tuhat kakssada üheksakümmend seitse eurot 47 senti).
5.Menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jätta 85% ulatuses Aira Baumani kanda ja 15% ulatuses suvilaühistu Viking (likvideerimisel) kanda. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Suvilaühistu Viking (likvideerimisel) esitas 13. mail 2008 hagi Aira Baumani vastu omandiõiguse tunnustamiseks. 28. veebruari 2009 avalduse kohaselt palus hageja endise nõude asemel kostjalt välja mõista tekitatud varalise kahju hüvitamiseks 300 000 krooni. Hagiavalduses ja selle muudatuses esitatud põhjenduste kohaselt algatati Viru Ringkonnakohtu
13.septembri 2005 otsusega hageja likvideerimismenetlus. Hageja likvideerimine osutus vajalikuks, kuna hageja kustutati registrist, samas kui hagejal oli omandiõiguse alusel kuuluv suvila koos majandushoonetega Rannapungerja külas Tudulinna vallas (suvila). Tudulinna vald tunnistas 16. aprillil 2003 hagejale kuuluva suvila peremehetuks. Valla haldusaktid ega müük suvila omandiõigust ei muutnud ning suvila koos kõrvalhoonega kuulub endiselt hagejale. Kuigi vald võttis suvilakompleksi oma bilanssi, ei tekkinud vallal omandiõigust suvila suhtes. Kostja, esitades Tudulinna vallale avalduse suvila peremehetuks tunnistamiseks, käitus pahatahtlikult, sest ta teadis, et hageja on suvilakompleksi omanik. Hageja ei ole suvilakompleksi valdust lõpetanud ega teinud tahteavaldust omandist loobumiseks. Seega puudusid eeldused suvilakompleksi peremehetuks tunnistamiseks.
29.juulil 2003 müüs vald vallasasjast suvilakompleksi kostjale müügihinnaga 10 000 krooni. Kostja omandas suvilakompleski pahauskselt ja asjaõigusseaduse (AÕS) § 95 lg 3 kohaselt ei tekkinud tal sellele omandiõigust, millest tulenevalt puudusid alused ehitise juurde maa erastamiseks ning kostja ei omandanud 1. oktoobril 2004 sõlmitud maa müügilepingu ja asjaõiguslepingu alusel ehitiste juurde kuuluvat maad. Seetõttu oli ebaõige ka kinnistusraamatusse tehtud kanne, mille kohaselt kanti kostja kinnistusraamatusse vaidlusaluse kinnistu omanikuna. Kuni kostja poolt kinnistu võõrandamiseni kolmandale isikule oli hagejal võimalik esitada kostja vastu asja väljaandmise nõue ning nõuda kinnistusraamatu kande parandamist. Kuna kostja võõrandas kinnistu heausksele omandajale, kaotas hageja omandiõiguse ning ühtlasi ka võimaluse nõuda temale kuulunud asja väljaandmist ning omandi üleandmist.
Kostja tekitas oma käitumisega hagejale õigusvastaselt kahju. Kostja tegevuse tõttu kaotas hageja vallasja omandi, õiguse erastada sellealuse maa ja muuta vallasasi kinnisasjaks. Hageja kahju hüvitamise nõue seisneb alusetust rikastumisest saadu väljaandmises, mistõttu ei oma kahju suurus vaidluse seisukohalt tähendust. Oluline on üksnes kahju tekitamise fakt ja kahju tekitamise aeg. Kuna hagejal tekkis kahju 16. novembril 2005, mil heauskne omandaja kanti kinnistusraamatusse suvilakompleksi omanikuna ja hageja jäi samal päeval püsivalt ilma omandist suvilakompleksile, tuleb kostja rikastumist hinnata 16. novembri 2005 seisuga. Suvilaga kinnistu keskmine kohalik müügihind 2005 IV kvartalis oli 400 000 krooni. Hageja palus kostjalt välja mõista kahju hüvitamiseks 300 000 krooni. Hageja leidis, et kahju hüvitamise nõue ei ole aegunud. Hageja sai suvilakompleksi kinnistamisest teada Viru Maakohtu 20. mai 2008 selgitusnõudest, milles kohus teatas, et vallasasjast on saanud kinnisasi. Kuni selle ajani oli hageja teadmises, et suvilakompleks on vallasasi ja hageja selle omanik.
2.Kostja A. Bauman vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt ei ole hagejal tsiviilprotsessiõigusvõimet ja -teovõimet. Hageja tegevusetusest võis järeldada, et tema tahteks oli omandist loobuda. Hageja kustutati registrist, sest ta ei esitanud kahe kuu jooksul kohtule likvideerimismenetluse algatamise ning likvideerijate määramise avaldust. Hageja ei reageerinud suvilakompleksi peremehetuks tunnistamisele ega avalikes väljaannetes avaldatud üleskutsele esitada ehitise hõivamise kohta vastuväiteid. Tudulinna Vallavolikogu otsus suvilakompleksi peremehetuks tunnistamise kohta on kehtiv ja vallal oli õigus oma vara käsutada. Ükski hageja liige ei ole soovinud hõivamise ajal ja enne ning pärast seda suvilat vallata ja kasutada. Samuti kinnitab asjaolu, et hageja on valdusest loobunud, Tudulinna valla ja kostja vahel sõlmitud leping, mille kohaselt anti lepinguobjekti otsene valdus üle lepingu sõlmimise päeva jooksul, samuti anti üle kõik võtmed. Kostja ei olnud suvilakompleksi omandamisel pahauskne. Kostjal puudus igasugune teave selle kohta, et hageja liikmed oleks huvitatud likvideerimismenetluse läbiviimisest enam kui viis aastat pärast hageja registrist kustutamist. Suvilakompleks on muutunud maa erastamise tõttu maatüki oluliseks osaks ja 1. oktoobril 2004 on tehtud sellekohane kanne kinnistusraamatusse. Seega pidi hageja temale tekitatud kahjust teada saama 2004 oktoobris ja hagi esitamise hetkeks on hageja nõue aegunud. Praegu kuulub kinnistu kaasomandina Margit Muugile ja kostjale. Suvilakompleks kuulus hagejale vallasjana ja hageja ei ole seaduses sätestatud tähtaja jooksul esitanud avaldust suvilakompleksi juurde maa ostueesõigusega erastamiseks. Seega on hageja ise oma tegevusetusega maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamata jätmisel ja sundlõpetamisel 17. veebruaril 2000 pannud end olukorda, kus ainuvõimalik tulem on omandist ilmajäämine. Hageja ei ole kuni käesoleva ajani vaidlustanud ehitise müügilepingut, mis sõlmiti
29.juulil 2003, maa ostu-müügi ja asjaõiguslepingut, mis sõlmiti 1. aprillil 2004 ega kinnistu müügilepingut M. Muugile. Seega on kostja õiguspäraselt saanud kinnistu omanikuks ja õiguspäraselt selle võõrandanud ning võõrandatud kinnistu osaliselt tagasi omandanud. Hageja ei ole tõendanud kahju tekkimist, selle suurust ja kostja teo õigusvastasust. Kuna need eeldused ei ole täidetud, ei saa kostja süüd eeldada. Kostja ei ole 16. novembril 2005 hagejale kahju põhjustanud ja hageja arvel rikastunud. Samuti ei ole hageja tõendanud kostja delikti üldkoosseisul põhineva vastutust.
3.Viru Maakohtu 22. juuli 2009 otsusega jäeti hagi rahuldamata.
4.Tartu Ringkonnakohus jättis 18. jaanuari 2010 otsusega Suvilaühistu Viking (likvideerimisel) apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Viru Maakohtu 22. juuli 2009 otsusega muutmata.
