud oma kohustust teavitada tööandjat ajutisest töövõimetusest esimesel võimalusel raske hooletuse tõttu. Arvestades kõike eeltoodut on ilmne, et hageja rikkus nii töölepingust kui TLS-est tulenevat teavitamiskohustust raske hooletuse tõttu, s.o ta jättis käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata. Heas usus käituv isik teeb kõik endast oleneva selleks, et tööandja oleks esimesel võimalusel töötaja töölt puudumisest teadlik ning esitab esimesel võimalusel ka sellekohased tõendid (nt töövõimetuslehe). Hageja ajutisest töövõimetusest sai kostja õiguseellane teadlikuks üksnes 05.08.2010, s.o peaaegu 2 kuud pärast päeva, mil hageja oli kohustatud jätkama oma tööülesannete täitmist. Jättes käibes vajaliku hoole olulisel määral

järgimata, puudus kostja õiguseellasel kohustus hagejat töölepingu lõpetamisele eelnevalt hoiatada. Kostja õiguseellane käitus töölepingu lõpetamisel enam kui mõistlikult – enne töölepingu lõpetamist üritas saada hagejaga ühendust, samuti ootas, et hageja ise temaga ühendust võtaks ning töölt puudumist selgitaks. Hageja oli kohustatud oma tööülesandeid täitma alates 16.06.2010, kuid töölepingu ülesütlemisavaldus saadeti talle alles 05.07.2010, s.o enam kui pool kuud pärast seda, kui hageja puhkus oli lõppenud, ning kostja õiguseellase katsed kostjaga ise ühendust saada ebaõnnestunud. Seega ei saa kindlasti kostjale ette heita, nagu oleks kostja õiguseellane koheselt esmase

meetmena, andmata hagejale võimalust töölt puudumist põhjendada, kostjaga sõlmitud töölepingu lõpetanud. Meeskonnaliikmed jätsid laeva enne puhkusele minekut koristamata ning korralised hooldustööd tegemata. Samas oli hageja puhul Töölepingu kohaselt tegemist laeva mehhaanikuga, mistõttu oli tema puhkuselt naasmine hooldustöödeseisukohast ilmselgelt eriti oluline. Täiendavalt sadamas tehtavatele laeva hooldus- ja korrastustöödele oli hageja tööülesannete täitmine vajalik ka laeva merele mineku seisukohast – laev ei saa minna merele, kui osa meeskonnaliikmetest puudub. Arvestades ühelt poolt kostja õiguseellase äärmiselt mõistvat ning teisalt hageja hooletut käitumist 2010.a suvel, on taunitav hageja tänane käitumine sooviga teenida kostja kulul tagantjärgi hõlbust tulu, olles tulu nimel valmis looma tegelikest asjaoludest täiesti ebaõige kujutelma ning moonutades aset leidnud sündmusi. Tööleping on lõpetatud õiguslikul alusel ning hagejal puuduvad mis tahes õigused nõuda kostjalt hüvitist. Hageja arvamus kostja vastuväidete kohta Hageja ei nõustu kostjaga, et tööleping on lõpetatud õiguslikul alusel. TLS § 88 p 3 alusel võib lõpetada töölepingu, kui töötaja on hoiatusest hoolimata eiranud tööandja mõistlikke korraldusi või rikkunud töökohustusi. Sama § lg 3 teise lause järgi eelnevat hoiatamist ei ole vaja, kui töötaja ei saa kohustuse rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata. Kostja väidab, et hageja on rikkunud teavitamiskohustust ja seda tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Samas tööleping on üles öeldud tööle mitteilmumise tõttu. Asja materjalidest nähtub, et kogu laevameeskond oli puhkusel ja laevakapten oli töölt üldse lahkunud. Tööandja ei tõendanud asjaolu, et meeskond, sh ka hageja, olid teadlik, kuhu töökohustuste täitmiseks peavad nad tulema 16.06.2010. Reeglina juhtkond (juhataja AA või kalameister PG) teatas, kuhu tööle tuleb tulla. Käesoleval juhul ei olnud seda juhtkonna poolt tehtud, kogu meeskonna töölepingud öeldi üles. Tööandja ei ole tõendanud, et on võtnud töötajaga ühendust enne ülesütlemist. Hageja ei nõustu kostjaga, et tema ei ole tööandjat oma haigestumisest teavitanud. Tõendatud on, et hageja helistas pearaamatupidaja F N 10.06.2010 ja 09.07.2010 helistas uuesti hageja abikaasa. Kohtuistungil 11.08.2011 FN ütles: „Hageja on eelnevalt olnud haige, kalameister on siis minule öelnud“. Helistamisi on kinnitanud ka tunnistaja R F . Kõne eristusest nähtub, et 10.06.2010 helistas hageja nii F N kui PG (XXX). Lisaks FN tunnistas, et uut kaptenit tööle ei võetud, seega ei olnud hagejal võimalik teavitada haigestumisest vahetut ülemust. Asjaolu, kas hagejale olid tutvustatud töösisekorraeeskirjad või mitte, ei oma vaidluse lahendamisel tähtsust, kuna samasisuline kohustus TLS § 15 lg 2 p 10-st. Hageja ei pidanudki mitu korda üritama teavitada just OÜ juhatajat, kuna ta on juba teavitanud pearaamatupidajat ja kalameistrit. Kui hagejale saabus töölepingu ülesütlemisavaldus, siis hageja suhtles tööandjaga nii telefoni (abikaasa kaudu) kui kirjalikult. Absurdseks tundub kostja väide, et hageja ei olnud nii haige, et ei oleks võinud ilmuda ka töökohta ja isiklikult teatada oma haigestumisest. Kostja ei ole millegagi tõendanud oma vastuse väidet, et kostja õiguseellane (märkimata, kes täpselt)

