Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Kuigi kostja väidab, et saatis ülesütlemise avalduse, arvestades asjaolusid ja hageja varasemat tööalast käitumist, ei ole kostja hagejale alates töölepingu sõlmimisest 01.02.2008 teinud ühtegi hoiatust, tulenevalt tööandja korralduste mittetäitmisest või töökohustuste rikkumisest. Hoiatus peab olema kirjalikus vormis. Seetõttu ei saa kostja töölepingu ülesütlemisel nimetatud sättele tugineda. Hageja on täitnud töölepingust tulenevaid ülesandeid tööandjale lojaalselt, oma teadmiste ja oskuste kohaselt tööandja kasu silmas pidades ning töö iseloomust tuleneva vajaliku hoolsusega. Kuigi hagejale ei tutvustatud tööle asumisel ettevõtte töösisekorraeeskirju, tegi ta kõik selleks, et esimesel võimalusel teavitada tööandja esindajat haigestumisest. Hageja võttis haigestumise päeval 10.06.2010 ühendust ettevõtte pearaamatupidaja F. N-ga. Seda kinnitab ka hageja mobiiltelefoni kõneeristuse väljavõte. Väheusaldusväärne on kostja väide, et haigestunud hageja kõne sisu oli erateemal, mitte haigestumisest informeerimine. Kostja väidab, et hageja on rikkunud teavitamiskohustust ja seda tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Samas tööleping on üles öeldud tööle mitteilmumise tõttu. Asja materjalidest nähtub, et kogu laevameeskond oli puhkusel ja laevakapten oli töölt üldse lahkunud. Tööandja ei tõendanud asjaolu, et meeskond, sh ka hageja, olid teadlikud, kuhu töökohustuste täitmiseks peavad nad tulema 16.06.2010. Reeglina juhtkond (juhataja A. A. või kalameister P. G.) teatas, kuhu tööle tuleb tulla. Käesoleval juhul ei olnud seda juhtkonna poolt tehtud, kogu meeskonna töölepingud öeldi üles. Kostja ei ole tõendanud väidet, et kostja õiguseellane (märkimata, kes täpselt) helistas hageja telefoninumbrile 19.06.2010 ja ei saanud temaga kontakti. Kostja ei ole tõendanud, et esinesid sellised asjaolud, mis välistasid tema kohustuse töötaja töökohustuse rikkumisest hoiatada ja kohustuste rikkumise jätkumisel tööleping üles öelda. Kummaline on asjaolu, et tööle justkui ei ilmunud kogu meeskond. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. V. F. rikkus oluliselt töölepingut, ei ilmunud töökohta ja eiras töölepingus ning töösisekorraeeskirja p-des 23 ja 36 sätestatud teatamiskohustust. Vaidlust pole selles, et hageja viibis ajavahemikul 11.05. – 15.06.2010 korralisel puhkusel, kohustusega naasta tööle 16.06.2010, mida hageja aga ei teinud. V. F-i esitatud töövõimetu seisund töövõimetuslehtede kohaselt on küsitav, kuna V. F. viibis tegelikult haiguslehel olemise ajal hoopis välismaal, mida tõendab mobiiltelefoni XX XXX XXX kõneeristus, mis selgitab ka asjaolu, et kui Esmari Laevad OÜ juhataja sellele telefoninumbrile 18.06.2010 helistas, vastati võõrkeeles, ilmselt Leedu või Poola keeles. V. F. ei teatanud tööandjale oma väidetavast haigestumisest alates 11.06.2010. V. F. helistas tõepoolest 10.06.2010 Esmari Laevad OÜ raamatupidaja isiklikule telefoninumbrile ja küsis, millal on tema viimane puhkuse päev, flirtis kõne vastuvõtjaga ja ei enamat. V. F. oli kohustatud vastavalt TLS § 69 lg-le 6 hagejale teatama puhkuse kasutamist takistavatest