5.Riigikohtu tsiviilkolleegium tühistas 2. juuni 2010 otsusega Viru Maakohtu 22. juuli 2009 ja Tartu Ringkonnakohtu 18. jaanuari 2010 otsuse ning saatis asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
MAAKOHTU LAHEND
6.Viru Maakohus jättis 12. juuli 2011 otsusega hagi rahuldamata. Maakohus jättis kõik menetluskulud täies ulatuses Suvilaühistu Viking (likvideerimisel) kanda. Kohtuotsuses esitatud põhjenduste kohaselt ei ole hagejat ettevõtteregistrist kustutatud. Hageja kui juriidiline isik omab õigusvõimet ning on võimeline teostama oma tsiviilõigusi ja täitma tsiviilkohustusi. Seega on hagejal tsiviilkohtumenetlusteovõime ning hageja võib osaleda tsiviilprotsessis. Vaidlust ei ole, et suvilaühistu Viking (likvideerimisel) sundlõpetati 1999 ja kustutati registrist
17.veebruaril 2000. Viru Ringkonnakohtu 13. septembri 2005 otsusega algatati hageja likvideerimismenetlus ja määrati likvideerija. Hageja kanti ettevõtteregistrisse. Maakohus järeldas, et kuna perioodil 17.02.2000 - 23.11.2005 ei omanud hageja õigusvõimet, ei saanud hageja oma õigusi kaitsta. Asjaolu, et ühistu endised liikmed teadsid või pidid teadma vara võõrandamisest või muudest toimingutest, mis võisid hageja omandit kahjustada ja seeläbi hagejale kahju tekitada, ei oma tähendust, sest ilma hageja õigusvõime taastamiseta, s.o ilma täiendava likvideerimise algatamiseta, puudus ühistu endistel liikmetel esindusõigus hageja õiguste teostamiseks. Maakohus leidis, et hageja nõude aegumist tuleb lugeda likvideerimismenetluse algatamisest, kuna siis määrati ka likvideerija, kes sai teostada hageja õigusi, s.o hageja nõude aegumistähtaeg algas 23. novembrist 2005 ja lõppes seega 23. novembril 2008. Kahju hüvitamise nõue esitati kohtule 28. veebruaril 2009, s.o pärast aegumistähtaja lõppu. Seega on nõue TsÜS § 150 lg l järgi aegunud. Riigikohtu tsiviilkolleegium on samas asjas 2. juunil 2010 tehtud lahendis asunud seisukohale, et „TsÜS § 150 lg 2 annab lepinguvälise kahju hüvitamise nõude kõrvale täiendava nõude. Tegemist on õigusvastaselt kahju tekitamisest tuleneva nõudega, mille sisuks on alusetust rikastumisest saadu väljaandmine, kusjuures see nõue tekib siis, kui õigusvastaselt kahju tekitamise nõue ise on TsÜS § 150 lg l järgi aegunud. Selle eeldused on aga samad lepinguvälise kahju hüvitamise nõudega, st kohustatud isik peab (erinevalt alusetust rikastumisest tulenevatest nõuetest) üldjuhul olema käitunud õigusvastaselt ja olema ka selles süüdi, kannatanu aga saanud kahju (VÕS § 1043 jj). Seega tuleb kohtul esmalt nõue kindlaks teha üldiste deliktiõiguslike sätete järgi. Muu hulgas tuleb kindlaks teha, kas kannatanu on saanud kahju. Lisaks tuleb tuvastada VÕS § 1037 - 1039 järgi, kas kahju tekitaja on kannatanu arvel rikastunud. Sellel nõudel on TsÜS § 150 lg 3 järgi autonoomne aegumistähtaeg, mis on kümme aastat alates kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest, st sama pikk kahju hüvitamise nõude maksimaalse aegumistähtajaga.“ Maakohus leidis, et hageja peab tõendama kahju olemasolu ja suurust, samuti põhjuslikku seost kahju tekitaja õigusvastase käitumise ja kahju tekkimise vahel. Asjas on tõendamist leidnud, et hagejale kuulus suvila koos hoonetega Rannapungerja külas Tudulinna vallas vallasasjadena. Asjas on tuvastamist leidnud, et hageja oli registrist perioodil 17.02.2000 - 23.11.2005 kustutatud ega saanud seetõttu oma õigusi vallasvara omanikuna realiseerida. Kostjapoolne teadmine, et suvilakompleksi viimane omanik oli hageja, ei muuda iseenesest kostja tegevust Tudulinna vallale vara peremehetuks tunnistamise avalduse esitamisel ja vallaga ostu-müügi lepingu sõlmimisel pahatahtlikuks. Asjas puuduvad tõendid, et kostja oli vara peremehetuks tunnistamise avalduse esitamisel teadlik, et hageja õigused vara omanikuna
taastatakse. Samuti puuduvad asjas tõendid, mis annaksid vaieldamatult alust väita, et kostja eksitas valda, et vara peremehetuks tunnistamine on endiste suvilaühistu liikmete soov. Asjas on tõendamist leidnud, et hageja ei ole esitanud maa ostueesõigusega erastamiseks avaldust. Seega maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse § 14 lg 2 kohaselt oli hageja maaostueesõigusega erastamise avalduse esitamata jätmisega 01.01.1998 kaotanud võimaluse saada hoonestatud kinnistu omanikuks. Käesolevas tsiviilasjas ei ole vaidlust, et hooned vallasasjadena ei osale tsiviilkäibes vastavalt asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 13 lg-le 6 ja ilma maad ostueesõiguseta erastamata ei olnud hagejal võimalik nendega alates 01.03.2006 tehinguid sooritada. Eeltoodust lähtuvalt ei saanud kostja ehitiste aluse maa erastamiseks avalduse esitamisega ja maa ostumüügilepingu ja asjaõiguslepingu sõlmisega rikkuda hageja õigust erastada suvilakompleksi alust maad ja sellega hagejale kahju tekitada. Maakohus leidis, et hageja väide, et kostja tekitas hagejale kahju vaidlusaluse kinnistu võõrandamisega 31. oktoobril 2005, kuna kinnistusraamatus kande muutmisega 16. novembril 2005 kaotas hageja omandiõiguse, on ebaõige. Seega ei saanud kostja kinnisasja võõrandamisega tehinguga hagejale kahju tekitada. Kuigi hageja võis kuni 16. novembrini 2005 omada teoreetilist võimalust saada tagasi suvilakompleski kui vallasaja omandi, puudus hagejal kuni
16.novembrini 2005 õigus nõuda enda kandmist kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna. Kostja võis küll kinnistu võõrandamisel hageja arvelt alusetult säästa ehitiste maksumuse ulatuses, kuid nimetatud asjaolule ei ole hageja viidanud ega ka sellekohaseid tõendeid esitanud. Hageja on kohtule esitanud 27. veebruari 2009 eksperthinnangu, mille kohaselt suvilaga kinnistu XXX (registriosa nr XXX) Rannapungerja küla Tudulinna vald Ida-Virumaa turuväärtuseks on seisuga 25.02.2009 560 000 krooni. Samuti on hageja kohtule esitanud 5. mai 2011 eksperthinnangu, mille kohaselt suvilaga kinnistu XXX turuväärtuseks 2005 IV kvartalis oli 400 000 krooni. Kummastki eksperthinnangust ei nähtu, milline oleks eraldi väljatooduna suvila ja majandushoone maksumus ilma selle juurde kinnistatud maa maksumuseta. 31. oktoobri 2005 kinnistu müügilepingu ja asjaõiguslepinguga müüs A. Bauman Ida-Viru maakonnas Tudulinna vallas Rannapungerja külas asuva kinnistu nimetusega XXX M. Muugile hinnaga 170 000 krooni. Eeltoodu alusel leidis maakohus, et asjas puuduvad tõendid, mille alusel saaks kindlaks teha hagejale seoses vallasja omandist ilmajäämisega tekitatud kahju suuruse, samuti ka vallasja väärtuse, mille ulatuses on kostja hageja arvelt alusetult rikastunud. Riigikohtu tsiviilkolleegium on käesolevas vaidluses 2. juunil 2010 tehtud lahendis jäänud Riigikohtu halduskolleegiumi 27. septembri 2011 haldusasjas nr 3-2-1-19-10 p-is 3 esitatud seisukoha juurde, mille kohaselt „Delegatsiooninormi alusel, millega Vabariigi Valitsust volitati kehtestama peremehetu ehitise hõivamise korda, ei saa Vabariigi Valitsus kehtestada erandeid AÕS § 96 lg-s 3 sätestatud peremehetuse tekkimise lausest. AÕS § 96 lg 3 järgi saab ehitis olla peremehetu vaid viimase omaniku faktilisest tegevusest ja tahteavaldustest tulenevalt. Kui ehitis ei ole tegelikult peremehetu, siis ei muutu see peremehetuks ka volikogu otsusest tulenevalt. Seega kui isik jätab vaidlustamata kohaliku omavalitsuse volikogu otsuse, millega tuvastatakse talle kuuluva ehitise peremehetus, ei jää ta ilma võimalusest kaitsta oma omandit tsiviilõiguslike kaitsevahenditega.“ Maakohus leidis, et asjas puuduvad tõendid, mis annaksid vaieldamatult alust väita, et hageja oli suvilakompleksi kui vallasja omandist loobunud. Kui suvilakompleks ei olnud tegelikult peremehetu, siis tegi VÕS § 1037 lg 1 sätestatu mõttest tulenevalt hageja omandit õigusliku aluseta kasutava tehingu 29. juulil 2003 Tudulinna vald, mitte kostja. Kuna kostja polnud
29.juulil 2003 tehingus vallasasja võõrandajaks vaid omandajaks, ei ole ta rikkujaks ka VÕS § 1037 lg 2 tähenduses.
