kaebus Mittetulundusühing Põhja-Eesti Ühistranspordikeskus tegevusele.
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja - Aktsiaselts SAMAT, lepinguline esindaja Jaana Nõgisto; Vastustaja Mittetulundusühing Põhja-Eesti Ühistranspordikeskus, lepinguline esindaja vandeadvokaat Kristiina Laarmaa
Asja läbivaatamise vorm
06.08.2020 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
Jätta rahuldamata Aktsiaseltsi SAMAT taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks haldusmenetluse seaduse § 102 lg 4 teise lause osas.
Jätta Aktsiaseltsi SAMAT kaebus rahuldamata.
Menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 02.11.2020, mis on puhkepäevale langeva tähtpäeva järgne esimene tööpäev. Vastuseks menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.
Riigihanke tulemusena sõlmisid Aktsiaselts SAMAT (SAMAT) ja Mittetulundusühing Harjumaa Ühistranspordikeskus (Mittetulundusühingu Põhja-Eesti Ühistranspordikeskus õiguseellane) 18.12.2012 Harju maakonna lõunasuuna avaliku teenindamise lepingu (ATL) kehtivusega kuni 21.01.2021.
2.Lepingu alusel esitas kaebaja Mittetulundusühingule Harjumaa Ühistranspordikeskus garantiikirja, mille kohaselt on viimane õigustatud Aktsiaselts SAMAT poolt lepingu rikkumise
3-18-1946 korral saama maksimaalselt 605 000 euro suuruse väljamakse. Kehtiva garantiikirja on väljastanud Luminor Bank AS.
3.Majandus- ja taristuminister andis 30.04.2018 määruse nr 24 „Avaliku teenindamise lepingu alusel teostatava liiniveo sõidukilomeetri kõrgeim hind ja kõrgeim piletihind sõitjateveol bussiliikluses maakonnaliinil ja kaugliinil ning sõidusoodustused“. Maanteeameti peadirektori 28.06.2018 käskkirja nr 1-2/18/206 „Avaliku teenindamise lepingu alusel teostatava liiniveo sõidukilomeetri hind ja piletihind sõitjateveol Mittetulundusühingu Põhja-Eesti Ühistranspordikeskus poolt korraldatavas bussiliikluses maakonnaliinil ja kaugliinil“ kohaselt on avaliku teenindamise lepingu alusel teenindatavate maakonnaliinide piletihind null eurot, välja arvatud sõitjad alates 20. eluaastast kuni 62. eluaastani, nimetatud eluaastad kaasa arvatud.
4.Ülaviidatuga seoses tegi SAMAT 24.07.2018 Mittetulundusühingule Põhja-Eesti Ühistranspordikeskus (ÜTK) ettepaneku ATL ennetähtaegseks lõpetamiseks kokkuleppel. ÜTK keeldus ettepanekust, kuna ÜTK hinnangul puudusid alused ATL ennetähtaegseks lõpetamiseks ja SAMAT-il lasus kohustus tagada avaliku liiniveo katkematu osutamine.
5.SAMAT esitas 26.09.2018 ÜTK-le ATL ennetähtaegse ülesütlemise teate, milles teavitas kavatsusest lõpetada ATL alusel teenuse osutamine alates 08.10.2018
6.01.10.2018 esitas ÜTK SAMAT-ile omapoolse ATL-i ennetähtaegse ülesütlemise teate alates 08.10.2018, leides, et SAMAT-il puudus õiguslik alus ATL-i ennetähtaegseks ülesütlemiseks.
7.ÜTK korraldas ühistranspordi seaduse (ÜTS) § 21 lg 3 p 2 alusel konkursi uue vedaja leidmiseks. Madalaima hinna alusel valiti uueks vedajaks AS GoBus, kellega sõlmiti 04.10.2018 ka uus avaliku liiniveo leping. AS-ga GoBus sõlmitud liiniveolepingus oli liinikilomeetri maksumus 1,09 eur/lkm.
8.ÜTK esitas 08.10.2018 Luminor Bank AS-le nõudeavalduse garantiikirja nr 09T2028592800 alusel garantiisumma 605 000 eurot täies mahus väljamaksmiseks.
9.SAMAT esitas 12.10.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse 08.10.2018 kirjaga ATL-i lõpetamise ja garantii väljamaksmise nõude õigusvastasuse ja tühistuse tuvastamiseks ning garantiikirja tagastamiseks kohustamiseks koos esialgse õiguskaitse taotlusega (haldusasi nr 318-1946).
10.Tallinna Halduskohus rahuldas 15.10.2018 SAMAT-i esialgse õiguskaitse taotluse ajutiselt, kohustades ÜTK-d esialgse õiguskaitse korras mh tagasi võtma 08.10.2018 garantii väljamakse nõude. Kuivõrd ÜTK esitas esialgse õiguskaitse kohaldamise osas vastuväited, muutis kohus 09.11.2018 määrusega esialgse õiguskaitse ulatust, keelates ATL-i täitmistagatiseks antud panga väljastatud garantiikirja alusel väljamakse tegemise kaebajale.
11.Tulenevalt sellest, kohus oli 15.10.2018 kohtumäärusega kohustanud kaebajat võtma tagasi 08.10.2018 garantii väljamakse nõude ja arvestades 09.11.2018 kohtumääruse muudetud resolutsiooni, esitas ÜTK 19.11.2018 igaks juhuks pangale uue nõudeavalduse garantiisumma väljamaksmiseks.
12.Samuti esitas ÜTK 19.11.2018 SAMAT-ile ATL-i erakorralisest ülesütlemisest tuleneva täpsustatud kahjuhüvitusnõude, milles nõudis ATL-is märgitud liinikilomeetri maksumuse ja konkursi tulemusena leitud uue vedaja liiniveolepingu p-s 4.2 märgitud liinikilomeetri maksumuse vahelise hinnavahe kompenseerimist kokku 1 124 126 eurot.
13.Tallinna Halduskohus tagastas 05.02.2019 määrusega SAMAT-i kaebuse haldusasjas nr 3-181946), leides, vaidluse lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 20.05.2019 Tallinna Halduskohtu eelneva määruse ja saatis asja esimese astme kohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Ringkonnakohtu määrus jõustus 18.06.2019, mil Riigikohus otsustas ÜTK määruskaebust menetlusse mitte võtta. 2(13)
3-18-1946
14.08.08.2019 määrusega haldusasjas nr 3-18-1946 võttis Tallinna Halduskohus SAMAT-i kaebuse menetlusse.
15.11.09.2019 esitas vastustaja vastuse kaebusele ning taotluse esialgse õiguskaitse tühistamiseks.
16.13.01.2020 määrusega andis kohus kaebajale tähtaja kaebuse nõuete muutmiseks ja vajadusel kaebuse täiendamiseks vastustaja poolt 19.11.2018 pangale esitatud garantiinõude osas ning sama kuupäeval kaebajale esitatud kahjuhüvitusnõude osas. Samuti rahuldas kohus vastustaja taotluse tõendi väljanõudmiseks Luminor Bank AS-lt.
17.24.01.2020 esitas Luminor Bank AS kohtu poolt nõutud tõendid, mille osas on kaebaja 04.02.2020 esitanud taotluse piirata vastustaja juurdepääsu osaliselt.
18.Kaebaja esitas 07.02.2020 oma taotluse ja seisukohad kaebuse nõuete muutmise ja täiendamise osas. Vastustaja esitas selles osas kohtule omapoolse arvamuse 12.03.2020 ning kaebaja täiendavad seisukohad 18.03.2020.