asjaoludest. Kui hageja jäi 10.06.2010 haigeks ja võttis alates 11.06.2010 haiguslehe, siis oleks ta pidanud kirjalikult teatama oma puhkuse peatumisest haiguslehel oleku ajal. Samuti ei teavitanud hageja töölepingu punkti 2.3 kohaselt koostoimes TLS § 15 lõige 2 punktiga 10 kaptenit ega tolleaegse tööandaja OÜ Esmari Laevad juhatust alusest, mis oleks talle vastavalt TLS §-le 19 andnud õiguse keelduda töö tegemisest alates 16.06.2010 ja sellele järgnevatel päevadel, mil hageja oli vastavalt töölepingule kohustatud tööd tegema. Vastavast õiguslikust alusest sai kostja õiguseellane teadlikuks 05.08.2010, mil hageja poolt saadeti talle posti teel töövõimetuslehed perioodi 11.06. – 10.07. ja 11.07. – 30.07.2010 kohta. Hageja pole teavituskohustuse täitmisel järginud töölepingut ega seadust, jättes tööandja oma ajutisest töövõimetusest esimesel võimalusel informeerimata. Kuigi hageja on hagiavalduses esitatu kohaselt väidetavalt juba 11.06.2011 üritanud telefoni teel ühendust saada kostja õiguseellase tolleaegse juhataja A. A-ga, on selline väide paljasõnaline ja tõendamata. Samuti on hagiavalduses esitatud hageja väited endise pearaamatupidaja F. N-i informeerimisest hageja ajutisest töövõimetusest vastuolus muude tsiviilasjas kogutud tõenditega. Samas on ilmselge, et töölepingu p 2.3 ning OÜ Esmari Laevad

töösisekorraeeskirjade p-de 23 ja 36 koostoimes oli hageja kohustatud teavitama just tööandja esindajaid, kelleks olid vastavalt kapten ja kostja õiguseellase juhatuse liikmed. Seega ei oleks ka pearaamatupidaja teavitamine ajutisest töövõimetusest olnud kooskõlas hageja lepinguliste kohustustega tööandja ees. Hagejale oli tutvustatud töösisekorraeeskirju, samuti oli tal võimalus nendega igal ajal töölepingu kehtivuse jooksul sellekohasel soovil tutvuda. Hageja pole olnud teavituskohustuse täitmisel piisavalt hoolas, ühtlasi on ta teadlikult takistanud tööandjat temaga kontakti saamisel. Esimese astme kohtu otsus 21.03.2011 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja jättis menetluskulud kostja kanda. Kohus tuvastas poolte vahel sõlmitud töölepingu nr 112 ülesütlemise ja lõpetamise tühisuse, luges töölepingu lõppenuks TLS § 107 lg 2 alusel alates 20.07.2010 ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja TLS § 109 lg 2 alusel hüvitise 2 211,07 eurot. Poolte vahel puudus vaidlus selles, et hageja viibis 11.05.– 15.06.2010 puhkusel ning pidi tööle naasma 16.06.2010. Vaidlus on selles, kas hagejale tutvustati töösisekorraeeskirju ning kas hageja teavitas kostjat oma haigestumisest ning hageja telefonikõnede sisu üle raamatupidaja F. N-ga. Töövõimetuslehe kohaselt viibis hageja 11.06. – 10.07.2010 töövõimetuslehel. Töölepingu nr 112 p 6.7 kohaselt töötaja kohustub täitma töötervishoiu, tööohutuse, tuleohutuse, töösisekorraeeskirjade jms nõudeid. Töötaja töötervishoiu ja tööohutusalase koolituse registreerimise kaardi kohaselt on hageja 01.02.2008 andnud allkirja töösisekorraeeskirjadega tutvumise kohta. Seega oli hageja tutvunud töösisekorraeeskirjadega. OÜ Esmari Laevad töösisekorraeeskirjade kohaselt oli hageja kohustatud teatama õnnetusjuhtumist või selle tekkimise ohust ning