helistas hageja telefoninumbrile 19.06.2010 ja ei saanud temaga kontakti. Kostja ei ole tõendanud, et esinesid sellised asjaolud, mis välistasid tema kohustust töötaja töökohustuse rikkumisest hoiatada ja kohustuste rikkumise jätkumisel tööleping üles öelda. Oleks tööandja tegelikult üritanud töötajat hoiatada, siis oleks kohe teada saanud (kui väidab, et varem ei ole teda teavitatud), et töötaja on veel haige. Paljasõnaline on tööandja väide, et meeskond jättis enne puhkusele minekut laeva koristamata, mille tõttu tööle naasmine oli eriti oluline. Kummaline on asjaolu, et tööle justkui ei ilmunud kogu meeskond. Kohtuotsuse põhjendused Kohus tutvunud asjas esitatud kirjalike tõenditega ning hinnanud tõendeid kogumis, leiab, et hagi tuleb rahuldada.

Harju Maakohtule esitatud hagiavalduses esitas hageja alljärgnevad nõuded: - tuvastada OÜ EL ja VF vahel 01.02.20018 sõlmitud töölepingu nr 112 ülesütlemise ja lõpetamise tühisus, - lugeda OÜ EL ja VF vahel 01.02.2008 sõlmitud tööleping nr 112 lõppenuks 20.07-2010 TLS § 107 lg 2 kohaselt, - nõuda kostjalt välja hüvitis hageja kahe kuu keskmise töötasu ulatuses TLS § 109 lg 1 alusel summas 34 595,80 krooni. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja viibis 11.05.2010 – 15.06.2010 puhkusel ning pidi tööle naasma 16.06.2010. Vaidlus on poolte vahel eelkõige selles, kas hagejale tutvustati töösisekorraeeskirju ning kas hageja teavitas kostjat oma haigestumisest. Samuti vaidlevad pooled hageja telefonikõnede sisu üle raamatupidaja FN. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited; lg 2 kohaselt tõendeid esitavad menetlusosalised. TsMS § 5 lg 1 ja § 436 lg 2 kohaselt lahendab kohus tsiviilasja vaid nende asjaolude alusel, mida pooled on asjas esitanud. TLS § 88 lg 1 p 3 kohaselt tööandja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist, eelkõige kui töötaja on hoiatusest hoolimata eiranud tööandja mõistlikke korraldusi või rikkunud töökohustusi. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt tööandja võib töölepingu töötaja kohustuse rikkumise või tema töövõime vähenemise tõttu üles öelda, kui ülesütlemisele on eelnenud tööandja hoiatus. Eelnevat hoiatamist ei ole ülesütlemise eeldusena vaja, kui töötaja ei saa kohustuse rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata. Kohtule esitatud töövõimetuslehe kohaselt viibis hageja 11.06.2010 – 10.07.2010 töövõimetuslehel (I kd tl 143-144). Töölepingu nr 112 p 6.7 kohaselt töötaja kohustub täitma töötervishoiu, tööohutuse, tuleohutuse, töösisekorraeeskirjade jms nõudeid (I kd tl 121-124). Töötaja töötervishoiu ja tööohutusalase koolituse registreerimise kaarti kohaselt on hageja 01.02.2008 andnud allkirja töösisekorraeeskirjadega tutvumise kohta (tl 125). Seega oli hageja tutvunud töösisekorraeeskirjadega. OÜ EL töösisekorraeeskirjade kohaselt oli hageja kohustatud teatama õnnetusjuhtumist või selle tekkimise ohust ning muudest töötakistustest vahetule juhile või tööandajale. Kõneeristusega on tõendatud, et hageja telefoninumbrilt 533 11 331 helistati FN telefoninumbrile XXX (tl 137). Tunnistaja FN11.08.2011 kohtuistungil antud ütlused selle kohta, et „10.06.2011 331 lõpuga telefonilt helistas talle hageja ja küsis millal puhkus lõpeb, rohkem juttu temaga siis polnud“ ei lükka ümber hageja väidet selle kohta, et ta teatas raamatupidajale haigestumisest. Nimetatud kõneeristus ei