19.Kohus täpsustas 26.03.2020 määrusega kaebuse nõudeid ning luges menetletavateks nõueteks:
19.1.ÜTK 01.10.2018 kirjaga nr 2-1/160-4 esitatud ülesütlemisavalduse tühistamise nõue;
19.2.ÜTK 01.10.2018 kirja „Garantiikirja nr 09T2028592800 alusel garantiisumma EUR 605 000 täies mahus väljamaksmise nõudeavaldus“ õigusvastasuse tuvastamise nõue;
19.3.ÜTK 19.11.2018 kirja „Garantiikirja nr 09T2028592800 alusel garantiisumma EUR 605 000 täies mahus väljamaksmise nõudeavaldus“ õigusvastasuse tuvastamise nõue;
19.4.kohustamisnõue tagastada Aktsiaseltsile SAMAT garantiikiri nr 09T2028592800.
20.Ühtlasi andis kohus 26.03.2020 määrusega menetlusosalistele tähtaja kompromissi sõlmimiseks ning jättis rahuldamata vastustaja taotluse esialgse õiguskaitse muutmiseks.
21.Kuivõrd menetlusosalised kokkuleppele ei jõudnud toimus asja läbivaatamine 28.07.2020 kohtuistungil.
22.10.09.2020 teavitasid menetlusosalised täiendavast võimalusest jõuda kompromissile, mistõttu lükkas kohus otsuse teatavakstegemise aja edasi. 24.09.2020 teavitas vastustaja, et kompromissläbirääkimised ei olnud edukad.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja seisukoht
23.Vastustaja 01.10.2018 kirjaga nr 2-1/160-4 esitatud ülesütlemisavaldus on õigusvastane, sest kaebaja oli vastustaja ülesütlemisavalduse esitamise ajaks ATL-i kehtivalt üles öelnud. Kaebajal oli õigus ATL VÕS § 196 lg 1 alusel üles öelda. ATL-i täitmisega kaasnes kaebajale vastustajast tingitud ning tema mõjusfääris olevate asjaolude tõttu märkimisväärne varaline kahju, mille juures ei saanud kaebajalt enam mõistlikult nõuda ATL-i täitmisega jätkamist kuni ATL-i kehtivuse lõpuni.
23.1.VÕS § 196 lg 1 eeldused on täidetud. Üks mõjuval põhjusel kestvuslepingu ülesütlemise alus on VÕS §-s 97 lg 5 antud võimalus leping üles öelda, kui materiaalselt oleks alus lepingu muutmiseks, kuid see ei ole võimalik või mõistlik (vt ka Võlaõigusseadus I. Üldosa (§§ 1-207) Kommenteeritud väljaanne, Juura 2016, lk 969). Vastavalt Riigikohtu praktikale on VÕS § 97 eesmärk anda õiguslik mehhanism ebaõigluse korrigeerimiseks, kui lepinguliste kohustuste vahekord on oluliselt muutunud kahjustatud poolest sõltumatu ja lepingu sõlmimise ajal ettenägematu asjaolude muutumise tõttu (RKTKm 3-2-1-143-13 p 11). Tasuta ühistranspordi kehtestamisega oli lepinguliste kohustuste vahekord on oluliselt muutunud ning kaebajalt ei 3(13)
3-18-1946 saanud mõistlikult nõuda ATL-i jätkamist kokkulepitud tähtajani. Kaebajalt ei saa mõistlikult eeldada, et ta maksab üldistes huvides teostatavale avalikule liiniveole perioodi eest 08.10.2018 (kui kaebaja veo lõpetas) kuni 21.01.2021 (ATL-i täitmise tähtaeg) vastustajast tulenevatel asjaoludel ise peale 1 323 386 eurot (vt 07.02.2020 menetlusdokumendi p 4). See tähendaks pöördumatult kaebaja pankrotti veel enne, kui lepingu täitmine lõpeks, st vastustaja eesmärk saada lepingu täitmist kuni selle lõpuni 21.01.2021 ei oleks eluliselt teostatav.
23.1.1.Oluline on siinkohal, et asjaolud, mis tingisid lepinguliste kohustuste vahekorra muutumise, kuuluvad vastustaja mõjusfääri. Kaebajal puudus ATL-i 18.12.2012 sõlmides igasugune võimalus ette näha, et ühistranspordi indeks (ÜTI) ei ole adekvaatne indeks, mida nii pika ajaperioodi puhul kohaldada. ÜTI on muutnud võimatuks kaebaja suhtes õiglase ja äriliselt mõistliku läbisõidutariifi korrigeerimise. Lisaks ei saanud kaebaja ette näha võimalust, et alates 01.07.2018 kehtestatakse tasuta ühistranspordi süsteem, mis paratamatult muudab konkurentsiolukorda turul ja seega mõjutab negatiivselt kaebaja üldist majanduslikku võimekust kasutada sünergiat ATL-i ja kommertsliiniveo kulude optimeerimisel. Seejuures kaebaja kasutuses olnud teenuse kuludelt optimeerimist võimaldav mastaabiefekt muutus kättesaamatuks mitte pelgalt kaebaja tavapärase äririski realiseerumise, vaid otseselt tema lepingupartneri tegevuse ja lepingupartneri mõjusfääri jääva erakorralise ja riigi varasemate arengukavadega vastuolus oleva sõnamurdliku tegevuse tõttu. Tasuta ühistranspordi süsteem kuulus vastustaja mõjusfääri. Tasuta sõiduõigus ja selle ulatus Harjumaal on kehtestatud vastustaja poolt Maanteeametile esitatud ettepaneku alusel. Asjaolu, et tasuta ühistransport on avaldanud negatiivset mõju Harjumaa kommertsliinidel opereerivatele vedajatele, on üldteada. Turuosalised on samuti selgitanud, et reisijad eelistavad tasuta sõitu ning sellest tulenevalt on kommertsliinide piletitulu vähenenud piirini, mis ei kata enam kulusid (vt 07.02.2020 menetlusdokumendi p 3.2.). Eelneva põhjal on selge, et kaebajalt ei saanud mõistlikult oodata, et ta suudaks avalikku liinivedu ATL-i alusel veel kolm aastat edasi teostada.
23.1.2.Vastustaja väited, nagu kaebaja sooviks vabaneda alapakkumuse alusel sõlmitud lepingust, on tõendamata ja meelevaldsed. Kaebaja on tõendanud, et ATL-i täitmise kahjum ei tulene mitte väidetavast alapakkumusest, vaid asjaolust, et ATL-i täitmise tulupool on ATL-i ülesütlemise seisuga ÜTI alusel kasvanud 10%, kuid kulupool 38% (vt 07.02.2020 menetlusdokumendi lisa 1). Seejuures ei saanud kaebaja ATL-i sõlmimisele eelnenud riigihankel pakkumust esitades ette näha 2015.a kütuseaktsiisi tõusu, mis on täielikult riigi mõjuääri kuuluv asjaolu ning mis tõstis diislikütuse hinda võrreldes ATL-i sõlmimise ajaga 42% (vt 07.02.2020 menetlusdokumendi lisa 1). Kaebaja pakkumuse maksumuse põhjendatuse kontroll oli hankija ülesanne ning hankija ei leidnud, et kaebaja oleks teinud vastaval riigihankel alapakkumuse. Kaebaja on tõendanud (vt 07.02.2020 menetlusdokumendi lisa 1 lk 3), et pärast ATL-i täitmise alustamisega seotud investeeringute kandmist (mis põhjendab teatavat kahjumit lepingu täitmise esimesel kahel aastal) oli kaebaja ATL-i täitmisega 2015-2016 aastatel kasumis, kuni alates aastast 2017 algas kaebajast sõltumatult ATL-i kulude selline kasv, mida ÜTI ligilähedaseltki ei kompenseerinud.