Eeltoodust lähtudes leidis maakohus, et asjas esitatud asjaolud ning tõendid ei anna alust väita, et kostja on hagejale kahju tekitanud, tõendamata on kostjapoolne süü, põhjuslik seos kahju ja kahju tekitanu teo vahel ning kahju suurus. Asjad kogutud tõendid annavad alust viidata ka asjaolule, et hageja omandist ilmajäämine on ilmselt osaliselt tingitud ka hageja juhtorgani enda tegevusetusest, kuna hageja ise oma tegevusetusega maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamata jätmisel ja sundlõpetamisel 17. veebruaril 2000 on aidanud kaasa olukorrale, mis tingis tema omandist ilmajäämise.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
7.Suvilaühistu Viking (likvideerimisel) esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 12. juuli 2011 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldatakse. Alternatiivselt palub hageja tühistada Viru Maakohtu 12. juuli 2011 otsus ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Suvilaühistu Viking (likvideerimisel) palub jätta menetluskulud A. Baumani kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) on maakohus jätnud tähtsust omavad tõendid hindamata ja valesti hinnanud tõendeid ning rikkunud menetlusõigust. Tõendite väära hindamise tagajärjel on maakohus ebaõigesti leidnud, justkui ei oleks asjas esitatud tõenditega tõendatud see, et kostja on hagejale kahju tekitanud. Kohus on ühtlasi põhjendamatult asunud seisukohale, et tõendamata on kostjapoolne süü, põhjuslik seos kahju ja kahju tekitanud teo vahel ning kahju suurus. Maakohus on jätnud hindamata Tudulinna Vallavalitsuse 14.07.2006 kirja nr 21.3-12.2/356, millest tuleneb, et vallavalitsus alustas suvilakompleksi peremehetuks tunnistamise menetlust pärast kostja, kes väitis esindavat teisi suvilaühistu Viking osanikke, poolt esitatud avaldust. Vald tunnistas suvilakompleksi peremehetuks selleks, et aidata suvilakompleksi omanikel vara tagasi saada. Alles pärast müügilepingu sõlmimist selgus, et kostja on teisi osanikke petnud. Maakohus on materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu ebaõigesti leidnud, justkui ei oleks tõendatud kostja pahausksus. Kostja esitas avalduse hoonete peremehetuks tunnistamiseks selges teadmises, et hooned ei olnud tegelikkuses peremehetud. Asjaolu, et kostja oli pahauskne ning, et hageja jäi omandist ilma kostja suvilakompleksi omandamisele suunatud tegevuse tõttu ning omandist ilmajäämise ja kostja tegevuse vahel on põhjuslik seos, on tõendatud kostja 07.01.2003 avaldusega Tudulinna Vallavalitsusele, suvilakompleksi peremehetuks tunnistamise dokumentidega, Tudulinna Vallavalitsuse 14.07.2006 kirjaga, tunnistajate Rein Siimu ja Mait Mäemetsa ütlustega, suvilaühistu Viking (likvideerimisel) üldkoosoleku protokollidega, kinnisasja müügilepingu ning kinnistusraamatu väljavõttega. Asjaolu, et hagejal on tekitatud kahju ning, et kostja on hageja arvel rikastunud, on tõendatud suvilakompleksi võõrandamiselepingutega ja kinnistusraamatu väljavõttega. Hageja on seisukohal, et hagejale tekitatud kahju suurus ei ole käesolevas vaidluses oluline, kuivõrd hageja ei nõua mitte kahju hüvitamist, vaid selle välja andmist, mille võrra kostja kahju tekitamise tulemusena hageja arvelt rikastus. Rikastumise ulatuse ehk käsutustehingu eseme hariliku väärtuse on hageja tõendanud; 2) on maakohus valesti kohaldanud materiaalõigust. Maakohus on põhjendamatult jätnud kohaldamata AÕS § 95 lg 2. Maakohus on tõendeid hinnates õigesti tuvastanud, et hagejale kuulus vaidlusalune suvila, et puuduvad tõendid, mis annaksid vaieldamatult alust väita, et hageja oleks suvilakompleksi kui vallasasja omandist loobunud ja, et kostja teadis, et hageja oli vaidlusaluse vara omanik. Olles tuvastanud nimetatud asjaolud, jättis kohus tähelepanuta AÕS § 95 lg 2. Hageja on senises menetluses olnud läbivalt seisukohal, et kostja on tekitanud hagejale kahju ja rikastunud hageja arvelt seeläbi, et kostja käsutas hageja omandit. Maakohtu otsusest nähtub, et
maakohus on vääralt sisustanud pahausksuse mõiste ning on pidanud vajalikuks niisuguste eelduste täitmist, mida kohaldamisele kuuluv materiaalõigus ei nõua. Asjas tegelikult tähtsust omavatele ja maakohtu poolt tuvastatud asjaoludele ei ole maakohus samas tähelepanu pööranud, eksides oluliselt materiaalõiguse kohaldamisel. AÕS § 95 lg-d 1 ja 12 sätestavad vallasasjade heauskse omandamise eeldused juhuks, kui vallasasja käsutab isik, kes ei ole õigustatud omandit üle andma. AÕS § 95 kontekstis on pahausksus võrdsustatud käsutamist välistavatest asjaoludest teadmisega või teadma pidamisega. Järelikult selle tuvastamiseks, kas 2005 oktoobris käsutas kostja hageja või iseenda omandit, on vaja tuvastada, kas kostja oli eelnevalt suvilakompleksi omandanud või välistas suvilakompleksi omandamise AÕS § 95 lg 2. Kohus nimetatud asjaolusid hinnanud ei ole. Arusaamatuks jääb maakohtu käsitlus, et asjas puuduvad tõendid, et kostja oleks teadnud, et hageja õigused omanikuna taastatakse. Esiteks eksib maakohus oluliselt materiaalõiguse vastu, leides, et hageja õigused olid ära võetud/lõppenud vmt ja said seetõttu kuuluda taastamisele. Riigikohus on käesolevas asjas tehtud lahendi p-s 15 selgitanud, et kui ehitis tegelikult ei ole peremehetu, siis ei muutu see peremehetuks ka volikogu otsusest tulenevalt. Kohus tuvastas, et ehitis ei olnud peremehetu, mistõttu ei olnud hageja kaotanud mistahes õigusi oma varale. Kuna õigused ei olnud kaotatud/lõppenud vmt, on asjakohatu rääkida mistahes õiguste taastamisest. Hageja õigused oma varale kestsid edasi, registris kustutamise tõttu puudus hagejal ajutiselt teovõime ehk võime oma õigusi teostada. See, kas kostja teadis, et suvilaühistu liikmed esitavad avalduse likvideerimismenetluse algatamiseks ning kohus avalduse