tõenda küll seda mida hageja täpselt raamatupidajale ütles, kuid kõneeristusest on näha, et hageja helistas raamatupidajale. Kohus on seisukohal, et ainult raamatupidaja ütlustest ei saa järeldada, et hageja ei teatanud telefonikõnes haigestumisest. Raamatupidaja näol on tegemist kostja töötajaga ja tema ütlused võivad olla tööandja poole kallutatud. Samuti on kõneeristusest nähtuvalt helistanud hageja raamatupidaja numbril 09.07.2010. Kohus, hinnates kõiki tõendeid kogumis, on seisukohal, et hageja teavitas tööandjat haigestumisest. Seega täitis hageja TLS § 15 lg 2 p 7 kohustuse ning teatas viivitamata tööandjale töötakistusest. Seega ei puudunud hageja alates 16.06.2010 töölt põhjuseta ning töölepingu lõpetamiseks TLS § 88 lg 1 p 3 alusel puudus seaduslik alus. Kostjal ei olnud õigust hageja töölepingu ülesütlemiseks, kuna töötaja ei rikkunud töökohustusi. Rikkumise esinemisel tulnuks kostjal sellele hageja tähelepanu juhtida. Samuti ei olnud täidetud TLS § 88 lg 1 p 3 sätestatud eeldus töölepingu ülesütlemiseks, kuna töölepingu ülesütlemisele ei eelnenud tööandja

hoiatust. Hoiatus võib olla nii suuline kui kirjalik, kuid tööandja peab olema hilisemalt võimeline hoiatuse tegemist tõendama. Kohus leiab, et hageja ei ole rikkunud kohustust erilise raskuse tõttu, ning seega oli vajalik eelnev kostja poolne hoiatus töölepingu ülesütlemise eeldusena. Kostja aga seda ei teinud ning esitas hagejale 05.07.2011 töölepingu ülesütlemisteate ning lõpetas 20.07.2010 hagejaga töölepingu. Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et kostja poolt hagejaga töölepingu ülesütlemine on TLS §88 lg 1 p 3 alusel tühine. TLS § 107 lg 1 kohaselt, kui kohus või töövaidluskomisjon tuvastab, et töölepingu ülesütlemine on seadusest tuleneva aluse puudumise või seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu tühine või vastuolu tõttu hea usu põhimõttega tühistatud, loetakse, et leping ei ole ülesütlemisega lõppenud. Kooskõlas sama paragrahvi lg 2 lõpetab kohus või töövaidluskomisjon käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhul tööandja või töötaja taotlusel töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral. Tulenevalt asjaolust, et kohus tuvastas, et kostja poolne hagejaga töölepingu ülesütlemine on seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu tühine, tuleb lõpetada TLS § 107 lg 2 alusel poolte vahel 01.02.2008 sõlmitud tööleping alates 20.07.2010. Kohus leiab, et TLS § 109 lg 1 alusel tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hüvitis hageja kahe kuu keskmise töötasu ulatuses summas 34 595,80 krooni, so 2 211,07 eurot. TLS § 109 lg 1 kohaselt, kui kohus või töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu käesoleva seaduse § 107 lõikes 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Tulenevalt hageja nõudest on kohtu arvates põhjendatud ja õiglane kostjalt välja mõista hüvitis kahe kuu keskmise töötasu ulatuses. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja keskmiseks töötasuks oli 2010 aastal 17 297,90 krooni, so 1 105,54 eurot. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 2 211,07 eurot. Menetluskulude jaotus TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjus otsus tehakse. Seega tuleb poolte menetluskulud jätta kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Lukiina Vismann Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.