23.2.Kaebajal oli õigus ATL VÕS §-i 196 lg 1 alusel üles öelda, vaatamata sellele, et ATL ei tee seadusele otsest viidet. Riigikohus leidis otsuses 3-13-481 punktis 19, et puudub kohustus dubleerida lepingus ülesütlemise seadusjärgseid aluseid. Kaebaja õiguste selline piiramine oleks vastuolus hea usu põhimõttega ning tuleks jätta kohaldamata, kuna see kahjustaks kaebaja õigusi ebamõistlikult (vt ka RKTKo 2-17-284 p 45.2).
23.3.Lisaks viitab kaebaja, et on pöördunud vastustaja poole ATL-i muutmise ettepanekuga ning leiab, et ei pidanud ATL-i ülesütlemiseks taotlema õigust kohtult (07.02.2020 menetlusdokumendi p 3.3).
23.3.1.Kaebaja pöördus vastustaja poole juba 24.07.2018 ettepanekuga (vt kaebuse lisa 3) lõpetada ATL kokkuleppel alates 01.09.2019 (st muuta ATL täitmise tähtaega). Vastustaja ei olnud 4(13)
3-18-1946 sellega nõus, mistõttu kaebaja ütles ATL-i 26.09.2018 ühepoolselt üles alles pärast vastustajalt põhjenduste saamist 20.09.2018.
23.3.2.Kuna kaebaja tugineb ATL-i ülesütlemisel VÕS § 196 lg-le 1, mitte HMS-ile, ei ole kaebaja pidanud pöörduma ATL-i ennetähtaegse lõpetamise asjus kohtu poole. Kaebaja hinnangul ei kohaldu ATL-i ülesütlemise õiguspärasusele eeldus, et selleks peab kaebaja tingimata saama loa kohtult (vt 07.02.2020 menetlusdokumendi p-s 3.3.3. esitatud põhjendusi).
23.4.Kui kohus peaks siiski leidma, et selleks, et haldusleping üles öelda, peab lepingu eraõiguslik pool pöörduma tingimata kohtusse, vastasel juhul ei saa ülesütlemisavaldus olla kehtiv, siis palub kaebaja kohtul jätta HMS § 102 lg 4 teine lause Põhiseadusega (PS) vastuolu tõttu kohaldamata 07.02.2020 menetlusdokumendi p-s 3.3.4. toodud põhjendustel, et säte on kaebaja õigusi ülemäära koormav. Kui piirang kohalduks, ei oleks kaebajal käesoleva vaidluse näitel faktiliselt võimalik ülesütlemisavaldust enne ATL-i kehtivuse lõppu teha.
24.Garantiinõue on vastuolus ATL-iga. ATL p 9.6. ei anna vastustajale piisavat alust, et (a) üleüldse esitada garantiinõue, sest puudub leppetrahvikokkulepe, mille alusel esitada leppetrahvinõue, mille katteks saaks garantiid maksma panna ning (b) esitada garantiinõue summas 605 000 eurot (kaebuse p 3.1).
24.1.ATL p-i 9.6. saab põhimõtteliselt mõista selliselt, et täitmistagatise realiseerimine toimub leppetrahvinõude katteks. Kuid leppetrahvikokkulepe ehk vastustaja õigus nõuda leppetrahvi summas 605 000 eurot, puudub. Isegi kui kohus peaks asuma seisukohale, et ATL p 9.6. sisaldab endas leppetrahvikokkulepet (millega pole võimalik nõustuda, sest puudub nii rikkumise kirjeldus kui leppetrahvi summa), siis lepingutingimus, mis annab vastustajale sisuliselt ühepoolse õiguse määrata leppetrahvi summa, kahjustab kaebajat ebamõistlikult ning on tüüptingimusena tühine. Samuti ei ole (leppetrahvikokkuleppe olemasolu jaatamisel) täidetud nö „täiendava leppetrahvi“ kohaldamise eeldused, sest vastustaja ei ole teatanud ATL p-8 sätestatud lepptrahvi või leppetrahvide kohaldamisest, millele „täiendavalt“ saaks p-s 9.6. ebaselget ja määratlemata suurusega väidetavat leppetrahvi kohaldada.
24.2.Kui ka jaatada ATL p-s 9.6. (a) leppetrahvikokkuleppe olemasolu, (b) kokkulepitud leppetrahvimäära 605 000 eurot ning (c) vedaja õigust leppetrahvinõude katteks realiseerida täitmistagatis selle kogu ulatuses (milliseid aluseid ei ole ATL p-s 9.6. kirjas), siis vastustaja ei ole kaebajale esitanud leppetrahvinõuet summas 605 000 eurot, millise nõude katteks täitmistagatis realiseerida. Vastavast kavatsusest on vastustaja kaebajat teavitatud 01.10.2018 kirjas nr 2-1/160-4, kuid vastustaja tahteavaldust kohaldada leppetrahvi, ei ole vastustaja mitte kunagi kaebajani toimetanud. Garantiinõue ei ole leppetrahvinõue, sest sellega nõuab vastustaja pangalt garantiiväljamakse tegemist, mitte ei kohalda leppetrahvi kaebaja suhtes, ning see ei ole esitatud kaebajale, vaid pangale. Leppetrahvinõuet ei saa pidada kehtivalt esitatuks, kui see ei ole esitatud ega adresseeritud lepingut väidetavalt rikkunud poolele. Vastustaja väide, nagu leppetrahvinõue sisalduks vastustaja eespoolnimetatud kirjas, ei vasta tõele. Mõistliku aja ületamisel ei ole leppetrahvinõuet enam võimalik esitada ning see ei saaks ka tagantjärgi kõrvaldada garantiinõude õigusvastasust, sest kohus kontrollib garantiinõude õiguspärasust selle tegemise aja seisuga (vt ka 07.02.2020 menetlusdokumendi p-d 2.9. - 2.12).
24.3.ATL ei võimalda garantiinõude esitamist väidetava kahjunõude katteks (kaebuse p 3.1. ja 07.02.2020 menetlusdokumendi p 2.4). Seda kinnitab ATL p 9.6. teine lause, mis käsitleb võimalikke kahjunõudeid garantii sissenõudmise kõrval „muude õiguskaitsevahenditena“, mis pole sätet süstemaatiliselt ja grammatiliselt tõlgendades järelikult garantiiga hõlmatud. Vastustaja ei ole kaebajalt enne garantiinõude esitamist kahju hüvitamist ka nõudnud.
24.4.Kokkuvõtvalt ei saa vastustaja garantiid täitmisele pöörata pelgalt väidetava rikkumise või ATL-i ülesütlemise fakti tõttu (tegemist ei ole sanktsiooniga), vaid see peab toimuma konkreetse rahalise nõude katteks. Kahju hüvitamise nõude katteks ei võimalda ATL p 9.6. garantiid 5(13)
3-18-1946 realiseerida. Vastustaja ei ole ka palunud kaebajalt kahju hüvitamist ning on nõude maksmapanekuga pöördumatult hilinenud. Leppetrahvi pole vastustaja kaebaja suhtes kohaldanud ega saa seda enam teha, sest mõistlik aeg on läbi. ATL-is puudub ka leppetrahvikokkulepe ja ebaselge või ebapiisava regulatsiooni riski kannab vastustaja kui tüüptingimuse kasutaja. Kuna vastustajal puudub rahaline nõue, mille katteks ta oleks saanud ATL p 9.6. alusel garantii realiseerida, siis on garantiinõue vastuolus hea usu põhimõttega. Vastustaja seisukoht
25.Kaebaja ütles ATL-i üles õigusvastaselt kuna:
25.1.ATL-s olid vedaja poolt erakorralise ülesütlemise alused ammendavalt loetletud, mistõttu ei saanud kaebaja tugineda VÕS §-le 196 (vt täpsemalt 23.10.2018 vastustaja seisukohtade p 22; 26, 11.09.2019 vastustaja vastusesektsioon 2.1; 12.03.2020 seisukohtade sektsioon 2.5) ning
25.2.pole täidetud VÕS § 196 rakendamise eeldusena asjaolude ettenägematu ja oluline muutumine vedaja kahjuks (vt täpsemalt 11.09.2019 kaebuse vastuse (sektsioon 2.1.2 – 2.17).