rahuldab, ei ole seotud kostja teadmisega, et suvilakompleks kuulus hagejale. Seega sõltumata sellest, kas kostja teadis või vähemalt pidi teadma hilisemast võimalikust likvideerimismenetlusest, teadis kostja tegelikkuses siiski vaieldamatult, et suvilakompleks ei olnud peremehetu ning, et suvilakompleksi omanik oli hageja. Lähtudes õigetest eeldustest, hinnates tõendeid ning kohaldades õigesti materiaalõigust oleks maakohus pidanud jõudma järeldusele, et: kostja oli esitanud vallale avalduse peremehetuks tunnistamise menetluse algatamiseks olukorras, kus kostja teadis, et vara ei olnud peremehetu; vald ei olnud saanud peremehetuks tunnistamise menetluse kaudu suvilakompleksi omanikuks, kuivõrd hageja ei olnud omandist loobunud; kostja teadis, et vara omanik oli hageja, mitte Tudulinna vald, mistõttu teadis kostja, et Tudulinna vald ei olnud õigustatud käsutama hagejale kuuluvat vara; AÕS § 95 lg 2 alusel ei omandanud kostja hagejale kuulunud suvilakompleksi; 3) on ebaõige AÕS § 95 lg 3 kohaldamata jätmine. Arvestades asjaolu, et suvilakompleksi peremehetuks tunnistamise, maa erastamise ja võõrandamise ajal puudus hagejal õigus- ja teovõime, tuleb asuda seisukohale, et suvilakompleks läks hageja valdusest välja tema tahte vastaselt - hageja ei saanud objektiivselt väljendada oma tahet ja teha mistahes toiminguid. Kuivõrd maakohus asus seisukohale, et kostja oli suvilakompleksi omandamisel heauskne, oleks maakohus pidanud kohaldama AÕS § 95 lg-t 3 ning jõudma järeldusele, et isegi kostja heausksuse puhul, millega hageja ei nõustu ja on jätkuvalt seisukohal, et kostja oli kõikide tehingute ajal pahauskne, ei omandanud kostja vaidlusalust suvilakompleksi; 4) on maakohus põhjendamatult jõudnud ebaõigele seisukohale, et võlaõigusseaduse (VÕS) § 1037 lg-d 1 ja 3 ei kuulu kohaldamisele antud asjas. TsÜS § 150 lg 2 kaudu VÕS § 1037 lg 1 kohaldamiseks selles asjas peab kostja olema tekitanud hagejale õigusvastaselt kahju ehk käitunud õigusvastaselt ja olema süüdi ning olema hageja arvel kahju tekitamise tulemusena rikastunud. Hageja arvates on kõik eelpool nimetatud eeldused täidetud. Maakohus ei ole neid eeldusi kontrollinud. Hageja on seisukohal, et kohtuotsus on vastuoluline. Maakohus on eelnevalt tuvastanud asjaolud, mis võimaldavad üheselt järeldada, et ehitis ei olnud peremehetu ning peremehetuks tunnistamine hageja omandiõigust ei lõpetanud, selgesõnaliselt ei ole maakohus niisugusele seisukohale vaidlustatud otsuses arusaamatutel põhjustel siiski asunud.
Maakohus, olles järeldanud, et vald käsutas õigusliku aluseta hageja omandit, on jätnud täielikult hindamata selle, kas kostja omandas vallaga sõlmitud apellandi omandiõigust rikkuva tehingu alusel vaidlusalused ehitised kui vallasasjad. Tulenevalt sellest, et kostja teadis, et ehitiste omanik oli hageja ja mitte vald, oli kostja pahauskne ning omandamist AÕS § 95 lg 2 alusel ei toimunud. Samuti omandamist ei saanud toimuda isegi juhul, kui hüpoteetiliselt eeldada, et vastustaja võis olla heauskne. Seega pidanuks maakohus jõudma järeldusele, et kuivõrd kostja ei omandanud vallalt hagejale kuulunud ehitist, siis käsutas ka kostja hagejale, mitte aga talle endale kuuluvat asja. Maakohus on otsuses möönnud, et kostja võis hageja arvelt alusetult säästa ehitise maksumuse kulu. Seega maakohus tunnistab, et kostja on käsutanud hagejale kuulunud vara, kuid edaspidises lähtub vastupidisest käsitlusest. Maakohus pidanuks jõudma järeldusele, et võõra asja käsutamine on õigusvastane ning sellise tegevusega tekitab asja käsutanud isik asja omanikule kahju VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 tähenduses. Maakohus oleks ühtlasi seejärel pidanud õigesti kohaldama VÕS § 1050 lg 1. Asudes otsuses seisukohale, et tõendamata on kostja süü, eksib kohus VÕS § 1050 lg 1 vastu ning lähtub valedest eeldustest. Süüd ei peagi tõendama, vaid kostja peab tõendama enesel süü puudumise. Samuti kostja süü on tõendatud, kuna asjaoludest järeldub, et kostja on teadlikult ja sihipäraselt tegutsenud selle nimel, et hageja jääks omandist kestvalt ilma. Hageja jääb korduvalt esitatud käsitluse juurde, et hagejal tekkis kahju seeläbi, et hageja jäi kestvalt ja püsivalt ilma omandiõigusest. Kostja tekitas hagejale kahju, jättes hageja ilma omandist, võttes seeläbi muuhulgas hagejalt ära võimaluse võõrandada suvilakompleks vallasasjana, mille juurde kuulus maa erastamise õigus. Kinnistu võõrandamisega heausksele omandajale on kostja tekitanud hagejale kahju, mis seisneb omandi kaotamises ning kahju seisneb kaotatud omandi väärtuses. Maakohus on jätnud arvestamata, et juhul, kui kostja ei oleks pahauskselt suvilakompleksi „omandanud“, suvilakompleksi alust maad erastanud, kinnistanud ega müünud kinnisasja heausksele omandajale, ei oleks hageja kaotanud omandiõigust ega saanud kahju. Samuti ei oleks kostja hageja arvel alusetult rikastunud. Maakohus oleks pidanud järeldama, et nii nagu VÕS § 1037 lg 1 kohaldub valla ja kostja vahelisele tehingule, kohaldub sama regulatsioon ka kostja ja M. Muugi vahelisele tehingule. Seega oleks maakohus pidanud asja õigesti lahendades jõudma järeldusele, et võõrandades kinnistu M. Muugile, käsutas kostja võõrast ehk hagejale kuuluvat asja ilma õigustatud isiku nõusolekuta ning rikastus seeläbi hageja arvel. VÕS § 1037 lg 3 kohaselt hinnatakse rikkumise teel saadu harilikku väärtust rikkumise aja seisuga. Tasulise käsutuse korral loetakse harilikuks väärtuseks kokkulepitud tasu, kui õigustatud isik ei tõenda, et eseme väärtus oli sellest suurem. Kostja poolt heausksele omandaja M. Muugile hageja õigusi rikkudes võõrandatud kinnistu väärtus oli 400 000 krooni, mida tulebki käsitleda „saadu hariliku väärtusena“, kuna kostja ja M. Muugi vahelise lepingu p 3.1. kohane tasu 