Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

15.02.2010 määrustega rakendatud hagi tagamise abinõud kehtima.

Menetluskulud ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebuse Riigikohtule võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

Hagiavalduse kohaselt algatati liiklusõnnetuse suhtes kriminaalmenetlus KarS § 422 lg 1 tunnustel, mille eeluurimise käigus tuvastati, et kostja juhtis vahetult enne õnnetuse toimumist sõiduautot kiirusega vähemalt 114 km/h. Teelõigul, kus õnnetus toimus, on lubatud suurimaks kiiruseks 90 km/h, seega ületas kostja kiirust vähemalt 24 km/h. Lisaks teostas kostja möödasõitu teekattemärgistusega tähistatud eraldussaarel, kus sõitmine on keelatud. Liikluseeskirja raske rikkumise tõttu põhjustas kostja O.R. le eluohtlikud kehavigastused ja püsiva tervisekahjustuse, M.K. le ja E.K. tervisekahjustused. O.R. oli õnnetuse tagajärjel kaheksa päeva koomas, tal esinesid vahetult pärast õnnetust hulgaliselt vigastusi. Operatsioonid teostati 19.09.2008 ja 22.09.2008. Eluohtlike kehavigastuste tõttu tekkisid O.R. le ka püsivad tervisekahjustused, mis seisnevad järgnevas: - raskendatud kõndimine ja häiritud tasakaal (liigesliikuvuse piiratus jalgadel, kõnnaku häire ja hüppeliigeste deformatsioon. Mõlemas jalalabas on metallkruvid ja mõlemas käes metallfiksaatorid); - kahelinägemine e diplopia, parempoolse kolmanda silmaliigutajanärvi halvatus. Korrigeeriv operatsioon on teostatud 09.03.2010, mille tulemusel ei ole hageja tervistunud, vaid on paranenud; - hageja ei ole võimeline tundma maitseid ja tajuma lõhnu; - osteoporoos selja osas ja mujal osteopeenia, kuigi osteoporoosi osas on seisund paranenud; - tugevalt on saanud kannatada välimus; - hingelised kannatused; - psühholoogilised probleemid. M.K. l oli õnnetusejärgselt lülisamba kaelaosa põrutus, mille tagajärjel kandis ta 10 päeva kaelatuge, tugev rindkere põrutus ja parema sääre haav, parema rangluu põrutus. Lisaks esines paremal rangluul, kaela eespinnal ja niudeluu piirkonnas marrastus, valu rindkeres ja pöialuu piirkonnas, 4 cm suurune haav parema põlve piirkonnas ning vasaku jalalaba põrutus. M.K. l esinevad avariijärgselt jätkuvalt järgmised tervisekahjustused: valulik arm paremal põlvel, mille kirurgiline eemaldamine põhjustaks täiendavaid valusid ja ebamugavusi, tunda annab ka vasaku pöia trauma. M.K. l on avariijärgne psühhotrauma. E. H. K sai avarii tagajärjel tugeva rinnaku põrutuse ning muljumisvigastused. Tal on psüühiline trauma, välja on kujunenud hirm liikluses osalemise ees. Hagejad esitasid nõuded lepinguvälise kahju hüvitamise sätete alusel ja leidsid, et tegemist on suurema ohu allika poolt tekitatud kahjuga, s.o riskivastutusega VÕS §-st 1057 tulenevalt. O.R. nõutav transpordikulu seisneb sõidus Tallinnast Jõgevale ja tagasi 20.03.2009 seoses kriminaalasja menetlusega ning sõitudega oma elukohast arsti juurde ja taastusraviprotseduuridele. Hageja ei ole võimeline kasutama ühistransporti. Kokku on hageja käinud arsti vastuvõttudel ja protseduuridel 145 korral ning ühel korral menetleja juures, läbides kokku 1 789 km. Hageja soovis nimetatud kulude hüvitamist lähtudes VV 14.07.2006 määrusest nr 164 „Isikliku sõiduauto teenistus-, töö- ja ametisõitudeks kasutamise kulude hüvitise maksmise tingimused ja piirmäärad“, mille § 5 kohaselt hüvitatakse kulud 4 kr/km. O.R. liikumistakistus on püsiv, mistõttu on tal transpordikulud jätkuvalt ka tulevikus. Hageja arvestuste kohaselt on tal igakuiseid olmesõite 120 km, arstivisiite 60 km, sotsiaalse suhtlemise eesmärgil tehtavaid sõite 458 km, kokku kulusid seoses eelnimetatud transpordiga 2 552 krooni kuus. Kuna O.R. le on võimaldatud kuni 30.06.2011 invatakso kasutamine kuulimiidiga

krooni, arvestas hageja nimetatud summa kuludest maha. Kostja võib alternatiivselt transpordikulud hüvitada ka ühekordse maksena, mis võimaldaks osta väiksem sõiduauto,

millega hagejat transporditakse. Kuna O.R. on tunnistatud 100% töövõimetuks, on tal kadunud võimalus teenida täisväärtuslikku töötasu. Hageja pidi alates 01.09.2008 asuma tööle Lindorff Eesti AS-s netotöötasuga 15 000 krooni kuus. Alternatiivselt tuleks saamata jäänud tulu hüvitamisel lähtuda õnnetusele eelnenud kalendriaastal saadud tulust. Hageja teenis perioodil september 2007 – august 2008 tulu 1 549 274 krooni, mis teeb kuu töötasuks 13 273 krooni. Hüvitise määramisel tuleb nimetatud tulust maha arvata sotsiaaltoetused ja töövõimetuspension summas 129 978 krooni. Hagejal jääb september 2008 – 30.06.2011 saamata 321 304 krooni. Mittevaralise kahju hüvitamise väljamõistmisel tuleks arvestada seda, et nõutud summa jagamisel hageja eeldatavatele eluaastatele (lähtudes Eesti meeste keskmisest elueast) tuleks igaaastase hüvitise suuruseks 31 746 krooni ehk 2 646 krooni kuus. Lähtudes kohtupraktikast ja arvestades hageja vigastuste ulatust ei ole nõutud hüvitis ülemäära suur. M.K. varaliseks kahjuks on transpordikulud, mida ta oli sunnitud tegema perioodil 20.09.200830.10.2008, et külastada oma elukaaslast O.R. d perioodil 20.09.2008-30.09.2008 SA Tartu Ülikooli Kliinikumis ning 30.09.2008-30.10.2008 SA Põhja-Eesti Regionaalhaiglas, (kokku läbitud 1 588 km). Eelpool märgitud tariifiga 4 kr/km olid kulud kokku 6 352 krooni. Mittevaraline kahju on M.K. le tekkinud muuhulgas ka seoses sellega, et tema elukvaliteet on halvenenud seoses elukaaslase vigastuste, töövõimetuks muutumise ja abivajadusega. E. H. K oli õnnetuse toimumise ajal vaid 8-aastane ning õnnetus jättis talle psühhotrauma. Käesolevaks ajaks on hagejal kujunenud tõsine hirm autosõidu ees. M.K. l on tekkinud varaline kahju seoses sellega, et tema alaealine poeg E. H. K vajas pärast õnnetust psühhiaatrilist abi, mille saamiseks on M.K. teinud kulutusi 2 000 krooni. Hageja on sõitnud lapsega vastuvõttudele psühhiaatrite Mairi Viigi ja Tiiu Tendre ning nõustaja Tiina Teska juurde 10 korral lapse elukohast Väike-Maarjast Rakverre (vahemaa 25 km). Hageja on kulude arvestamisel samuti lähtunud sõidukilomeetri maksumusest 4 krooni.

lähtudes kostja raskest majanduslikust olukorrast, mõistlikkuse põhimõttest ning ülalpeetava alaealise huvidest.

