Kohtuotsus Eesti Vabariigi nimel Kohus
Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja
Kohtunik
Epp Haabsaar
Menetluse liik
Lihtmenetlus
Määruse tegemise aeg ja koht
Tsiviilasja number
2-10-31993
Tsiviilasi
AKGOÜ hagi EB ́i vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: AKGOÜ (registrikood XXX, asukoht XXX) Kostja: EB (isikukood XXX, elukoht: XXX)
Ärakuulamine
Edasikaebamise kord
03.06.2011. a ja 09.09.2011. a Anda luba esitada kohtuotsuse peale apellatsioonikaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
Kohtuotsuse resolutsioon: Hagi rahuldada osaliselt. Mõista välja kostja EB ́ilt hageja AKGOÜ kasuks põhivõlg 894.76 eurot ning viivis 9.79 eurot. Alates 06.09.2011.a mõista kostjalt hageja kasuks viivis 0,1 % päevas arvestatuna põhivõla jäägilt kuni põhivõla täieliku tasumiseni. Muus osas jätta viivise nõue rahuldamata. Menetluskulud jätta 2/3 osas kostja ja 1/3 osas hageja kanda. Väljamõistmisel on menetluskulu tasaarvestuslik. Menetluse käik ja poolte seisukohad:
17.12.2010. a esitas AKGOÜ kiirmenetluse avalduse EB ́i vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. 29.12.2010. a esitas AKGOÜ samas nõudes hagiavalduse. Asjas on määratud lihtmenetlus. Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja EB (TTÜ) 25.08.2009. a õppekulude hüvitamise lepingu nr XXX. Lepingus kokkulepitud kohustused jäid kostjal osaliselt täitmata, millest johtuvalt tekkis 894,76 eurone võlgnevus. Nimetatud nõude loovutas TTÜ 16.09.2008.a sõlmitud nõuete loovutamise raamlepingu nr XXX ning 10.03.2010. a võlanõuete üleandmise akti nr XXX-015 alusel hagejale . Lähtuvalt eeltoodust palus hageja kostjalt välja mõista 894,76 euro suurune põhivõlg ning 522.71 euro suurune viivis (lepingujärgse viivis). Alates 06.09.2011. a palus hageja kostjalt välja mõista viivis määraga 0,1 eurot päevas arvestatuna võlasumma jäägilt kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulud palus hageja panna kostja kanda. Kostja vaidles hagile vastu ning leidis, et nõue ei ole loovutatav, sest kohustused on seotud vahetult kostja isikuga. Kostjal tekib maksekohustus esialgse võlausaldaja TTÜ ees üksnes juhul, kui TTÜ on kostja suhtes täitnud enda kohustuse osutada akadeemilist õppeteenust riigieelarvevälisel õppekohal. Seega on TTÜ-l nõudeõigus kostja vastu üksnes siis, kui ta on kostja ees oma kohustuse täitnud. Vastastikuste kohustuste täitmise küsimus on aga avalik-õiguslik vaidlus ning kuulub lahendamisele halduskohtus, mitte tsiviilkohtus käesoleva tsiviilasja raames. Lisaks eeltoodule ei ole TTÜ nõuet kostja vastu hagejale ka faktiliselt loovutanud, kuivõrd kostjale ei ole seaduses ettenähtud korras nõude loovutamisest teatatud. Samuti on TTÜ jätkuvalt teinud kostjale takistusi õpingute jätkamiseks ning on kohelnud kostjat kui oma võlgnikku. Kostjal võib olla kohustusi TTÜ ees, kuid tal ei ole kohustusi hageja ees. Alternatiivse vastuväitena palus kostja jätta viivis välja mõistmata. Maksekäsu kiirmenetluse avalduses ja makseettepanekus on viivise määraks näidatud 0,5 %, kuigi lepingujärgne määr oli 0,1 %. Kostja hinnangul oli eksitava viivise määra näitamine tahtlik. Lähtuvalt eeltoodust palus kostja jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud panna hageja kanda. Hageja täiendavate selgituste kohaselt võlgneb kostja lisaks hagiavalduses märgitud võlgnevusele TTÜ-le veel 406,48 eurot. Nimetatud Võlgnevuse aluseks on TTÜ poolt väljastatud arve nr OIS1011815, mitte nr XXX. Menetletav hagiavaldus põhineb arvel nr XXX. Kohtuotsuse põhjendused TsMS § 1 järgi vaadatakse tsiviilkohtumenetluses läbi tsiviilasi, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Tsiviilasi on eraõigussuhtest tulenev kohtuasi. VÕS § 1 lg 1 kohaselt kohaldatakse käesoleva seaduse üldosas sätestatut kõikidele käesolevas seaduses või muudes seadustes nimetatud lepingutele, muu hulgas töölepingule, ja muudele mitmepoolsetele tehingutele, samuti lepingutele, mida ei ole küll seaduses nimetatud, kuid mis ei ole seaduse sisu ja mõttega vastuolus, samuti võlasuhetele, mis ei ole tekkinud lepingust.