170 000 krooni oli tegelikust väärtusest märkimisväärselt madalam. Järelikult on kostja hageja arvel alusetult rikastunud õigustamatult käsutatud eseme hariliku väärtuse ehk 400 000 krooni võrra, mida kostja peab hagejale tulenevalt VÕS § 1037 lg 3 hüvitama. Hagihinda ning tasutud riigilõivu arvestades on hageja nõudeks kostja vastu 300 000 krooni; 5) ei oma tähtsus maa ostueesõigusega erastamise avalduse mitteesitamine. Maa ostueesõigusega erastamine ja ehitise kui vallasasja omandiõigus ei ole seotud ega sõltu teineteisest. Eesti Vabariigi maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse § 14 lg 2 kohaselt pidid erastamisõigust omavad isikud esitama maa ostueesõigusega erastamise avalduse 1998. aasta 1. jaanuariks. Teise maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadusega täiendati § 14 lg-tega 21 – 23, mille kohaselt võis ehitise vallasasjana pärast 01.01.1998 omandanud isik maad ostueesõigusega erastada maareformi seaduses (MRS) sätestatud korras. MRS § 40 lg 1 kohaselt oli maa erastamise lõpptähtajaks 2006. aasta 1. märts. MRS § 351 ja Vabariigi Valitsuse 8. novembri 1996 määruse nr 276 „Riigimaale hoonestusõiguse seadmise korra kinnitamine“ § 2 p 5 kohaselt seatakse ehitise omaniku kasuks, kes on mh maa erastamise tähtaegade möödumise tõttu kaotanud maa
erastamise õiguse, sundhoonestusõigus. Seega ei mõjuta maa erastamisavalduse mitteesitamine ehitise kui vallasasja omaniku õigusi, mistõttu ei saanud avalduse esitamata jätmine kaasa aidata sellele, et hageja jäi kostja sihipärase tegevuse tulemusena ilma omandist suvilakompleksile. Asjaolu, et ehitised kui vallasasjad ei osale alates 1. märtsist 2006 tsiviilkäibes, ei tähenda kuidagi, et nende omanikud oleksid seetõttu jäänud ilma omandiõigusest. Hageja õigusvõime taastus 23. novembril 2005 ehk ajal, mil ehitiste kui vallasasjadega oli AÕSRS § 13 lg 6 võimalik tsiviilkäibes tehinguid sooritada. Seega oleks hageja saanud käsutada temale kuuluvat suvilakompleksi, võimaldades omandajal erastada ehitiste juurde maad. Samuti oleks hageja saanud soovi korral jätta suvilakompleksi enda omandisse ning lasta seada riigi omandisse läinud maale enda kasuks sundhoonestusõigus.
8.A. Bauman vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole õige hageja väide, et maakohus on TsMS § 232 lg 1 sätteid oluliselt rikkunud, jättes hageja poolt esitatud tõendid hindamata. Hageja väide käsitleb Tudulinna Vallavalitsuse kirja
23.novembri 2006 ja tunnistajate R. Siimu ja M. Mäemetsa ütlusi. Nimetatud tõenditele on kohus otsuses hinnangu andnud. Kostja ei ole rikkunud hageja omandit või valdust. Kostja omandas müügilepingu alusel Tudulinna Vallavalitsuselt ehitised vallasasjadena ja seda ajal, kui kostja oli registrist kustutatud ning ei olnud pöördunud kohtu poole likvideerimismenetluse läbiviimiseks. Ehitiste kui vallasasjade müüjaks oli kohalik omavalitsus, kelle tegevuse õiguspärasust ei ole kostja poolt kahtluse alla seatud. Suvila, asukohaga Rannapungerja, kuulus Tudulinna Vallavalitsusele ajavahemikus 16.04.2003 - 29.07.2003, mil Tudulinna vald müüs nimetatud suvila kostjale. Müüja deklareeris müügilepingus, et tal on kõik valla sisesed nõusolekud ja heakskiidud, mis on vajalikud käesolevas lepingus sätestatud kohustuste täitmiseks olemas. Lepingu sõlmimine on otsustatud Tudulinna vallavolikogu otsuse nr 17 21. mai 2003 alusel. Lepingu p 2.2.5 kohaselt ei ole vastuvõetud korraldust maa ostueesõigusega erastamiseks. Lepingu kohaselt anti lepingu objekti otsene valdus üle käesoleva lepingu sõlmimise päeva jooksul, samuti anti üle kõik võtmed. Nimetatud asjaolu kinnitab muuhulgas, et hageja oli valdusest loobunud ja kostja tegutses õiguspäraselt; 2) ei ole maakohus valesti kohaldanud materiaalõigust. Maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et hagi on TsÜS § 150 lg 1 järgi aegunud 23. novembril 2008 ja kahjunõue esitati kohtule pärast aegumistähtaja lõppu. Kohtuotsuse kohaselt ei esine käesoleval juhul ka TsÜS § 150 lg 2 ja 3 toodud asjaolusid, sest kostja ei ole hageja arvel rikastunud või talle kahju tekitanud. Alusetust rikastumisest on võimalik rääkida Tudulinna valla puhul, kes müüs peremehetu varana hõivatud eelnevalt hagejale kuulunud vara. Kostja ei saanud mingilgi määral mõjutada avalikku haldusmenetlust vara hõivamiseks ja kohaliku omavalitsuse otsustusi kostjale vara võõrandamiseks, seega hageja viited AÕS § 95 lg-le 2 nagu oleks kostja pahauskne ja sellel põhjusel ei saanud kunagi ehitiste/hoonestatud kinnistu omanikuks, on täielikult põhjendamatud ja tõendamata. Kostja ei saa eeldada, et kohalik omavalitsus, korraldades haldusmenetlust, ei tee seda õiguspäraselt ja kohalik omavalitsus, müües temale kuuluvat vara, käitub õigusvastaselt. Suvilaühistu endised liikmed pöördusid Viru Maakohtusse avaldusega likvideerimismenetluse alustamiseks ja likvideerija määramiseks 04.09.2003, s.o pärast seda, kui kostja oli sõlminud müügilepingu ehitiste kui vallasasjade omandamiseks. Seega puudub igasugune alus käsitleda Tudulinna valda kui müüjat või kostjat kui Tudulinna vallalt ehitiste ostjat, pahausksena ja tugineda järeldusele, et omandamist ei ole toimunud. Kostja kinnitab, et ta teadis, et hageja on valdusest loobunud ja vald tegutses läbiviidava haldusmenetluse läbiviimisel õiguspäraselt. Kuna käesoleval juhul ei ole kostja hagejale kahju tekitanud või tema arvel rikastunud, siis ei pikene hagi aegumise tähtaeg juhindudes TsÜS § 150 lg 2 ja 3 sätestatust ja hagi tuli jätta