MAAKOHTU LAHEND

näo-koljuluude hulgivigastused, ninal hulgihaavad, väliselt neli, sisemiselt ulatuslik rebimishaav, ninaluude murrud, ninaõõne limaskest, kõhred ja nahahaavad õmmeldud, koljupõhimiku murd, tugevalt sai kannatada silmade piirkond: parema silma ülalau taskut läbistav haav, parema silmakoopa murd, parema silmamuna põrutus, peaajupõrutus, ämblik-võrkkestaalane verevalum, kõvakelmealune verevalum; raskeid vigastusi said ka jalad: mõlemad kandluud olid killustunud; luumurdudest esines veel õlavarreluu murd ja vasaku küünarluu murd; kergemate vigastustena esines hulgaliselt marrastusi, verevalumeid ja pindmisi vigastusi. O.R. le teostati kaks operatsiooni: 19.09.2008 parema õlavarreluu ja vasaku küünarvarreluu osteosünteesiks ning 22.09.2008 näovigastuste korrigeerimiseks; - O.R. tervisekahjustused on püsivad. Tal on raskendatud kõndimine ja häiritud tasakaal, esineb kahelinägemine e diplopia, parempoolse kolmanda silmaliigutajanärvi halvatus, häiritud maitsmismeel ja haistmisvõimetus, orteoporoos selja osas ja mujal osteopeenia, armid ja muundunud välimus, psühholoogilised probleemid, traumajärgne ajukahjustuse sündroom; - O.R. on tunnistatud Sotsiaalkindlustusameti Tallinna pensioniameti 15.06.2009 otsusega täielikult (100%) töövõimetuks perioodil 31.07.2009 – 30.06.2011; - M.K. kohta koostati SA-s TÜK 19.09.2008 traumakaart, millest nähtub, et tal tuvastati valus lülisamba kaelaosa, paremal pool rangluu piirkonnas ja kaela eespinnal marrastus, valus rinnaku piirkond, paremal niudeluu harja piirkonnas marrastus, palpeerimisel valuga, parema põlve piirkonnas 4 cm haav, vasak labajalg väliselt iseärasusteta, valulik I, II pöialuu piirkonnas. Suunatud perearstile (II kd lk 89), kuhu ta ka pöördus (II kd lk 90). M.K. l on põlvel arm (II kd lk 88) ja ta kurdab vasaku pöia piirkonnas valu füüsilistel koormustel, mistõttu on perearst suunanud ta konsultatsioonile (II kd lk 91-92); - E.K. kohta koostati samuti 19.09.2008 traumakaart, millest nähtub, et tal tuvastati vasaku rangluu piirkonnas marrastus, rindkere kompimisel valutu. Eeltoodust tulenevalt asus maakohus seisukohale, et O.R. l, M.K. l ja E.K. esinesid liiklusõnnetusest tingitud tervisekahjustused, kusjuures O.R. tervisekahjustused on püsivad, teistel hagejatel mitte. Kohus ei nõustunud kostja väitega, et ka O.R. on täielikult taastunud saadud tervisekahjustustest. Kohus oli esitatud tõendite alusel seisukohal, et O. R ei ole tervistunud, kuigi tema seisund on paranenud – ta oli lamav haige, algul isegi koomas, seejärel liikus ratastoolis, nüüd omal jalal, kasutades vajadusel abivahendeid (küünarkarke). Arstide koostatud erinevate tõendite alusel asus kohus seisukohale, et O.R. täielik tervistumine ei ole ka võimalik – näiteks ei ole võimalik taastada haistmis- ja maitsmismeelt, takistatuks jääb alati vaba liikumine, ilmselt ei ole võimalik taastada ka normaalset nägemist jne. Kostja esitatud tõendid O.R. osalemisest 2009 kevadel Luige kevadlaadal ei tõenda tema tervisliku seisundi sellist taset, et võiks nimetada teda tervistunuks. Tunnistaja E.K. ütlustest järeldas kohus, et hageja viibis küll laadal, kuid tema osalus müügitöös oli väga piiratud, ta ei tundud end vabalt ja ei oleks üksi hakkama saanud. Seega võib väita, et ta ei saanud käituda terve inimese viisil. Kohus ei tuvastanud kostja tegevuses VÕS §-s 1057 sätestatud aluseid, mis välistaksid kostja vastutuse mootorsõiduki käitlemisel tekkinud kahju eest. O.R. , M.K. ja E.K. puhul on liiklusõnnetuses kahjustada saanud seadusega kaitstud õigushüve (VÕS § 1056 lg 1 teine lause) ning nende kaudu on määratletud vastutust ettenägevate õigusnormide kaitse-eesmärk: kehavigastuse ja tervisekahjustuse puhul VÕS § 130. Kuna M.K. ei saanud liiklusõnnetuses kehavigastusi ega tervisekahjustust, tuleb tema nõude puhul lähtuda delikti üldkoosseisust, mis eeldab muuhulgas kahju tekitanud isiku süülist õigusvastast tegu ning kahju ja teo vahelist põhjuslikku seost. Kostja puhul on tõendatud ka delikti üldkoosseisu alused. Kriminaalmenetluses leidis tõendamist, et kostja rikkus tahtlikult

mootorsõiduki juhina liiklusnõudeid (LE § 5; 123; 124 lg 2; 133) ja tekitas sellega ettevaatamatusest inimesele raske tervisekahjustuse. Liiklustehnilise ekspertiisi ekspertiisiaktist nr LL-14-09/226 nähtuvalt oli kostja juhitud sõiduki sõidukiirus enne külglibisemisse minekut tunduvalt suurem nimetatud teelõigul lubatud kiirusest – 114 km/ha, lubatud oli 90 km/h. Lisaks algasid kostja juhitud sõiduki libisemisjäljed eraldussaarelt ja vastassuunavööndist, seega liikus kostja suurel kiirusel teealal, kus ta ei oleks nimetatud hetkel üldse sõita tohtinud. Eksperthinnangus ei ole viidatud, et liiklusõnnetuse algseks põhjuseks võis olla kostja juhitud sõiduauto roolivarda purunemine. Ka kostja esitatud M.T., kes on Eesti autospordi tehnikakomitee liige, arvamuses ei ole esitatud seisukohta, et kostja sõiduauto roolivarras purunes, vaid esitatud on seisukoht, kui sage võiks olla selline purunemine ja mis võiks selle põhjustada. Esitatud arvamus on hüpoteetiline nägemus, mitte tõend, mille alusel saaks asuda seisukohale, et õnnetuse tingis kostja juhitud sõiduauto roolivarda purunemine. Arvestades õnnetuse asjaolusid, on suurem tõenäosus, et roolivarras purunes kokkupõrkel takistusega, milleks oli O.R. juhitud sõiduk. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et liiklusõnnetus toimus kostja süülise õigusvastase tegevuse tulemusel. Liiklusõnnetuse põhjustamise ja M.K. l varalise kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Tunnistajate T.K. ja J.R. ütlustest nähtub, et E. H. K kardab pärast õnnetust autosõitu, eriti pimedas, manitseb aeglaselt sõitma, on sõidu ajal pinges. J.R. ütluste kohaselt hakkas laps pärast õnnetust ka voodit märgama. Eeltoodust järeldas kohus, et ilma liiklusõnnetuseta ei oleks M.K. l tekkinud vajadust lapsega psühhiaatrit ja nõustajat külastada ning selleks kulutusi teha. VÕS § 127 lg 1 sätestab, et kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. M.K. nõue tuleb rahuldada varalise kahju üldsätte VÕS § 128 lg 3 alusel. M.K. esitas tõendid, millest nähtub, et tema alaealine laps on liiklusõnnetusest saadud probleemide tõttu pöördunud psühholoogilise nõustaja Tiina Teska poole (III kd lk 83). Nõustamisele Mari Viik OÜ-sse on lapse seoses traumajärgse paanikahäirega suunanud perearst (II kd lk 132) ja M.K. on lapsega vastuvõtul käinud vähemalt neljal korral: 27.03., 04.04., 16.10. ja 10.11.2009 (II kd lk 132-133). Kohus rahuldas M.K. nõude osaliselt, kuna ta ei ole tõendanud rohkem kui viiel korral visiidil käimist, mis teeb kilometraažiks (5x50) 250 km, ning kohus ei nõustunud hagejate käsitlusega kõigi hagis esitatud sõidukulude arvestamise metoodika osas. Alusetu on kohaldada sõidukulude suuruse hindamisel VV 14.07.2006 määruses nr 164 sätestatud isikliku sõiduauto teenistus-, tööja ametisõitudeks kasutamise kulude piirmäära 4 kr/km. Määrusel puudub käesoleva menetlusega igasugune puutumus ja arvestuse tegemine selle alusel on meelevaldne. Kohus leidis, et kõigi hagejate sõidukulud tuleb hüvitada ühtse arvutuskäigu alusel, milleks kohus võtab sõidukite enamlevinud kütusetarbimise, milleks on 10 liitrit 100 km kohta. Arvestades kütusehindade pidevat muutumist, lähtus kohus statistikaameti kodulehel avaldatud andmetest ettevõtetes tarbitud kütuse maksumusest, milleks 2009 oli bensiini puhul 15,12 krooni liitri ja diiselkütte puhul 11,82 krooni liitri kohta. Kuna ei ole teada, milliseid sõidukeid hagejad kasutasid, siis võttis kohus mõlema kütuseliigi keskmise, 13,47 krooni. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et M.K. le kuulub hüvitamisele 336,75 krooni (250:10x13,47), s.o 21,52 eurot. Ka M.K. varalise kahju nõude rahuldamise aluseks on delikti üldkoosseis ja VÕS § 128 lg 3. Kahju tekkimine (sõidukulud) ja kostja õigusvastane süüline tegu on põhjuslikus seoses, sest kui O.R. ei oleks sattunud õnnetuse tagajärjel haiglasse, ei oleks M.K. l olnud vajadust O.R. külastamiseks sõite teha. Sõidud olid põhjendatud, sest O.R. ja M.K. moodustasid perekonna ning on loomulik, et lähedasi haiglas külastatakse. O.R. viibis ravil SA-s TÜK 20.09.200830.09.2008 ja seejärel SA-s PERH 30.09.2008-29.10.2008. M.K. väitel sõitis ta Tartusse oma vanemate juurest Väimelast. Arvestades hageja viibimiskoha ja SA TÜK vahemaad (71 km) ning

hageja Tallinnas asuva elukoha ja SA PERH vahemaad (2,8 km) sõitis hageja külastuste eesmärgil (10x142+29x5,6) 1 582,4 km. Kohus lähtus sõidu hinna määramisel samadest põhjendusest, mis on esitatud eespool, arvestusega, et statistikaameti kodulehe andmetel oli 2008 ettevõtetes tarbitud kütuse maksumus bensiini puhul 16,42 krooni liitri ja diiselkütte puhul 14,68 krooni liitri kohta, keskmine seega 15,55 krooni. Arvestades M.K. läbisõitu, kuulub tema nõue hüvitamisele summas 2 460,63 krooni (1 582,4:10x15,55), s.o 157,26 eurot. Kuna O.R. kulud on seotud tema enda kehavigastuste ja tervisekahjustuste raviga, kuuluvad tema poolt nõutud seisuga 21.01.2011 raviasutustes ja taastusravil käimiseks tehtud transpordikulud hüvitamisele riskivastutusest tulenevalt ja kohus lähtus VÕS § 130 lg-st 1. Esitatud tõenditest nähtub, et O.R. on käinud arstide visiitidel ja taastusraviseanssidel