muudest töötakistustest vahetule juhile või tööandajale. Kõneeristusega on tõendatud, et hageja telefoninumbrilt XXX XX XXX helistati F. N-i telefoninumbrile X XXX XXX. Tunnistaja F. N-i 11.08.2011 kohtuistungil antud ütlused selle kohta, et 10.06.2011 helistas talle hageja XXX lõpuga telefonilt ja küsis, millal puhkus lõpeb, rohkem juttu temaga siis polnud, ei lükka ümber hageja väidet selle kohta, et ta teatas raamatupidajale haigestumisest. Nimetatud kõneeristus ei tõenda küll seda, mida hageja täpselt raamatupidajale ütles, kuid kõneeristusest on näha, et hageja helistas raamatupidajale. Kohus leidis, et ainult raamatupidaja ütlustest ei saa järeldada, et hageja ei teatanud telefonikõnes haigestumisest. Raamatupidaja on kostja töötaja ja tema ütlused võivad olla tööandja poole kallutatud. Samuti on kõneeristusest nähtuvalt helistanud hageja raamatupidaja numbril 09.07.2010. Hinnates tõendeid kogumis, leidis kohus, et hageja teavitas tööandjat haigestumisest. Hageja täitis TLS § 15 lg 2 p 7 kohustuse ning teatas viivitamata tööandjale töötakistusest. Seega ei puudunud hageja alates 16.06.2010 töölt põhjuseta ning töölepingu lõpetamiseks TLS § 88 lg 1 p 3 alusel puudus seaduslik alus. Kostjal ei olnud õigust hageja töölepingu ülesütlemiseks, kuna töötaja ei rikkunud töökohustusi. Rikkumise esinemisel tulnuks kostjal sellele hageja tähelepanu juhtida. Samuti ei olnud täidetud TLS § 88 lg 1 p 3 sätestatud eeldus töölepingu ülesütlemiseks, kuna töölepingu ülesütlemisele ei eelnenud tööandja hoiatust. Hoiatus võib olla nii suuline kui kirjalik, kuid tööandja peab olema hilisemalt võimeline hoiatuse tegemist tõendama. Hageja ei rikkunud kohustust erilise raskuse tõttu, ning seega oli vajalik eelnev kostja poolne hoiatus töölepingu ülesütlemise eeldusena. Kostja seda ei teinud ning esitas hagejale 05.07.2011 töölepingu ülesütlemisteate ning lõpetas 20.07.2010 hagejaga töölepingu. Tulenevalt asjaolust, et hagejaga töölepingu ülesütlemine on seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu tühine, tuleb lõpetada TLS § 107 lg 2 alusel poolte vahel 01.02.2008 sõlmitud tööleping alates 20.07.2010.

Põhjendatud ja õiglane on kostjalt välja mõista hüvitis kahe kuu keskmise töötasu ulatuses. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja keskmiseks töötasuks oli 2010. aastal 17 297,90 krooni, s.o 1105,54 eurot kuus. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 2211,07 eurot. Apellatsioonkaebus OÜ Baltsped palub Harju Maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Apellant ei vaidlusta otsust osas, milles kohus on leidnud, et hageja viibis 11.05. – 15.06.2010 puhkusel ning pidi tööle naasma 16.06.2010, ning selles, et vastustajale oli tutvustatud töösisekorraeeskirju, mille kohaselt oli vastustaja kohustatud teatama õnnetusjuhtumist või selle tekkimise ohust ning muudest töötakistustest vahetule juhile või tööandjale. Maakohus on tõendeid arvesse võtnud valikuliselt, jättes kõrvale sisuliselt kõik apellandi poolt esitatud vastuväited ning apellandi seisukohti toetavad tõendid. Lisaks jättis kohus põhjendamata või põhjendanud eluliselt mitteusutavalt apellandi poolt esitatud