2-11-58404/98 - Asjaõigus - Muud asjaõiguse asjad - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

4.Tartu Maakohus lõpetas 13. mai 2015.a määrusega menetluse M.K. ja E.-H.K.i hagis K.S. ja J.S. vastu ühishüpoteegi seadmise lepingu tühisuse tuvastamise nõudes ning lepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise alternatiivnõudes. Samuti lõpetati menetlus M.K. ja E.-H.K.i hagis J.S. ja OÜ EU Teenused vastu ühishüpoteegi loovutamise lepingu tühisuse tuvastamise nõudes ning lepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise alternatiivnõudes ja kinnistusraamatu kande parandamiseks nõusoleku saamiseks. Menetluskulud jäeti K.S. kanda. Kohtumääruse põhjenduste kohaselt on hagejate II ja III taotlus menetluse lõpetamiseks põhjendatud ning tuleb vastu võtta. Hagejad II ja III on esitanud avalduse hagidest loobumiseks, põhjusel, et kostja I on hagejate II ja III nõude kohtumenetluse vältel rahuldanud. Kostjad I, II ja III ei ole esitanud hagist loobumisele vastuväiteid. Kohtu hinnangul tuleb hagidest loobumine vastu võtta. Maakohtule ei ole teada asjaolusid, mis takistavad hagidest loobumise vastuvõtmist. Hagidest loobumine ei riku ka avalikku huvi (TsMS § 428 lg 1 p 3, § 429 lg 1). Maakohus arvestas menetluskulude jaotuse kindlaksmääramisel, et hagejate II ja III nõude eesmärgiks on olnud saada rahalist hüvitust, mis on nende kasuks kohtuotsusega välja mõistetud. Sellest tingituna on hagejad II ja III hagenud väidetavaid käsutuskeeldu rikkuvaid tehinguid. Tartu Maakohtu 25. veebruari 2011.a otsusega mõisteti kostjalt I hageja II kasuks 878,78 eurot ja hageja III kasuks 100 eurot. Tartu Ringkonnakohtu 14. novembri 2011.a otsusega tühistati osaliselt maakohtu otsus ja kostjalt I mõisteti hageja II kasuks välja 700 eurot ja hageja III kasuks 421,52 eurot. Nimetatud tsiviilasja menetlemise kestel rahuldati hagejate esitatud hagi tagamise taotlus ja kanti kinnistusraamatusse kostjale I kuuluvatele kinnistutele käsutamise keelumärked. Kohus leidis, et hagi tagamine on põhjendatud arvestades liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud kahju

6.K.S. ja J.S. esitasid määruskaebuse, milles paluvad tühistada 13. mai 2015.a kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-11-58404 osas, millega jäeti menetluskulud K.S. kanda ja teha uus määrus, millega jätta K.S. ja J.S. menetluskulud M.K. ja E.-H.K.i kanda ning määrata K.S.le ja J.S.le tähtaeg menetluskulude nimekirja esitamiseks. Alternatiivselt taotlevad määruskaebuse esitajad uue määruse tegemist, millega jätta M.K. ja E.-H.K.i menetluskulud nende endi kanda ning panna J.S. menetluskulud M.K. ja E.-H.K.i kanda ja määrata J.S.le tähtaeg oma menetluskulude nimekirja esitamiseks. Määruskaebuse kohaselt: 1) on maakohus rikkunud õigusnormi. Kostjad I ja II leiavad, et maakohus on oma määruses rikkunud menetlusõigust, jättes menetluskulud K.S. kanda; 2) ei ole õige ega põhjendatud maakohtu poolt TsMS § 168 lg-le 4 ja 5 tuginemine. TsMS § 168 lg 4 ja 5 sätestavad, et hageja ei kanna kostja menetluskulusid vaid kostja kannab hageja menetluskulud siis, kui kostja on pärast hagi esitamist hageja nõude rahuldanud. Käesolevas menetluses on hagejad II ja III esitanud kostjate I ja II vastu nõuded ühishüpoteegi seadmise lepingu tühisuse tuvastamiseks ning alternatiivselt lepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks. Kostjate