korda. Arvestades O.R. tervislikku seisundit, ei ole ta võimeline kasutama ühistransporti, sest tal on väga raske sõidukitesse siseneda-väljuda, ühistranspordi peatustesse minna jne. Algselt s.o 2008 lõpus 2009 algul, ei olnud ta võimeline üldse iseseisvalt liikuma ning teda tuli kanda autosse ja sealt arsti juurde või protseduurile. Kostja vastuväide, et sõbrad viisid O.R. autoga arsti juurde ja protseduuridele, mistõttu ei ole nõue põhjendatud, ei ole asjakohane, sest arvestades arstide juures ja protseduuridel käimise sagedust, ei saa eeldada, et sõbrad seda tasuta teeksid ning on loomulik, et vähemalt otsene kulu, s.o kulutused kütusele, tuleks tasuda. Arvestades hageja elukoha (Tallinnas XXX) ja raviasutuste (Ida-Tallinna Keskhaigla Tallinnas Ravi 18 Pärnu mnt 104, SA PERH Sütiste tee 19) vahelisi vahemaid on O.R. vajanud transporti 1 940,2 km läbimiseks, sh on hageja käinud 20.03.2009 Tallinnast Jõgevale, et võtta vastu kriminaalasja nr 08260105881 toimiku koopia (edasi-tagasi 300 km). Kulud seoses eelnimetatud sõitudega on 2 815,23 krooni (1 940,2:10x14,51 (keskmine kütuse hind 2008-2009 järgi)), s.o 179,93 eurot. O.R. nõude osas tulevikus tekkivate transpordikulude hüvitamiseks leidis kohus, et arvestades O.R. tervisekahjustusi, mis takistavad vaba liikumist (eelkõige liikumistakistus, tasakaaluhäired, aga ka osteoporoosi tagajärjed), on tema seisund suures osas püsiv elu lõpuni. Seetõttu on liikumistakistusest tingitud lisakulutused sellisteks kuludeks, mis kuuluvad VÕS § 130 lg 1 alusel hüvitamisele. Hageja arvestuste kohaselt on tal igakuiselt vajalik teha sõite 180 km ulatuses, sh arstide juurde ja taastusravile 60 km. Hageja O.R. leidis, et hüvitada tuleks ka tema külaskäigud sõprade ja sugulaste juurde. Kohus viimases osas nõudega ei nõustunud. Kuna O.R. kasutas alaliselt autot ka varem, olid nimetatud sõitudega kaasnevad kulud tal ka varem. Kahju hüvitamine ei tohi võimaldada kahjustatud isiku alusetut rikastumist kahju põhjustanud isiku arvel. Põhjendatud on kulud transpordile seoses arstide juures ja taastusravil käimisega, samuti osaliselt apteegi külastamisega. Arvestades eespool otsuse põhjendustes toodud läbisõitu ja aega, mille jooksul see läbisõit on tehtud (nov 2008 – jaan 2011) on keskmiseks kuu läbisõiduks veidi üle 70 km. Kohus leidis, et nimetatud suurusjärgus võivad O.R. tervisega seotud sõidud olla ka tulevikus. Arvestades kütusehindade tõusu viimasel ajal, leidis kohus, et õiglane kütuse hind on 1,20 eurot liiter ja seega eeldatav kulu seoses transpordiga 8,40 eurot (70:10x1,20), s.o 131,43 krooni kuus. Hageja palus kulude hüvitist alates 19.08.2009, kuid kohus leidis, et nimetatud osas on nõue alusetu, kuna perioodil 19.09.2008 – 21.01.2011 tehtud kulud transpordile on hageja esitanud eraldi nõudena, mille kohus osaliselt ka rahuldas. Hageja on esitanud tõendid, millest nähtub, et talle võimaldatakse Tallinna linna poolt invatakso kasutamise teenust kuni 31.07.2011 summas 540 krooni kuu kohta (II kd lk 111). On teadmata, kas pärast nimetatud kuupäeva hagejale invataksoteenust võimaldatakse. Seega on nõue transpordikulude osas põhjendatud alates 01.08.2011 summas 8,40 eurot kuus. O.R. saamata jäänud tulu nõude aluseks on VÕS § 130 lg 1 ja § 128 lg 4. Hageja väide, et ta oli tööle asumas AS-i Lindorff Eesti võlanõuete haldaja ametikohale, ei leidnud kohtus tõendamist. Tunnistaja K.K. ütlusest selgus, et ta oli vaid üks kandidaat mitmest. Kohus leidis, et rahuldada tuleb O.R. alternatiivne nõue lähtudes sellest, ta teenis perioodil september 2007 – august 2008

tulu keskmiselt 13 273 krooni kuus. Hageja on kaotanud kasu saamise võimaluse seoses sellega, et ta on liiklusõnnetuse järel tunnistatud 100% töövõimetuks. Kuigi töövõime kaotus on tuvastatud kuni 30.06.2011, on ilmne, et O.R. ei saa kunagi sel viisil terveks, et naasta tööellu. Seega on tal õigus saada hüvitist osas, milles ta on kostja tegevuse tõttu kaotanud oma sissetuleku. O.R. l on jäänud saamata tulu järgmiselt: perioodil 19.09.2008 – 29.01.2009 kokku 133 päeva eest, päevatasu 442,43 krooni, kokku 58 843,19 krooni; perioodil 30.01.2009 – 30.06.2011 kokku saamata 384 917+844,86 krooni, millest tuleb maha arvestada pension ja toetus summas 129 978 krooni, saamata tulu 255 783,86 krooni. Kokku on saamata tuluks perioodil 19.09.2008 – 30.06.2011 314 627,05 krooni, s.o 20 108,33 eurot. Kohus rahuldas nõude hagis märgitust väiksemas summas, kuna hageja palus hüvitada ka saamata jäänud tulu perioodil 01.09.200818.09.2008, kuid nimetatud perioodil tulu saamata jäämine ei sõltunud liiklusõnnetusest ja selle tagajärgedest, seega ei ole nõue põhjendatud. O.R. , M.K. ja E.K. mittevaralise kahju hüvitamise nõuete aluseks on kahju tekitamise ajal kehtinud VÕS § 130 lg 2, mille järgi hüvitise saamiseks ei pea hageja tõendama midagi muud peale selle, et kostja vastutab talle kehavigastuse või tervisekahju tekitamise eest. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on juhiseid andnud Riigikohus (lahendid nr 3-2-1-85-08, nr 3-2-1-15209, nr 3-2-1-54-07). Kohus eelpool tuvastas, et kõigile kolmele hagejale tekitati liiklusõnnetusega kehavigastus või tervisekahjustus ning kostjal lasub vastutus VÕS §-st 1056 ja §-st 1057 tulenevalt. Tõendatud on, et O.R. tervisekahjustused olid kõige raskemad (avariijärgne kooma, kaks operatsiooni, poolteist kuud haiglas) ning ka kõige püsivamad – eeldatavalt jääb ta kogu eluks täielikult töövõimetuks ja tegemist on invaliidistunud isikuga. M.K. oli haiguslehel, kuid on nüüdseks tervistunud, kuigi kurdab mõningaid järelmõjusid (vasaku labajala tundlikkus) ja tal on avariist arm jalal. E.K. tervisekahjustused olid kõige väiksemad ja möödusid kõige kergemini. Lisaks füüsilistele kahjustustele on kõigil hagejatel tekkinud õnnetuse tagajärjel ka psüühilised vaevused: - O.R. l on 15.07.2009 diagnoositud traumajärgne ajukahjustuse sündroom (I kd lk 54), ta on külastanud korduvalt psühholoogi ja neuroloogi (III kd lk 79-80) ning tema suhtes läbi viidud psühholoogilisest intervjuust ilmnes, et tal on häiritud sotsiaalne adaptsioon, tema toimetulekut häirivad depressiivsus, väljendunud ärevus, asteenia, unehäired; - M.K. on käinud psühhiaatri Kaia Hüva vastuvõtul ja tema diagnoosiks on posttraumaatiline stressihäire (III kd lk 81, 247-248); - E. H. K on käinud seoses hirmuga autosõidu ees ja öise voodimärgamisega samuti psühholoogi ja nõustaja vastuvõttudel (III kd lk 83, II kd lk 132-133). Kohus arvestas hüvitiste suuruse määramisel hagejate ja kostja käitumist seoses liiklusõnnetuse põhjustamisega. Kriminaalmenetluses tuvastati, et kostja rikkus mitmeid liikluseeskirja nõudeid, mis viisid liiklusõnnetuse põhjustamiseni, lisaks oli tal lahti turvavöö, hagejad kasutasid nõutud turvavarustust, O.R. sõitis lubatud kiirusega ning ei ole tuvastatud muid võimalikke liikluseeskirjade rikkumisi tema poolt. Kohus arvestas, et O.R. on kaotanud suure osa oma elukvaliteedist, tal puudub võimalus aktiivse tegevusega parandada oma majanduslikku olukorda. Teiste hagejate puhul ei kahjustanud õnnetus nende majanduslikku toimetulekut ja kohus arvestas ainult vahetut kehavigastuste ja tervisekahjustustega (sh vajadus psühhiaatrilise nõustamise järgi) tekitatud valu ja vaeva. Kostja sai samuti õnnetuses kannatada ja tal on Sotsiaalkindlustusameti Tartu pensioniameti 26.02.2009 ja 22.07.2009 otsustega tuvastatud töövõime kaotus 80% perioodiks 31.07.2009 – 31.07.2010. Kostja väitel on ta ka pärast 31.07.2010 töövõimetu, tõendeid kostjal töövõime