VÕS § 2 lg 1 kohaselt on võlasuhe õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku (kohustatud isik ehk võlgnik) kohustus teha teise isiku (õigustatud isik ehk võlausaldaja) kasuks teatud tegu või jätta see tegemata (täita kohustus) ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. Õppeteenustasu nõue, mis kostja vastu esitati, on selgelt eraõigussuhtest tulenev nõue. Õppekulude hüvitamise lepingu nr XXX p 2.4.4 (toim lk 44) kohaselt on üliõpilasel (seega ka kostjal) õigus taotleda ennistamist pärast eksmatrikuleerimise põhjustanud võlgnevuse täielikku tasumist. Seega annab võlgnevuse tasumine lepingus kokkulepitud nõudeõiguse. Vaidlus ennistamise üle on üliõpilase ning ülikooli vaheline vaidlus ning ei kuulu tsiviilasja nr 2-10-31993 ainesse. Järgnevaga analüüsib kohus nõude loovutamise õiguspärasust. VÕS 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. VÕS 164 lg 2 järgi nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele. VÕS 166 lg 1 kohaselt ei või loovutada ülalpidamise nõuet, kehavigastuse tekitamise, tervise kahjustamise või surma põhjustamisega tekitatud kahju hüvitamise nõudeid ega muid nõudeid, millele seadusest tulenevalt sissenõuet ei saa pöörata. Sellise nõude võib loovutada, kui loovutamisega kaasneb majanduslikult samaväärse vastusoorituse saamine. VÕS 168 lg 1 alusel nõude loovutanud võlausaldaja peab uuele võlausaldajale üle andma nõuet ja kõrvalkohustustest tulenevaid õigusi tõendavad dokumendid, muu hulgas käesoleva seaduse § 167 lõikes 4 nimetatud täitedokumendi, ja andma talle nõude esitamiseks vajalikku teavet. Kui senine võlausaldaja vajab dokumenti ka edaspidi, võib uus võlausaldaja dokumendi üleandmise asemel nõuda koopia või väljavõtte andmist või muude tegude tegemist, mis võimaldaksid tal oma õigusi teostada. VÕS 168 lg 2 kohaselt peab senine võlausaldaja uuele võlausaldajale tema nõudmisel andma dokumendi, mis kinnitab nõude loovutamist. VÕS § 170 kohaselt, kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. VÕS § 171 lg 1 kohaselt võib võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal. VÕS § 171 lg 2 järgi ei või võlgnik uue võlausaldaja vastu esitada vastuväiteid tulenevalt lepingu rikkumisest, millega välistati või piirati võlausaldaja õigust nõuet loovutada, samuti ei või ta sel alusel nõuet tasaarvestada.
VÕS § 172 alusel võib võlgnik keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja poolt väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta, välja arvatud juhul, kui senine võlausaldaja on talle nõude loovutamisest kirjalikult teatanud. Võlaõigusseadus kahepoolsetele lepingutele nõude loovutamise osas piirangut ei sea. Reeglina loovutataksegi nõudeid, mis tulenevad mingist kahepoolsest lepingust, st lepingust, millest tulenevad vastastikkused õigused ja kohustused. Kohtu hinnangul ei ole õppeteenustasu nõue millegi poolest eriline. Nõude loovutamise puhul kehtib reegel, et nõude loovutamine ei saa kuidagi kahjustada loovutatud nõude võlgniku õiguslikku positsiooni ja peale loovutamist nõude omandanud uuele võlausaldajale täitmisel on samad tagajärjed, mis oleksid siis, kui võlgnik oleks ilma loovutamiseta täitnud selle algsele võlausaldajale. Seega, kui kostja hagejale ära maksab, võib ta nõuda kõike seda, mida ta lepingu järgi TTÜ-lt nõuda saaks. Kohus möönab, et johtuvalt hageja poolt esitatud dokumentidest on TTÜ osutanud kostjale kui võlglasele. Nähtuvalt võlanõude tagasiloovutamise aktist ja kirjast kostjale (toim lk 175 kuni 176) järeldub siiski, et kostjal oli TTÜ ees kaks võlgnevust, mis omavahel ei kattu. Arvest nr OIS1011815 ja arvest nr XXX tulenev võlgnevus, kusjuures menetletava hagi aluseks on arvest nr XXX tulenev võlgnevus. Järgnevaga võtab kohus seisukoha nõude loovutamise tõendatuse küsimuses. Nõuete loovutamise raamlepingu nr 10497 ning võlanõuete üleandmise akti nr XXX015 kohaselt on arvest nr XXX johtuv võlgnevus hagejale loovutatud. Kohus möönab, et raamlepingute kuupäevad on erinevad (toim lk 48, lk 108, lk 268), kusjuures riigihanke aruande kohaselt pidi leping olema