II ja III vastu on hagejad II ja III esitanud hagi nõudes ühishüpoteegi loovutamise lepingu tühisuse tuvastamist ning alternatiivselt lepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks ja kinnistusraamatu kande parandamiseks nõusoleku saamise nõudes. Kostjad ei ole hagejate II ja III käesolevas hagis esitatud nõudeid pärast hagi esitamist rahuldanud; 3) on maakohtu seisukoha kohaselt TsMS § 168 lg-ga 4 ja 5 hõlmatud olukord, kus kostja I on käesoleva menetluse kestel rahuldanud hagejate II ja III rahanõuded, mis tulenevad tsiviilasjas nr 2-09-41583 tehtud lahendist. Sellist tõlgendust TsMS § 168 lg-d 4 ja 5 ei toeta. Viidatud sätted käsitlevad üksnes ja ainult konkreetses tsiviilasjas esitatud nõuete rahuldamist pärast hagi esitamist ega võimalda hõlmata mingeid kolmandaid pooltevahelisi õigussuhteid; 4) ei kuuluks TsMS § 168 lg-d 4 ja 5 kohaldamisele ka siis, kui hagejate II ja III tsiviilasjas nr 209-41583 esitatud nõude rahuldamine omaks tähendust käesolevas asjas. Maakohtu määruse põhjendustest tulenevalt heidab maakohus K.S.le ette asjaolu, et ta ei rahuldanud hagejate II ja III kasuks tsiviilasjas nr 2-09-41583 välja mõistetud nõudeid, mistõttu esitasid hagejad II ja III hagi käesolevas tsiviilasjas. Samas on maakohus jätnud tähelepanuta fakti, et hagejad II ja III esitasid oma käesoleva menetluse aluseks oleva hagi 29. novembril 2011.a, kuid hagejate II ja III kahjunõude aluseks olev ringkonnakohtu 14. novembri 2011.a kohtuotsus jõustus alles 22. veebruaril 2012.a Riigikohtu määrusega. Seega esitasid hagejad II ja III oma hagi käesoleva menetluse kostjate vastu ca 3 kuud enne kohtuotsuse jõustumist, millega K.S.lt hagejate II ja III kasuks rahasummad (vastavalt 700 eurot ja 421,52 eurot) välja mõisteti. TsMS § 168 lg 4 ja 5 rakendamine ei ole antud olukorras põhjendatud, kuna ka jõustunud kohtuotsuse viivitamatu täitmine tsiviilasjas nr 2-09-41583 oleks viidatud sätete järgi kaasa toonud olukorra, kus K.S. oleks

oma nõuet täitnud pärast hagi esitamist, sest hagejad II ja III esitasid oma hagi enne seda, kui neil oli olemas jõustunud kohtulahend. Fakt, et hagejad II ja III esitasid oma hagi enne seda, kui neil oli olemas jõustunud kohtulahend, ei saa olla vaidluse all, kuna käesoleva menetluse hagejad on oma 29. novembri 2011.a hagiavalduse punktis 1.9 märkinud, et hagiavalduse esitamise seisuga ei ole neile teavet, kas käesoleva menetluse kostja I kavatseb ringkonnakohtu 14. novembri 2011.a otsuse vaidlustada või mitte; 5) esitasid hagejad II ja III hagi käesolevas kohtumenetluses teadmata, kas ja kui suur on nende võimalik kahjunõue K.S. vastu. Hagejad lõid ise oma käitumisega olukorra, kus K.S. ei saanudki hagejate II ja III väidetavaid nõudeid enne käesolevas asjas hagi esitamist rahuldada. Põhjendamatu ja ebaõiglane on sellises olukorras leida, et K.S. peab kandma hagejate menetluskulud, vaatamata sellele, et puudus jõustunud kohtulahend, mida K.S. oleks saanud täita. Asjaolu, et hagejad II ja III otsustasid esitada käesoleva kohtumenetluse aluseks oleva hagi teadmata, kas ja milline on nende nõue K.S. vastu, ei saa hagejate jaoks kaasa tuua õiguslikku eelist menetluskulude jagamisel käesolevas asjas olukorras, kus nad on loobunud oma nõudest ja hagist kostjate vastu; 6) ei piira TsMS § 150 lg 5 hageja hagist loobumine kostja õigust nõuda temalt