kaotuse tuvastamise kohta esitatud ei ole. Kostja tööandja ütles tema töölepingu 26.10.2009 üles. Kostja ei ole esitanud tõendeid enda töötuks registreerimise kohta. Kostja konto väljavõttest nähtub, et töövõimetuspensioni hakkas kostja saama 2009 veebruaris ja selle suurus oli keskmiselt 3 065 krooni, lisaks sotsiaaltoetus 432 krooni. Perioodil oktoober 2008 – aprill 2009 sai kostja ka töövõimetushüvitist. Kohus tuvastas kostjal järgmise vara olemasolu: korteriomand Jõgeva linnas XXX, reaalosa korterile X; korteriomand Jõgeva linnas XXX, reaalosa korterile X; 1/3 mõttelist osa kinnistust XXX Jõgevamaal XXX vallas XXX külas; kinnistu Jõgeva linnas XXX; sõidukid Honda VT 100C (esmane registreerimine 1996), Honda SC32 (1995), ZIL 495812 (1981) ja GAZ 20 (1957). Kostja väitel ei ole kinnistud ja sõidukid kuigi väärtuslikud, sest korteriomandid maksavad 250 000-340 000 krooni ja renoveerimist vajava majaga kinnistu eeldatavalt 195 000 krooni. Kostja seadis kõigile oma kinnistutele ühishüpoteegi koheselt pärast seda, kui oli hagi materjalid kätte saanud (hagimaterjalid kätte toimetatud 27.08.2009, leping sõlmitud 07.09.2009). Kuna koos hagiga oli esitatud ka hagi tagamise taotlus, mille kohus jättis esialgu puuduste tõttu rahuldamata, siis kostja eeldas, et hagi tagamise taotlus esitatakse uuesti ning koormas kinnistud enne seda. Märkimisväärne on, et hüpoteegipidajaks on kostja isa J.S.. Lepingu p 4.1.1 kohaselt tagab hüpoteek tema laenu summas 530 000 krooni, mille võtmiseks oli leping sõlmitud 19.06.2009. Kostja ei ole tõendanud hüpoteegiga tagatud nõude olemasolu ja seetõttu on kohtul kahtlus, et tegemist võib olla näiliku tehinguga. Samuti võõrandas kostja 26.01.2010 oma osa OÜ-s Factum. Osa, mille nimiväärtuseks on registrikaardi järgi 16 000 krooni ja mille eest talle maksti 15.11.2008 omanikutulu 24 000 krooni ja 12.10.2009 80 000 krooni (vastavalt konto väljavõttele), võõrandmise eest pidi kostja saama tasu, kuid kas ta seda sai ja millises suuruses, see jäi tõendamata. Kahju tekitamise ajal kuulus kostjale veel kaks sõidukit: BMW, registreerimismärgiga XXX, mis kustutati registrist 21.10.2009, ja BMW, registreerimismärgiga XXX, esmane registreerimine 2003, mille kostja võõrandas 15.05.2009. Jällegi ei nähtu konto väljavõttest, et kostja oleks sõiduki eest tasu saanud. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et kostja asus menetluse ajal oma registritesse kantud vara realiseerima ja varjab sellest saadavat tulu. Kostja soovib end näidata kui varatut isikut, kelle ainsaks sissetulekuks on töövõimetuspension. Kostja ei ole tõendanud, et tal ka lahendi tegemise ajal on tuvastatud töövõimetus, mistõttu on võimalik, et ta saab asuda tööle ja teenida sissetulekut, et hüvitada tekitatud kahjud. Kohus tuvastas, et kostja sai õnnetuses kannatada, viibis haiglas ja talle teostati operatsioon 2008 septembris-oktoobris. Kohtule ei esitatud tõendeid, millest nähtuks, et kostjal on püsivad tervisekahjustused või kehavigastused – töövõimetus on tal tuvastatud kuni 31.07.2010. Tervisehäiretele viitavad vaid psühhiaater dr Peeter Lääne tõendid, millest tulenevalt võivad kostjal esineda psühhiaatrilised haigusnähud, milleks ta vajab ravi, muus osas ei ole kostja halb tervislik seisund lahendi tegemise ajal tõendatud. Kohus asus seisukohale, et õiglaseks ning kõigi menetlusosaliste huve ja võimalusi arvestavaks mittevaralise kahju hüvitise suuruseks on O.R. puhul 30 000 eurot (469 398 krooni), M.K. puhul 700 eurot (10 952,62 krooni) ja E.K. puhul 100 eurot (1 564,66 krooni). Mittevaralise kahju hüvitiste suuruse määramisel arvestas kohus kõiki VÕS § 140 lg-s 1 nimetatud asjaolusid. Kohus jagas menetluskulud lähtudes TsMS § 163 lg-st 1 võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

mõistlikkuse põhimõttest, K. S halvast majanduslikust seisust ning tema alaealise lapse huvidest lähtudes kindlaks kohtuotsuse täitmine ositi tähtaja jooksul. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) on kohus hinnanud ebaõigesti M. T arvamust, millest tulenevalt on põhjendatud kostja väide, et tema juhitud sõiduauto roolivarras purunes enne õnnetust, muutes auto juhitamatuks ning tingides liiklusõnnetuse. Eeltoodust tulenevalt ei olnud kostjal objektiivselt võimalik liiklusõnnetust vältida (VÕS § 1057 lg 3; § 1050). Kohus viitab tingivas kõneviisis, et roolivarda purunemist tuleks pigem lugeda õnnetuse tagajärjeks, mitte ajendiks. Jääb ebaselgeks, kas kohus on väites kindel või mitte. Samuti jääb ebaselgeks kohtu väide nagu oleks tegemist „hüpoteetilise nägemusega“; 2) on kohtuotsus seoses hageja M.K. nõudega üllatuslik. Kohus asus seisukohale, et lähtuda tuleb delikti üldkoosseisust ja VÕS § 128 lg-st 3. M.K. on oma 26.01.2010 menetlusdokumendis märkinud, et tema nõude aluseks on riskivastutuse regulatsioon ja kahjuna tuleb hüvitada VÕS §-s 130 nimetatud kahju. Kohus ei ole viidanud võimalusele kvalifitseerida nõue erinevalt hageja kvalifikatsioonist. Sellest tulenevalt ei olnud kostjal võimalust M.K. nõude uue õigusliku kvalifikatsiooni osas arvamust avaldada. M.K. nõue ei ole tõendatud. Tõendanud ei ole, et E.K. hirmu- ja ärevushood on tingitud hagi aluseks olevatest asjaoludest. Esitatud arvetelt ei selgu teenuse sisu ja seotus käesoleva kaasuse asjaoludega ega ka mitte see, mitu korda on laps nõustajaid külastanud. Samuti ei esitatud ühtegi tõendit isikliku sõiduauto kasutamise kohta väidetud ulatuses ja otstarbel. Kohus on kostja viidatud väited ebaõigesti tähelepanuta jätnud. Lisaks on kohtu seisukoht sõiduhinna määramisel kontrollimatuseni umbmäärane. Selgusetu on, millele tuginedes on kohus järeldanud, et sõidukite enamlevinud kütusetarbimine on 10 liitrit 100 kilomeetri kohta. Vahemaa Väike-Maarja ja Rakvere vahel on maantee, kus üldreeglina on sõiduki kütusetarve alati väiksem kui linnasõidul. Samuti jääb selgusetuks, miks on põhjendatud arvestada kahjunõuet hüpoteetilisele kütusetarbimisele tuginedes, kui kohus on aktsepteerinud väidet, et kasutati isiklikku sõiduautot. Eeltoodust tulenevalt on otsus põhjendamata ning vastuolus põhimõttega, et kahju hüvitamine ei tohi olla kannatanu rikastumise allikas (3-2-1-137-05, 3-2-1-45-08, 3-2-1-85-09). Lisaks peab kohus analüüsima kahjuhüvitise eesmärki ja ulatust. Kohus VÕS § 127 lg-t 2 kohaldanud ei ole. See on tinginud ebaõige kohtulahendi, kus M.K. nõue rahuldati osaliselt vaatamata sellele, et nõude aluseks olevad kulutused ei saanud mõistlikule isikule ettenähtavad olla (3-2-1-53-06); 3) ei ole hageja M.K. varalise kahju nõue tõendatud. Kohus ei ole selgitanud, millist transpordivahendit M.K. väidetavate sõitude tegemiseks kasutas. Isegi kui hageja kasutas sõiduautot (ja mitte ühistransporti), on kohtuotsus sõidu hinna määramise osas samuti kontrollimatuseni umbmäärane. Nähtuvalt M.K. väidetest läbiti ka vahemaad Väimelast Tartusse, mis on maantee, kus on sõiduki kütusetarve väiksem kui linnasõidul. Kohus on rakendanud ebaõigesti ka delikti üldkoosseisu regulatsiooni (VÕS § 1043; 3-2-1-30-07). M.K. kahjunõue ei kuulu rahuldamisele, kuna puudub objektiivne teokoosseis. Nimelt tuvastatakse objektiivse teokoosseisu tasandil ka põhjuslik seos. Põhjuslik seos omakorda tuvastatakse kahes etapis lähtudes qondition sine qua non testist ning seejärel tehakse otsus selle kohta, kas rikutud kohustuse eesmärgiks oli tekkinud kahju ärahoidmine (VÕS § 127 lg 2). M.K. väidetava kahju ärahoidmine ei ole rikutud kohustuse eesmärgiks, kuna sellise kahju tekkimine ei saanud olla mõistlikult ettenähtav ning samuti viiks vastupidine seisukoht kahju tekitaja vastutuse kontrollimatult laiaks; 4) ei saa M.K. l olla mittevaralise kahju nõuet. Kohtupraktika (3-1-111-96, 3-2-1-152-09) kohaselt ei anna mitte igasugused psüühilised ja füüsilised üleelamised alust mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kohus ei ole selgitanud, millele tuginedes ta leiab, et isik, kes on täielikult