aegumise tõttu rahuldamata. TsÜS § 150 lg-te 2 ja 3 kohaldamiseks peavad üheaegselt esinema kaks alust - kostja on hagejale kahju põhjustanud ja selle kahju põhjustamisega on kostja hageja arvel rikastunud. Hageja arvates põhjustas kostja temale kahju 16. novembril 2005, s.o ajal, mil kinnistusraamatusse tehti kanne võõrandamistehingu alusel, millega kostja võõrandas kinnistu, millel asub suvila, kolmandale isikule M. Muugile. Hageja arvates jäi ta selle kandega ilma võimalusest esitada hagi kinnistusraamatu kande muutmiseks ja selle hagi kaudu omandi tagasi saamiseks. Selle kuupäeva seisuga on hageja hinnanud ka temale põhjustatud kahju suuruse. Hageja on jätnud tähelepanuta, et ta ei ole kunagi kinnistu omanik olnud ja seega ei saanud selline võõrandamistehing tema õigusi kahjustada. Kinnisraamatu kannete muutmise hagi kaudu ei oleks hageja saanud kinnistu omanikuks, vaid omanikuks oleks saanud riik nagu kohus on põhjendatult väitnud. Kostja ei ole 16. novembril 2005 hagejale kahju põhjustanud ja tema arvel rikastunud, sest kostja ei ole hageja arvel midagi saanud. Kostja on omandanud hoone, milline kuulus Tudulinna vallale vallasasjana ning erastanud nimetatud hoone juurde maa, mille tulemusena tekkis kinnisasi. Vallasasjana ehitise omandamise tehingu pooleks oli Tudulinna vald ja kinnistu müügi ja asjaõiguslepingu pooleks kostjaga sõlmitud lepingus oli Eesti Vabariik. Mõlemad tehingud olid tasulised ja mõlemate tehingute pooled on oma lepingulised kohustused teineteise ees nõuetekohaselt täitnud; 3) puudub vaidlus, et hagejale vallasasjana kuulunud suvilakompleksi juurde ei olnud hageja esitanud avaldust maa ostueesõigusega erastamiseks. Selleks, et hageja oleks saanud kinnisasja omanikuks, pidi ta vastavalt Eesti Vabariigi Maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse § 14 lg-le 2 esitama avalduse, sest isikul, kellel maareformi seaduse alusel on õigus maad ostueesõigusega erastada ja kes ei ole vastavat avaldust esitanud, tuli see esitada 1998 1. jaanuariks. Seega oli hageja maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamata jätmisega 1. jaanuaril 1998 kaotanud võimaluse saada hoonestatud kinnistu omanikuks. Hagejale likvideerijaks määratud isik ei teinud pärast kohtuotsuse jõustumist ühtegi toimingut, milline oleks käsitletav soovina asuda vallasasjana kuuluva suvilakompleksi juurde nn sundhoonestusõigust seadma või alustama menetlust, millisega oleks hagetud kas ehitist kui vallasasjade müügilepingu tühistust või maa ostu-müügi ja asjaõiguslepingu tühisust või kinnistusraamatukannete muutmist. Vastupidi, hageja isegi ei teadnud nendest menetlustest arvestades 2008 mais kohtusse esitatud hagi eset - tunnustada omandiõigust suvilale koos majandushoonetega Rannapungerja külas Tudulinna vallas. Hageja viited, et tal oli võimalus saada sundhoonestusõiguse omanikuks vastavalt Vabariigi Valitsuse
8.novembri 1996 määrusega nr 276 § 2 p 5 sätestatud korrale, tuleb jätta tähelepanuta, sest ka nimetatud sundhoonestusõiguse seadmiseks tuleb esitada avaldus vastavalt korra p-le 9, mida käesoleval juhul esitatud ei ole. Hageja on ise oma tegevusetusega maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamata jätmisel ja/või sundhoonestusõiguse avalduse esitamata jätmisel ja sundlõpetamisel 17. veebruaril 2000 pannud end olukorda, kus ainuvõimalik tulem oli omandist ilma jäämine. Seega on kahju tekitanud hageja enda tegevusetus. Hageja kinnisomandist ilmajäämine ei ole mingilgi määral seotud kostja tegevusega. Kostja käitus heauskselt ja õiguspäraselt, omandades Tudulinna vallalt peremehetuks tunnistatud vara ja tulenevalt Eesti Vabariigi Maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse § 14 lg 2 (2) sätestatust esitas avalduse kolme kuu jooksul maa ostueesõigusega erastamiseks. Selle avalduse alusel mõõdistati maa ja sõlmiti Eesti Vabariigiga maa ostu-müügi ja asjaõigusleping; 4) ei esine kostja tegevuses deliktivastutus. Hageja ei ole tõendanud ega esitanud apellatsioonkaebuses delikti üldkoosseisul põhineva vastutuse eelduseid. Kuna eeldused ei ole täidetud, ei saa eeldada kostja süüd. Deliktilise vastutuse kohaldamise alusena ei saa käsitleda hageja paljasõnalisi väiteid, et kostja on pahauskne tulenevalt AÕS § 95 lg-st 2 ja omandamist ei ole kostja poolt toimunud juhindudes AÕS § 95 lg-st 3. 16. novembril 2005 ei rikastunud kostja
hageja arvel. Nimetatud kuupäeval kanti kinnistusraamatusse M. Muuk, kes oli kostjalt viimasele kuuluva kinnistu ostnud. Seega ei ole nimetatud kuupäeva mingilgi moel võimalik käsitleda hagejale kahju tekitamise ajana. Kostja tegevus ei ole õigusvastane - kostja tegevus ei toonud kaasa hageja omandist ilma jäämist. Hageja juriidilise isikuna ei realiseerinud oma õigust maad ostueesõigusega erastada ja tegevust jätkata, sellega loobus ta valdusest ning sellest tulenevalt hõivas Tudulinna vald peremehetu vara. Kostja ei ole eksitanud valda ja kostjal ei ole võimalik ka valda eksitada. Ei ole usutav, et vald ei kontrolli tegelikke asjaolusid peremehetuse üle otsustamisel. Käesoleval juhul ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit, et ta ei oleks omandist loobunud. Üksi hageja liige ei ole soovinud hõivamise ajal ja enne ning pärast seda suvilat vallata ja kasutada ning seda tõendab muuhulgas koopia hageja üldkoosoleku protokollist nr 1 20.07.2002, mille p 2 kohaselt otsustati suvila müüa juba 22. juuni 2001 üldkoosolekul, kuna hooned vajasid kapitaalremonti ja suvilaühistu otsustati lõpetada. Õige ja põhjendatud on maakohtu seisukoht, et kahju suurus on tõendamata - vaidlust ei ole, et hagejale ei ole kunagi kuulunud hoonestatud kinnistut, seega kõik hinnangud, millised käsitlevad hoonestatud kinnisasja, ei tõenda väidetavalt hagejale vallasasja kaotusega põhjustatud kahju suurust.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab Viru Maakohtu 12. juuli 2011 otsuse ja teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ja mõistab välja A. Baumanilt suvilaühistu Viking (likvideerimisel) kasuks 16 297 eurot 47 senti.