või tema seisukohti toetavate tõendite mittearvestamist asjaolude tõendamisel. Asjas pole vaidlust selles, et vastustaja oleks helistanud apellandi õiguseellase raamatupidajale F. N-le (N.). Küll on aga vaidlus selles, mida telefonivestluse käigus räägiti. Nii on vastustaja väitnud, et ta teavitas F. N-it telefoni teel oma haigestumisest, F. N. tunnistajana aga selgitas, et vastustaja tõepoolest helistas talle 10.06.2011, kuid küsis üksnes, millal tema puhkus lõpeb. F. N-i ütlustest ei viita midagi sellele, et vastustaja oleks teda oma ajutisest töövõimetusest informeerinud. Eelnevast hoolimata asus kohus põhjendamatult seisukohale, et F. N-i ütlused ei lükka ümber vastustaja väidet selle kohta, et ta teatas raamatupidajale haigestumisest. Otsusest ei nähtu ühtegi asjaolu või tõendit, mis annaks aluse eeldada või arvata, et raamatupidaja ütlused oleksid kallutatud või oleks need sihilikult ebaõigetena antud. Kuivõrd F. N-i poolt valeütluste andmine oleks kriminaalkorras karistatav tegu, on käesoleva vaidluse olemust arvesse võttes äärmiselt kaheldav, et isik riskiks sellises olukorras võimaliku kuriteo toimepanemisega, sh kuni võimaliku kolmeaastase vangistusega. Juhul, kui nõustuda kohtu põhjendusega ning lugeda see F. N-i ütluste mittearvestamisel piisavaks, viiks see absurdse olukorrani. Nimelt oleks töövaidluses tööandjatel sellisel juhul ju sisuliselt võimatu ühtegi tunnistajat kasutada, kuivõrd töösuhtes tekkivate vaidluste puhul on üldjuhul tunnistajateks just teised töötajad, mitte aga sõltumatud kolmandad isikud. Kohtuotsusest ei nähtu, millele tuginedes leidis kohus vastustajapoolse kohustuse rikkumise olevat mitteolulise. Apellandi põhjaliku käsitluse selle kohta, millest johtuvalt on vastustajapoolne lepingurikkumine oluline ning miks ei olnud eelnev hoiatamine lepingu lõpetamise eeldusena käesoleval juhul vajalik, on kohus täies ulatuses tähelepanuta jätnud, kohaldades seetõttu ebaõigesti TLS § 88 lõige 1 punkti 3. Lisaks on apellant esitanud pika argumentatsiooni selle kohta, et vastustaja pole olnud ajutisest töövõimetusest teavitamisel piisavalt hoolas ning ühtlasi on ta ise takistanud tööandjal temaga kontakti saamast, andes töölepingus kontakttelefonina märgitud mobiiltelefoni numbri väidetavalt Poola läinud poja kasutusse. Ka need, just vastustaja kahjuks kõnelevad asjaolud, on kohus täies ulatuses kõrvale jätnud. Lisaks eelnevale on apellant seoses vastustaja poja väidetava viibimisega Poolas ja telefoni viimase kasutusse andmisega tõstatanud esimese astme kohtumenetluses küsimuse sellest, kas vastustaja mitte ise ei viibinud tegelikkuses Poolas, üritades selliste väidetega tagantjärgi ajutise töövõimetuse ajal oma välismaal viibimist ümber lükata. Apellant on seisukohal, et otsuse tegemisel rikkus maakohus TsMS § 232 lõikes 1 sätestatud tõendite hindamise põhimõtet. Tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt hindamata on raske, kui mitte võimatu, esitada kohtuotsuses loogilist ning põhjendatud arutluskäiku selle kohta, kuidas kohus otsusele jõudis ning miks üks või teine tõend kõrvale jäeti. Vastav arutluskäik on aga õige ja õiglase kohtuotsuse imperatiivne osis.