tervistunud, kuid kellel esineb labajala tundlikkus (jääb selgusetuks, millega see tõendatud on ja mida see tähendab) ning kellel on jalal arm, on õigustatud mittevaralise kahju hüvitamisele summas 700 eurot, ja millest tulenevalt ta leiab, et väljamõistetud hüvitis vastab kohtupraktikale ja ühiskonna heaolu tasemele ja on mõistlik kehtinud VÕS § 130 lg 2 mõttes; 5) ei saa hageja E.K. olla mittevaralise kahju nõuet. Kohus ei ole selgitanud, millele tuginedes ta leiab, et isik, kes õnnetuses sisuliselt kannatada ei saanud ning on täielikult tervistunud, on õigustatud mittevaralise kahju hüvitamisele summas 100 eurot, ning millest tulenevalt ta leiab, et väljamõistetud hüvitis vastab kohtupraktikale ja ühiskonna heaolu tasemele ning on mõistlik kehtinud VÕS § 130 lg 2 mõttes; 6) ei ole kohtuotsus seoses hageja O.R. varalise kahju nõuetega seaduslik ja põhjendatud. Kohus ei ole võtnud seisukohta kostja väidete ja tõendite osas ega analüüsinud tõendeid kogumis. Kostja esitatud tõenditest nähtus, et 2009 kevadel Luige kevadlaadal suhtles O.R. aktiivselt klientidega ja liikus ringi ning, et hageja tervislik seisund ei ole nii raske, kui ta seda väidab olevat (küünarkarkude kasutamine, suutmatus viibida avalikes kohtades ja kanda lühikesi riideid). Kohus on teinud tunnistaja E.K. ütluste alusel meelevaldseid järeldusi selle kohta, kui suur oli hageja osalus müügitöös ja kas ta käitus tervele inimesele omasel viisil (siinkohal ei selgita kohus, mida ta peab silmas terve inimese viisil käitumise all). O.R. transpordikulude hüvitamise nõue on tõendamata. Tunnistaja R.L. ütluste kohaselt kasutati O.R. transportimiseks tema ja teiste hageja sõprade autosid. Haige sõbra transportimine on mittetäielik kohustus (VÕS § 4) ning O.R. ei ole väitnud, et ta oleks sõpradele transpordi eest tasunud. Kohus on jätnud selgitamata invatakso kasutamise mõju kahjunõudele. Kohus ei ole selgitanud, millega on põhjendatud transpordikulude nõude rahuldamine seoses Tallinnast Jõgevale kriminaalasja toimiku koopiale järele sõitmise osas olukorras, kus toimiku koopia oleks saanud edastada ka postiga. Lisaks ei ole kohtu sõidu hinna määramise alused õiged ega põhjendatud juba eespool esitatud põhjendustel. Kohus ei ole kohaldanud ka VÕS § 127 lg 2 regulatsiooni. Kohtuotsus on vastuolus põhimõttega, et kahju hüvitamine ei tohi olla kannatanu rikastumise allikas. Ka O.R. tulevikus tekkivate transpordikulude nõue on tõendamata. Hageja töövõimetus hinnatakse uuesti 30.06.2011. Tallinna linn võimaldab talle invatakso teenust kuni 31.07.2011. Otsusest ei selgu, millistel alustel ja ulatuses kohus kütusehindade tõusu arvestas. Sõidu hinna määramise põhimõtete osas jääb kostja kõigi eespool esitatud väidete juurde. O.R. saamata jäänud tulu nõue ei ole tõendatud, kuna ei ole tõendatud, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada (3-2-1-50-09, 3-2-151-09). Kohus on teinud meelevaldse järelduse, nagu ei oleks hageja tööellu naasmine enam kunagi võimalik. Ei ole selge, kas ja millises summas on kindlustusandja hüvitanud O.R. le töövõimetusest tulenevat saamata jäänud tulu vastavalt LkindlS §-dele 29 ja 30. Kohus on jätnud analüüsimata ka saamata jäänud tulu nõude võimalikkuse normikaitse eesmärgist lähtudes (VÕS § 127 lg 2). Samuti ei ole deliktilise nõude puhul võimalik nõuda saamata jäänud tulu kui puhtmajanduslikku kahju (3-2-1-123-05, 3-2-1-65-05). Kohus on rakendanud ebaõigesti ka VÕS § 128 lg-t 4. Riigikohus on märkinud (3-2-1-50-09, 3-2-1-51-09), et saamata jäänud tulu kindlakstegemiseks tuleb isiku võimalikust sissetulekust maha arvata vajalikud kulutused selle sissetuleku saamiseks. Seega tulnuks nõudest maha arvata transpordikulud, toitlustamise kulud jms; 7) ei ole kohtuotsus seoses O.R. mittevaralise kahju nõudega seaduslik ja põhjendatud. Kostja on tõendanud, et hageja tervislik seisund ei ole nii halb, kui ta väidab. Kohus ei ole selgitanud, millele tuginedes ta leiab, et arvestades ühiskonna üldist heaolu taset ja varasemat kohtupraktikat, on hageja õigustatud mittevaralise kahju hüvitamisele summas 30 000 eurot, ja millest tulenevalt ta leiab, et väljamõistetud hüvitis on mõistlik VÕS § 130 lg 2 mõttes;

8) asus kohus ebaõigele seisukohale seoses kostja tervisliku ja majandusliku olukorraga. Kostja on töötu, millist fakti maakohtus ei vaidlustatud. Kostja on töötuna arvele võetud 03.01.2011, varasemalt ei olnud tal võimalik end töötuna arvele võtta halva tervisliku seisundi tõttu. Kostjal puuduvad vabad rahalised vahendid (apellatsioonkaebuse esitamise seisuga on kostja konto jääk 162,21 eurot). Kostja ainsateks sissetulekuallikateks maakohtu menetluse ajal olid pension ja sotsiaaltoetus. Käesoleval ajal on kostja ainsaks sissetulekuallikaks töötuskindlustushüvitis (2011 märtsis 175,57 eurot). Kostjal on alaealine laps, keda ta üleval peab. Hagi tagamise raames on arestitud kogu kostja vallasvara ja koormatud keelumärkega kinnisvara. Kohus on jätnud tähelepanuta kostja väited oma varalise seisu kohta enne õnnetuse toimumist. Kostja netosissetulek 2007 oli 69 637 krooni ja päevasissetulek vaid 174 krooni. Pärast õnnetuse toimumist oli kostja sunnitud mitmeid laene võtma. Kostja oli sunnitud kinnistud koormama võlausaldaja nõudel. Jääb selgusetuks, kuidas oleks kostja veel pidanud oma majanduslikku olukorda tõendama. Kostja tervislik seisund ei võimaldanud tal kohtuistungitest osa võtta. Kohus on ebaõigesti jaganud poolte tõendamiskoormise, rikkudes TsMS § 230 lg-t 2. Otsus on kostja majandusliku olukorra osas ka vastuoluline, kuna otsuse menetluskulusid puudutavas osas on õigesti viidatud, et kostja oli sunnitud keelduma hagejate pakutud kompromissist, kuna kostja majanduslik seis on väga halb. Kohus ei ole kostja halba majanduslikku seisu arvestanud, rikkudes VÕS § 140 ning minnes vastuollu Riigikohtu praktikaga. Kohus on tuvastanud, et kostja sai õnnetuse tagajärjel raskelt kannatada ja muutus 80% ulatuses töövõimetuks ning kostjal esinevad psühhiaatrilised haigusnähud, kuid ei selgu, kas ja millises ulatuses arvestas kohus kostja tervislikku seisundit nõuete rahuldamisel. Ka kostja tervislik seisund on aluseks kahjunõuete vähendamisele (VÕS § 140); 9) on kohus ebaõigesti kohaldanud TsMS § 190 lg-t 3, mõistes kostjalt riigituludesse 60% ulatuses välja hagejate poolt tasumisele kuulunud riigilõivu. TsMS § 190 lg 3 reguleerib menetluskulude jaotust olukorras, kus hageja on saanud menetlusabi. Hagejad olid riigilõivu tasumisest vabastatud seaduse alusel (RLS § 22 lg 1 p 11). Eeltoodud seisukohta toetab ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-139-06, kus on RLS § 22 lg 1 osas leitud, et kostjalt ei saa riigilõivu tasumist nõuda ka juhul, kui hagi rahuldatakse; 10) on kohus jaganud menetluskulud ebaõigesti, jättes tähelepanuta, et hagejad loobusid 26.11.2009 avaldusega hagist osaliselt ning kostja soovis 28.12.2009 menetlusdokumendis oma menetluskulude väljamõistmist hagejatelt. Kohus rahuldas hagejate avalduse hagist osaliseks loobumiseks 26.01.2010 määrusega, kuid on jätnud hagist osalise loobumise kohtuotsuses täielikult tähelepanuta, rikkudes TsMS § 168 lg-t 4 ja § 429 lg-t 3. Samuti on kohus jätnud lahendamata kostja taotluse.