10.Õige on apellandi väide, et kostja ei omandanud kostja ja Tudulinna valla vahel ehitiste üleandmiseks 29.07.2003 sõlmitud asjaõiguslepingu alusel (I kd tl 13-19) ehitisi heauskselt. Kostja oli AÕS § 95 lg 2 mõttes pahauskne ning seetõttu omandamist ei toimunud. Riigikohus on otsuse nr 3-2-1-45-10 p-is 15 asunud seisukohale, et „AÕS § 96 lg 3 järgi saab ehitis olla peremehetu vaid viimase omaniku faktilisest tegevusest ja tahteavaldustest tulenevalt. Kui ehitis tegelikult ei ole peremehetu, siis ei muutu see peremehetuks ka volikogu otsusest tulenevalt. Seega, kui isik jätab vaidlustamata kohaliku omavalitsuse volikogu otsuse, millega tuvastatakse talle kuuluva ehitise peremehetus, ei jää ta ilma võimalusest kaitsta oma omandit tsiviilõiguslike kaitsevahenditega.“ Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et hageja oleks loobunud Rannapungerja külas asuva suvilakompleksi valdusest omandist loobumise tahtega. Asjaolu, et hageja ei olnud ajavahemikus
17.veebruarist 2000 kuni 23. novembrini 2005 registrist kustutamise tõttu õigusvõimeline, ei tõenda seda, et talle kuulunud suvilakompleks oleks muutunud peremehetuks AÕS § 96 lg 3 mõttes ning Tudulinna Vallavolikogu oli õigustatud tunnistama hoonet peremehetuks 16. aprilli 2003 otsusega nr 10. Hageja kui suvilakompleksi omaniku staatus ei muutunud Tudulinna Vallavolikogu 16. aprilli 2003 otsuse nr 10 alusel. Seega tegutses Tudulinna vald kostjaga 29.07.2003 müügilepingu ja asjaõiguslepingu sõlmimisel mitteõigustatud isikuna ning kostja võis saada suvilakompleksi omanikuks vaid AÕS § 95 lg 1 alusel, mille kohaselt isik, kes on asja üleandmisega omandanud heauskselt, on asja omanik asja oma valdusse saamise ajast ka siis, kui võõrandaja ei olnud õigustatud omandit üle andma.
11.Ringkonnakohus leiab, et kostja ei saanud suvilakompleksi omanikuks, sest ta ei omandanud asja heauskselt, vaid ta oli pahauskne. AÕS § 95 lg 2 järgi omandaja on pahauskne, kui ta teadis või pidi teadma, et võõrandajal ei olnud õigust omandit üle anda.
Antud juhul kostja teadis, et suvilakomplekti omanik on hageja ning Tudulinna vallal ei olnud õigust talle ehitisi üle anda, vaatamata sellele, et need olid tunnistatud peremehetuks. Kostja oli suvilaühistu liige (II kd tl 83) ning asja materjalidest nähtuvalt toimus 24. novembril 2002 suvilaühistu Viiking üldkoosolek (I kd tl 22). Üldkoosolekul on otsustatud müüa Tudulinna vallas Rannapungerja külas asuv ühekordne suvila puithoone koos sauna ja puukuuriga A. Baumanile turuväärtusega 105 000 krooni. Nimetatud otsus on tehtud sel ajal, kui suvilaühistu oli registrist kustutatud. Seega teadis kostja, et suvilakompleksi omanik on suvilaühistu ning seetõttu on ta õigustamatult esitanud 07.01.2003 Tudulinna Vallavalitsusele avalduse suvilaühistule Viiking kuulunud suvilahoonete peremehetuks tunnistamiseks (I kd tl 23). Asjaolu, et vara hõivamine ja müük toimus ajal, mil suvilaühistu liikmed ei olnud pöördunud kohtusse avaldusega suvilaühistu likvideerimismenetluse alustamiseks, ei välista kostja pahausksust. Samuti ei välista kostja pahausksust see, et formaalselt oli kohaliku omavalitsuse tegevus suvilakompleksi peremehetuks tunnistamisel ning hilisemal ehitiste müügilepingu ja asjaõiguslepingu sõlmimisel õiguspärane.
12.Ebaõige on apellandi väide, et asjas on kohaldatav ka AÕS § 95 lg 3. AÕS § 95 lg 3 järgi omandamist käesoleva paragrahvi 1.-12. lõike kohaselt ei toimu, kui asi on varastatud, kadunud või muul viisil omaniku tahte vastaselt tema valdusest välja läinud. Antud juhul nähtuvalt tunnistajate R. Siimu (I kd tl 165) ja M. Mäeotsa (I kd tl 167) ütlustest oli suvilakompleks antud suvilaühistu liikmete valdusse. Seega hageja valdusest ei olnud suvilakomplekt välja läinud tema tahte vastaselt. Suvilaühistu liikmed, sh ka kostja, valdasid suvilahoonet koos sauna ja puukuuriga kaasvaldajatena.
13.Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-45-10 p-is 13 väljendatud seisukoha kohaselt „TsÜS § 150 lg 2 annab lepinguvälise kahju hüvitamise nõude kõrvale täiendava nõude. Tegemist on õigusvastasest kahju tekitamisest tuleneva nõudega, mille sisuks on alusetust rikastumisest saadu väljaandmine, kusjuures see nõue tekib siis, kui õigusvastaselt kahju tekitamise nõue ise on TsÜS § 150 lg 1 järgi aegunud. Selle eeldused on aga samad lepinguvälise kahju hüvitamise nõudega, st kohustatud isik peab (erinevalt alusetust rikastumisest tulenevatest nõuetest) üldjuhul olema käitunud õigusvastaselt ja olema selles ka süüdi, kannatanu aga saanud kahju (VÕS § 1043 jj). Seega tuleb kohtul esmalt nõue kindlaks teha üldiste deliktiõiguslike sätete järgi. Muu hulgas tuleb kindlaks teha, kas kannatanu on saanud kahju. Lisaks tuleb tuvastada VÕS § 1037-1039 järgi, kas kahju tekitaja on kannatanu arvel rikastunud. Sellel nõudel on TsÜS § 150 lg 3 järgi autonoomne aegumistähtaeg, mis on kümne aastat alates kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest, st sama pikk kahju hüvitamise nõude maksimaalse aegumistähtajaga.“ Seega tuleb asjas tuvastada eelkõige see, kas hagejal on kostja vastu nõue deliktiõiguslike sätete järgi, ning mh ka see, kas kostja on õigusvastase tegevusega põhjustanud hagejale kahju ja kas kahju tekitaja on kannatanu arvel rikastunud. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul on kostja käitunud õigusvastaselt ja õigusvastase käitumisega tekitanud hagejale kahju. Kostja õigusvastane käitumine seisnes selles, et olles teadlik hageja omandiõigusest suvilale ja kõrvalhoonetele ning ka sellest, et ta pahausksena ei omandanud nimetatud hooneid, esitas avalduse hoonete mitteomanikuna hoonete juurde maa ostueesõigusega erastamiseks ning sõlmis maa erastamiseks asjaõiguslepingu 01.10.2004. Kostja õigusvastase käitumise tulemusel kaotas hageja omandi suvilale koos sauna ja puukuuriga 24.11.2004, s.o ajal, mil suvilakompleks kinnistusraamatus kinnistati kostja nimele ja sellega muutusid nimetatud hooned kostjale kuulunud kinnisasja oluliseks osaks (TsÜS § 54 lg 1). VÕS § 1045 lg 1 p-i 5 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õigus või valduse rikkumisega. Antud juhul rikkus kostja hageja omandit (hageja kaotas omandi kostja tegevuse tõttu, mis seisnes maa erastamises talle
mittekuulunud hoonete juurde) ning seetõttu on kostja poolt kahju tekitamine õigusvastane. Kostja õigusvastase käitumise ja hagejal kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos, sest kostja tegevusest oli tingitud see, et hageja seoses kinnisasja kinnistusraamatusse kandmisega kaotas omandi vallasasjadele. VÕS § 1050 lg 1 kohaselt kahju tekitaja ei vastuta kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Antud juhul ei ole kostja tõendanud seda, et ta ei ole süüdi selles, et hageja kaotas omandi ehitistele kui vallasasjadele.