Vastustaja seisukoht Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja esitatud apellatsioonkaebusega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Kuna kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 kolleegium ei korda maakohtu otsuse põhjendusi. TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Maakohus on õigesti tuvastanud, et kostja poolt hagejaga sõlmitud töölepingu ülesütlemine oli tühine ja sellest tulenevalt mõistis maakohus õigesti kostjalt hageja kasuks välja hüvitise. Maakohus on õigesti kohaldanud töölepingu seaduse sätteid ja teinud esitatud asjaoludest õiged järeldused. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium, et maakohus on hagi lahendamisel õigesti hinnanud tunnistaja F. N-i ütlusi koosmõjus teiste tõenditega ja kolleegiumil ei ole alust teha neist tõenditest maakohtust erinevat järeldust. Vaidlust ei ole, et enne puhkuse lõppu 10.06.2010 on hageja helistanud F. N-le, kes on kostja raamatupidaja. Maakohus on õigesti kaalunud tunnistaja F. N-i ütluste usutavust ja leidnud, et F. N-i ütlustest ei saa teha tõsikindlat järeldust, et hageja ei teatanud talle oma haigestumisest. Tunnistaja ütluste andmise ajaks oli sündmusest möödunud üle aasta, mistõttu on usutav, et kõnede üksikasju võis tunnistaja mäletada ebatäpselt. 09.07.2010 F. N-le helistades oli hageja eelnevalt kätte saanud kostja 05.07.2010 kirja, milles teatati töölepingu ülesütlemisest, mistõttu ei ole veenev tunnistaja poolt väljendatu, et ka siis ei kõnelnud hageja oma töölt puudumise põhjusest. Asjaolu, et hageja teatas 10.06.2010 F. N-le oma haigestumisest, on kinnitanud ka tunnistajana ülekuulatud hageja abikaasa R. F. (II kd lk 6). R. F-i ütluste kohaselt püüdis hageja helistada ka kostja juhatuse liikmele, kuid viimane ei võtnud kõnet vastu. Ebaõige on apellandi arusaam, et kohtulahendist järeldub, et töövaidluses ei saa kasutada tunnistajana teisi töötajaid, sest nende ütlused ei ole usaldusväärsed. Kohus hindab tunnistajate ütlusi koos teiste tõenditega oma siseveendumuse kohaselt ja kohtu järeldus ei pea alati ühtima sellega, millise hinnangu annab tõendile pool. Maakohtu otsuse kohaselt on hageja tõendanud, et ta oli haige ja teavitas kostjat oma haigestumisest, mistõttu ei ole hageja rikkunud töökohustusi ja pole toime pannud talle töölepingu ülesütlemisel etteheidetud tegusid (tööle mitteilmumine ja mitteilmumise põhjusest teavitamata jätmine). Seega on täidetud TLS § 104 lg-st 1 tulenev eeldus, mille kohaselt on töölepingu ülesütlemine tühine. Lisaks sellele on maakohus tõdenud, et kostja poolt hagejale etteheidetud töökohustuste rikkumine ei ole oma olemuselt ka selline, mille korral võiks üldse töölepingu TLS § 88 lg 3 2. lause järgi ilma eelneva hoiatusena üles öelda. Kuna kohtus ei leidnud tõendamist, et hageja jättis oma haigestumisest tööandjale teatamata, siis kaebuse väited, mille kohaselt on hagejale süüks pandav rikkumine eriliselt raske ja oluline, ei ole kolleegiumi arvates asja lahendamisel olulised. Apellant on kohtule ette heitnud, et kohus ei hinnanud asjaolu, et hageja telefon, mille numbrist oli hageja teavitanud kostjat, on olnud pärast hageja haigestumist alates 17.06.2010 välisriigi levialas. Hageja selgitas, et telefon oli nii tema kui tema poja N. F-i, kes samuti

töötas kostja juures, kasutuses. Eeltoodut on kinnitanud ka tunnistaja F. N. , kelle ütluste kohaselt on talle numbrilt lõpuga XXX helistanud nii hageja kui ka tema poeg (I kd lk 187). Asjaolule, et hageja poeg oli vaidlusalusel ajavahemikul väljapool Eesti Vabariiki, ei ole kostja vastu vaielnud. Seega ei tõenda apellandi väidetu hageja poolt töökohustuste rikkumist viisil, mis annaks aluse töölepingu lõpetamiseks. Apellandi tõstatatud seisukoht, et hageja ise oli tegelikult haiguse ajal Poolas, on küll maakohtu menetluses püstitatud, kuid see on jäänud hüpoteetiliseks ja selle kinnituseks ei ole esitatud ühtegi tõendit. Seoses ringkonnakohtu poolt apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb TsMS § 171 lg 1 järgi jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud apellandi (kostja) kanda. Vaidlustatud otsuses on maakohtus kantud menetluskulud jäetud õigesti TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda.

Ülle Jänes

Ele Liiv

Margo Klaar

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.