1) on kohus O.R. , M.K. ja M.K. kantud transpordikulutuste nõuetega seoses rikkunud TsMS § 436 lg-t 4, tuginedes sõidukite enamlevinud kütusetarbimisele 10 liitrit 100 km kohta ning statistikaameti andmetele ettevõtetes tarbitud kütuse maksumuse kohta 2008 ja 2009. Sellega on kohus tuginenud otsuse tegemisel asjaoludele, mida ei ole menetluses arutatud. Põhjendamatu ning hagejate seisukohti vääriti mõistev on põhjendus, et VV 14.07.2006 määruse nr 164 kohaldamiseks puudub alus. Hagejad ei ole tuginenud määrusele nr 164, vaid on üksnes arvutuste tegemisel analoogia korras aluseks võtnud selles sätestatud kilomeetri hinna 4 kr/km (0,26 eurot/km) kui objektiivse ning keskmistest taksokilomeetri maksumusest (6-7 kr/km, 0,45 eurot/km) soodsama, mistõttu ei ole tegemist hüvitise suurusega, mille väljamõistmisel hagejad rikastuksid põhjendamatult kostja arvel; 2) jääb O.R. igakuiste transpordikulude nõude osas eelpool toodud seisukoha juurde osas, mis puudutab kilomeetri hinda. O.R. on igakuise transpordikulude hüvitise (2 012 krooni,

eurot) arvutamisel arvesse võtnud järgmiseid igakuiseid sõite – olmesõidud 120 km, arstivisiitidele ja raviprotseduurile 60 km, sotsiaalse suhtlemise eesmärgil tehtavad sõidud pereliikmete, lähedaste, sõprade juurde 458 km. Viimaste sõitude osas on O.R. märkinud, et kuivõrd ta ei ole ise võimeline liiklusõnnetuse tagajärjel saadud silmavigastuse tõttu sõidukit juhtima, teeb seda M.K. , kes samuti osaleb külastustel, ning seega on O.R. arvestanud enda kuludena vaid nimetatud teekondade ühe suuna maksumuse. Arvestades, et kostja põhjustatud liiklusõnnetuse tõttu on O.R. 100% töövõimetu, olulise liikumispiiranguga ning teiste märkimisväärsete tervisekahjustustega isik, on põhjendatud, et kostja hüvitab O.R. le ka sõidukulud seonduvalt olmesõitudega (nt apteegisõidud, kindlustusse sõidud, kuna vajalik on esitada dokumente ravimite ja abivahendite hüvitamiseks) ja sotsiaalse suhtlemisega (see on vajalik arvestades O.R. vaimset tervislikku seisundit, mh häiritud psühhosotsiaalne adaptsioon; suhtluse vajalikkust on rõhutanud tunnistajad R.L., K.V., E.K.). Enne liiklusõnnetust piirnesid O.R. sõidud peamiselt tööl käimisega, millega kaasnes suhtlemine teiste inimestega, samuti keskkonnamuutus. Käesoleval ajal on vältimatu, et ta realiseeriks oma sotsiaalse suhtlemise vajaduse teistsugusel viisil. O.R. vajab ka sotsiaalset taastumist. Vastav nõue on kooskõlas VÕS § 130 lg-s 1 sätestatuga, millise kohaselt tuleb tervise kahjustamise, kehavigastuse tekitamise korral hüvitada ka vajaduse suurenemisest tekkinud kahjud. Nõustuda ei saa kohtu seisukohaga, et vastav nõue alates 19.08.2009 on põhjendamatu, kuna lisaks raviga seonduvatele sõitudele on vajalikud ka olme ja sotsiaalse suhtlemise eesmärgil tehtud sõidud. Kohus ei saanud esitatud tõenditele tuginedes asuda seisukohale, et igakuiselt hüvitatakse O.R. le invatakso kuukaardi alusel 540 krooni. Tegemist on kuulimiidiga, mille piires on võimalik teenust kasutada, kuid igal juhul on kohustus 1⁄4 ulatuses omaosaluseks. Invataksokaart on väljastatud 19.11.2009, seega ei ole võimalik arvestada kaardi alusel saadavat soodustust eelneva perioodi eest. Käesoleval ajal on invatakso kuulimiit koos omaosalusega 32 eurot. O.R. jääb ka alternatiivse nõude juurde, mille kohaselt tasuks kostja transporditeenusega seotud kulude katteks ühekordse maksena 6 391 eurot, milline nõue on kooskõlas Riigikohtu lahendiga tsiviilasjas nr 3-2-1-76-08. Vastava summa eest on võimalik osta kasutatud sõiduauto, millega hagejat transporditakse. Ühekordse summa tasumine on kostja huvides, arvestades, et nõutav igakuine summa (129 eurot) moodustab 4 aastaga ühekordse summa; 3) ei ole E.K. välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitis kooskõlas VÕS § 130 lg-ga 2. Riigikohtu seisukoha kohaselt (3-2-1-19-08) on olulisimaks mittevaralise kahju hüvitamise juhtumiks VÕS § 130 lg 2, mille kohaselt tuleb mittevaralise kahju hüvitamiseks maksta kannatanule alati välja mõistlik rahaline hüvitis, kui kannatanule tekitati kehavigastus või kahjustati tema tervist. Juhtudel, kui mittevaralise kahju hüvitamine on ette nähtud piiranguteta (st isikukahju tekitamise juhud), peaks ka väljamõistetavad hüvitised olema üldjuhul suuremad kui juhtudel, kui mittevaralise kahju hüvitamine on piiratud. E.K. mittevaralise kahju nõue summas 1 598 eurot on äärmiselt mõistlik, arvestades liiklusõnnetuse asjaolusid, mida

E. H.

K, kes oli liiklusõnnetuse toimumise ajal vaid 8-aastane, vahetult tajus ning läbi elas. Tema ei kaotanud õnnetuse tagajärjel teadvust, ta oli autos turvatooli kinnitatud ning nägi O.R. seisundit, tema vigastusi (rohkelt haavu, verd), kuulis valukarjeid, tajus tekkinud paanikat. Alates 2009 novembrist käib E. H. K psühholoogilises nõustamises Tiina Teska juures, kelle teatise kohaselt vajab laps nõustamist pärast 19.09.2008 liiklusõnnetust seoses psüühilise ebastabiilsusega, mis väljendub hirmu- ja ärevushoogudes ning öises voodimärgamises; tegemist on posttraumaatilise stressihäirega ja soovitav on toetava teraapia jätkamine koos perekonnaga. Laps on seoses liiklusõnnetusest saadud üleelamistega külastanud erinevaid spetsialiste (psühhiaater, psühholoog). Lapse vanaema T.K. on andnud tunnistajana ütlusi, et laps tunneb ennast kuni praeguseni autosõidu ajal ebakindlalt ja kardab. Ärevuse tõttu tekkis öine voodimärgamine, eriti juhtudel, kui oli teada, et ees on pikem autosõit. Ei ole teada, kuidas psüühilised läbielamised mõjutavad E.K. t täiskasvanueas. Kohus on rikkunud TsMS § 232 lg 1; § 243 lg 1; § 438 lg 1 ja § 442 lg 8 norme; 4) olnuks põhjendatud jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 2 alusel kostja kanda, kuivõrd kohus rahuldas hagi summas 51 448,90 eurot (805 000 krooni), s.o isegi suuremas summas, kui pakkusid kompromissina hagejad (kokku 700 000 krooni).