25.2.1.Vedaja tasu indekseerimise skeem oli kaebajale teada ATL sõlmimisele eelnenud hankemenetluses pakkumust tehes. Kohtupraktikas on korduvalt kinnitatud, et vedaja tasu indekseerimise eesmärk ei peagi olema kõikide vedaja muutunud kulude katmine ning pakkumuse hinnastamine ka indekseerimist arvestades on pakkuja risk.
25.2.2.Kohtuasjas 3-18-1520 tehtud kohtuotsusega on kohus tuvastanud, et tasuta ühistranspordi rakendamine ei mõjutanud kaebaja kommertsliine 177, 206 ja 209 õigusvastaselt ja kahjulikud tagajärjed on tõendamata (kohtuotsuse p 18), samuti on halduskohus juba tuvastanud, et vastupidiselt kaebaja väitele käitas kaebaja kommertsliine 177, 206 ja 209 kuni 27.02.2019, misjärel asus samu liine muutmata kujul käitama AS Hansabuss (kohtuotsuse p 19). Lisaks on halduskohus tõendeid hinnates juba leidnud, et tasuta ühistranspordi rakendamine ei saanud olla aluseks kõnealuse ATL ülesütlemisele (3-18-1520 kohtuotsuse p 20).
25.2.3.Kohus on ka kinnitanud, et kaebajal puudus õigustatud ootus majanduskeskkonna muutumatuna püsimisele terve ATL täitmise perioodi kestel, mistõttu ei saa kaebaja tugineda riiklike maksude muutumisele ATL ülesütlemise õigustamiseks. Kaebaja tugineb ATL ülesütlemise õigustamiseks just argumendile, et ATL täitmise muutis kahjumlikuks kütuseaktsiisi tõus, ent seda riski kandis kaebaja ise. Vastustaja toonitab, et kaebaja ütles ATL üles 26.09.2018 põhjendusel, et ATL täitmine on muutunud kahjumlikuks kommertsliinide 177, 206 ja 209 sulgemise tõttu, ent tegelikult andis kaebaja kommertsliinide teenindamise üle AS-le Hansabuss alles 5 kuud pärast ATL ülesütlemist.
25.2.4.Asjaolude olulise muutumise korral rakendub halduslepingutele mitte VÕS § 97, vaid hoopis HMS § 102 lg 4, mille kohaselt pidanuks kaebaja tegema lepingu majandusliku tasakaalu taastamiseks vastustajale ettepaneku lepingu muutmiseks. Halduslepingute puhul välistab HMS § 102 asjaolude olulise muutumise tõttu halduslepingu ülesütlemise eraõigusliku osapoole poolt (vt täpsemalt 11.09.2019 kaebuse vastuse p 19, sh Riigikohtu otsus asjas 3-13-481, 12.03.2020 vastustaja seisukohtade p 27). Kaebaja ei ole ATL muutmise ettepanekut vastustajale kunagi teinud, ATL lõpetamise ettepanek ei ole käsitatav HMS § 102 lg 4 sätestatud ettepanekuna lepinguliste kohustuste tasakaalu taastamiseks.
26.Vastustaja poolt ATL ülesütlemine oli õiguspärane.
26.1.Kuivõrd kaebaja 26.09.2018 ülesütlemisteatest nähtus üheselt ja selgelt kaebaja soov alates 8.10.2018 ATL-i enam mitte täita, on teise lepingupoole selge tahteavaldus kavatsuse kohta oma kohustusi enam mitte täita käsitatav vastuvaidlematult mõjuva põhjusena VÕS § 196 lg 1 tähenduses avaliku liiniveolepingu erakorraliseks ülesütlemiseks, kuivõrd seeläbi rikkus kaebaja oluliselt ATL-st tulenevaid kohustusi. VÕS § 116 lg 4 tulenevalt loetakse oluliseks lepingurikkumiseks mh olukorda, kus pool on teavitanud, et ta ei kavatsegi oma kohustusi täita, 6(13)
3-18-1946 millisel juhul on teisel poolel õigus täiendavat tähtaega andmata lepingust vabaneda (Riigikohus 3-2-1-80-10, 3-2-1-147-11).
26.2.Vastustaja tuginemine VÕS § 196 lg 1 sätestatud alusele ATL ülesütlemisel on põhjendatud seetõttu, et vedaja olulise rikkumise tõttu ATL ülesütlemise alused ei piiranud VÕS § 196 lg 1 rakendamist ka muude vedaja oluliste rikkumiste puhuks, mis täidavad VÕS § 196 lg 1 koosseisu, s.t. kui vedaja olulise lepingurikkumise tõttu ei saanud tellijalt mõistlikult oodata ATL täitmise jätkamist. Samuti ei esine avalikust huvist tingitud põhjuseid selleks, et lugeda ammendavaks ja VÕS §196 regulatsiooni välistavaks ATL-s sätestatud aluseid tellija poolt ATL ülesütlemiseks vedaja olulise rikkumise tõttu.
26.3.ATL õigusvastase ülesütlemisega ja tahteavaldusega katkestada avaliku liiniveo teenuse osutamine vaid 11 päevase etteteatamisega rikkus kaebaja jämedalt oma kohustusi. Vastustajal polnud mõistlikul moel võimalik oodata kuni 8.10.2018, mil kaebaja reaalselt jätab ATL -st tulenevad kohustused täitmata ja reisijad teenindamata, et alles reaalset liiniveo katkemist käsitada ATL ülesütlemist õigustava olulise lepingurikkumisena ning alles seejärel ütelda ATL üles 30-päevase etteteatamistähtaja möödumisel – vastasel juhul oleks avalik liinivedu jäänud teostamata enam kui 30 kalendripäeva jooksul.
26.4.Kaebaja ei ole kahtluse alla seadnud vastustaja poolt ATL ülesütlemise alust ega põhjendusi. Kaebaja ainus vastuväide vastustaja ülesütlemisavaldusele seisneb selles, et kaebaja peab enda poolt 26.09.2018 ülesütlemisavaldust õiguspäraseks.
27.Garantiikirja mitteaktsessoorsuse tõttu ei sõltu garantiikirja täitmisele pööramise õiguspärasus garanteeritavast kohustusest (11.09.2019 vastuse sektsioon 2.3). Kohtupraktikas on korduvalt kinnitust leidnud, et tulenevalt garantii mitteaktsessoorsusest saab garant esitada garantiilepingust tulenevaid vastuväiteid, mitte garantiiga tagatava kohustusega seotud vastuväiteid (Riigikohtu lahendid 3-2-1-49-12, 3-2-1-89-08). Vastustaja 8.10.2018 avaldus ja 19.11.2018 avaldus vastavad täiel määral garantiikirja tingimustele.