14.Ebaõige on hageja väide, et ta kaotas omandi ja kahju tekitati talle 16.11.2005, kui kostja võõrandas kinnistu M. Muugile, kuna kostja käsutas võõrast ehk hagejale kuuluvat asja ilma õigustatud isiku nõusolekuta ning rikastus seeläbi hageja arvel. Nähtuvalt asja materjalidest ei olnud hageja kinnistu võõrandamise ajal M. Muugile selle omanik. Maa tagastamise ja erastamise üldistel juhtudel tuleb kinnistusraamatusse kantud kinnistu omandiõiguse vaidlustamiseks esmalt vaidlustada ettenähtud korras kinnistamise aluseks olnud maa tagastamise või erastamise haldusakt või erastamisleping. Seega selleks, et talle kuulunud ehitiste juurde maad ostueesõigusega erastada ja seeläbi saada kinnistu omanikuks, oleks hageja pidanud vaidlustama kostja poolt Eesti Vabariigiga sõlmitud maa ostueesõigusega erastamislepingut, kuid ta ei ole seda teinud. Käesoleva otsuse punktis 13 märgitu kohaselt ei muutnud asjaolu, et hageja oli ehitiste kui vallasasjade omanik, teda kinnistu omanikuks.
15.Ringkonnakohus leiab, et lähtudes eeltoodust on hagejal kostja vastu õigusvastasest kahju tekitamisest tulenev nõue, mis on ise TsÜS § 150 lg 1 kohaselt aegunud. Hagejale tekitati õigusvastaselt kahju 24.11.2004. Kuivõrd ajavahemikus 17. veebruarist 2000 kuni
23.novembrini 2005 oli hageja nõude aegumine peatunud, ei arvestata seda TsÜS § 168 lg 1 järgi aegumistähtaja hulka. Kuna hagi esitati 28. veebruar 2009, siis oli esitatud nõue TsÜS § 150 lg 1 järgi aegunud. Samas annab TsÜS § 150 lg 2 lepinguvälise kahju hüvitamise nõude kõrvale täiendava nõude. Tegemist on õigusvastasest kahju tekitamisest tuleneva nõudega, mille sisuks on alusetust rikastumisest saadu väljaandmine, kusjuures see nõue tekib siis, kui õigusvastaselt kahju tekitamise nõue ise on TsÜS § 150 lg 1 järgi aegunud. Antud juhul on tegemist TsÜS § 150 lg-s 2 sätestatud nõudega, millel on TsÜS § 150 lg 3 järgi autonoomne aegumistähtaeg, mis on kümme aastat alates kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest, st sama pikk kahju hüvitamise nõude maksimaalse aegumistähtajaga. Kahju põhjustanud sündmus, mis tõi kaasa kostja alusetu rikastumise, toimus 24.11.2004 ning sellest ajast algab nõude aegumistähtaeg. Hagi esitati 28. veebruar 2009. Lähtudes TsÜS § 150 lg-test 2 ja 3 ei ole hageja nõue aegunud.
16.Kuna hageja kaotas vallasomandi suvilale koos sauna ja puukuuriga 24.11.2004, siis tekkis tal kahju nimetatud hoonete väärtuses ning samas kostja rikastus tema arvel. Rikastumise ulatus tuleb tuvastada VÕS §-de 1037 ja 1039 järgi. VÕS § 1037 lg 1 kohaselt õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik (rikkuja) peab õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. Sama paragrahvi lg 3 järgi käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud harilikku väärtust hinnatakse rikkumise aja seisuga. Vastavalt VÕS §-le 1039 rikkujalt, kes teadis oma õigustuse puudumisest või pidi sellest teadma, võib õigustatud isik lisaks saadu harilikule väärtusele nõuda ka rikkumisega saadud tulu väljaandmist; rikkuja peab õigustatud isikule teatama, millist tulu ta rikkumisega saadust sai.
Lähtudes VÕS § 1037 lg-test 1 ja 3 peab kostja hüvitama suvilahoone, sauna ja puukuuri väärtuse rikkumise aja seisuga, s.o 24.11.2004. Iseenesest õige on maakohtu seisukoht, et hageja poolt esitatud eksperthinnangust ei nähtu, milline oleks eraldi väljatooduna suvila ja majandushoonete maksumus ilma selle juurde kinnistatud maa maksumuseta rikkumise aja seisuga. Samas aga on maakohus asunud ebaõigele seisukohale, et asjas puuduvad tõendid, mille alusel saaks kindlaks teha hagejale seoses vallasasjade omandist ilmajäämisega tekitatud kahju suuruse ning kostja alusetult rikastumise ulatuse. Ringkonnakohus leiab, et kuna asja materjalide hulgas puuduvad andmed suvilahoone, sauna ja puukuuri kui vallasasjade hariliku väärtuse kohta seisuga 24.11.2004, siis tuleb rikastumise ulatuse kindlaksmääramisel lähtuda OÜ Uus Maa Kinnisvarabüroo 05.05.2011 eksperthinnangust n r 0311/0511 VK (II kd tl 61-73). Nähtuvalt viidatud eksperthinnangust jäid 2005. aastal Peipsi järve äärsete hoonestamata suvilaehituseks sobilike hea asukohaga kruntide (suurusega 1000-3000 m2 ) tehinguhinnad vahemikku 40-120 kr/m2. Arvestades hagejale kuulunud suvilakompleksi asukohta oli selle harilik väärus rikkumise ajal 255 000 krooni (100 kr/m2 x 1450 m2 = 145 000 krooni, s.o maatüki maksumus; kogu kinnistu turuväärtus 400 000 krooni – maa maksumus 145 000 krooni = 255 000 krooni), s.o 16 297,47 eurot.
17.Hageja on nõudnud kostjalt 300 000 krooni väljamõistmist, leides, et kostja rikastus hageja arvel alusetult 16.11.2005 400 000 krooni võrra, mil ta võõrandades kinnistu M. Muugile. Ringkonnakohus on eelnevalt põhjendanud, et hageja omandi rikkumise ajaks oli 24.11.2004, mitte aga 16.11.2005, nagu on ekslikult leidnud hageja. Kuna rikkumise aja seisuga oli suvilakompleksi harilik väärtus 255 000 krooni, siis rikastus kostja nimetatud ulatuses ning talt tuleb hageja kasuks välja mõista 255 000 krooni (16 297,47 eurot).
18.Kostja on pahauskne rikkuja, sest ta teadis oma õigustuse puudumisest või pidi sellest teadma, ning seetõttu VÕS § 1039 kohaselt oleks hagejal õigus nõuda kostjalt lisaks saadu harilikule väärtusele ka rikkumisega saadud tulu väljaandmist. Hageja ei ole nõudnud kostjalt rikkumisega saadud tulu väljaandmist ja seetõttu ei ole ka esitatud vastavaid asjaolusid. Rikkumisega saadud tuluna ei ole vaadeldav see, et hageja kaotas seoses kostjapoolse tegevusega õiguse erastada ehitiste kui vallasasjade juurde ostueesõigusega maad (või seada hoonestusõigust). VÕS § 1039 annab õigustatud isikule õiguse nõuda rikkumisega saadud tulu väljaandmist, kuid maa ostueesõigusega erastamine toimus enne rikkumist ning oli selle põhjuseks. Seetõttu on õige hageja väide, et vaidluse lahendamisel ei oma tähtsust see asjaolu, et hageja ei olnud esitanud maa ostueesõigusega erastamise avaldust.
19.Arvestades hagi rahuldamise ulatust (rahuldatakse 85% ulatuses, rahuldamata jääb 15% ulatuses) tuleb TsMS § 163 lg 1 kohaselt jätta menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus 85% ulatuses kostja kanda ja 15% ulatuses hageja kanda.
Andra Pärsimägi
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.