Asjas on tõendatud, et vajadus käia E.K. ga erinevate spetsialistide vastuvõttudel on otseselt seotud liiklusõnnetusega. M.K. elukaaslane J.R. andis kohtuistungil tunnistajana ütlusi, et pere on pöördunud lapsega psühholoogide poole seonduvalt liiklusõnnetusega ning psühholoogid võtavad vastu Rakveres. Hagiavaldusele olid lisatud tõendid selle kohta, et perearst on suunanud lapse 27.03.2009 dr Viigi juurde diagnoosiga traumajärgne paanikahäire ja samal kuupäeval on esitatud Mari Viik OÜ poolt sularahaarve E.K. visiiditasu eest, 03.04.2009, 16.10.2009 ja 10.11.2009 on esitatud sularahaarve Tiiu Tandre OÜ poolt. Mari Viik ja Tiiu Tandre on psühhiaatrid, kes võtavad vastu Rakveres. Samuti on M.K. kinnitanud, et on kasutanud sõitudeks isiklikku sõiduautot. Alates 2009 novembrist käib laps perekonsultatsioonide vormis toimuvas psühholoogilises nõustamises Tiina Teska juures, kelle teatise kohaselt vajab laps nõustamist pärast 19.09.2008 liiklusõnnetust seoses psüühilise ebastabiilsusega, mis väljendub hirmu- ja ärevushoogudes ning öises voodimärgamises; tegemist on posttraumaatilise stressihäirega ning soovitav on toetava teraapia jätkamine koos perekonnaga. Kostja, juhtides sõidukit kiirusega 114 km/h kohas, kus on piirkiiruseks 90 km/h, samuti tehes möödasõitu kohas, kus see ei ole lubatud, pidi ette nägema, et tema tegevuse tulemusel võib aset leida liiklusõnnetus ja on ilmne, et kui liiklusõnnetus toimub kahe auto osalusel, saavad selles viga ka teised isikud, samuti on ilmne, et vigastustega kaasnevad kulud. Seega kõnealused kahjulikud tagajärjed olid ettenähtavad mõistlikule isikule (VÕS § 127 lg 2). Kohus on kontrollinud kahjuhüvitusnõuet kahju hüvitamise eesmärgi kaudu, s.o tuvastades põhjusliku seose kostja käitumise liiklusõnnetuse põhjustamisel ja E.K tekkinud tervisekahjustuste ning M.K. l sellest tekkinud varalise kahju vahel; 4) ei ole kohus M.K. kahjunõude osas rikkunud materiaalõiguse normi. Kahju tekkimine (sõidukulud) ja kostja õigusvastane süüline tegu on omavahel põhjuslikus seoses, sest kui O.R. ei oleks sattunud õnnetuse tagajärjel haiglasse, ei oleks M.K. l olnud vajadust nimetatud sõite teha; 5) on kohtuotsus M.K. mittevaralise kahju nõude osas seaduslik ja põhjendatud. M.K. le ei ole välja mõistetud hüvitist pelgalt füüsiliste vigastuste eest, vaid kohus on selgelt osundanud, et lisaks füüsilistele kahjustustele on kõigil hagejatel tekkinud õnnetuse tagajärjel ka psüühilised vaevused. Psühhiaater Kaia Hüva 29.01.2010 teatisest tuleneb, et M.K. käib psühhiaatri vastuvõttudel alates 29.11.2009 ning diagnoosiks on posttraumaatiline stressihäire, mille põhjustajaks on liiklusavarii. Kohus on põhjalikult analüüsinud asjaolusid, sh hagejate kehavigastusi, tervisekahjustusi, poolte käitumist seoses liiklusõnnetuse põhjustamisega, kostja majanduslikku ja tervislikku olukorda ning poolte osundatud kohtulahendeid mittevaralise kahju kohtuasjades; 6) on põhjendamatu kostja seisukoht, et kostja, kes põhjustas liiklusõnnetuse oma hoolimatu ja seadusevastase tegevusega, ei vastuta õnnetuse tagajärjel lapsel (E.K. ) tekkinud vaimse tervise kahjustuse ning seega tekkinud mittevaralise kahju eest; 7) on täiesti alusetu kostja väide, et O.R. tervislik seisund ei ole nii halb nagu ta väidab. Asjaolu, et kohus ei ole asunud tõendeid (sh videosalvestist) analüüsides sellisele seisukohale, nagu seda ootas kostja, ei tähenda, et kohus ei ole seaduses sätestatud korras tõendeid hinnanud. Kohus on ekslikult märkinud otsuses, et O.R. le on teostatud kaks operatsiooni. Tegelikkuses on O.R. le tehtud viis operatsiooni – lisaks kohtuotsuses nimetatutele 01.10.2008 SA-s Põhja-Eesti Regionaalhaigla kandluu murru verine repositsioon ja fiksatsioon ning AS-s Ida-Tallinna Keskhaigla 09.03.2010 silmaoperatsioon seoses kahelinägemisega ja 25.01.2011 täiendav silmaoperatsioon. Ühestki meditsiinidokumendist ei nähtu, et O.R. oleks tervistunud; 8) on O.R. transpordikulude nõude osas tõendanud, et ta vajab regulaarselt meditsiinilist abi ning käib pidevalt arstide vastuvõttudel ja taastusraviprotseduuridel. Kohus on arvestanud ka invataksokaardiga. Kostja on esmakordselt apellatsioonkaebuses esitanud väite selle kohta, et

põhjendamatu on rahuldada O.R. nõue transpordikulude osas ulatuses, mis hõlmab Tallinnast Jõgevale kriminaalasja toimiku koopiale järele sõitmist. Kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette võimalust edastada kannatanule toimiku koopia posti teel; 9) on saamata jäänud tulu arvestatud ajani, milleni O.R. le on määratud töövõime kaotus 100% (s.o kuni 30.06.2011). Võlaõigusseadus I kommenteeritud väljaande § 130 kommentaarist 4.2 tuleneb, et seadusandja on sidunud isiku võimaluse tulu teenida tema võimalusega tööd teha, s.o töövõimega. Enne liiklusõnnetust oli O.R. 100% töövõimeline, seega oli tal võimalus tööl käia ning tulu teenida. Kohtuvaidlus ERGO Kindlustuse AS-ga oli seotud O.R. le makstud ajutise töövõimetuse hüvitamise arvutamise alustega. O.R. ajutine töövõimetus kehtis perioodil 19.09.2008 – 29.01.2009. Saamata jäänud tulu nõue kostja vastu on esitatud perioodi 19.09.2008 – 30.06.2011 kohta. ERGO Kindlustuse AS on samaselt hagejatega 18.02.2010 menetlusdokumendis asunud seisukohale, et kostja vastu esitatud nõuded ei ole samasisulised kindlustusandja poolt kannatanutele hüvitatud kahjudega ja puudub õiguslik alus esitada tulevikus kindlustusandja vastu nõudeid. Tsiviilasjas nr 2-09-22759 jäi O.R. nõue kindlustusandja vastu rahuldamata. Tulenevalt Riigikohtu seisukohtadest (3-2-1-53-06) ja Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandest (lk 691) on ebaõige kostja väide, justkui ei kuuluks kahjustatud isiku töövõimetusest tekkinud kahju, s.o saamata jäänud tulu, VÕS § 127 lg-st 2 tulenevalt hüvitamisele. Vastupidi, VÕS § 1056 kaitse-eesmärk on tagada kahjustatud isikule VÕS §-s 130 sätestatud kahju hüvitamine. Kostja viidatud toitlustamise kulud jms ei ole sissetuleku saamiseks vajalikud kulud, samuti puudub põhjus asuda seisukohale, et O.R. oleks pidanud tulu teenimiseks tegema kulutusi transpordile, mistõttu ei ole kohus põhjendatult vastavaid paljasõnalisi umbmääraseid kulutusi saamata jäänud tulu nõudest maha arvestanud. O.R. on nõude esitamisel arvestanud toetusi ja pensioni, milliseid on arvestanud otsuse tegemisel ka kohus; 10) on O.R. piisavalt tõendanud liiklusõnnetuse tagajärgi oma tervisele, sh vaimsele tervisele. O.R. kasuks väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitis on VÕS § 130 lg 2 tähenduses mõistlik ning kooskõlas ühiskonna üldise heaolu taseme ja kohtupraktikaga; 11) tõendab kostja pangakonto väljavõte (19.09.2008 – 03.12.2009), et kostja rahaline seis, likviidsus, oli õnnetuse järgselt väga hea, kuid vahetult pärast liiklusõnnetust on kostja asunud oma vara vähendama. Juba 16.10.2008 oli kostja tervis sedavõrd korras, et ta sai sularahaautomaadist ühel päeval viiel erineval korral välja võtta kokku 50 000 krooni; 25.11.2008 on kostjale makstud OÜ Factum dividende 24 000 krooni; 31.12.2008 on kostja arveldusarvelt konverteeritud 156 716 krooni eurodeks; perioodil 10.04.2009-01.12.2009 on kostja võtnud sularahaautomaadist välja 190 000 krooni; 28.04.2009 on kostja kandnud endale üle 156 200 krooni; 22.10.2009 on kostjale makstud OÜ Factum dividende 80 000 krooni. Lisaks nähtuvad kontoväljavõttelt erinevad ülekanded erinevatelt(-le) eraisikutelt(-le). Kostja ema ja isa on talle üle kandnud nn ettemaksuna X eest kokku 80 000 krooni. Kostjal oli võimalus ilmuda kohtuistungitele ning anda vande all seletusi oma varandusliku seisundi kohta, seda kostja ei teinud. Kohus juhtis kostja esindaja tähelepanu asjaolule, et kostja väidetud asjaolud vajavad tõendamist. Eeltoodust tulenevalt on täiesti ebaõige kostja väide, et tema ainsateks sissetulekuallikateks maakohtu menetluse ajal olid pension ja sotsiaaltoetus. Asjaolu, et kostja on alates 03.01.2011 töötuna arvele võetud, ei tõenda samuti, et kostja majanduslik seis on halb. Asjas puudub kostja pangakonto väljavõte perioodist 03.12.2009 kuni maakohtu otsuseni, apellatsioonkaebusele on lisatud kontoväljavõte alates 2010 septembrist. Kostja on koormanud kõik talle kuuluvad kinnistud hüpoteekidega oma isa kasuks pärast seda, kui oli teada saanud maakohtu 04.09.2009 määrusest, millega määrati seada vara käsutamise keelumärked kostjale kuuluvatele kinnistutele, varem olid kinnistud vabad igasugustest koormatistest. Lisaks võõrandas kostja kohtumenetluse ajal (29.01.2010) OÜ Factum osa, sõiduk BMW 5401 on