menetluskulude tervikuna väljamõistmist. TsMS § 168 lg 2 kohaselt kannab hageja menetluskulud, kui hagi jäetakse läbi vaatamata ning § 168 lg-test 3-5 ei tulene teisiti. Vastavalt eeltoodule ei kuulu TsMS § 168 lg-d 4-5 kohaldamisele, mistõttu jääb ainsaks rakenduvaks normiks TsMS § 168 lg 2, mille kohaselt peavad hagejad II ja III kandma kostjate menetluskulud; 7) kui kohus peaks asuma seisukohale, et TsMS § 168 lg 2 kohaselt ei saa kostjate menetluskulusid hagejate II ja III kanda jätta, ei saa hagejate menetluskulusid ikkagi kostjate kanda jätta, kuna see oleks ebaõiglane ja ebamõistlik. Hagejad II ja III on oma 02. aprilli 2015.a menetlusdokumendi leheküljel 3 märkinud, et tulenevalt sellest, et nende nõuded kostja I vastu on menetluse kestel rahuldatud, ei saa kinnistute koormamine hagejate II ja III huve kahjustada. Seega on hagejad II ja III käesolevas menetluses hagi esitades möönnud, et olukorras, kus neil puudub käesoleva menetluse välisest õigussuhtest rahanõue kostja I vastu, puudub neil ka hagemise õigus käesolevas menetluses. Arvestades hagejate II ja III nõuete suurust K.S. vastu ning fakti, et K.S. töötab ja teenib palka, millest hagejate nõudeid rahuldada, siis sellise hagi esitamine, kus hagejate haginõude eelduseks on rahalise nõude olemasolu kostja I vastu, peavad hagejad kandma ka riski, mis seondub sellega, kui kostja hagejate rahalise nõude rahuldab. Eeltoodu on seda olulisem, et hagejad II ja III ei oodanud, millal kostja I nende nõude rahuldab, vaid algatasid koheselt täitemenetluse, mille tulemuseks, arvestades, et kostja I töötab ja teenib palka, sai üksnes olla hagejate II ja III nõude kiire rahuldamine; 8) on Riigikohus oma lahendis 3-2-1-63-11 leidnud, et ka menetluse lõpetamise korral hagist loobumise tõttu võib kohus jätta menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kostjad leiavad alternatiivselt, et käesolevas asjas kuulub nimetatud Riigikohtu seisukoht rakendamisele, kuna hagejad võtsid endale käesolevas asjas hagi esitamisega teadlikult riski, et kui nende menetluseväline nõue rahuldatakse, kaotab nende hagi aluse. On ebaõiglane ja ebamõistlik, et kostja I õiguspärane käitumine (s.o. käesoleva menetluse välise nõude rahuldamine), toob käesolevas menetluses kaasa lahenduse, kus kostja I peab kandma hagejate II ja III menetluskulud, kes esitasid kostjate vastu hagi, teades, et nende hagi alus sõltub üksnes nende menetlusevälisest nõudest kostja I vastu; 9) ei ole maakohus käsitlenud ega lahendanud kostja II menetluskulude küsimust. Isegi, kui käesolevas menetluskulude jaotamise küsimuses oleks võimalik siduda kostja I kohustusega tulenevalt tsiviilasjast 2-09-41583, ei ole Kostja II kuidagi seotud tsiviilasjaga nr 2-09-41583 ning sellest tulenenud hagejate II ja III rahanõuetega kostja I vastu. Ka ei ole kostja II hagejate II ja III

7.O.R., M.K. ja E.-H.K. vaidlesid määruskaebusele vastu, palusid jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Vastuväidete kohaselt: 1) on Tartu Maakohtu 13. mai 2015.a määrus seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna alust selle tühistamiseks; 2) ei nõustu hagejad kostjate käsitlusega TsMS § 168 lg 4 ja 5 kohta. TsMS § 168 lg 4 ja 5 eesmärk on vabastada menetluskulude kandmisest hagejad, kes saavutavad soovitava tulemuse peale hagi esitamist, kuid enne kohtuotsuse tegemist, s.t. hagejate poolt kohtusse pöördumine oli sellel ajahetkel igati põhjendatud. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-155-13 selgitanud, et tuvastushagi esitamisel peab hagejal olema mingi eesmärk, mida ta hagiga saavutada üritab. Juhul kui hageja pärast hagi esitamist kostja tegevuse tulemusena selle eesmärgi saavutab, saab lugeda, et kostja on TsMS § 168 lg-te 4 ja 5 mõttes hageja nõude rahuldanud (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-12, p-d 13 ja 14); 3) oli hagejate poolt hagi esitamise eesmärgiks nende kasuks tsiviilasjas nr 2-09-41583 välja mõistetud nõuete rahuldamine. Hagejate II ja III puhul õnnestus see mitu aastat kestnud täitemenetluse tulemusena, kuid ilma kostja I poolt koormatud kinnisasju realiseerimata. Seega on hagejad II ja III saavutanud nende hagiga taotletud eesmärgi menetluse kestel, mistõttu on nad kaotanud ka huvi hüpoteekide vaidlustamise vastu. Hagejate poolt hagist loobumise põhjuseks ei ole ümbermõtlemine vms suvaotsus, millisel juhul peaksid hagejad kandma ka vastavad menetluskulud. Asjaolu, et hagejatel II ja III õnnestus nende nõuded rahuldada enne kohtuotsuse jõustumist, ei anna alust menetluskulude hagejate II ja III kanda jätmiseks; 4) on maakohus õigesti leidnud, et TsMS § 168 lg 4 ja 5 alusel tuleb menetluskulud jätta kostja I kanda. Hagejate poolt kohtusse pöördumine oli tingitud asjaolust, et kostja I ei olnud ega ole käesoleva hetkeni täielikult rahuldanud hagejate tsiviilasjas nr 2-09-41583 välja mõistetud nõudeid. Vastupidi – kostja I asus tema vara võõrandama ning kohtuotsuse täitmisest kõrvale hoiduma, milline tegevus ongi kaasa toonud käesoleva kohtuvaidluse; 5) jääb hagejatele arusaamatuks, millist tähtsust omab menetluskulude jaotuse määramisel asjaolu, kas kohtulahend tsiviilasjas nr 2-09-41583 oli hagi esitamise ajal jõustunud või mitte. Hagi esitamine sellisel ajahetkel oli tingitud kostjate tegevusest, milline oli suunatud kohtuotsuse täitmise võimatuks muutmisele. Asjakohatu on kostjate arutluskäik selle üle, et kostja I võinuks eelistada kohtuotsust vabatahtlikult täita. Kostjate tegevus 2011.a alguses oli suunatud üheselt kohtuotsuse täitmisest kõrvale hoidumisele ning hagejate huvide kahjustamisele. Hagejad ei saanud oodata, kuniks kostjad hüpoteegid veel korduvalt edasi võõrandavad; 6) on ebaõige kostjate I ja II väide, et neil ei olnudki võimalik kohtuotsust tsiviilasjas nr 2-0941583 täita ning seeläbi käesolevas tsiviilasjas menetluskulude kandmist vältida. Kui kostja I oleks kohtuotsuse koheselt vabatahtlikult täitnud, oleks hagejate väide kinnistute koormamise läbi nende huvide kahjustamisest osutunud ebaõigeks ning hagi oleks tulnud jätta rahuldamata. Asjade eelnev käik näitab aga üheselt, et kostjal I ei ole olnud soovi hagejate nõuete vabatahtlikuks rahuldamiseks, mistõttu on määruskaebuses toodud teoreetiline käsitlus asjakohatu; 7) ei pea hagejad põhjendatuks kostja I väidet, et menetluskulude jätmine tema kanda on ebaõiglane, kuivõrd kostja I töötab ja teenib palka, millise tulemuseks saigi olla üksnes hagejate nõuete kiire rahuldamine. Hagejad märgivad, et juhul, kui kostja I ei oleks oma vara võlausaldajate eest kõrvaldanud, oleksid hagejate nõuded saanud rahuldatud koheselt, mitte aastaid hiljem täitemenetluse vahendusel. Lisaks on hageja I nõue käesoleva hetkeni suuremas ulatuses rahuldamata;