27.1.Kuna kaebaja katkestas õigusvastaselt ATL täitmise, oli vastustaja sunnitud ATL-i üles ütlema vedajast tingitud asjaolude tõttu. ATL p 9.6 sõnastus on selge: „Lepingu lõpetamisel ennetähtaegselt Tellija poolt Vedajast tingitud asjaolude tõttu on Tellijal lisaks ATL p – s 8 sätestatud leppetrahvidele õigus realiseerida Lepingu täitmistagatis, mis loetakse täiendavaks leppetrahviks.“, sisaldades nii leppetrahviga sanktsioneeritud rikkumist (vedaja vastutusalas olevad asjaolud, mis on põhjustanud ATL ülesütlemise) kui ka rakenduva leppetrahvi suurust (täitmistagatis loetakse leppetrahviks, täitmistagatise summa on ATL p 5) (vt täpsemalt 23.10.2018 vastustaja seisukoha p 31; 11.09.2019 vastuse p 42, 12.03.2020 seisukohtade sektsioon 2.3).
27.2.ATL p 9.6 tõlgendamisel tuleb lähtuda VÕS § 29 sätestatud tõlgendamisreeglitest – mõistlik isik mõistab ATL p 9.6 sätestatut nii, et vedaja tõttu ATL ülesütlemise korral rakendub leppetrahv ATL täitmistagatise ulatuses, mis pannakse maksma täitmistagatise realiseerimise kaudu. Kaebaja tõlgenduse korral muutuks ATL p 9.6 sisutühjaks.
27.3.Kaebaja väidab kohtumenetluses läbivalt ebaõigesti, et täitmistagatise täitmisele pööramine toimub leppetrahvi katteks (kaebaja 8.07.2020 seisukohtade p 2.1.2). ATL p 9.6 sõnastuse järgi loetakse täitmistagatis ise leppetrahviks. VÕS § 158 lg 2 kohaselt kohaldatakse leppetrahvi kohta sätestatut ka teole, mille lepingut rikkunud pool peab kahjustatud lepingupoole huvides tegema. Riigikohus on kohtuasjas 3-2-1-24-16 kinnitanud, et leppetrahvikokkulepe ei pea seisnema rikkunud poole kohustuses maksta teisele poolele raha, vaid võib seisneda ka muus kokku lepitud rahalise väärtusega tagajärjes rikkumise puhuks. Samuti on õiguskirjanduses kinnitatud, et VÕS § 158 lg 2 järgi kokku lepitud leppetrahviklausel võib seisneda ka teo tegemises kolmanda isiku poolt. Käesoleval juhul sätestab ATL p 9.6, et täitmistagatis loetakse leppetrahviks ning sellise leppetrahvinõude maksmapanek toimubki täitmistagatise realiseerimise protseduuri kaudu, s.t. 7(13)
3-18-1946 leppetrahvinõudeks on garantiikirja tingimustele vastava väljamakseavalduse tegemine pangale. Täitmistagatise realiseerimise protseduuri ja eeltingimused määratles ammendavalt Garantiikirja p 2.1. s.t. vastustaja pidi esitama kirjaliku nõude Garantiikirjaga garanteeritava summa väljamaksmiseks ja kirjaliku kinnituse selle kohta, et garantii tellija ehk kaebaja ei ole ATL-i nõuetekohaselt täitnud, näidates ära mittekohaselt täidetud kohustused. Kaebaja ei ole kahtluse alla seadnud, et vastustaja 8.10.2018 garantiinõue (kaebuse lisa 7) ja ka vastustaja 19.11.2018 garantiinõue (11.09.2019 kaebuse vastuse lisa 2) sellistele tingimustele vastavad, mistõttu on vastustaja õiguspäraselt täitmistagatise täitmisele pööranud ja seeläbi täitnud nõuetekohaselt ka ATL p 9.6 sätestatud tingimused leppetrahvinõude maksmapanekuks. Eelnevat arvestades ei ole vastustaja hinnangul ATL p 9.6 kohaselt isegi nõutav täiendava leppetrahvinõude esitamine kaebajale, vaid ATL p 9.6 alusel leppetrahvi nõudmiseks piisanuks ka garantiikirja täitmisele pööramise avaldusest pangale.
27.4.ATL-st ega kohalduvatest õigusaktidest ei tulenenud ATL alusel esitatavale leppetrahvinõudele vormi- ega sisunõudeid. ATL p 8.9 kohaselt on pooled kokku leppinud, et eraldiseisva dokumendina leppetrahvide ja muude rahaliste sanktsioonide nõudmise kohta kirjalikke nõudekirju ei koostata. ATL kehtivuse ajal rakendatud rahaliste sanktsioonide esitamine toimus ATL lisa 6 vormil esitatud vedaja tasu vähendamise aruandega (ATL p 8.8 ja p 8.9), ent kuna käesoleval juhul toimus leppetrahvi nõudmine pärast ATL ülesütlemist, siis ei saanud ATL p 9.6 alusel nõutavat leppetrahvi ka vedaja tasust enam maha arvata ATL lisa 6 vormi esitamise kaudu.
27.5.Isegi kui kohus peaks leidma, et ATL p 9.6 kohaselt leppetrahvinõude esitamine eeldab lisaks täitmistagatise täitmisele pööramise avaldusele vastavalt Garantiikirjas esitatud tingimustele veel eraldi leppetrahvinõude esitamist ka kaebajale kui vedajale, siis on vastustaja ka selle tingimuse täitnud ja esitanud kaebajale leppetrahvinõude oma 01.10.2018 kirjas (kaebuse lisa 6) ja 19.11.2018 kirjas (11.09.2019 vastuse lisa 3). Pidades silmas, et 01.10.2018 kirja pealkiri on „teade leppetrahvi rakendamise kohta“ ja kirja tekstis viitab vastustaja üheselt, et rakendab ATL p 9.6 võimalust nõuda täitmistagatise ulatuses leppetrahvi ega tagasta seetõttu täitmistagatist, ei saanud 01.10.2018 kirjast jääda kaebaja jaoks arusaamatuks, et vastustaja nõuab temalt ATL p 9.6 alusel leppetrahvi täitmistagatise ulatuses ja realiseerib sel eesmärgil täitmistagatise. Samuti vastab 01.10.2018 kiri kõikidele haldusakti nõuetele (täpsemalt vastustaja 12.03.2020 seisukoha p 19). Vastustaja on 1.10.2018 kirjas kasutanud väljendit „kavatseb“ ainult seetõttu, et ATL p 9.6 kohaselt toimub leppetrahvi maksmapanek täitmistagatise realiseerimise kaudu (täitmistagatis loetakse leppetrahviks) ning seetõttu saab leppetrahvinõude lugeda realiseerituks pangale garantiikirjas sätestatud tingimustele vastava tahteavalduse esitamise kaudu.
27.6.Lisaks jätab kaebaja tähelepanuta, et VÕS § 159 lg 2 eristab teadet leppetrahvi rakendamise kohta ja leppetrahvinõuet ennast, mõistliku aja jooksul teavitamise kohustus puudutab vaid teadet leppetrahvi kohta, mitte leppetrahvinõuet – seega isegi kui kohus peaks leidma, et a)ATL p 9.6 kohaselt ei toimu leppetrahvinõude esitamine garantiikirja täitmisele pööramise avalduse kaudu ning nõutav on eraldiseisev leppetrahvi nõudeavalduse kaebajale; ja b)vastustaja 1.10.2018 kiri ega 19.11.2018 kirjad ei ole käsitatavad leppetrahvinõuetena, siis on 1.10.2018 kiri vähemalt käsitatav teatena leppetrahvi rakendamise kohta vastavalt VÕS § 159 lg 2. Vastavalt kohtupraktikale ja teoreetilisele kirjandusele ei peagi VÕS § 159 lg 2 teade leppetrahvi rakendamise kohta sisaldama konkreetset leppetrahvi summat ega siduvat nõuet/kohustust leppetrahvi tasumiseks, vaid teate eesmärk on anda selgus võimalike tulevaste kohustuste suhtes, et võlgnik saaks nõude täitmiseks teha ettevalmistus.