21.10.2009 kustutatud seoses kasutamisest loobumisega, sõiduk BMW 530D on 15.05.2009 võõrandatud G.A.. Hagimenetluses peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kostja on paljasõnaliselt sedastanud, et kinnistute koormamine hüpoteegiga toimus tema võlausaldaja nõudel, kes on talle laenu andnud käesoleva õigusvaidluse finantseerimiseks (28.12.2009 menetlusdokument) või, et õnnetusega seotud õigusvaidluse finantseerimiseks on kostja olnud sunnitud mitmeid laene võtma (02.10.2009 menetlusdokument). Kostja ei ole esitanud ühtegi dokumenti, mis tõendaks laenu võtmist, ega ole isegi märkinud, kes on tema võlausaldajaks. Hagejad on esitanud koopia kostja ning tema isa J.S. vahel 07.09.2009 sõlmitud notariaalsest ühishüpoteegi seadmise lepingust. Kuivõrd lepingu p-st 4.1.1 tuleneb, et ühishüpoteegiga on tagatud kõik J.S. kui hüpoteegipidaja nõuded kostja vastu, mis tulenevad hüpoteegipidaja ja kostja vahel 19.06.2009 sõlmitud laenulepingust summas 530 000 krooni, on äärmiselt ebausutav, et kostja prognoosis juba 19.06.2009, s.o kaks kuud varem, et tema vastu esitatakse kohtusse nõuded, ning sõlmis tulevikuks lepinguid õigusvaidluse rahastamiseks. Isikul on võimalik taotleda menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda, samuti on ebausutav, et isa, teades poja rasket majanduslikku olukorda, seadis poja temale kuuluvate kinnistute koormamisega veelgi halvemasse seisu. Kohus on arvestanud kostja tervisliku seisundiga ulatuses, milles see on leidnud tõendamist. Kostja vaimse tervise kohta esitatud tõendid tõendavad üksnes seda, et kostjal ei ole võimalik ilmuda konkreetsetele kohtuistungitele, mitte liiklusõnnetusega seotud püsivaid tervisekahjustusi. Eelnevalt oli kostja esitanud ainsa tema tervist puudutava tõendina 14.10.2008 isiku ekspertiisiakti nr 137 (koostatud liiklusavarii järgselt meditsiinidokumentide põhjal seisuga 29.09.2008). Kostjale oli määratud töövõime kaotus 80% üheks aastaks ja seda ei ole pikendatud, mis samuti tõendab, et kostja tervislik seisund ei ole halb; 12) ei ole kostja märkinud, millised oleksid osamakse suurused, mida tal oleks võimalik tasuda. Eeltoodust tulenevalt on arusaamatu kostja etteheide, et kohtu määratud osade kaupa tasumine ei ole mõistlik. Kostja ei ole tõendanud oma rasket majanduslikku olukorda, samuti seda, et tema alaealine laps satuks raskesse olukorda; 13) on kostjalt põhjendatult TsMS § 190 lg 3 alusel riigilõiv välja mõistetud. RLS § 22 lg 1 p 11 eesmärk on vabastada riigilõivust kahju kannatanud isik, mitte kahju tekitanud isik. Põhjendamatu on kostja viide Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-139-06, kuivõrd selles on käsitletud töövaidlusega seonduvat riigilõivuvabastust; 14) loobus O.R. esitatud nõuetest summas 12 549,65 krooni (802 eurot) ning sedagi menetluse algfaasis. Loobutud nõuded moodustavad O.R. nõudest ca 0,8%, seega ei saanud loobumine mõjutada menetluskulude jaotust kohtuotsuses.

alusena ei ole kohane, kuna viidatud õiguslik regulatsioon ei kata nõudeid seoses sotsiaalse suhtlusega. Asjas on tõendatud, et O.R. sotsiaalne integreerimine või taastumine ei ole vajalik, kuna juba 2009 ei olnud tal takistusi tegeleda laadal müügitööga. Väidetavad sotsiaalseks taastumiseks vajalikud sõidud on esitatud kontrollimatuseni umbmäärastena ning on täielikult tõendamata. Kohus on õigesti leidnud, et O.R. nõue kulude hüvitamiseks alates 19.08.2009 on alusetu, kuna viidatud perioodi kohta on ta esitanud eraldi nõude. Selgitused invatakso teenuse osas on esitatud alles vastuapellatsioonkaebuses; 3) ei kuulu vastuapellatsioonkaebus E.K. mittevaralise kahju nõude osas rahuldamisele. Jääb selgusetuks, milliseid olukordi peab hageja silmas juhtude all, mil mittevaralise kahju hüvitamine on piiratud võrrelduna näiteks VÕS § 130 lg-s 2 sätestatuga. Kehtiv õigus ja kohtupraktika sätestavad nõuded, mida peab mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul analüüsima ning hageja tõlgendus ei ole asjakohane ega õige; 4) on kohus õigesti jätnud kohaldamata TsMS § 163 lg 2, kuna kostja keeldumine kompromissist oli tingitud objektiivsetest asjaoludest, s.o kostja väga halvast majanduslikust seisust, mis ei oleks võimaldanud kompromissi täita.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

seoses talle tervisekahju esitamisega ning seetõttu ei ole nõue riigilõivuvaba ja M.K. on tasunud nõude esitamisel 1 400 krooni. M.K. transpordikulude nõude rahuldas maakohus summas 157,26 eurot ning selles osas maakohtu otsuse vaidlustamisel pidi apellant tasuma riigilõivu 63,91 eurot. Apellatsioonkaebuse esitamisel on apellant tasunud riigilõivu 63,91 eurot. Kuigi apellatsioonkaebuse põhjendustes on apellant märkinud, et riigilõiv on tasutud M.K. rahuldatud nõude vaidlustamise eest, on maksekorraldusele märgitud, et nimetatud summa on tasutud riigilõivuna apellatsioonkaebuse esitamisel ning seetõttu saab tasutud riigilõivu käsitleda M.K. nõude vaidlustamisel tasutud riigilõivuna.

oli hagejal võimalik aluseks võtta tema poolt transpordiks kasutatud konkreetse sõiduauto kulud, kuid ta ei ole seda teinud.

kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Antud juhul VÕS § 1056 kaitse-eesmärk on tagada kahjustatud isikule VÕS §-s 130 sätestatud kahju hüvitamine, sh ka kahjustatud isiku töövõimetusest tekkinud kahju hüvitamine. Tõendatud ei ole, et kostja poolt viidatud toitlustamise kulud, kulutused transpordile jms oleksid sissetuleku saamiseks vajalikud kulud ning seetõttu maakohus põhjendatult ei ole vastavaid kulutusi saamata jäänud tulu nõudest maha arvestanud. Saamata jäänud tulu suuruse määramisel on maakohus õigustatult arvestanud O.R. poolt saadavaid toetusi ja pensioni. Asja materjalidest nähtuvalt oli kohtuvaidlus ERGO Kindlustuse AS-ga seotud O.R. le makstud ajutise töövõimetuse hüvitamise arvutamise alustega ning tsiviilasjas nr 2-09-22759 jäi O.R. nõue kindlustusandja vastu rahuldamata.

käinud psühhiaatri vastuvõtul ja tal diagnoositi posttraumaatiline stressihäire (kd III tl 81, 247248). Maakohus on õigesti arvestanud mittevaralise kahju suuruse määramisel M.K. l liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud tervisekahju tagajärgi, samuti rikkumise laadi ja raskust, ühiskonna üldist heaolu taset ja poolte majanduslikku olukorda ning määranud mittevaralise kahju hüvitiseks 700 eurot. Maakohus on lähtunud asjakohastest kaalutlustest, ei ole ületanud diskretsiooni piire ning seetõttu puudub ringkonnakohtul alus muuta selles osas maakohtu otsust.

apellatsioonkaebus

jätta

rahuldamata

ja

1056, 1057 ja 130 lg 1, sest M.K. on nõude esitanud oma alaealisele pojale tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamiseks, s.o sisuliselt on ta oma nõude esitanud alaealise lapse huvides. Lähtudes tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 8 lg 2 teisest lausest, on alla 18aastane isik tsiviilõiguslikult piiratud teovõimega ega oma TsMS § 202 lg 2 esimese lause järgi tsiviilkohtumenetluse teovõimet. Alaealist last esindab TsMS § 217 lg 3 järgi kohtus tema seaduslik esindaja. Seega on M.K. esitanud nõude oma alaealise lapse esindajana ning nõue kuulub rahuldamisele lapse, mitte tema esindaja, kasuks. Õiguslikult oleks õigem, kui vastava nõude oleks esitanud E. H. K, kuid ringkonnakohus leiab, et kuna antud juhul oleks liiga formaalne jätta nõue täielikult rahuldamata vaid põhjusel, et alaealise lapse esindaja esitas nõude omal nimel. Lähtudes eeltoodust, leiab ringkonnakohus, et ka transpordikulude nõudes tuleb lugeda hagejaks E. H. K ning tema kasuks tuleb välja mõista transpordikulud summas 21,52 eurot.

29.09.2008). Kostjale oli määratud töövõime kaotus 80% üheks aastaks ja seda ei ole pikendatud. Ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole tõendanud oma rasket majanduslikku olukorda, samuti seda, et tema alaealine laps satuks antud otsuse täitmise tulemusel raskesse olukorda. Kohus on osaliselt rahuldanud kostja taotluse otsuse täitmise viisi, korra ja tähtaja määramiseks ja võimaldanud tasuda kostjal osamaksetena O.R. kasuks väljamõistetud saamata tulu hüvitist. Lähtudes eeltoodust ei ole maakohus rikkunud VÕS § 140 lg-t 1.

Üllar Roostoja

Andra Pärsimägi

Viivi Tomson

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.