aruande esitamise ajaks (27.02.2008.a) sõlmitud. Hageja on hagiavalduse lisas esitanud raamlepingu, mis kannab kuupäeva 16.09.2008. a. Lisaks nimetatule on olemas analoogilise sisuga raamleping, mis on dateeritud kuupäevaga 25.02.2008. a. Raamlepingut selleks ettenähtud registrisse kantud ei ole. Selgitus, mille hageja raamlepingu erinevate kuupäevade osas esitas, viitab asjaajamise suutmatusele. Erinevate kuupäevade põhistamine lepingute vastastikuse postitamisega on siiski ebaveenev, sest lepingute kuupäevade erinevus on üle poole aasta. Samas on kohus seisukohal, et raamlepinguid puudutav segadus nõude rahuldamist ei välista, sest VÕS § 170 kohaselt piisab, kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale. Sellisel juhul loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. Nähtuvalt hagiavaldusele lisatud nõude loovutamise teatest (toim lk 51) on TTÜ väljastanud kohase nõude loovutamise teate ning loovutamine loetakse VÕS § 170 kohaselt toimunuks. VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustused täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt seaduse või lepingu sätetele. VÕS § 619 alusel kohustub käsunduslepinguga üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Vaidlusaluses võlasuhtes kohustus TTÜ kostjale õppeteenust osutuma ning kostja
kohustus selle eest tasuma. Analüüsitav võlasuhe vastab VÕS § 619 tähenduses (kuigi teatud erisustega) käsundi tunnustele. Võlgnevus ning selle suurus on kohtu hinnangul tõendatud õppekulude hüvitamise lepingu, arvega nr XXX, kostja saldoteatise ning nõude loovutamise teatega (toim lk 44 kuni 46, 47, 51). Seega tuleb 894.76 euro suurune põhivõlg kostjalt hageja kasuks välja mõista. Viivis VÕS § 101 lg 1 p 6 järgi on võlausaldajal õigus nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 101 lg 8 järgi võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. Vaidlus puudub selles, et lepingujärgne viivisemäär on 0,1 %, kusjuures kiirmenetluse avalduses nõutud viivisemäär oli 0,5 %. Võrreldes lepingus kokkulepituga on nimetatud viivisemäär eksitavalt kõrge. Arvestades, et hageja on võlgade sissenõudmisega tegelev äriühing, kelle oskus viivisenõudeid koostada on väljaspool kahtlust, on viivisemäära selline esitus hea usu põhimõttega vastuolus. Lisaks eeltoodule on ka TTÜ kostjale võla osas eksitavaid teateid saatnud, märkides veel pärast hagi esitamist, et kostjal on TTÜ ees arvest nr XXX tulenev võlgnevus (toim lk 153 ja 155). Asjakohane selgitus on kostjale saadetud alles 26.08.2011. a (toim lk 176). Kohus peab seega õiglaseks viivis alles nimetatud kuupäevast kostjalt välja mõista. Kohus juhindub asja lahendamiselt tsiviilkolleegiumi seisukohtadest, mille kohaselt viivisenõude lahendamisel tuleb arvestada hea usu põhimõtet (tsiviilasi nr 32-1-137-06, nr 3-2-1-41-07, nr 3-2-1-7-09). Lisaks eeltoodule arvestab kohus kostja varalist olukorda. Kostja enda hinnangul on nõude reaalne täitmine perspektiivitu. Lähtuvalt eeltoodust kuulub ühekordne viivis väljamõistmisele 11 päeva eest summas 9.79 eurot (vahemik 26.08.2011. a kuni 05.09.2011. a, 0.89 x 11 = 9.79 ). Jätkuv viivis Nagu eelpool viidatud, on VÕS §113 lg 1 kohaselt võlausaldajal õigus nõuda viivist kuni kohase täitmiseni. TsMS § 367 järgi võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.
Hageja on nõudnud kostjalt lepingujärgset viivist kindla summana seisuga 05.09.2011.a ning alates 06.09.2011. a kuni kohustuse täitmiseni nõuab hageja jätkuvat viivist. Kohus peab nõuet põhjendatuks. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1 järgi menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hagiavaldus leidis osalist rahuldamist. Menetluskulud jagab kohus poolte vahel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Muuhulgas kohus arvestab, et viivis kuulus oluliselt vähendamisele, kuid jätkuva viivise osas nõue siiski rahuldati. Hageja kanda jäävad menetluskulud 1/3 osas ning kostja kanda 2/3 osas. Väljamõistmisel on menetluskulu tasaarvestuslik. Kohtunik Epp Haabsaar
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.