27.7.Garantiikiri tagas kõikide ATL-st tulenevate kohustuste täitmist ega olnud piiratud kuidagi vaid ATL p-ga 9.6 ega välistanud garantiikirja ulatuses vedaja rikkumisest tekkinud kahjusid. Täitmistagatise ulatus ja täitmisele pööramise tingimused on reguleeritud garantiikirjas, mille p 1.1 viimane lause ja p 1.2 sätestavad üheselt, et garantii saajale kuulub väljamaksmisele kuni EUR 8(13)
3-18-1946 605 000, kui kaebaja ei täida mistahes lepingust tulenevat kohustust nõuetekohaselt. Seega on vastustaja õiguspäraselt taotlenud Garantiikirja väljamakset nii ATL p 9.6 leppetrahviklausli alusel kui ka kaebaja rikkumisest tekkinud kahju katteks. Kahju tekkimist ei ole kaebaja kahtluse alla seadnud, poolte vahel on vaidlus vaid selles, kas vastustaja .on kahjuhüvitusnõude tähtaegselt esitanud, ent see ei mõjuta mitteaktsessoorsuse tõttu garantiikirja täitmisele pööramise õiguspärasust.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
28.Analüüsinud menetlusosaliste seisukohti ja lisatud tõendeid, leian, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
29.Ehhki käesoleva vaidluse esemeks on vastustaja poolt 01.10.2020 kirjaga esitatud ülesütlemisavalduse õiguspärasut, samuti vastustaja poolt 01.10.2018 kirjaga pangale esitatud garantiinõude õiguspärasus, on esmalt vajalik analüüsida ka kaebaja poolt vastustajale 26.09.2018 esitatud ennetähtaegse ülesütlemise teate õiguspärasust.
30.Leian, et kaebaja poolt lepingu ülesütlemine ei olnud õiguspärane üksnes juba seetõttu, et kaebaja ei saanud lepingut ühepoolselt üles ütelda VÕS § 196 lg 1 alusel.
30.1.Käesoleva asja menetluse käigus on leidnud tuvastamist, et kaebaja ja vastustaja vahel sõlmitud ATL on haldusleping (TlnRnK 20.05.2019 määrus). HMS § 102 lõikest 2 tulenevalt muudetakse ja lõpetatakse halduslepingut tsiviilseadustes sätestatud korras, arvestades HMS § 102 sätestatud erisusi. Seejuures sätestabki HMS § 102 lg 4 erisuse lepingu muutmise ja lõpetamise osas olukorras, kus halduslepingu täitmine on pärast selle sõlmimist muutunud oluliselt raskemaks. HMS § 102 lg 4 näeb ette, et sellisel juhul võib raskustesse sattunud pool (kes ei ole haldusorgan), nõuda halduslepingu muutmist vastavalt uutele oludele. Kui see ei ole võimalik või kui teine pool sellest keeldub, võib raskustesse sattunud pool pöörduda kohtusse halduslepingu lõpetamise taotlusega. HMS-s on antud juhul eriregulatsioon, mida tuleb kohaldada raskustesse sattunud poole poolt esimeses järjekorras. Teises järjekorras on ette nähtud pöördumine lepingu lõpetamiseks halduskohtu poole. Regulatsioon kannab eesmärki tagada avalikku huvi kandvate halduslepingute puhul täiendav kontrollimehhanism ja välistada lepingu ühepoolne lõpetamine (456 SE I, lk 73-74).
30.2.Kuivõrd käesoleval juhul tugines kaebaja ATL-i ülesütlemisel just sellele, et tulenevalt muutunud oludest (tasuta ühistranspordi kehtestamine, aktsiisitõus) on kaebaja sattunud raskustesse lepingu täitmisel, tulnuks kaebajal esmalt pöörduda ÜTK poole lepingu muutmise taotlusega ning vastustaja poolse mittenõustumise korral halduskohtu poole ATL-i lõpetamise taotlusega tulenevalt HMS § 102 lõikest 4. Kaebaja seda ei teinud, vaid saatis 24.07.2018 ÜTKle ettepaneku ATL ennetähtaegseks lõpetamiseks kokkuleppel ja peale ÜTK poolset keeldumist 26.09.2018 ATL ennetähtaegse ülesütlemise teate, milles teavitas kavatsusest lõpetada ATL alusel teenuse osutamine alates 08.10.2018. Märgin siinkohal, et vastustaja on kaebaja tähelepanu HMS § 102 lg-s 4 sätestatud regulatsioonile juhtinud juba 20.09.2018 kirjas (kaebuse lisa 4), milles keeldus lepingu lõpetamisest kokkuleppel.
30.3.Eeltoodu põhjal tuleb seega asuda seisukohale, et kaebaja poolne ATL-i ülesütlemise teade oli õigusvastane juba üksnes seetõttu, et kaebaja ei järginud HMS § 102 lg-s 1 ja lg-s 4 sätestatud regulatsiooni. Sellest tulenevalt puudub vajadus analüüsida kaebuse argumente ülesütlemisavalduse põhjendatuse osas (tasuta ühistranspordi mõju, kütuseaktsiis).
31.Kaebaja on asunud seisukohale, et kui kaebajal tulnuks järgida HMS § 102 lg-s 4 sätestatut, tuleb HMS § 102 lg 4 teine lause jätta kohaldamata sätte vastuolu tõttu põhiseadusega, sest säte on kaebaja õigusi ülemäära koormav (kaebaja 07.02.2020 menetlusdokumendi p 3.3.4). Kui piirang kohalduks, ei oleks kaebajal käesoleva vaidluse näitel faktiliselt võimalik
9(13)
3-18-1946 ülesütlemisavaldust enne ATL-i kehtivuse lõppu teha. Ma ei nõustu kaebaja sellekohase seisukohaga.
31.1.HMS § 102 lg 4 näeb teisele lepingupoolele (mitte haldusorganile) ette võimaluse taotleda lepingu lõpetamist halduskohtu otsusega, kui lepinguga seotud asjaolud on muutunud ja selle tõttu on lepingu täitmine oluliselt raskem. HMS-i eelnõu seletuskirja järgi oli sätte eesmärk välistada avalikku ülesannet täitval eraisikul lepingu ühepoolne lõpetamine (456 SE I, lk 73-74). Selline kitsendus on loogiliselt põhjendatav sellega, et haldusülesande täitmine ei ole võrdsustatav mistahes tsiviilõigusliku lepingu täitmisega ning kätkeb endas kõrgendatud avaliku huvi selleks, tagada avaliku ülesande täpne ja usaldusväärne ning järjepidev täitmine. Seetõttu tuleb pidada mõistlikuks, et HMS § 102 lg 4 võimaldab asjaolude muutumise korral taotleda halduslepingu muutmist, mitte ei anna õigust halduslepingu ühepoolseks ülesütlemiseks. Viitan siinkohal veelkord, et kaebaja ei ole vastustaja poole pöördunud ettepanekuga ATL-i muutmiseks, vaid teinud koheselt ettepaneku lepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks ning vastustaja keeldumise korral teavitanud ATL-i ühepoolsest lõpetamist kõigest 10-päevase etteteatamisajaga. Just selliste olukordade ärahoidmiseks on HMS § 102 lõikes 4 sätestatud piirang kehtestatud.
31.2.Nõustun siinkohal vastustajaga, et kaebaja viited ettevõtlusvabaduse riivele on asjakohatud, kuivõrd kaebaja on vaba otsustama, kas võtta haldusülesanne täitmiseks ning millistel tingimustel seda teha. Pakkuja pidi pakkumust tehes ja haldusülesannet täitmiseks võttes mh teadvustama haldusülesande täitmist reguleerivat õiguslikku raami, sh HMS § 102 lg 4 regulatsiooni.
31.3.Täiendavalt märgin, et kaebaja viited, nagu ei näeks HKMS sätted ette ka menetlusvormi HMS § 102 lõikes 4 sätestatud taotluse esitamiseks, on ekslikud. HMS § 102 lg 4 kohaselt tuleb lepingupoolel esmalt pöörduda haldusorgani poole lepingu muutmise taotlusega. Kui haldusorgan taotlust ei rahulda, on taotluse rahuldamata jätmise näol tegemist haldusorgani otsusega, mille osas saab kohtule esitada tühistamisnõude ühes kohustamisnõudega asi uuesti läbi vaadata. Kaebuse esitamise korral on isikul võimalik taotleda ka esialgset õiguskaitset kohtumenetluse ajal ja saavutada seeläbi vähemasti ajutine leevendus kuni kohtuvaidluse lõpuni.
31.4.Eelpooltoodu alusel jätan rahuldamata kaebaja taotluse põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse alustamiseks HMS § 102 lg 4 teise lause suhtes.
32.Ehkki kaebaja tugineb vastustaja 01.10.2018 ülesütlemisteate õigusvastasuse küsimuses üksnes sellele, et kaebaja oli eelnevalt ise esitanud lepingu ülesütlemise avalduse, analüüsin järgnevalt ka vastustaja 01.10.2018 kirjaga nr 2-1/160-4 esitatud ülesütlemisavalduse sisulist õiguspärasust.
32.1.Kohtupraktika kohaselt tuleb ATL-i käsitada käsundilaadse halduslepinguna. Halduslepingu lõpetamine on haldusakt ning VÕS § 631 lg 1 ja § 196 lg 1 kohaldamine halduslepingutele koostoimes HMS § 102 lg-ga 1 on haldusorgani, mitte kohtu kaalutlusotsus. Kohus võib sellesse sekkuda vaid kaalutlusvea korral (HKMS § 158 lg 3). (RKHKo asjas nr 3-13-481/183 p-d 13-15 ja p 28). Leian, et vastustaja 01.10.2018 lepingu ülesütlemisavaldus on õiguspärane, piisavalt põhjendatud ning vastustaja ei ole otsuse vastuvõtmisel teinud kaalutlusviga
32.2.HMS § 102 lg 1 kohaselt võib haldusorgan halduslepingut ühepoolselt muuta või halduslepingu lõpetada, kui see on tingimata vajalik, et vältida ülekaaluka avaliku huvi rasket kahjustamist. Riigikohus on leidnud, et kuna HMS § 102 lg-l 2 on „hädaklausli“ iseloom, tuleb enne ülesütlemise hindamist selle sätte valguses selgitada välja lepingu lõpetamise võimalused võlaõigusseaduse kohaselt (RKHKo asjas nr 3-13-481/183 p-d 23 ja 24).
32.3.Vastustaja tugines ülesütlemisavalduses VÕS § 196 lg-le 1. See lõige sätestab üldise aluse kestvuslepingu erakorraliseks ülesütlemiseks „mõjuval põhjusel, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani“. 10(13)
3-18-1946
32.4.Vastustaja põhistab 01.10.2018 ülesütlemisteadet järgnevalt: 1) kaebaja 26.09.2018 ülesütlemisavaldus on materiaalselt õigusvastane kuivõrd kaebajal ei ole ei ATL-st ega seadusest tulenevat õigust ATL ennetähtaegselt üles ütelda; 2) ülesütlemisteade ei ole ka põhjendatud, sest ATL-s sätestatud vedaja tasu indekseerimise skeem oli kõikidele pakkujatele, sh kaebajale teada juba ATL sõlmimisele eelnenud riigihanke läbiviimisel ning ATL tingimuste ärilise tasuvuse hindamine oli vedaja risk ja vastutusala kommertsliinide tasuvuse muutumine ei saa kuidagi mõjutada ATL tasuvust, kuna ÜTS-st tuleneb ristsubsideerimise keeld; 3) kaebaja on korduvalt avaldanud, et kavatseb alates 8.10.2018 teenuse osutamise ATL alusel õigusvastaselt lõpetada ning vastustajal on tekkinud veendumus, et alates 8.10.2018 kaebaja ATL-st tulenevaid kohustusi ei täida; 4) ühistransporditeenuse stabiilne osutamine on avaliku huvi seisukohast oluline ning vajalik on tagada, et ühistransporditeenuse osutamine Harju maakonna lõunaliinidel ei katkeks.
32.5.Minu hinnangul on vastustaja 01.10.2018 kirjas toodud põhistused selged ja kohased. Vastustaja on selles dokumendis (ja ka 20.09.2018 kirjas, millele vastustaja täiendavalt viitab) esitanud põhjalikud kaalutlused, sh esitanud vastuväited kaebaja viidetele lepingu täitmisel tekkinud raskuste osas, analüüsinud kaebaja ülesütlemisteate õigusvastasust ning võtnud arvesse avalikku huvi ühistransporditeenuse jätkuvale toimumisele olukorras, kus kaebaja on teavitanud, et ei jätka liinivedu alates 08.10.2018. Seega tuleb vastustaja poolset ATL-i ülesütlemist pidada proportsionaalseks ja vajalikuks. Vastustaja ei ole lepingu ülesütlemise teate esitamisel teinud kaalutlusvigu. HMS § 102 lg-s 2 ning VÕS § 196 lg-s 1 sätestatud ülesütlemise eeldused on täidetud.
32.6.Seega jääb kaebus rahuldamata vastustaja 01.10.2018 ülesütlemisteate tühistamise nõudes.
33.Lisaks 01.10.2018 ülesütlemisteate tühistamisnõudele on kaebaja esitanud ka nõude tuvastada vastustaja 01.10.2018 kirja „Garantiikirja nr 09T2028592800 alusel garantiisumma EUR 605 000 täies mahus väljamaksmise nõudeavaldus“ ja 19.11.2018 kirja „Garantiikirja nr 09T2028592800 alusel garantiisumma EUR 605 000 täies mahus väljamaksmise nõudeavaldus“ õigusvastasus ning nõude kohustada vastustajat tagastama kaebajale garantiikiri nr 09T2028592800. Leian, et kaebus tuleb ka nimetatud osas rahuldamata jätta.
33.1.Kaebaja leiab, et vastustaja poolt pangale esitatud garantiinõue on õigusvastane, sest ATL p 9.6. ei anna vastustajale piisavat alust, et: 1) üleüldse esitada garantiinõue, sest puudub leppetrahvikokkulepe, mille alusel esitada leppetrahvinõue, mille katteks saaks garantiid maksma panna ning 2) esitada garantiinõue summas 605 000 eurot. Isegi kui kohus peaks asuma seisukohale, et ATL p 9.6. sisaldab endas leppetrahvikokkulepet, ei ole (leppetrahvikokkuleppe olemasolu jaatamisel) täidetud nö „täiendava leppetrahvi“ kohaldamise eeldused, sest vastustaja ei ole teatanud ATL p-s 8 sätestatud lepptrahvi või leppetrahvide kohaldamisest, millele „täiendavalt“ saaks p-s 9.6. ebaselget ja määratlemata suurusega väidetavat leppetrahvi kohaldada; 3) vastustaja ei ole kaebajale esitanud leppetrahvinõuet summas 605 000 eurot, millise nõude katteks täitmistagatis realiseerida. Vastavast kavatsusest on vastustaja kaebajat teavitatud 01.10.2018 kirjas nr 2-1/160-4, kuid vastustaja tahteavaldust kohaldada leppetrahvi, ei ole vastustaja mitte kunagi kaebajani toimetanud. Leppetrahvinõuet ei saa pidada kehtivalt esitatuks, kui see ei ole esitatud ega adresseeritud lepingut väidetavalt rikkunud poolele; 4) ATL ei võimalda garantiinõude esitamist väidetava kahjunõude katteks, lisaks ei ole vastustaja kahju hüvitamise nõuet tähtajaks esitanud.
33.2.Leian, et eelpoorkirjeldatud kaebaja seisukohad ei tingi garantiinõude õigusvastasust.
33.2.1.Käesoleval juhul sätestab ATL p 9.6: „Lepingu lõpetamisel ennetähtaegselt Tellija poolt Vedajast tingitud asjaolude tõttu on Tellijal lisaks ATL p-s 8 sätestatud leppetrahvidele õigus realiseerida Lepingu täitmistagatis, mis loetakse täiendavaks leppetrahviks.“ Seega näeb ATL p 9.6 sõnaselgelt ette täiendavad leppetrahvi lepingu lõpetamise korral vedajast tingitud asjaoludel ja seda lisaks p-s 8 sätestatud leppetrahvile, mida kohaldatakse selles punktis viidatud rikkumiste puhul. 11(13)
3-18-1946
33.2.2.Nõustun siinkohal vastustajaga ka selles, et garantiikirja mitteaktsessoorsuse tõttu ei sõltu garantiikirja täitmisele pööramise õiguspärasus garanteeritavast kohustusest. Seega ei oma asjas määravat tähendust kaebaja viited sellele, et vastustaja ei ole kaebajale esitanud leppetrahvinõuet, mille katteks saaks grantiid maksma panna. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktika kohaselt ei sõltu garantiileping ja sellest tulenev nõue VÕS § 155 lg-st 2 tulenevalt sellest, kas on olemas kohustus, mille täitmist garantii tagab. Garandil on üldjuhul õigus esitada võlausaldajale kas garantiilepingust tulenevad vastuväited (sh garantiilepingu kehtetuse vastuväide) või esitada garantiiga võlausaldajale antud abstraktse nõudeõiguse tagasisaamiseks hagi VÕS § 1028 jj alusel juhul, kui garantiiga tagatavat kohustust ei olnud või see langes hiljem ära. Üksnes garantii lepingule tuginemine ei ole lubatud vaid juhul, kui see tähendaks õiguste kuritarvitamist ning rikuks heas usus käitumise põhimõtet (vt tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 138 lg-d 1 ja 2 ja VÕS § 6 lg 1). Hea usu põhimõtte funktsiooniks on tõkestada lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamine. See tähendab, et kohus ei kohalda halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat (vt nt Riigikohtu 20. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10, p 14; 7. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-07, p 16). Õiguste kuritarvitamise üle otsustamine tähendab hinnangu andmist, kas garantiiga soodustatud isik kasutab oma õiguslikku positsiooni pahatahtlikult selleks, et saada endale varaline eelis, mis talle ei kuulu. Hea usu põhimõttega kooskõlas ei saa olla garantiikirjaga soodustatud isiku käitumine nt juhul, kui ta tugineb üksnes oma formaalsele õiguslikule positsioonile ja nõuab garandilt maksmist, vaatamata sellele, et ta teab, et garantiiga tagatud kohustust tegelikult ei ole. Vältimaks garantii funktsiooni mitteaktsessoorse tagatisena õiguskäibes kahjustamist, peab garantii saaja õiguste kuritarvitamine olema selgelt äratuntav ja kindlaks tehtav. (RKTKo asjas nr 3-2-1-49-12 p-d 10 ja 11). Minu hinnangul ei esine käesoleval juhul asjaolusid, mis viitaksid vastustaja pahausksele käitumisele ja garantii saaja õiguse kuritarvitamisele.
33.2.3.Vastustaja on kohaselt viidanud ka sellele, et VÕS § 158 lg 2 järgi kokku lepitud leppetrahviklausel võib seisneda ka teo tegemises kolmanda isiku poolt. ATL p 9.6 kohaselt loetakse täitmistagatis leppetrahviks ning sellise leppetrahvinõude maksmapanek toimub täitmistagatise realiseerimise protseduuri kaudu, s.t. leppetrahvinõudena saab käsitada ka garantiikirja tingimustele vastava väljamakseavalduse tegemist pangale. Täitmistagatise realiseerimise protseduuri ja eeltingimused määratles ammendavalt garantiikirja p 2.1: vastustaja pidi esitama kirjaliku nõude Garantiikirjaga garanteeritava summa väljamaksmiseks (1) ja kirjaliku kinnituse selle kohta, et garantii tellija ehk kaebaja ei ole ATL-i nõuetekohaselt täitnud, näidates ära mittekohaselt täidetud kohustused (2). Vastustaja 8.10.2018 garantiinõue ja 19.11.2018 garantiinõue vastavad sellistele tingimustele. Seega on vastustaja õiguspäraselt täitmistagatise täitmisele pööranud ja seeläbi on täidetud ka ATL p 9.6 sätestatud tingimused leppetrahvinõude maksmapanekuks. Sellest tulenevalt on asjakohatud kaebaja viited ka sellele, et leppetrahvi ei saa nõude kahjuhüvitise katteks ja et vastustaja ei ole kahju hüvitamise nõuet tähtaeg
34.Eelpooltoodust tulenevalt jääb kaebus rahuldamata ka vastustaja 01.10.2018 ja 19.11.2018 kirjaga pangale garantii väljamaksmiseks esitatud nõude õigusvastasuse tuvastamise osas. Kuivõrd tuvastamisnõue jääb rahuldamata, jääb rahuldamata ka kohustamisnõue. Menetluskulud
35.Menetlusosalised on kohtule esitanud taotlused menetluskulude väljamõistmiseks. Kaebaja menetluskuludeks on riigilõiv 30 eurot ning õigusabikulu 30 047 eurot (koos käibemaksuga). Vastustaja menetluskuluks on õigusabikulu 15 226 eurot (koos käibemaksuga).
36.HKMS § 108 lg-te 1 ja 8 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lg 6). Kuivõrd otsus on tehtud kaebaja kahjuks jäävad kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda. 12(13)
3-18-1946
37.Vastustaja menetluskulu väljamõistmine kaebajalt ei ole minu hinnangul põhjendatud. Haldusorgani kasuks on põhjendatud välise õigusabiteenuse kulusid välja mõista juhul, kui kohtuasi väljub tema igapäevase põhitegevuse raamidest (vt Riigikohtu 10.11.2016 otsus asjas nr 3-3-1-50-16, p 22). Praegune vaidlus ei väljunud vastustaja põhitegevuse raamidest, sest vastustajale on pandud avalik ülesanne korraldada tema piirkonnas ühistransporti (ÜTS § 15 lg 3). Avaliku teenindamise lepingute täitmisega seotud vaidlused on valdkond, millega vastustaja põhitegevusega seonduvalt sagedasti kokku puutub, mistõttu ei ma põhjendatud kaebajalt välja mõista vastustaja menetluskulusid seonduvalt välise õigusabi kasutamisega. Vastustaja menetluskulud jäävad samuti seega tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Maret Hallikma
OSALISELT TÜHISTATUD RIIGIKOHTU 11.11.2021 KOHTUOTSUSEGA.
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.